Kahe Maarja vaaria Ei ole päris ükskõik, mis inimene selga paneb. Ma olen alati mõelnud, et riided on midagi enamat kui lihtsalt kaitseb külma tuule päikese pilkude eest. Riided on kommunikatsioon maailmaga, neil on võimalus öelda, mida sa arvad ja tunned enda ja maailma suhtes ilma et peaksid suu lahti tegema. Mõnes mõttes erakordselt vahet, liberaalne meedia. Teisalt pidevalt lainetab moodia, temaga puusapidi kokku kasvanud moetööstus ei ole just maailma kõige siiram mõjusfäär vaid üsna rahamaias ja planeeti koormav nähtus. See tõdemus ühelt poolt väsinud Nendest esteetilistest ringmängudest teiselt poolt on toonud kaasa selle, et ma olen omal vaiksel ja passiivsel viisil moele vilistanud ja üha sagedamini kandnud natukene seda, mis jumal juhatab ja natukene seda, mis kuidagi kätte jääb. Siit ka minu suur kirg omal ajal bändisärgipäevale alus panna ja iga suve lõppakordina seda jälle tähistada ja talviti bändisärgilaatasid pidada. Järgmine raadio kahe bändisärgilaat ongi muideks juba paigas. Seitsmendal detsembril ehk laupäeval kutsun teid, olete teretulnud oma lemmikartistidega kohtuma, nendega särgiga tegema. Sedapuhku koguneme telliskivisse ta paaris, kuna nii raadiomaja uudistama fuajeed, kus me oleme senise ta minu jaoks aasta moesündmust teinud lihtsalt kitsaks jäänud. Nii palju on olnud huvilisi ja see kõik on hea ja bändisärgid on head, sest need on geniaalsed riietusesemed, millega saab kõikjal kõike. Kehaneed võimaldavad toetada kultuuri ja need on aasta-aastalt aina ökomad valmistatud ja need kestavad põhimõtteliselt igavesti, sest isegi auguliste luitunud bändisärki ei räägi keegi tegelikult ära visata. Kommunikeerida maailmale seda armastuse sõnumit, mis talle peale trükitud on antud juhul siis armastust mingi konkreetse muusika vastu. Nii et bändisärki ma ostan ja kannan rõõmuga, aga muidu shoppamine pole eriti kontimööda, mistõttu ma olen teadlikult libisenud norm koori ja siis tal on üsna sügavale sisse vajunud, sest umbes aasta tagasi avastasin, et mood kui see, mida moeline esitletakse enam absoluutselt ei tundu lahe ega äge ega mõtestatud. Kuna ma olen kutselt ajaloolane, siis natukene hirmutas mind. Ma tahan ju ikkagi oma ajaga seotud olla, mul on päriselt tarvis praegust hetke püüda, sest kuidas muidu ma sellest kõigest paarikümne aasta pärast mõtestatult kirjutada saan kirjutada ma kindlasti kavatsen sellest kõigest, mis minu ümber toimub, siis, kui mingi korralik ajaline distants saavutatud ja ma hakkan lõikama, mida see kõik õigupoolest kätkes, mitte jah, moes, vaid ühiskonnas. Mood on justkui taustsüsteem, mis aga kohati Seega minu kui tulevikuajaloolase töörõõmude tagamiseks võtsin missiooniks uuendada sidemeid esteetilise konjunktuuriga ja saad aru, mis üldse moes toimub ja miks võtsin ette mõnedki blogijad. Lisasin paar strateegilist Instagrami kontod ja loomulikult pöördusin kirjalike allikate poole. Aasta algusest saadik olen osalenud isiklikus eksperimendis, ei lugenud kõik moepiibel vuuginumbrid kaanest kaaneni läbi neist saab ikka üsna veidraid asju teada. Näiteks seda, et kirjanik Salman Rushdie sööb toorest lihasaiaga mille sisse küpsetatud elus sipelgad, kes siis suus ringi hakkavad õied, näitlejat Lifani häädis, varastab alati poest küünelaki või et põhjus, miks Patika mustrid ja heegeldatud sibulakotid moepildis tagasi on, peitub selles, et inimesed on esiteks poliitikas pettunud teiseks tuleviku pärast mures. Kolmandaks tahaksid tagasi lihtsamaid aegu ja neljandaks vaatavad hipiliikumise poole, kellega neil viiendaks tundub olevat sellest kõigest tulenevalt päris palju ühist. Eksperiment konti ei murra, sest Voogi kaanest kaaneni lugemine, mingi eriline katsumus ei ole. 300-st leheküljest enamus tundub olevat reklaam, mis minu puhul toimis ja niivõrd ostule innustaja, kuivõrd just esteetilise närvi teritajana. Mingi lisafilter on tõesti tulnud sellele, kuidas ma mind ümbritsevaid värve vorme adun ja asjad on hakanud jälle brändide keeles Lälisema päid. Hiljuti KUMUs Tommy Cashi ja Rick Couensy näitusel tundsin disainer Couensy poole peal tema mannekeenid vahel jalutades lausa meeleliigutust. See kõik päriselt kõnetas mind. Nii et jah, on olnud kasu, vist on side taastatud. Kas ma nüüd kavatsen selle tundekasvatuse tulemusel oma normkoorist loobuda? Ei kavatse. Kas see, et mulle on alati meeldinud kanda väljaveninud kampsuneid ja olen juhtumisi värskest loogist teada saanud, et üks praeguse hetke kõige kuumemaid trende on kanda väljaveninud kampsuneid hoiab mind tagasi kandmas neid oma armastatud väljaveninud kampsuneid? Mitte mingil juhul. Sest teadmised ei pärsi vabadust, see lihtsalt pole nende loomus. Muuseas ükskõik mis suunast, mõtlen Maidule, et ka parasjagu punuvad