Tõotan ja vannun kogu eluaja, puhta ja püha hoida selle kutse au. Tõotan hävitada oma paremat äratundmist mööda minu oskust vajavaid abiotsijaid. Tõotan järjest edasi töötada arstiteaduse vallas ja kõigest jõust kaasa aidata selle õitsele viimiseks teaduse ilmale, teatades kõiki oma avastusi. Need sõnad on arstitõotusest, mida umbes 2400 aastat tagasi elanud kreeka arsti ja teadusliku meditsiini rajaja Hippokratese järgi kutsutakse Hippokratese vandeks. Viimase suure sõja lõppedes arvestas keegi Ameerika kolonel välja, palju läks maksma ühe inimelu hävitamine. Üks tapetu maksis Julius Tsee säri ajal 75 tsenti Napolinejal 3000 dollarit. Esimese maailmasõja ajal 21000 dollarit ja 1944. aastal 50000 dollarit. Küsimus seisab mida suudab inimene, kellel on antud üksainus elu. Kuidas hoida kurssi oma eesmärgile läbi muutlike aegade riike ja rahvaid kiraputavas sündmuste keerises. Esimene imperialistlik maailmasõda on kinkinud inimkonnale tanki mürkgaasid, lahinglennuki armee jalutuid, sandistatud invaliide ja üleüldise sõja tüdimuseni. Veel 1919. aastal lastakse Saaremaal välikohtuotsuse põhjal maha 205 10 meest, kes ei taha sõdida. Samal aastal sünnib Tartu arsti Bukowski perekonnas poeg, kellele antakse nimeks Paavel ja kellele on antud saada arstiks. Jah, ma sündisin Tartus 1919. aastal, isa oli mul arst. Ema, hiljem hakkas ka tegelema meditsiiniga, õppis ämmaemandateks ja pärast töötas siin Tartus haava kliinikul Toomemäel. Paljud vanemad tartlased vist mäletavad teda. Õde Tanja röntgenikabinetis sündisin ma ka muide Toomemäel ema tuletab seda vahel meelde. Nii et Tartu on tõepoolest see linn, kust kogu minu elu alguse sai. Ja hiljem pärast seda, kui ma vahepeal Saaremaal elasin kus mu isa oli arstiks pärast ma tulin jälle tartu tagasi ja kogu teadlik lapsepõlv ja hariduse saamine ja kõik see toimus Tartus, õieti. Huvitav, mis olid teie poisipõlve huvialad? Ma peaks ütlema, et esimesed huvialad olid rohkem tehnilist laadi. Mul oli alati taskunuga ja see pidi hästi terav olema, see on mul. Muide siiamaani on see komme alles ja mul on praegugi taskus terav taskunuga ei saa sellest lahti. Ja siis ma meisterdasin männikoorest laevu, neid oli mul vahetevahel, oli terve suur laevastik, ma mäletan. Üks rekordarv oli 80 niisugust laeva. Ema käest sain tihti pahandad, et ma neid nuge kaotan ja tuleb uued osta ja ja siis mul nadolid vahel nööriga kinni ja, ja küljes ja igatpidi. Aga siiski nugasid oli mul kõige tähtsam ja võis arvata, et ma võib-olla saan kuidagi tehnikuks või võib-olla oleks minust hea käsitöö. Ei saanud mõni meistermees kätega hol meeldigi praegu mõnda asja teha, näiteks korve punuda võimi. Aga nii see elu just ei läinud. Lapsepõlves olid ka teised huvid, ma õige varakult hakkasin lugema. Ja lugevamakasin kolmes keeles, praktiliselt vanemad mul rääkisid vene keelt, kodus lapsehoidja oli mul üks noor Saaremaa neiu, see õpetas mulle eesti keele kohe algusest peale. Ja mänguseltsilised olid mul. Kihelkonna alevis. Elas pastor. Kellel oli suur pere kuus last ja selle kirikuõpetaja naine oli sakslane, nii, nende kodus oli saksa keel. Nii et mina nendega mängides teate, väike alev, kes seal on, need seltsilised, eks meie vanemad käisid koos seal tohter, pastor ja apteeker ja see oli see alevi intelligents. Eks nad seal lugesid valjusti ette ja mis tol ajal teha oli, televiisorit ei olnud, raadiot ei olnud. Ja siis veedeti aega niiviisi ja eks meie lapsedki kogu aeg koos ja siis need kolm keelt praktiliselt olid mul juba varasest lapsepõlvest käes ja lugesin peamiselt saksakeelseid raamatuid. Ma mäletan Mida ma suure õhinaga läbi lugesin, see oli nii põnev, teised igavest, põnevusraamatud ja eriti reisikirjeldused need on, need on just nende esimest raamatut, mis minus tekitasid soovi ja, ja mingisuguse, andsid stiimuli kuskile jõuda edasi ja ja midagi saavutada. Sügis 1935. Raadio kutsub Rooma elanikke Veneetsia väljakule. Kui kellad helisevad Balkanile, ilmub oraator Mussolini most särklased itaalia mehed ja naised itaallased merede ja mägede taga. Kuulake. Meie kodumaa ajaloos lööb varsti suur tund tuut tuut söödu c karjuvad must särklased, kellele kuuluv Abeszinja meile meile meile vastavad. Must särklased. Järgmisel päeval, kolmandal