Kui kogu rahvas Täna 40 aastat tagasi oli põhjapoolkera nagu praegugi suure kevade süles kuid siis oli vähe neid, kellel mahti ja võimalust imetleda nurmede õiteilu või kevadlaulikute erutavaid sillerdusi. Oma kõnet kõnelesid kahurid ja seda kõige vaimukamalt nõukogude maal kus täna, 40 aastat tagasi astuti 12 10.-sse sõjakuusse. Sinna, kuhu ei kostnud kahurite kõma. Sinna kandsid raadiolained ärevaid ja valulisi sõjasõnumeid. Üheksateistkümnes mai Saksa fašistlikku ajakirjanduse teatel hukati Minskis 150 Nõukogude kodanikku. Samal päeval teatas Ameerika Ühendriikide sõjaministeerium, et Inglismaale saabus kõigist senistest suurim USA vägede kontingent, millesse kuuluvad soomustankiväeosad. 25. mail Day väed tulid üle Birma piiri ja alustasid koos jaapanivägedega operatsiooni inglise ja hiina vägede vastu. Seega leidis Jaapan endale liitlase oma kavatsuste realiseerimisel Kagu-Aasia sõjatandril. 27. mai algas Suur-Saksa-Itaalia vägede pealetung Liibüas. Romeli soomustankijõud ründasid briti vägesid Virhakeimi juures. 28. mai Roomas teatatakse, et dalmaatsia hävitasid partisanid Itaalia karistusekspeditsiooni surmasaanute hulgas saare linna Itaalialt refekt. 31. mai ööl vastu tänast sooritasid inglise õhujõud senistest suurima õhurünnaku Ruurile ja Reinimaale. Pommitamas käis üle 1000 lennukirünnaku. Peaobjektiks oli küll, mis on tugevasti purustatud. Lakoonilised kroonikalõigud nendest päevadest. Ent sellesse perioodi mahtus ka üks tähtsündmus, nimelt. 21. mail saabus õhu teel Londonisse NSV Liidu välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov pidamaks läbirääkimisi Suurbritannia juhtidega koostöö edendamise üle. Lend üle vaenlase okupeeritud territooriumi oli erakordselt julge ettevõtmine, millega tuli hiilgavalt toime lennuki meeskond eesotsas oma komandöri, eestlase Endel Puusepaga. 26. mail kirjutati alla NSV Liidu ja Suurbritannia vahelisele lepingule liidu kohta sõjas hitlerliku Saksamaa ja tema kaasosaliste vastu Euroopas ning koostöö ja vastastikuse abi kohta pärast sõda. Lepingus korratakse mitmeid sätteid, mis olid sõnastatud juba Atlandi hartas ja 26 riigideklaratsioonist, millest meie saadetes varem on juttu olnud. Taas rõhutati keeldumist separaatsetest rahuläbirääkimistest fašistliku Saksamaaga sõjalist koostööd ja koordineeritud tegevust võitluses vaenlasega. Käsitati dokumendis kummagi liitlase esmakohustusena. Piiritati ka koostöövaldkonnad pärast sõda, aga samuti sõpruse ja heanaaberlikkuse printsiibid rahuajal. Väga oluline kohustus on kätketud lepingu teise osa seitsmendasse artiklisse. Kõrged lepinguosalised kohustuvad mitte sõlmima mingisuguseid liite ja mitte osa võtma mingisugustest koalitsioonides mis on sihitud teise kõrge lepinguosalise vastu. Lepingu kehtivus pidi olema 20 aastat kuid meenutagem, et juba seitsme aasta pärast hülgas Inglismaa ühepoolselt endale lepingus võetud kohustused astudes nõukogude liidu vastu suunatud agressiivsesse Põhja-Atlandi sõjalisse liitu. Kuid jätkakem. 