Et vaat siin isegi mõnikord töö on nagu kusagil, kas mul oli ühes monograafias või oli, räägid objektiivne? Vaat mina seda otseselt ei saa öelda. Et see väline sarnasus mängib oma rolli küll, aga alati justkui ma kohtun mõneliskse modellid, mul tekib niisugune sealt seestpoolt keegi, kõik see elamine, liikumine mis selles inimeses on jaka pöördumisest, tegelikult koosneb tuhandetest ja tuhandetest eri variantidest ja siis ma püüan sealt siis tuua midagi üldistavat ühist välja. See väline osa jääb muidugi seal kaasa mängima sest ka ühe seansi kestel istub teie ees ju mitu erinevat, et inimest loomulik. Isegi kui te järgmine kord tuleb, ta ei ole enam see, mis ta oli eile. Või tähendab, mis ta täna olid. Homme on ta juba hoopis teine üldine muutumine, mis on elus, see on ju iga inimese juures ka. Ja siis meie ülesanne on see, võta sealt siis kõik need erinevad momendid selles inimeses, kuidas ta liigub pidevalt, kogu aeg muutub, on erinevates olukordades ja kokku võtta seda ja püüda sealt siis midagi nii kokkuvõtlikult edasi anda. Eduard Einmann 60. Mul on meeles siis sellest aastal, kui algkoolis algkoolis joonist tundides, no seal olid igasugused kuubikud ornament ja mida tuli seal joonistada ja mind juubites vabastinudki ikka inimese joonist, siis ma mäletan üks kunstnik, Prikkali joonistusõpetaja ja tema ütles, et ei, et inimesi joonistatakse kunstikoolis. Einmann Eduard sündinud 23. jaanuaril 1913. aastal kullamaa vallas Eesti Nõukogude graafik ja maalikunstnik, Eesti NSV rahvakunstnik aastast 1963 NSV Liidu kunstide akadeemia korrespondentliige aastast 1958 NLKP liige aastast 1948. Lõpetas 1934. aastal Tallinnas riigi kunstitööstuskeskkooli ja 1941. aastal riigi kõrgema kunstikooli. Sellisel lakoonilise portreemaalikunstnikust enne. Einmann nagu teade aastatelt üks aasta minust noorem, aga tema oli juba palli edasijõudnute Moliva meistrite klassis ja pärast, kui asutati kõrgem kunstikoolist, oli juba kõrgemas kunstikoolist Tallinnas ja tema lõpetas ja õppis maali. Ja mina mäletan tol ajal juba minule suureks, ütleme, niisuguseks eeskujuks olid nisukesed Aleksander Pilar nagu Einmann okas, Raunam, Pormeister, Nad õppisid Jannseni klassis ja maalisid, nagu mina mäletan tol ajal aegades pruunikatestornistes monumentaalseid kompositsioone, kus olid kangelased, noored mehed, suurte tõpe riidega ja läikivate kiivritega, igatahes niuksed suured. Hästi. Minu arvates tol ajal igatahes hästi maalitud lõuendit. Ja me olime nii sõbramehed omavahel ja ka juba sellest ajast peale seal ja isegi võtsime seal töid seal Arnold ala teha, tellimusi täitsime, seal teenis seal kooliraha omale ja sõitja vabal ajal niimoodi kukkus nii välja, et minul tuli küll ka jah, seal kõik kooli rahasel ise teenida seal. Ja ka temal vanematel oli vist väikesel talu kohta, kas see suhteliselt sisse toonud ja nii et me suviti tegime ikka tööd siin ja kooliajal sai tehtud, nii et ole ülesanded sõjalike. Tihtilugu olid need ülesandest näituste kujundamised, palli deklaratsioonid pidutib sõjalis-dekoratsioonid. Sõjaga otseselt puutusime kokku muidugi 41. aastal kus meie koos professor Starkopf tol ajal tema oli direktor