oktoobril tungivad Itaalia armeed Etioopia territooriumile. Pommilennukid ja soomusmasinad oda ja kilbi vastu. Ka pooldžungel kell kaheksa 30 algab valge arsti kliinikus vastuvõtt. Tema abiline loeb välistrepil seistes väljas ootavatele, haigetele. Häälega ette doktori kuut kesku. Esiteks doktorimaja ees on sülitamine kõvasti keelatud. Teiseks, ootajaid ei tohi omavahel valjusti juttu ajada. Kolmandaks haiged ja nende saatjat võtku kaasa terve päeva söök, sest doktor ei jõua enne lõunat kõiki läbi vaadata. Valge arst on Euroopas loobunud eradotsendi õppetoolist on loobunud ka orelikunstniku karjäärist kuulsuse haripunktil. Tema nimi on. Doktori abiline on kohalik endises elus kokk aga ta tunneb prantsuse ja inglise keelt. Olles vahelt rääkijaks, teete doktorile mõistetavaks abivajajate kaebused. Sellel inimesel valutab parem filee. Aga sellel naisel vasak ülemine kotlet ja filee. Euroopa 1936. Arstidest auditoorium kuulab teaduslikku ettekannet. Oraator on halb. Esitajat on kuiv ja igav. See on Aleksander Flemingi teine ettekanne. Penitsiliinist. Ettekanne äratab vähe huvi, kuid kõneleja loodab, et preparaadid on tulevikku. Arstiteaduskond oli üsna väike, ma mäletan. Just võistluse eksamitel oli meid 120 kandidaati esimesele kursusele ja meid võeti vastu 60. Praegu on ju nii, et enamik nendest, kes sisse astub, lõpetab, aga meil arstiteaduskonnas tol ajal oli kaks esimest aastat oli nii kergem periood ühest küljest kergem, teisest küljest raskem, sest pidid just oma tööga näitama, et sa edasi suudad teha. Kergem oli ta selle poolest, et ei olnud õieti niiskust, sundust täie loengutel ja paljudele näiski, et see tudengielu on väga kerge ja mõnus elu. Ja kahe esimese kursuse piirkonnas oli mitusada üliõpilast need ootestika, seda ekssaamine, philosophicumi ärategemise võimalust, mis muidugi sõltus nendest enestest. Kui nad ennast kätte võtsid ja sooritasid need kolm põhieksamit, siis nad said üle kolmandale kursusele. Räägiti tol ajal ka, et hariduspoliitika seisukohast oli teatavaid piiramisi. Kolmandale kursuse lasti ainult ainult piiratud arv, umbes 30 kuni 40 üliõpilast, et pärast ei olevat arste kuskile panna. Võimalik, et see on õige, sest tol ajal arstide konkurents linnades oli ju olemas ja vanemad arstid püüdsid ennast kaitsta nooremat peale tuleva generatsiooni eest. Me elasime kenas tagasihoidlikus korteris lepiku tänaval ja ei olnud ju sugugi kaugel käia kliinikutes ja õppima ja nõnda edasi. Aga ma muidugi ema heakskiidul ja loaga Mapakesin kodust ära, kui nii öelda võib, ma asusin elama ja elasin tervisele neljanda kursuse perioodi elasin haavakliinikus tooriumis. Praegu ei ole see ruum veel alles, see oli jaotatud kaheks sellel suur kapp, vahel siis mul seal voodi, teisel pool. Ja teisele poole laudadele toodi siis iga hommiku haiget uriin ja, ja väljaheited, selleks, et uurida, need lõhnad sugugi ei häirinud, nad olid kuidagi harmoonilisest kooskõlas selle keskkonnaga, mida ma olin endale valinud, mida pidasin endale huvitavaks-tähtsaks. Seal elades sain Assisteerida lõikustel juba noore tudengina, kolmanda kursuse vältel ma hakkasin käima haavakliinikus tööl ja neljanda kursuse jooksul ma juba seal elades kindlustasin endale niisuguse eesõiguse, et kui valvearstil oli midagi öösel vaja operatsioon tungivat midagi kirja kiireloomulist teha, siis te olite käepärast, siis ta kutsus mind appi ja ma sain sellega endale praktikat. Sain tohutult praktikat, mis muidugi edaspidises elus ka väga kasulik oli. Kohale kutsutud arst otsib esmaabi paunast süstla. 13. märts 1939 Weroli impeeriumi kantselei suures saalis istub üksipäini pika koosoleku laua taga kahvatu mees. Tema ees ootab allakirjutamist dokument, mille tekst on ülilühike. See on Tšehhoslovakkia vabariigi president H. Kui ta ei anna allkirja, ähvardab füürer teha maatasa Praha ja teised suuremad tsehhi linnad. Sajad pommitajad on stardivalmis. Aega on kella kuueni hommikul. Tund kaob tunni järelsüstist toibunud president on ikka veel kahevahel. Lõpuks, kui algava päeva esimesed kiired koidavad Berliini kohal jätab ta väriseva käe allkirja ja kaotab teadvuse. Paljasjalgne must postiljon toob Albert Schweitzerile noobli ümbriku. Ohoo, see on kutse külastada Saksamaad. Keri lõppeb sõnadega tõelise saksa tervitusega. Doktor keeles. 