29. mail saabus Vjatšeslav Molotov Washingtoni hüppe üle Atlandi ookeani sooritati vahemaandumisega Islandil ja Kanadas. Washingtonis mingit lepingut ei sõlmitud, kuid arutati põhjalikult sõjalise koostöö ja Ameerika ühendriikidelt NSV liidule antava sõjalise abi probleeme. Neljandal juunil lahkus Vjatšeslav Molotov Washingtonist. Nendel visiitidel oli erakordselt suurt tähtsust fašismivastase koalitsiooni tugevdamisel. President Franklin Roosevelt teatas läbirääkimiste tulemusi hinnates ajakirjanikele. Tahan kogu maailma ees kinnitada meie vankumatut, tahet ja otsustavust teha lõpp fašistlikul Duranniale, nii et ta enam kunagi ei saaks peatustega ähvardada inimkonna vabadust. Ent täna 40 aastat tagasi oli fašistlik kiskja, ehkki punaarmeelt saadud löökidest haavatud veel täies elujõus. Ta märatses kõigis okupeeritud maades, tappes ja röövides ning inimesi orjusse saates. Maikuu lõpu poole kroonikasse kuuluvad ka sündmused, mida inimkond iialgi ei unusta. 27. mail haavasid tshehhi patrioodid Prahas surmavalt gestaapo ülema asetäitjat ning Böömi ja Määrimaaprotektorid. Friedrichi. Protektoraadis kehtestati erakorraline seisukord. Tuhanded inimesed võeti pantvangideks fašistlikest vanglates ja koonduslaagrites, korraldati julmi vere orgiaid. Neljandal juunil Heidril suri. Kümnendal juunil hävitasid okupatsioonivõimud Klaadno linna lähedal asuval liidić küla karistuseks Friedrichi tapmise eest. Kõik mehed lasti maha. Naised saadeti koonduslaagrisse. Lapsed, nõndanimetatud kasvatuslaagrisse küla tehti maatasa. Liididze sai sümboliks, kuid fašistide teede jäi sadu liididseid läänes ja idas. Prantsusmaa Oratuur, Valgevenemaa Hatõnn leeduma, pritsi jupis ja veel paljud-paljud, teised masendava saatusega külad ja asulad lõid inimeste hinge sügavaid haavu kutsudes vihatud vaenlasele halastamatult kätte tasuma tema koletute kuritegude eest. Me lööme ja raiume, mõõk meie peos ja lahingulaulud huultel ainult ihkavad tuld, ainult lahingutuld, kättemaksu ja lahingukeerist. Täna 40 aastat tagasi ootasid meie kodumaad ees uued rängad katsumused. Palume nüüd sõjateaduste doktorit, kindralmajor Vello varret hinnata toonast sõjalist olukorda Nõukogude Saksa rindel kus aprillis oli lõppenud punaarmee vastupealetung. Pealetungi lahingud panid aluse põhjalikule pöördele sõja käigus ja sellises olukorras fašistlik väejuhatus püüdis kuidagimoodi kevadeni vastu panna, et siis uuesti alustada. Meie ülesanne seisnes selles, et sellist hingetõmmet vaenlasel mitte anda sundida rohkem reserve erakulutama. Kuid samal ajal pidime väga palju oma reserve ära kulutama. Mida hiljem oleks suvistest lahingutes vaja läinud. Millised olid sisse sõdivate poolte strateegilised plaanid? Nõukogude väejuhatus püüdis pärast seda, kui talve pealetung juba oli raugenud maikuuks asuda strateegilise kaitsele. Et teadsime, et vastane plaanib pealetungi õitsemiseks valmis olla oli vaja vastast nõrgestada ja seepärast üheaegsete üldise strateegilise kaitsega otsustati läbi viia kohaliku tähtsusega operatsioone, et vastasele initsiatiivi anda. Teataval määral. Meie väejuhatus ei suutnud õieti hinna hinnata tekkinud olukorda. Fašistide kõige tugevam löögirusikas oli kevadel, kas kesksuunavad Moskva suunal umbkaudu siin oli umbes 70 diviisi. Ja seepärast meie ootasimegi seda pealööki. Just siin selles suunas olid olemas luureandmed, et sisefašistid kavatsevad anda pealöögi lõuna pool. Kuid see ei leidnud küllaldast tähelepanu. Selline variant ja fašistid tegelikult koondistki oma löögirusika seekord lõunasse. Kui nad