Ajad. Ja kombed. Kas ma võin istuda, vot mina olengi see. See, kes, kes saatil teile selle väikse Noh, kuidas läheb sul? Kuulge härra, ma ei ole täitsa palunud ja ei, ei ega sa ei küsinud ja ma vaatasin, et kaua sa ikka kuivad siis kurvalt. Kas te ei saa aru siis, et ma võiksin endale ise siis tellida? Sai lahti või mode lahti? Kuulge, andke andeks, ma tulin lihtsalt õhtusse muidugi. Kohal vaatame, kaua sa ikka õhtusöögile oli seal nii igav ju. Järved. Mul on õigus üksinda istuda ja õhtust süüa, loomulikult, ja ma tulen seltsiks ikkagi seda, miks te arvate, et ma pean otsekohe teie shampanjat jooma? Ega ma võtan ka, ega siis üksinda ju muidugi üksinda. Piinlik. Miks te arvate, et ma tahan teiega koos istuda, juua pidime kohe kergemad tantsud, siis tuleb väikeriigi. Ma tänan. Kas te oleksite nii kena, võtaksite oma pudeli ja läheb lahti kohe muidugi. Ja räägite ära, kui te olete enda meelest raisanud selle peale, palun, siin on 100 krooni. Kinnimakstud minul oli täna niivõrd hea päev. Ma tegin päris hea äri ja ma suudan selle kinni maksta küll, aga ma ei soovi juua. Loomulikult, mis siis nüüd koidule, kuule, minu poeg, pikuid olin mõelnud jumala sinu järgi. Kui te jätkate samas vaimus, lähme kohe tantsima, loomulikult olen ei, ei, muidugi kutsuma. Restoranis on ilmselt turvateenistus, siis ma olen sunnitud kutsuma turvateenistus. Mammi mammi nii peeneks. Täna räägime taas restorani külastamisest. Naine, kes peab end daamiks, ei astu sisse suvalisse restorani. Euroopas ei ole ammu enam tabu, kui daamid ilma meessaatjata restoranis õhtust söövad. Küll aga suhtutakse kerge irooniaga nõndanimetatud daamikestesse, kes lähevad õhtul juhuseid otsima. Kui mees palub istumisluba üksiku naise lauda, kellel pole kuigi kerge keelduda. Ehkki meeste laudades on ju vabu kohti ikka olemas, on see mees lihtsalt kasvatamatu ja naine teades, tundes niisugust taktitud meest ja Pole ju ka raske ära arvata, mis on tema tagamõtted. Ta ei tunne enam ent kuigi mugavalt ja see häiritus keelab isegi vahel õiget toidu maitset. Tundmast. Istuks niisugused mehed, vähemalt ilma kõnelemata. Mõne hetke pärast hakkavad nad lobisema. Nad tulevad lagedale üpris banaalsete komplimentide ja tüütute küsimustega. Hoopis sobimatu on aga üksikul naisel mehe või meestelauda trüdida. Traditsioon on vana ja televisioon on alati olnud, et mees läheb daamiga koos. Õhtul restorani ja ennast härraks pidav meeskodanik läheb oma daamiga samuti tunnustatud kohta. Restoran on ainuke koht, mille uksest mees esimesena sisse astub. Viimasel ajal leitakse, et see, kes maksab, läheb esimesena saali. Noh, siin on küsimus juba maitsest. Miks aga mees? Sellepärast läheb mees ennem, et kaitsta naist uudishimulike pilkude eest. Selleks et teed lauani juhatada. Paremates restoranides juhib seda küll ülemkelner või administraator. Kuidas seda inimest kuskil nimetatakse? Ka restoranist lahkudes läheb mees ees kuni ukseni, kus ta laseb daami ette astunud saali käituge, nii et ei ärataks tähelepanu. Nii mõnigi inimene leiab ja teeb kõigile suurt au oma kohalviibimisega ning kõik teised tema saabudes peavad söömise joomise katkestama. Puudub vaba laud, aga