Mina olen Iivi Lepik ja mina reeturpso. Oleme Marie Heibergi elust ja loomingust üht-teist siit-sealt kokku kogunud ja tahame seda nüüd ka teiega jagada. OLEN sündinud Urvastes 1890. aastal esialgse hariduse saanud kodus vanematelt ja pärast iseõppimise teel täiendanud end Tartus. Armsateks õppeaineteks on Mulleys tooria, filosoofia ja prantsuse keel. Ilmavaate poolest olen idealist ja dogmaatiliselt ei ole ühegi poliitilise partei poolehoidja, aga ühinen radikaalsete rahvalikude parteide algpõhjus mõttega. Kirjandusmuuseumi fond 173 map 29 üks lehekülg 25 26. Urvastes maalilise uhtjärve läheduses Siimu suur taluäärel boksid ääres. Küla kingsepp Mihkel Heibergi peres sündis 10. septembril 1890. aastal tüdruklaps, kes sai nimeks Marie Marie Heiberg. Ehk Marie heinamägi ehk Duncal ehk vestameetra ehk Mary Tuuletare. Kaunis Võrumaakoduümbrust täis salapära, muistendeid uhtjärve ääres lutsu viskavale, karja lapsele paistis kätte üle järve kalevipoja lutsukivi nagu väike ja hall majake. Ma tahaksin mängida mägede pääl, mis kaugusest sina vat silma ja hüpata männikulatvadel seal ja vaadata ilusat ilma. Tahaksin tantsida tuuledega mu ärkaval kodumaa pinnal ja õitsevad kevadet kaisutada Me orgude mägede rinnal. Tahaksin laulda Traugeks muhe hääl. Me põliste metsade vilus kuuvalgetel vaiksetele öösetel seal mu koduma kevade ilus. Ema surma puhul. Sa ise läksid kaugele. Ei tule tagasi. Kuid midagi mu hinges sa jätsid ometi. Surnud, armsad helinat, su laulud, lahkemad, kui kaunid kandlega õlinud mu hinges heljuvad. Unenäos ja armastuses tuksub süda elule. Kustumatu igatsuses kaovad mõtted kaugele. Armastanmann lootust, kauge igavikuga, elu surm täis kauget ootust, kuhupoole pöörama. Hinges kostab murega ja eluvõitlus kutsub mind üle igaviku raja. Õnn, jää terveks. Jäta mind. Isa oma hädise tervisega ei suutnud olla kuigi suureks toeks perele. Võõrasemal puudus arusaam ja lahkus, aga temas helises anne. Jumalast antud loodusest kantud. Väike tüdruk istub põlluserval, isa künnab ja rutta, rutta, Ruunakene vea vagu virgasti. Õhtu sõuab, õhtu jõuab pia, raugeb päikene, ribake veel linamaade seitse sülda laiuti üles meil üles saada ligineva õhtuni. Rutta, rutta, Ruunakene vea vagu virgasti õhtu sõuab, õhtu jõuab, pea raugeb, päikene. Sügisene kartulivõtt kitsukesel põlluribal väike tüdruk seisab teistest eemal ja kuulab kaugelt kostvaid kiriku kellahelinaid. Ja peagi saavad teised kuulda. Kui kohelat mulda segasin ma ja peenarju lõpule viis. Õrn õhtutuul kellade helina Mäelt kõrvu mul kandis siis. Üks hing on jällegi kodu leinud, on rahule saanud üks rind mis oleks ka teinud, kus oleks käinud. Must maa, muld katab nüüd sind. Oh süda, kas sinagi rahule saad? Kord tulevad pilk Kased ööd. Kuid seni ma segan veel kohedat maad, teen lõpuni välja päält ööd. Kündja, laul ja kartuli väljal sündisid Mariel enne kümnendat eluaastat. Kord talveõhtul läinud Marie mööda põldudevahelist rada üle nõndanimetatud Jeruusalemma mäe kodutare poole. Seal jäänud luuletaja, pilk peatuma taamal üle kõrgema mäeseljandikul Urvastest võru poole viival suur teel liikuvatele talumeesteretkedele. Järgmisel hommikul võis Marie lugeda sõbratarile ette tolle talveõhtu meeleoludest tekkinud luuletuse. Käisin üksi tähte valgel. Käisin üksi tähte valgel mööda pikka teed ümber uinas värske lumi, kaugele sõitsid reed. Leinal nuttis mina seda tühi põllunõlv. Üle selle läks murrada. Pikk. Kui elupõlv. Vaatasin, ma kaugemale. Ei seal sihti näe. Mure musta hobusega sõitis üle mäe. Naaber Karl Sinimets meenutab. Heibergin elasid väga vaeselt. Vähe oli neil aastas päevi, mil kogu pere võis lauda istuda ja süüa korraliku kõhutäie. Kaunis loodus süütas tütarlapse südames ilujanu. Vaene miljöö pani igatsema parema elu järele. Juba 1905. aastal saadist ajakirjadele Linda, Noor-Eesti ja teised. Rohkesti luuletusi, jutukesi, mis osaliselt ka avaldati. Ära läks lokke lähemast minevikust. Marie heinamägi. Haava Eeva pühkise kraamis ning püüdis oma Annikest seest ja väljast nägusamaks teha. Pidi ju täna tema ainus tütar Leena talle külla tulema, nagu ta oma viimases kirjas pereannile oli teatanud. Ja seniks kõigile tutvateleja emalegi palju 1000 tervist saatnud. Sa häälaps peab oma vanaema ikka ka meeles. Oot nüüd saab juba viis, ei, kuus aastat mööda, kui ta linna läks. Küll on ta nüüd hästi suuremaks vast ilusamakski läinud, sa taevas selles elus üks saaksakene talitada ja neli rubla kuus, see teeb aastapäev neli korda 10 42 korda neli, kaheksa, 48 rubla. Nii palju raha aastas. Ja palju see veel kuue aasta peale teeb koos siis tuleb juba 200 rubla. Leena küll kopikat ei hoidnud, aga küllap tal ikka üle