Algavas keskeprogrammis riigita rahvas tuleb juttu Bangladeshis elavatest sihettidest. Stuudios on Andrus Mölder ja Marje Lenk. Vaesusse korruptsioon, looduskatastroofid ja väga palju inimesi. Need võiksid olla märksõnade Bangladeshi kohta. Jah, märksõnad on tõesti kõik selle riigi kohtagi divad Bangladesh on üks meie jaoks kauge maa väga mahajäänud maa, väga tiheda asustusega maa ja maa, mis uudistesse jõuab paraku ikka ja jälle ainult negatiivsete sündmustega. Bangladesh on siis maa, mis on kõige tihedama inimasustusega riik üldse kogu maailmas, kui me jätame välja linud riigid ja väikesed saareriigid. Bangladesh, mille pindala on natukene rohkem kui kolm Eestit, umbes 147000 ruutkilomeetrit, seal elab siis üle 150 miljoni inimese 150 kuni 157, kaheksa miljonit inimest, täpset arvu pole teada. Ja see tähendab seda, et seal elab ruutkilomeetril üle 1000 inimese. Nii et riik siis, mille pindala on natukene enam kui kolm Eestit. Seal elab rohkem kui 110 korda nii palju inimesi kui Eestis. Tegelikult on seda kasutuskõlblikku maad seal üsna vähe, sest osa maast on pidevalt vee all. Üleujutused on ju sealkandis sagedased. Tõepoolest, Bangladesh on ju riik, kus on palju väga suuri jõgesid nendest kõige tuntumad muidugi kanges ja Brahma putra umbes poole aasta jooksul aastast ujutavad need jõed üle ja, ja tõepoolest see nii väga vähene maa-ala on ajutiselt veelgi tihedamalt asustatud, sest üleujutused on seal tohutult ulatuslikud, hõlmates väga ja väga suuri piirkondi. Ja muidugi need iga-aastased üleujutused absoluutselt igal aastal toovad kaasa hukkunuid kusjuures sealselt üleujutustes hukkunute arvu ei loendata mitte sadades ja tuhandetes, vaid loendatakse kümnetes ja sadades tuhandetes. 100000 igal aastal on täiesti tavaline, nii et väga suur inimeste hulk kaob jäljetult igal aastal üleujutuste tagajärjel Bangladeshis, samas see on ikkagi sõltumatu nendest looduskatastroofidest ikkagi riik, mille rahvaarv on maailmas üks kiiremini kasvavaid. Bangladesh on siis riik, kus igal aastal umbes kahe protsendi ulatuses elanikkond kasvab mis tähendab, et umbes kolm miljonit igal aastal riigi elanikkond suureneb praeguse rahvaarvu juures. Jah, tänane Bangladesh ei ole enam sellise tohutu elanike kasvuga, nagu ta oli kuuekümnendatel või eriti seitsmekümnendatel aastatel. Seitsmekümnendatel aastatel oli Bangladesh maailmas üks kõige kiiremini kasvava elanikkonnaga riik üldse protsentuaalses mõttes. Kaheksakümnendatel aastatel rakendati seal üsna ulatuslikult sündivuse piiramist, kuigi valdavalt islamiusuline maa ja, ja sellest ajast alates on siis tõesti vanadesse elanikkonna juurdekasv natukene vähenenud. Aga siiski panga, kes oma kaheprotsendise aastase juurdekasvuga on jätkuvalt üks maailma suurima juurdekasvuga riike kusjuures tublisti üle poole elanikkonnast elab absoluutses vaesuses, neile sisuliselt ei kuulu mitte kui midagi. Elatakse põhiliselt linnades. Nad elavad küllalt palju linnades, aga need linaelamised on ka sellised hurtsikud eeslinnades. Riieteski käib suur osa elanik kannast sõna otseses mõttes räbalates ja toidupuudus on väga terav. Näljahädad on väga tavalised ja seda sõltumata asjaolust, et Bangladesh on riisikasvataja, et Bangladesh veab riisi üsna tublisti välja. Riisikasvatamisega tegeleb vaata et kõige suurem osa elanikkonnast, kuigi jah, kaasajal tulevad seal juba muud majandusharud peale näiteks nafta- ja gaasitööstuse, eriti maagaasi tootmine, mis on üsna kiiresti kasvav haru, aga jah, jätkuvalt Bangladesh väga valdavas enamuses on põllumajandusmaa, aga see väga väikene maa-ala, lihtsalt nii suurt osa elanikkonnast ei suuda toita, kuigi suur osa sealsetest maadest on meie mõistes vägagi vilja. Ja kui me räägime nüüd Bangladeshi vaesusest numbrites, siis näiteks sealne sisemajanduse koguprodukt elaniku kohta on ostupariteedi arvestades 10 korda väiksem kui Eestis. See tähendab siis seda, et kui me võrdleme sealse raha ostujõudu ja meie krooni ostujõudu, siis sisemajanduse koguprodukt selle ostujõu alusel on seal 10 korda väiksem kui