meil kunstikoolis juhtimisel, käisime kraave kaevikuid kaevamas ja valmistusime vaenlase tõrjeks tol ajal ja siis mobiliseeriti teed, läksid lahku meil õieti ja kohtasime jällegi Aleksander Pilar erinevates tööpataljoni, siis Jaroslavlis koondas meid kunstnike ateljeesse nii-ütelda, kuigi mina olin natukene hiljem, sain seal kunstnikega kokku, sest mul olid teised tööalased ülesanded ansamblites. Aga ikkagi olime tihti seal koos mitme teise aasta kevadel. Kas Kunstnike liit oli siis juba organiseeri? Kunstnike liit organiseeriti hiljem juba hiljem pargin sildi kunstnikele taga, me töötasime koos seal ühisateljees, nagu teada, see oli kaupluse ruumid olid seal tuntud Ta okkamaal on olemas juse kunstnike grupp ja mina olen ka seal ühe külje peal heinmann muidugi on keskkohal. Sellepärast et need olid juba niisugused välja kujunenud tunnustatud kunstnikud, mina alles alustasin selles kollektiivis oma tööd. Ja Einmann muidugi kogu aeg töötas niisama kui kõik teised, muidugi, aga Einmann eriti paistis silma töökuse kann. Mina ei mäleta niisugust koosoleku või niisugust mingisugust koosviibimist koosolemist, kui Seinvandil poleks Skitseerimised plokk taas ja tema muudkui joonistas ja mind hämmastas alatise võimetas juures, kuulas ka kui pärast oli juttu sellest, mis oli läbi võetud või kuuldud kooselust. Tema teadis Ja suhtumises oma joonistus, see tema oli nagu jäägitult oli tema haaratud sellest modellist ja joonistamise seal seejuures oli kuidagimoodi ka vastuvõtlik ka selle vastu, mis toimus tema ümber. See oli pidulik koosolek oli, valetan seega toimusest Jaroslav ses vanas kuulsas Volkovi teatris solist ja siis Moskvast oli Eduard ilmannandu Orkumit, tee üks, sekretär, see üks juhtidest oli seal kohal sõitnud skulptor mani ser. Manis järve jooksust võttis osa sellest. Meie liidu asutamiskoosolekust. Üks sel ajal oli, ma mäletan, oli seal ainult, ah, Adamson e-riik. Siis. Richards, akrits. Peeessennest Boris Lucats kompiiritsiooni esimene, kes seda asja seal hakkas organiseerima? Maalimine oli tol ajal, nagu ma rääkisin, juba oli temal põhialaks, aga joonistas tema koguaeg. Ja kõik tema niisugused tähtsamad, ütleme niisuguseid tähisportreed jooni Aleksander Pilar enamasti ikkagi sees, kas pressis või harilikus sees teost. Aga täna eimanile muidugi, meil on jäänud aga huvitavaid portreed nii sõjameestest kui ka kolleegidest kunstnikest, kultuuritegelastest ja kui eimanid ütleme, iseloomustas enne sõda rahulik, natukene ilutseb võib-olla joon niisugune hästi virtuooslik siis sõjas sõja ajal tähendab putustema joon kuidagi närviliseks, niisuguseks rahuldus. No terve see aeg oli muidugi ja mulle väga meeldivad, eriti meeldivad ju sõjaaegseid, tema portreed, näiteks Ocoportimina pealikuks, tema parimaks portree, eks ansamblites tähendab Jaroslavlis tehtut Voka portree, Aino Bachi portree siis mitmed teised veel seal paljud, lõigates kultuuritegelaste tuntud kultuuritegelaste portreed. Ainult et noh, ega sel ajal sõjatööd kõigis õnnestunud, nii nagu vaja olnud palex Jaroslavlis b5 ateljees, seal töötasin, siis oli üks pluss Krahli seal sees, mis küljes, seal sai kuivatatud neid lõuendit ja