ka on jäänud ja kasta, nii palju raha ära kulutada jõudnud pasta aitab emagi reel. Vanake naeratas ja silus sängi tekki, kuhu ta Leenal oli aseme valmistanud. See oli tema enesesäng. Aga noh, eks tema võise paar ööd ka pinkidel magada, kui aga Leenal oleks ja hääsaattal siin olema päris uued õlled, pehmed, kui suleb. Ei tule ega teist veel. Ma tegin kohvi liiga vara, valmis, nüüd jahtub või ära ja Leena armastas ikka kuuma kohvi. Peaks ta juba tulema. Vanake ei raatsinud paigal olla, vaid tõttas ikka välja vaatama, kas tütreke juba ei tule. Viimaks ometigi. Nöörusest kuuldusivad sammudia, kahin, uks tehti pärani lahti ja pitsides voltides kahisel prelli astus tuppa. Tere. Vanake jaamatas. On see tõesti tema tütar, tema endine Leena, nii uhke preili, tema nägu, jahja hääl, sa taevas, tere. Ja vanake ulatas rõõmu ja imestuse pärast punastades preili poole oma kortsunudke. Mida see oma valge kinnas käega vaevalt puudutas ja nina kärtsutades ümber vaatas. Kui halb luht siin on, minesta kasvõi ära. Oih. Vanake jahmatas. Mis asi see luht nüüd pidi olema? Tee ometi aken lahti? Ah ai su arvasta. Mis hais siin küll pidi olema? Vanake nuusutas ka ka ei tundnud midagi, tegi siiski aga akna lahti. Maikuu päike paistis heledasti tuppa ja leinakultuur sätendas uhkesti musta õli, Kuue Alt. Tütreke, teenake, kui ilus sa oled. Kui pikaks kasvanud ja riided just nagu mõni saks. Missugune sa kuue aasta eest olid, sa taevas? Imestas vanake lapselikult naeratades ja käsi kokku lüües. Ja ma olen ka kuus aastat linnas elanud, palju näinud ja palju õppinud. Saksa keel on mul kogunev vesi ei olegi raske ära õppida, mõne kuuga sain selgeks. Nüüd kõnelen prouaga kõik saksa keeli. Tal on väga hea meel, kui teda hommikul peletan. Kutt Morgenmann Frau. Leena kummardas. Ta on väga lahke ja proua, vaata see kuueri tema kingitud käega. Peenike ja ilus riie. Ei arva, palju see maksab? Kaks rubla küünarja. Leena vaikis ja vaatas, uuri. Seisma on jäänud. Selle sai minema aasta jõulukingiks, eks ole, ilus on küll. Nakk, minu nimi on nüüd Helene proua kutsub mind ikka oma Heleniks ja passi pääl seisab ka Heleene. Sina kutsuga mind, nõnda pole ma nüüd enam mõni prostoi tüdruk, keda Leenaks kutsutakse vaid ikka peenem inimene, kelle kohta see päris crop oleks. Vanake tunnistas rääkijat veel tükk aega suuril silmil ja tegi siis pliidi juures tegemist. Ma tegin sulle kohvi ka, Leena Heleeneke päris kuum, sõge veel. Rääkis vanake Argselt kohvi poti lauale tõstes ja tütre poole piiludes, kes maha oli istunud ja tasku peeglikes abil oma juukseid kohendas. Mis kohv sul on, rukki ja rukkikohv? Ei mina sellest hooli, olen linnas harjunud ikka poe kohvi jooma ära toogi. Eit pani väriseva käega kruusi lauale tagasi ja tegi pliidi juures tegemist. Leena tõusis üles, seletas kübarat pähe seades, et ta nüüd anna poole läheb. Ahjaa, ma oleksin peaaegu ära unustanud sulle linna kosti anda. Säh. Leena võttis korvist peo, teie komplekkisid ja pani lauale. Söö, neid on hästi peenikesed ja kallid kompvekid. Suur tänu. Mis ma, vanainimene, nüüd enam maiustan? Aga sa tuled ööseks ikka tagasi, ma tegin sulle sängigi valmis, päris uued õled, panin ja õled. Kas sa siis arvad, et ma õlekotil magan? Minul on linnas puha padjad voodis ja kaks lina ja vaatoritud tekk ja päevatekki. Ei, ma lähen Anna poole. Nendel olevat nüüd uus elumaja tehtud ja mitu tuba? Anna kirjutas mulle, kutsus mind väga enese poole, kus minusugune inimene nüüd siin magab. Jumalaga. Jumalaga. Lausus eit ja vaatas tüki aega äraminejale järele. Langes siis kummuli voodi pääle ja nuuksus nagu kaebades päädvaibasse vajutades. Ära läks. Vaene ema. Tal ei ole enam tütart. See oli linnas Saksaks saanud. See looke oli 14 aastase neiu kirjade. Noore luuletaja Anna imelist sädet oli märganud ka Friedebert Tuglas kes oli seotud noor Eesti rühmitusega ja asus koostama Marie Heibergi esimest luuleraamatut. Austatud härra Tuglas. Urvastest 25. mail 1906. aastal. Teie kirja sain eile kätte. Mis minu luuletuste kirjastamisse puutub, siis on ostjal valida, aga mina ei teadnud välja valikust midagi enne. Ja teie teateid teise maitse järele on raske töötada. Ka ei tea, mis välja on jäänud, et otsustada võiksin. Raamatu pealkiri, noh olgu murelapse laulud meeldib mulle kaunis kenasti ja on ju ka õieti algupäraline. Teie lahke usaldama ettepaneku ma mõtlen, tasust võtan vastu, kõlisevad ikka tarvis ja noorel algajal iseenesestki mõista. Uuemaid töösid ma siis ikka ka saadan, kuid lootes, et teie nendega paremini ümber käite. Teid lahke soovi usalduse eest tänades sõbraliku tervitusega. Teie Marie Heiberg, Urvastes kuuendal juulil 1906. aastal. Austatud