Moskval lüüa said, siis grupeerisin jõud sinna. Eesmärgiks muidugi oli Kaukaasia naftatooni Kubani Kubani ja alal Volgamaade viljarikkad alad. Pealöögi suuna valikul oli otsustava tähtsusega see asjaolu, et lootes saavutada seal edu arvestades fašistlik väejuhatus sellega, et see avaldab mõju Jaapani ja Türgi nad kogu aeg lootsid, et need asuvad sõtta, kuid jaapanlased ja türklased äraootaval seisukohal ja selline tuu otseselt Kaukaasia suunal oleksime mõjutanud Türgi valitsus tingimata. Et seda eesmärki saavutada mais 1942 fašistid koondasidki sinna oma pealöögi. Ja võib öelda, et fašistide sellele küllaltki suured reservid, fašistlik väejuhatus käsutuses oli Nõukogude Saksa rindel maistuda ja 42 6,2 miljonit meest tegevarmees. Meil oli 5,1 miljonit tanke, iseliikuvaid suurtükke, neil umbes 3200 Milduvad 103900 tanki oli meil natuke rohkem, aga lennukeid oli ligi 3400 umbes meil 1000 2200 suurtükki, miinipildujaid meil oli 45000 umbes. Vastasel oli 57000, seega välja arvatud tankides oli ülekaal vastase poolt ja meie reservid jäid väheseks. Need reservid, mis koondati kevadeks ja, ja suveperioodiks neid tuli käiku lasta talviste operatsioonide käigus veidi väheseks. Kuid kevadeks, maikuu kestel juba täie hooga käis meie vägede suur reorganiseerimine. Ennem kasutati neist tanke väikeste üksuste kaupa. Ühit formeeriti tankikorpused juba kaks tankiarmeed, maikuus ilmusid esmakordselt samuti maikuus suuri kaks linnuarmeed. Ühesõnaga loodi võimsad löögijõud ja samal ajal oli olemas ja küllaldaselt juba varustust, kuid need vajalikud abinõud lihtsalt ajaliselt ei suudetud neid läbi viia täielikult. Ja samal ajal algasid juba ägedad lahingud. Mais-juunis kestsid sellised lahingud pärast seda, kui oli edukalt läbi viidud Kercifyodossi dessantoperatsioon aastavahetusel. Meie Krimmi rinde väed olid sunnitud lahkuma Kertši poolsaarelt. Fašistid alustasid kaheksandal mail pealetungi ja 19. mail. Meie väed lahkusid üle Kertši väina Tomani poolsaarele. No see kaotuskibedus oli seda suurem, et seal oli palju tegemist, nähtavasti ka organiseerimatuse kõige muuga, sest jõudude ülekaal seal oli meie pool. Ja Kirsipoolsaarelt lahkumine mõjutas väga raskelt Sevastoopoli olukorda. Kuni märtsikuuni kestsid veel Sevastoopoli all meie vasturünnakud teisest kuni seitsmenda juunini. Fašistid pommitasid juba Sevastoopoli enne viimast rünnakut tervelt nädal aega. Seitsmendal juulil alustasid seal pealetungi ja juba 18. juulil tungisid nad linna selle tagajärjel neljandal juulil. Meie väed olid sunnitud lahkuma Sevastoopolis ja samal ajal toimusid ägedad lahingud edelarindel Harkovi rajoonis. 18.-st kuni 31. jaanuarini 42 viidi läbi parvenko, vallas on vaja pealetungi operatsioon, see kulges edukalt, meie väed tungisid edasi üle 100 kilomeetri ja haarasid kuid lõuna poolt ja seepärast tekibki selline mõte, et vastasel mitte anda aega jõudude kogumiseks alustada seal pealetungi Harkovi vabastamiseks. Kaheteistkümneil mail algaski meie vägede pealetung Harkovi all. Kahjuks ei suutnud end edelasuunavägede juhatus õieti hinnata olukorda. Juba seitsmeteistkümnendal mail algas lõuna poolt Donbassist vastase vägede suure grupi vastupealetung ja juba 29. mail lõppes see operatsioon meie vägedele ebaedukalt. Osa vägesid jäi piira