Tere kuulajatele rändaja r. Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna. No nii, Inglismaal käidud ja nüüd oleme värskelt jõudnud Austriasse Kesk-Euroopasse. Läheme Austria Alpidesse. Nõndaviisi joodeldas meile austria rahvaviisi oma maal hästi tuntud joodeldaja, tema nimi on hingeohver. Aga see joodeldamine ise on üks väga eriskummaline laulmise viis. Ja Euroopas harrastatakse seda kõige enam alpides. Aga ega see mujal maailmas tundmatu laulutehnika ei ole näiteks joodeldavaid inimesi olen mina kuulnud aafrika. Kas Buschmanid näiteks, kui nad lõkke ääres laulsid, siis nad ka joodeldasid. Ja see joodeldamine on siis nagu tehniliselt niisugune laulmises stiil, kus rinna ja pea hääl pidevalt ja hästi kiiresti vahelduvad. Ja tekib niisugune omapärane heli. Pole ime, et, et joodeldamist mõned peavad tohutult vahvaks laulu viisiks ja teised jälle lausa vihkavad seda. Kohe nii kirglikult, jah, nojah, sest ta ükskõikseks ei saa kuidagi. Seda lauldakse hästi kõva julge häälega veel. Ja noh, eks ta inimesele, kes kunagi pole kuulnud, mõjub natukene veidralt, et ta just Alpides levinud on. Seda on põhjendatud, sellega. Joodeldades levib heli kõrgetes mägedes kõige kaugemal. Ja kunagi Peeti seda laulmisviisiga väga baarseksin Alpides ja loeti, et see on väga matslik, maitsetu. Aga siis mingil ajal läks see moodi ja sai uhkuse asjaks ja, ja on seda tänapäevani. Maitsed muutuvad ja, ja ega seda joodeldamist nii keeruline ära õppida polegi ja tean mitut eestlast, kes väga jumalikult joodeldavad. Minul ta meeldib, see on niisugune nagu siukene, ohjeldamatu ja, ja natukene lõbus ja naljakas, kas ja jääb mulje, et et see laulja nagu on kaotanud kontrolli oma hääle üle, aga tegelikult ta kontrollib suurepäraselt oma häält. Aga Austria Alpid, Austria joodeldamine üle poole tänapäeva Austriast asub alpi mäestikus. Ja siin me käisime viis aastat tagasi sihukesel tõsisel loodusretkel omaenda autoga. Ja kui me tulime nüüd siis mööda Po mandrit Saksamaa poolt ja ületasime Austria piiri, siis ausalt öeldes mitte kuidagi ei saanud aru, et Me oleme Austriasse jõudnud, sest mitte mingisuguseid piiritähiseid ei ole olemas. Aga samas peab teadma, et sa oled Austrias näiteks seal tuleb kohe osta niisugune tee pass või maksta niisugune teemaks Austria poolel. Ja kui sul seda maksutõendit ei ole, siis politsei võib selle päris tõsise trahvi teha. Nii et, et ikka peab teadma, et sa oled Austrias ja see tunne, et sa oled nüüd sattunud tõesti nagu Austriasse tekkis pärast seda, kui olime juba sburgi linnast läbi sõitnud ja hakkasid need päris alpi mäed pihta siis midagi muutus nii maastikus kui ka inimestes ja kus keegi, kuidas joodeldamist kujutlesid nagu juba kusagil siin mägedes olevat, aga silma hakkas pisikeses linnas oli laupäeva õhtu. Ja inimesed olid tulnud välja nagu puhkepäeva õhtul ja neil olid seljas rahvariided. Ja see oli küll teistmoodi, kui kusagil seal Kesk-Saksamaal näiteks naistel olid niisugused, kas pikad kleidid või, või pihikud hästi ilusat värvimaani välja, valged pluusid, niuksed, punased vestid. Ja meestel olid siis niisugused rohelised tabud nende küljes