Ilusasti laulab. Kust ta pärit on, seda ma ei tea. Aga Kurski ööbikud on kuulsad kõige kaunimate häälte ja laulude poolest. Küllap siis Kursk ööbik laulaks veel ilusamini. Just Kurskist on pärit helilooja, kelle teosed on viimase kuue seitsme aasta jooksul vallutanud paljude maade publiku pannud endast kõnelema Pariisi, Londoni, Rooma, Tokio ajalehed. Teda on nimetatud kõige poliitilisemaks ja kõige venelikumaks praegu elavast Nõukogude autoritest. Kasvasin üles vene lauludega ja armastan neid senini kirglikult. Ma ju alguses üldse ei teadnudki, et heliloomingut saab õppida. Arvasin lihtsalt, kes on helilooja, see loob, kes pillimees mängib. Ma tahtsin inseneriks saada, aga tundsin, et ei saa elus tegeleda mitte millegagi peale muusikat. Nägin selles nii palju ilu ja tundsin, et ilma selleta on raske elada. Mulle näib, et 20. sajandi vene kultuuris on määratu suur roll poeesi all. Kõiki muusikaliigid on ikka 11 täiendanud. See protsess on väga viljakas ning tingimata vajalik selleta kunst ei saagi eksisteerida. Need olid mõned mõtted NSV Liidu rahvakunstnikult, Lenini preemia laureaadilt, Georgi Sviridovi pilt. Kõik need ja mitmed teisedki jutulõngad saavad tänases saates läbi haru teatud. Palume juba ette vabandust selle eest, kui helilooja jutumõnust lindistuse kehvapoolse kvaliteedi pärast midagi kaduma läheb ja püüame seda võimalikult täpse tõlkega korvata. Ent esimesed sõnad tulgu siiski ehedal kujul. See vastastikune sümpaatia, tunne helilooja ja meie muusika rahva vahel. Olen korduvalt kuulnud meie interpreet Sviridovi teoseid hea sõnaga meenutamast seletab ehk ära ka selle, et meie jutuajamine teoks sai. Moskva kolleegid hoiatasid mind ette, et Sviridovi jutule on raske pääseda. Töötab palju, aga rääkida üldse ei armasta. Pealegi elab põhiliselt suvilas ja Moskvas käib harva. Aga mul lihtsalt vedas. Sattusin helistama just niisugusel hetkel, kus helilooja oli parajasti Moskvasse saabunud ning leppisime kokku kohtumise päevaks, mil ta jälle pidi linna tulema, et osa võtta Lenini preemiate komitee koosolekust. Ma sündisin Fateshi is. See on vana vene väikelinn Kurski oblastis. Seal oli minu sünni ajal vaid kaks, kaks ja pool 1000 elanikku. Mu vanemad olid maalt pärit linna lähedusest. Nii et võib öelda, et kasvasin ilma tsiviliseeritud muusikata rahvalaulu atmosfääris, raadiot siis ei olnud. Tuli läbi ajada oma muusikaga linnas oligemanni klaver. Nendel, kes kuulusid rikkamasse kihti. Kuid peamine oli laul nii linnalaulud kui külast pärit rahvalaulud. Kasvasin nende vene lauludega üles ja armastan neid senini kirglikult. Kurski oblast on laulude poolest erakordselt rikas. Sealsed laulud on omapärased. On laule, mis oma laadi ja ülesehituse poolest on ilmselt 450 aastat või enamgi vanad. Sealsed laulud on väga huvitavad ja mõnda nendest olen kasutanud ka oma teostes viimases alustasingi oma tutvust muusikaga laulu kaudu. Minu kadunud ema armastas väga muusikat. Tema unistus oli lasta mul muusikat õppida. Mu lapsepõlve langes raskele ajale sõda, revolutsioon, kodusõda, kus langes mu isa. Kui temal läks korda osta klaver järelmaksuga 75 rubla eest. Ja nii hakkasin muusikat õppima. Algul mulle klaverimäng eriti ei meeldinud, pidasin laulust rohkem lugu. Kuid vähehaaval hakkas mind huvitama. Kui me kolisime 1925. aastal Kurskisse olin üheksa-aastane, siis kuulsin muusikat läbi telefoni. See oli väga haruldane juhus. Mu ema töötas õhtuti ühes asutuses, siis võisin minna sinna, võtta telefonitoru ja kokkuleppel Telefonistiga kuulata raadiot. Nii puutusin esimest korda kokku nii-öelda tsiviliseeritud muusikaga. Kunstmuusikaga, mille olid loonud klassikud. Kurskis oli sel ajal küllaltki huvitav muusikaelu. Ooper käis