64 aastane Elsaslane saadab küllakutse tagasi. Tema kiri lõpeb sõnadega tsentraal aafrika tervitusega. Alberg suvatser. Salzburg kaks meest, külaline ja tema võõrustaja teevad ennelõunalauda istumist väikest jalutuskäiku. Mida te üleüldse tahate? Küsib üks tantsi kit või koridori. Palju enam, vastab teine. Me tahame sõda. Ja nad veavad kihla, kas Poola pärast puhkeb suur sõda või mitte. Kui õigus on ühel, saab ta Itaalia meistri maali kui õigust, teisel loovutab kaotaja vanaaegsete relvade kollektsiooni. Lõuna on serveeritud restoranis besterrahhišerhow. Üks kihlveosõlmi on Ribbentropp, teine fašistliku Itaalia välisminister trahvitsjana. Märts 1940. Torpedeeritakse laev, mis toob Euroopast showaitzeri kliinikule tellitud ravimeid. Londoni pimendatud tänavail kihutavad sireenide huilates tuletõrjeautod, linn vappub plahvatustest. Pommirünnak Fleming ei lahku laboratooriumist. Ta istub endiselt oma mikroskoobi kohal nagu rahu ise. Penitsilliini tootmiseni Marcia vabrikus kulub veel nähtavasti aasta kaks. Winiinlasta Stadžain Adžadest. Just sel ajal, kui sõda algas ma olin nii-öelda küpseks saamas selleks, et hakata tegema esimesi keerulisemaid operatsioone ise. See oli 40. aasta juunikuus umbes kui mul sai täisarv 500 Apentektoomiat assisteeritud ja see loeti nii nagu normiks, mis pidi täidetud olema enne seda, kui iseseisvalt operatsiooni lubati teha. Ja siis just selle asemel, et hakata tegema plaanilisi operatsioone. Hapetektoomiaid tähendab pimesoole lõikust selle asemele siis tulidki esimesed haavatud. Need tulid kuskilt võrupiirkonnast Valga piirkonnast, ma olen hästi, mäletan kuidas meie olime kõik raskustes, sest välikirurgia oli kuidagi meil vähe. Muidugi on teada just selle sõja vältel suure isamaasõja ajal. Kirurgia arenes tult. Kui me praegu võrdleme, missuguste teadmistega me alustasime seda sõda ja missugused hiljem haavatute abistamise alal välja kujunesid, siis oli see vahe väga suur. Ja tõepoolest, me olime halvasti lihtsalt ette valmistatud. Aga abi sai antud. Me opereerisime, eemaldasime mürsukilde. Tegime parima teadmise järgi. Ma mäletan veel, doktor Betlem oli siis. Ta oli sageli just kirurgiks, keda mina abistasin. Ja prussarlynkberg ise ka oli nende haavatute juures. Siis nad olid selles väikses eraldi toas ka toomel, kaduva meedikud, toomel selles vanas haava kliini puumaja ja huumajase vana barakk kus ma õieti oma kirurgilise koolingu šaindi professor Lindberghi kadunud professor Lindberghi juhendamisel. Kui läksime tagasi nüüd haavatute palati lävele, kas te mäletate neid inimesi, kes seal olid, olid need punaarmeelased, olid need hävituspataljoni mehed ja võib-olla ehk on keegi nendest teile ka isiklikult meelde jäänud? Ei, need olid just punaarmeele stsenaariumi punaarmeelased, kes Võru ja Valga all lahingutes said haavata. Ma mäletan veel natoodi veoautoga suure kiiruga, see oli öösel. Nad olid teadvuseta, seal olid raskes seisukorras ja raskes shoki seisukorras ja nad palju midagi rääkinud. Kaks sõdurit rääkisid vene keelt nendega, mina siis pidasin. Ajasin juttu ja rahustasin neid pärast operatsiooni juba, et me teeme kõik, mis me saame jääd. Olge rahulikud, ootasime kogu aeg uusi haavatuid ja ma ei teinud märkmeid ja tuli ka uusi tuli ka, jah, tuli, ma ei tea. Kui meil vist oli neid üks kümmekond niisugusi haavatuid ja siis ma lahkusin Tartust, siis mind hoiatati. Minu tuttavad hoiatasid, et asi on väga kriitiline ja et Tartust on parem lahkuda. Ärakiri salajane poliitilise politseikomissar on käidud küsimas, kas omaksed võivad ümber matta oma kaitsepoolt maha lastud kommunistide laipu. Kuna matmised võivad kujuneda demonstratsioonideks, siis ümber matmisi, mida tahetakse tulevikus teha, mitte lubada. Aga lõppude lõpuks me igal pool oli palju sõjapõgenikke evakueeritud lõppenuks peatusime, Alma atas ja Almatas, ma sain tööle ühte linnalähedasse sovhoosi, kus mind määrati arstijaoskonna juhatajaks, hoolimata sellest, et ma olin kõigest neljandat kursust lõpetamas. Aga arst tuli sealt Frindena osakonna jah, saadetud rindele asendada neil ei olnud. Ja see oli tähtis lõik, see oli üks sovhoos, mis varustas punaarmeed juurvilja ja puuviljaga ja