härra Tuglas. Mina ei kahtle sugugi, et kõik minu tööd iseäranis endisemad, hääd ei ole, nendes on vigasid muidugi, aga minu uuemat tööd edasi tee kirjutate teiste rahvaste radikaalsed kirjanikud on seda mõtet ju nii mitu ja mitu korda küll ühel ja teisel kujul käsitanud ja ei paku midagi uut oma. Mina aga kirjutasin neid küll omal tahtel vabal huvitusel ja omamoodi mitte kurkiaskalbe järele ja arvasin neil eluõigus olema. Ma usun, et sinna midagi enesest oma hingest panin. Mina ei armasta asju mitte hea meelega avalikult kujutada, vaid lasen neil kui nõidlikus värvipeeglis vastu paista, kus kõik muinasjutulise kuju saab ja üks väike asi, palju ei tähendaga terve kogu midagi välja teed. Ja see on minu. Teie ütlete, mitte kunstiline, mitte uus. Aga kust sa hing, seda uut ikka võtad? Elu on ju igav ja ühesugune. Mis mu kirjandus-lise hariduse täiendamisse puutub, siis ei ole küll palju võimalik ega aega ka praegu siin maal metsa taga, aga ma püüan siiski väheselt omal jõul edasi. Raske on, peab ütlema ja tulevik on ka kiitmine, et vaata, kui sa vaatad, aga valgust ikkagi ei näe. Seni pole ka katsetest kusagilt abiraha saada, et edasi õppima minna, midagi välja tulnud. Jajah. Mure, lapse laulud. Ma sooviksin, et raamat augustikuu lõpul ilmuda võiks, siis on minu 16 aastane sünnipäev ehk saak, seniks. Suur tänu teile pika kirja eest, teine kirjutage veel pikem ja paluksin küll võimalikult rutamini. Tervitan teid sõbralikult. Teie Marie Heiberg. Kurvastas 26. juulil 1906. aasta. Kahju küll, et minu murelapse laulude kirjastamine nii pikale venib. Tervelt üks aasta saab sügisel, kui esimesed tööd sinna saatsin. Ja nüüd on kahtlane, kas ilmuvad selleks sügiseks. Kuigi härra linde ennemini küll kirjutas, et igatahes ärge arvake, et ma ei ole pahane, olen, kuid teie mõistate isegi. Ahjaa, teie kirjutasite, et saab olema kirjameeste seltsi, milleks? Noor-Eesti vast kujuneb asutamise koosolek. Hästi. Kuid miks siis just kirjameeste selts jäi, mitte kirjanduse või kuidagi nii? Minule ei meeldi meeste. On midagi vana kitsast. 1906. aastal avati Tartus kutseline teater Vanemuine. Teatri tarvis ehitati Lindgreni projekti järgi kaunis põhjamaade juugendstiilis. Hoone maja avati 12. augustil. Urvastes 12. augustil 1906. aastal, austatud härra Tuglas. Teil võib küll hääl lõbus olla, pidudel käia ja kõike unustada ja unistada, ärge pange pahaks. Suur rahvakogumisnüüd Taaralinnas muidugi kihisev ja liigub, äratab alati vähemalt minus ikka hääd tundmist. Kui vahel ka tüütav on. Eesti kunstitemplis Vanemuises küll seal, nüüd muidugi kõrged sõnad kõlavad ja rõõmsad hääled, Helavad. On ikka vaikne ja midagi armasta hämarat unist nurkades. Tundub nagu ei olekski elu, muudkui ühtlane sumisemine Kärblaste laul, ajavool. Kell tiksub eestoas ja kastanipuu kohiseb, valminud lehed läigivad päikesepaistel. Vahel paistab taevas sügavsinine valgetes põua pilvekestes, päike helendab pilves agarates. Missugune rumalus elada, rõõmus olla, vihastada, vahest laulda. Tulge uinuma Helendavatele pilvedele, tormi, kaisus ja kauge taevas hinendusse, mis piiramata ja sügav on ja kus Lutmata kõrgel sügavas taevas. Jumal elab. Elu ei ole midagi. Ärge pange pahaks, et teile oma silma pilklistest mõtetest kirjutan, mis tulevad, kui elus nagu seisma jääd. Linnas muidugi aega ei ole seisma jääda. Ehk kulub minu kiri teile vahelduseks päris ära. Kirjutage mulle ikka k sääsetest asjadest, mis näete ja kuulete ja enesest ka. Kirjad kaugemalt on ainus vaheldus minu igavas toa elus. Teie saadetus tänuga käes, jutustus hingema. Kui kuulutust lugesin, mõtlesin ikka, et milles teie seal õieti jutustate, kas taevasest või maapealsest hingemaast. Arvasin minagi, et juttika viimasest vist ja nii ka oli. Tõde elust põletab ja paneb mõtlema. Mõte sünnitab mõtet ja suuremat õnne kirjanikul kunstnikul vast olla ei või kui oma töö kaudu teiste pääle mõjuda. Teie hingemaaga on teise korda läinud, pääseks taga rahvale. Teid sõbralikult, tervitades M Heiberg. Ja lõpuks siiski ilmus Tartus Friedebert Tuglase Gustav Suitsu toetusele kaasabil Noor-Eesti väljaandel Karl Eduard Söödi trükis 1906. aastal 16 aastase Marie Heibergi esimene luuletuskogu. Murelapse laulud. Ma kirjutan verega hinge imelist saladust murede sügavuse otsata hämarust. Ma kirjutan ja pisarad langevad mu silmist laulu märgade ridade pääle. Tumetuluke valgustab hämarat tuba, mille seina silmad ei seleta. Õues kostab kanget tormi, müha süda tuksub nii arglikult valjusti. Ma kirjutan verega hinge imelist saladust. Murede sügavuse otsata hämarusest. Kevadel metsas kui sõuaksid tumedast kaugusest valguse vaimud. Nii metsa sees sahiseb kevade