Eestis. Kusjuures väga oluline on siinkohal rõhutada, et see rikkus, mis selles riigis on, jaotub ülimalt ebaühtlaselt. Bangladeshis on väga väikene osa elanikkonnast, kes on ka meie mõistes vägagi rikkad. Ja siis väga valdav osa elanikkonnast väga vaesed, aga jah, samasse vastuolu on suhteliselt kõrge koguse Bangladeshi riigiaparaat, kohuseriigi tegelik ja tõeline juhtimine on sellegi Sa rikka seltskonna käes. Ja Bangladeshi jah, peetakse tänasel päeval ka maailmas üheks kõige tõsisemaks korruptsioonipesaks või selles mõttes, et see riik on üks kõige korrumpeerunud riiki kogu maailmas. Pidevalt arreteeritakse seal administratiivaparaadi keskastme juhte sageli ka kõrgemaid juhte, arreteeritakse just nimelt korruptsioonisüüdistustega, aga ühed pannakse kinni ja teised tulevad asemele. Ja sellises väga vaeses riigis nagu Bangladesh. Ega siin ei ole väga imestada, et korruptsioon seal nii väga lokkab, sellepärast et see on paljude jaoks üks väheseid võimalusi ellu jääda. Sest Bangladesh on tõepoolest maa, kus enamus inimesi päevast päeva tegelevad ainult ühe asjaga tegelevad sellega, et otsivad võimalusi ellu jääda see olelusvõitlus lihtsalt ellujäämise nimel, ilma mingisuguse erilise elukvaliteedi, ta on seal väga tõsine. Juured on Bangladeshis vastuolud usu pinnal. Bangladeshi põhiosa rahvastikust, Ampengalid ja bengali tungil islami usku, aga ma ei saa öelda, et usk on nõrk, aga see ei ole võib-olla selline äärmuslik. Aga samas on riigis olemas mingisuguseid grupp ka mingisuguseid jõude, kes pooldavalt tunduvalt karmimate islami seaduste kehtestamist riigis, kui, kui täna on. Ja vot siis ka nende erinevate selliste islamigruppide vahel on vastuolusid aga ei tohi ära unustada, et riigi elanikkonnast peaaegu kümnendik on hindud. Ja ka loomulikult see hindude ja moslemite vastuseis on Bangladeshis täiesti arvestatav ja nii ei ole siis jah, imed ikka ja jälle. Me Bangladeshist kuuleme uudiseid just seeläbi, et seal plahvatavad kusagil pommid. Alles hiljuti oli jälle see nõudis, kus Bangladeshis toimusid plahvatused, öeldi küll seekord, et need ilmselt ei ole pommiplahvatuse taga, Bangladeshi ka on juba kord nii, et kui seal kusagil midagi plahvatab, siis kunagi ei ole teada, kas see ilustatud olukord, mis ametliku põhjusena algul välja tuuakse, kassaga tegelikkusele vastab. Sest paraku saab bangladeshi valitsus hästi aru, et kõik need pommiplahvatused peletavad riigist eemale välisinvesteeringuid. Aga Bangladesh vajab välisinvesteeringuid väga ja viimastel aastatel on välisinvesteeringute sisse meelitamisel tehtud ka suuri edusamme. Eriti nafta ja gaasitööstusesse on tulnud suuri välisinvesteeringuid ja riik väga ootab täiendavaid välisinvesteeringuid, nii et kõik need sellised plahvatused, need ei mõju nagu riigi imidži absoluutselt hästi ja ja neid püütakse pigem varjata kui esile tõsta. Sealne majanduskasv on viimastel aastatel olnud pidevalt viis, kuus protsenti aastas. Ja isegi mitmed rahvusvahelised organisatsioonid on kiitnud Bangladeshi tegutsemist hariduse andmisel. Ja seetõttu on täna olukord, kus kirjaoskamatuid on natukene üle poole elanikkonnast. Aga veel 15 20 aastat tagasi oli see protsent kordades kõrgem. Aga jah, siiski ka täna üle poole elanik, konnast on kirjaoskamatud, kuigi kuuendast 10. eluaastani on Bangladeshis haridust täiesti tasuta. Aga noh, paljud väga vaesed ka sellest tasuta haridusest tegelikult osa ei saa. Räägime nüüd Bangladeshis elavatest sihettidest. See rahvas, keda jah, me siis tänases saates nimetame sil hätid nimetavad iseennast siloti jaa, bengali keeles siis bangladeshi, põhielanikkonna keeles on nende nimetus Sileti, seda rahvast on harjutud vaatlema mitme teise erineva rahva osana. Ja, ja seetõttu rahvas, keda on 10 miljonit, kes ei ole ju minu arvates üldse eriti väike rahvas isegi kogu maailma mastaabis ei ole väga väike rahvas sellel rahval jah, sellist välja kujunenud ühtset eestikeelset terminit seniajani polegi. Need sil Hedin elavad siis Bangladeshi kirdeosas piirkonnas, mille keskuseks on linn nimega