Eduard Einmann peaaegu päris mustaks mõnelt tõmbunud, nii et hiljem paljugi jääb sellest järgi. Aga osa kindlasti sellest aast säilus veel. Jassi parun sassi seda kinnivõtmist. Me Koožokaga kulutasime ja Läksime materjali kogumisele šas Veliki Luki juurde. Seal jäime hiljaks, tahtsime Sassist endast teha ka mõned Tauli ära ei Bachi elementaarselt ala viidud need silmast silma, seda meest nagu ei näe. Ei, tal ei ole ka ettekujutust, missugune on tema nägu jahis isiklikes algnoshis, vot siis oli, ainult said nii jutustuste järgi seal maju lemming rääkis, kes otseselt oli tema sellest vangi võtmisest osa võttis ja kujutas tema isikut ja nii selle kiuste jutustuste järgi teha. Ja ma mäletan seal Eelmann mulle õieti suuredest kompressioonid olid seal käsil. Seal okaskoostajad teostas just ühte suurt formaati, see oli sassi vangistamine sel Luki ajal. Siis oli ka Jürjo teemal veel seal. Mitmed Arnold Alas, kas oli temal vist Haapsalu seal lossi vallutamine, keskne teema oli tal, meil oli seal üks suur äriruum, oli ühisateljeeks. Ja peamiseks ülesandeks oli just jüriöö selle 600 aasta juubeli ettevalmistamine ja pidi toimuma Moskvas just sel pulganäitus. Töö oli sellest Ani temporikas ja pingeline, peab ütlema. Sest võrdlemisi lühikese ajaga sai see näitus ettevalmistused. Ma mäletan, 43. aasta jaanuaris umbes alustasime. Ja kas aprillis toimus näitus Moskvas, nii et seal mõne kuu jooksul oli, nii et kui see näitus seal siis oli üles pandud, see liikus, nes mõistis postil siis komantherti, kõik osavõtjad Moskvas ja meie vist elasime seal paar nädalat või isegi kolm nädalat seal. Nüüd, kus Jüriöö kunstinäitus juba selja taga, võib öelda, et see oli siiski omaette küllaltki julge üritus. Ei ole ju Eestist evakueerunud kunstnike arv väga suur. Pealegi enamik neist alles võrdlemisi värsked nimed äratas üldist tähelepanu juba see, et eesti kunstnikud suutsid lühikese ajaga korraldada nii kompaktse ühtse temaatikaga näituse. Teiseks dokumenteeritud näitus kunstnike väga kiiret arenemistempot. Kolmandaks märkis seda pööret Eesti kunsti enese arenemisloos nimelt uue ajaloolise temaatika, sissemurdmist ühtlasi kogu kujutava kunsti aktualiseerimist. Tema muutumist ühiskondlik poliitiliseks teguriks. Johannes Semperi hinnang sõjasarves 1943. 10 meie riigitegelastest tuld juba sõja ajal valetan poseerist Johannes Vares-Barbarus, kirjeldage palun seda, kus see oli, see oli, me olime Moskva Taylas Moskva võõrastemajas ja praegu on hästi meeles veel kaheksas korrus, kus ta selle all oma abikaasaga elas. Ja siis meie kolmekesi jälle sama mees ja Bach, Aino Bach. Siske. Joonistasime veel, väga tore, mõnus kontakt oli seal, ta oli mõnus jutumees, Eduard Einmann, seal kohvijoomine hiljem ja ja isegi niisugune juhus, kui istuda praegu, mäletad, see oli 43. aasta novembris kolimisest krõsked ilmad tuletab nagu praegu meie jaanuaris meeldejääv sõjaolukorras ongi, jalanõud olid küll. Ega neid ei olnud nii väga palju varuks. Tekst oli katki, koligni aasta tekib seal saapani idasse ja oli see nohu ja Vares, Barbarus, Ast, kirjanik ja arst ja kuulas mind läbi. Kopsudes midagi ei ole ja, ja järgmine päev oli, kui ma läksin