mitu uhket sulge siis valge särk, lips, tumevest, nahkpüksid, aga nahkpüksid, ulatusid ajad põlvedeni ja need olid kassidega ja, ja siis jalas olid valged põlvikud ja tumedad nahkkingad. Näed niisugust seitsmekümneaastast vanameest, niukestest põlvpükstes ja põlvikutes, siis tulevad ka niukene päris naljatuju peale, et eestis nahku annavad niisugust riiet võib-olla võib-olla tänapäeval isegi mitte enam kooli minevad poisikesed. Aga seal külakeses noored kandsid ka rahvariideid. Ja sest oli laupäeva õhtu ja hakati nagu ühesõnaga ilmselt minema külla või oli, see oli suvine aeg juulikuu ja see oli piduriietus absoluutselt. Kõikidel inimestel vanusest sõltumata ei mingeid teksaseid. Aitäh Ei, tähendab enamik inimesi kandsid tavalisi riideid, aga need, kellel olid need rahvariided, panid need olid noored ja vanad mehed ja naised tähendab siiski valitud seltskond. Jah, muidugi, aga, aga ta oli nagu selgesti näha, et, et see oli uhkuse asi ja, ja need inimesed, kes neid riideid kandsid, nad olid ikka kohe niisuguse okei, Karliku olekuga ja nad olid uhked, et neil on niisugused riided seljas. Ja noh, samamoodi võib-olla kannab siinne mees neid nahkseid põlvpüks traksidega ja valgeid põlvikuid samasuguse uhkusega nagu Šotimaal kannab mees seelikut. Et, et noh ikka noh, väga omapärane ja, ja iseenesest väga meeldejääv riietus. Ja muidugi meie seal kohvikus lihtsalt sõime, aga enamik mehi, tegelased siin sind tõsiselt õlle joomisega. Et see käib ka siinsete kommete hulka ja aga siit me läksime juba päris mägedesse ja esimene paik, mida me väga tahtsime vaadata, on niisuguse keerulise nimega nagu lihtens teinud klamm. Ja tegelikult on see üks niisugune eriline looduse ime oma niimoodi. See on erakordselt kitsas ja sügav kuristik ja selle kuristiku sisse on ehitatud põnev matkarada ja selle raja loomise lugugi on päris huvitav. No see kuristik oma erilise ligidal pääsmatusega ja maalilisusega oli inimesi meelitanud ammu, aga keegi ei pääsenud sinna ligi ja kuskil 1800.-te aastate viimasel kolmandikul kohalikud inimesed hakkasid tema sinna mingisugust rada, et saaks seal liikuda. Aga sinna oli nii raske ehitada, et nad ei jaksanud seda teha ja nad pöördusid siis kohalik Q printsi tolleaegse Lichtensteini printsi Johann teise poole ja palusid temalt abi. See tolleaegne Lichtensteini prints oli nii eriline selle poolest, et tema valitsemisaeg kujunes uskumatult pikaks, ta valitses 70 aastat oma riigikest ja, ja ta elas 89 eluaasta vanuseni. Ja ta oli kogu elu tuntud kui väga suur kult tuuri ja kaunite kunstide toetaja ja väga palju heategevusega tegelev mees. Ja ta andiski heldelt raha, et ehitada sinna kuristikkuse rada ja, ja niimoodi siis tublisti üle 100 aasta gaasivalmis seal niisugune põnev matkarada, mida hakati ka siis usinasti kasutama ja meie läksime nüüd seda ka läbi kõndima. No see tunne, kui sa sinna lähed, sinna kitsasse kaljupilusse on isegi natukene ahistav, et kuristik või, või kanjon on vaevalt paarkümmend meetrit lai aga 300 meetrit sügav. Nii et kui sa seal kõnnid, seal on hämar. Lõual paistab vaevalt üks sinine kitsas taevatriip ja siis püstloodis kaljuseinte