Kantud kõnelusi ka tööta kõnelusi, kaant kandeta kümnekesi. Tänasega algab uus saatesarisaatesari, mis ehitatud elu. Loole kõik, kellel on põnev elulugu, Need, kes teavad mõnda huvitavat inimest või omapärast sündmust meie liidu rahvaste, aga ka nõukogude riigi elust andke endast märku aadressil sihtnumber 200 100 Tallinn. Eesti Raadio kaanteta kõnelusi. Ootame teie aktiivset kaasalöömist. Kirjutage kohe igalühel, meist on ju tuttavate ringis mõni inimene, kellest teistelegi rääkida tasuks. Seega sihtnumber 200 100, Tallinn, Eesti Raadio. Kantud kõnelusi kaantelt, kõnelusi, kaantelt, kaanisteta kõnelemisel. Kui Gustav tint ühel hommikul jalutuskäigult tagasi tuli, ootas teda ees pojapoeg. Noormees teenib aega armees ja tuli puhkusele. Ajateenistus viis teda vanaisa noorpõlveradadele. Ja nüüd jutustab vanaisa-pojapojale sajandivahetuse elust-olust. Tol ajal oli vanaisa juba 20 aastane, kui ta koos isaga külast külla rändas. Arvutagem, kui vana on Gustav tint praegu? Ta elab nüüd mustamäel ja on juba mitukümmend aastat pensionär. Kommunistina on ta ikka aktiivne ellu sekkuja. Tema kõrge iga lubab teda aga olla reibas ja heatujuline. Ta on näinud maamehe rasket elu ja mõisniku praalimist maarahvarahutusi ja 1905. aasta revolutsiooni, milles ta ise osaline oli. Tema elu on olnud rahutu nii nagu aeg, milles aktiivselt elanud. Teenurukiga möödus möödunud sajand. Võrul oli visariatsimoli rätsepapoeg oma pead, kui kuidas rullilvike elasid, need ei olnudki mul midagi, peret ja midagi, ma olin nii üksik. Et mul oli võimalus igale poole minna, kus ma sain, käsisid, kuidas teie revolutsiooni sisse sattusite. Kuid juba olid niisugused rahva puudist, nägid, kuidas rahvas viletsalt elavad ja, ja seda nende kokku putsis. Said juba aru, et see on nii, sai ka kirjandist ka loetud, ikka selle kirjelduse järgi lugemise järgi. Võrus elasin ja siis seal õppisin nõutati ja isa siis tahtis mind rätsepa teha ja ma olin siis ikka rätsep ja õppisin rätsepatööd küll, aga mulle ei meeldinud see. No ja siis sellepärast, siis ma jäängi Maul ikka osta nüüd rätsepate käsitööd, niiviisi õppisin seda tööd ja pärast olin siis läksin puusepaks ja kui jõu tema oli puusepamehes ja testipoisis ja niiviisi legi issi töö läksin, rätsepatöö on suures osas praegu ikka samaks jäänud. Ei no siis oli rätsepatöö niisugused. Rätsepad käisid talust talusse. Ma olin, aasta olin, ma sedaviisi käisime ütleme külateid mööda, kus lõksu kutsesse, teine ja siis igas kohas olime talus, töötasime niisugune, sel ajal rahval oli omatehtud riie ja omas tehtud riie, siis sai õmmeldusi ülikonnad ja, ja kõik, see said ehitajatele siis see, see töö, ma jätsin maha ära ja mulle see asi ei meeldinud. Olek. Kas tuli niimoodi istuda nii nagu me teame, vanas oli rätsepiste? Ei olnud, ei olnud, ei olnud meil ikka toolide peal pingide pead ikka ja et meie stiilis mulle lambal juurest mingeid hääli nõndaviisi, jalad all ja ei, me ei istu, need, seda ei olnud tagaveskipoisiamet. See ei olnud raske amet, see oli hea. Kui Kivilak selle nüri, siis kivi üles täiesti aia taguda ja teravas teha jällegi läks, vaata järele, et kuidas töötäpial kõlbaja