salalik tuul. Ja uut Telia lootel on hingedes imedeaimud ning kotkana kõrguses lehvitab lõpp mata luul. Ma istun all metsas ja kuulatan mändide müha, mis kaugeneb, ligineb, kaugeneb lõpmata lool. Ja rinnas on tundmus nii imelik, värisev püha kui läheneks võimukas, kohiseb lainete vool. Ja lauldama taha, sest kevade suuruse tundest ja laulda, sest vägevas tumedast mühinast seal. Kuid sõna Mul surutud südames varjude Sundest. Ja magusast raskusest. Lämmastud hõiskuse hääl. Vaikus täidab unistavat ilma mõtte, Sueenumas on mets, jama. Ojas tõuseb üles niisket külmalaine, suudleb uduringiga. Vaikus. Süda tuksub paismas põues. Hinge täidab imeigatsus. Kõrgel täherikas taeva õues sähvad imeline helendus. Hiilgava tähekese särav sadu, kuhu viis sind igaviku tee, tähendas see minu elukadu määratuma aia meresse. Vaikus. Taevas magab hämaruses. Udu varjud mängivad hiies mäel. Mure lapse laulud võeti eriti noorte poolt soojalt vastu sest ta tabas ajastu põhilisi tundevarjundeid. Esikkogu hea vastuvõtt ärgitas edasi püüdma. Ja varsti pärast murelapse laulude ilmumist asus Marie Heiberg elama Tartusse. Ahnelt sukeldub ta Tartu kultuuriellu. Ta käib Eesti kirjameeste seltsi koosolekutel, kogub vanavara, Eesti Rahva muuseumi tarvis, organiseerib näitemängupidusid, loeb hoolega ilmuvat kirjandust. Tartus 27. veebruaril 1907. aastal. Austatud härra Tuglas. Sain e-kirja üle hulga aja ja kuidas veel saatsite härra linde kaudu, kes selle kogemata lahti oli võtnud ja alles siis kellegi kolmanda kaudu minu kätte saatis. Olgu pääle. Et teie mulle kirjutada ei viitsinud, sellest saan ma aru, mina ehk oleksin teile küll kirjutanud, aga ei olnud häid asju, sellepärast jätsin, kirjutan ma ju ka väga igavalt ja olen ise kahjuks igav inimene, mis teha. Ise kirjutanud ma sel ajal nii palju ei ole, nüüd aga ei kirjuta sugugi. Õpin, mõtelge ometi, ma ei oska mitte ühtegi võõrast keelt algusest pääle. Ja muust teadusest ei maksa ka suurt rääkida, see on ju iseenesest igale eestlasele selge. Jah, mis ma sinna võin parata, et ma vaesuse pärast rumalaks jäin. Katsun nüüd järele tuigerdada. Vahest oleks õige mõnus, kui teie Tartusse tuleksite. Aga et Ahvenamaa toredam parem on, siis ei ole vast ruttu. Kirjutage, kui tulete, kunas. Ma tahaksin hea meelega teie kirjatöösid lugeda, kas te ei võiks mulle saata oma käsikirju? Kuidas ma Tartus muidu elan? Noh, väga igapäevaselt ja kõik on igapäevane. Teate ju isegi arvata, et ma kunagi elu armulaps ei ole. Taevas on nii kinni ja maa pääl liig armas ei ole. Niisugune tundmus on ehk suurtes hulkades maha arvatud nemad, paremad, kellel oma aja õnnistus hälli või ka pärast kätte on antud. Nemad vahest on rahul. Kirjutage, kui viitsite ja aega on. Tervitades teie kem Heiberg. Teie kirja sain küll nädala eest aga vastamiseks võtsin alles täna õhtul aega on siin ka õige tülitavaidi aega veetvaid õienduse ees, mis teid lähemalt, ega kaugemalt, nii kui teisigi huvitalist paneme pidutaaras toime Bergmanni abiraha tarvis. Peame kõnesid ja etendame näitekunsti, et ise arusaamatult aru saamata rahvale paremat draamat pakkuda. Mina poolest saadik sunnitud asja eestvõtjana, olen peaaegu tüdinud siinsest seltskonnast, aga ometi on tähtis, teine külg on ju pidu sissetulekust üks osa minu jaoks muidugi võla näol Bergmanni abiraha poolt. Nii õndsad lood on praegu vanad kallid ajad, kui neid üle pää on olnud. Mis kirjanduslistesse uudistesse puutub, just palju ole neid? Juhan Liivi laulusid, olen lugenud ja huvitunud, kuidas kuulda ilmuvat Tammsaarel pea midagi vist teie teate sellest. Postimehe juures viibib trükkimine ja minu jutustus elu kevade ei ilmu vist mitte enne kevadet. Mul ilmub Postimehe kolmandas neljandas numbris midagi üleskutse taolist meie kirjanikudele. Mind huvitaks, kuidas teie kui kirjanik selle peale vaatama, vastama ja arvustama saate kui teie seda üleüldse teete. Tervisi Emmeiberg Tartus 1910. aastal. Pariis, 22. veebruar 1910. aasta. Teie postkaardi sain küll kätte, kuid mul ei olnud selle peale midagi vastata. Teie propageeritud kirjanikkude kongressist mõtlema endistviisi irooniliselt. On ju väga rõõmustav, et teil nii palju optimism, must on meil kirjanike olemas arvate olevat. Kuid ma kardan siiski, et teie kirjanikud ühisusest suuremalt jaolt just mitte kirjanikkude osa saavad võtma. Elage hästi. FD. Friedebert Tuglas. Kuigi Marie Heibergi mõte eesti kirjanike ühisuse loomisest oli tol ajal ennatlik, siiski seeme idaneb ja 12 aastat hiljem asutati Eesti Kirjanike liit. Tartus suhtles Marie heeberg Noor-Eesti seltskonnaga, kus esialgu leidis toetust omaloomingulistele kavatsustele. Ta püüdis end ära elatada ainuüksi kirjanduslikust tegevusest, kuid elades unelmates, jäida praktilises elus-olus abituks ja sattus äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Ta püüdis end kuidagigi vee peal hoida tunniandjana, maja teenijanna, Pariis. 