Et mõtled või pidulik hetk, male isegi erutatud ja minu minulegi valmistab see suvi. Nii kaua pole restoranis käinud, aga siin üksainus inimene istub ütelda, et me ei tohi vist ise sisse minna. No siin ma loodan, et kohe tuleb administraator ja mõtle, kui ilusasti sisse saime. Vanasti vele ammu enne riigipööret, mäletad, siis siis trügime ukse taga ja loobusime, aga ja põhiline oli see, et kunagi ei teadnud, palju tuleb sellele administraatorile pistraia šveike vedelenud ja jah, aga neid ei tulnud üldse, tegi ukse lahti lasta. Ei huvita küll. Muidugi vaata tühjal ka ja inimesi täitsa meeldiv muusika mängib ja ei hakka igaüks kakerdamasid. Suure. Nii. Päris kena koht, meil on hea vaade siin ja, ja kogu kogu see plats on meie ees valla. Suurepärane ja see on ka hea, et aknast välja vaadata, et nad neid pakse kardinaid taeva, järjetegane valgele jussist ühtki nii vaata siin on, mis me võtame, sööme, joome ja loomulikult kokku meie ojja. Ma sain preemiat mõtla ja sina teed välja muidugi kogu selle 120 krooni ulatuses. Siis seda nii palju väga ei olegi, ma, no ma mõtlen, Saise maksab endast. Kuule, ära tee nalja, mina ei võtnud üldse rahaga kõigele, mul olegi niisiis kõigepealtsupp siis võib-olla enne mingid külmad suupisted, olgu, sündigu sinu tahtmine. Ja teda ikka ei tule veel. Huvitav jah, kuhu see kelner jääb? Ma arvan, et meie hüppama külmad suupisted nüüd ära, sest et me seda aega enam meil ei jätku, ei külmad, seda ta toob meile kohe, võib-olla seda siiski tellime, aga ma kardan, et enam liha praadimiseks ajada ja ja selle, see on kindlasti, see on teema, siis jääme siis peatuma, klemme siis külma suupisteid ja hea supp ja kohvi ja vaatame, mõtleme. Vaata, näed, siin isegi autosid ei käi väga palju ringi ja minu meelest me oleme nüüd juba pool tundi oodanud, mulle tundub, et restoranike väga kõle ja kuidagi paha, kui neil nii vähe külastajaid on, miks nad siis meid ei teenindaja? Ei tule ka, järgmine kord enam. Ja mulle tundub, et nad on lihtsalt kõik teenindajad vallandanud. No siis pandi pood, kui saaksin endale kohvi ära võtta tõttu suppi enam ei jõua. Saksa kohvi lihtsalt saaks sooja. Ega siin soe tehti, ei ole. Tõmbetuul. Tere, täna räägime restoranis käimisest. Restorani külastatakse kahel põhjusel. Kas me soovime kellegi auks või mõne tähtsa sündmuse puhul korraldada piduliku lõuna- või õhtusööki. Teiseks me leiame, et lõunastada restoranis, kui võimalused seda lubavad, on lihtsalt praktiline. Ükskõik milline poleks põhjus restorani minna, kuid kombeõpetusel on selleks puhuks siiski kaks nõuet, mida inimene peab oskama. Esiteks peab tundma lauakombeid. Teiseks peab omama elementaarset ettekujutust seltskonnas üldkehtivatest nõuetest, sest restorane on ju avalik koht. Teie ümber istuvad inimesed on kiired otsustama, kas liigitada teid kultuuriinimeste hulka või olete uue sovjetliku inimeste esindaja. Restorane on palju ja valida kohta, kuhu minna, arvestage alati antud olukorda ei mängi suurt rolli, raha, küsimus ja isiklik maitse alati vaid ka ametialane ja seltskondlik positsioon. Kui te omate esinduskohustusi siis ei võide riskida võimalusega näidata kusagil kõrvalises kohas restoranid on tihtipeale spetsialiseerunud mingi maaroogadele on hiina, jaapani, india, itaalia, vene, prantsuse ja nõnda edasi restorane siis nende omanikud ei tohiks nimetada suvalist paika kus menüüs mõned toidud konkreetselt selle maa