kohti on, võite alati paluda luba võõra seltskonna juurde istuda, aga enne tuleks natukene ikkagi ringi vaadata, millise laua ümber istujad te kõige vähem segate palub, mõni juba restoranis einestada, tuttav teid oma lauda siis keeldumiseks peab olema tõesti mõjuv põhjus. Näiteks teil on juba oma seltskond. Kui kutsuja on seltskonnaga, on esimene asi, juurdetulija tutvustamine lauas, olijatega, nähakse ise mõnd tuttavat, siis tuleb selle järele, kuivõrd lähedane on tutus, kas oodata kutset või ise küsida luba lauda istumiseks. Siinkohal tuleb ikka vaadata ja mõelda, kellega koos millise seltskonnaga teie tuttav viibiv restoranis. Võib-olla ta on koos sõbra või sõbrannaga, kellega on ainult sellepärast restorani tuldud, et segamatult vestelda. Või on siis suurem seltskond, kellega pühitsetakse mõnd päeva sel juhul te segate võõrasse lauda istumisel ja lahkumisel tervitatakse mees kerge kummardusega naine peanoogutusega. Nii et ma vaatan kohe järele, siin on varasemad registreerimislehed, nii, härra Kukk, härrakuk nagu temale võtame lihtsalt proovima, ma arvan, seal Eestimaalt pärit, aga oota, siin on üks mees, kes on Prantsusmaalt registreerinud rohelise kraadiga ja, ja see tähendab, et ta on taimetoitlane. Nii, oota, vaatame veel. Aga siis me peame, tähendab, võtame ainult salatit või võtame mingi juurde toidudele midagi soojendada, sedasama taime, toitunud sööma, restoranide, täpsustada veini siin muidugi südameid ja seda nüüd muudetud siin on üks moslem, on ka meil hulgas, sellele on vaja mitu sealiha ja liha, aga mitte kanaliha ja kana. Kana võib-olla tellida kõigile kana. Siin osa jällegi talu, kanaliha peab siin vahepeal ja sealiha ikka eestlase rahvustäitmine on ja olgu need seal looma enam vaja looma peame natuke viisakas vastuvõtt. Kui te kavatsete restoranis pidada kas oma sünnipäeva mõnda sündmust või on teie firmal ametlikud külalised, siis viisakas inimene läheb loomulikult ennem restorani lepib kokku administratsiooniga laua tellimise kohta, samuti koostab ka ise menüü ise, menüüd koostatakse siis, kui inimesi on rohkem kui kuus. Kui on kuni kuus inimest, siis need kostavad omale ise. Menüü. Oma erisoovid näiteks soovitakse lauda orkestrist võimalikult kaugele, tehakse samuti teatavaks lauda tellides. Samuti küsitakse järgi, millal peab arve maksma, kas on vaja arvet ette maksta teatud summa ulatuses või võite pärast kõik koos maksta. Juhul kui restoranis kavatsetakse pidada kõnesid, peaks peoperemees hoolitsema selle eest, et kõne ajal ei pakutaks pearooga, see tähendab sooja praadi. No vaatame, mis need sina vaata. Nojaa. Kuule, aga ma ei tea siit tellida üldse midagi. Siin pole hindu. Minul küll on, jah, vaatame, mis on pühendatud. Aga mis see, mis asi, see Kiievi kotlet, kuidas selle nimi nüüd on, jajaa vaata aga, vaata, siin ongi väikene. Vahnile. Mulle on toodud müstimini koos hindu, tähendab see on väga hea. Esindusrestoranis ulatab menüüd ülemkelner mõlemale lauas, istujale daamile ulatatud menüüs hinnad puuduvad. Kui antakse ainult üks meni, ulatab mees selle naisele laseb tal road valida ja esitab tellimuse. Kui ta on ka endale road välja valinud. Liiga kaua menüüd