Äss seal jaamu helikum, see on tere uiguuri keeles. Tuletab meelde üht-teist keelt. Eks see sõna on kindlasti araabia päritoluga, sest et uiguurid on islami uskuja ja seoses usuga on kahtlemata ka küllalt palju sõnu üle võetud araabia keelest ja neid siis oma keelele vastavalt mugandatud, nii et tegemist on kahtlemata araabia tervituse kohaliku vormiga millel võib-olla selle uiguuri iidse keelega suurt midagi ühist ei ole. Kui palju? Uiguuri keele kõnelejaid. Uiguuri rahvas on meie mõistes üsna suur rahvas, neid on üheksa kuni 10 miljonit, mõningatel andmetel isegi 13 14 miljonit ja peamiselt elavad nad tänapäeva Hiinas, seal on neid umbes kaheksa ja pool miljonit. Mujal elab neid rohkem Kasahstanis, kus neid on üle kolme ja poolesaja 1000 aga elab neid ka mitmel pool mujal, sealhulgas Euroopas, Põhja-Ameerikas, nii et üsna üle maailma laiali rännanud, aga suurem osa siis ja Hiinas, kus nad elavad täpsemalt Loode-Hiinas. Nende kodumaa territoorium on umbes 1,65 miljonit ruutkilomeetrit. See on hästi väheviljakas kõrbete poolkõrbete kuiv steppida ja mägede ala. Näiteks figuuride kodumaal asub ka väga kuulus Taklamakaani kõrb, mida peetakse üheks kõige elutumaks kõrbeks maailmas üldse. Kuidas uiguurid ise oma kodumaad nimetavad? Kui kuurid ise nimetavad oma kodumaad või Huristan eesti keeles võiks siis olla uiguuristan. Tegelikult oleme me seni aga harjunud uiguuride asuala rohkem nimetama ühe teise nimega. Nimelt oleme me harjunud kasutama väljendit ida Turkestan ja vahel on olnud kohata ka sellist nimetust nagu uiguuria. Aga minu arvates võiksime me oiguuride kodumaa kohta küll julgesti öelda uiguuristan sest see sarnaneb vägagi uiguurid enda nimetusele. Oma maa kohta. Nüüd ametlikult muidugi mingisugust uiguuristani olemas ei ole. Hiinas on selle piirkonna ametlikuks nimeks siiniangi autonoomne regioon ja see tähendab tegelikult hiina keeles uus territoorium või uus piir. Ja see termin võeti uiguuristani koht võtta kasutusele 1876. aastal. Uiguurid on turgi rahvas, nende keel kuulub Altai keelkonna, turgi keelte, idapoolsesse rühma ja meile tuntumatest keeltest on uiguuri keelele kõige lähem keel. Usbeki keel. Siinkohal muidugi tuleks natuke täpsustada. Tänapäeva usbeki keel ei ole päris kindlasti mitte üks keel vaid väga selgelt tuleb eristada põhja, usbeki ja lõuna, usbeki keelt. Aga põhimõtteliselt siis need usbekikeeled on uiguuri keelele kõige lähemateks suguluskeelteks ja veelgi enam ka oma kultuurilt. Traditsioonidelt on uiguurid hästi lähedased just nimelt Usbekidele. Koguni nii lähedased. Et maailmas on ka teadlasi, kes on väitnud, et võib-olla uiguurid ja usbekid ei olegi eraldi rahvad, et võib-olla on tegemist hoopis ühe ja sama rahvaga, mis siis ajaloo käigus natukene on üksteisest eristunud. Enamik siiski peab usbeki uiguuri eraldi rahvasteks. Tegelikult ei ela ju uiguurid isegi mitte usbekkide naabruses. Kui uuridel on hästi palju naaberrahvaid, aga nende naaberrahvaste seas ei ole, siis jah kui uurida kõige lähemalt rahvast, Usbeke näiteks põhjas on, kui uuride naabriteks Altailased kasahhid lääne pool on kui uuride naabriteks kirgiisid tadžikid. Edelas on uiguuride naabriteks ka mitmed Pakistanis elavad rahvad, lõuna pool, tiibetlased ida pool, hiinlased. Uiguurid välimus, siis on neid kerge segamini ajada kasahhide kirgiisid ja teiste Kesk-Aasia rahvastega kindlasti ka seoneid, miski. Ja hiinlastega ei seo tõepoolest peale osaliselt tühise ajaloo miski kultuurilt keelelt traditsioonidelt kõigelt sellelt on uiguurid hiinlastest hästi erinevad. Kui kuuride ajalugu on üks tüüpiline näide sellest, kuidas aja jooksul kunagine väga võimas rahvas võib täielikult marginaliseerida. Eks neid rahvaid, kes ajaloo jooksul samasuguse tee on läbi käinud on palju teisigi. No siinkohal nimetagem näiteks Mansusid, kes kunagi olid Hiina valitsejad, maise impeerium oli hiigelsuur, sellele allus enamus tänapäeva Hiinast, tänaseks päevaks on Mansusid. Aga olemas umbes kaks miljonit inimest ja Monju keelt räägib umbes sadakond, neist uiguuridel ei ole seni veel nii drastiliselt läinud, aga sinnapoole on asi kahjuks teel küll. Kui kuuride esivanemad olid hiinlastele tuntud juba üsna ammusest ajast. Hiina Hani dünastia kroonikates on uiguurid esivanemaid mainitud juba teisel sajandil enne Kristust. Uiguurid esivanemad olid tuntud ka vanakreeka ja pärsia allikate jaoks ja nendes allikates mainitu järgi võime otsustada, et Kristuse sünniajaks või natuke enne ja pärast sõda elasid uiguurid võrreldes tänase territooriumiga üsna oluliselt rohkem ida ja põhja pool, nii et aja jooksul on nad siis küllaltki palju rännanud ja alates teisest sajandist mängisid uiguurid olulist rolli mitmetes piirkondlikes impeeriumides. Seitsmendast sajandist alates kasvas kuuride võimsus oluliselt ja seitsmenda sajandi lõpuaastatel uiguurid koos mitmete teiste turgi rahvastega ja tiibetlastega peatasid Hiina invasiooni Kesk-Aasia põhja ja kirdeosas. 