külas. Suvel olid pargis puhkpillimuusika, kontserdil oli ka väike sümfooniaorkester. Vähehaaval hakkasin muusikaga enam tutvust tegema. Mulle jätsid tohutult tugeva mulje kaks teost. Šopääni Polonees laama soor ja Beethoveni avamäng Egmant. Need vapustasid mind lapsepõlves nii tohutult, et hakkasin innukalt muusikaga tegelema. Mulle näib, et 20. sajandil on vene elus tehnikal olnud väga tähtis koht sest Venemaa oli varem tehniliselt mahajäänud maa. Tehnilise hariduse küsimus oli sajandi algul väga valus. Sellepärast lapsest peale kõik mu kaaslased tegelesidki aina tehnikaga. Algul tahtsin ma saada mäeinseneriks, siis raudteetranspordiinseneriks kuid muusika veetles rohkem. Nägin selles nii palju ilu ja tundsin, et ilma selleta on raske elada. Tsükkel Kurski laulud, millest mõnda osa tänasest saates kuulsime, tõi autorile teise riikliku preemia. Helilooja teeneid on hinnatud mitme ordeniga. Möödunud aastal anti talle sotsialistliku töö kangelase aunimetus ja juba kolmas Lenini orden. See oli kingitus 60.-ks sünnipäevaks. Ent astugem nüüd jälle 45 aastat tagasi aega, mil tulevane helilooja oli Kurski laste muusikakooli klaveriklassi õpilane. Hakkasin ise komponeerima õige varsti pärast klaveriõpingute algust sest ma tahtsin kohe algul mängida võõrast muusikat natuke omamoodi ja siis juba proovisin ise midagi luua. Mu esimesed teosed olid klaveripalad. Aga ma olen alati armastanud luuletusi. Hakkasin proovima luuletusi muusikasse panna. Üks esimesi oli ja söökovi õhtu ja Puškini kolm allikat. Ega ma nende luuletuste filosoofilisest sügavusest muidugi aru ei saanud, ma varjasin seda, kirjutan muusikat. Häbenesin. Mulle tundus, et oleks jultumus sellest rääkida. Need on suured heliloojad, kes muusikat kirjutavad. Aga muu klaveriõpetajad aimasid, et ma kirjutan. Ja krutyanski ütles, et mul ei maksa muusikast loobuda, vaid tuleb sõita õppima Moskvasse või Leningradi. Ta ütles, hakati tõenäoliselt heliloojaks ja küllap kirjutategi muusikat. Lõpuks tunnistas endale üles ka mai alguses üldse ei teadnudki, et seda saab õppida. Arvasin, et lihtsalt, kes on helilooja, see loob ja kes pillimees, see mängib. Alles pärast, kui sõitsin Leningradi, sain teada, et on olemas kompositsiooniõpetus, Eton lisadistsipliinid, nagu harmoonia, muusikateooria, orkestratsioon, kontrapunkt ja nii edasi. Siis ma seda ei teadnud ja kirjutasin ainult südamest. Küsisin, kas kovskid, hävil kirjutatud laulud ja klaveripalad on praegugi alles? Praeguselt kõrguselt vaadates ehk kehvad, aga nendesamade lugude põhjal arvati Leningradi muusikakooli klaveriala esimese kursuse õpilane Georgi Sviridovi kevadisel poolaastal ka Mihhail uudini kompositsiooniklassi. Leningradi konservatooriumi lõpetas ta 1941. aastal Dmitri Šostakovitši õpilasena. Muide, Otar Tagdakišvili meenutab, et 18 aastasest Sviridovi romansid Puškini sõnadele said Leningradi konservatooriumi lauluklassides hästi tuntuks mitu aastat enne seda, kui nende autor ise üliõpilase seisusse jõudis. Ja need on jäänud lauljate repertuaari tänapäevani. Algusest saadik olen kirjutanud klaverile ja vokaale muusikat. See on põhiliselt nii jäänudki. Armastan koorilaulu, romansse laule, aga ka suuremaid vorme, kantaati oratooriumi. Kõike loetleda on võimatu, nimekiri saaks pööraselt pikk. Lisaks siiski, et lisaks autori loetletud meelisvormidele on ta kirjutanud orkestrile väikese Triplighani ja sümfoonia kaks klaverikontserti rea kammeransambleid, palju muusikat filmidele ja teatrilavastustele. Ent peamine osa nii kvantiteedis kui kvaliteedis langeb siiski lauludele ja vokaalsümfoonilise televormidele. Sõna ja muusikaliidule. Mul pole teksti peaaegu kunagi vaja otsida. Ma armastan luulet väga ja tunnen seda