sinna, siis abikaasa andis mulle Kaasa sealassis villane särk, jaks, kaasat, külmetakseraal. Ei, ta oskab seista oma huvide eest ja teiste huvide ees küll. Ja ega ta muidu poleks olnud nii hea organisaator omal ajal kunstnike liidu ja kunstiinstituudi Tartus. Mitmed paljud aastat olid oma just see organiseeri üldse kunstnike elu organiseerimisel me olimegi just millest ma tahtsin praegu rääkida 40 neljandast aastast peale. Meid suunati Tartusse, Tartus oli siis Aino Bach, Einmann, Aavik ja mina siis meie pidime organiseerima seda Tartu elu. Ja jällegi huvitav, missugune moment on selle juures, mina mäletan väga hästi seda esimest koosoleku, kus need kõik need Tartu kunstnikud koondasime kunstnike vastu organiseeritud kunstnike liitu, isegi mitte kunstnike liit, võt, töökojad, tol ajal Tartu biokoed ja igaüks pidi siis rääkima midagi kui organisaatorid ja kui niisuguseid tuleviku kunstielujuhid ja mitte keegi meist ei osanud õieti rääkida. Mina närveerisin, Aavik vaevalt pigistas mõned sõnad välja, Aino Bach üldse ei saanud ja ilm on ka kuidagi pärast õppisid kõik nemad rääkima, tuli koosolekuid, keda ja kõnesid pidada, aga ilma ei olnud mitte ainult mingisugune kõnemees tol ajal igatahes elu õpetas. Ta ruumis on vaieldamatult peremehe seisukorras värske Eesti NSV preemia saaja Eduard Einmann seda nii hästi temaatika rikkuse kui ka väljapanekute hulga poolest. Ilmanni kestvalt elav ja mitmekülgne huvi nõukogude inimese vastu näitab meile põlevkivitööstusest Ahaanovlasi, Nõukogude Liidu kangelasi, Armeenia ja Nõukogude Eesti NSV Kunstnike kommunistlikku noort rahvasaadikut. Kunstiarvustus aastast 1948. Ka kohapealsed kunstnikud, tulijad tuli siin nüüd ütleme nende uute, nüüd põhimõtteliselt suundudega siin tuttavaks teha ja kaasa tõmmata. Üha sagedamini võtab Kunstnike liidu juhatuse esimees Eduard Einmann mobiliseerivalt sõna ajakirjanduse veergudel sirp ja vasar 1951 Nõukogude Eesti kujutava kunsti arenemisteedest. Tõsiseks ülesandeks kunstnikele on ka kujutada Nõukogude töötajaid töökangelasi nende töö juures nende võitluspostil. Siin tuleb kunstnikele esile tuua tüüpilist. Toome näitena töölisnovaatori, kes pingsalt püsivalt otsib vahendeid tööprotsessi täiendamiseks toodangu suurendamiseks. Lõpuks leiab ta lahenduse. Kunstnike ülesandeks on jäädvustada seda võidumoment töökangelase tundeid sel hetkel seda rõõmu, et ta saab neid anda kodumaale, veel suuremat, veel paremat toodangut. Nõukogude töötaja on leidlik, edasipüüdev alati uut otsib. Neid momente tuleb kunstnikel kujutada tööprotsessi edasiandmisel. Ja minul oli isegi tihti kahju modellist, mitte temalt endas modelli, sellepärast et tema oli halastamatu modelli vastu. Niikaua kui temal vaja oli, nii kaua ta piinas seda modelli ütleme need vahest sai ikkagi protesti isegi kuulda, millal see vaheaeg tuleb, aga ta unustas täielikult ära, ütleme selle vajadused, kui modell peaks puhkama, tema ei jätnud endale puhkamise aega, eks modellide suurt ei jätnud. Nii et selle juures muidugi ta tegi nagu kõik kunstnikud, diood ikkagi nägusid, nii-ütelda, kortsutas kulme ja kui oli, tähendab tarvis niisugust niisugust natukene lahkemad miinista naeratas mitte niimoodi, et modellibon naerma, vaid nii sisemiselt elas, kuidagimoodi elas sisse, sellesse portreteeritavatest on üldse imelik kunstniku juures sa teed kogu aeg nii teatud grimasse. 