744. aastal rajasid uiguurid oma esimese riigi. Selle riigi pealinnaks sai kiiresti karakoorum, mida uiguurlased nimetasid gara palgas suuniks. Ja see linn on tähtis mitmeski mõttes mitte ainult seetõttu, et see linn oli uiguurida riigi pealinnaks. Hiljem näiteks 13. sajandil oli see linn lühikest aega mongoli impeeriumi pealinnaks. Selle linna siis rajasid. Aga uiguurid ja, ja rajajaks oli uiguuri esimene khaan uiguuri khaaniriigi esimene valitseja ja Ui uuride riigi puhul on minu arvates oluline see, et see riik laienes hästi-hästi kiiresti. Paraku sama kiiresti, kui ta laienes üsna sama kiiresti. Ta suurus ka jälle vähenes. Aga kaheksandal sajandil siis tõepoolest laienes uiguuride khaaniriik nii oluliselt, et põhja pool jõuti näiteks välja Jenissei jõe äärde ja Baikali järve äärde edelas, tänapäeva kirda indiaani loodes, aga peaaegu tänapäeva Astana linnani, mis on siis teatavasti Kasahstani pealinn. Idas jõuti välja mandžuuria, nii see tähendab seda, et kaheksanda sajandi keskpaigal oli uiguuride impeerium pindalalt suurem kui omaaegne hiigelriik Vana-Rooma impeerium. Oma kõige suurematel hiigelaegadel Vana-Rooma hiilgusest suurusest teame me kõik uiguuride impeeriumi suurusest ja võimsusest teame me palju vähem. Tegelikkuses siis aga jah, pindalalt oli uiguurida impeerium isegi suurem kui Vana-Rooma riik oma suurimale õitsengu, Ui uuride riigi alla kuulus kogu tänapäeva Sise ja Välis-Mongoolia kogu tänapäeva Põhja-Hiina, tänapäeva Ida-Kasahstan, tänapäeva Tadžikistan, tänapäeva Kõrgõstan, mitmed alad tänapäeva Mongooliast põhja pool, nii et tõeliselt suur ja võimas riik. Suur osa selle riigi alamatest olid aga uiguuride sugulusrahvad. Sellel alal elas palju erinevaid tuulgi ehk türgi-tatari rahvaid. Paljusid nendest rahvastest ei ole tänapäeval enam olemaski. Aga tol ajal siis jah, just eeskätt sugulusrahvad olid uiguuri impeeriumi uiguuridest ülikute alamateks. Ja samal ajal nüüd, kui uiguurid tugevnesid, elasid idapoolsed, naabrid, hiinlased ajutist langust ja nii ei ole siis eriti imestada. 751. aastal said hiinlased talassi jõe ääres rängalt lüüa kui uuridelt, kes olid liitunud araablaste ja Tiibet lastega. Ja selle lüüasaamise tulemusel hakkasid Hiina juhid muide, maksma uiguuridel iga-aastast anda mitte. Seda andamit maksti siis eeskätt siidis. Selle andami suurust peeti küllaltki kolossaalseks tollaseid olusid arvestades ja see näitas seda, et kui uurid tõepoolest olid nagu mõnes mõttes Hiinast üle samas kui kuuride teeneks Hiina jaoks oli jällegi see, et uiguurid kaitsesid Hiinat loode poolt tulevate rahvaste vallutuste eest. Nii oli siis tegelikult uiguurid oma võimsusega kasuks ka hiinlastele. Sest et oluliselt uiguurid ei püüdnud enam oma territooriumi hiinlaste arvelt laiendada. Noh, siin tuleb muidugi arvestada seda, et Põhja-Hiina tegelikult tol ajal kuulus juba niigi uiguuridele paraku nii, nagu sa ikka impeeriumitega kipub olema. Impeeriumid ei ela oma õitsengut üle igavesti. Mingil ajal hakkavad impeeriumid langema. Nii juhtus Cowiguuride khaani riigiga ja kaheksanda sajandi algul hakkas uiguuride jõud järsult vähenema. Veelgi olulisem on aga võib-olla see, et uiguuri depresstiis naaberrahvaste seas hakkas, väheneb ja sellega koos käisid ka mitmesugused probleemid. Esiteks tihenesid riigisisesed ülestõusud uiguuridest ülikonna vastu teravnes konflikt põhja pool elavate kirgiisida ja kasahhide esivanematega ja lõuna poole elanud Tiibet lastega. Kõik see viis tulemuseni, kus 840. aastal vallutasid kirgiisid esivanemad uiguuride pealinna ja selle ümbruse. Ja uiguurid, kelle keskne asuala oli tol ajal olnud tänapäeva Mongoolia territooriumil olid sunnitud oma pikaajalisest asupaigast välja rändama. Nad emigreerusid kolme suurema rühmana lõunasse, edelasse ühest küljest kollase jõe läänekalda äärde aga teisest küljest, mitmele peole, Janssoni piirkonda ja