harjusid, tundsid juba kõrvaga kuskil midagi pahasti, siis ei ole nii. Tellisid jahu parajaks ja jämeduseks, kuidas kellelegi tarvis olija. Nino olid öösi töö oli rohkem talvel öösel sügisvöösid teha. See oli tuuleveskile, vesi, vesiveski, tuuleveski, riiuld. Ka lapsepõlv on alati inimesel, mida ta hiljem ikka meelde no ja noh, ütleme see Võru linn ja see linnakoolis käime seal kõik ning see oli kõik nii juba tema ununenud ka suurem ja kui suuremad raskused on ees olnud juba nende noolt pead murdnud ja elatud ja kuidas lapsepõlv tuleb juba mööda visata, oli sedaviisi tulil kool. Kool oli ikka vana koolikene ja kooli siis meie ei käinud alati kodus, meie olime nii, et ma olin karjas kuskil maal, siis oli maal, käisin koolis ka karja talvel nõia ja siis ükskord Õhtal mürasime seal niisama toas ja hakkasime mööda pinkisi jooksma. Kitsi, teine lükkas mind, aga oli mäda ja katlaga välja isegi aknaraami kõigega välja, siis oli seda hädarognoosis, topiti magamise kottidele, hakkan kinni, jälle ööseks siia. Viimati koolimajaks läkski lammutamisele. Kas te mäletate, kui vanade olite, kui 1905. aastal ma olin revolutsioon umbes umbes üle 20-ni? See kõma käis juba läbi, et käidakse ikka mõisaid võetakse ja Võrumaal ei olnud seda veel sel sügisel aednik, maa oli armas ja külmanud olija tuli külades ikka juba kõmuvõtteid, linnamehed tulevad ja tulevad ka appi ja Tulkel kõik mõisest läksin mõis ja seal olnud hunniku taim oli lühikene selle päevaga midagi ära teha ja kuskohal see oli Vastseliinas ennesi linnamees pidas siis kõnet seal natuke, et kuidas siis see olukord on, et talurahvas olid maha omal peab olema, see peab maa peab sellel olema, kes teda haribedagamis mõisad nagu siis see oli, lippardi mõis oli, tal oli veel Tartumaal Raadi mõis oli ka tema omanik, määrati siis inimesed, kes siis kellelegi vastutavad, siis pandi igalühel tihti kriidiga siis keminikule Pukva ka rinna peale ja kellele anti siis 10 kuni 15 meest ja nendega siis, kes siis hakkama tööl ja mul andis ülesanne, et minna, nüüd võta mõisahärra kotti panna koti valmis, niidid, must tahmaga kott, koti pandaga, mõisahärra, läinud teade länk, no mis seal siis tegime, võtsime siis kõigepealt selle, kirjutas. Kirjutuslaua, et mul oli üles, andis võtta raha ja siis sõjaliselt võtta sealt välja seal mingid puhtaks, nii et seal ei olnud midagi viisil välja ja väljas arutasime selle siis läbi, kui seal ei ole midagi, mis oli, peaasi, see võlaraamatu oli veel alles selle siis põletasime seal, panin teisi paprika põletama ja põletasime balti pildid ja bee, kuna pildid sinna ja vaatasime keisri pilts, võtsime sellega ja seega sinnakseid. Arvi andnud, noh ja, ja nii siis oligi see taimi, kui seal õhtuteks lühedeks ja siis keegi polnud seal sauna põlema, siis selle valgusel läksime siis laiali kõik ära. Juba see päev oli Seal oli siis neid muidugi neid, neid sabagake vajutlegisid, kes reeturit ja et kes olid siis siin need tegijad. Neid mehi ei saanud muidugi, mis oli väljastpoolt tuulutada, mis oli sealt nii seal elanikud ja nendeni siis sain teada, et nime mina lihtsalt niimigre kukud, kes mahalaskmisele lähevad nuia kas