Maria autonoomne vabariik on meie vabariigi territooriumist peaaegu poole väiksem. Ka elanikke on seal poole vähem. Seda enamat rõõmustame kui Oskar la teisel peatänaval Karl Marxi tänaval mari teadusliku uurimise instituudi ruumides saame teada, et sellel väikesel vabariigil on kaks kõrgemat õppeasutust. Mitu instituuti ja sadu keskkoole ning keskeriõppeasutusi. Imekspandava visadusega püüab Marylane teadmiste poole. Aastasadade mahajäämus tuleb likvideerida. Juba praegu on maris oma kvalifitseeritud tööliste ja inseneride kaader välja kujunenud oma rahvuslik intelligents. Vaimustusega kõneleb oma rahva kultuurilisest tõusust mari teeneline teadlane Instituudi direktor Nikolai Bengeetov. Meil on nüüd omada arstid, õpetajad, kirjanikud, heliloojad ja teadlased, rõhutab uhkustundega Nikolai Bengerdav. Kogu vabariigis on ellu viidud kohustuslik seitsmeklassiline haridus ja tehakse ettevalmistusi üleminekuks üldisele keskharidusele. Igast 10-st 1000-st elanikust õpib meil praegu 80 kõrgemates õppeasutustes. Üksnes viimasel ajal jätkab Nikolai pingetof, kaitses 20 mari talupoegadest võrsunud haritlased. Teaduste kandidaadidissertatsiooni ja kahele Marilasele omistati teaduste doktorikraad. Meie teadusliku uurimise instituudil seisavad ees suured ja vastutusrikkad, ülesanded mari keele, kirjanduse ja ajaloo uurimisel. Ent ta on noor ja sõbralik armastab piiritult oma kodumaad. Ja usun, et kõik meie ette seatud ülesanded täidame. Palju aitavad meid selles suures töös Moskva, Leningradi, Kaasani, Tartu ja Tallinna teadlased. Suur tänu neile selle eest. Metsaküla pärisorja poeg. See on nüüd teaduste doktor või kuulus helilooja. Kas on vaja veel kommentaari? Ei. See on meie nõukogude sotsialistliku ühiskonna seaduspärase arengu tulemus. Kuni suure sotsialistliku oktoobrirevolutsioonini olid Marilased kõige mahajäänu maks rahvaks Volga kaldal. Alustab meiega jutuajamist mari Kirjanike Liidu esimees, poeet Semjon Višniew. Ta jätkab. Meil oli ainult pool patriarhaalne põllumajandus ja kes külmhari talupoega sisi rõhunud. Saaridžinovnikud, välismaised õnneotsijad, papid ja misjonärid, kulaku diametsatöösturid. Ent isegi sel pimeduse ajal olid rahval omad laulikud. Omad värsisepad ja omad viisid põlvest põlve ja suust suhu, anti edasi jutustusi ja laule, neid täiendades ja parandades. Niisugusel teel jõudsid rasvavärsid ja viisid meie aega. Nii säilitati meie põlvedele esivanemate kunst. Ent alles siis, kui legendaarse Aurora kahuripaugud kuulutasid kogu inimkonnale uue ajastu algust sai Marylane endale kirjakeele. Ja alles siis, kui väljendada esimese mari poeedi Gerassimovi pikkai sõnadega langes rasva silmist must kae ja pääses valla püüdkest, et keel edasi, pajatab Semjon ižniovski. Nüüd on meil palju luuletajaid ja kirjanikke. Palju inimhingede insenere, keda on kasvatanud rahvas. Nimetagem vaid Anatoli piiki, Vassili Elmarat, peet, persruuti, maks, Mayna ja paljusid paljusid teisi. Alles hiljuti aasta tagasi oli meie kirjanike peres suursündmus. Kirjanik Nikolai lekainenile omistati mari autonoomse Nõukogude Sotsialistliku vabariigi rahvakirjaniku aunimetus. Võiks veel palju vestelda mari kirjanduse tänapäevast. Ent küllap Eesti raadiokuulaja tutvub kui mitte eestikeelse tõlke, siis vähemalt vene keele vahendusel meie kirjandusega ise. Ja teie hinnangut meie teoste kohta ootame suurima lugupidamisega. Lõpuks ütleb Semjon Višnierski. Saadan südamlikud tervitused teile. Kauge vennaliku eesti luuletajad ja kirjanikud. Teie eeskuju innustab ka meid. Meeleolukad on mari rasvaviisid ent nüüd ei laula neid ainult Marilaset mari rahvakunst on leidnud tee paljude rahvaste juurde. Mari rahvaviisid kõlavad nüüd vaiksest ookeanist, balti mereni ja Põhja-Jäämerest India ookeanini. Kuulake mari, helilooja balantai laulu Kannel. Sõnad on loonud mari poeet, Mikkai esitavad koor ja kanneli, ansambel. Meeldiv kohtumine oli meil filoloogiateaduste kandidaadi Pedagoogilise Instituudi mari keele ja kirjanduse osakonna vanema õppejõu kliia