mitmesuguste toiduainetega, ühesõnaga ja asusimegi seal tööle, ema ka. Ja sealt ma siis pärast lühikest aega. Ma ei olnudki aastat aega seal tööl, kui soovitati sõjakomissariaadist, et kuulge, noormees, et teil on kasulikum siiski edasi õppida ja lõpetada siin almaatas meditsiini instituut. Et muidu me saadame teid rindele velskryna ei ole mõtet teil juba neli aastat tehtud ja nõnda edasi ja väga kena ohvitser oli seal sõjakomissariaadis. Ja tema nõuande järgi ma tegingi ja läksin. Meditsiini Instituudi alma vaatas seal 42. aasta kevadest kuni 43. aasta suveni. Sai õpitud ilma vaheajata, tol ajal suvevaheaega ei tehtud. Häda korral, äärmisel korral saadeti lühikeseks ajaks metsatöödele üliõpilasseal, kõik oli mobiliseeritud rinde heaks rindevajaduste täitmiseks, nii et meid lastiga kiiremini välja kui muidu. Kuid õppeprogramm oli sama nagu rahuajal andnud, et need õppevaheajad olid lühemad ja nii diplomitega, saabusime siis 43. aasta septembris saabusime rindele. Ma arvan, et kõige vastutusrikkam töö minule isiklikult olid just Saaremaalahingud muidugi ka Muhu väina ületamisel oli meie maal juurde ja ma töötasin siis metsanbattis. Ja meie polkudesse oli suuri kaotusi ja me tegime ööd kui päevad, kui pikk oli Vilde arsti tööpäev, siis oh, ega seda pikkust keegi palju mõõtnud. Ma mäletan ühte. Perioodis oli 48 tundi järjest seisva operatsioonilaua juures ilma kakk liigutamata ja kaks ööd-päeva järjest söömata, muidugi ka. Nojah, keegi kõrvalt mõni sanitar või nii kõrvalt andis tassi kuuma teed või midagi haubetajaga. Igatahes kogu aeg seisime kogu aeg. Ja haavatud ootasid haavatu tootest väljas ja see oli koolimajas just Muhu saarel pärast Saaremaal olid ka väga rasked perioodid, näiteks üks periood oli just enne lahingute lõppu, ma mäletan. Ma olin siis kergesti haavatute telgis tööl, siis ma mäletan, et meie telgist läks läbi midagi 3000 kergelt haavatut. Vahel oli nii, et näiteks ma mäletan Kuramaa lahingutes oli aprilli alguses midagi 100. lumelörtsi taevast telgis oli nii palav, et pidi paratamatult operatsioonide lõikuste vaheajal pidi välja minema ennast jahutama. Ja siis oli nii meeldiv, kui, kui paljastele käsivartele langesid lumeräitsakaid, see jahutas kiiresti läksid tagasi telki. Jällegi üsna soojas, sest haavatutele on soe, ümbrus on väga oluline, et nad on sageli šokiseisundis. Ja siis igasugune soojakaotus on muidugi ohtlik, nendele. Ja tingimused olid ju väga mitmesugust tõepoolest vahel pommituse all sabas Kuramaal ma mäletan, kus meie metsanbati pommitatud D. Ja seal oli päris ohtlik kohe telkide läheduses lõhkesid mürsud ja nägin mullakamakaid lendamas, võib-olla ka mürsukillud. Õnneks ükski tabanud. Aga jällegi peab ütlema, et organisatsioon sanitaarteenistuse, organisatsioon, arstiabi korraldamine punaarmees tol ajal, see oli juba Nõukogude armee nime all, oli väga kõrgel tasemel, ma, ma ei saaks öelda, et me oleks virelenud kuskil väga rasketes tingimustes teinud võimatuid asju, kuskil mätta peale. Seda ei olnud, varustus oli hea, transport oli enam-vähem või lihtsalt vedas meil, et neil kõik enam-vähem alles oli ja terveks jäi kogu meie varustus, nii et meie saime töötada algusest lõpuni. Muidugi väliolukorra tingimustes, aga siiski normaalsetes tingimustes ja eks üldised tulemused haavatute abistamise ja ravimise üldised tulemused olid ju ka üsna head. Umbes 70 protsenti haavatutest sai tagasi rindele minna. Tunnistaja, kuidas on teie nimi? Roismann, Samuel, korrake minu järel. Ma vannun, kõigevägevama nimel. Ma vannun kõigevägevama nimel, et räägin selle kohtu ees ainult puhast tõtt. Et räägin selle kohtu ees ainult puhast tõtt ja ei varja midagi, mis mulle teada ja ei varja midagi, mis mulle teada ning aidaku mind jumal, aamen. Tunnisterrorismann rääkige, mida te tegite enne sõda. Enne sõda töötasin raamatupidajana. Millistel asjaoludel te sattusite laagrisse Treblyncagaks? Müntuudi Varssavi kehtust. Kirjeldage rahvusvahelisele tribunalile, mida kujutas endast laager treplyncagaks. Iga päev tuli kolm-neli-viis rongi juutidega peamiselt Tšehhoslovakkiast, Saksamaalt, Kreekast ja Poolast. Kohe pärast kohalejõudmist aeti viie minuti jooksul inimesed vagunitest välja ja rivistati perroonile. Mehed eraldi, naised eraldi, lapsed