karniisidele vahepeal üle mäsleva mägijõe on ehitatud siis see rada omamoodi ka nisugune insenerimeistriteosed Niukest rada üldse sinna rajada. Ja seal olla natukene rõske, nüüd kaljudel on natukene rohelisi veestilkuvaid samblikke, aga üldiselt on ta eluvaene ja põhiliselt on seal kaljud ja põhiline hääl, mis seal kostab, on siis mägi jõeni kõne, tugev mühin kogu aeg. Ja seesama mägijõgi on seal voolanud kogu jääajajärgse aja ja õieti tema ongi põhjustanud selle sügava kuristiku tuhandete aastate jooksul. Ja see rada on ikka mitu kilomeetrit pikk ja tõesti aru sellest, et, et see tolleaegne Lichtensteini prints Johan, teine et tal tõesti tasus toetada selle ehitamist, sest sest see kuristik on kunsti meistriteos. Kuigi kunstnik on olnud lootus. Ja sellest kuristikust, siis algasid need tõelised alpi mäed, alpi mägede peaahelik ja meie tahtsime minna selle mäeaheliku kõige kõrgema tipu juurde. See on Cross Lockneri mägi. Grossglockneril mägi on Austria kõige kõrgem mägi, ta on peaaegu neli kilomeetrit kõrge ja kui mõelda üldse alpide mäestiku peale, siis Alpide kõrgeim tipp on Mont Blanc on 4808 meetrit kõrge ta siiski peaaegu kilomeetri võrra kõrgem kui Grossglockneril. Aga Grossglockneril on suhteliselt kõrguselt mad Plancki järel Alpide teine mägi, nii et ta on niisugune uhkes üksinduses kõrguv väga järsk tipp ja selle ümber on rajatud rahvuspark. See on ohe, Tauanni rahvuspark ja see on eesti rahvusparkidega võrreldes siis Eesti kõige suurema Lahemaa rahvuspargiga võrreldes neli korda suurem. Et hästi suur ala, kõige uhkemat, kõige kõrgemat alpi maastikku. Ja siin me tahtsime siis ikka põhjalikult vaadata neid alpi mägesid jalamist kuni tipuni välja ja seda on seal hästi lihtne teha, sellepärast et siin on niisuguse euroopaliku täpsuse ja korraga rajatud väga head liikumisvõimalused, väga head matkarajad, väga ajad, stendid, kõik võimalik teave, raamat, tukesed, infopunktid, liigu, kus tahad ja kuidas tahad ja ja üks asi sai seal ka selgeks seal liikudes, et kui kogu Austrias elab kaheksa miljonit inimest ja Austria ise on vaevalt kahe Eesti suurune, siis Austria asustustihedus peab olema suhteliselt suur ja seda ka alpi mägedes. Ja näed, kui sa vaatad neid mägesid, sa mõtled, et noh, et seal ei saa ju kedagi elada. Aga üks hea näide oli õhtul. Me jäime pingusse ja mõtlesime, et seal eemal olid hiigelkõrged mäetipud. Ja arutasime just naise ka, et noh, et sinna matkamiseks nahk peaks üks, kaks päeva kuluma, et sinna üles saada kaelamurdvad radu pidi siis kui päris hämaraks läks, siis seal mäe tipus hakkas särama imelikult elektrivalgus. Ja siis me küsisime selle kämpingu omaniku käest, et mis tuli, see seal põleb. Ta ütles, et ah, see seal seal seal restoran. Et sinna ja sinna läheb ka tee. Ühesõnaga need, need alpi mäed on ikka uskumatut paikades, asub seal mingisuguseid talusid mingisuguseid ööbimiskohti ja ta on tõesti inimesi tulvil. Kuigi muidugi leidub seal ka niisugusi alasid, kus, kus inimesi pole, aga niimoodi eemalt vaadates puhas kaljumaastik siis siin ja seal on igal pool inimesi. Minusugusele tasase maa võhikule on ennegi tundunud tõesti