10. detsember 1090. aasta. Saadan vähemalt kaardid sinu kirja eest tänada. Lõpetasin eile sinu elukevadarvustuse. See tuli pooliti vastamine jänese tahtmist, võrdlemisi kare ning terav. Küllap ise näed. Lugesin hiljuti Tammsaare üle piiri läbi. Huvitav, kõige parem raamat eesti keeli. Kirjuta veel, kui tuju ning tahtmist on. Palju tervisi FD. Tartus. Sinu kaarti sain praegu. Tänan osavõtmise eest, mis minu töö kohta on. Mul ei ole see mitte ainult kasulik, vaid ka ainus juhus, mina ei saa ju nendest midagi kuulda ega teada peale selle, mis ise otsustada võin. Ja nad ei ole vahest ikka mitte hääd. Kas koguda kokku ja anda välja kõik minu väikesed proosajutud ja luuletused ühes raamatus ehk proosajutud, iseäranis kui võib nii hea olla ja nõu anda. Kirjastamisega on paha lugu Noor-Eesti ma tean ainult, et Gustav suits käsikirju lugeda ei soovi. Kui töö sisse isegi usku oleks ja kindlate arvamist, mis sellest kõigest saab mistarvis? Päris kole lootuseta elu. Aga ehk on minu hiljemalt kirjutatud tööd ometi paremad ja vähemalt iseteadlikumad kui esimesed ei tea isegi seda. Pariisis 1911 küsis minu arvamust oma tööde väljaandmise asjus. Minu arvates on vahest ikkagi veel varatööde täielise kogu väljaandmise peale mõelda. Aga uued tööd? See oleks hoopis teine küsimus. Kuidas Noor-Eesti kirjastuse äriga lugu on, sellest ei ole mul vähimatki aimu. Jään siia vist veel vähemalt kolmeks kuuks. Tervitusi FT Tartus. Aga et sinu tervist tagasi pööranud ei ole, kas väga raske on? Ma mõtlen, et sina võiks kirjutada, kui tahad, aga haigus või poolhaigus on kõige õnnetum elus. Sellel ajal ei ole mina ka mitte töö tegemiseks kõlblik. Hirm millegi ees. Meeleolu, rõhu. Minul on majanduslikud raskused ka muidugi. Niisiis kahekordsest seesugused elutingimused, mis hääle tööle mõjuvad. Töö rahustab mind ometi pisut, nüüd saadan Sulle luuletuste käsikirjade Põleb Ehal Emajõel vesi, tuul paitab ta käsi nii hell, kord suvel kahekesi siin käisime ringi, lõi kell, lõi äkki pool kesköisest tundi, ma mäletan selgesti sind siis enese kõrval suurt sundi meel tundis, kui armastaks mind. Siidikingades kõnnib öötuules mälestustuttaval teel õhusinises seedis. Kurb luules näib, armsama jälgisid veel. Ma mäletan selgesti sind siis enesekarva suurt sundi meel tundis, kui armastaks mind. Laen on kõik valgemu eel. On udu, õrnalt hellub kurb meel, läen, tean ainult, et armastan sind, puu õite lõhnast rõhutud rind ei tea, kus ilmas viib mu tee ja kuhu jõuab pärale see. Mu kodu on tõesti kastanialleel, kuid seal ma ei ela. Ei kuskil veel. Läe. Tean ainult, et armastan sind. Puuõite lõhnast on rõhutud, rind. Tartu, 11. jaanuar 1912 tänan ometi sind, kuigi sinu kiri mulle suurt valu teeb. Kui lühikene on meie elu ja miks lühendame seda veel üksteisele haiget tehes? Ma tean nüüd kõik, mis oleks pidanud tegema, aga see on hilja. Anna andeks, ma ei võinud siis teisiti, see oli ometi suur saatus, mis mind sundis, kui sa selle pääle mõtleks. Kurb ja mõistmata on meil mõnitada. Ei maksa kellelgi teise vastu hoolimata halb olla teise suurimaid tundmusi, haavata. Mulle vähemalt on ikka sinu tundmused isegi viha minu vastu, suured, koguni pühad. Ma tunneks, kui sinust õieti aru saan, sinu asemel ainult kahetsust inimese üle. Ma olen küll väiklane olnud, aga ei valetanud, mis ma tegin või teen. Kui ometi kõigest enne aru saada suudaks ette näeks et sina, mu kannatusest ja murest otse ironiseerimiseks ainete leiad sa mulle kõige raskem kanda. Ma tunnen otse kehalist valu selle juures. Ei oleks vähemalt vihane mu peale ja ei mõtleks must halba. Sinu tutvus oli mulle see, mis sinule päike. Ja see on nüüd looja läinud. Ma annaks kõik oma elust, et selle tagasi saaks, et sina lepiksia meie veel lihtsalt harilikudeks tuttavateks jääksime. Kui sul Raasik ja lugupidamist ja usaldust minu vastu on. Ehk on kõik jäädavalt lõpetatud? Ei tea. Ma kuulan kaugeoja helinaid, igatsus ja lootus on olemas, kuid maailma päike särab ainult mu ümber lume pääl ja igatsuse lillased peaaegu külmatusele. Õied murdsin sulle ja kõik aimdus, et lähevad tõeks. Ma ootan sinu käest kirja ja hallid päevad mööda näevad ja siis ei tea, mis siis? Sinu käes on ju need kõik teha, et kõik hääks võiks saada. Ela hästi. M. Kiri härra Eduard Huubelile Metsanurgale. Mõned päevad tagasi, kui mu seisukord niisama halb kui igale eesti kirjanikul, kes vahel kirjandusest end ära elatada tahab ja kellele inimestesse eesti