eraldi, kõigiga hästi alasti võtta. See protseduur viidi läbi sakslaste kumminuudi ähvardusel. Nõnda alasti pididki inimesed minema üle tänava gaasikambrisse. Palun ütelge kohtule, kuidas kutsusid sakslased seda teed gaasikambrisse saksa keeles Zimmelfabstrase. See tähendab siis taevamineku tee. Kui kaua oli jäänud elada Trablinko laagrisse sattunud inimesel? Kogu protseduur, lahtiriietumine ja gaasikambrisse minek võttis meestel aega kaheksa, 10 minutit. Naistel minutit 15, naistel kauem, sest neil aeti enne juuksed maha. Milleks naiste laatiline juuksed maha? Radoon valge doktorikliiniku suurim probleem on medikamentide puudus. Kui ookeani tagant tuleb esimene pakk. On avamise juures kõik takisti, võetakse välja paar kummikinda. Ainult penitsilliin võib selle lapse päästa. Farmaatsiavabriku direktor, kus valmistatakse penitsiliini, jääb kindlaks. Mai saa penitsiliini anda, kuna teie diagnoos ei ole haiguste nimekirjas, mille raviks on penitsilliin lubatud lõbuks direktor soostub. Laps jääb ellu. Teatmeteosed trükivad Fleming Aleksander penitsilliini leiutaja. See oli väga-väga põnev päev, peaks ütlema üks minu noorepõlve kõige tähtsamaid päevi. Ma olin ju siis tõepoolest noor, kõigest 26 aastat vana. Ja me olime parajasti Kuramaal Meie diviis pärast teatavat vaheaega, puhkamist hakkas liikuma edasi, et lahingutes teist väeosa välja vahetada. Tähendab, et lahingusse asuda. Ja parajasti tee pääl. See oli õhtupoole juba üks meie staabiohvitsere ratsahobuse seljast tuleb vastu suure rõõmuga, teatab, et sõda on bänd. Ja et teil on siin määratud see piirkond ja võite asuda laagrisse ja see oli parajasti üks kirikuküngas. Väike surnuaed oli sealjuures ja, ja seal asusime laagrisse ja võite ette, tähendab niisugune juubeldamine siis algas. Me rääkisime igasuguseid rakette ja, ja panime lõkked põlema ja arstid tundsid ka, et et nüüd ei ole enam seda, mis, mis oli, et kõik muutub ja et muidugi me natuke eksisime, sest veel paari nädala jooksul pärast sõja lõppu meil oli tööd küllalt just arstidel, siis kui teised. Nii teataval määral puhkasid, ma arvan. Sapöörid kai puhanud. Aga meil olid just need haavatut, kes miinide otsa läksid, seal oli väga põhjalikult mineeritud piirkondi ja oli väga palju haavatuid, me töötasime seal jällegi päevad otsa. Aga see siiski oli hoopis teine. Võite ette kujutada, mis tähendas, kui niisugune sõda lõpeb ja võiduga lõpeb see. Ühesõnaga öeldes oli tohutu juubeldamine ja arvan, et me tegime natuke liiga isegi meie piirituse tagavaradele, aga see oli tol ajal nii loomulik, et midagi parata ei olla. Võib tekkida küsimus, miks ma nii järsku muutsin oma kirurgilise ettevalmistuse suunda, muutsin meelt ja hakkasin patoloogianatoomiks. Ma ise seda valikut kergesti ei teinud, see oli üsna raske valik. Aga kirurgia alal tol ajal aspirantuuri ei olnud ja professor Valdes ütles, et. Lõpetan aspirantuuri, siis ma võin kirurgia alal edasi töötada. Ja ka teema dissertatsiooni teema oli valitud niisugune vahepealne nimelt haava paranemine teatavates tingimustes. Ja et see oleks aktuaalne ka kirurgia üldkirurgia seisukohast kui ka patoloog anatoomia morfoloogia seisukohast. Aga siis lihtsalt kujunes nii välja, et aspirantuuri ajal huvi patoloogilise anatoomia morfoloogia vastu süvenes niivõrd et aspirantuuri lõpul. Ma juba enam ei tundnud seda tohutut igatsust kirurgia järge, mis oli mul esimese kahe aspirantuuri aasta vältel, oli päris kohe nagu äge haigus, ma tõbi. Ma ei saanud rahuliku meelega minna mööda haavakliiniku valgustatud akendest, eriti kui operatsioonisaalis nägin valget kujud, seal töötavate oli kõik see alati silmade ette, mis ise olid läbi elanud teinud enne sõda sõja ajal. Ja nii kutsus nagu midagi sinna tagasi. See oli esimene aasta teine aasta ka veel, aga juba lõpul, kui ma nägin, et mu uurimise tulemused hakkavad välja kujunema dissertatsiooni alal ja see kõik on väga huvitav siis mul kuidagi lõppes kirurgiline tõbi nii-öelda ära. Ja ma suure huviga pühendasin ennast morfoloogiale patoloogilise morfoloogiale. Veel on see periood mul väga väärtuslik ja väga tähtis olnud selle tõttu, et koos professor Valdessega. Me tegelesime tookord Eesti arstiteadusliku oskuskeele arendamise alal. Õieti professor Valdes