asjaarmastaja lugeja kohta päris hästi. Tean palju luuletusi peast. Sageli ma ei kirjuta laule uutele sõnadele, vaid neile, mida tean juba aastakümneid. Ehk lapsest saadik. Loen vahel endamisi mõnd luuletust jääki, tundub, et sellele võib viisi teha. Siis teengi palju, olen leidnud Puškini Jessenini luulest viimast. Ma armastan piiritult ja loen suurimaks luuletajaks. Tema koguväärtust pole veel tänini õigesti tunnetatud, ehkki teda meil väga armastatakse. Ja venelastele on ta Puškini kõrval kõige lähedasem luuletaja. Peale selle veel palju teiste rahvaste luulet, mis on vene keelde tõlgitud. Ma kirjutasin näiteks börsitekstidele, mis Marshak oli väga hästi tõlkinud. Olen kirjutanud, ei saagi Ani veranžee Vironi tekstidele. Vene keeles on palju tekste, kui ainult soovid, võid alati leida. Ma räägin muidugi ainult endast, sest nii palju kui on heliloojaid, on erinevaid loomingu meetodeid ja innustuse allikaid. See sõltub inimesest enesest. USAd ei võõrasta. Vaatajaid. Tauli aasta laskus poolega. Minu arust see lahkunist Mis? Georgi Sviridovi on ise suurepärase pianistina oma teoseid ette kandnud ning lauljaile saatjaks olnud kuid ka siis, kui ta esinemisel ise saatja rollis ei ole töötab ta enne laulu esiettekannet selle koos lauljaga põhjalikult läbi. Aleksei mas Lenikov paljude Sviridovi laulude esmaesitaja kirjutab. Loomulikult tunnetab ta oma teoseid omamoodi ning nõuab sellepärast esitajalt maksimaalselt allumist oma autori tahtele. Temaga koos töötada on väga huvitav ja meeletult raske kestvas ja üksikasjalises ühiste otsingute, aga vahel ka tuliste vaidluste protsessis sünnivad kujude elavad jooned ja vajalikud intonatsioonid. Pateetiline oratoorium tõi autorile Lenini preemia. Vahel tuleb mõte kirjutada kindlal teemal. Näiteks revolutsioon, pöördusin Majakovski poole ja koostasin tema luuletustest libreto oma oratooriumile. Pateetilist oratooriumi on ette kantud paljudes maades ja ikka on see esile kutsunud marulise avatsiooni. Pärast kontserti Londoni festival hoolis kirjutas ajaleht Evening News, mille hoiakuga teose agitatsiooniline sisu hoopiski kokku ei lähe. Propaganda ja kuid suurepärane muusika. Oo. Onu. Mulle näib, et 20. sajandi vene kultuuris on määratu suur roll poeesia all ja sellest on loomulik üleminek laulule laul. See on suurepärane ja sugugi mitte vähem tähtis kui mõni teine žanr. Mulle näib, et oratoorium on muusikakontsentraat ooper-draama see nõuab avaramat arendatumat süžeed. Boratooriumis võivad olla napimad muusikalõigud, mis peegeldavad inimtundeid. Oratooriumi on ühised jooned laulu ja sümfooniaga. Kui nii võib väljendada, siis ma püüan laulu sümfoniseerida. Et ühe laulu sees oleksid mitmed teemad, mis arenevad, võitlevad, põimuvad sümfoonilise arenduse põhimõttel. Mulle näib, et laulu võib teha nagu sümfooniaosa seda rikastada, tõsta tema muusikalise materjali erikaalu anda mitte niivõrd ulatuslik kujust dünaamiline arendus. On saanud kombeks kaaluda muusikat kergeks ja raskeks. Georgi Sviridovi looming kuulub sellele poolele, mis peaks vaekausi alla vajutama. Aga suhtumine kergemate vistidega kaalutavasse. Olen alati kerget muusikat armastanud. Kergemuusika on ilus muusikaliik, niisama hea kui teised. Asi on selles, et kerget muusikat on väga palju ja selle väga palju seas on kahjuks väga vähe head. Tihti head teost kuulda, tuleb läbi kuulata 100 halba. See on raske ja vahel inimene satub sellisesse meeleheitesse, et kõik tundub olevat halb. Ma arvan, et praeguses kerges muusikas on palju head nii estraadimuusikas kui sassis. On suurepäraseid näiteid, maitsekalt kirjutatud ja ilusaid. Muusika on alati ilus, ka kerge. Ja Nato Loone saatnud. Kuidas suhtute näiteks sõjaaegsete laulude