rõngasse, osa tuli sealt välja ebaedu eest Kertši poolsaarel ja Harkovi all lõi väga keerulise olukorra rinde lõunaosas. Üldiselt võib öelda, et 1942. aasta mai ja juunikuu jooksul vastane saavutasiva strateegilise initsiatiivi. Juuni lõpul algaski vastase üldpealetung lõuna suunas. Algas suure isamaasõjaajaloo see peatükk, mille pealkirjaks sai Stalingrad. Vanaisa pojalt küsis? Mis sa tahad, pojake, peksta sakslast, et saaks vabaks, jälle meie Isamaa? Küsis tütrelt pruulisilmselt. Mis sa tahad, Oksanake? Tahan võitlejate hulka parti, sanist, vennaga. Vanaisa lastelt küsis lapsukesed, kuhu lüüs? Lähme koos me kallis staati sakslast välja viskama. Kuuldud värsid sündisid sõja alguses pärastise Kahekordse, Nõukogude Liidu kangelase Sidor Copacy partisanisalgas ja levisid peagi rahvalauluna üle kogu Ukraina. See oli üks paljudest partisanilauludest, mis kõlasid rahvatasujate laagrites kõigis paigus Nõukogude maa okupeeritud territooriumilt. Suure isamaasõjaaegne partisaniliikumine kujunes Nõukogude rahva sügava patriotismi eredaks näiteks nagu partisanid ise naljatamisi nimetasid, olid nemad see teine rinne, mille avamisest Lääne-Euroopas meie lääneliitlased pikka aega keeldusid. Esimesed partisanisalgad tekkisid otsekohe sõja alguses Valge Venemaal ja Ukrainas võimsaks impulsiks. Sellele said üleliidulise kommunistliku bolševike partei Keskkomitee ja NSV Liidu rahvakomissaride nõukogu direktiivid rindelähedaste piirkondade partei ja nõukogudeorganisatsioonidele kõigi jõudude ja vahendite mobilisatsiooni kohta saksa röövvallutajate purustamiseks 29.-st juunist 1941. Seega partisaniliikumine ei olnud mingi stiihiline nähtus, vaid algusest peale kindlalt organiseeritud tegevus. Partisanirühmade ja salkade tuumikuks kujunesid parteiorganisatsioonid, kelle read ka tagalas järjekindlalt kasvasid. Rahva piiritu viha julma vaenlase vastu tõi partisanide ridadesse järjest uusi sadu inimesi. Esinedes NSV Liidu ülemnõukogu üheksandal istungjärgul juunis 1942, ütles partisaniliikumise keskstaabiülem Valgevenemaa kommunistliku partei keskkomitee esimene sekretär pantelemoonbonomarenko. Mitte kunagi kogu oma rahvusliku ajaloo jooksul ei ole Valgevene rahvas olnud nii koletus hädaohus kuid vaenlasel ei ole õnnestunud ega õnnestu halvata rahva tahet, kes mehiselt tõstis vabastusvõitluse lipu võitluseks saksa anastajate vastu oma sajanditevanuse, kultuuri, oma kalli sünnimaa, oma rahvusliku au ja sõltumatuse kaitseks. Tuhanded partisanisalgad purustavad vaenlase kommunikatsioone hävitavad elavjõudu tehnikat, staapi ja väeosi. Valgevenes on fašistlikud Anastajad juba tunda saanud ja saavad seda veelgi suuremal määral tunda. Mida tähendab rahva kätte tasu. Kuidas olid lood eestimaal? Me teame, et antifašistlik relvastatud võitlus arenes okupatsiooni ajal ka siin. Millal see alguse sai? Küsimused on esitatud partisanivõitluse veteralile. Ajaloo kandidaat Rudolf Lumile. Praktiliselt võitlus tagalas algas kohe pärast fašistide sissetungi. Võitlus algas ootuspäraselt aktiivselt, siin on olemas rida põhjusi. Esimene põhjus seisneb selles, et vat fašistide poolt vallutatud aladele jäi üsna rohkesti relvastatud mehi. Need olid siis hävituspataljonide mehed. Töölised olid saanud relvi, Nõukogude aktivistidel, olid relvad ja