1963. aastal ilmub kunstniku reisiraamat püramiidide maal. Ühel ukselävel istub hallipäine araabia vana, et keda meeleldi joonistada tahaksin. Vanake on muidugi mu ettepanekuga nõus, sest tal on ju ükspuha, kas poseerib mulle või istub niisama uksepakul. Töötan paigas, kus on õige elav sagimine. Minu töötamist jälgivad sõbralikud egiptlased püüavad igati kaasa aidata, et üksikud liialt uudishimulikud mind joonistamisele isegaks ette tükkivaid. Poisi põngerjaid käratatakse eemale kõva jalaga kuid varsti kiilub rahvamass kitsal tänaval juba niivõrd tihedalt kokku, et isegi truud abilised minu ümber ei suuda uudishimulikke eemale tõrjuda. No jaq mõned mõjuvad kui see Luxury, mis me olime seal kolm päeva ilmateate. Aga muidu vaatad inimestes on igal pool Stanton, kaugelt Aafrikast araablane, ootategi väga palju ühiseid jooni. Mõne meie eesti talutaadi ütleja sti inimestele igal pool. Inimesed. Ja hiljem, kui sa ütled, et meedeedi üksinda läksid just lahku pärast minu asi on siin ka Tallinna seisma ka Tallinnasse. Iga näitus muidugi näitas, et tema on ikkagi edasi töötanud portriteerimisega joonistamisega. Ta on palju maalinud ka maastikke, kui natüürmorti on käinud pikematel loomingulistel komandeeringutes käinud mitmel pool Nõukogude liidus ja võib olla. 23. parteikongressi auks. Kunstnike poolt ette võetud kohustuste realiseerimiseks meie sõitsime koos mõnede teiste nimekate Ma ei andnud üks väga operatiivne portretist ka ja Einmann siis pidisel partriteerimais, rindlasi. Komsomoli ja ametiühingu juhid alul olid natukene nii kuidagimoodi reserveeritud selle juures, aga pärast, kuidas nad nägid, kuivõrd suure populaarsuse võitis kohe ilmann projekteerimise juures, nii et järjekorrad seisid kohe, soovijaid, kes tahtis linnas lasada, tegi suure valiku juures. Seal olid muidugi ka eesrindlased dünastiat, poeg, isa ja kaks poega. Sarnased tema parteil on väga sarnased väga kuidagimoodi natukene ta isegi Allažeerib, Jabordide isegi natukene idjaliseerib, kusjuures ta muidugi otsib ka niisugused vastuvõtt, aksessuaarid, näiteks kui ta oli Lõpptagajärg oli see, et kui oli korraldatud suurnäitus selles tehase Portrateeritud pildi juures seisis sportriteeritu tema abikaasa, tema lapsed, terve perekond seisis uhkusega juures ja et igatahes ma ütlen, see komandeeringu distõesti päris tõhusa reaalse niisuguse jälje ja oli ikka pärissugune tõus, kasulik üritus ja mitmed tööd. Me kinkisime asutatavale muuseumile ja saime tänukirjad, muidugi. Ja arvatavasti tulevikus tuleb veel midagi sarnast korraldada. Iseloomust. Peamine iseloom ei ole heatahtlikkus ja niimoodi ta peaks. Võib-olla rohkem tähendab niimoodi lahti ennast kiskuma enda ütleme niisugusest. Teeb tööd tõsiseks juba see, et enne seda, kui kunstnik hakkab kedagi portreteerida, peab ikka mitukümmend aastat, peab enne ikka kõvasti harjutama. Juba see, kui tema annan Arsenal võtteid on olemas, siis juba peab juba töö tagajärgi andma. Loomulikult.