Siia, me ei saa ju minna, siin on nii kõva muusikamehi istuda ja rääkida. Nii suitsuga täis suitsu täis. Kas need noored nii palju siuke? Ma ei tea, võib-olla rodo aa ei usu seal lihtsalt kombeks võetud siia tulla. Lähme järgmisse. Ah, minu meelest siin küll kohvlikku järgi lõhna. Kõle jah, täitsa paks kapsel võib-olla saanud söögisaal, oh tõesti hilja hakanud, algaski viinereid andma, ega eesnimi on kohvik veel. No ja kas te teate, nimi ei midagi ja vaatasin, et laua taga nii määrdunud, ärme siia momenerin, oma paberid enam, mis, ma tahtsin sulle näidata. Oi, jummal. Kuule, lähme ära. See ei sobi lihtsalt. Vaata nüüd. Ei vaata keda, ettekandja no kuule, kuidas ta on väga kena, lühike ja, ja seisab siin tagumik püsti. No kuidas ta siis peaks olema? Ja tõmbab seda mänguautomaadi kangi, no võib-olla see ongi mänguautomaadi reklaamiks. Mina ei taha, ma ei taha siia tulla, lähme ära. Ajagi. Ma teen ise kohvikassa tööd iiri kohvi, video, teised loomad ja jooma teen türgi kohvi, sest ma ei ole tükk aega selle sabaga on nõukogude ja selle eest ma olen nõus. Sina paned kaminasse, tule põlema, keldrist puid. Tere, täna räägime kohvist ja kohvikus käimisest. Kohvikuid võib jagada kolme liiki. Kõigepealt kultuur, kohvikud, need on luksuslikuma sisustusega kohtumispaigad siis püstijalakohvikud. Need on paaride kohvikud, kus kiiresti saab süüa, juua ja veel kolmas ning kohvikuid, kus pakutakse ka mõnda sooja rooga. Kust aga on saanud alguse üldse komme juua kohvi. Kohvi kui joogi avastamisest on araabia rahvastel palju legende. Ja kõige tuntumad legendid on šeik Omaarist ja kitsekarjus Kaldimist. Esimene legend räägib, kuidas šeik Omar, kes oli elukutselt arst. Jaga vaimulik, elas üksildasena kaljukoopas. Ja hommikuti nägi ta selle kaljukoopa ees imeilusat kirevate sulgedega lindu, kes hüppas šeigile tundmatul põõsal nokkides selle vilju. Šeik tahtis lindu kinni püüda, kuid see tal ei õnnestunud. Aga šeik korjas ka neid põõsa vilju, keetis need teiste ravimteedega, mille peale ta oli juba meister ja leidis, et päris hea ja tervistav jook. Šeik läks teiste tarkade juurde, pakkus oma jooki ja tema sõbrad sattusid sellest joogist nii vaimustusse. Et sellest teatati araablaste püha linna mekasse ja Seiko Maarile ehitad, tee sinna tempel tema auks ja nii aegapidi Lewiski siis kohvi kui ergutav jook. Ja on juba ajaloost teada, et 16. sajandil oskasid araablased kohvi röstida ja idama. Turgudel tekkisid siis niisugused kohad, kus ristiti kohvi inimeste silmade all. Seda kohvi keedeti ja seda joodi, kuid turul oli seda ebamugav teha ja nii araablased otsustasid, et tuleb ikkagi ka üks korralik koht ehitada. Ja turulähedustesse hakkasidki siis tekkima niisugused majakesed, mis olid küll ilma katuseta, kuid. Ja keedunõu, see oli aukohal ja külalised, kes tulid siis seda ergutavat jooki nimega kohvi sinna proovima, need kasse istusid siis madalatel tumbakestel või lamasid vaip padel. Ja pikkamööda. Araablaste vahendusel hakkas kohvi levima ka teistesse maadesse ja Euroopasse. Ja on teada, et esimene oli paavsti saadik, kes 16. sajandil Euroopas paavsti juuresolekul kohvijoogi mõju demonstreeris, sest see saadik oli kaua elanud Iraanis. Kohvi poolt oldi ja oldiga kohvi vastu. 