oli siis juba teisel päeval, see oli juba jah, teisel-kolmandal päeval juba, ega mitte nii enne kui need tulid. Kui need tulides Traasnikud tulid juba ja siis pärast oli nendega. Mulle toodi sõna, et, et sina oled nimekirjas ja nii kui ma teada sain, läksin ära. Nii, nemad võtsidki siis selle maja talu sisse piirasid. Aga mind ei olnud. Kuulge läksite. Läki siis tuli, sõitis siia-Venemaale, sõitsin, Gatšino ümbrus, oli mul siis natukese tutvuti seal, siis hakkasin elama ja nii ma jäin Venemaa elanikuks jatelt, sellel puudub mida keegi. Aga muidu lasti seal teie kandis maha ikka, eks ole, ega need põllud maha lasta ei saanud, kas üks või kaks sellepärast, et kahju paika teasid, otelleti varjata. Kui te Venemaale põgenesid, siis vanemad jäitel siia. Vanemad jäid Võrus ja mina nendest palju teada ei saanud ka mina ei julgenud ikka eestimaale tulla, ma ei tulnud Eestimaale enne, kui 47-l aastal. Need kaks maailmasõda esimene maailmas edasi, see on mälestuseks jäänud, mina oli siis Ouduvas Järvidaga Siituudid Oudova linnas olime seal ja oli siis niiviisi, aeti meid niukseid kirikusse, siis te olite tsaariarmees tsaariarmees kirikus pidises nüüd pappi keelsed ristile suud andma. No aga mina läksin mööda, mina ei suudelnud risti. Agassi ruudukamad, ohvitser, Brabussik seisis, nägi ära ja panin tähele, säilitanud midagi, kuid välja tulin väljas, ütles mulle, et ristil suud ei olnud, andsin, mina ei poolda kirikut. Ah, kui sai poolda keesi puldiga tsaarimõist, midagi ütelda, et mis, kuidas võttis, tohi võinud ütelda, ei pooldab. Kes edasi võib ütelda, jah, ja sellega lõppes, läks vist kuu aega mööda veel, siis arreteeriti mind kohe õud uuesti saeti särskusi loosse. No aga siis jaanuarikuus seitsmeteistkümne jaanuari oli siis seda kohus unis kohtu ees. Kohus mõistis minu siis kinni, mille eest, et ei ole poisid õiged, et mis pärast ikka ei, ei poolda kirikud ja niiviisi leiti mulle süüd pandi siis käed raudu ja saadeti siis minema. Jälga lauda kallak. Ja sõitsime katsina, siis hakati meid saatma ühest kohast teise katsel saadi Pihkva Pihkva Banglased vanglat mööda, Pihkvast läks edasi juba siia lõuna poole Assagaskonniki ja siis Smolenski ja, ja nii edasi, edasi, nii kaua veeti ühest kohast teise ikka edasi ja tagasi ja pärast siis olin ma reservi linnas oli siis, kui. Vedu revolutsiooni ajal oli seal siis väljas oli juba rahvas, soldatid olid kõik seal, see oli sõjaväevangla, oli näha seal, et, et juba soldati pilduvat mütsi üles ja uradiseldavat. Et mis seal peab olema. No ja siis see päev ei olnud midagi, jäime kinni. Siis teine päev siis lasti lahti, millal ta sõjaväest siis ära vot vot seda ma mõtlesin rääkima hakata, et kui meil siis mina sain neljakümnese minti, mobiliseeriti kas ta oli kahelt Need nõukogude võim oli siis juba olemas ja nõudevõime olemas ja, ja see nõukogude võim sissi seisiski mobiliseeris pealkis pealt 40 siis nüüd juba lasti siis vabaks, nõukogude võimu algaastatel olid juba 40 aastane ja siis on järgmine aastal Utrechti tegelikult välja. Meid oli 53 siis tulima külas Oudova maakond nüüd on, nüüd on see koht Pihkva alla, seal hakkasin ma siis esites