Kui kogu rahvas Täna 40 aastat tagasi hakkas täis saama ränga heitluse esimene aastaring. Alguses ränkraske taganemine ülekaaluka vaenlase löökide all, siis rõõm Moskva lahingutest saavutatud võidu ning karmi talve tingimustes arenenud eduka vastupealetungile. See sünnitas lootusi, tugevdas tulevikuusku kuid vaenlane ei olnud veel purustatud. Ta valmistus tooma meie rahvale uusi katsumusi oma 1942. aasta suve pealetungiga. Et rängad heitlused taas seisavad ees oli teada, kuid missuguse ulatuse nad võtavad, oli raske ette kujutada. Ent see ei tekitanud lootusetust, sest nõukogude inimene ei olnud enam see, kes ta oli. Sõja alguses. Ta oli õppinud vaenlast raevukalt vihkama. Oli õppinud teda lööma, oli õppinud taluma mistahes raskusi ning ohverdama kõike ka elu. Kui see vaid kiirendaks võitu neetud fašistide üle. Mõned päevad enne suure isamaasõja alguse esimest aastapäeva tuli esimest korda sõja ajal kokku NSV Liidu ülemnõukogu esimene koosseis oma üheksandale istungjärgule arutamaks meie maa sõjamajanduse sõlmprobleeme. Kõigi rahvasaadikute esinemisi kandis oma kohuse sügav tunnetus. Nendest kõnedest õhkus vankumatut, meelekindlust ja tõelist patriotismi. Aeg on säilitanud sellelt istungjärgult mõned helisalvestised. Kuulakem kõnetoolis on Andrei Ždanov partei keskkomitee poliitbüroo liige, keskkomitee Leningradi linna ja oblastikomitee sekretär Leningradi rinde sõjanõukogu liige. On Leningrad olnud vaenlase piiramisrõngas on olnud rindelinn. Ei ole vajadust siin teie ees üksikasjalikult selgitada neid raskusi ja üleelamisi, mida Leningradile on kaasa toonud vaenlase blokaad. Pean ainult ühte, ütleme nagu kukkus läbi Hitleri plaan vallutada Leningrad tormijooksuga. Nii kukub läbi ka tema plaan murda Leningrad blokaadiga. Partei Tšeljabinski oblastikomitee esimene sekretär Nikolai Batolitsjev. Kõiki innustab üks eesmärk rinde abistamiseks võimalikult paremini ära kasutada Uurali võimast tööstus ja põllumajanduspotentsiaali. Anname praegu oma armeele suurel hulgal tanke, lennukeid, kuuli ja miinipildujaid, kahureid ja sõjamoona. Seda kõike saab veelgi rohkem olema. Uurali reservid on piiritud. Ööd ja päevad töötavad meie tehased täie pingega selle nimel, et kiiremini tehtaks lõpp hitlerlikele kiskjatele. 18. juunil esines istungjärgul kõnega NSV Liidu välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov. Tema esinemine oli pühendatud Inglismaa nõukogudelepingule, mis sõlmiti 26. mail Londonis ning mis nüüd esitati ülemnõukogule läbivaatamiseks. Molotov käis ka Ameerika ühendriikides. Oma kõnes ta rõhutas. Pean vajalikuks avaldada, et minu kui NSV Liidu esindaja suhtes näidati üles südamlikkust ja erakordset külalislahkus, kust eriti pean mainima USA presidendi härra Roosevelt i ja Briti peaministri härra Churchill i isiklikku tähelepanu ja aktiivseimat osavõttu vestlustest. Kõigest sellest näeme me Nõukogude liidu rahvusvaheliste positsioonide tugevnemist. Välisasjade rahvakomissar rõhutas eriti Inglismaaga sõlmitud lepingu poliitilist tähtsust. Tormiliste kiiduavaldustega võtsid rahvasaadikud vastu teate selle kohta Ta et saavutati kokkulepe teise rinde avamiseks Euroopas juba 1942. aastal. See andis lootuse, et vaenlane purustatakse peatselt. Kuid me teame, et lääneriigid seda kokkulepet ei täitnud, jättes veel