loomulikult Need inimesed ei pannud relvi käestimisel nurka, vaid asusid ka võitlusse. Teiseks täiendas niisugust relvastatud võitlejate armeed Nõukogude armee üksused, kes taandusid Lätist ja mujalt tähendab Eestimaa territooriumile. Siinega kestsid väga aktiivsed lahingut ja Arial juhtudel aga piirati neid, siis nad jäid siia tagalasse ja ka need üksused ei pannud relvi käest ära. Kui me jälgime fašistide aruandeid võitluses partisanidega, siis me märkame järjepidevust. Me näeme, et esialgu, kui oli vallutatud fašistide poolt Lõuna-Eesti peaaegu kuni Tallinnani ära siis Parssonide relvastatud võitlus arenes eriti Kagu-Eestis siis Ida-Eestis. Pärast Tallinna langemist fašistide kätte algas erakordselt aktiivne võitlus Harjumaal ja Järvamaal. Kolmandaks soodustavaks teguriks relvastatud võitlusele oli Parssen liikumise veel tehtud ettevalmistus, töö, nimelt EKP Keskkomitee. 23. juuli otsusega moodustati partisanisalkade vabariiklik staap. Esialgu oli selle eesotsas EKP keskkomitee sekretär Fjodor Okk hiljem aga siis Heinrich roog, kellel olid suured võitlused juba Hispaania kodusõja päevilt. Partisanisalkade vabariigistaap valmistas ette ligikaudu 500 meest. Ja saatis nad kõik üle rindejoone vaenlase tagalasse. Nii palju kui meil on andmeid, paljud nendest salkades tegutsesid üsna aktiivselt kohe pärast fašistide sissetungi. Teised aga alustasid oma võitlust hiljem ja neid võib kohata isegi üsna sõja lõpupäevil, veel neid ja neljandaks põhjuseks või soodustavateks asjaoluks oli tookordne psühholoogiline ettevalmistus. Kõik need võitlejad, kes jäid vaenlase tagalasse, olid arvamusel sõda suhteliselt lühiajaline kiiressil lõpep, meil on tarvis vastu pidada, meil on tarvis võidelda, meil on tarvis Nõukogude armeele kaasaedata. No teiselt poolt partisaniliikumine aga õige pea peaaegu et rauges. Aasta lõpuks. Seda põhjustas rida asjaolusid. Esiteks, partisaniliikumise ettevalmistus oli suhteliselt lühiajaline. Tähendab ei olnud vajalike baase loodud. Paljud inimesed, kes lootsid sõja kiirel lõppemist ei valmistanud ette konspiratiiv kortereid. Esialgu loodeti põhiliselt Metsi kasutada. 41. aastal tuli erakordselt varal lumi maha ja nüüd tuli hakata kiiresti ümber orienteeruma. Ja oligi paratamatult, kes siis sattus vaenlase kätte. Kes aga suutis kiiresti luua endale mingisugused põrandaalused, tingimused leida endale konspiratiiv korteris koju minna, nad isanud Milgi juhtumil valitsuse erakordselt range okupatsioonirežiim. Arvuliselt me võiksime isegi kuigivõrra vaadelda selle partisaniliikumise aktiivsuste meil raske ütelda, palju tegelikult võttis relvastatud võitlusest osa, kuid üks on see, et fašistide kätte langes fašistide endi aruannete järgi 5632 Partsani. Aga nagu näitab edasine võitluse käik, järelikult kõik ei langenud vangi. Algas 1942. aasta. Võiks öelda, et november, detsember ja jaanuar olid suhteliselt vaikset. Meil on väga vähe andmeid Partsini tegevuse kohta nendel kuudel kuid alates veebruarikuust on julgeolekupolitsei aruannetes iga kuu sees lause. Partisanide tegevus on püsivalt elav. See tähendas seda, et iga nädal või sageli iga päev toimusid ühes või teises Eestimaapiirkonnas. Lahingut võtaksime näiteks siin ühe kõige raskema kuu veebruarikuu. Nii pidasid rahvatasujad kuuendal veebruaril fašistidega lahinguid Peipsi ääres toru küla juures. Seitsmendal ja kaheksandal veebruaril Virumaal Maidla vallas Oandu ja Virunurme küla ning gootma metsavahi maja lähedal. 