külanõukogus sekretäriaadis naasis, seal sai nii palju vallaga juba tuttavaks valla rahvaga ja kvality siit ka sinna valla täitevkomitee aseesimeheks, seal tuli siis kõigepealt kloostri üle võetud ja sinna pappi majased Reimi siis selle valla täitevkomitee, mis isakese mõisaid üle võtma ja siis kulakute maja arvule võtma. Seal oli üks kloosto, siis oli mõisaid oli üheksa vine mõisat, 20 201. oli vene külasid. Eesti külasid oli ka seal kaheksa Triti kõige rikkam poli, sadulli küla, seal oli ikka nii suuremaid tranistlikulid, vaesemat. Woodsi, see oli veel vaesem. Serioottga koosnikud mõisa ligidal oli sind kas selle mõisa all, eestlastel oli mõisteid jäist maad võetud. Ma kuulan, et teil on kõik nii hästi meeles. Kui ma elasin viis aastat tuli netti lahlaga tegelesin, siis, siis oli kõik see, need olid külanõukogud, siin olid, need olid külanõukogude esimehed, kõikidega tuli arutada muusisel, sellepärast pidi kõik olema nii, nii meeles, Mõisad said üle võitud, võides vandud alamplahvale, rikkamad olid ainult veneri külades. Kaupmehed. Eestlased olid teist sorti rahvas, neetult maapidajat, eestlasi oli maa mõisate käest varjendi, rendi juurde oli ka palju endi kohta niiviisi, et eestlane tahtis maad saada, läks mõisa ja mõisahärra siis see andis temale siis sealt ühe tüki metsamaad maja peale ja siis lagedaks kehtinud endale Isis saidi mass, need puud ja maja ehitada preilid maja veidikese peale, ehitada kahe-kolme aasta pagas renti, maksma jõe kliendikoht ja siis sai metsast, siis sai maa ja nii oli tema sisse rendikoht. Nonii, pidajad Pedasid rendi kohta, kui juba nõukogude võim tuli, siis läks kõik kukerpalli seal kõik pangavõlad lõppenud ja peaasi, esimene alguses oli raske. Riigil villija eituli näljas, ütleb õigus. Ja vili pidi tulema kuskilt. Aga kust sa võtad? Eks kulakutelt ja mõisa aitadest aga nõukogude võimu vaenlased ju varjasid vilja. Soolohow kirjeldab seda aega hästi värvikalt, mida teie ise olete läbi elanud? Milibandi põrandate alla, panti, kus keegi oskas isegi metsa tühja puu sisse pandi vilja, korstnajalad ja ja lauda õhukorstnad ja rehealuse korstnad lilli, siis panid pakud ligi vilja ülesotsimise vilja võtsin viljaga, noh, ja siis asi, mis pärast, keda peideti, pidid sellepärast maksu ei maksnud, ilma võiti. Mul oli lõitiaatriaatavad rahvas, salk, kellega siis. Seda, et meie kallale Tulti, see oli niiviisi seal metsateed ja niisugused võsastikus, tee tulid veenad all, heidad seal üles mäki, kahe puhul oli põõsad nii, ütleme, sarapuu põhisattunud ei ole madalatega kõik oma kolm-neli meetrit kõrget jäljendi põhjade sees ja sealt siis hobusega tulime, hobus, voorimees oli ka hea meel vankri seal. Korraga laskmine, no aga siis oli vintpüssi, ei olnud miteed, Altomaati olnud, aga üks pauk ja siis jälle teine pauk lasta. Ja, ja pauk käis ja. Nemad ei saanudki niiviisi arvata ja siis läks sellele käi siis paljude viga, suut ei teinud, hoolime tähistus nüüd nagu eespool ja aga meie siis viskan pikali vankris talu vangel sinna sisse põhja pikali ja hakkas siis kihutama ja paugutan tagant käisidega ainabki kedagi rivalt sil läks siis nii mööda, siis oli see