mitmeks aastaks hitlerliku Saksamaaga peetava võitluse kogu raskuse nõukogude rahva õlgadele. Me teame ka seda, et see sõnamurdlikkus ei kahandanud meie sõjameeste löögihoogu ega tagala inimeste töö sangerlust. Selsamal istungjärgul esinedes rõhutas partei keskkomitee poliitbüroo liikmekandidaat punaarmee poliitilise peavalitsuse ülem Aleksandr Šterbakov. Täna 40 aastat tagasi kirjutas hitlerlike maavägede kindralstaabiülem kindralooberst Franz Halder murelikult oma päevikusse. Maavägede kaotused idarindel sõja algusest kuni 10. juunini 1942 38084 ohvitseri ning üks miljon 230350 allohvitseri ja reameest. Mis siis kindrali murelikuks tegi? Ei usu, et ta silme ees oleksid kangastunud need loendamatud kaseristid Venemaa lagendikel või valus lein paljudest tuhandetest saksa perekondadest. Ei, kindralihärra meelest oli see kõik loomulik, sest füürer oli ju saksa rahvast korduvalt üles kutsunud ohvriks Suur-Saksamaa ja tema Adolf Hitleri nimel. Saksa rahvas oli juba toonud ja toob ka edaspidi need füüreri nõutud ohvrid. Rõhus hoopiski teadmine, et Saksamaa inimressursid pole piiramatud. Kust saada edaspidi täiendust läbi pekstud armeedele ja diviisidele. Ammugi juba olid hästi ettevalmistatud kaadrisõdurite asemele tulnud sõjaaegse pooliku väljaõppe saanud sõjamehed. Mine tee nendega veel suuri tegusid, kuid füürer ootas tas aasta alguses saadud kaotuste heaks. Tegemist ootas võitu ettevalmistusel olevast uuest sõjakäigust. Halder püüdis ka ise uskuda, et nüüd võit lõpuks tuleb, kuigi ta oli söandanud füürerile hundikoopas õhtustes mõnest taktikalistes üksikasjas koguni vastu vaielda. See oli muidugi olnud mõttetus ja selle eest oli Halder ennast korduvalt sõidelnud. Ent selleks päevaks oli saatus kindralihärraga ühe rõõmuhetke hoidnud. See tuli kätte siis, kui kindral Oksner kandis ette keemiarelva kasutamisest punaarmee vastu Kertši poolsaarel. Jah, te kuulsite õigesti, see tekitas kindralile rõõmu, mida ta ei suutnud jätta oma päevikusse üles tähendamata. Kuna see fakt on üldiselt vähetuntud. Andkem selle kohta lühikesele. See juhtus Aczymuskai kivimurdudes. Pärast Kertši poolsaare mahajätmist 1942. aasta mais osutusid mõned punaarmee üksused ära lõigatuiks ega saanud taanduda Väina äärde. Nad varjasid ennast kivimurdude katakombides, kus nendega liitus hulgaliselt ka tsiviilelanike, enamikus vanakesed, naised ja lapsed. Ühtekokku oli seal ligi 5000 inimest, kes ei tahtnud fašistide kätte sattuda. Ei lakkamatu suurtükituli ega isegi kaevude hävitamine, mis inimesed ilma joogiveeta jättis, ei sundinud nõukogude patrioote alistuma. Siis sulgesid hitlerlased kõik väljapääsuteed ja alates 24.-st maist mitu päeva järjest pumpasid kivimurru koobastesse. Mürkgaase, mille tagajärjel suurem osa inimesi hukkus. Kindral Oksner tagant ära kuulanud, andis Halder korralduse tähelepanelikkust uurida keemiarelva kasutamise võimalusi ja otstarbekust Volhovi rindel. Suure isamaasõja alguses oli Inglismaa peaminister Winston Churchill fašiste tõsiselt hoiatanud. Kui kasutatakse Venemaa vastu keemiarelva, teevad Inglise õhujõud lakkamatute rünnakutega maatasa Saksa linnad. Kuid täna 40 aastat tagasi hitlerlased veel ei uskunud, et lähenemas on kättemaksu tund. Nad olid veel kindlad oma jõus ja matuses kuigi müüt Hitlerist kui üliinimesest