järgi vaid restorani miljöö peab kujutama kohta, mis oleks tõepoolest sellele maale omased. Miljööd kujundavad ju valgustid, vaibad, nõud ja nõnda edasi. Samuti peab olema restorani teenindava personali riietus ka sellele maale pisutki omane, et ta selle restorani interjööriga vähemalt kokku läheb. Nii tähendab praegu hetk aega peaksime aru pidama selle üle mis saab meie väikeses juubelist, mis meie väikesest juubelist, kui me teeme kodus, siis ma olen juba enne nii lõpp väsinud, et ma ei tea, mina siis küll külalistega suhelda enam ei jaksa ja, ja see on, noh pärast anna andeks, mulle nende nõudepesemisega ei meeldigi nõia ja üksinda ei tule ka sellega toime. No ma saan aru, tähendab, ma arvan, et ega siin midagi teha ei ole. Tuleb, tuleb valik langetada mingisugune restoranile. Ja kui me niiviisi finantside üle vaatame siis äkki tõesti, aga missugune see meie kodu lähedal restoran. Ja võiksime võtta sülle, kus me vahel oleme käinud, aga seal Vigot väga kallis seal ei ole, seal on noh, kuidas öelda, kui restoranis üldse ei ole kallis, eks ole, muidugi. Nojah, aga seal on vähemalt puhtam õhk meil siin lähedal seesama oma kodulähedane restoran, vaata kui palju seal suitsetatakse, ja see orkester on ka alati nii valijatega keskkond omavahel. Mulle tundub, et see on kurtidele tehtud. Aga kui saan odavam, kas seal niisugust kõrvalruumi kabinetti on? B, siin ei ole, aga seal, kui me läheme sinna no võib-olla võib-olla seal tehti, õnnestuski, võib-olla siis mis teha. Teame täpselt üle lugema, kui palju meil külalisi tuleb, sest see kabinet on piiratud arv ja, ja siis sadam õigel ajal kutsuda, kus me ootame vastust, et me täpselt teaksime, palju inimesi tuleb, et me midagi õhku ei teeks ja. Millist restorani valida? Restoranidega on nagu hotellidegagi. Mida rohkem tärne, seda kallim, seda esinduslikum, kuid seda kallimad on ka hinnad. Meil veel ei ole palju restorane, kus ka hinnad tärnede järgi, aga küllap tärnid meilegi jõuavad. Maailma praktika on praegu niisugune. Eestis osatakse küll restoranides hingehinda võtta, kuid ei osata alati vahet teha vahendite, see tähendab mööbli, lauapesu, nõude, nugade, kahvlite ja muu inventari vahel rääkimata personalivalikust, nende käitumisest ja välimusest. Juba servi ettide järgi võib öelda, mis sorti restoraniga tegemist. Enda nime ja mainet hoida sooviv restoran ei luba ka päevasel ajal paberist salvrätikuid restorane, külastatakse nende köögipärast. See tähendab, kuidas toite valmistatakse. Kas nad on maitsvad? Nõud võivad ju küll peenemast portselanist olla, kuid kui toit on kesine ja ei maitse, siis järgmine kord sinna enam ju ei minda. No las ma vaatan su üle. Nii, loom ja lips on ees, paistab palju meeli rahuneda, nööbikene kinni, vaata, eemaldad edasi, ära nüüd vigurda, see pole naljaasi, sest et tõepoolest ma tean, et sealt restoranist saadetakse tagasi, kui jälle lipsu ees. Nii. Ja siis on väga hea, et sa suhtlesid ja võtame onu Edwardile kaasa. Todor olid, sest tema tuleb sealt Avinurmest ja tal pole kunagi lipsunuia. Võta, võta üks kikipääsenu, kolm nooremaid sugulasi. Nojah, kunagist kampsuniga ei tule see ka muudeks pintsakuga, igaks juhuks võiks võtta muidugi time. Loodan, et naised on kõik ikka sukad jalga pannud, et keegi paljas Äreidule külma. Seda me kaasa küll vedama ei hakka, maksavadki liiga palju. Nonii paneme siia koti veic. Oota, aga tulevad mõistuse juurde. Ütleme