1564. aastal avati esimene kohvik. Noh, nagu me neid praegugi tunneme Konstantinoopolis. Ja Euroopasse tulid kohvikud just selle konstanti Naapoli kohviku järgi. Nüüd aga olid valitsejad väga mures, kes olid katoliikliku kasvatuse saanud, et koos kohvitulekuga Euroopasse tuleb ka islamiusk, kuid riikide valitsejad on alati küllaltki kasuahned olnud. Nemad leidsid jällegi uue vahendi, kuidas riigi kassat täita ja nii pandigi kohvile väga tugev maks peale ja riigile saadi uus tuluallikas. Ja 1635. aastal avati siis esimene kohvik Veneetsias. Sealt 14 aastat hiljem võtsid prantslased ülekombe ka istuda kohvikus ja avada kohvikuid Prantsusmaal, tõsi küll, oli esimene kohvik hoopis Marsseys ja 1652.-ks aastaks oli Londonis juba üle 300 kohviku. Kohvikud kujunesid Euroopas oma laadseteks kooskäimise paikadeks. Seal sooritati äritehinguid ja arutati päeva ning poliitilisi sündmusi. Ja 1672. aastal avati juba esimene avalik kohvika Pariisis. Sajandi lõpuks oli neid juba üle 200 Viiekümne. Kuid prantsuse kohvikud olid natukene teistmoodi kui Veneetsias ja Idamaal olevad kohvikud. Kui nendes kohvikutes joogina ainult kohvi ja kohvi juurde mitte midagi, siis prantslased hakkasid ka maiustusi pakkuma, kondiitritooteid samuti teed ja teisi karastavaid jooke. Kohvikutes tol ajal mingisuguseid alkohoolseid jooke ega õlut ei pakutud. Paljud kohvikud sisustati väga luksuslikult ja need ongi nõndanimetatud kultuur, kohvikud ja need kultuurkohvikud on säilinud Euroopas siiamaani. Võib-olla kõik inimesed on kuulnud kuulsast leipzigi kohvikust kus Johann Sebastian Bach kirjutas oma kuulsa kohvigandaadi pärast türklaste vallutuste tagasitõrjumist 1683. aastal levis kohvikute komme Viinis ja just sellepärast, et viinlased said sõjasaagiks väga palju türklastest maha jäänud kohvi ja Viinis. See kohvikultuur sai eriti suure kiidu osaliseks. Kirjutati kohvist, draamasid ja komöödiaid. Luuletajad luuletasid oode, kunstnikud ja skulptorid kujutasid kohvi joomist oma taiestel. Aga esimese kohvimaja Tallinnas avas karavel Liido nimeline meesterahvas. 1702. aastal. Väga maitsev kohvi oli väga maitsev, poolt sa leidsid ja ei noh, see on tore, vaata kui mõnus mehhanistades hingamine jääd, kohuseleek ja kohvioruum ja see on kohvik ja need omando avakohvik. Ja sina tahad, mina teen selle kohviku, Sulev Valmis ja las siis Eesti rahvas saab lõpuks ühe hea kohviku. Ega mina ei oleks esimene, häid kohvikuid on ennegi olnud, aga manda kohvikut ei ole. Vanda, kohvikud testijale, muretse ruumid, mitte nii, aga missuguse sa siis tahaksid seda teha, kuule, kõnnid fantaseerima hakata, siis me mäletame küll lapsepõlvest. Missugused kohvikud võisid olla, mina teeksin kamina ja, ja siis paneksime siia viiulimehel siia kamina juurde elav leek, elav muusika ja, ja niiviisi ja mitte kunagi ei keedame kohvi