Suunatule siia lähme, vaheta, vaheta väärte hüljes. Seal mere ääres küll, oota, sina, too vererõhu ja vererõhk ei näe neid. Kuule, kas siin kaine nüüd tihti sina välja nüüd läheb? Nii sogane, vaata mis kõik ujub ja huvitav, kas otseselt sellest kanalist vastu süvenüüd vaata, parankad ujuvad, inimesed viskavad ei vaata, seal on igasuguseid kohalikke paberid ja lausa saiatükid vaatel, kui igaüks, mis kapis kätte saanud ja, ja ja oleme edasi need hülged, tõestin hädi, näe siin ujuda nii paks vesi. Kuidas vana karu ujuma? Ka rooja, päris kenake kalu, lõhkko tuleb veel kolme Toisid olla. Kuule, vaata, ega siin ka sa ei pääse nendest kommipaberitest, vastus on juba sotivad tõesti portsjoni valmis. Huvitav, mis nad Karulannavaks olevad tailiha või annavad siis? Aga lihalist tohi kellelt ju midagi anda. Äkidel aru, kõht jääb haigeks niiviisi, kui kõik avaldasin ühes loomaaias, lõvi karistas ära. Nii kui jakkuma läks, tõmbas käe otsas, see oli sellepärast, et need tähtis jõuluks talle ei kana, eks ole, enda meelest tegi. Ja lõvivaheliselt parema käe ja kurb lugu muidugi, aga, aga tegelikult kui inimesed tahavad sööki tuua, Lätist toovad, see peaks olema nii organiseeritud ja siin ju noh, loom üldse tahetakse kangesti aidata, üritab linna inimloomus, nagu ütlesin, mäletad lapsed, kui korjasid need tammetõrusid kastaneid ja jah, aga see oli ka vist ainult üks aasta liiga palju toodi kokku, esinejad läksid hallitama. See on keeruline, sest nüüd kastanid ära kuivatama ja hein peab olema kvaliteetne, sest et ega siin need loomad on võrdlemisi hellad muidu ja, ja see on noh, keeruline probleem, aga niimoodi saaksin muidugi teha, sest et eriti praegu, kus kõik nii kohutavalt maksab inimesed hea meelega. Lähed banaane müüakse turul igal pool ja poes ja kui tahavad, ahvidele banaane toovad, aga annavad loomaaia töötaja kätte ja see annab nii palju kui vaja. Muidugi prantsuse lõbu, ära sinu banaani sööd, ah jaa, sinu silma all ja viskab siis silkoored sulle tagasi. Täna räägime loomaaedade ja vabaõhumuuseumide külastamisest. Looma ehk zoopargid, need on kohad, kus loomadele on loodud poollooduslikud tingimused ja tasub maa-alal, mis on ka aianduslikult hästi korrastatud. On teada, et tehisloomaaedu on olnud juba Vanas-Hiinas umbes 1150 aastat enne meie aja arvamist samuti Vanas-Egiptuses. Jaga asteekide valitsejad soovisid neid enda, palede ja templite juurde. Euroopa kuulsaimad loomaaiad on rajatud 19. sajandi teisel poolel. Eesti ainuke loomaaed asutati 1939. aastal ja loomaliike on seal umbes 450 ümber. On olemas ka safaripargid, kuid siin on rõhk asetatud rohkem vaatemängule. See tähendab, et eredaid elamusi otsivad külastajad sõidavad autoga läbi loomadele ette nähtud maa-ala. Enne kui otsustate oma lastega loomaaeda minna, nähke pisutki vaeva. Uurige ise ja seletage lastelegi, et loomadel on oma hingeelu psühholoogia ja igaühel neist on looduses oma koht ja otstarve. Meil on oma elamisviis oma elurežiim. Seesama on ka lindudel, madudel, kaladel ja teistel. Nad on osa maailmast, milles elame. Jõudnud loomaaeda, siis enne sisenemist lugege