See lugu Tiiu Variku ja Kalju Terasmaa esituse sõlmišerburi vihmavarjud on ehk kõige tuntum pala, mis selle kraaniga sajandist. Muidugi võib siia kõrvale tuua ka sellised lood nagu In meil safior mainud Imastu Liivinspring või pataljon interStefan Liv. Tänane saade ongi pühendatud selle mitmekülgse helilooja ja muusiku loomingule, mis seal peamiselt küll filmimuusikat kuid selles leiab ka selliseid pärle, mis seni teenimatult varju jäänud. Nii kõlas näiteks Nonii varasemaid salvestusi, mis on tehtud küll lihtsalt hea tuju lainel, kuid alles hiljem leidnud kasutust mitmetes filmides mis selle kraan sündis. 24. veebruaril 1932 helilooja, dirigendi remondli kraani perekonnas. Ühes intervjuus on ekraan tunnistanud, et lapsepõlv oli kõike muud kui päikeseline sest isa jättis pere maha, kui Michel oli vaid kolmeaastane. Tal tuli üles kasvada ema, vanaema ja vanema õe käe all ning valguse peletamiseks hakkas ta proovima vana klaverit missal isast maha jäänud. Ta mängis seal peol raadiost kuuldud viisijuppe, püüdes tabada nende meloodiaid ja hiljem ka harmooniat. Ning juba üheksa-aastaselt astus ta Pariisi konservatooriumisse. Ehk siis neli aastat varem, kui koolivanusepiir ette näeb. Ekraani õpetajaks konservatooriumis kuulge, kui tüli ja pedagoog Nadja Bulanžeer ütleb, et 22 aastaselt, kui ta kooli lõpetas oli ta saadud õpetuse najal võimeline tegema muusikas ükskõik mida. Ja ta tegigi. 1954. aastal, kui ta oma 20 teist sünnipäeva tähistas ilmus Pariisi poelettidele ta esikalbum I love päris. See oli kogumik Pariisi-teemaliste romantiliste laulukeste töötlustest klaveril ja sellest on saanud üks enimmüüdud instrumentaalkogumikke üldse. Albumiga tabas Hanna naelapea pihta. Pariisi paranenud ju džässi vaimustas juba 40.-te aastate lõpust hakkasid sõjast taastuvat linna külastama Ameerika džässmuusikud ja ekraanile kujunes silmi avamaks piibopi ühe esikfiguuri Disisi lesbi kontsert 1947. aastal. Pärast seda polnud maailm enam endine, ütleb legraan. Kui vaadata ekraani loomingut, siis Tšassile on ta jäänud truuks kõik need aastakümned. Siia piibopi mustrit võib välja lugeda mitmetest tuntud töödest rääkimata lugematul hulgal salvestatud albumites ja koostöökavadest. Juba 1900 viiekümnendatel veel aastatel oli legraan üks neist eurooplastest, kes töötas koos selliste džässmuusika nimedega nagu Stan Getz või seesama teisitši lesbi, kes teda džässi juurde tõi. 1958.-le aastal andis legraan USA-s koos Michaels Davis John kalt Reinhardt, farmeri ja teiste tuntud nimedega välja albumi Lev Raanš, kus peal vaid džässistandardite töötlused. Järgmisena kuuleme ekraani mängimas koos Peeter Erskeni John Bizanoga. Album kuulub küll hilisemasse aega. Salvestatud on see aastal 1994 ja kannab pealkirja Michelbleis ekraan. Kõlab lugu Sammermi Hunter myy, mis on pärit 1969. aasta filmist Picasso SUVI. Film polnud ise midagi märkimisväärset. Covid lugu peaks olema raadiokuulajaile ehk isegi tuttav. Ekraani klaverimängustiili peetakse meisterlikkuse klektiliseks võrreldakse Errol Kaarneri Asgard Petersoni pillievantsiga. Ekraan ise leiab, et ta võib väljendada või mängida ükskõik keda enda stiili taga nimetada või liigitada küll ei oska. Ta mitmekülgsust annab tunnistust seegi laadistanud anda ka Erik satiidia George Kööshini. Kuid suurem osa kultuuritarbijaid tunneb legraani siiski filmi heliloojana. Muusikat on ta kirjutanud ühtekokku 200-le filmile, neist viimane on mullu valminud komöödiat Disco režissööriks belglane Fabian hotentiente. Tõsi, mitte kõik filmid pole sedavõrd meelde, jäävad nagu ekraani koostöös Actemmyy või John lükodaariga prantsuse uue laine suurima nimega mariga tegele kraan kokku seitse filmi, nende hulgas pandab paar infam etenfamm ja Vipsa, vii kõik mainitud paigutuvad ja 1960.-te aastate esimesse poolde. Samasse aega langeb ka tutvus režissööride Shakte Miia Anjas vardaga. 1962. aastal valmis Anjas vardal filmi Teo viiest seitsmeni, kus missellile oli lisaks muusika kirjutamisele mängida kõrvalosa. Kaks aastat hiljem valmis aga varda abiks kaasalfagdemi linade, mille menu ei osanud keegi ette näha ja mis tähendas omalaadset pööret prantsuse filmikunstis. See oli Filmserbuuri vihmavarjud, mis tõi muusikalis Henry prantsuse filmikunsti ja ristasama vahel prantsuse kinokunsti uuele lainele omase ühiskonna kriitilisuse ning ameerikaliku muusika komöödiad. Keegi ei tahtnud esialgu isegi rahastada pooleteisttunni pikkust enneolematut filmi, kus dialoogid lauldakse vabavärsis. 