12. ja 14. veebruaril astusid partisanitulevahetusse Narva Omakaitsemeestega ning 15. 16. ja 18. veebruaril Tartumaa omakaitseüksustega. Ah jaa, Rasinaia Mehikoorma kandis. 20. veebruaril kõlasid lahingulasud Pärnumaal Sauga vallas ja 23. veebruaril Ontika rannas. Kuu viimastel päevadel oli Barnissonil relvastatud kokkupõrkeid Rakvere lähedal Harjumaal uuritseja sulaküla piirkonnas, Võrumaal Misso metsades ja nii edasi. Seda kroonikat Me võiksime jätkata ka märtsis aprillis ja teistes kuudel. Siin vahest tekib küsimus, aga millised need lahingud olid, olid need siis suured või olid nad väikesed? Millisel määral nad avaldasid mõju siis olukorrale vaenlase tagalas. Sellest kõnelevad näiteks järgmised arvud. 13. märtsil saatis Tartu omakaitse Mehikoormas 300 meest Mustvees see 400 meest ja Varnjasse 340 meest. Tähendab, seal ei olnud lihtsalt mingisugune nii üksiku mehe tagaajamisega tegemist, vaid oli tegemist ikkagi üsna suurte salkadega. Minu ees on praegu siin kaart antifašistlike relvastatud gruppide tegevuspaikade kohta 1942. aastal Eestimaal. See on üsna täppe täis. Rohkem on neid täppe Kagu-Eestis ja Kirde-Eestis. Kokku oli 1942. aastal Eestimaal üle 80 rahvatasujate grupp ja seal ka Tartumaal tegutses neid 1942. aastal vähemalt 22, Võrumaal 13 ja nii edasi. Sageli olid salgad üsna suured, näiteks Narva jõe kaldal oli ühes parti sonis algas üle 20 mehe. Aktiivselt relvastatud võitlust, osavõtjat häirisid vaenlast. Okupatsiooni administratsiooni, tema tagalat ja vassisid olid sunnitud Eesti imal hoidma üsnagi suuri jõude. 1942. ajal Tal hakati kogu partisaniliikumist keskselt juhtima. Riiklik kaitsekomitee moodustas 30. mail kõrgema ülemjuhatuse peakorteri juurde partisaniliikumise keskstaabi. Eestimaa kommunistliku bolševike partei keskkomitee büroo otsusega 29.-st augustist 1942 moodustati Eesti NSV partisanide staap, mille riiklik kaitsekomitee kolmandal novembril 1942 nimetas Eesti partisaniliikumise staabiks. Kuid juba varem oli hakata tegema ettevalmistusi, et välja õpetada ja siia suunata Ta partisaniliikumise organisaatoreid. Esimesel aprillil 1942 kogunes Uuralitesse metsalaagrisse 175 inimest. Need olid esimesed õppijad. Sama aasta novembri alguseks oli väljaõpetatud 650 inimest. Nüüd aga mõni sõna staabist meenutab Eesti väljapaistvamaid partisanivõitluse juhte Leonid mätting, kelle mälestustega pikemalt tutvume edaspidi. Moskvas olles ja sõid puudutud kokku partisaniliikumise staabi juhtkonnaga otseselt kontakti partisanidega. Peamiselt pidas staabiülema asetäitja Pauljulisse poetustam. Ehkki staabiülem oli Nikolai Karotamm, kui tema tõenäoliselt oli hõivatud ka parteitööga ja teiste küsimustega nii-öelda valitsuse küsimustega, kuna hakkasid juba formeeruma üksikud operatiivgrupid ja, ja Eesti vabariigi öelda volinikud olid väga paljudes piirkondades, küllap tuli sellega tegeleda. Kuid ka tuli kokku puutuda Nikolai Karotammega, kes igatahes meele partisanidega jättis hästi sügava mulje oma mad printsipiaalsuse kaja, oma tagasihoidlikkuse, tantsija ja tõsiduse ja rangusega staap just tegelemegi nende