oli saanud juba tugevaid hoope. Tulid metsast iga siil Su kleidis lõhnas värskelt vaigust. Nii sa oled meelde jäänud mulle kaugest paigust. Tulid põllult juustes helkis küpsenud vilja vastset kulda. Nõnda mäletan ma sind ja kodupõllu musta mulda. Tulid järvelt silme peeglis, naeris selle sinav sära. Nõnda oled meeles, kui mind sinust lahutati ära. Pea, ma tulen, oota ainult oma üksildases valus. Sest mul kihklemas on juba vastne rännutuhin jalus. Sõjamehe mõtted kodust armsamast sõnastatud sõja ajal sõjamees Ralf Parve sulega inimlikult hell igatsus üheskoos tulevikulootustega kandis sõjameest tema karmis argipäevas. Kuigi oldi veel õppelaagris, polnud sealnegi elu mingi meelakkumine. Meestel tuli ühekorraga rinda pista nii olustikuraskuste kui ka nendes endis pesitsenud vastuoludega. Kuid selles argipäevas oli mõndagi, mis sidus neid kõige sellega, mis toimus laias maailmas nii lähedal kui ka kaugel, mis muutis päeva sisutihedaks, arendas sügavuti maailma ja oma võimete tunnetamist, toome teieni täna mõned killud sellest argipäevast. Täna ei tule juttu sõjamehe päristegevusest, vaid sellest, mis selle tegevusega lahutamatult seotud oli. Kõigepealt peatugem Eesti rahvusväeosade ajakirjanduse algusel. Jah, sõduritel oli oma ajaleht ja veel muudki kirjavara, meenutab sõjaveteran ja sõjaajakirjanik Voldemar Kapp. Juba kuu aega pärast seitsmenda diviisi loomise algust pühapäeval, kaheksandal veebruaril 1942 ilmus diviisi ajalehe punaväelane esimene number, noh, varsti pärast seda ilmus ka 249. diviisi häälekandja esimene number. See ilmus 19. aprillil 1942 esialgse nimetusega rünnakule hiljem tasuja nimetuse all tagavarapolgu ajalehe nimetusega samuti punaväelane ilmumine võttis mõnevõrra aega, nii et see hakkas ilmuma alles 23. detsembril 1942. Missugused need ajalehed olid? Muidugi mitte niisugused, nagu me oleme harjunud nägema, tänapäeva Need olid väikesed nõukogude armee diviisi ajalehtedele ette nähtud formaadis. See on 21 korda 30 sentimeetrit, see on tänapäeva ütleme Rahva hääle või noorte hääle esiküljel üks neljandik formaati ja need olid siis kahe leheküljelised. Ilmumissagedus oli enamasti kuus korda nädalas. Näiteks kui diviis oli ratastel, no siis loomulikult olid, jäi ajalehed ilmumata. Lahingute ajal oli aga ajalehti, et toimetusse tulid veoautodel. Ja tehti siis niimoodi, et kuskil peatati kinni veoauto. Seal siis põlve otsas, tehti materjal valmis ja ja siis trükiti Seitsmenda diviisi ajalehe punaväe vastutava toimetaja, koormus tuli kanda mitmel inimesel. Vastavalt sellele vahetevahel suunati inimesi jälle kas Rahva hääle toimetusse või rinde poliitvalitsuse käsutusse ja nii edasi, nii edasi alustas Max Laosson vastutava toimetajana tema üleviimisel, teisel sai toimetaks Aleksander Aben, siis Karl Kivi. Lühikest aega olid toimetajad Adolf Päss ja Leonhard Hallop. 