on selle tööklassik muidugi jällegi meie vabariigis ja kogu Eesti arstkond, et kõik tema põlvkonnad õieti on just tänu professor Valdesse tööle, on võimelised kasutama oma emakeelt väga keerulist meditsiinilist terminit väljendamisel. Koos professor Veskiga on just profer Valdes eesti arst teaduslikku oskussõnastikku loonud. Meil oli aga vaja koos töötada selle tõttu, et ma kahjust professor Valdek ettepanekul asusin inimese anatoomia õpperaamatut tõlkima. Enne sõda oli ju huvitav meie tudengid, kui me õppisime anatoomiat. Me pidime kasutama igasuguseid saksakeelseid, ingliskeelseid käsiraamatuid, atlased ja nõnda edasi. Muukeelsete igasugused eestikeelseid ei olnud väga vähesed valdasid vene keelt. Kuid igaüks pidi ise endale kuskilt leidma mingisuguse raamatu pidi endale ise oma kulu ja kirjadega kõik asjad klaariks tegema. Ja professor Valdek oli tol ajal arstiteaduse dekaan, ta teadis paremini kui keegi teine üliõpilaste muresid. Ja ta tegi mulle ettepaneku anatoomiaõpik eesti keelde tõlkida. Siin tuli mul jälle see abiks, et ma omal ajal gümnaasiumis enne sõda tundsin huviklassiliste keelte vastu. Et mul ladina keel, ladina keele lugemine iseendast pakkus naudingut. Paljudest rasketest olukordadest saime kergesti jagu just selle tõttu, et ka temal oli huviklassiliste keelte vastu ja ka minul samuti. Me leidsime kergesti ühise keele ja lõime eestikeelse termini tänu tema suurtele kogemustele ja mina tegin siis selle tõlkimise töö. Mul on hea meel tõepoolest minu poekes. Mõni aasta tagasi õppis anatoomiat karstiteaduses kasutas raamatut, mida isa omal ajal tõlkis, tekib niisugune mulje, et see, mis kunagi on tehtud või õieti, et midagi kao, mida, mida sa teed? Iga asi, mis saab tehtud, mis saab tehtud sooviga mingisugust tulemust saada sooviga kuskile jõuda. Järjekindlalt tehtud iga töö, olgu ta siis tühine või suur. Kunagi edaspidi kannab vilja, tasub ennast ära. Ükskõik missugusel kujul. Jah, pärast sõda oli peamine osa minu elust oli seotud eksperimentaalse ja kliinilise meditsiini instituudiga. Instituut ise asutati 1947. aastal. Doktor Reiman sai selle direktoriks õige varsti pärast selle asutamist. Just nendel päevadel tähistati instituudi 20 viiendat aastapäeva. Ja avati instituudil uus hoone Tallinnas. Selles instituudis alguses 1949. aastal, siis, kui mina sinna tulin oli ju vähe teaduslikke töötajaid. Kõigest mõnikümmend ei olnud veel välja kujunenud selgeid töösuundi. Üks suund oli enam-vähem selge, see oli kopsutuberkuloos, mis juba vanast ajast oli eesti nuhtlus ja Eestis oli väga tähtsal kohal ja mis algusest peale oli selge instituudi väljaarendamise seisukohast. Et me peame vabariigi iseärasusi teadusliku uurimistöö alal silmas pidama. Selle tõttu näiteks alustati uurimisi põlevkivitööstuse hügieeni kutsepatoloogia alal. Ma ise tundsin huvi algusest peale. Vähiprobleemi vastu. Ei olnud tol ajal 49. aastal instituudis küll kedagi, kes oleks onkoloogiaga tegelenud. Mul tuli alustada otsast peale. 1950. aastal sain hakkama sellega, et muretsesin esimesed aparaadid. See oli esimeseks laboratooriumiks, mis Tallinnas oli võimeline teostada niisugust tööd nagu mikrofoto. Pandohistoloogilise preparaadi mikrofoto tegemine. Paistab küll praegu, et see on väike asi ei ole sugugi nii oluline. Aga tol ajal oli suur saavutus ja kui nüüd õieti tagasi vaadata 25 aastat on möödas Instituudi asutamisest, 15 aastat olin mina selles instituudis direktor. Sai püütud ju teha kõik, mis võimalik, et instituudist saaks tõsine uurimisasutus. Kui nüüd vaadata tagasi, siis nähtavasti on kas või osaliselt vähemalt see ülesanne siiski täidetud. Ma alati mõtlen, et oleks võinud teha palju rohkem. Aga midagi pole parata. Iga eluperiood annab kogemusi juurde ja tagurpidi käiku enam teha ei saa. Viimased neli ja pool aastat on minu elus olnud hoopis isesugused. Õieti kõik see algas Khani täiesti ootamatult. Lihtsalt Moskvast tuli järel pärimined, tulgu maa. Sotsialistliku töö, kangelase aunimetuse. See siis seletas mulle, et jah, et on nüüd niisugune rahvusvaheline asutus, organisatsioon on olemas. Kust Nõukogude Liit osa võtab. Et kas te, kuidas teil keelte probleemiga teie eriala sobib sellega, mis seal vajatakse. Et kuidas te sellesse suhtute, et