küsimustega, kuidas varustada partisanisalku sest ettevalmistamisel korraga väljasaatmisel oli midagi neli, viis partisanisalka. Et neid kindlustada relvadega, et neid kindlustatud toidumoona riietusega muidugi rahaga ka, sest raha saime ka. Et kindlustada seda, see oli staabi ülesanne nii-öelda teistpoolt joot noaga. Peamiseks oli ikkagi nende sideme pidamine vaenlase tagalas olevate partisanidega nende juhtimine, nendele nende korralduste andmine. Tulevastel partisanidega tuli väga palju õppida. Õpiti radisti, tööd, valmistuti diversioonideks, luureks ja väga tähtsal kohal oli organisatsioonilise tööoskuste omandamine. Tuldi siia partisanivõitlust organiseerima, kuid oli tarvis veel üht oskust, mille kaasabil enamasti siia pääseti. See on oskust langevarjuga alla hüpata. Meenutus kild Eesti partisaniliikumise staabi toonased varustusosakonna ülemalt. Henri Andrussovilt. Vähenevas 250 inimest oli, kes hüppasivad lennukist. Kui rääkisin Moskva sõjaväeringkonna ülema juurde, ta ütleb, et ei ole bensiini. Et tahate siis hüppamisele, noh, õhupalju selle pealt. No ma ütlen, et ma ei tea, ma räägin poistega, tulen siis poistele rääkima. Poisid ei võta jutule, see pole miski, hüppan sellise sammuga aknast välja hüpata lennukist, ta tõmbab sind välja, aga siin sa pead, ise hüppan. Läheksin tagasi karuda, meilt võtsin veel kirja ka kaasa ja siis leiti, et panna muu porisku. Ülemus ütleb, et siis tulede pärast kannate mulle ette, mitu inimest hüppas ja kuidas seal, kas on kõik õnnelikud, kui ma tulin sinna ja kants talle ette, et 250 inimest hüppasid ja kõik õnnelikult. Vaid. Kaheaastane Rodi hüppas ka ja siis ma tema käest küsinud Hailbedku üles läksin, ma mäletasin, aga alla tulin, ma ei mäleta. Ta ütles nuudeetuudiviitel Etuudiviitel näit 250 inimest ja kõik, kõik hüppasid, mitte üht jalamurretega, soonte venitusi, miski, mis kõik oli väga-väga nii üllatud, et nisu niimoodi see asi läks. Paralleelselt partisanide ettevalmistamisega tehti muudki organiseerimistööd, jätkab Rudolf lumi. 1000 942. aasta juunis alustas partei keskkomitee ulatusliku ettevalmistus tööd üldse kogu põrandaaluse liikumise ja fašismivastase liikumise organiseerimiseks. Eestimaal määrati kindlaks uus põrandaaluse partii organisatsiooni struktuur. Vabariik jaotati kolmeks piirkonnaks põhja-lõuna ja läänepiirkonnaks. Nähti ette ka, et piirkondades juhib parteid TÖÖD EKP Keskkomitee volinik. Keskkomitee volinikuks Põhja-Eestis määrati Oskar sall Lõuna-Eestis Tarmo Talvi ja Lääne-Eestis Jaan kalu. Pealegi selle kinnitati parteiorganisaatorid põlevkivirajoonis Erich lausik, Viljandi maakonna parteiorganisaatorid xotosaks ja teised. Keskkomitee volinik kest tuli Eestimaale 1942. aastal Tarmo Talvi suhteliselt suure partisanisalga koosseisus ta tuli ja läbi rindejoone. Üsnagi aktiivselt tegutses pikka aega. Muidugi ei olnud üle rindejoone tulek Eestimaale lihtne ega ohtudeta. Taas meenutab Henri Andrussow. Oli augustil kuus, 42, see grupp oli 48 inimest, muide, meil oli kokku lepitud vene üksustega. Et kuidagimoodi teha nii, et me anname selle Eesti grupi vene üksusele ja nii, et ei tõmba neid lahingusse, viivad teise grupini kolmandal, niikaua kui Eesti territooriumil, et nad saaks tervelt Eesti territooriumile. Läksime, siis läksid