249. Eesti diviisi ajalehe tasuja vastutavaks toimetajaks oli Eduard Vära, Villem Kuusik, Eduard Konsa, Leo Aisenstadt ja lõpuks viimaseks Paul Kuusberg. Tagavarapolgu ajalehe punaväelane vastutav toimetaja oli algusest lõpuni Valdar Lehar. Vaatamata väiksele formaadile andsid diivisi ajalehed välja tõelise ajalehe mõõdu. Ma mõtlen nii sisu poolest, sest kirjutised olid lühikesed, hästi tihedad. Seal oli niivõrd napilt, tuli kaaluda iga iga mõtet iga lauset, iga sõna, et anda hästi lühikesed sõnad. Teinekord oli küll keele peal või paberil ka hea piltlik sõna, aga vaatasite. Pagana pikk on, nii, tuleb ikka teine sõna asemele. Nõukogude informatsioonibüroo teated ja välisuudised saime Moskvast, mille võtsime vastu kui patareidel töötava raadioaparaadiga. Neid dikteeris ühtlaselt aeglaselt või kellelegi munad, mehe ajas. Ja andes kohanimed ja väejuhtide nimed, tähtava seen ja Uljana, Kirill, Oleg, Viktor esitähe tantsis kokku Žukov ja siis loomulikult need tulid siis öö jooksul tulid tõlkida seal fotod, need olid niisugused illustratiivsed, fotod. Nende klišeed saadeti meile rinde poliitvalitsuses ja need olid plastmassi pressitud. Aga siis toimetuses olid kunstnikud, näiteks punaväelase toimetuses oli vald vere, see tegi tasuja toimetuses oli Paul Reever pale, selle oli üks universaalne mees, kelle nimi oli Lembit Remmelgas. Ja ühtlasi oskas ta ka väga hästi näiteks lõigata linoleumi. Või siis, kui muud materjali käepärast ei olnud, siis saapatalda lõikas siis joonised, mille järgi siis sai trükkida diviisi, ajalehtede, toimetuste ja trükikoda töö haare oli üpris laialdane. Ajalehtede kõrval tuli trükkida mitmesuguseid eriväljaande. Nende hulgas oli tähtsaim koht küll, et jahedal, mis sisaldasid nõukogude informatsioonibüroo ja tassi teadaandeid olukorra kohta rinnetel, siis lühiartiklit, Brauda, siis veestiast ja Krasnaja Zvezdast. Nii et pileti ainult ilmusid regulaarset ajalehe põhinumbri kõrval. Erinumbritena muidugi, muuseas, veel ilmus eri brošüüre näiteks partei keskkomitee, nõukogude valitsuse tähtsamate dokumentide, samuti kõrgema ülemjuhataja kõnedest, tähtpäevased käskkirjad, juhtivate tegelaste sõnavõtud ja nii edasi ja nii edasi. Ja kuna sõjaväemäärustikud olid venekeelsed, siis trükiti need ning väljavõted eestikeelses tõlkes eri raamatukestena. Korduvalt anti välja ka mitmesuguseid juhendeid ja meelespeaasid näiteks laskurjagu pealetungil, punaarmee võitleja meelespea ja nii edasi. Ja mitmesuguseid teisi materjale, mis aitasid korpuse sõjamehi. Õppeperioodil anti välja ka punase laulikuid. Veel trükiti kõige tavalisemaid blankette ja formuala majandusmeestele lahingulehtede aluseid ning muid nii-öelda tarbetrükiseid. Nii et meie korpuse, ajalehtede, toimetuste, töötajate trüklite koormus oli päris ränk ning uneaega napilt. Kummatigi oli trükitähti napilt, nii et kui üks lehekülg oli ära trükitud, siis tuli sealt teisel küljel puuduvaid tähti nii-öelda laenata ja siis naaseme asuva trükitöölised olid kõik professionaalid. Need diviisidest koguti kokku ja, ja siis suunati toimetuste juurde. Nõndaviisi sai sõjamees kurssi sündmustega laias maailmas ja võis emakeelse trükisõna abiga sõjaväelisi teadmisi rakendada. Vabadel hetkedel oli ajalehtedel hea minek, leiti lugemiseks ikka mõni vaikne nurgakene ja mis seal pattu salata, eks enamik läbi loetud ajalehti lõpetas oma maise tee pläru paberina. Kuid mitte ainult õhtu ajalehega on jäänud meelde, kas mitte õhtu meeleolud ei häälestunud mõnegi mehe laulusoonele. Meenutamaks kauget, kuid lähedast. Ekski kuuleksid. Igatsus käisa, aga idelemirust, seal jäi meiega Elo lumi. Aga suur melu siin käingi heidab, taganeb, lõi laula lõõtspill. Nüüd peaks jätkama lugu sellest, mida ja millal sõjamehed üldse