Silhed ja nendest Siletides siis umbes kaheksa miljonit elab Bangladeshis ja natukene vähem kui kolm miljonit elab Indias, täpsemalt siis Assami piirkonnas. Assamon piirkond, millest me oma kunagises saates rääkisime, Assam lastest on meil juttu olnud ja sil hätid on siis Assam laste lõunanaabrid ja paraku on need letid siis rahvas, keda on ajaloos erinevatel etappidel vahel peetud Assam laste osaks vahel peetud Bengalite osaks. Nii et neid on siis peetud aeg-ajalt erinevate suurte naaberrahvaste osaks. Ja olles suhteliselt viimastel aastatel või võib-olla viimase 10-ga aasta jooksul on rahvusvahelisse teadvusse jõudnud rohkem see, et tegemist on siiski eraldi rahvaga. Kusjuures tegemist on rahvaga, kellel endal on väga tugev rahvuslik identiteet, teed siis hätid, on siis jah, nende Assam lasteaia Bengalitega nende oma naabritega tõepoolest lähisuguluses keeles on mingisuguseid sarnasusi Assami keelega, mingisuguseid sarnasusi bengali keelega. Nendesse hättide keel kuulub siis indoiraani keelte hulka, täpsemalt siis bengali, Assami keelterühma ja, ja neil on veel kümmekond teist väga lähedast sugulust. Et aga need ülejäänud lähedased sugulaskeeled on siis väga väikesearvulised, kui enamike islami rahvaste jaoks esmane identifitseerimistegur on usk ja alles järgmisel kohal on keel siis heidid on selline rahvas, kelle jaoks keel on vaata et kõige olulisem identifitseerimistegur üldse. Et nad väga selgelt identifitseerivad ennast keele järgi ja kuigi usk on nende jaoks väga tähtis ja öeldakse isegi seda, et et see rahvas on Bangladeshis üks kõige tugevamaid islami rahvaid üldse või kõige konservatiivsemad islami rahvaid siis sellest hoolimata usk on küll väga oluline, aga siiski ei ole see usk selle rahva jaoks olulisem nende keelest. Ja see, et nad oma keelt ja keelega seotud traditsioone väga agaralt on hoidnud. See on ka olnud see põhjus, miks see rahvas kahe suurema naabri Bengalite Assam laste vahel on tänaseni säilinud, eriti võib-olla viimastel aastakümnetel see Bangladeshis Bengalite seas on, on eraldi rahvana säilinud, see on ikkagi tõeline saavutus, sest arvestagem seda, et Bangladeshi enamus elanikkonnast on Bengalid. Bengaleid on mõnedel andmetel 130 miljonit, mõnedel andmetel natukene vähem, kusjuures noh, kokku siis Indiaga koos onju Bengaleid veel üle 200 miljoni. Bengalid on maailma üks suurimaid rahvaid üldse ja otsele väga suure rahva seas olles tegelikult kultuurilt keelelt veel väga lähedane selle rahvaga. See oma näo säilitamine on minu arvates väga suur saavutus. Sest kui me vaatame maailma erinevate rahvaste ja keelte ajalugu, siis kõige kergemini kipuvad teiste rahvaste sekka sulanduma need, kes on oma naaberrahvaga lähisuguluses. Nad võtavad suhteliselt kergesti üle suuremate naaberrahvaste kombeid laiemalt kultuuri keelt ja, ja sellega siis oma näoga ootavad. Sel hetkel ei ole seni vähemasti ei ole oma nägu kaotanud, kuigi naaberrahvastelt on tõesti üht-teist üle võetud. Näiteks kasutatakse ju täna bengali kirja, kuigi see saitidel on tegelikult olemas ka oma kiri. Kunagi kasutasid nad oma kirja. Olen näinud võrdlevaid tekste, mis on antud, vot siis nii Läti kui bengali kirjas. Need tähestikud on sarnased sellelegi oma tähestik oli siis selline, kus oli viis täishäälikut, 27 kaashäälikut ja viis täis- ja kaashäälikuühendit. Bengali tähestikus päris kõikidele sil heiti tähemärkidele vastaselt ei ole. Nii et see bengali tähestiku kasutamine tähendab ka ühemõtteliselt seda, et Läti kirjakeel on võrreldes tegelike vajadustega natukene vaesustunud. Aga nii see paraku on ja, ja pole midagi imestada, sest Bangladeshis on bengali keelt väga selgelt ainus ametikeel. Kogu asjaajamine toimub bengali keeles. No veel hiljuti kasutati Bangladeshis suhteliselt palju inglise keelt. Hariduse andmine toimub ainult bengali keeles. Bangladeshis elab väiksemaid rahvaid kümneid ja kui nende inimeste hulk, kes emakeelena kasutavad oma põis keelt järjest väheneb, siis siin lettidelt oma keele kasutamise vähenemine eriti tunda ei ole. Omavahelises