Taavi kahe Maarja, Maarja, Maarja. Pihel, pisut vihmasel suvepäeval ihkasin suure linna tänava ääres pingi peal ja rääkisin uudishimu tippkeskuse saate raames juttu Ahti Heinlaga, kes töötab selle nimel, et inimesi robotid omavahel integreerida. Planeedil nimega Mustamäe ongi tal õnnestumas. Samal ajal kui meie rääkisime uras ühele ja teisele poole mööda mitu pakirobotit, keda arendabki Ahti kodubaas Asjet hüpnolotsis. Minu silmale oli see huvitav jälgida, autojuhid on ka endiselt nende väikeste masinate suhtes valvsad. Aga nagu Ahti õigustatult välja tõi, on peale kasvamas uus põlvkond inimesi, kelle jaoks robotid. Mustamäel on maailma kõige loomulikum asi ilma robotite sagimisega, mustamäed pole nende jaoks kunagi olemas olnud. Ja kes teab, võib-olla saab sellest meie jaoks uudsest nähtusest nende jaoks kunagi tõeline nostalgia. Allikes ilmselt saabki. Mulle tunduvad need mustamäel töötavad toidukullerid, Starship robotid nagu digitaalsed puna, metsikesed, kest supermarketist kooki ja marjajooki tood. Ah, järvesid kui edasi mõelda, siis tulevikus on mitte ainult toidu transport, vaid ka toiduvalmistamine üks väga perspektiivikas suund, kus roboteid inimkonna hüvanguks tööle rakendada. Minus tekitas see idee esimese hooga vastu seisa. Mõtisklenud robotid võiksid toitu teha. Magamine on ju nii nüansirohke kokkamine, tunnetuslik kokkamine ning kunst. Ahti oli põhimõtteliselt nõus, aga jäi siiski endale kindlaks. Ta ütles, et masin suudaks retsepti täpse täitmise ära õppida küll. Ja kui ma ise pärastpoole seda mõttekäiku pidi edasi-tagasi jalutasin, tuli meelde üks kurbnaljakas tõsiasi et tegelikult on juba praegu suur hulk poes müüdavast toidu- ja joogi, poolisest, masinate ja robotite valmistatud ja sööme neid liinilt tulevaid produkte kahe suupoolega. Toiduainetööstus on minu jaoks alati olnud nagu mingi must maagia. Keemia ja bioloogia ja füüsika ja matemaatika, mis ühe kohukese või kommi valmistamisel käiku läheb, on aukartust äratav. Ja ma olen pikalt tundnud maailma kõige siiramad huvi selle vastu, mis söögi sünnitusmajades õigupoolest toimub. Millegipärast aga hoitakse need uksed minu jaoks järjekindlalt suletuna. Mõni aeg tagasi registreeris sõber meid korduvalt McDonaldsi avatud uste päevadele aga kunagi ei osutunud me külaliste nimekirja valituks, olgugi, et ma olen täitsa vabast tahtest süvitsi uurinud McDonaldsi ökoloogilist jalajälge tarneahelaid, personalipoliitikat, või siis teine näide, Rahva oma kaitsejuhid, Mart Juur ja Andrus Kivirähk ei ole raadio kahe ainsat kommisööjad, kellega on need ainsad, kellele Kalev ise kottide kaupa seda kraami kohale kullerdab. Kui mina tahtsin Mik tasuta kommi pommida vaid päriselt oma aega ja vaeva kalevile anda, et neidsamu komme toota siis vaatamata mu doktorikraadile, kohusetundlikkusele ja tõesti siirele huvile ei saanud muud vastust, kui ei mind nende šokolaadimajja ei taheta. Ehk siis kokkuvõttes mind toiduainetööstus, huvitav, aga tema mind kardab ja läks nagu suur kuri hunt kes tahaks šokolaadimaja või, või Ronald McDonaldi hurtsikud laiali puhuda. Sellest tulenevalt võib-olla ma peaks pikisilmi ootama, et lähekski, nii nagu Ahti Heinla innustas ja tema digitaalselt punamütsikese võtaksid juba ükskord toiduainetööstuse täiesti üle äkki siis lõpuks avaneks ka minul võimalus kulisside taha kiigata. Ainuke mure, et kas selleks ajaks oleks seal enam midagi vaadata? Maarja Maarja.