vasid kavaga. Liiabetrulla, olete nõus meiega vestlema eesti keeles? Jah, muidugi ma halvasti räägin eesti keelt. Katsun kõigepealt niisugune küsimus kuskohalt õppisite eesti keelt, sest lai kuulajaskond meil ei vea seda. Ma olen õppinud neli aastat Tartus ülikoolis, seal kaitsesin oma. Instituudist, mis aastal asutati instituut, krõps, käänilliline mari liiklik pedagoogiline instituut asutati esimesel oktoobril 1931. aastal. Algul oli see põllumajanduslikpedagoogiline instituut, kuhu kuulus neli osakonda. Algul ulatus üliõpilaste arv instituudis ainult 110-le. Järgnevate aastate jooksul kasvas instituut kiiresti. Äsja lõppenud õppeaastal oli instituudi statsionaarses osakonnas 1304 üliõpilast ja mittestatsionaarses osakonnas 1223 üliõpilast. Seega on meie instituudis kui üle kahe ja poole 1000 üliõpilase. Praegu on meie instituudis füüsika-matemaatika ajaloo, keele, loodusteaduste ja võõrkeelte teaduskonnad. Möödunud sügisel avati meil uus teaduskond, kus valmistatakse ette kõrgema haridusega Pedajaid algklasside jaoks. Instituudis on praegu üle 100 p jõu. Suur osatähtsus on olnud mari rahvusliku kultuuri arengule instituudi mari, keele ja kirjanduse osakonnal. Peaaegu kõik meie vabariigi tuntud kirjanikud ja luuletajad. Meie instituudi peamiseks eesmärgiks on ette valmistada kõrge kvalifikatsiooniga appidajaid mari vabariigikoolidele. On juba omad rahvuslikud kaadrid pedagoogiliste filosoofiliste, filoloogiliste ajaloo, matemaatika, bioloogia ja teiste teaduste kandidaadid, teadoktarid. Endasti jutusta liia Vassikova midagi. Ent igast tema eespool öeldud sõnast õhkub suurt armastust oma paljukannatanud rahva vastu. Ja uhkust oma rahva saavutuste üle viimasel aastakümnel. Meie vestluskaaslased märkame sedasama erutust andumust rahvale mida olime juba varem tähele pannud ersade mokša, täid, showažide ja udu murtide juures kõigi nende noortekultuurrahvaste tänapäeva esindajates. See on seesmine kustumatu leek, mis õhutab omandama üha uusi teadmisi. Õhutab tõusma teadvuse kõrguste poole. Sama päeva õhtu. Oleme külalisteks meie uue tuttava liia Vassikova mugavas kodus. Perenaine on imeilusas värviderikas mägi mari rahvariietes. Õrnalt libisevad tema näpud üle kuldkollase kandlega keelte. Liia Vassikova on oma kaugest Volga tagusest kodukülast koos armastusega oma rahva vastu kaasa toonud ka isa isadelt pärit kandlelood. Need aitavad tema noori kasvandikke paremini aru saada. Oma rahva rängast minevikust. On hämar, kui kodune on siin. Kandlehelides tunnetad möödunud sajandeid kannet sa oled ja olid alati saatjaks nii rõõmsatel kogurbadel, tundidel. See on mägi mari vanarahvaviis. Kuidas mari keeles kannelt nimetatakse mari keeles kannel, nimme tassekest leht kuskohalt õppisite kannelt mängima maal oma külas, kõik minu sõbratarid mängivad kannelt. Aga kusteleid, valu, rahvalaulu, õppisite, kellega kuulsite omak üles vanatädi käest. Mina seda ei, ei oska ütelda, kui palju polegi lugenud. On teil kandleliike rohkem ka, kui ainult see, mis teil siin käes praegu on? On küll, minu kannel on moderniseeritud, külas võib kohata palju vanimaid. Mina oma kandle ostsin. 56. aastal, kes selle kandle tegi. Neil mari vabariigis on väga kuulus kand, kliteedija, cashout siin. Me kandlil on tea tonniline kamm selle pärast igasugust muusikat ei saa mängida. No ütleme, klassilist muusikat ei saa mängida, saab mängida rahvamuusikat. Kuidas meie saatesse ja pole kuulda, on? Vahepeal kuuleb väga hästi. Ja see tänapäeva lõbus rahvaviis Joscarlaat tantsulugu. Filoloogiateaduste kandidaat liia Vassikova on mari Nõukogude intelligentsi tüüpiline esindaja. Kelletaolisi on Marist tuhandeid ja kelle kohta ütleb mari poeet Semjon Višnierski oma luuletuses minu vaba riik? Olen õnnelik, et olen Marylane. Ja sellest teile sõbrad. Rõõmulaulu laulan. Ma kiidan kodumaad, töörahvariiki, mis minu isa koju vabaduse peale Vabaduse hinda tunned iga Marylane. Vabaduse väärtust oskab ta hinnata. Niisugune on tänapäeva Marimaa ja niisugused on tainäljased.