imepärane, kui kuskil mäe otsas on. Noh, ma räägi inimese elamutest, aga no kuskil restoran seal ma mõtlen, see helikopteriga varustatakse või kuidas, kuidas varustatakse? Aga tegelikult läheb sinna autotee väga kitsas. Käänuline nad on eluaeg harjunud selle autotee peal autoga sõitma. Ja, ja, ja teiseks, kui mõelda üldse Alpide asustamise peale, siis ta ju asub ikkagi keset Euroopat ja inimesed on siia elama järk-järgult asunud ikka väga ammu ja viimased paarsada aastat on ikka neid teid ehitatud sinna ikka küll ikka väga uskumatutesse paikadesse. Ja iseenesest jällegi kui sa vaatad kogu seda Alpide maastikku ja, ja vaatad niimoodi eemalt, siis ta on ikka väga uhke, täiuslik Euroopa katus oma kõige puhtamal kujul. Aga teistpidi on ta ikkagi täitsa Euroopa südames ja see tähendab ka midagi, tähendab ka seda, et kui sa lähed sinna turistina, siis on ikka suhteliselt mugav seal seal liht kui võtta ja nende hunnitute mägimaastikud ega tutvud see Hochedoverni rahvuspargis, seal on siis muidugi seda loodust nagu rohkem asustust nagu vähem, aga ometigi ehk on seal asustus täiesti olemas. Ja nüüd kui me liikusime selles kõige alumises taimestikuvööndis, siis kogu see kaitseala asub ikka niivõrd kõrgele, et, et siin seda kõige madalamat metsavööndit, et lehtmetsa üldse polegi vaid siin, kui üldse mets on, siis on see okasmets. Ja nendel okasmetsaaladel, kui sa liigud, siis tuleb jällegi eestlasele kuidagi tuttav tunne, sellepärast et sa lähed mände, sa näed kuuski seal puude all pohla ja mustika kaid, rohelisi samblaid, heal juhul need nina eest lendu tõusmas, Detre, kuuled tuttavaid Sa lindude hääli. Ja ongi siin paljud taimeliigid ja loomaliigid on samad, mis Eestis. Aga samas on ka muidugi näiteks puuliike, mida Eestis ei ole. Näiteks nulg, nulg on siis ju nagu kuuse moodi, aga tema okkad on lamedad ja alt valged või siis näiteks lehis, mida meil on pargis seal ta kasvab, looduslikud metsad, see okaspuu, kes viskab oma okkad talveks maha. Ja siis seal need inimesed ja külad, mis seal metsavööndis on, Nad on ka kuidagi mõjuvad kuidagi koduselt, ilmselt sellepärast, et näiteks seal on ehitised, on kõik puhta puidust, kas nad on palkmajad või siis puu vooderdusega. Mujal Euroopas on see üsna haruldane, et sa näed puumaju, terve küla koosneb ainult puumajadest, aga seal see nii on. Ja inimesed tegelevad metsaga, neil on, noh, nad saavad elatist metsatöödega mingil määral. Rahvuspargis võib mõõdukalt raieid teha ja igapäevane elu keerlebki nagu puude ja metsa ümber. Aga see tüüpiline Austria metsakülamaja on siiski natuke erinev Eesti palkmajast selle poolest üks asi, mis silma hakkas, et siin harrastatakse väga palju puunikerdused. Et fassaadid on kaunite nikerdustega sageli ja teine asi, et lilled igal pool on rõdud, rõdudel on tohutul hulgal lilli ja aknalaudadel väljaspool on hästi palju lill igal pool niisugune värvirõõmus ja, ja ilus vaatepilt tegelikult. Aga nüüd, kui, kui sa siit metsa piirilt veel kõrgemale liigud üle kahe kilomeetri, siis kaob mets ära ja siis tulevad juba eestlase jaoks niuksed, eksootilisemad maastikud, avamaastikud, algul alpiaasad ja siis