või ei lase tõmmata vana paksuke ämbri kohvi tee mingil juhul ei tööta siis süda kõva tümpsu ei pane ka peale, eks ole, ja ja hakanud, teeme kõik lahti, niiet valk paistab sisse, eks ole. Jah, nii et saad aknast välja vaadata ja peseme muide puhtaks kantsler on loomulikult seda, see on juba ideaalne kohvik ja siis võiksid olla niisugused väikesed ümmargused lauad, kus kohvitassi ja ettekandjale loogilisigenemi valge põllekesega. Kohvikukultuuri alguseks Eestis võiks lugeda Werneri kohviku avamist Tartus 1895. aastal. Algul oli kohvikukülastajate, eks põhiliselt naised, aga hiljem kujunes sellest kohvikust tolleaegsete kultuuritegelaste, kirjanike ja kunstnike kooskäimise koht. Kohvikutesse püüti tõmmata esmajärjekorras just akadeemiliste ringkondade esindajaid. Seepärast mitmed kohvikud muretsesid teaduslikke ajakirju, ajalehti, samuti osteti mängud nagu male, kabe ja teisigi. Tallinnas olid tuntumad kohvikud enne sõda Reisner, Kultas ja Corso eesti kohvikutes pakuti mitut liiki kohvi, šokolaadi, kakaod, kondiitri ja pagaritooteid. Alkoholi ei müüdud üheski kohvikus. Mängiti malet ja dominant. Suuremates kohvikutes mängis õhtuti Kammerorkester. Enne sõda oli Eestis 68 arvestatavat kohvikut. Kui me istume ükskõik missuguses Euroopa kultuur kohvikus, see tähendab kohvikus, kus käiakse ka ennast näitamas ja teisi vaatamas ja Meile antakse menüü, siis me ei oskagi valida, sest võimalusi on vähemalt 15 kuni 20. Küll on seal türgi kohvi kohviga, Kaagaga seal Harris ja nõnda edasi ja nõnda edasi. No türgi kohvi võib-olla nüüd meilgi juba rohkem levinud, see keedetakse spetsiaalselt varrega, nõus, kuhu pannakse siis kohvipulbrit, suhkrut ja vett õieti keedetakse seda kuuma liiva peal? Ta peab tasakesi tõusma, see vesi teatud piirini ja siis on kohvi alles valmis. Siis on nõndanimetatud ÜRO kohvi, seda kohvi valmistatakse järgmiselt. Kohvitassi pannakse üks kuhjaga teelusikatäis kohvi ja teine teelusikatäis kakaod ja pisut suhkrut. Peale valatakse keeva vett. Alustas, keeratakse kummuli ja oodatakse niikaua, kui kohvi on tõmmanud. Kas see analüüs, see tähendab kanget kohvi sidruniga? Nõndanimetatud Viini kohvi pakutakse vahukoore ja suhkruga? Iiri kohvi? See on kange kohvi, viski ja vahukoorega. Huvitav on Brasiilia karnevali kohvi. See kohvi on väga kange, ühe mokatassi peale pannakse terve supilusikatäis kohvipulbrit ja kui seda serveeritakse, siis tuuakse kindlasti lauale ka klaas külma vett, sest ühe eurooplase süda hakkab kindlasti nii kloppima, nii kangest kohvist, et pärast on vaja klaas vett peale juua. On veel väga palju võimalusi kohvi juua, näiteks hollandlased ja ka põhja prantslased. Nemad armastavad hommikuti nõndanimetatud kohvisuppi süüa. See on piimaga keedetud kohvi, kus siis kõvasaia sisse budistatakse ja süüakse tedagi nagu suppi. Kohvi pakutakse veel küll vanilliga. Näiteks Stockholmi kohvi pakutakse munakollase ja ruumiga. Nii et fantaasiat ja võimalust on palju. Loodame, et peagi ka meie uutesse erakohvikutesse tuleb palju palju sorte kohvi.