laulsid. Kuidas arenes taidlus Eesti diviisides. Kuid selle juurde me tuleme peatselt. Täna aga tahaks hoopiski rääkida, kuidas Eesti sõjamehed vabal ajal spordiga tegelesid. Sõna on teenelisel sporditegelasel, Raimond Isokil. No mina jõudsin meie rahvusväeosade organiseerimise kohta juba 42. aasta jaanuarikuus, külm oli tol ajal kõva oma 40 pügalat alla nulli, kuna ma ratsamehena olin määratud 300. polgu ratsaluurerühma komandöriks, siis oli vaja muidugi leida mehi, kes on ka ratsamehed, et seda rattaga mandovi latsel ratsaluurerühm saaks komplekteeritud. Ja seepärast ma käisin iga hommikul, kuidas muldonnis nõndanimetatud sorti rahvas, kuhu tuli kõik need öö jooksul tulnud mehed. No ja sealt siis mehed vastavalt nende erialale suunati siis väeosadesse. Mina käisin otsimas ratsamehi seal ja leidsingi ratsamehi. Üllatav oli see, et esialgu oli ka tuttavate meeste, eriti muidugi spordimeeste äratundmisega kõva tegemine, sellepärast et kõik olid kasvatanud omale vuntsid ja habeme ja pahatihti tundmatuseni muutunud. Näiteks meie tuntud korvpallimees John Lõzov. Seal olid maailma pikad vurrud. Teine samasuguste vurrudega oli tuntud odaviskaja juba enne sõda. Friedrich Iisak, aga need poisid naljatades ütlesid, need tuleb nii pikad vurrud nagu tagurpidi hobune. Meeste kogu tulekuga tuli ka välja niisugune asi, et väga paljud spordimehed olid suurest entusiasmist ja fanatismist kaasa tassinud juba siit kodust kõige mitmesugusemad spordivarustust, sest paljud läksid suusasaabastega, ehkki suvel minek oli. Aga meestel oli kaasas palle ja noh, palli kumme muidugi kõigil, sest mindi ju mereteed pidi ja igaks juhuks oli siis kummid kaasas. Aga oli mehi, kes olid tassinud kaasa kuuli ketta ja kui veidi kevade poole juba hakkas tulema juba nii-öelda poisid ütlesid, mätas läks juba lumest vabaks siis sealsamas voolas meie laagri lähedalt läbi väga kiirevooluline jõgi. Seal oli ilus niisugune jõe luht ja seal läks, võtame lahti ja noh, mehi oli palju koos, pikkamööda jäi asi kitsaks, kerkis kuskilt mõte, et ehitame siia oma staadioni ja läkski siis lahti pärast õppust, mis ei olnud sugugi mitte kerge. Aga mehed pusisid seal labidatega ja rehadega ja kottidega tassiti seda mulda. Ja noh, väeosa komandör käis ka peaaegu iga päev poisse ergutamas ja ja õpetamas. Ja tõesti staadion sai valmis, aga juba palju varem, juba talvel kustkohalt, need mehed said need suusad, vaat seda on raske ütelda. Igatahes suusakui niisugused suusamehed nagu Vello Kaaristo noo karmi Sparky, Kirche olümpiamees, Paul Pahla, Paul Munak, Särak ja mitmed teised tuntud suusamehed. Nendel olid suusad juba hakkamas ja, ja kuna parajasti olid paras nende sügav talv, siis juba 20. märtsil 1942 toimusid seal meie seitsmenda diviisi formeerimiskohas juba esimesed suusavõistlused. Ma arvan, et see on Eesti esimene spordivõistlus üldse meie rahvusväeosades. Selle võitis siis Paul Munak, auhinnaks sai ta muide treeningdressi ja paki tubakat, noh, aga mees ise suitsumees ei olnud siis muidugi. Väeosa kaaslased olid maiad ja tõmbasid selle paki tubakat ära. No aga varakevadel muidugi, kui see staadion valmis sai, siis hakkasid kõik liigutama. Lõzov, Tutkin, Vinogradov, lõid korvpallipere kokku. Valter Mägi, noh, tema ümber kogus ka terve hulk võrkpallimehi, hakkasid palli