Nagu muusikasõbrad muidugi juba tundsid, on see Ludwig van Beethoveni ooperifideeljo avamäng. Geniaalse heliloojale valmistas tema ainuke ooper aga kõige enam tuska. Selle esilavastas 1805. aastal Viinis kukkus läbi. See prantsuse revolutsiooni ideed kandev teos tundus tolleaegsele publikule sisuliselt vastuvõtmatu. Ei köitnud sugugi tegelaste mäng. Helilooja ise märkas puudusi muusikalises osas. Beethoven töötas ooperi ümber ja seitsmeteistkümne aasta pärast tuli Savini õue teatris uuesti lavale kus peategelast Leo noored, kes haruldase vaprusega päästad oma abikaasa reaktsionääride küüsist kehastas. Noor erakordsete dramaatiliste võimetega lauljatar Wilhelmiine Share veider heliloojale ja publikule jättis tema esinemine sügava elamuse. Ideeljo menu oli nüüd tagatud. Seejärel sooritas Wilhelmine Schröder hiilgava võidukäigu Berliini, Müncheni, Pariisi, Londoni ja teistele Euroopa ooperilavadel. Oma arvukatel kontsertidel esitas ta kõige meelsamini Beethoveni loomingut. Selle kõrval töötas ta pikemat aega üle paarikümne aasta Dresdeni kuninglikus ooperiteatris, kus aitas Richard vaagneril kujundada palju tooperi kunstis tema teoseid võidule viia. Esietendus Lendav hollandlane Richard Wagneri enda juhatusel. Tsenta osa laulis suur traagika, Wilhelmine Schröder. Menu oli vapustav. Ooper Lendav hollandlane tegi Wagneri nime maailma kuulsaks. Wilhelmine Schröder kehastas peaosi. Katan hoidleris ja teistes Wagneri esiettekandele tulevates ooperites. Wilhelmiine Schröderi viimane esinemine ooperilaval oli 1847. aastal Riias. Saksamaad haaras revolutsioonilaine, mis ei jätnud puudutamata ka vabameelset ooperi lauljannat. Pärast mai ülestõusu mahasurumist saadeti Wilhelmine Schröder Saksamaalt välja sest teda kahtlustati treesteni revolutsionääride toetamises jäinustamises. Nagu nii mõnelgi suurel kunstnikul, nii ei olnud Wilhelmiine Schröderil õnne isiklikus elus. Tema kaks abielu purunesid. Võõrsil rännates langes ta veel kelmi Impressaaria ohvriks. Sellises rusuvas olukorras võttis ta Pariisis pagendatuna vastu endast märksa noorema Liivimaa aadliku Heinrich von Bocki abiellumisettepaneku ja aastal 1850 Nad laulatati. Kuid ees ootas jälle palju sekeldusi, sest tsaarivõimud keeldusid revolutsiooniliselt tegelasele luba andmast Timale asumiseks. Ta oli sõitnud 1851. aastal ettevaatamatult resideni ja arreteeriti seal kohe, kuid vabastati varsti kautsjoni vastu. Kestis aastaid, enne kui Fonbockil õnnestus Peterburis saavutada abikaasa Venemaale asumise keelu tühistamine. Aastal 1857 sai maailmakuulsa ooperilauljanna koduks Heinrich Bockile kuuluv loodi mõis Viljandi lähedal. Uues kodus ei tundnud vananev kunstnik ennast kuigi õnnelikuna. Nagu mahajäetud päevikust ja kirjadest, nähtus rusustada, üksildus ja maarahva raske olukord, kellele ta sügavalt kaasa tundis. Väheldast puust härrastemaja, võrdles ta öökulli pesaga ja ennast puurilinnuga. Pikkadel talveõhtutel armastas ta siiski laulda. Klaveril saatis abikaasa sageli külaskeete sõnadele loodud Suberti metshaldjas mille tundeküllase tõlgitsuse eest