veel kõrgemal mägi tundrat. Alpiaasad Me ju teame vähemalt filmide kaudu, milline üks tõeline Alpiaas välja näeb. Ja meie suurimaks rõõmuks oli nüüd juulikuu keskpaigas siin lilli veel palju. Ja mõned nendest olid tuttavad, aga paljud olid ka juba võõrapärased. Ja üks tüüpiline lill seal alpi aasal või mägitundras on hästi lühikese varrega ja hästi suure õiega. Noh, näiteks üks, mis mulle meelde jäi, oli alpikarukell. Eestis on ka karukellad, need on ilusate killukeste moodi õitega taimed. Aga siin see Õie kelluke tundus eriti suur niukene, valge, ilus kellukene ja vars oli punane ja, ja väga lühike Kene ja kaetud karvadega. Ja kui ma nüüd lähemalt vaatasin seda alpikarukella, hakkasin mõtlema, sest tegelikult see mulje, et see õis on hästi suur, tekkis ainult sellepärast, et see taim, mis oli hästi lühikene, lühikese varrega. Põhjus, miks ta lühike on, on see, et niimoodi elata siinse karmi talve paremini üle. Ja kevadel saab kiiremini hakata õit kasvatama, et ta l ei kulu palju aega ja ehitusmaterjali, et see vars endale kasvatada ja kohe õis avada. Sest siin on suvega kiire. Suvi on lühikene, hästi hoogne, tegelikult samasugune nagu kusagil tundrates siit tuhandeid kilomeetrit põhja pool. Ja kui me tõusime juba sinna tundra mägitundra piirile, siis siin tuli ikka lausa minule tuttavaid taimi ette juba kaugelt Põhjala tundrast. Näiteks üks nendest oli varretu põisrohi, mul oli see meelde jäänud lappima tundratest. Niisugused ilusad roosad kad, viie kroonlehega õied, hästi maadlikki nihukese, tiheda vaibana maad katmas või siis kuuskjalg nisuke tugeva varre otsas, sinakad, suured õied. Seda ma olin näinud näiteks Taimõri tundras. Et ühesõnaga niisugune tunne nagu põhjamaa oleks kolinud siia välja. Aga just selline see mägitundra on ja, ja siin mägitundras oli ka huvitavaid linde ja imetajaid näiteks lindudest hakkas kotkaid taeva all tiirutamas silma ja üks lind jäi eriti meelde, see oli nimelt väga ülbe lind. Kui me hakkasime oma võileibu sööma, siis keksis ta kohe lähemale, ta oli nisuke, haki suurune musta värvi peaaegu nagu hakk, aga kollase nokaga ja hääl oli ka teistsugune kui meie hakil. Seal oli nagu niisugune drillerdav vile, nõudlik, samas väga nõudlik ja kus sa selle saiakese niimoodi korra hooletusse jätsid, siis oli see läinud. Selle linnu nimi oli mägihakk, kes elabki alpi just seal nendel lagedatel aladel. Ja no imetajatest ka nägime ja uurisime kohe pikemalt niisugust naljakat loomakest nagu Pi ümiseja. Se alpi ümiseja on lihtsalt öeldes niukene susliku moodi näriline. Aga ta on väga priske loom. Ikka jänesest priskem. Ja põhiliselt millega alpi ümiseja tegeles, istus oma uru suudme juures kahe käpa peal ja vaatas niisuguse isandliku pilguga neid avaraid maastikke enda ümber. Ja muidugi, kui sa talle lähemale läksid, siis hoidev juhti kadunud maa alla, sõna otseses mõttes. Need imisejad elavad niisuguste rühmadena, neil on suure turgude süsteemid ja eriti varahommikuti. Nad vilistavad üsna terava ja läbilõikava häälega, nii et et kui sa näiteks oled telkimas seal kusagil, siis igal juhul hommikul pikka magamist ei ole. Vilistatakse üles