nendes piirkondades, kus siis uiguurid välja rändasid rajasid uiguurid üsna kiiresti mitmeid riike. Nii et see oli siis esimene, kui uurida tõus ja langus. Kusjuures see langus on minu arvates selles mõttes üsna klassikaline. Et nii nagu paljude teistegi impeeriumide puhul sai ka uiguuridele saatuslikuks see, et liiga väike rahvas püüdis hõlmata liiga suurt maa-ala kui kuurida. Ülikond ja sõjaväeline juhtkond ei suutnud nii suurt maa-ala aga oma kontrolli all hoida ja neid pidevalt esile kerkivaid ülestõuse, neid pidevalt esilekerkivaid alistatud rahvaste väljaastumisi maha suruda. Teine väga oluline moment on see, et tuiguuride ülikond ei olnud sugugi ühtne. Ülikonnas oli tohutu rivaalitsemine, mõrvad olid igapäevased, see tänapäevalgi hästi tuntud nii-öelda ära tegemine käis täie hooga ja see oli ka põhjuseks, miks eeskätt uiguuri ülikond ise tegelikult oma impeeriumit oma tegevusega pidevalt nõrgestas. Ja kui kuuride impeerium jõudis oma loomuliku lõpuni nüüd välja rännanud uiguuridel oli siis mitu riiki üheksandaks riigiks, mis rajati, oli ka suu figuurida riik ja see eksisteeris tänapäeva Hiina kaisuprovintsi territooriumil. Ja kuigi selle riigile olnud kunagi eriti suurt võimsust, oli ta siiski aktsepteeritud hiinlaste poolt ja tükk aega ei püüdnudki hiinlased seda riiki vallutada. Ja sellest riigist on tänapäevale ka midagi tulnud. Nimelt tänapäeval elab nimetatud figuuride järglasi seal umbes mõnisada 1250 300000 ja neid nimetatakse siis kollasteks uiguurideks. Ehkki uurideks ja nimetatud rahvas ei ole siis mitte islamiusulised nagu uiguurid, vaid on budistid, täpsemalt lama, istid. Nüüd Janson idaosas räna uiguurid rajasid tänapäeva oiguuristan idaosas Garagoya riigi ja ka seda riiki, hiinlased aktsepteerisid ja Janssoni lääneosasse rännanud uiguurid, rahasid karakandi riigi pealinnaga kaskaaris kaskaaromoiguurida jaoks olnud pika ajaloo jooksul vägagi tähtis linn. See on üsna pikka aega olnud uiguurida rahvuslikuks keskuseks ja, ja võib-olla just sellel põhjusel. Tänapäeva Hiinas ei ole kaskaar ametlikult provintsi keskuseks. Provintsi keskuseks on hoopis ürintsi, mis on ka uiguurida jaoks olnud oluline linn. Segarakandi riik pealinnaga kaskaaris asub siis tänapäeva oiguuristani äärmises edelaosas ja selle riigi uiguurid võtsid 934. aastal vastu islami. Islami vastuvõtmine ei olnud oluline mitte ainult figuuride jaoks vaid piirkonna jaoks laiemalt, sest tolle riigi uiguurid olid esimene rahvas Kesk-Aasias üldse, kes islami vastu võttis. Samas teise riigi uiguurid, Garagoya uiguurid ei võtnud vastu islamit. Nemad võitsid hoopis vastu budismi. Ja nii oligi siis tekkinud olukord, kus uiguurid jagunesid mitte ainult et kahe riigi vahel aga tunnistasid ka kahte erinevat usku. Mitu sajandit elasid uiguurid, erinevad riigid kõrvuti. Aga 1397. aastal ühendati uiguuri islamiriiki budistlik riik ühtseks riigiks. Ja sellest ajast peale olnud iseseisev kuni 1759. aastani. 1759. aasta on uiguuride jaoks väga oluline, sest just see on aasta, millest alates võib hakata arvestama, kui kuuride üsna kiiret langust. Nimelt sel aastal vallutasid uiguuristanimonsud, kes Hiina vallutamisega olid pihta hakanud juba seitsmeteistkümnendal sajandil. Esialgu püsis manside võimuiguuristanis siiski mitte väga pikka aega kuni 1862. aastani. Ja, ja selle aja jooksul avaldasid uiguurid Mansudele korduvalt ja korduvalt vastupanu. Ja 1863. aastal järjekordse ülestõusuga suutsid uiguurid Mansude võimu kukutada. Ja 1864. aastal taastasid uiguurid oma iseseisvuse rajatud uiguuri riiki tunnustasid muuhulgas Ottomani impeerium Suurbritannia ja Tsaari-Venemaa. Nii et see riik ei olnud mitte lihtsalt mingisugune isehakanud moodustis vaid tegelikult leidis ka rahvusvahelist tunnustust. Paraku ei saanud see riik mitte väga kaua kesta ja olulist rolli mängis siin asjaolu, et Suurbritannia hakkas kartma, et Tsaari-Venemaa võib ühel hetkel püülowiguuristani vallutada ühendale suviguuristani Vene impeeriumiga. Kuna Suurbritannia oli vastu Vene impeeriumi jätkuvale laienemisele, siis tegi Suurbritannia valitsusele ettepaneku, kui kuuristan uuesti ära vallutada. Ja seejuures andis Suurbritannia invasiooni korraldamiseks isegi raha ja 1018 kuuendal aastal ahustasidki maisudoiguuristani uut vallutamist. Ja just sellel aastal anti siis piirkonnale ka uus nimi, hinyang ehk uus territoorium või uus piir. Ja 1894. aastal saigi Ui uuristanist Mansude impeeriumi osa. Kusjuures oluline on siin rõhutada, et selle Mansude vallutamise käigus tapeti väga suur osa uiguuristan elanikkonnast räägitakse rohkem kui ühest miljonist hukkunust uiguuri stanis. Tollaseid rahvaarve piirkonnas arvestades tähendab see tõepoolest seda, et enamus uiguuristan elanikke sõjategevuse käigus, tapeti nüüd uiguuristan on aja jooksul osaliselt kuulunud ka Tsaari-Venemaavaldusesse. Nimelt 1871. kuni 1881. aastal oli praeguse uuristani kesk idaosa Venemaa valduses. Venemaa vallutas selle piirkonna ja vastastikuste kemplemise käigus Hiinaga siis lepingute alusel. 