suhtlemises kasutatakse siiski oma keelt ja võib-olla siin mängib olulist rolli ka asjaolu, et natsiletid elavad üsna kompaktsel territooriumil ja selles sätti linna ümbruses siis muid rahvaid elab suhteliselt vähe, nii et väga valdavas enamuses sellesse heiti regioonis, mille suurus on 12600 ruutkilomeetrit, elavad siis tõepoolest siis hätid ja, ja selle regiooni rahvaarv on siis ligikaudu kaheksa miljonit. Mis tähendab seda, et see, see hättide kodupiirkond on siiski üksjagu vähem tihedasti asustatud kui Bangladesh tervikuna. Et selles hektide regioonis siis 635 inimest umbes täna ruutkilomeetrile aga Bangladeshis tervikuna üle 1000. Samas siledi regioonis on reaalselt kasutatavat maad regiooni kogu pindalast, isegi nagu vähem kui Bangladeshis tervikuna. Selle regiooni põhja osad on juba eelmäestikes. Sellesse heiti regioonist põhjas on vägagi kõrged mäestikuala Tassamis ja samas Läti regioonis on ka palju suuri jõgesid üle ujutavaid jõgesid. Tõesti see 12600 ruutkilomeetrit, see on rohkem selline number paberil, tegelikkuses kasutatava maa hulk on oluliselt väiksem. Aga nüüd positiivne on asjaolu, et sellest kasutatavast maast väga suur osa on põllumajanduslikult haritav kogu selle regiooni pindalast kaks kolmandikku on põllumajanduslikult haritav maa ja saagikuse. Ta on seal vägagi kõrged. Mis tähendab seda, et sa sil. Heti regioon on bangladeshi mõistes pigem rikkam kui vaesem regioon. See lettidel on palju rahvuslikke organisatsioone erinevates riikides. Nii kummaline kui see ka ei ole, väga oluline osa Bangladeshist väljarändajatest on just nimelt päritselt samasse hätti regioonist ja väga paljud neist on just nimelt rahvuselt letid. Londonis on meil väga tugev kogukond, New Yorgis on meil väga tugev kogukond ja, ja öeldakse jah, seda, et Londonis on tõesti niimoodi, et vaatad pooled Bangladeshist pärit inimestest on rahvusel Lätid ja ja nad hoiavad väga tugevasti kokku. Ehk siis see on rahvas, kes ei hoia kokku mitte ainult oma kodumaal, aga kes väga tugevasti hoiab kokku ka väljaspool oma kodumaad. Ja just nimelt need väljaspool kodumaad olevat organisatsioonina, on siis viimastel aastatel võtnud käsile selle, et hakata arendama läti keelt. Ja muuhulgas on siis võetud mitmesuguste sõnastike väljaandmine läti keele ja siis maailma suurt keeltesõnastike väljaandmine. Nii et need valdavalt nüüd Suurbritannias ja USA-s olevad organisatsioonina on oma rahva heaks tegemas praegu tõesti väga head tööd. Õnneks on lugu ka nii, et see bangladeshi keskvõim ei tee täna mingisuguseid erilisi takistusi. Bangladeshis elavatel sil, lettidel ja väljaspool Bangladeshi elavatel lettidel omavahel koostööd tegemast. Sest mahlapressi keskvõim ei näe Bangladeshis elavatesse lettides mingisugust ohtu riigi terviklikkusele. Et see hätid on küll väga tugeva identiteediga, aga nad ei püüa täna kuidagi Bangladeshist eralduda, et nad on leppinud selle olukorraga, mis on kindlasti üks tegur, on ka asja olused. Neil täna ka ikkagi põhiline jõud läheb ellujäämisele. Et vaesus ka Lätile seas on väga suur, et neil ei ole väga aegagi tegeleda selliste suuremate poliitiliste eesmärk, kellega ja muidugi teine nüanss on asjaolus, et lättide piirkond on siiski väga valdavalt nende oma kätes või selles mõttes, et seal Bengaled elab siiski suhteliselt vähe. Mistõttu igapäevaelus neil ei ole vaja näiteks kas või keele pinnal pidevalt mingisuguste inimestega kusagil tänaval näiteks kakelda nad omavahel räägivad ikkagi žiletikeelt, mis siis Nad ametiasutusse sisse astudes kasvatavad tõesti bengali keelt. Aga omavahel käib kõik Azizi läti keeles ja, ja regioonistasi legi kultuur seda mitte ainult ei hoita, vaid seal toimub kõikvõimalikke kultuuriüritusi. Ja Bangladeshi keskvõim ka mitte kuidagi ei takista või ei, ei piira selliste ürituste korraldamist. Kui keskvõim ei tee väikerahvale takistusi, siis väike rahvas võib-olla ei püüa, aga noh, lihtsalt keskvõimu vastu välja astuda. Sil Heti piirkonna majandus. See piirkond, nagu ma ütlesin, siis piirneb Assamiga Assamon, sealt põhja