uurida, hindu kommenteerida, vaielda ja õiendada. On päris kasvatamatu. Kui te olete restorani kellelegi külaliseks palutud, siis pole kuigi viisakas kõige kallimaid roogi valida. Samuti kõige odavamaid, see ju solvab seda, kes teid on kutsunud. Kui te olete valinud restorani, mille toidud on eksootilised, kas Hiina, India restoran ja nõnda edasi. Ja teil ei ole kogemusi, kuidas me nüüd kokku panna, paluge siis kelneril seda teha. Usaldage teda, sest tema on ju vastava väljaõppe saanud. Kuhu jäid need Pletikad kotid, missugused kotid, ma panin sinna suurde kotti, need päästikaad, kotid, et ülejäänud toitu sisse pakkida, süüa? No muidugi, me võtame kaasa, mis sa arvad, et me jätame siia selle jupi omo? Mis jama, täiesti rahulikult, me võtame selle kaasa. Näen, kui palju lihalõike, kui palju vorsti, kui palju, kui palju neid isegi neid pirukaid jäi üle. Kuidas me siit vaikselt varastanud, gene, me ei tee seda vaikselt. Me teeme täiesti seaduslikult ja avalikult tegelikult mujal maailmas teevad seda kelnerid toovad ilusad karbikesed ja kotikesed ja panevad sinna sisse, sest me oleme selle kinni maksnud. Me tõime selle ausalt ja avalikult kaasa võtta. Te olete tellinud endale restoranis laua ja valinud toite liiga palju. Siis restoraniomanikel ei ole mitte mingisugust õigust teie toitu ära süüa, vaid loomulik ja viisakas on, et nad pakivad teie lahkumisel toidu teile kaasa. Viimasel ajal on Eesti restoranides tellitud laudadega üldse väga imelikud kombed kehtima hakanud. Eriti torkab see silma teie laudade puhul. Külmlaud on kaetud nagu kord ja kohus. Inimesed saavad vaevalt mõne pala taldrikule tõsta, kui oh imet, juba tuuakse soe kapsas, kartul, tulppraad, praetaldrikut test pole juttugi ja siis on külm, toidutaldrikul küll rosolje ja kapsas segamini. Kas tõesti restoraniomanikud ei tea elementaarseid lauakombeid toitude järjekorrast ja nende söömisele kuluvast ajast? No meil tuleb ära otsustada Mis aja unuga, see, kui me tõepoolest siin on raske rääkida, mina ei saa aru. Ma tahtsin öelda, et me peame täna ära otsustama, ma pean töö juures ütlema, millal mina puhkuse võtta. Jah, me läheme ühel ajal puhkama või ei lähe. Uhkuses. Peaksime aru pidama, täiesti võimet aru pidada, vastab nii kõva muusika, ime on ka, ma ei näe märkmik ja ma ei näe. Ei kuule, mida sa mulle teise kõrvale ajakirjanik, ma ei näe märkmikke. Nojah, kalendermärkmikus on nii peene kirjaga kris kuu pärast sulaka puukidega. Minul hakkab 15-l 15-l fotod, kus on Don't kuule, kõmbody ära nii, noh, ma ei näe mopi vea külje ote. Me vist ei saa siin ikka rääkida, maksa ära ja läheme ja räme, ära jää kuskile rahulikus, istume parki pingi peale. Ja edaspidi ei maksa veel enam üritada tulla paari juttu rääkima ja. Paar on mõeldud kohaks, kus püstijala võetakse väike naps, aetakse mõni sõna juttu ja minnakse sööma või koju. Algselt on ikka paar olnud meestekohaks, miks aga on meil nüüd igal pool baarid, kus inimesed lähevad vaba aega veetma? Sellele küsimusele vist ei oskagi keegi vastata. Ja pealekauba ei saagi ju paaris ka püstijala baarisõna juttu ajada, kuna kõik paarimehed armastavad väga tugevat muusikat. Ja see ju täiesti häirib.