tähelepanelikult läbi eeskirjad külastajaile. Mitmed neist keelavad toiduaineid ja maiustusi anda loomadele. Keelavad ja lubavad sildid on ka puuride majade ja paviljonide seinal. Pidage neist ometigi kinni. Külastajate naiivsusest ja rumalusest on nii mõnigi loom või loomabeebi haigestunud või isegi surnud. Ärge mõelge, et just teie lapse antud toiduaine on kõige süü. Ülemmonolehmust ülemus on seal ja kuulis jummal säärde, läks eemale, ta ei tahtnud näidata, et ta nägi sind. See, kes lastega läheb. Nii võiks otsast. Minema. Nii mõnigi mõtleb, et loomaaias võib iga puuri juures nii käituda kui süda lustib. Kes matkib vastava looma häält, keegisestikuleerib ja püüad midagi puuri visata, et vastava looma tähelepanu endale tõmmata. Mõni klammerdub vaatamata keelule puuri või vaate platvormi äärele, nii oma tervistki ohtu seades. Üldse muutuvad inimesed loomaaias kärarikkamaks ja kasvatumatumaks mõtlemata, et nende käitumise tõttu võib nii mõnigi loom infarkti saada. Igas loomaaias on eriti eksootilisi loomi, mida kõik külastajad vaatama trügivad. Isad upitavad oma kallikese kõrgemale, et too paremini näeks hoolimata sellest, et lapse jalad on teise külastaja kuklal. Ilma vanemateta. Poistekambad on kõigile külastajaile nuhtluseks sest nemad avaldavad oma vaimustust eriti kärarikkalt. Ja vaene loom ei tea, kuhu inimkarja eest peitu pugeda. Võib olla vahetada koht kasvatamatu külastajaga. Eriti Titoreskseid vaatemänge näpafi puuride juures. Nii mõnigi tõestab, et ta tõesti sellest loomaliigist pärineb. Lastel on loomade kohta palju küsimusi neile vastates Peate ise kompetente olema ja samuti on teil hea võimalus oma last loodussõbralikumaks kasvatada. Soop lähme sisse ka või? Rentis mismoodi siit seestpoolt see vana talumehe välja näeb. Nii, vaata siia ülesse siis need ülejäänud juba jooksevad välja katusest ja neil vist ei ole küllalt jõudu raiega, see on selle teine viga ka sellepärast, et, et siin sees ei elata muna vanasti pidi pigites kõik kinni, oli tipp-topp, siis kui suits tuli. Nojah, aga nüüd on ju nüüd ainult muuseumimajad. Jah, näed, lõhn on ka sees, niisugune. Kopitanud jah, nojah, kui siin külatakse, vaata miks nad panevad kohe ukse ette, selle nööri võiks plastika sisse natuke vaadata, katsud käega seda puupinki ja mulje lauda. Aga valvurid oli ka ju olemas, see kuidagi nagu noh, elu seisab siin vabaõhumuuseumis seal ikka elu käis, kõik seal kooliklaasitöökoda töötas ja kooti kangast ja miilati siit oled sa üldse näinud, mismoodi niidetakse seal nii, et suure mullahunniku all hiiglasuur mullahunnik seal all on puud ja need pannakse põlema, see muld on seal peal ja siis muld ajab või see mägi jääb nagu neid suitsu Joaketi väljajätmise ilma õhuta, siis puit muutub seal Sõeks kuule, sinu jaoks küll täiesti lahendada. Siin elamise probleemid on korterite vana inimpea, enam võiks elada elamut palk ja kas etenduse toredale elamusele astunud istrite mätaskatusega majja ja seal võetakse parajasti sooja leiba suurest vanaaegsest ahjust välja kõik ja lõhn ehtsad, leivapätsid nad elasidki suvel seal tudengid ja siis niuksed