pool ja võtame rääkisime, et see on üks maailma juhtivaid teekasvatuse piirkond üldse ja otsesel Heigi piirkond. Samamoodi on väga tõsine teekasvatuspiirkond, veelgi enam, kolm maailma suurimat teeistandust asuvad kõik sil heiti regioonis, teine valdkond, mis piirkonnas on suhteliselt oluline riisikasvatus. Selles piirkonnas on ka üsna tugev puuviljade kasvatamise traditsioon. Kõige enam kasvatatakse mangot ja apelsini, aga puuviljade kasvatamine siiski ekspordi mõistes on vähetähtis. Nüüd ekspordi jaoks on väga oluline tee riis aga on väga oluline ekspordi jaoks ka maagaas ja väetised. Et seal on üsnagi arvestatavad maagaasi ja naftavarud ja maagaasiga on nii, et eeskätt USA soovitusel või initsiatiivile on siis praegu tekkinud olukord, kus sealsel heiti regioonist püütakse seda maagaase eksportida Indiasse, USA, kelle suured naftakompaniid on Indias väga tugevasti sees. USAl on huvi, et seda gaasi siis Indiasse sealt viiakse. Ja tõepoolest maagaas on mitte ainult Läti regiooni jaoks, aga bangladeshi kui tervikuna ka küllaltki oluline. Ekspordiartikkel. Sileti regioon on Bangladeshis üks olulisemaid turismipiirkondi. Seal on väga huvitav loodus, seal on muide üks väga kuulus ja kõrge juga, mida käiakse vaatamas sisuliselt üle kogu maailma. Need sealsed suured jõed on iseenesest väga huvitavad looduslikud vaatamisele väärsused aga selles piirkonnas on ka üsna palju koloniaalajast pärit ehitisi. Ja õnneks on need ehitised ka korras hoitud. No need ehitised on jah valdavalt korras hoitud, eks seal piirkonnas on ka ajaloos olnud erinevaid perioode, aga eeskätt just brittide ajastanud ehituselt pärit ehk siis mitte väga vanast ajast nolga vanemast ajast ja üksjagu nendest on tõesti säilinud vaatamata sellele, et olukord seal ei ole viimase 200 aasta jooksul mitte kogu aeg väga rahulik olnud. Aga sineetilon turismiga ka tõsiseid probleeme. Selles piirkonnas on mitmeid haigusi, mille vastu siis hoiatatakse, ka Eesti tervishoiuorganisatsioonide leheküljel on kirjas, et see on piirkond, kus väga ulatuslikult levib lastehalvatus ja seetõttu tuleb siis selle vastu ennast tingimata vaktsineerida kui sinna piirkonda minna. Aga turismiga on muidugi nii, et Bangladeshi ja Senase Lätti piirkonda läheb ikkagi inimene, kes otsib siiski üsna sellised eksootikat ja võib-olla ka teravaid elamusi. Selline tavaturisti ikkagi täna sinna ei lähe. Ka see karjuv vaesus, mis seal on, on ikkagi kohati väga raskelt talutav turisti jaoks et näha ümberringi seda metsikut vaesust, millest ei ole mitte mingisugust väljapääsu täna. Et iga inimese närvisüsteem ei pea seda hästi, vast Bangladesh vajab tõsiseid reforme. Kindlasti oleks kogu riis vaja suuri reforme ja, ja kindlasti oleks kasuks ka see, kui seal tänasel päeval, kus riigis endale raha on, vähe, kui sinna välisinvesteeringuid rohkem sisse läheks. Muidugi välisinvesteeringud, sellistes väga vaestes piirkondades nad sageli tegelevad rohkem röövimise kui millegi andmisega. Aga täna, kus Bangladeshis endas raha ei ole, täna ei olegi seda riiki võimalik väga teisiti arendada ja teisest küljest muidugi see maa, mis on seal väga oluline ju ressursse, maa on ikkagi nii piiratud. Täna muidugi Bangladeshis, põllumajanduses, tänu sellele maa probleemile on kus on hästi palju riiklikke majandeid ja ühest küljest küll see võib-olla lahendab sellist elanike omavahelist kisklemist maa pärast aga teisest küljest öeldakse, et need riiklikud majandid on hästi ebaefektiivsed ja seal on tohutu korruptsioon ja selline tohutu numbrite paberile joonistamine nagu nõukogude ajal. Noh, pole Eestis üldse, on iseseisvuse ajajärgul olnud selliseid perioode, kus kus on nagu erinevaid selliseid sotsialistliku majandusega elemente püütud rakendada, aga paraku on nendega kaasa tulnud ka probleemid, mis seda tüüpi majandusega kaasas käivad. Aga jah, reforme kindlasti on selles riigis aja ja eeskätt on vaja stabiilsust. Kui selles riigis ikkagi plahvatavad pommid ja on muud vägivalda, siis on üsna raske seal midagi oluliselt paremaks teha. Milline on