oli tööte lauljanna Saksamaal isiklikult tänanud. Kõlasid aariad Klucky ooperis, difigjani ja Wagneri teostest. Rohke lauluharrastuse pärast ristis külarahvas mõisaproua, loodi laulu Kadriks, kellest kohapeal on põlvest põlve kandunud jutustusi tänapäevani. Mõningal määral pakkus lauljannale rahuldust ümbruskonna kaunis loodus. Ta armastas jalutada põrguorus jaanimäel kuni legendaarse siniallikani välja. Ekskursioonid, kes tänapäeval käivad vaatamas võluvat, loodi põrguorgu. Vaevalt teavad, et esimesena laskis selle korrastada ja jalutusrajaks teha Beethoveni ja Wagneri kaasaegne nende heliloojate teoste võidule viia lauljanna. Mõnel suveõhtul armastas ta kuulata küla noorte laulu jaanimäel lõkketule juures. Talle meeldisid kurva tuunilised eesti rahvalaulud eriti eilegi ketras, mida ta hiljem ka ise häärberis sõnadega leerutanud. Kuid üksilduse hälbimist tunne süvenes. Seda suurendasid arvatavasti ka maailmavaatelised lahkhelid. Lauljanna abikaasa Heinrich von Bock, kellest hiljem sai Liivimaa maamarssal oli mõisnike konservatiivse tiiva liider. Ta alustas isegi rünnakut Karl Jakobsoni ajalehe Sakala vastu, nõudes selle sulgemist. Nii ei suutnud teiste vaadetega suur kunstnik balti aadli kitsarinnalisus miljöös kuidagi koduneda. Ja 1858. aasta kevadel lumelagunemise ajal, kui häärberi pererahvas viibis parajasti Paistu kirikus jumalateenistusel laskis ta kutsaril kaks musta hobust saani ette rakendada, sõitis lähemasse postijaama ja lahkus eestimaalt. Külarahvas kas Lewis, aga jutt, et mõisahärra mõrvanud oma laulu Kadri ja lasknud kuriteoruumi kinni, müürida? Põhjust säärase jutu tekkimiseks andis abielupaari jahe vahekord mis ei jäänud laiemalt. Kui mõni aasta tagasi loodi mõisa vana hääberid, seda öökullipesa, kus nüüd asub Viljandi spordikooli filiaal põhjalikult remonditi, avastasid pottsepad ühest sissepääsuta keldriruumist tuleva Sulööri näidet, kunagine rahvajutt mingist keldri kinni müürimisest peab paika. Muidugi aitas lauljanna lahkumisel tekkinud salapärasust tublisti suurenenud. Kui loodi mõisa isand Heinrich Pokk oli väga range siis laulu kadrist jäid ümbruskonna rahvale parimad mälestused. Teenijaid ja talupoegi kohelnud ta väga lahkesti ulatanud igal võimalikul juhul abistava käe. Saksamaal ootasin Wilhelmiine Bocki aga uued vintsutused. Kui ta jälle treeslani kontserdilaval esines ja tormiliste aplausi osaliseks sai, nägid valitsevad ringkonnad selles poliitilist demonstratsiooni. Edaspidisel esinemise Dresdenis keelati. Ma pean pääsema sellest kõdunenud Euroopast, hüüdnud lauljanna ahastusest ning kavatsevad asuda aastaid kestvale kontserditurneele Ameerikasse. Kuid järsk ja raske haigus tuli vahele. Wilhelmiine Schröder Pokk suri 26. jaanuaril 1860. aastal 56 aastasena ning sängitati Dresdeni kolmainsuse kirikusse. Nii lõpes loodi laulu kadri rahutu elutee. Ei käi. Laevitud kivil killi, onu liini. Viidad Timmerne tuli Batme Jaanendaalitatiivsel aegagi, Taivee tuli olla kolm päeva. Nüüd oma silmi, kui tiiger on kuivallveelaeva, leiab haava Kalloy Johnston. Mina tulla ei saanud. Viidet