1881. aastal andis figuuristani selle vallutatud osa maisude Hiinale saiaga Mandžude Hiina käest vastu mõningaid teisi alasid tänapäeva Hiinast loodes. Nüüd, 1911. aastal, lõppes Hiinas Mansude võimuajastu ja hiinlased rajasid vabariigi. Ja oli üpris loomulik, et sellega seoses soovisid iseseisvust ka uiguurid. Hiinlased olid aga paraku uurida iseseisvuse vastu ja nii siis tekkis järjekordne vastasseisud uuristanis. Uiguurid korraldasid mitmeid ülestõuse Hiina võimu vastu, paraku esialgu oli see kõik üsna tulemusteta. Kuni 1933. aastal suutsid uiguurid lühikeseks ajaks osaluiguuristani territooriumist hiinlased välja lüüa ja luua iseseisva ida Turkestani vabariigi, mida vahel on nimetatud ka ida Turkestani islamivabariigiks. Nüüd selle riigi eluiga oli paraku üsna lühike, 1933. aasta novembrist 1934. aasta keskpaigani. Seda riiki aitas hävitada tollane NSV Liit. Sest Stalin kartis, et kui uurida iseseisvusmeeleolud võivad edasi kanduda Nõukogude liidule kuulunud Kesk-Aasiasse ja Kesk-Aasia rahvaste ülestõuse Carti Stalin väga ja seetõttu otsustas Stalin uiguuride iseolemisele üsna karmikäeliselt lõpu teha. Mahasurumiseks saadeti uiguuri stani, mitte ainult maaväed, aga õhuväed ja nii olidki siis jah, 1934. aastal uiguurid sunnitud alla andma see jäänud uiguuridel siiski mitte viimaseks iseolemiseks. Vähem kui 10 aastat hiljem, 1943. aastal muutusid uiguurid jällegi sisuliselt iseseisvaks, kuigi uus ida Turkestani riik, mis rajati, oli suuresti NSV Liidu poolt kontrollitav. Aga, aga siiski Hiina alt oli, oli ida Turkestan tol ajal jällegi vaba ja ja see riik püsis kuni 1949. aastani ja jällegi ka selle uiguuride riigi kokkuvarisemise mängis olulist osa NSV Liit, sest kokkuleppel Puna-Hiinaga taandus NSV Liit Ida-Türkestanist ja aitas Sis hiinlastel ida Turkestani vallutada. Kusjuures, mis on veel huvitav, et mingil hetkel, 1949. aastal toimusid ka läbirääkimised ida Turkestani, vabariigi juhtkonna ja Hiina võimude vahel. Neid läbirääkimisi vahendas NSV Liit, aga Sa ida Turkestan juhtkond ei tulnud läbirääkimistel paraku eluga tagasi sest NSV Liidu territooriumi kohal toimus lennuõnnetus ja kõik läbirääkimistel osalenud uiguuri rahvuslikud liidrid said surma. Hiljem on muidugi arvatud, et lennuõnnetus oli teadlikult kavandatud Nõukogude võimude poolt selleks, et siis ida turgestani iseolemise või autonoomia soovi kergemalt maha suruda. Nüüd 1949.-st aastast alates on siis õiguuristan Puna-Hiina käes ja sellel samal 49. aastal tegelikult mongtsed. Ong lubas uiguuridele üsna ulatuslikku autonoomiat. Ta lubas seda loomulikult selleks, et uiguurid paneksid Hiina võimudele vähem vastu, et uiguurid kergemini oleksid nõus ennast hiina alla painutama. Ja loomulikult, kui uuristan oli hiina kätte tulnud, unustas moodsedong oma lubaduse kiiresti ja nii võibki öelda, et tegelikult ei ole Puna-Hiina võimu ajal uiguuristanis mitte kunagi olnud mitte mingisugust reaalset autonoomiat. Nii et selline on sisukuuride lühikene ajalugu, ajalugu, võimsusest ja langusest. Kuni selleni välja, et tänapäeva Hiinas, kus teatavasti elab üle 1,2 miljardi inimese on kaheksa, pool miljonit uiguuri täiesti marginaalne nähtus. Meie jaoks on hiinlased olnud läbi aegade väga kõrgelt arenenud rahvas. Aga tegelikult ei jää ju sealsamas elavad uiguurid hiinlastele selles osas sugugi alla. Isegi hiinlased on omal ajal uiguuride võimsust ja arengutaset imetlenud näiteks 10. sajandi lõpus. Üks Hiina saadik, kui uurida juures, kirjutas hiljem oma mälestustes, kuivõrd üllatunud algul oli ju mitte ainult uiguuride riigi üldisest arengutasemest mitte ainult arhitektuurist, aga ka näiteks käsitööst uiguuride asjaajamisest, uiguuride riigi valitsemisest tegelikult sajandite jooksul on uiguurid hiinlastele avaldanud üsna suurt mõju, seda eeskätt