aeg, et kus, kus nurga tagant lastid nõukogude inimesi kergtuli varustada. Hobuse jõuga pidi võtma jällegi ikka jõukaid jahist võtma hobune jõugu käest võtnud vili ja kõigest võtma loomatoitu kehvikule. Vot see oligi see algusaastatel kõige raskem. Muidugimõista oli raske, kes oli kindel Nendel onnid ja meil oli jälle teine rin. Rasked olid nõukogude riigi esimesed aastad. Maa anti rahvale harimiseks, aga kulakud varjasid viljad. Käis kodusõda. Kõike seda on Gustav tint ise näinud, läbi elanud ja võidelnud nõukogude võimu eest. Samast külast võttis ta naise. Hiljem töötas suurehitustel ja siis tuli teine maailmasõda. Nõukogude riik oli jälle sõjatules. Sõja ajal Voroneži linnas suur isamaasõda, siis oli mul juba perepoeg, läks rindele ja sai surma pidica luti all. Mul oli pere, suudab, ei olnud, poeg ja tütar tütar on siin-seal tütrepoegi, siin oli ka suur mees, see oli väikseim mees, teine mees on Moskvas. Seal käis. Aga siis ta on praegu siin puhkusel 10-st päevast tulnut. Ja niiviisi on ja kust otseselt jäi? Meil jäi ots suure isamaasõja juurde. Ja aeg läks juba rindele ja te olete koroonia ja, ja Voroneži lind läks saksa alla, mees evakueeris, mis sealt välja. Ja pärast evakuatsiooni, siis kui juba rahu sai, siis tulin ma Eestisse tagasi, siis mind Harju täitevkomitee ja siis kooskõlas Harju parteikomiteega, siis määrati mind saue vald tööli esiti külanõukogu organiseerima. Ja pärast siis valiti mind täitevkomitee aseesimeheks. Kui te sauel olite, siis te olite juba päris nii soliidsetest aastates mees 60 kahessa. No sa ei sobi külane kuulsaima jalule seatud juba veidi ülesandeid täitma, esimesel aastal täitsime metsa ülesande vabariigis kõigi esinke. Maareform oli ära tehtud nendel sel ajal, kui ma tulin sinna. Ja siis maareformi esimees August Orusaar lasti maha, bandiit tulid tema poole õhtal ja kutsus välja ja siis laskis maha. Kas teil aga niisugust kartust ei olnud, need olid omamoodi ärevad ajad ja bandiidid ikkagi liikusid ringi mööbli Bonüüdlemis, leegio bandiidid olid, need olid Ääsmäe kandis Ääsme metsades, metsavenna siia metsades oli redus ju kahte sorti mehi. Ühed, kes nõukogude võimu ja inimesi vihkasid ja relvaga nurga tagant tegutsesid teised aga kes lihtsalt sõja, hirmust ja teadmatusest sinna pugesid. Nende viimaste vastu oli ka nõukogude võim leebe. Noh, aga nemad olid seal suut, söödi mehed joontega, kartsid ainult. Ja siis mina olin nii nendega, et mina väga ei pigistanud, pealegi, las aegamööda tulenevad kaua nad siis elavad seal ja üks tuli juba kehti siis tutvust juba tuli välja. Et kas ma võin välja tulla näiteks siin või mis sa kardad siis? Noh, ma kardan ikka ja, ja siis tuli ja reisis. Kui ta tuli, kui see asi oli, siis tuli veel kaloosise doktor Eestis ja nii siis saatsime siis Tallinna teisi, õpetaja tuli välja ja viimati, kui siia tulime, teised tulid ka tagant ja niiviisi Nad likvideerisid ise ära. Me ei kartnud kah. Me ei, kartust ei olnud, me käisime nii vabalt, vot mul mäletan, ükskord oli niisugune lugu, et olin kaugemal, elasin vallamajast pärast juba, kui see oli pärast, ütleme, kui seal valt likvideeritud olid, olime koosolekul