Silehettide ajalugu? See lettidel ei ole sellist väga kuulsusrikast ajalugu mingisugusest ammusest ajast, küll on aga neil vägagi kirju ajalugu viimastes sajanditest, seal on inimasustus olnud mitmeid tuhandeid aastaid ja India vanades allikates on piirkonda nimetatud Silhata. See nimi on küll natukene segase päritoluga, aga arvatakse, et just nendest india allikatest on võib-olla jäänud regioonilise tänase päevani kasutatav nimi. Teise aastatuhande algul elasid piirkonna rahvad siis siis ekide esivanemad suhteliselt sõltumatult seal ei olnud tugevaid riike. Ja kui aeg-ajalt mingeid riigi keset tekkisid, siis nad väga pikka aega ei kestnud. Juba 14. sajandil algas piirkonda islami pealetung ja islami pealetung on vägagi selgelt seotud ühe konkreetse mehega, nimelt šaht Chanaaliga ja see šaht on terves Bangladeshis väga austatud pühak. Aga see Läti piirkonnas on ta üks kõige austusväärsemaid pühakuid üldse. Ja see mees siis saabus piirkonda 1303. aastal ja suri piirkonnast 1350. aastal. Ja ta oli küllalt palju rännanud, mees, ta oli olnud mitmel pool Indias ja just see mees siis oli see, kes kõigepealt nii-öelda tutvustas islamit ja tänu kelle tegevusele see piirkond järjest enam siis islamiusu poole kaldus ja tuleb veel ka öelda seda. Sil heiti regiooni keskus, see linn nimega sil het on kunagi kandnud nime jalalabad ja sotsiaalAlbaad on siis kadunud sellest nimest seal all. Ja seda ei ole siis mõtet segamini ajada selle tänase tunduvalt kuulsamaks jalale paadiga milleks on siis linn Afganistanis. Ja 14. sajandi teisel poolel oli islam juba piirkonnas ikkagi nii tugevasti kanda kinnitanud, et kogu selle bengali regiooni jaoks oli ka jusse sil hätti piirkondse kõige tähtsam islami keskus. Nii Lätid omakorda juba olid siis 14. sajandi lõpuks rahvas, kes naabritele islamit tutvustasid. 16. sajandil oli piirkond afgaanide valduses, mingil ajal seitsmeteistkümnest Endale sajandil satusega ala mogulite impeeriumi koosseisu ja selles see Läti piirkonnas oli pidevalt, nii et et kui üks vallutaja kadus, siis see ei tähendanud sealsetele rahvastele mitte iseolemist, vaid üks vallutaja kadus ainult seetõttu, et asemele tuli teine vallutaja. Ja nii oligi, et 18. sajandil hakkasid piirkonna vastu tõsisemat huvi tundma inglased. Inglased pidasid seda piirkonda strateegiliselt vägagi tähtsaks. See piirkond tõepoolest oligi tähtis ja hilisemast ajaloost teame 19. sajandi kolmandal aastakümnel, kui toimusid inglaste ja Birma vahelised sõjad siis slaidipiirkond omas inglaste jaoks vägagi suurt tähtsust nende sõdade jaoks. 1765. aastal siis seal hätti piirkond muudeti inglaste bengali provintsi osaks ja selle bengali provintsi koosseisus oli ta siis kuni 1874. aastani. 1974. aastal ühendati piirkond järsku Aga Assami provintsiga. Ja nüüd, kui 1874. aastal ühendati piirkond Assami provintsiga, siis 20. sajandi alguses lühiajaliselt vähem kui 10 aasta jooksul oli piirkond jälle Bengalitega kokku pandud seejärel jälle edasi Assamiga kokku pandud. Nii et õige mitu korda käis selline pingpongitamine ja sellest aastal võib-olla huvitav märkida, et sel ajal, kui see Lätid olid kokku pandud pensioneid Nendega räägiti rohkem sellest, et nad on Bengalitega lähisuguluses Bengalite osa. Sel ajal nad olid Assam lastega kokku pandud, räägiti, et nad on hoopis lähedasemad Assam lastele. Aga jah, 20. sajandi algul oli siis piirkond Assani provintsi osa. Piirkonna ajaloost on veel väga oluline, et 1897. aastal oli seal väga tugev maavärin mis sellesse hätti linnast hävitas olulise osaajaga naaberkaudsetele aladele tegi seal väga ulatuslikku kahju. Niiet mitte ainult üleujutused, aga ka maavärisemised on piirkonnas olnud probleemiks, on olnud varem kui 1897. aastal, jaga hiljem. Nii et neid looduskatastroofe on seal tõesti väga mitmesuguseid. Järgmine oluline daatum piirkonna Jaakson 1912 kuni 1915 siis ehitati inglaste eestvedamisel Assami bengali raudtee ja raud Te läbis just nimelt ka sedasi Läti piirkonda ja selle raudtee ehitamine, noh, mõnes mõttes nagu elavdab seda majandust. Aga teisest küljest jällegi oli probleemiks asjaolu, et inglased tõid ehitusse nagu küllalt palju inimesi. Aga samas, kui raudtee valmis sai, siis ei olnud nende inimestega enam nagu suurt midagi teha. Et ei olnud enam mingisugust sellist suurt uut ehitusprojekti, et ühest küljest jah, nagu ajutiselt elavdati seda majandust, aga teisest küljest tekitati võib-olla hoopis probleeme juurde. 