kultuurivaldkonnas. Nii Hiina kirjandus, muusika kui ka maalikunst on sajandite jooksul saanud vägagi tugevaid mõjutusi just uiguuri kultuurist. No mõistagi olid need mõjutused ka vastupidised. Ja siinkohal võiks võib-olla nimetada trükikunsti. Me teame, et eurooplaste jaoks avastas trükikunsti Gutenberg. Hiinlased kasutasid trükikunsti aga juba kuuendast sajandist ja Hiinast levis trükikunst hästi kiiresti uiguuristani figuuride juurde ja uiguurid siis kasutasid jah, ka trükikunsti palju sajandeid varem kui see oli eurooplaste jaoks avastatud Gutenbergi poolt. Hästi oluline mõju kuuridel on olnud meditsiini valdkonnas. Uiguuride meditsiini peeti Kesk-Aasia stepirahvaste juures kõige kõrgetasemelise maks ja, ja näiteks nõelravi, mida me oleme harjunud pidama Hiinas leiutatud raviviisiks on tegelikult välja töötatud hoopis Kesk-Aasia rahvaste juures. Just uiguurid olid need, kes täiustasid nõelravi. Kui ravimeetodid selleni, et nõelravis sai omaette ravi, teadus- ja uiguurid, olid siis ka need, kes vahendasid nõelravioskusi hiinlastele. Nii et hiinlased ei ole nõelravi mitte välja mõtelnud, vaid hiinlased on nõelravi kui ravimeetodi üle võtnud just nimelt uiguuridelt. Väga oluline mõju oli ka uiguuride keelel. No muuhulgas näiteks oli uiguuri keel kunagi mongoli impeeriumi ametikeeleks üldse mongoli valitsejad võtsid uiguuridelt tegelikult üle vägagi palju erinevaid asju. Näiteks mingil hetkel võeti ülega tähestik, võeti üle uiguuri keel, võeti üle mõningaid sõjapidamise kombeid ja nii edasi ja nii edasi. Nii et uiguuridel oli üsnagi oluline mõju Mongolitele ja sellele, et mongolid siis, kui uurida impeeriumist, hiljem suutsid rajada enda võimsa riigi puiguuride tsivilisatsioonile, oli kogu piirkonnale väga suur mõju peaaegu 1000 aastat. Sellist olulist mõju on ajaloos minu arvates suutnud oma naaberrahvastele mängida vägagi vähesed rahvad. Aga uiguurid siis jah, suutsid seda teha kuni selle ajani, kui maisud uiguuri alad ära vallutasid. Kas Tšingis-khaan rääkis ka uiguuri keelt? Arvestades seda, et mongoli impeeriumisse uiguuri keel oli ametikeeleks, siis ma oletan, et ta võis seda tõepoolest rääkida, seda enam, et Tšingis-khaan oli ju see valitseja, kes uiguuride poolt loodud vertikaalkirja võttis oma riigis ametlikult kasutusele. Uiguurid on läbi ajaloo kasutanud mitmeid erinevaid kirjasüsteeme ja seda juba kuuendast sajandist alates. Kusagil kaheksandal sajandil lõid Sis uiguurid ka nii-öelda oma kirja oma vertikaalkirja. No seda ei saa küll nimetada päris uiguuri kirjaks, sellepärast et see kiri oli siiski loodud mitme teise kirja eeskujul. Need olid siis horisontaalkirjad uiguuri taga, siis jah, lõid oma vertikaalkirja. Ja, ja see kiri oli selles mõttes nii oluline. Et seda ei hakanud kasutama mitte ainult Tšingis-khaaniriik. Aga seda hakkasid kasutama ka paljud teised rahvad ja mitte ainult turgi rahvad, aga ka näiteks mongolid ja muinsuskusjuures uiguurid ise tegelikult loobusid selle kirja kasutamisest varem kui mitmed teised rahvad, kes selle kirjasüsteemi olid üle võtnud. Alates 10.-st sajandist hakkasid uiguurid kasutama ka araabia kirja. Aga tegelikult üldlevinuks sai araabia kiri alles kusagil 16. sajandil. Seda araabia kirja kasutasid uiguurid kuni 1969. aastani mil Hiina keskvõim sundis uiguuridele peale ladina tähestiku. Ladina tähestiku kasutamine uiguuridel jäi siiski ka lühiajaliseks. 1983. aastal viidi Hiina uiguuri kirjakeel uuesti tagasi Araabia tähestikule. Ja sellele üleviimisel oli ka väike positiivne moment. Nimelt lisati siis araabia tähestikku mitmeid märke, mida seal tegelikult olemas ei olnud, mis aga uiguuride, kus olid hädavajalikud selleks, et nende keelt tõepoolest õigesti edasi anda. Üle endise NSV Liidu aladel elab ka ju üksjagu kui kuure eeskätt siis Kasahstanis, aga tegelikult ka mitmel pool naaberaladel. Ja vot need uiguurid kasutavad oma kirjakeeles kirillitsas. Asi on aga veelgi keerulisem, kui kuur elab kam tunduvalt läänevool ja näiteks Türgis kasutavad uiguurid ladina tähestikku kusjuures seal kasutatav ladina tähestik erineb oluliselt sellest, mida kasutati puna-Hiinas. Ja nüüd, kui vaadata internetilehekülgi, siis internetis on uiguuridel üsna palju lehekülgi just nimelt selles tähestikus kirjutatud, mida kasutatakse Türgis. Ja samas muidugi leidub ka mitmesugustes teistes tähestikus kirjutatud lehekülgi nii araabia tähestikus kirillitsas ja pole siis ime, et 