1964. aastal aga võitis seesama ülistiliseeritud muusikalilaadne draama kannis Kuldse palmioksa ja kandideeris juba järgmisel aastal ka Oscarile kuid kaotas Journey Mölderile, kes tuli toona välja lauluga šedava smil filmist Sand Piper. Kuldmehikest ilma jäämine polegi oluline seekord sest legraan võidab neid edaspidi veel kolm tükki ja vaata, mis on jäänud kõlama eredamalt kas üksiklöök, laul, šedavofjo, smael või unustamatu teema ning laulu tšerbuuri vihmavarjudest. Järgnevalt neist siis üks Kassari teema mida tuntakse inglise keelses variandis nime all. Watch what happens esitab Šhosplani. Fakte meie andjas Legnaanile seal puuri vihmavarjudega enneolematu ülesande panna muusikasse tavakõne lihtlabane tekst, nagu räägivad inimesed tänavalt ja ekraanil tuligi lähtuda lisaks dramaatiliselt. Poolega puhtast kõnede aktist, mida polegi ehk muusikaga nii lihtne järgida, kui paistab. Kes soovib, võib siinkohal muidugi luua mõttelise paralleeli hiphopi ka kuid ma ei tea, et seni oleks tehtud filmi, mille peategelased ainult Räpiksid. Nõnda laulsid Siišerbouri vihmavarjudest Daniel ikka Riia José partell, kelle ekraani nägudeksarid Katrindenefia Nino kastel Nova. Kolm aastat pärašerbuuri vihmavarjude valmimist osaks saanud. Suurt menu valmis headel sõpradel Michelle kraanile, Shaktsemiil uus samalaadne film, Roshoori tüdrukud ehk tema seal terve voor. See film polnud enam sedavõrd kurva alatooniga ja lisaks otsustas Demi siia põimida tantsu elemente. Seega tuli lõpp tulemas kommertslikum ja Barakuga sarnasem Hollywoodi eeskujudele. Samas Androsoori tüdrukutest tulnud hoopis rohkem lööklaule kui Sverburi vihmavarjudest. Nõnda kõlab üks teema lugudest maxansi laul ehk inglisekeelse pealkirjaga. Fosfori tüdrukutest näeme taas kätt rinde nöövjagada veetlevad tõde. Françaastarliacki, kes oli 60.-te alguses oma õest kinolinale edukam kütkes, hukkus veidi pärast filmi valmimist autoõnnetusel mis selle kraanon reforite tüdrukute loomise kohta öelnud, et tal oli alguses 35 meloodiat, mida filmi peateemaks valida. Range valiku tegi ta koos Shaktemiiga, võttes sealt vaid paar-kolm, mida edasi arendada. Kuulame siis samast filmist veel ühe tuntud loo ja siin kuuletegi laulmas Kätrindenevia ta õde Frans aastal. Loo nimeks kaksikute laul Johnson tasimell. Päästserbuuri vihmavarje Jäärolfoori tüdrukuid hakkas legraanile sadamakutseid Hollywoodist muidugi ei pannud, legraan neile vastu ja vahetas prantsuse filmikunsti Ameerika meelelahutustööstuse vastu teenides seal ka oma kuldmehikesed. 1968.-ks aastaks kirjutas, kelle kraan muusika filmile Toomas Krauni af. Millest sai lööklauluks Võnnilsafjormainud. Kuuleme seda tahtis Springfield esituses. See lugu tõi ekraanile Oscari. Ameerika filmiakadeemia auhinnale kandideeris legraan ka järgmisel aastal, kui ekraanidele jõudis Richard Brucci film äpiending. Sealt on tuttav lugu pataljon do ind rest of Life. Järgmises ettekandes kuuleme lisaks Michelle kraanile mängimas ka Arturo Sandoval lid trompetit. Aastal 1971 Saile kraana Ameerikas teise kuldmehikese muusika eest filmile saameroof footi do ehk 42. aasta suvi. Robert malligani film on üles kasvamis teemaline melodraama noorest naisest sõjas alust eemal nakati saarel nägul ekraani Ameerikas ka filmidega reegliks on saanud, läksid need filmiajalukku kui pigem tänu muusikale kui muudele omadustele. Samas võib see olla teinekord üpris eksitav, sest film võib-olla ka rohkem väärt, kui teda seni hinnatud. Filmist 42. aasta suvi on pärit lugudest, saame nõus. Vikerraadio kuulajad mäletavad seda kindlasti ka kunagistest vikerviisidest. Esitajaks Taani suupilli virtuoos. Tuut stiilemans. Mis selle kraani hiilgeaeg filmi heliloojana jäigi 1960.-tesse aastatesse. Hiljem muutusid juba rütmid ja produtsentide nõudmised ning isegi 1983. aastal tallaseni viimase Oscari toonud muusika filmile Jentel polnud võrreldavad nooruse ja saavutustega. Kui aga otsida arhiividest, leiab sealt palju sellist, mis avavad ekraani talenti hoopis teistsuguses valguses. Siit tuleb näide, kus näitab oma Fankimat poolt nimilugu Shakter filmist Nõmmemmo aastast 1970. Kui teha kõrvalepõige Eestisse, siis ühe esimestest ekraani plaadistustest tegi ansambel kollaaž, kes aastal 1971 pani oma teisele nimi albumile loo fosfori tüdrukutest pealkirjaga merendama linnast linna. Ja muidugi ei tohi unustada, et eesti muusikas on terve album pühendatud legraanile ja täidetud tema muusikaga. Selleks on paari aasta tagune Helin-Mari orderi kuulates legraani. Kui me alustasime saadet ekraani ühe kaunima looga, siis sellega lõpetame René Viivi agi lahkumise laul filmist tšerbuuri vihmavarjud. Film, mis on ka nüüd 35 aastat hiljem sama õrn ja valus kui selle linale tulles, kui käimas oli Prantsusmaasõda Alžeeriaga.