seltskonnas oma kultuurasutustesse usku veel sain, sellega, olgugi vastu enese tahtmist ja häda sunnil hakkama. Et Eesti Kirjanduse seltsi poole pöörsin laenatagu või antagu mis tingimustel tahes Juhan Liivikapitalist mulle 75 rubla toetuseks. Mis te arvate, mis minule vastati? Härra Kitzberg, kellega asele kõnelesin, vastas omal toonil. Teie ise peate Entel kirjanikuks, aga ega kirjanik ei ole. Ega teised teid kirjanikuks ei pea, ega teie sealt ei saa, lilli, suu, kurg saab, see on vana ja haige. Te võite muud teha kui kirjutada. Ma olen otsekohene, ütlen, mida ma tean ja mõtlen. Meil on üks kirjanikke Eestis, see on Vilde. Ta ei ole seni Kirjanduse seltsilt toetust võtnud, kuid kui ta kord vanaks jääb, ehk ta siis võtab. Annaks jumal, et Vilde seda tarvitseks eesti kirjanik seltskonnas sant, kõige halvemas mõttes. See nüüd kindel. Kuid mul on praegu väga suur rahapuudus ja pealegi võib lähema aegsed ainult suurendada. Hädas ei tunne takti ja sellepärast palun teid kõik teha, et ma toimetuselt honorari ette saaks. Mind hädast välja aitaks tänu teile. Aru saades vabandate mind. Tervitades Marie Heiberg. Aastatel 1911 kuni 1914 ilmusid Marie Heibergil novell tuli, lill, kogumik žanrigeeriv enne viimset päeva. Kirjanduslikus albumis moment mõningaid töid ja teine värsiraamat pealkirjaga luulemina. Ma leidsin sind, ei enam ära tundnud, nii matud ja alandatud saa kui kuningas, kui teda orjad Sundnud aujärge vahetama maanteega, kus rüütlid maha jätsite, kes kohtu ja ära andsid, kõrged aated, siis ta pidi kannatama ülekohtu ees vaikides kui su võimetute viis. Võib-olla, et hing otsides ühtainust, läks sinust mööda oma murega, sai vale teele võrgutatud vainust ja unustas kord oma jumala. Mu hing aladel, nüüd tõused üles sirgelt elu muresuuruses ja otsid omi tähti taevas üles. Ma leidsin sind, mu mina. Sa mängi laulu ilma sõnadeta, ma kuulan kauge aja helinaid. Maailma päike särab külmal lumel singi, lumivalge igatsuse, said tõeks lähevad kõik aindused, mis salakui ootel südamesse sünnivad. Kui püha vaikus, rahu, suur kui taevas kesksinist õhku süütavuses naad oh õnnistatud hingeline elu kui lootus, igatsus on olemas, kui ärasalgav kannatus, suur valumaad, paradiisiks meile pühendas. Sa mängi laulu ilma sõnadeta, ma kuulan kauge aja helinaid, surm, armastus ja elu, lähed mööda, hing lumivalge igatsuse said. Teri Tuglasele Tartust teine aprill 1918. Vaatan aknast välja, näen vene soldatid, püssid kõigil püsti seljas hulk läheb. Mõtlen ei tea, kuhu lähevad saksa soldatid taga ja kahel poolkuu lähevad nii sõbralikult. Kõnelejaid rongis sõita, kahvel vene sõjaväega ühes sakslastega. Aknast enam ei näe, teised lähevad õue, mina ka. Äkki kostab kogupauk. Surijate karjumine lõikas südamesse. Naine nutab. Vaata, kuidas tõstavad veel lume päält päid, vaesekesed. Inimesed taganevad õue, kisuvad mind kaasa, kustil veel üksikud kogupaugud ja siis olid kõik vait. Need on saatanad, ütlesin mina. Olgu nad ära, neetud. Tulin tulema. Laatsareti lävel seisis keegi valge pull Silvendas tuules, nii ise äralikult kõneldilist midagi kedagi tuuakse. Käin isegi kus. Lõppeks lähen miilitsasse. Kõnelen Einbund, iga protestist, mida mitme nimel anda, muud ju ei saa. Einbund soovitab mul protesti ära tuua. Toon ta sisu, on õige, terav. Kohus on täidetud. Koopiad hävitan kodus ära. Kuulsin, et sakslastel olla mitmeid nimekiri 1908. aasta tegelastest ja mul on sinu pärast hirm. Tahtsin sinuga kokku saada. Kodus lamasin sohva pääl. Keegi kloppis. Tuttav postiametnik tuli kasarmu juurest vahisti, kõneles väsinult. Olin ööaega magamata, punast kaarti, väge võeti kinni 60 inimest, kinniseotult toodi pritsimajasse 40-le antud jumala armu ja võllas Raadi mõisateele üles seatud. Hävitage mu nimekaart ära, olin presiidiumis, ütles tuttav jumalaga, jättes ta neist tüdinud ja väsinud. Nägin öösel unes palju lillasid haudadel. Läksin läbi surnuaia, palju haudu ja palju lilli. Panin käed kokku ja palusin. Unenägu läks meelest hämaraks, tähendab, ei lähe täide. Olen närviliseks läinud, süüa ei taha. Lõikasin oma juuksed ära, ahned naiselikud mõtted ühes juustega, need õrnad, kustuvad orjad, aegade mälestuste külge köidetud, haprad meeleolud. Juuksed, panen sahtlisse kahjunumist juuksist, kammisin, Glentisin. Unistasin, et armsam neid kord kammib. Kui just see viimane mõte oligi, põhjuseks nad ära lõigata. Lühikesed juuksed paitavad nii meeldivalt õrnalt põski. Panen laia ja kurva lilla lapse moodi kleidi selge, tuletab meile palju. Palju. Hella helback ütles, et ma kassipoeg olla talle juba sealt õigus olla. Kassipojaga võib mängida. Süütasin sulle armas vene kirikus küünlapühakuju ees põlema