2000-l ja 2001. aastal toimusid Hiinas. Hiina ongi ülikoolis mitu konverentsi selleks, et välja töötada uiguuri keelele sobiv ühtlustatud ladina tähestik. Ja see tähestiku kokkupanemine erinevates tähestik, kes seal eesmärk ei olnud siiski mitte järjekordselt araabia tähestik kõrvale tõrjuda vaid ühtlustada need erinevad ladina tähestikuvormid, mis uiguuri tähestikus on ja viia siis nii-öelda araabia tähestik ja kasutatav ladina tähestik teineteisele üksüheselt vastavusse, selleks, et oleks ühest tähestikust teise võimalik teksti üks-üheselt tõlkida. Uiguuri keel kirjakeelena on täna Hiinas siiski õnneks veel kasutusel. Uuri keeles ilmuv Hiinas üle 50 ajalehe ja ajakirja, no arvestades, et uiguure on seal umbes kaheksa ja pool miljonit. Ega see 50 ajalehte ja ajakirja just väga palju ei ole. Aga midagi siiski ja vaatamata sellele, et need ajalehed ja ajakirjad on ja suuresti Puna-Hiina propaganda aitavad need siiski säilitada seda uiguuri kirjakeelt. Ja seetõttu võib nende olemasolusse suhtuda positiivselt. Ja tegelikult on uiguuristanis olemas siis isegi ka mitu TV-kanalit, mis näitavad uiguurikeelseid saateid. Ja on olemas ka uiguuri keelsed raadiojaamad ja Hiinas on olemas ametlik uiguuri internet, nii et uiguuri keel tänapäeva puna-Hiinas ei ole veel päris välja tõrjutud. Mingeid katseid selleks siiski tehakse ja Üheks näiteks on siinkohal asjaolu et puna-Hiina püüab uiguuristanis hiinakeelseid, koole ja uiguurikeelseid koole ühendada ja nendes ühendkoolides üsna kiiresti võtab siis sellise tugevama positsiooni sisse hiina keel ja, ja uiguuri keel marginaliseerub. Nii et võib-olla kui see tendents jätkub, siis mingi aja pärast ei ole Hiinal põhjustki neid ajalehti ja ajakirju välja anda või TV-saateid raadiosaateid teha. Sest uiguuri keele oskajaid on lihtsalt jäänud liiga väheks. Kui kuuride kohta ilmuvad põhiliselt ainult halvad uudised. Kedagi on taga kiusatud, arreteeritud, vangi saadetud või tapetud. Kas nende elu on tõesti nii hull? Tõepoolest võib vägagi julgelt öelda, et tänapäeva uuristanis on elu äärmiselt jube ja isegi need inimesed, kes on elanud Stalini repressioonide ajal ei oska paljusid kurjusevorme, mida Hiina tänapäeval uiguuristanis kasutab. Endale ma arvan, et kuigi hästi ette kujutada, võib päris julgelt öelda, et see, mida Hiina Nuiguuristanist teinud alates 1949.-st aastast, et see on sõna otseses mõttes genotsiid ja mitte ainult et kultuuri genotsiid, vaid tegelikult genotsiid ka oma teistes vormides, sest uiguure on selle aja jooksul korduvalt ja korduvalt ka sõna otseses mõttes füüsiliselt hävitatud. Ja ega tegelikult see olukord ei ole mitte kuidagi paremaks läinud ka viimastel aastatel ja uiguuridel tõepoolest on täna täiesti võimatu luua ükskõik milliseid rahvuslikke ühendusi. Islami usuühingutest ei ole mõtet siinkohal üldse rääkida, need on keelatud kategooriliselt ja nii ongi tegelikult tuiguuristanis olukord, kus uiguurid on uiguurid ja islamiusulised salaja nad ei julge seda mitte kuidagi välja näidata, sest iga väikesegi rahvusliku märgi eest võidakse uiguur mitte ainult et arreteerida aga võidakse uiguur ka maha lasta või vanglas piinata. Ja uiguurid ja diskrimineerimine toimub tõepoolest praktiliselt kõikides eluvaldkondades. No näiteks noori uiguuri naisi steriliseeritakse massiliselt lisaks arstiabi saamine linnades uuridele vägagi problemaatiline. Selleks mõeldakse välja kõikvõimalikke erinevaid põhjuseid, sageli aga ei öelda mingisugust põhjust ja uiguure lihtsalt ei võeta arstiabile vastu õpilaste hulgas, eeskätt üliõpilaste hulgas, aga nooremate õpilaste hulgas on uiguure väga vähe. No ülikoolides näiteks moodustavad uiguurid vähem kui viiendikku üliõpilastest. Samal ajal tegelikult uiguure on piirkonnas ametlikult kusagil 45 protsenti, no mitteametlikult võib-olla 40 või, või natukene vähem. Aga jah, üliõpilaste seas on uiguurid, osatähtsus üsna väike, kirjaoskamatus maapiirkondades on nii suur, et see ületab sealse maapiirkonna hiinlaste kirjaoskamatuse üle 10 korra. Maapiirkondades võiks öelda nii, et enamus figuure on kirjaoskamatud kusjuures paljud uiguurid tegelikult maapiirkondades ei oska, aga mitte ühtegi muud keelt peale uiguuri keele. Ja kui nad ei oska hiina keelt, siis tänapäeva Hiinas On nad ühiskonna elust täiesti välja tõrjutud, mis siis, et ametlikult on uiguuri keel hiina keele kõrval uiguuristanis üks ametikeeli. Tegelikkuses seda