1931. aastal, kui piirkond oli Assami provintsi koosseisus, tekkis selline konflikte, osa Assame organisatsioone tahtis essasil heiti, regioon eraldatakse Assamist ja põhjus väga lihtne. Assamlased ikkagi väga valdavas enamuses hindud sil hätid, valdavas enamuses islamiusulised ja siis Assani nende organisatsioonide idee oli jah, et ühendada siis islamiusuline piirkond nende provintsis lahti ühendada bengali provintsiga sest being olid valdavalt islamiusulised, aga tegelikkuses see siis teoks ei saanud ja sätid elasid siis Assami regioonis kuni selle ajani, kui iseseisvusindia India iseseisvumisega jaotati lettide asuala kaheks põhjapoolne osa, väiksem, osa oluliselt väiksem osa jäi India koosseisu ja lõunapoolne osa enamus Siletide regioonist läks Pakistani koosseisu ja põhjus lihtne seal põhjapoolsel alal elasid valdavalt hindudessil hätid lõunapoolsetel aladel elasid valdavalt islamiusulised sil hätid ja kui ühest küljest on see väga hästi mõistetavad, jaotati niimoodi usu alusel see riik siis konkreetselt hekkide suhtesse lahendus eriti hea ei olnud India jagunemisega islamiusulised Pakistanics ja hindu istlikuks hinde jaoks. Kõige enam tundis seda enda peal bengali rahvas, see väga suur bengali rahvas ju jaotati selgelt kaheks, 60 protsenti Bengalitest jäi elama Pakistani, siis täpsemalt selle Pakistani idaosasse, niinimetatud Ida-Pakistani ja 40 protsenti Bengalitest jäi elama Indiasse. Ja kui nüüd Bengalid on rahvas, kelle jaoks usk on tõesti noh, esimesel kohal, siis bengali tehakse lahendus oli hea. Need islamiusulised bängalid ja hindudes pensionid ühes riigis ei oleks hästi hakkama saanud seda näitama, kas ka 20. sajandi algus, kui nad bengali elasid brittide bengali territooriumil ja sel ajal nende hindude ja islamiusuliste Bengalite vahel oli väga suured vastuolud, pidevalt omavahelist sõjategevust ja muid probleeme, aga sil, heite ei saa me vaadelda samaviisi nagu pensioneid. Sil heitide jaoks oli see jagamine kahe riigi vahel vägagi tõsine probleem ja, ja osa neitsi sätti organisatsioone siis tänase päevani räägib, et Läti tehakse, oli kuritegu, jaotada see kümnemiljoniline rahvas kahe riigi vahel. Kuigi see jaotamine toimus referendum alusel, et vaadeldi, kus islamiusulised, kus hindud aga valdav enamus selle ette väidetavalt oleks eelistanud elada ühes riigis, nii et jah, 47. aastal, siis jaotati see rahvas kahe riigi vahel. Pakistani riik, kuhu Siletid elama jäid, oli algusest peale seotud väga suurte probleemidega sest Ida-Pakistan ja Lääne-Pakistan olid teineteisest eraldatud ligikaudu 1600 kilomeetriga. Nendel aladel oli ühine ainult usk, ainult islami usk. Kõik muu oli neid eristav. Ja see tähendas seda, et selles riigis algasid kohe väga tõsised probleemid. Muuhulgas algas ka selline probleeme. Lääne-Pakistani juhtkond tahtis ka ida Pakistanile peale suruda urdu keelt, aga Bengalid ja ka teised piirkonna rahvad võitlesid siis Ida-Pakistanis selle eest, et ikkagi Ida Pakistanil oleks õigus kasutada bengali keelt. Noh, mingil hetkel tõepoolest Pakistanis lubatigi idaosal kasutada bengali keelt, aga see kõik need vastuolusid ei lahendanud. Ja 1971.