sinna tööle asuda? Missuguste riikide teadlasi töötab rahvusvahelises vähiuurimise keskuses Leonis? Praegu on üldse liikmesriike, kokku on 10, vahepeal oli üheksa, siis nüüd tuli, jaapan tuli juurde just sel aastal, kuid meil töötab ka niisuguste rahvuste esindajaid, kes ei ole mitteametlikult liikmesriigid, näiteks Jugoslaavia, siis on meil näiteks üks islandlane ja terve rida teisi, üks kolumbialane näiteks Lõuna-Ameerikast. Nii et see ei ole rangelt piiratud, et just liikmesriikide esindajad ainult võiksid töötada meie koosseisus. Kui vana see? See meie uurimiskeskus on hoopis noor, on asutatud 1967. aastal. Alguses ta hakkas tööle Genfis ülemaailmse Tervishoiuorganisatsiooni nii-öelda väikse filiaalina kuid prantsuse valitsus tegi 1966. 67. aastal tegi ettepaneku, et valitsus koos tähendab kohaliku omavalitsusega Lyonis, ehitavad sellele asutusele ehitavad hooned, teised valitsused midagi väärtuslikumat asemele ei pakkunud ja nii võetigi vastu prantsuse valitsuse ettepanek, et see keskus vähiuurimise keskus asuks. Leonid on see suur keskus, üsna suur, meil on koosseisus praegu üle 100 inimese, nendest on umbes 35 ülikooliharidusega spetsialiste, enamikus arstid, üksikud bioloogid, matemaatikud ja see hoone ise, mida me nüüd ka nende aastate jooksul, kus ma seal olen, oleme kogu aeg teinud projekte ja nimestik aparatuuri jaoks ja, ja igasuguseid muid asju. Väga tuttav töö, mida ma siin enne välismaale sõitu tegin. Praeguse instituudi hoone äsja avatud instituudi hoone jaoks, seda tuli ka jätkate, seal see hoone on 14 korruseline aga väga niisugune kõrge torn, torni ehitus, aga terve rida korruseid jääb praegu välja ehitamata, lihtsalt reserviks. Peamiseks suunaks selles asutuses on vähiepidemioloogia uurimine. Ja see just sellest seisukohast lähtudes. Et see on ainukene suund, mis võimaldaks tõeliselt seostada väliskeskkonna põhjuseid inimese haigestumisega vähki. Just nimelt epidemioloogia just nimelt uurimine inimesel on ainukeseks teeks õieti, mida tulevikus tuleb kasutada. Palju laiemalt, mis võimaldab öelda, et niisugune niiskune põhjus põhjustab üht või teist vähki. Kõige primitiivsemad loomale teostatud eksperimenti ei ole võimalik inimesele levida. Nii et selle tõttu õnnist vähiepidemioloogia väga oluline ja meie selles keskuses Lyonis. On jõutud algusest peale sellele äratundmisele. Ja see on leidnud ka rahvusvahelise teadusliku nii-öelda üldsuse heakskiidu. Meil nimelt töötab nõndanimetatud teaduslik nõukogu, kus on 12 esindajad, üle maa, ma valitud väljapaistvamad spetsialistid, vähialal, kes arutavad meie plaani, kiidavad selle heaks või esitada ettepanekuid muutmiseks. Ja meie suund on juba viie aasta jooksul, mis asutus eksisteerib, on enam-vähem välja kujunenud. Mina isiklikult olen ühes osakonnas juhatajaks kus meie põhiülesandeks on leida võimalusi täpselt arvuliselt väljendada väliskeskkonna kantserogeenset ühendite vähki põhjustavate keemiliste ühendite hulk. Ehkki. Leida võimalus neid mõõta. Mitmesugustes toiduainetes ja samuti vees mitmesugustes teistes keskkondades mis iseendast ju põhimõtteliselt ei peaks raskusi. Kui ma, kuid arvesse võttes, et neid vähki tekitavaid keemilisi ühendeid, mis praegusel ajal on tunnustatud, mida peetakse kõige olulisemaks neid on peamiselt kolmest rühmast, nimelt politsei, süklilised, Polü, nuklejaarsed, aromaatsed, süsivesinikud, siis Ahladoksiinid ehk laiemas mõttes mükotoksiinid ja Nitro Samiinid ehk laiemalt öeldes nitrosooühendid, Kanytroosamiidid ja nõnda edasi. Et need kolm peamist rühma on kõige olulisemad siis on vaja nende mõõtmiseks erinevaid meetodeid arendada. Mis ei ole ka alati Nižni standartne, lihtne töö, sest siin sõltub palju sellest, kuivõrd tundlikud need meetodid peavad olema. Kas jätkub sellest, et kui me avastame ühest või teisest keemilisest ühendist, ütleme ühe milligrammi kilogrammi kohta või on vaja üks tuhandik milligrammi nanogramm kilogrammi kohta avastada? Sellest oleneb ka see, missugust meetodit on vaja välja arendada, missugune meetod on vajalik niisuguse tundlikkuse saavutamiseks ja üldse nende nitroosa miinide valdkonnas? Me oleme teinud üsna palju ära, peab ütlema, et me oleme siin just eesliinil uurimistöö eesliinil ja 69. aastal näiteks