ometi keelt muidugi sisuliselt ei kasutata ja, ja selle kasutamist vähendatakse viimastel aastatel järjest ja järjest nii et kui hiina keelt ei oska, siis tegelikult uiguuristanis ei ole mitte midagi teha. Kui suur on tööpuudus uiguuristanis? Oih, uristanis öeldakse, et kui uurida seas on tööpuudus 30 kuni 40 protsenti samal ajal piirkonna hiinlaste seas on tööpuudus hästi väike, sest Hiina on viimase mitmekümne aasta jooksul rajanud uiguuristani tohutult tehaseid tohutult sinna viinud tööstust. Noh, see kõik on üsna sarnane sellele, mida omal ajal tegi NSV Liit. Kui ta nii-öelda instraliseerimise sildi all erinevatesse rahvuspiirkondadesse viis tööstust ja ühtlasi koos sellega viis, siis sinna ka oma koloniste. Täpselt sama teeb Hiina uiguuristanis, kui kuuristani on siis viidud väga palju ettevõtteid, aga nendesse ettevõtetesse ei võeta tööle mitte kohalikku figuure või nendesse võetakse tööle koos ettevõtetega sinna rännanud hiinlasi. Ja nii ongi siis olukord selline, et kui 1949. aastal elas uuristanis umbes 300000 hiinlast siis tänasel päeval ametlikult elab uiguuristanis üle kuue miljoni hiinlase. Aga arvatakse, et tegelikkuses võib hiinlas õiguuristanis olla juba rohkem kui uiguure. Kui me rääkisime, tuiguur oli kaheksa ja pool miljonit, siis võiks tähendada seda hiinlasi on uiguuristanis enam kui kaheksa ja pool miljonit. Mix'ina uiguuridega niiviisi käitub, võib nii mõnigi kuulaja küsida. Aga miks väga paljud teised suurrahvad on püüdnud assimileerida vallutatud rahvaid ilmselt seetõttu, et nad on õppinud ajaloost, uiguurid oma impeeriumis ei püüdnud väga oluliselt alistatud rahvaid assimileerida, tagajärjeks oli see, et nad kaotasid oma impeeriumi samamoodi Mansud, kes, olles küll Hiina valitsejateks tegelikult ei surunud peale sellele Hiina rahvale oma keelt ja kultuuri vaid vastupidi, võtsid väga palju üle just nimelt hiina kultuurist hiina keelest. Tundub nii, et ajaloo käigus need impeeriumid, kes ei ole püüdnud väga aktiivselt assimileerida oma alamaid teistest rahvustest alamaid need on üsna kiiresti hukkunud või varem või hiljem kukkumisele määratud. Ja, ja nii ei ole, siis võib-olla jah, väga imestada, et, et hiinlased tõepoolest püüavad, kui kuure igas mõttes assimileerida ja kui uiguuri täna on ju üle kaheksa miljoni. Hiinas olen ma üsna kindel, et 50 aasta pärast on uiguurid vaid väga pisikene rahvagil, mis on hiinlaste sekka täiesti ära kadunud. Seda enam, et Hiina väga aktiivselt toetab uiguuridest hiinlaste segaabielusid ja mõistagi segaabieludest pärit lapsed on eeskätt hiinlased, sest niiviisi on neil hiinas tunduvalt kergem läbi lüüa ja ma ei tahaks arvata siinkohal seda, et küsimus on tingimata puna-Hiinas. Hiinlased on tegelikult sajandite jooksul oma alistatud naabritesse suhtunud üsna üleolevalt ja kui Hiinas ei oleks täna võimul punased, siis ma ei usu, et Hiina rahvuslased uiguuridega kuidagi paremini käituksid. Võib-olla oleks assimileerimise meetodid mõnevõrra teistsugused, aga pigem siiski mitte. Sest et soov Hiinat ühtsena hoida on kindlasti olemas mitte ainult kommunistidest siinlastel, vaid ka hiina rahvuslaste ja seda vaatamata asjaolule, et Hiina ühest koma kahest miljardist elanikust need nii-öelda päris hiinlased, need mandariini hiinlased moodustavad tegelikult üle 90 protsendi. Kui omal ajal NSV liidus riigi suur rahvas, venelased moodustasid ligikaudu pool riigi elanikkonnast siis Hiinas on Yasse protsent üle 90. Aga sellest hoolimata püüab Hiina välja juurida igasugust rahvuslust ja seda kindlasti mitte ainult tuiguuristanis, seda kindlasti mitte ainult Tiibetis vaika teistes Hiina piirkondades, sest lõppude lõpuks elab Hiinas vähemasti 60 erinevat rahvast. Uiguurid muide on ametlikult Hiinas suuruselt kolmas rahvas. Kurb on see, et uiguurid olukord on eriti raskeks muutunud peale 2001. aasta sügist ja see on tingitud siis sellest nii-öelda uuest maailmakorrast ja sellest nii-öelda terrorismivastasest võitlusest üle kogu maailma, mis tegelikult enamikes maailma piirkondades ei ole mitte midagi muud kui oma vastaste valimatu hävitamine. Lihtsalt alates 2001. aasta sügisest on siltide külgekleepimine muutunud ülimalt lihtsaks. Ja noh, me teame, et seda ei ole teinud kaugeltki mitte ainult Hiina, seda on teinud paljud teisedki riigid, sealhulgas Euroopas, Hispaania, kui uurida olukorra, teeb raskemaks asjaolu, et uiguurid on islamiusulised. Islamiusulistele