ja palusin. See on eluhommik. Juuni 1918. Mul on nii väga hellumusi õrnus su vastu läksin sind nägema Werneri juurde, seal sind ei käinud. Kus ma eile küll ei käinud sind otsimas, kaks korda aiakontserdil ootasin uulitsel, tule siia, tule uuesti, ma jään omas korteris unistama, ma ei lähe enam asjata teedel otsima sind. Ma ootan sind, tule puhkama ja mulle puhkust andma, armastuses Ma armastan sind. Ma kujutan ette oma elu sinuga suletud meie saali väheste valitud inimestega. Ma ise elan siis ainult sinust ja olen keskneid vaikseid, aastaaegade vahelduvaid päevi, kes komituaalillesid ja vast lohutaks mind jällegi ilma eluteaduslikud, poliitilised, vaimsed huvid. Vast isegi mõni kirjanik, võib-olla siis ma ehk koguni isegi midagi kirjutaks, millega mu mõistus oleks rahul. Seni olen omi käsikirju hävitanud ja ükski neist ei ole rahuldav, küllalt hea, ei meeldi endale minu hääl, Friidi, minu armas. Kas viimast sõna saab kirjas nii-ütelda, nagu see mõttes on? September 1918. Ma ei ole sind kevadest saadik näinud. Ei, ausõna. Kuid ma ei tea, kas sa siiski mulle ükskord ei tulnud Werneri kohviku ees vastu. Möödaminnes ma vähekese kõrvalt sain sind vaadata. Sul olid helehallid, riided, samasugune müts Epachi, sulle helehallid, riided ei ole ka armas värv, labane. Sulle passivad ainult matid värvid. Need annavad su näoilmete nüansid ka, õigemini välja. Sulle passib must, sinine, pruun, neis värvi riietes oled sa ilus kuju, meeleolu tuleb paremini välja, ilmneb. Sul on ilus kuju, kui su meeleolus sellele vastab. See viimne aasta pool on iseäranis muutnud summaneeri välimust, milles puudub mina soliidne esteetiline. Ja lõpuks teatas ennustaja järgmist. Tee armas inimene ehk küll mitte kergesti, aga kindlasti pöörab teie juurde tagasi. Te saate aastal 1918 õnnelikus abielusse astuma ja väga hästi elama rikkalt suure vanaduseni. Seekord ma naeratasin selle üle, kuid kõik võib olla. 15. September 1918. Elo ja Friedebert Tuglas abiellusid. 22 september 1918. On sügise tuulega päev, mis toetab meeleolu sihita rände ajal. Vist on mul keegi, kes mind tallab, teeb looduse seaduse järgi, onju argus enne võitluses maha langemist murdmist. Oled sa Friidi läinud üle kuluse sügisese heinamaa ja seal näinud õitsva sügise vaeslapse lilleks. Oled sa selle võtnud kõigest tahtmises õrnas, tundes oma käega murdnud säält ja käes kallistanud? Ei ole kurvematega lagedamat, ei ole mitte Kustki kohast ära ihkavamat ära minna, tahtvamad tunnet kui sügisesel kulusel heinamaal. Oi igav, kurb ja õudne mure kollane sügisene heinamaa. Ise olen kasvanud, enda kõrguseks täisikka jõudnud. Nüüd alles keskeluvõitluse traagikat Mooma sööd, selgub mõistuse puudus. Närvid. Muidugi õrnus, igatsus, hale meel, südamemure on nende nimed. Tule ära minu armas oma okasmetsa, minu truu armastuse varju. Tule olematust näivast elust tagasi elusse. Pole raha. Kõnelen sulle ettekujutusest enda elu üle, sõidan maale, kodu jään ei tea, kui kauaks sinna teenina alanduses oma isa ja vendi. Ma ei jää kauemaks, kui jään. Petro kraad on ka küsimuses. Aga mul pole praegu jõudu salongis lobiseda, olla vaimukas. Galant. Kui sünnib see maale minemine ostan rahveli pildi, värvid ja katsun maalida. Vist kirjutan ka luuletusi, nagu näiteks uni luules. Ma olen praegu jälle kindlamalt seda ainust elu uskuma hakanud. Eile öösel näiteks kõndisin võõras meeleolus mööda kuuvalget Tartut. Seisatasin meeleoluliselt paljudes võõrastes koridorides ja treppidel. Mõtlesin, vaadates tule valgust, korteris läbi võõras ste klaasuste elavad inimesed, vasta, rahul, õnnelikud. Oi kui võõrad eeskojad, võõrad aknad, trepid ja majadki ja lingi võõras on enne mind. Ja jääb pärast mind. Nägemiseni, tervitab sinu Mautsi. Eile kõneles keegi Siuru mehed intrigeerivalt tõepoolest seda juttu ajanud, et ma nõdrameelne olevat. Minul on õieti isiklikult see lõpmata ükskõik, mida arvatakse kuid kui elada, siis seltskondlikult ei ole see ükskõik. Olgu kitsa ennast loba seltskonnas, keegi ei usu. Kui ma iga avaldaks nüüd mõned 10 valitud luuletust. Ma ei ole kaua aega enam kirjanduslikult kõnelenud, olen vaikinud ja on olnud ka vaikida ja päält vaadata. Igav omas kodus on korteris. Rafaeli veel võin, suudan ma näha, muud ei. Tema õrna, geniaalse ilmega lapse, panete silmi. Ma kirjutas koguni tema üle ühe luulet tusetallema pühendaks. Aga ma ei kirjuta ja ei suuda, aga praegu ei suuda valmis tõlki käsikirjadesse märkida. Tule saame hääks sõbraks ja lähedaseks. Et oleks olla ahnii hääe. Täna. Elan veel oma mõistuse juures, nii palju enesest. Peaaegu kõikide arvates olen ma armastuse narr. Ja seda ma ka olen. Ja Fredi ma vist lähen siis, kui sa mind ei võta rändama. Sandin omale süüa ja piin on ka teistmoodi, ennast. Mulle tundub mu isiklikku elu rahulolematuse kõrval praegu kogu üleilmne rahulolematus, vaimne jõuetus. Hirmus raske. Oleks nii hääminna hämarasse tuledega kirikusse uskuda, lootes et kahe 30 aasta pärast saab see aeg täis. Tuleb viimnepäev. Ja seda usuvad paljud. Iseennast üles leida on ka suur rõõm. Rahu. Aimad samu elu, sest pääle millal ma 16 aastasena kodust lahkusin. 