-ks aastaks oli olukord selline, toimus juba sõjategevus, Pakistani armee üksused sõdisid Ida-Pakistanis kohalike elanikega ja ja sõjategevus väga tõsiselt puudutas ka sedasi letipiirkonda, kus tapeti tuhandeid ja tuhandeid. No see on 1971. aasta vägivald, selle kohta on räägitud väga erinevaid numbreid, on kogu Bangladeshi kohta tervikuna räägitud 200-st 1000-st hukkunust, aga on räägitud ka kolmest miljonist hukkunust. Ja lisaks sellele siis peaaegu 10 miljonit inimest Bangladeshist põgenes Indiasse toimunud sõjategevuse tulemus oli see. Bengalite ja sealsete teiste rahvaste väed suutsid Lääne-Pakistani vägesid lüüa ja Ida-Pakistanis kuulutati välja Bangladeshi riik. Ja 1971. aasta lõpus, siis detsembrikuus siis jah, bangladeshi iseseisev riik on see bangladeshi iseseisvus lahendas küll osa probleeme, aga väga paljud probleemid jäid. Ja nii ei ole, siis jah, imed 900 seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel aastatel toimus Bangladeshis mitmeid sõjaväelise riigipöördeid ja vabad valimised. Esimesed üle pika aja toimus siis jälle alles 1991. aastal. See hekkide jaoks ajaloos on väga oluline 1995. aasta sest enne seda oli Siletide piirkond olnud Bangladeshis ühe suurema territoriaalse üksuse osa. Aga nüüd, 1995. aastal sil Hetide asuv ala, eraldati Läti regiooniks ja Nieltsil hätid said siis administratiivse üksuse, mis küllalt suurelt jaolt ühtib nende oma rahva asualaga. Ja kahtlemata oli see piirkonnale oluline võitja. Bangladeshi riigilegi oli see võit, sest erinevate rahvastevahelised vastuolud nende erinevate administratiivsete üksuste moodustamisega tunduvalt kahanesid. Nüüd viimastel aastatel. See letipiirkond ei ole paraku muu silma paistnud, kui seal on toimunud mitmeid pommiplahvatusi. Näiteks 2004. aastal toimusid seal pommiplahvatused, kus sai surmaga Bangladeshi opositsioonilise poliitikuid. Eks neid pomme on pannud siis ja nende pommidega on see, et seal on väga erinevaid teooriaid, Ühed räägivad islamiäärmuslastest, teised räägivad, võimul olevad parteid on püüdnud opositsioonilise poliitikuid kõrvaldada, et väga selget seletust ei ole. Tänasel päeval muidugi, maailmas on hästi lihtne kleepida kohe silte ja rääkida mingitest islamiäärmuslastest kusjuures saavutada seda, et mõni kinni võetud äärmuslane asja omaks võtab, on ju väga lihtne, sellistes riikides nagu Bangladesh võib vanglas vangiga teha mida iganes, need riigid ei ole ka ühegi konventsiooniga ühinenud. Ehk siis piinamise käigus on võimalik saada neilt mis iganes ülestunnistusi. Aga jah, päris täpselt tegelikult kõik need pommiplahvatused selgelt Pole. Pommiplahvatused on toimunud ka üsna erineva käekirja järgi ja leiti erinevates piirkondades. Ja võib-olla viimastest aastatest võiks ka selline natukene kummalisem fakt, kuigi jällegi negatiivne. 2006. aasta veebruaris tseleti piirkonnas ühes kivimurrus 15 minuti jooksul oli väga palju tugevaid pikselööke ja need pikselöögid tapsid ühes kivimurrus üheksa inimeste vigastasid kahtekümmend viit. Nii et veerand tundi sellist tõsist äikesetormi koos tugevate pikselöökidega ja ja see oli jah siis uudis, millega see regioon jõudis maailma uudistesse ja isegi eesti uudistesse. Milline võiks olla Silhettide tulevik? Väga mustades värvides ma seda tulevikku ei näe, kui see rahvas suudab oma identiteeti säilitada, kui nad suudavad Bangladeshi keskvõimuga hoida vähemasti selliseid suhteid nagu täna. Ma ei näe põhjust, et Bangladeshi keskvõim kuidagi seda rahvas seal suruma püüaks hakata. Ja, ja sellisel juhul nad saavad oma asja nii-öelda täiesti edasi ajada. Võib-olla üks asi, mis oleks vajalik, kui Bangladeshis hariduse andmine edeneb, oleks vägagi hea ja vajalik, kui sellesse heiti regioonis saaksid lapsed ka oma emakeeles haridust või vähemalt mingisuguseid tunde. Ja ma arvan, et kui see omakeelne haridus sellele regioonile antakse või selle rahvale antakse siis elimineeritakse ka tulevased võimalikud probleemid ja, ja siis võiks öelda niimoodi, et ima sellise administratiivse autonoomiat ta noh, see rahvas elab tegelikult küllaltki autonoomselt, kuna see regioon on selline tervik ja ega need keskvõimu sellised otsused väga palju sellele rahvale regioonile midagi halba ei tee. Ja selle rahva nõudmised ei ole ka suured. Jah, ja selle rahva nõudmised täna vähemalt ei ole väga suured, muidugi kui see rahvas saab rikkamaks, ilmselt kasvavad ka nõudmised, aga ma siiski loodan, et letid on rahvas, kes on olemas ka 10 või 20 aasta pärast. Te kuulsite keskeprogrammi riigita rahvas, stuudios olid Andrus Mölder ja Marje Lenk.