jalgrattaga, läksin sinna jalgpalli esikusse ja sai siis otsa. See asi kell üheksa, 10 sügisel sügisel ööbik muidugi ja ratast võtma rattal, mutrid ära võetud ventiile, kui õhukummid ventil ära võetud. Rendil ossaantel kuskil teda, kus siis tagarattamutrid, saat tänavaid ja minna midagi, mõtlesin, et mis ma nüüd teen. Et ah, mis seal leia. Tahtsid ratta käekõrvale ja kolm kilomeetrit läksin. Et igas, kes siis nüüd, kui tuleb, siis tuleb ka, mul siis elu on, et ei kartnud midagi niiviisi ja läks läbi, ei puutunudki mitte keegi midagi. Nuia meil kalossi organiseerime, tuli meil nii ilusti ja tuli välja, et ta tuli korraga kõik need avaldusi tuli nii palju, et Olga silm vallas 13 kolhoosi. Ja, ja siis ühes olid juhtumid ühel päeval neli kolhoosikorraga, organiseerisime, ei kalduksisel kollased uudijad, väiksed, iga küla tahtis ise oma kaloos olla, siis hakkasid pärast nemad juba koomale minema. Ja siiski ikka jäi neid kolmest teistkümnest ikka vil jäi neid aga niidi sauel ühtegi kolhoosi, kõik sovhoosist kõige sovhoosi alla. Aga jah, kui nüüd ajalugu tagasi mõelda, siis ega tänapäeval maainimene vist kolhoosid ja sovhoosid, ta elada ei oska. Ei seda ei ole, et ma ütlesin, vaatagi kolhoosi, millega vabatahtlik, et küll te veel räägid, et pärast jääb kolhoosi, keegi ei taha ilma kolhoosidesse, ei saagi läbi ja ei tahagi keegi. Kui nüüd kellelegi ammu talurahvale maad minule üksikmajapidaja keegi seda ei võta. Nüüd on see aeg mööda. Oma pika elu sees olete näinud väga palju nõukogude riigi sündi ja tema algusraskusi ja, ja kuni tänapäevani välja, kus kõik on hoopis teist nägu. Mis nüüd viga, mis nüüd elada viga, nüüd on lugu seda viisid nüüd ela nii, et et parimad elu ei võigi tahta. Mida te praegu oma pikalt pikalt, pikalt eluteelt kõige rohkem meenutaksite, mis oleksid niisugused hästi toredad eredad kohad. 93 aastat, see on ikkagi Pipi pikk-pikk-pikk-pikk ja ma loen, et kõige parem aeg oli see minu elus, kui, kui mind, siis kui ma vanglast lahti sain, see oligi Baieris oli juba tundsin vaba olevat ja nyyd olen vaba ja niiviisi haige vabalt töötajate vabalt elada. Kas te kunagi lapsepõlves mõtlesite oma tulevasele elule ja kas te arvasite, et Teie elu just niimoodi läheb, nagu ta läinud on? Jah, ennustada ei osanud sina midagi, elasime nii napsi peale, öö oli nii, et kuidas nad läheb jälle läheb, et ei teadnud midagi sellest, aga siis, kui juba sai mehe ikka, siis muidu hakkasin, kui ka vabassaamine olisi otsi vabadusi oli siis kõigil pea mõtteid. Võib-olla lõpetuseks tahaks teile soovida head tervist, head sulge mälestuste kirjapanemiseks, sest see ajalugu tahab ikka jäädvustamine. Ei teagi, kas ma jõuan enam suur aitäh. Rikas elu näha ja olla osaline maailma ajaloolistes sündmustes. 1905. aasta revolutsioonist osavõtt üle elada kaks tsaari. 1900 seitsmeteistkümnenda aasta veebruarirevolutsioon. Suur oktoobrirevolutsioon, võidelda sõjaväes nõukogude võimu eest. Olla külaelu ümberseadja, anda nõukogude võimu eest oma poeg, alustada sünnimaal uue ühiskonna ehitamist, üle elada kaks sõda. Näha tänapäeva ja kogeda, et tehtu pole tühja läinud. Cancy kuulsite kaante kõnelusi.