1907. aasta kevadel Saimetut tavaks. Aimad sa, missugune see on olnud? See ameti on ikka elatud. Loodan veel elada hästi. Mu jumal. Ja tundub, justkui ei olekski olnud raske, kui ei olekski palju aega mitte läinud. Ja imelik. Eile ütlesin ma kellelegi võõrale, ma olen ainult 27 aastat vana. Ta ei uskunud seda ja imestas, et see nii, võib-olla. Ma ei tunne enam aega isegi. Mõned luuletused avaldama ameti, saada need sinu kätte vast kolm tsüklit igast kolm luuletust. Vahest ongi mu elu ainult need luuletused ja mure. Jääbki nii. Maja, kus praegu elan, õue pääl, roheline maja, korter kaks, teisel korral ja õuevärava kohal seesama number kaks Tähtvere uulitsus. Sa leiad selle üles küll. Üks naine kurbade silmadega seisab meie vahel üks laps oma nutvat silmadega. Ja see laps olin mina. Marie Heiberg. Seewaldi närvihaigla viies mai 1919. Öösel miilitsa poolt üle antud on teada, et patsient on akna kodus sisse löönud ja endal parema käe vigastanud. Avaldas arstil, et kahe aasta eest, kui kallim ta maha jättis olevat esimest korda haigestunud. Ainult majaperenaine teadis sellest olevat üht ravimit tarvitanud ja paranenud. Lõpuks maal kosunud, siis küsib igas ometi tema surmaprotokoll ole ainiti otsavaatamisel suled patsient vasaku silma kerge värinaga. Seewaldi närvihaigla viies juuni 1900 19. Patsient tähendab, et seekord olevat erutus sellest tekkinud, et tema isa ja venda kui punaseid võru vanglas hoitavate isa suri vanglas. Vend pääses Venemaale. Kodust saadud surmateatest saadik olevat patsiendist tõusnud hirm, mis eile eriti tõusis. Patsient jutustab kõige jõuetult peaaegu sosistades, jätkab vahetevahel endajate, vahtides arusaamatut sosistamist. Seewaldi närvihaigla, 19. juuni 1919. Patsient kergelt ärrituv palub pihtimiseks luba. Väljendub pisut pikasõnaliselt ja mitmekordse nõrga kordamisega. Palun kuulake mind, palun kuulake mind. Selgelt ja osavalt kirjeldate oma haiguse tekkimist, kuidas teda ükskord bolševistliku sümpaatiast kahtlustatud. Tema kirjanduslik tegevus olevat selle läbi katkestatud. Edasiarenemisvõimalus võetud käsikirjad olevat pilkamalt tagasi lükatud. Seejärel, kui isa ja vend võib-olla mitte põhjusetult vangistatud olevat, ei tundnud ta end kaitstuna. Hirmu seisundit kirjeldatakse oivaliselt, ta uskus juba tähelepanu endale tõmmanud olevat. Kartis arreteerimist. Lõpuks vallandas peaaegu füüsiline hirmutunne afekti ja mõttetus piinas hakkas ta karjuma ja lõi lõpuks akna sisse, mis andis põhjuse TEMA interneerimiseks. Rongikonduktor August Waldner meenutab. 1920. aastal kohtasin raudteeametnikuna piletita kaassõitjat ühel kaubarongil. See oli väga kõhn, kehvalt riietatud noorevõitu naisterahvas. Tuli rongile tulnud Antsla jaamast. Tal oli kaasas väike kohver. Teda taheti trahvida. Vastasin tema kaitseks välja, seletasin, et on luuletajana Marie Heiberg nüüd aga vaimuhaige, kes käib mööda maad ringi ja peab end Nikolai teise tütreks Tatjanax. Pärast kirjutas ta minu palve peale kaks luuletust. Akendest hommiku tule loit ses valges suur taevas ja maa nüüdsama mu hinges paistnud Koit aastad. 1923 kuni 1942. Patsient viibib aastaid Tallinna vabariikliku psühhoneuroloogia haigla kroonikute osakonnas. On täiesti metsistunud ja dementseks nõdrameelseks muutunud. Suurem jagu lamad teki all, vahel käib ringi ja karjub kehaliselt. Aegamööda otsa lõppenud. 15 veebruar 1942. Surnud. Aino Kallas on Lydia Koidula loometeed nimetanud tähelennuks. Marie heeberg on oma kaduma läinud, käsi kirjalisele luulekogule pannud, pealkirjaks. Umbes tosin aastat loometeed kaks värsiraamatut, mõned proosapalad, kimp kirju. Seda kõike pole palju, aga ka mitte vähe. On ju olemas Mart Saare, Cyrillus Kreegi, Konstantin Türnpu, kaunid laulud. Kuula valgusest imelist juttu. Priiuse hommik. Käisin üksi tähte valgel lõputa teel. Põhjavaim ja teised. See on Marie Heibergi luule. Kurbus valu, ahastus on kaunis kui ta on kaotanud kõik selle, mis on temas isiklikku erainimlikku kui ta on muutunud kurbmänguks maastikuks Pesümfooniaks, kui ta on muutunud selleks, mida nimetame kunstitööks. Nõnda unustame kummardades kunsti, austades legende selle, mis oli tõeliselt selle taga sureliku kannatava inimese. Friedebert Tuglas.