Jah, need asjad kihi, praegu jumalateenistust ei ole, aga vaatame natuke ringi. Foto seal vägevdoorseni. Uue, sa tead üldse, mis see on? Ma arvan, üks investika kuningas, ole need seal pihitool. A kuule pihitool, ma lähen siis siia keskel sinist ja siis saamine sinna teise pula käed mulle vehkima, sinaka mullegi vehkima. Mul ei ole midagi lihtne. No kindlasti anname SAS'ile maha, kuula ilusti kõige aia. Noh, jahikuule aga võib-olla ei tohigi segisti minna, vaat meenali naljaks, aga ega siis igale poole minna ka ei tohi, sa ei tohi sinna. Kandke see altaritega mingi loomulik, loomulik. Täna räägime viisakusest, kultusehoonetes. Maailmas on palju usundeid nagu kristlus, hinduism, islam, judaism, budism ja palju teisigi. Kõigil usun, teil on oma ajalooline arengutee, oma filosoofia, oma tõekspidamised, kombestik ja rituaalid. Iga usu pooldaja saab juba varajases lapsepõlves juhised, kuidas käituda oma jumalakojas templis, mošees, kabelis, sünagoogis või palvemajas. On kombeid ja rituaale, mis kristlastele võõrad, kuid haritus ning kasvatus ei luba ühtki usundit põlastada ega naeruvääristada. Kunstiajalugu tunneb sadu kauni arhitektuuri ja kunstiväärtusega sakraalehitusi mis muinsuskaitse all ja mida külastatakse nagu muuseumegi. Tegelikult on igal kultuse hoonel hindamatu ja ajalooline väärtus sest enamasti ei ole nad ehitatud ühe põlvkonna jooksul ja iga kivi, paikapanekuga või pintslitõmbega on ehitajad, kunstnikud, Kiviraiduride, skulptorid, neisse oma hinge pannud. Niisiis peab austuse ja lugupidamisega suhtuma ka kõige tagasihoidlikumas maa kirikusse või kabelisse külastades ükskõik millist pühakoda. Pidagem siis meeles. Kõigepealt suhtuge aupaklikult jumala teenistusse ka siis, kui selle üles ja kombed on teile võõrad. Soovides külastada mõnd kultusehoonet temas leiduvate kunstiväärtuste pärast. Püüdke seda teha ajal, mil jumalateenistust ei toimu. Kuid ka siis ärge unustage hetkekski, kus te viibite vaikust ja diskreetsust. Ebaviisakas on kõnelda, valjuhäälselt tampida kiirsammul mööda hoonet nautides oma sammude kõla sest on ju paljud neist kivipõrandaga žestikuleerida, naerda ja frivoolsed märkuse teha. Pange tähele, ette mõnd üksildast palvetajat ei segaks, samuti pöörake tähelepanu keelavaile sihtidele ja ärge trükkige sisse ustest, mis pole mõeldud tavakülastajaile. Taktitu on piiluda toolidesse, astuda kõige pühamasse, paika, altarile näppida ja käperdada religioosseid skulptuure, marssida hauaplaatidel. Võta kaasa postkaarte, kirjandust, panna põlema küünalt ilma raha panemata vastavasse korjanduse karpi. Nii ei saa, ma juba vaatasin, issand, mind ei lasta püksid sodiga. Vana Nad ütlevad, et ma pole sobivalt riides. Palun väga, lühikesed püksid. Varbavahe ja paljad varbad, paljad õlad. Ilm on ju nii palav, ma ei taibanud panna midagi, mida ma oleksin pannud, kas sul mingit seelikut siis ei ole? Lühike seelik? Aga midagi, mis sul põlved ära katab, teksapüksid, ma ei teagi, äkki hõlbaneetcachi pükstega nagunii? No vot, kuidagi tead mis, ma võtan selle suure, ma võtan selle suure rannalina ja teen sellest seeliku endale. Panin õlad kinni, katud. Aa, mul on üks rätik, panen rätiku õlgede peal. Ma ootan nagu Ottavate ja ma käin koheke nõrgataga ärama, tule. Enne sakraalehituse külastamist vaadake ikka, mis teil seljas on ja kuidas te välja näete. Lühikesed püksid, alussärk, suure dekolteega kleit, teksariietus, dressid võivad olla põhjuseks, et Davey lubatagi hoonesse. Riietus olgu jumala koja tõsidusele vastavalt soliidne