ainult teised Malva ja Aafrika džunglis Viikholmi iga töötunni sees, kui olid veel. Ma sõitsin vanast hiidlaste laevas, need olid nii nurjatu suured, et kiikriga pidi vöörist vaatama, mis mehed ahtris teevad. Kiil oli maailmatuma suur ja sügaval. Sellepärast ei pääsenud Rambaga kuidagi üle ekvaatori, kiil lõhub ekvaatori ära, hakkasid omal kulul parandama. Kaapiden siis kamandas, et kui üle ei saa, lähme alt. Aga või saal paremini, saad. Mastid, röögatu, kõrged jäävad ekvaatorist, enne. Ei aidanud, siis muudkui võtsime topp säilid maha ja paar nooremat madrust. Te olete üles raadele, Need tõstsid pood saakidega ekvaatori üles ja sõdasi saime ikka lõpuks alt läbi. Kui. Kooride möllust kui ka raatori laeva. Nonii ma liiga ühte puhkama paadunud massi rooni. Ka. Viime vaat maeti ja ikka. Ja alla liiatega kiiriga jalgpalli ja lauaandi keeri, tai Al-kandi ja. Ja seal jätkarki. Ja la haua ja särje särki. Raamat. Noorest pärast vedasin nuumhärgi luubiga Hiiumaalt Haapsalusse. Ei sel ametil olnud vigagi, ainult et kui juhtus paras torm olema ees, puhus argade sarved sirgeks ning Haapsalus ei tahetud loom enam kuidagi vastu võtta. Et mis tõugu nöötši, õhukesed pulksarvedega elukad, on teos nende liha süüa üleüldse Volvadki. Aadu tubaka. Koolöök kuul luudki. Toores. Ta ju tuul hooblil alla, need kaared sõma ja taeva. Binokli mab tapeet, Mallo saar kõigub kui krahvinna hooti. Oo jaa, rel mürsu, need paar araabia meelema. Rida riivi ranka meeda. EV kolm tundi ranna lähedal ta ka ela on sealjuures siin. Me pooli töötame. Köödajana PVD meeles jaapa rull kui nüüd ta kaare leetu ta veel paadi ja need kaks päeva läheb nõnda ja kolmandal viinud või allveelaeva. Ju toov, kui kad ma, no olen ma jaa Jõudu, või ma aegu, no olen Maardu, et te teete ja minge ja vaadake Ja mere peal tuleb teinekord imelikke asju ette küll. Eriti kui veel hiiglastiga kampa juhtud. Pole sellest nii kaua tagasi, kui püüdsime Hiiumaa lähistel kala. Ilm oli kena ja aega jäi ka natuke üle. Mõtlesime, siis läheme korraks maale kah, et vaatame, kuidas sealkandis elu, kordon. Võõras rand, veealuseid, kive täis, kuhu sa lähed? Õnneks olid hiidlased ise ka pisikese paadiga merel ja üsna lähedal. Võtsime siis ühe Ehidlase lootsiks või nii, et näidaku meile veealused kivid kätte, siis teame, kust randa pääseb. Lõime mootorile hääled sisse. Nii et vahujutt taga, kui karraga rank, eks istusime kivi otsas. Hiidlane ütles, et no ma näitasin teile siis nüüd ühe geimi kätte, teised otsige ise üles, mul pole rohkem aega. Eks laevukene koiduvalgel merel teadmehidega pardal oli 22, Nad, merekarud, lõbusad ja turja kõik. Ja see polnud üldsegi neid. Esimene sõit. Mis kui nii ja mõtled, kus ta võimet tädi oli oma vana ja tunnid. Meresõit teadagi ei, olevik, pall. Kerast sadamas vandusid laevuke koorm Jagnal põgus merega Rutherford ees ootasid naise õdesid ja seal ujusid viiulid ja mürtsu rokkooper mängrabida, mis, kui mõtles, kus on teema võimete. Ta oli Ugavana ja tunnis. Sest need olid teada, siin ei ole. Vaid siis, kui mehed ükskord laevale sai. Jahutas