mulle see meie poolt tehtav sünnipäevapidu. Miks mina pean vedama kaase pinsa, Ootootne libesse ja kõiki muid asju, mis mõttega? No ära nüüd hakka, ise sa pakkusid, et võtame ka sealt, tõesti, siis on hea mõte, võtan igaks juhuks kaasa. Ei no aga kuule, mispärast me peame vedama seda sinna. Igaüks tuleb sinna niimoodi, nagu tundnud ennast olles on meie pidu ju ei lasta sisse, on kabiinlikuid tagasi minema. Oled sa kindel, et praegu ei lasta sisse? Muidu olen ma kindel. Minu tuttavatel oli juubel. Sinna restorani ja nende kaheksateistkümneaastast poega, kes oli tipp-topp ülikonnas, aga ilma lipsuta ei lastud sisse, aga olid nad ikka laua ette tilli? No loomulikult, kõik oli ettetellitud, kõik olid kohad määratud inimeste ära, ära muretse, selle koti kaasa jäämalts. Kliendil on alati õigus, klient on kuningas, niisuguseid lööklauseid on kõik teenindusega tegelevad inimesed kuulnud kuningas või kuninganna küll. Kuid Ta peab oskama oma õukonna vastu kena olla, et õukonnas teda austatakse ja armastatakse. Nagu igale poole mujale minnes tuleb ka restoranimineku puhul oma välimust silmas pidada. Siin on kaks võimalust. Kas valitakse riietus vastavalt restoranile või restoran selle järele, kuidas ollakse täiesti riides? Ei sobi dressid, kampsun, nahkjope, teksased, küll aga smoking ning frakk, kui on meil tegemist peene restoraniga. Muidugi on alati probleem, kuidas peavad olema mehed riides, see oleneb jällegi, milliste restorani te külastate. On täiesti loomulik, kui te kannate õhtuülikonda, siis on ka seal lips ees. Kui te aga lähete niisugusesse restorani, kus teie välimust eriti ei arvestata siis te võite ka tõepoolest ilma lipsuta minna ja daamid valivad alati oma riietuse vastavalt siis mehe riietusele. Nii. Ja teiseks, ma paluksin midagi lahedamat, kas keedetud või hautatud loomaliha või? Ma ei tea, ma küsin küüdisterale teil menüüs siin on ju. Ja, aga ma ei tea täpselt, mis köögis olles olla Ani. See võiks olla see pajapraad ka, kui tõesti hautatud loomaliha ei ole. No ja ma küsin järele ja üks hetk ja juua ka mineraalet? Ma ei tea, ma küsin puhvetist järele. Mida te siis teate, mida teil siis on? Meil on kõik, mis on menüüs, mis ei ole otse lõppenud. Aga mis siis ei ole olnud selle, ma ei tea, ma pean seda küsima. Aga palun, miks te siis minge küsige siis maod ja, ja, ja malakas. Kui te sisenete restorani, siis te puutute kokku uksehoidja pea, kelneri ja ta Kenneriga, kes otseselt teid teenindab. Nemad on ju esimesed, kes teid tervitavad. Loomulikult ei hakkade neile kätt pakkuma, aga te vastate Nende tervitusele kerge pea noogutusega ja on muidugi inimesi, kellel tuttavad töötavad restoranis, siis tuleks ikka silmas pidada seda, et need inimesed on tööl. Kelnerit koheldakse sündsa viisakusega kõrk ja käskiv toon. Kelneri alandamine on matslik. Kelnerit ei kutsuta hallo karjumisega ega vastu klaasi või taldrikut nuga tagudes vaid kergelt viibates või peaga vastavat liigutust tehes. Lugupidamatu on ettekandja, see tähendab naisterahva üle kahemõttelist nalja heita, teda patsutada või eesnime pidi hüüda. Kelner, kes ulatab. Menüü peab ühtlasi olema ka nagu konsultant, sest tõepoolest ega nii väga sagedasti me ju restoranis ei käi. Pealekauba on igas restoranis oma firma road ja nendel sagedasti kõlavad nimedki. Siis kelner annab väikese ülevaate, mida konkreetne toit sisaldab. Samuti on kelner nõuandjaks ka jookide valikul.