lööma. Kergejõustiklasi oli terve hulk eesotsas niisuguste tuntud meestega nagu Aademar IRL au nagu Harry Aumere. Tihti need mehed, kes spordiga sinasõbrad ei olnud, need avaldasid, nii umbes arvavad niuksed, kuradi mehed, need spordimehed, et saavad päeva läbi siin mahvi, õhtu tulevad veel, hakkavad siin hüppama ja kargama ja teisi tasana kutsuma ja veel ehitavad staadioni. No muidugi varustust siiski jäi napiks. Ja vot siis tuli välja, et, et igasugumeister mehi oli tuntud maadleja või nagu siis öeldi kaela mees August Väet, tema oli väljaõppinud kingsepp ja tema tema käest hakkas siis tulema, kes aga materjali viis, no selle viidi siis kas siis puldanit või mingisugust tükki tema käe alt hakkas tulema siis igasuguseid saapaid, alates ketsidest ja lõpetades naelkingadega. Vana portfell ohverdati nahkportfell, sellest õmles ta päris korralikud ümmargused pallid. Kauaks need kaasa võetud politseis vasta pidasid? Üks tegi kahest alumiiniumist sõduri, tavalise sõduri taldrikust, tegi ketta, sest kettaid oli üks ainuke, aga loopijaid oli palju. Taldriku põhja puuriti augud läbi, pandi sealt polt läbi ja siis vahele pandi metallseibi, nii et ta sai paraja nii kahekilose raskuse. Aga no neil tšehhid muidugi seal selle kahe alumiiniumtaldriku vahel kolisesid, nii kui kui seda seda ketast heideti hirmsa kolinaga, siis juba siis räägiti. No näe, lendav taldrik, aga hiljem tuli välja, et vot lendav taldrik on hoopis teine mõiste. Mis puutus, kuulis, oli lihtne, seal taludes oli veel niisuguseid vanu üles-alla liigutada ja seal oli ka olnud niuke pomm sees. Sellest ka kuuli tegemine oli väga lihtne, ehkki ta kaalus ei olnud kaalu pommil saeti sang ära, jälle oli kuul valmis. Oda tegemine oli hoopis lihtne. Puu ritv kõlbas hästi ja niukseid metalli mehi, kes selle otsa tegid. Neid oli muidugi küll nii, et aegapidi sai ka varustust ja tuli muidugi juurde ka siis ministrite nõukogu poolt suunatud suurte spordivahendeid siis muidugi läks see harjutamine päris päris hooga. Ma mäletan ka tuntud lehemees ja televisiooni ja raadiomees Heino Mikk, kin. Tema tuli mõttele, et kui spordimehed on innukalt asja juures teeme siis ühe, ühe niukse sportliku seinalehe, tema nii üldtoimetuse, mina olin siis nii-öelda kujundaja, joonistasin karikatuure ja, ja tõesti, kui see seinaleht järgmine number välja pandi, seal oli siis võistluste tulemusi ja, ja intervjuusid ja no tõesti huvitavad lehed olid, siis oli mehi seal kobaras ümber ja läks see leht, nagu Mikkin ütles, läheb täie eest. Kui ma ei eksi, siis kas 18. aprillil või 20. kuskil siis Friedrichi Isaku initsiatiivil loodi kolmesajandas polgus juba kehakultuurikollektiiv validele tähtsa sündmuse tähistamiseks korraldati järgmisel päeval murdmajooksuvõistlused kolm ja pool neli kilomeetrit, nii umbes mõõdeti väljajooksu. Võitis üks, üks suitsu nimeline. Ma mäletan, et aeg oli täpselt 13 minutit maipühade tähistamiseks, teisel mail toimusid juba suuremad ülediviisilised võistlused kergejõustikus. Tulemused muidugi eriti kiita ei olnud. Ma tean, Isak viskas seal üle 65 meetri granaati. Ta oli üldse kõva poiss. Kõrgust hüppas ka seal meeter 60 meeter 65 armi, kes tema võitis ka kaugushüppe. Kuskile kuue meetri piirile, seda vist kuut täis ei saanud. Aga siis kiirjooksudes olid kõvemad poisid, olid