pühakotta. Ta sisenedes paljastavad mehed juba uksel pea olenemata peadvatest. Ühtib aga teie planeeritud külastuse aeg jumalateenistuse ajaga just sellele vastavad kirikumuusika pärast. Ärge siis unustage, et te olete kirikus ja eesõigus. Ta oli nendel, kes on tulnud mitte muusikat nautima, vaid palvetama. Niisiis, olles oma muusikaarmastuse tõttu sunnitud osa võtma mõne teise usu jumalateenistusest, astuge või istuge võimalikult kõrvalisemasse paiku ka ja tehke kaasa sealsed tähtsamad kombed, pidades tähelepanelikult silmas, mida teeb suur osa kokku kogunenud usklikest. Muide, õnnetus ei ole see, kui keegi koguduse liikmeist märkab, et olete võõras. Õnnetus on aga see, kui võõras pühakojas külalisena üleolevalt ennast üleval peetakse. Jaa, jaa, aga näed, sa vaata siin-seal murdekohta, see on keegi just mõni öö tagasi selle siin ära murdnud pool vesti, need tõepoolest need kasutavad oma jõudu ei tea, mis etadele jäi. Ja näed, see raske kiviplaat on kaeranihutatud, nad on ikka siin jõumehed tegutsema. Ja on ikka inimese töö, sest et ega siis need, kes muul ajal juba on, ega need ei saa ennast kaitsta, nendel pole gaasipüstolit või revolvrit millega neid kõrilõikajad, Tseedeemiat. Mäletad, jah, need on lihtsalt, ma arvan, noored siin proovivad oma jõudu. Inetu küll, pole põllu pole kibedus. Noh, kas lähme nüüd sisse? Vaata millekski veenõu siin on, on siis? Tuli jooma, hakka see joomise jaoks küljel, oota, laseme kellelgi teisel mööda, vaatame, mis nad teevad. Sagedasti piirab kirikut või kloostrit kalmistu. Ka seal viibimine nõuab vaikust ja viisakat käitumist. Jälgige, kuhu te astute. Hauaplaadile või käpale astumine on samaväärne võõrasse korterisse tungimisega. Puud, põõsad, lilled kasvavad ja õitsevad surnuaial. Lahkunute mälestuseks, mitte elavatele murdmiseks Janoppimiseks. Rist ja hauaplaat või kivi annavad tunnistust kunagi elatud elust. Suhtuge siis neisse pieteeditundega. Kiri sellel Pole teile mõeldud siis ka sel juhul, kui kirjaread tunduvad teile pisut naljakad või naiivsed, jätke ironiseerimine nende kallal. Katoliku kirikud on enamasti avatud kogu päeva ja neisse võivad siseneda kõik soovijad. Külastades katoliku kirikut kui arhitektuuri ja kunsti mälestusmärki tuleb loomulikult kinni pidada eelpool öeldust. Sisenedes katoliku kirikusse märkate ukse juures õnnistatud veenõu. See, kes soovib ja vajalikuks pead kastab kirikusse minnes ja sealt lahkudes sõrmeotsad kergelt vette ja teeb siis nendega ristimärgi, mis tähendab usklikku. Toetust soovitakse aga tervitada ilma pühitsetud vett kasutamata. Pöördutakse näoga peaaltari poole ja lüüakse kas kummargil olles või ühel põlvel põlvitades risti ette. Istekohtade ees on katoliku kirikus madalamad toolid või pingid. Need on põlvepingid. Kuna katoliku usulised on suure osa messiajast põlvili, siis põlvitavadki nad nendel nõndanimetatud põlve pinkidel. Katoliku kiriku messi kord on küllalt keeruline ja nõuab väga tõsist tundmaõppimist. Samuti on katoliku kirikul väga palju pühakuid ja seetõttu on kirikukalendris iga päev kellelegi päev. Samal põhjusel on ühes ja samas kirikus erinevate pühakutele pühendatud kadeleid altareid. Neid kujutavaid maale, võist skulptuure. See on ka omaette teadus, millele on pühendatud sadu raamatuid. Mõni sõna üldse kirikukelladest kellade helistamisega kutsutakse usklikke jumalateenistusele. Ühtlasi antakse ka neile teada, kes kirikusse ei saanud tulla. Millal toimuvad tähtsamad jumalateenistuse silmapilgud, kelle helistatakse ka rõõmu ja leina puhul.