nii kenasti neid haigeid täis. Pole torm kordus nakkus. Läksime siis üle parda. Ja mõtle, et kus on põimetajadi Taani euro avana ja tunnistada, et meresõit ja midagi ei ole. Lõpp eskord, maru ja taevas oli klaar, ägid väsinud mehed, üht palmide saar, kurss minna, siis võeti, lõppes ränk töö. Seal elasid naised kriimustas kui piss Krimmis, kuigi ja mõtles kontsavõimet. Ta oli oma vana ja tunnisega. Teadagi ei ole pikaajaliselt. Õnnelik lõpp. Tutvu soolaleiva, tõi neile suguharu patroon jäid saarele mehed, lapsed, hospreid, naabründail. Hõimetädi ta oli odavana ja koll. Hiidlastel Endel läinud ju ükskord uus hea puus, laev tõkkes meeskonnaga papp ja ainult üks mees saanud raudankru sarvipidi veose ja tulnud kaksiti ankru peal randa. Mul kruuba igaks Pilgud. Tuula huuli muidugi huuled on soojas. Kuuseumi niisiis meil on, tõi Iisraeli nuudi iva. Enne viimast kärge. Juuksed on kui kodu run oli. Nende osale staabiga. Mure on mees iga arv, kui need kaela pärga. Mitte nagu äkki seega saada. Mula. Silus. Kruuba igaüks. Seinu piiluma? Inimese elu on ka nagu meri kordlekvaikide siis tormi käes, kohal, karvupidi ja keerdus. Siis on hea ankur ja ankrupaik kuldaväärtasjad. Ankur on juba vanast ajast lootuse ja truuduse märk või sümbol. Vanaemal oli üks trassitud postkaart, rist, süda ja ankur peal. Usk, lootus ja armastus. Usk võib tuulde lennata ja armastus untsu minna. Aga lootus peab inimesel ikka olema. Ankur peab alles jääma, muidu oled varsti põhjas. Me ei võta Ja ei pooleta purjetamis oskata, kas ta ikka too jõuka Opmanniga tuul püüdis seda teada. Aga? Veeno oli kaval ja. Liigal tuure sees. Mängisin nooti, hambast. Ent siiski meil jõutud kui tulla, aga see rannakud ninaga silma ja loovad. Nad läksid sellega alt, tulid kõik kolmekesi ühe tüdruku järel aga iga tüdruk ootab ainult ühte mereveest, olgu see kasvõi pootsman. Sess mula. Veest. Saada taco jooga. Siis saada seal saada. Ta päevaga saada. Ma ei näe, kuidas peatub sinu Kruuse. Thor muudab rahutuks sest mu ema on ka meeste Ta tahab koju. Saada saada mulle jäi. Ja aga saab, aga ta ei saa ta ka. Aga too ei ole tulnud üles USA sest mula ka. Ta ta, ta, ta võis saada. Vääre. Saada. Seal saada ei ole ja. Ka saab, aga ta ei saada. Teised mehed hakanud ükskordiidlastuaalsemad, mis meremees oled, ei tunne kompassegi? Hiidlane öelnud selle peale. Pange või Kaius ja pumpas kõrvuti lauaveele ning vaadake, kumma kallale malevaga läheb. Olen mees, kes merre möllust. Impus, aga kui. Valgas paistis Toonud loovust randa ning sealjuures põllud. Hitler räägib deeguum. Voolus Trata küll ootust saaksid anda visterved merre tühjaks. Olen mees, kes merre nõllust. Impusa. Paistis. Tuulut loomusterand, juhige tead et sul minust saab kord. Helinat säraks, kas siis tõesti seal parras a'la nalja? Ala jaoks on kapronist võrgud kinni, nad südant. Põrgu, mida paremat veel rull tarvis? Mulk küsinud jälle hiiglase käest, et paelu seol seda künni Maadumuga. Hiidlane vastanud, et mess paljud end või Sõru otsast pärnu alla ja kalanast Gotlandi. Anna ja edu. Henryl. See seesedena ja.