kaasaegsetesse töötlustesse? Mulle näib, et sõja ajal elas meie laulile õitseaja. See on seotud nende tunnete suure sügavusega ja sündmustega, mis erutasid, olid ilusad laulud. Ja pealegi siis kirjutasid väga head luuletajad tekste neile lauludele. Iisakovski on lihtsalt esmaklassiline poeet. Praegu kirjutavad laulutekste sageli niisugused luuletajad, kes luuletajatena on kehvad. Nad võivad eksisteerida ainult muusika najal. Ma olen selle vastu, et nii teha, milleks pole vaja. Võib ju kirjutada modern muusikat, aga sellel kunstil on oma sisu, oma stiil, jätke see alles. Mulle tundub niisamuti klassika. Modern on samuti võrdõiguslik stiil klassika kõrval. Las nad olla kõrvuti ja olgu mõlemal elu õigus. Sopäen on ilus, nii nagu ta on, mängi nii, nagu sa šopääni mõistad. Ja kui on andekas inimene sisemängida seda naguniisamuti, nagu 150 aasta eest mängiti mängib kaasaegselt. Kuid selleks pole sugugi vaja muuta muusika teksti dünaamikat. Aga kuidas suhtute sellesse, et kaasaegne tõsine muusika on üle võtnud džässi, piidi ja nii edasi elemente, et neid üksteisele lähenevad? See on tingimata vajalik protsess, see on alati nii olnud. Näiteks minu eit oli vaid tants, kuid ta läks orkestrimuusikasse ja sai sümfoonia osaks. Ja isegi niisugune helilooja nagu Beethoven, kes oli õukonnaetiketi nii kaugel, temalgi on sümfooniast Isonaatides minu ette, nii nagu Tšaikovski Valts sümfoonilise muusika ballettides. See peab nii olema. Kui see nii ei oleks, siis muusika jääks kuivaks, tarduks Akadeemilisuses ja muutuks formaalseks. Muusika ei tohi jääda elust eemale. Võib olla suur sümfooniline teos džässi elementidega, miks mitte. Mis puutub vokaalmuusikasse, siis see lihtsalt ei saa eksisteerida ilma elu hinguseta sest praegu näiteks räägivad inimesed igapäevases elus teisiti kui 100 aastat tagasi. Ja nad peavad ka laulma teisiti. Akadeemiline laulmine, ooper näiteks ei rahulda mind selles mõttes nii, nagu näiteks mõned estraadilauljad. Räägi muidugi headest lauljatest, kes oma esitus, moneerilton elavad lähedased kaasaegsele kõnele siis võtad nende mõttega vahetult vastu. Kõik muusikaliigid on ikka 11 täiendanud ja see protsess on väga viljakas ning tingimata vajalik. Ilma selleta ei saa kunstist eksisteerida. Georgi Sviridovi viimase aja suuremad tööd on olnud muusika näidendile Tsaar Fjodor Ivanovitš lahendatud vana vene kirikukoori laadis ning koorikontserti Nurlovi mälestuseks instrumentaalkontserdi põhimõttel. Jätkan tööd samas vaimus. Kirjutan teost pealkirjaga helge külaline. See on Jessenini sõnadele 1918.-st aastast. Jessenini tervitab revolutsiooni, käsitledes seda kui Venemaa hingelist vaimset uuestisündi. See on väga huvitav vaatenurk revolutsioonile. Sellest küljest pole seda keegi jälginud. Seon koorile, solistile ja orkestrile väike oratoorium. Mulle näib, et praegu üldse koor on väga võimas ja värske muusikalise mõjujõuga. Koorivärvid on veel ammendamatud. See kõlab värskelt ja pakub tohutuid väljendusvõimalusi. Mitte kirjutada nimelt nende või teiste võimaluste näitamiseks. Ei, kuid ma pean silmas muusikat, mis annab edasi sisu. Ma usun, eestlased mõistavad seda, sest Eestis on nii palju head koorimuusikat. Nimetaksin oma sõpru Gustav Ernesaksa, samuti Veljo tormist, kes on kirjutanud nii palju suurepäraseid teoseid. Ma armastan väga tema muusikat. Et meil on palju koore ja Georgi Sviridovi kirjutab praegu peamiselt koorimuusikat küllap hakkavad siis tema uued laulud varsti meelgi kõlama. Jutu lõpetuseks soovisin maisterale head tervist, sest kõik muud kordaminekud tulevad siis nagunii. Ja vastutasuks sain toimetuse külalisraamatusse autogrammi. Südamlik tervitus Eesti kuulajaile ja Eesti muusikovile. Georgi Sviridovi.