ka tuntud hiljem. Sprinterid Kink ja Kajak Keskmaadel muidugi ei olnud. Praeguse meie liidu teenelise treeneril Aleksander Tšikinil vastas, sest ta oli juba siis ikka väga tugev. No üheks initsiaatoriks, mis nüüd kogu diviisis pani juba 42. aastal kevadel nii-öelda sporditegevuse käima, oli Fred Kudu, tema oli määratud diviisi kehalise kasvatuse ülemaks tema korraldusel, siis toimusid seal kursused hommikvõimlemise instruktoritele. Mehed võtsid nii innuga sellest asjast osa, Need kursused kestsid paar-kolm päeva, need seletused õppusest vabaks võib-olla sellepärast mehed panid nii et mäletan üks nii, nii hoolega ja nii nii innuga tegi, tegi pea pöördeid, pea jäigi viltu, kuskil nähti peapööre ja lihase, venitas ära, aga tegi kursuse lõpuni kogu aeg, pea, pea oli viltu. Läksid muidugi polkudesse tagasi hakkas väeosades siis hommikvõimlemist organiseerima ja, ja siis tuli jällegi poisse juurde sinna treeningule. Aadu Tarmak, hilisem Nõukogude Liidu tšempion võttis siis kettaheitjad oma hoole alla ja lendav taldrik kolises seal staadionil hommikust õhtuni. Fred kudu hoole all olid siis sprinterid. Asi läks nii kaugele, isegi et Fred kudu initsiatiivil kergejõustiku delegatsioon sõitis Sverlovskisse seal siis kohtusime kohalike spordimeestega, seal oli neid palju, sest sinna oli evakueerunud Moskvast kehakultuuri keskinstituut. No seal tegid sõna tõsises mõttes ilma. Tarmak võitis kettaheite armi, kaugushüppe Isak võitis kõrgushüppe. Oli kavas ka granaadi täpsusvise. Selle võitis ka meie mees, meie tuntud jäähoki jalgpallitreeneri Karl Rudolf sillaku vend kes kõik 20 granaati viskas täpselt märki ja tuli esikohale. Niimoodi see seal tagalas. Asi algas, eks teises diviisis läks see asi spordiasi. Umbes samamoodi. Eesti rahvusväeosade anaalidesse on sisse kantud, et 15. juunil 1940. Kaks algasid Eesti riiklike kunstiansamblite külalisetendused sõjameeste juures seda omalaadi ajaloolist sündmust meenutame nüüd koos ansambli veterani Kaarel Toomiga. Tõepoolest esimest korda nüüd eesti näitlejad kohtusid oma vaatajate-kuulajatega mitu 1000 kilomeetrit sünnimaast eemal, 142. aasta suvel. Jaroslavlis moodustati väikerinde brigaadikene, 13 liikmeline, see esimesed kohtumised olid meil. See oli 249. diviis või tinglikult, nii nagu me sisemiselt nimetasime, teine diviis, seitsmes oli esimene ja siis 249. oli teine diviis. Leidsime esimese esinemisega juba niisuguse vastastikuse väga hea ja südamliku kontakti. Ja ütleme, kui nii tagantjärele nüüd meenutada ja tõmmata teatud paralleele siis ma arvan, et eesti näitlejad, seal ei ole vaatajatega olnud nii südamest tulevat ja hingeminevat vastastikust kontakti. Ei varem ega hiljem. Need esinemised rahvusväeosade võitlejatele olid igale osavõtjale, ma mõtlen just esinejaid elamuseks mis pakkusid kõige suuremat rahuldust, olgugi et need tingimused esinemisteks ei olnud ju hiilgavad. Aga mis puutub konkreetselt sellesse 249.