sihuke tunne, et nüüd oled sattunud spordilaagrisse pioneerilaagrisse läbi une. Aga need on väga-väga tüüpilised. Ja kõige sagedamini kohatavad imetajad seal alpi tundras. Ja siis me jõudsime ka päris selle krosk Lokneri jalami juurde. Sinna on tõesti lihtne minna, seal on matkarada hästi tähistatud, kulgeb otse mööda heledat liustikukeeleserva ja Jalamilt mäe otsa minekuks oleks küll pidanud olema veel paar päeva aega, et sinna me ei jõudnud, aga, aga igal juhul olime selle täitsa selle mäe all ja sellel päeval oli niisugune ilm, kus vahepeal oli selge ja siis tulid niisugused suured pilverõngad ja siis oli huvitav vaadata, kuidas mäe ilme ja mulje mäest muutus, sõltuvalt sellest, milline oli valgus. Et kui see lumine mägi oli üleni üle kallatud päikesevalgusest, siis tundus, et oh, et see on niisugune sõbralik mägi ja pole tal kõrgust midagi. Ja kohe, kui tulid pilved ja mähkesid selle tipu enda ümber siis muutus nagu mägi niukseks süngeks ja järsku tekkis tunne, et oi, et see on ilmatu kõrge. Ulatub üle pilvede. Ja kas kusagilt siitkandist me väga lootsime leida ühte taime, mida tuntakse edelvassi nime all. Tegelikult on tema ka olemas eestikeelne nimi ja eesti keeles on tema nimi alpi jänesekäpp. Aga edelvassi rahvusvaheliselt tuntud jänesekäpp ei kõla pooltki nii pidulikult, ei kõla üldse romantiliselt Eedel Vaiss on nagu saksa keelest tõlgituna tähendab midagi niisugune pidulik, valge või, või midagi väga uhket ja ilusat. Ta legendaarse Ma arvan, et Ain muidugi ja kusagil siin noh, niisuguses paigas, kus on juba puhtalt kaljud ja kus on väga raske ligi pääseda kuskil siin teda tegelikult oli õitsemas sel ajal. Aga noh, teda leida ei ole kerge ja õieti tema noh, niisugune kuulsus või, või, või müütilisus või legend, reaalsus on ju seotud just sellega, et ta on raskesti leitav, kasvab kaelamurdvat paikades ja, ja tema välimus iseenesest on ju päris tagasihoidlik. Ta on niisugune madal taim, päris maapinna ligidal on tal niisugused rosetina laiali minevad lehed siis on kõrgemal, on niisugused täiesti halli värvi niisukeseta viltu, tead lehed ja siis nende vahel võis, mis on ka osalt niukene valgete viltjate kroonlehtedega ja seal keskel on niisugune pisukene kollakas õie südamik, välimus, midagi erilist. Aga tegelikult on ta muidugi väga niisugune tagasihoidlikult ilus taim. Ja kõik need lood, mis siia juurde käivad legendid ja, ja laulud ja rahvajutud, noh need on, need on lõputud. Ja iseenesest, et ei olegi ime. Et edelvassi ehk siis alpi jänesekäpp on ametlikult Austria rahvuslill. Ta kuulub kuidagiviisi nagu lausa austerlaste rahvuskultuuriväärtuste hulka. Ja teistpidi on Edelvass alpi jänesekäpp jällegi kogu alpide sümbollill. Nii nagu on alpide sümbol omamoodi ka see laulmise viis, mida nimetatakse joodeldamiseks ja kuulamegi siia päris lõppu veel kord hinge ohveri, väga kõrgetasemelist ja, ja uhket Alpide joodeldust. Seesugune oli siis saade Austriast, kus sealsete alpiaasade ja joodeldamise ja muu Austria igiomasega, millest tuleb juttu järgmises saates läheme juba Alpide Itaalia poolele. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast. Kuula.