üle. See oli kolm kilomeetrit, Velikije Lukist juhtus õnnetus ja mis seal juhtus? Paarlas, vetslikud või neid luulusid, meie omad läksivad ja sattusid raskekuulipilduja peale, seal kaks sakslast, magasid, nemad tõmbasid automaaditule peale. Selles külas oli karistussalk, kuhu kuulusid ka eestlased. Ja vot siin läks, hakkas siis kamanda ükson eesti keeles, teine kaljut selleks, eks sega miljamise grupert löödi laiali ja jäi sinna maha ka. Vaatasime, et niimoodi meil seda see välja ei tule. Tarvis miski, miski teistmoodi, siis oli otsustatud, et Kriisa tuuboli polk, naisnaiste polk, need lähedal polnud iroosne Aviad Sappov, tuubumi seltsi polk teenindas tee Eesti, Leedu, Valgevenet ja Ukrainat. Meil olid siis kokku lepitud, millal meie mehi võtavad peale ja siis parašuttidega lisatakse siia hakkasime neid gruppisi puuret, viis-kuus inimest õnnet saivad ikka ilusti kohale. Kaunis tihti ja oli ka juhused, kui isegi veel Koppeli poli, kes õhus sai kõik surma. Siin oli kuidasmoodi, siin oli omakaitse 90000, need kõik need saksa käsilased, need olid kükid telefoni otsas. Nii kui lennukimüra olid, nii olid kõik kallal. Eesti metsad on ju väga kultuursed, nad on kõik sihtidega läbi saanud, kerge haarangut teha ja nii et poistel oli väga raske, siin see on, ütleme Valgevenes seal metsad, sadamaid, kilomeetrit. Aga siin Eesti trid olnud väga raske, mitmed kümned grupid sai siia saadetud kõik ainult juba siis lennukiga, et vahest Moskeeris veel ka seda asja viskasime lendlehti ja vahest mõne pommikese ka niimoodi maskeerida, et ei tea, kas on nüüd luurelennuk või on või on siis niimoodi nii palju, kui andis miskimoodi teha ja siis seal oli üks lendur, kes sõitis mitu korda ja alati tal õnnestus. Ja mis ta siis tegi Saksamaalt GPU Vavuvavuva ame Maburisid, tema tegi niimoodi ühe mootorina 1000 tiiru teisel 1200 tuleb täpselt vurravus, sõidab küljelt üle selle liini ükski pautada mapist, Saksa lennuk, Nad, kõik olid toredad poisid ja, ja perena nii segase võsa tuubava nats, rahvas alampolkovnik. Tema käis niisugune ilm ei olnud, tema sõitis ikkagi väga vahva naine. Küllap kuulaja tahaks nüüd teada, kes need mehed olid, kes üle rindejoones. Siia toodi. Vastane kohe, need olid harilikud inimesed, enamikus parteitud, kuid nendes põles tahe kiiremini oma sünnimaad vabastada. Partisaniks mindi vabatahtlikult, mitte käsu korras. Mõnest mehest Rudolf lume vahendusel. Aleksander Pütsep, ta oli Elva kandis, tegutses Valentin tilis. Martin lumi. Viljandi ja Virumaa kandis tegutses. Sel ajal ju tuli Nõukogude tagalast Leen, kulman siia tegutsema. Erakordselt aktiivselt tegutses Virumaal Aleksander suitsu. Väikene grupikene. Esiteks ta tegi suurt agitatsioonitööd. Näiteks seitsmendal novembril 1942 pani ta Kiviõli tuhamäe tippu punalippu, kuid eriti väärtuslik on see, et Aleksander suits kolme kuu jooksul andis nõukogude tagalasse 63 raadiogrammi raudteeliikluse sõjaliste veoste kohta. Täna me jõudnud kõnelda nendest inimestest, kes partisane siin varjasid ja toitsid, ilma milleta poleks saanud partisaniliikumine, eksis. Teerida kuid edaspidi jõuame ka nende juurde, sest partisanivõitlus oli oma olemuselt kogu rahva võitlus vihatud vaenlase vastu. Selles kandis kõiki kindel veendumus. Meie võitlus on õiglane, meie võidame.