Londonis kutsusin magu kui esimese nõupidamise kus üle kogu maailmaspetsialistid, kes sellega tegelevad kes nitroosa miine analüüsivad, määravad tulidki kokku ja arutasime kolm päeva, mida nüüd edasi teha, mis on saavutatud, mis on meie vead ja kuidas tuleb edasi teha. Ja andsime välja ühe vastava ka kena profiiri, midagi paarkümmend lehekülge meie otsust koos vastavate materjalidega sel bibliograafia nõnda edasi. Ja nüüd, möödunud aastal, 71. aastal, Kuu organiseerisin teise niisuguse nõupidamist, kus oli esindajaid 12-st riigist kokku, neid spetsialiste oli 40, üle 40 spetsialisti. Ja muuseas ka siit Tallinnast. TPIst, seltsimees kann sai osa võtta sellest nõupidamisest ja ma loodan, et sellest nõupidamisest tuli teatavat kasu. Kuidas näeb välja teie tööpäev? Tööpäev on üldiselt öeldes väga tihe. Eriti tahaks alla kriipsutada, et distsipliin tööaja kasutamise. Ja näiteks sekretär, kui jääb hiljaks, juhtub inimesel juhtub, et magab maha või midagi niisugust ei jõua trammi peale on midagi liikluse ummistus või taolist. Siis tulete, vabandab, kui on 10 15 minutit hiljaks jäänud. Ja niisugust asja ei ole varem töölt ära minnakse, et kuskil on kellelgi poodi on vaja ka minna. Igale inimesele on vaja sisseostust ja kui hambaarsti juurde vaja minna, näiteks, siis võetakse selleks puhkusest spetsiaalselt pool päeva läheb puhkuse arvele ja nõnda edasi, nii et niisugune kord töödistsipliin on väga tihe ja tööpäev praktiliselt näeb välja niiviisi, et hommikul tuled kohale. Sekretär ter poole tunni pärast kui oled saanud korraldada oma asju, sekretär annab uued kirjad, mis kohale jõudnud, on hommikul umbes poole tunni või tunni jooksul. Et siis dikteerib sekretärile vastused. Vahel on need vastust, raskemad tuleb midagi otsida, andmeid mujalt ei saa kohe dikteerida, siis paned kirja kõrvale, dikteerib pärast lõunat. Aga ka selles suhtes, et kirjadele õigel ajal vastata, on distsipliin väga range ja siin juba oli spetsiaalne meie direktori käskkiri käskkirjaks, seda küll seal ei nimetades. Memorandum, mida direktor kirjutab, aga sisu on seesama käskiv nagu igas normaalses käskkirjas. Kuigi võib-olla vahel viisakalt sõnastatud, et ma pean vajalikuks, tähendab osakondade juhatajate tähelepanu juhtida sellele, et mõnikord on kirjad pikema aja jooksul jäänud vastamata ja loodan, et edaspidi kõik kirjad vastatakse võimalikult lühikese viivitus ühesõnaga ei tohi kirja jätta kauaks vedelema. Ja mul ükskord juhtus, et lihtsalt panin kuskil ühe kirja teiste paberite vahele, see oli üks niisugune reklaamiprofiiliga kiri, kus üks firma pakkus oma kaupa ja ma ei taibanud, et sellel kirjel tuleb vastata ja mõtlesin, et see on jälle järjekordne reklaam, panin sinna hunnikus, kus teised Need reklaambrošüürid on. Ja siis tuli välja, ET koristades leidis, mu sekretär leidis, et see on ka kiri, mis vajab vastamist ja väga Viisakas kiri väga tähtsas küsimuses. Ja siis ma pidin lihtsalt meie ministratiilovialajuhatajale direktori asetäitjale, administratiivanal pidin kirjutama kirjaliku vabanduse. Tähendab, seda ma jälle tahan. Tahan märkida, et niisugust distsipliini ja täpsust töös on palju märgata ja see, ma arvan, on end asjale kasuks, teeb operatiivsemalt. Vähe sellest, et lihtsalt elada. Vähe sellest, kui ütlete, Ma töötan perekonda, toita, madin oma tööd hästi, ma olen hea isa. Ma olen hea mees. See kõik on hea. Kuid te peate tegema veel midagi. Otsigi alati võimalust teha heategu. Iga inimene peab otsima oma teed, kuidas muutuda õilsemaks, kuidas realiseerida inimlikku väärikust. Te peate ohverdama osa ajast kaasinimeste heaks. Olgu seda vähe, kuid tehke kasvõi midagi abivajajate heaks. Tehke midagi niisugust, mille eest ei saadi muud tasu peale privileegi olla selle heateo tegija. Pidage meeles, te ei ela üksi sessinatises maailmas. Halvelt Schwaitzer. Üle mitme aiade, liiguta jälle Tartus. Professor Bokovskiga. Jah tükk aega on möödas, kui viimati sai Tartus käidud ja iga kord, kui siiamaale tulen, puhkusele nüüd nende viimaste aastate jooksul iga kord ikka paratamatult tulen, Tartu ei saa sellest kuidagi üle, sest siin linnas ma olen sündinud ja siin ma tunnen ennast kodus. Simmo elab mu ema ja õde. Külastan neid, käin ringi mööda tänavaid, meenutan vanu aegu.