-sse diviisi, kus me alustasime oma esinemisi siis meie käsutuses oli küllaltki korralik klubi ja korralik lava ja kõrvalruumid. Ja muide, me ka ööbisime klubi klubi ruumides, nii et olime ühtlasi ka meie koduks. Igal sammul oli tunda, et me oleme väga oodatud tud külalised kellele igas olukorras iga soovi püüti täita ja ka täideti. Kas on nüüd meeles ka, missugune siis selle esimese rindebrigaadi esinemiskava oli? See oli põhiliselt segakava niisugune kontsertkava jaapa koosnes kahest sketšist. Üks oli kahe tegelasega reamees Schultz. Seal mängisid Alfred Rebane ja Artur Raane. Ja teine sketš oli siis roti surmaja. Seal mängisid Kaarin Ruus, Edward Valgma ja mina. Brigaadi kunstiliseks juhiks oli Ants Lauter, kes esines Kalevipojaga ja siis tervitusega. Ja peale selle draamarahva oli meil kaasas kaks paari rahvatantsijaid ja solistidena Vladimir Alumäe ja Marta. Ruumgi kontsertkava lõpp pes meie ühislauluga. Oota Pader, kõndia käsi. Sepo võtab õlgu väes. See laul oli just valminud enne meie väljasõitu Edgar Arro. Muusika oli ja Paul Rummo sõnad kui nüüd nii tagantjärele hakata analüüsima, ega siis meie kunstiline tase nüüd teab, kui kõrge ja eriti silmapaistev ei olnud. Välja arvatud nüüd Vladimir Alumäe ja Marta Rumgi. Meie trupp oli ikkagi võrdlemisi ka ühtlane sest see oli esimene koos koos mängimine. Me olime ju kõik erineva ettevalmistusega ja erineva eaga. Kindlasti oli kunstilisi vajakajäämisi. Aga tunnustusena Ants Lauter. Kärile oli siiski kaval, oma kindel ülesehitus ja kompositsioon olemas. Igatahes vastuvõtt oli väga heatahtlik ja tunnustab. Kui pikalt siis see esimese rindebrigaadi ringreis kujunes, kui palju oli esinemisi ja küllap see siis haaras ka seda nõndanimetatud esimest diviisis ja paar nädalat olime selles 240 üheksandas diviisis ja siis sõitsime edasi seitsmendasse diviisi. Et kogu see ringreis kestis kuu-poolteist ja iga päev esinemine, iga päev esinemine ja mõnikord isegi oli paar esinemist päevas ja eriti seitsmendas diviisis. Seal tuli küllaltki palju esineda ka vabas õhus üksikutele polkudele ja, ja päris korralikud vabaõhulavad olid. Ja ilmad olid ka väga ilusad, kuidas siis mehed üldse valmistusid selleks nii raskeks asjaks nagu sõtta minekuks? No mehed valmistusid suure entusiasmiga eriti just sellepärast, et, et see rahvusväeosade moodustamine mõjus. Minu arvates kõige suurem kasutegur oli just moraalselt. Sest kui me esimesel sõjatalvel olime laiali tööpataljonides, siis tekkis niisugune maha jäänud tõuse ja üleliigse inimese tunne. Aga nüüd rahvusväeosade kujundamise järele see tunne kadus. Ja juba see oli tähtis, et nüüd enamus neid tagalas olevatest tervetest ja tugevatest meestest, et nadolid ühte koondatud ja olid niisuguse kindla eesmärgitaotlusega rakendatud. Mehed nägid väga head välja, olid kõik pruunistunud ja vormid olid korralikud. Seal oli oma rätsepate käsi mängus olnud nii, et niisugust lohakalt kukalt riides või lohaka ka rühiga sedasi töta-töta meest ühtegi kohanud, vaid näiteks õhtuti oli väga meeldiv kuulda, kui mehed tulid õppuselt koju vägeva rivilauluga ja uhke rühiga. Nii et oli silmal ja kõrval küllaltki palju rõõmustavat ja rõõmutekitavat ja siis nende elamistingimused, need onnid ja kus nad elasid, need olid ju ka väga ilusasti korrastatud ja korras hoitud. Lilli oli istutatud ja ja see jättis väga-väga hea mulje, et kord kord ja puhtus ja distsipliin valitses igal pool. Need mõned mälestuskillud elustavad taas kaugeid aegu 40 aastat tagasi, kui Eesti sõjamees valmistus ühinema kogu nõukogude rahva võitlusega vihatud vaenlase vastu. Ja teda nagu kõiki meie maal kandis kindel veendumus. Meie võitlus on õiglane, meie võidame.