pensionärid. Muuseumi ülesanne on säilitada ja eksponeerida vanu ehitisi, talu ja mõisahooneid, linna elamuid, käsitööliste töökodasid koos õuekompleksidega või eraldi neid koos juurdekuuluva tarbevaraga, et anda võimalikult tõetruud pilti endiseaegsest elust. Paljudes neis demonstreeritakse, kuidas elu sel perioodil elati. Vabaõhumuuseumi hakata tee rajama 19. sajandi lõpul Skandinaaviamaades. Sealt levis nende rajamise idee üle kogu Euroopa. Vabaõhumuuseum kujutab endast vahel ka rahvusparki või looduskaitseala, mida eriti viimasel ajal on rajama hakatud. Sest nagu kõigile teada on inimtegevus loodusele palju kahju teinud. Soovides külastada vabaõhumuuseumi, siis kõigepealt varuge aega. Kui te lähete sinna autoga, siis oma auto parkige ainult selleks ettenähtud parkimisplatsile. Sissepääsu juures on tavaliselt plaan kava vabaõhuterritooriumi kohta, kus märgitud peamised huviväärsused, samuti teed, rajatised. Ja nõnda edasi. Enne teele asumist uurige seda hoolega. Võimaluse korral Oskega giid või kaart. Ja samuti lugege läbi nõndanimetatud käsulaud, kus on kõik kirjas, mida te võite teha ja mida te ei või teha. Te tahate kõike näha ja kõike kuulda, kuid arvestage, et seda tahavad ka teised. Vabaõhumuuseumi külastamise kohta kehtivad samad reeglid, mis muuseumite ja näituste külastamise kohta. On vabaõhumuuseumi, mille hoonetes inimesed elavad oma igapäevaelu. Need on vaatamiseks väljaspoolt. Ei ole ju sobiv minna teise inimese õue ja tema tuppa trügida. Vabaõhumuuseumides demonstreeritakse töid ja tegemisi, mis antud eluperioodile omane. Suhtuge siis lugupidamisega nende ametisse igasugused kused kommentaarid, hoidke endale pärastiseks. Püüdke neid inimesi mitte segada, nad teevad ju tööd. Igasugu kohatuid, küsimusi proovige ka mitte esitada. On kohti, kus valmistatakse antud ajastule või regioonile omaseid toite. Nende degusteerimine eest tuleb teil loomulikult maksta. Samuti esinevad folklooriansamblid. Esitatakse näite ja laulumänge ka siin, pidage meeles, kuidas end teatris üleval pidada. Kehtivad Kaju siin samasugused käitumisreeglid. Mõned tunnevad tarvidust jäädvustada oma ajaloolist külaskäiku. Nad uuristavad ehitiste või pinkidesse, samuti puudesse oma nimesid ja aastaarve. Teised aga ei suuda lahkuda ilma suveniirid eta. Ikka peavad nad mõne tükikese kusagilt müürist lahti urgitsema või mõne eksootilise taime kaasa võtma. Mõtlemata, mis siis saab, kui igaüks seda teeb? Lähme ruttu, lähme edasi, tahtsime töö, muuseumi, kelle vahele lähme nüüd vaatame seda veskit ja siis ruttu tagasi ei saa ju vaest koera Ethanit muidugi ei saa. Ometi oleks võinud ju vaadata, mis ta oleks teinud sind mõnikord jalga, ei saa aru, miks nad ei luba, seal on ka täitsa nagu pargis või metsas käid, mis tähtsa muidugi mõtlesin koeraga ajanud siin ilusti jalutada ringi ja mis see oleks ainult ainult vürtsi juurde, midagi oleks teinud, eks ole, tõstnud korra jalga, mis ta nüüd seal autos korda saadab. Kas võtta vabaõhumuuseumisse kaasa ka oma neljajalgset sõpra, kaera? See on küllalt keeruline küsimus. Kui teil vähegi on võimalik jätkema koer koju.