on siltide külgekleepimine märkimisväärselt lihtsa ja tegelikult rääkides omaenda tuttavatega, nii imelik või nii üllatav kui see on, minu jaoks ka ei ole. Ikka ja jälle olen ma viimasel ajal kohanud arusaamast, et kõik islamiusulised ongi halvad ja neid nii-öelda tulebki hävitada. Mis tähendab seda, et see ülemaailmne ajupesu, mida islamiusuliste vastu on viimastel aastatel tehtud et see tegelikult jõuab ka üsna tavaliste inimesteni, kellel mitte kunagi elus ei ole mitte ühegi islamiusulise ka mingisugust kokkupuudet olnud. Nii et jah, paraku see islamiusk muudab uiguurid olukorra keerulisemaks ja nii ei ole siis ka ime, et 2002. aastal leppisid Hiina ja USA omavahel kui kuuride probleemi suhtes nii-öelda kokku ja USA kuulutas mitu uiguuride organisatsiooni terroristlikuks. Loomulikult suures poliitikas ei tehta mitte midagi niisama. Päris kindlasti sai USA-Hiina käest midagi vastu ilmselt vabad käed tegutsemiseks maailma ühes või teises piirkonnas. Aga jah, alates sellest 2002.-st aastast ei ole uiguuridel noh, sisuliselt mitte mingisugust toetust oodata ka USA poolt ja, ja olukord on tõepoolest sedavõrd hull, et, et ega kaitstud ei ole ka väljaspool Hiina lähiümbrust elavat uiguurid. Sest ikka ja jälle on nii, kusagil kaugemal elavatel uiguuridel kipub olema hiina oiguuristanis sugulasi. Ja siinkohal on näide sellest, et uiguurid on mitmete viimaste aastate jooksul igal aastal pidanud uiguuri maailma kongressi ja selle kongressi presidendiks olija elab täna USA-s. Aga tema pojad ja tütar elasid Hiinas ja peale seda, kui oli näha, et see uiguur kui kuuride maailma poliitikas nii-öelda üsna tähtsat rolli hakkab etendama, arreteeriti kõik selle uiguuri pojad ja tütarfondi koduaresti. Kusjuures loomulikult ei ole Hiinas arreteerimiseks vaja mitte mingisugust põhjust. Ja neid arreteerimisi on järjest ja järjest. 1997. aasta veebruaris tappis Hiina miilits ühes uiguuri väikelinnas ligikaudu 400 rahulikku demonstranti, kes tegid rahumeelset demonstratsiooni Hiina keskvõimupoliitika vastu juuristanist ja üle 5000 demonstrandi arreteeriti. Ja, ja siinkohal ikka ja jälle olen mõelnud viimasel ajal sellele, et eriti seoses Hiinaga, et elame tõepoolest ülimalt, et ebaõiglases maailmas hiljuti poodi üles Iraagi president Saddam Hussein ja süü, mille esta üles poodi oli vähem kui 150 inimese surmale kaasaaitamine. Loomulikult oli Saddam Husseinile teisi süüd, kuid konkreetse ülespoomise põhjuseks oli vähem kui 150 inimese surmale kaasa. Hiina juhid on viimastel aastatel kui kuuristanis Tiibetis ja mitmel pool mujal lasknud tappa tuhandeid-tuhandeid erinevaid inimesi. Ja seda mitte ainult mitte hiina rahvusest inimeste näol vaid ka hiinlaste näol. Üsna laialt on tuntud Faluncongi liikmete mitte ainult tagakiusamine, aga sõna otseses mõttes füüsiline hävitamine. Samas Hiina liidrite vastu ei võta maailm tegelikult mitte midagi ette. Need inimõigusorganisatsioonide aruanded, mis igal aastal ikka ja jälle Hiinat väga tugevasti kritiseerivad ei suuda mitte kuidagi mõjutada Hiina käitumist paremuse poole. Ja, ja nii ongi sellised, et ühed kurjategijad saadakse kätte ja, ja nii-öelda hävitatakse teised ja oluliselt suuremad kurjategijad naudivad aga vabadust ja ja teevad oma ülbeid ja jõhkraid tegusid edasi. Ja paraku ei ole ühtegi põhjust seda saadet positiivselt lõpetada, sest Hiina näol ei näe ühtegi võimalust, et see olukord lähiaastatel või lähiaastakümnetel muutuks. Ja, ja paraku ei saa see olukord muutuda väga lihtsal põhjusel, sest mitte keegi maailmas ei julge Hiinale nii-öelda vastu astuda. Kui täna on maailmas olemas ainult üks supervõim selleks on USA, siis homme on maailmas supervõimuks Hiina. Kui Hiina areng, mis on viimastel aastatel olnud tõepoolest väga kiire jätkub samas tempos, nagu ta seda on olnud viimastel aastatel siis juba aastal 2015 möödub Hiina sisemajanduse koguprodukt ostupariteedi alusel USA omast ja sealt edasi muutub Hiina järjest järjest võimsamaks. Hiina majandus muutub suuremaks, USA mast ja Hiina sõjakus muutub kahtlemata oluliselt suuremaks USA omast. Ja see on üks põhjus, miks tõepoolest keegi ei taha või ei julge Hiinale vastu hakata. Ja see on põhjus, miks siis Hiinas elavad erinevad rahvad sealhulgas uiguurid, peavad Hiina keskvõimu tegude pärast ikka ja jälle kannatama. Te kuulsite järjekordset saadet sarjast riigita rahvas, stuudios olid Andrus Mölder ja Marje Lenk.