Tere laupäeva eetris on veebruari esimene kultuurikaja. Tänases saates mängime kaarte ja ennustame. Loeme jääle ja veele kirjutatud kirju. Vaatame kultusfilme ja käime Indias. Kokku kaks raamatut ja üks täiskaardipakk, üks manifest ja kaheksa filmi. Üks jõgi ja miljard inimest. Täna saates kirjastus näo kirik andis välja luulekogu kaardi pakaks. Asko Künnap ja Jürgen Rooste mängivad kirjandust, aga kaarte ja ennustavad tulevikku. Kaarte segab Urmas Vadi. Ervin õunapuu on väljas Eesti gootika kolmanda osaga, nimeks meie igapäevane jää ja väljaandjaks. Kirjastus Varrak. Berk Vaher analüüsib tekstikatkendeid, loeb Gert Raudsep. Ameerika kultusfilmide eriprogramm kinos Sõprus ja Tartus sadamateatris. Kultusfilmid on valitud koonduma sõnavabaduse teema ümber. Millal muutub film kultusfilmiks, sellest räägib Ilmar Raag seekordse programmi üks koostajatest. Saate lõpus on reisikiri. Hendrik toompere juunior käis Indias. Tänase saatemuusika valis Peeter Rästas. Mina olen toimetaja. Näo kirik andis välja luure kogu kaardipakk, kaks. Kaks on järjekorra number, esimene kaardipakk ilmus mitmed head aastad tagasi, 2001. aastal. Siis oli, pakkis must notsu ning teadjamad kurtsid, et ei saavat hästi bridži mängida. See viga on nüüd parandatud. Kuigi tegelikult on Asko Künnapi kujundatud kaardipakk kaks siiski ennekõike luulekogu. Kuid kui kõik viitab sellele, et peale lugemise peoks esemega justkui veel midagi tegema, siis kuhu meilgi sellest pääsu? Asko Künnapi, Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärve, Triin Soometsa ja Elo Viidingu loominguga mängivad Asko Künnap ja Jürgen Rooste. Kaarte segab Urmas Vadi. Teada on see, et, et kõik need hasartmängud toetavad kultuuri nüüd kultuur toetab hasartmängukuidas kombel. Teerite Jürgen Rooste, nendega ei ole võimalik hasartmängu ju mängida, et väga ohtlik ja väga rumal oleks mainida nende kaartidega raha peale siis tõenäoliselt jäetuse lugema ja keskendumine läheb ära ja just sellest mingit tulu küll ei sünniks, nii et ma arvan, et see on pigem lammutusakt hasartmängu kallal. Eks kaardipakk on kõige kurja kehastus ja saatana piibel, nagu me teame, aga võib-olla tema katmine uuema eesti luulega võtab talt jõu ära. Äkki peaks samamoodi tegema inetute majadega Tallinna linnas näiteks Viru keskuse katma luulega, et siis võtaks õu ära? Kas teid viit luuletajat ka sisuliselt mingisugune tunnetus või arusaamad maailmast või luulastele üldse ühendavad või, või on ikkagi lihtsalt viis eriluuletajat, kes on enda luuletused sellesse kaardikogusse andnud? Meid ühendavad väga paljud kummalised seosed, et meie kui inimeste vahel on väga-väga erinevad sellised Laburyntlikud suhted muidugi võtta. Mina, Karl, Martin, Asko, meie oleme nagu kolm põrsakest siin, eks ole. Siis on kaks kuldkiharad, ei ole. Sina oled jokker. Eelmises kaardipakis oli must notsu aga üldiselt ühesõnaga, et, et sellisesse väikses skulptuuri ruumis nagu noh, meil paraku on selle mängu jaoks selle selle linnade põletamise jaoks on paratamatu, et kõik kõiki tunnevad. Aga kuidagi on nii välja kujunenud, et millegipärast jäime selle viisiku pääle. Ju meid oli siis 11 veel paar lugu rääkida. Pigem seob siin vormi piirang, kuigi need tekstid ja need viis autorit on väga erinevad, siis. Kaart iseenesest on üsna väike pind mis seab juba ette mõned piirangud, mis teevadki asja huvitavamaks, et kui viis aastat tagasi esimene kaardipakk sai kokku pandud rohkem nagu varem kirjutatud valikutest, siis siin on suurem osa luuletusi. Nii palju, kui ma olen aru saanud, teiste autoritega rääkides on spetsiaalselt selle formaadi jaoks kirjutatud. Ehk nad on, eks ole, kontsentreeritud ja lühikesed, mis näiteks mind luules kõige rohkem võlub, on see, et ta nii lühike, nii kontsentreeritud vorm, et üks hea haiku võib öelda enam kõik. Paulo Coelho raamatud kokku, tihti ütlebki, jutuks olnud, et teeme järgmise koguses näiteks sigaretipakina, kas on igal 20-l sigaretilaadne haiku peal ja loed läbi, suitsetad ära, et veel kahjulikum kui kaardimäng võid olla. Kas ikka on muidugi kahjulikult, ma usun, et ikka olulisem on sisu. Ja et igaüks neist viiest autorist on jäänud iseendaks ja kirjutanud täiesti omas stiilis oma maailmast, et siin mingit sellist ringkäendust või ringtsensuuri pole toimunud. Et mõnes mõttes viis ego, et kas kaardipakid nagu plahvata, et see võiks sedagi hävi Potterlikud, sellised plahvatavad kaardipakid või tekstid üksteise vahel läbi ei saa või kõvedega seisavad koos kuidagi kummalisel kombel ja vähemasti mõned nende proovitud lugeja peal, kes on midagi ka vastukaja anud on välja tulnud, et seisavad koos just nimelt selles mõttes, et segad selle kaardipaki ära ja siis hakkad lugema ja seal tekib mingi uus kooslus noh, sisuliselt. Ta on ju selles kahes kaardipakis, mis on kokku pakendet ligemale lõpmatu arv, erinevaid luulekogusid, sest iga segamise järel lugedes sa saad täiesti uue järjestuse iga lugeja, võib-olla ise toimetaja või ise tsensor ta võib välja nokkida need kaardid sealt, mis talle ei meeldi ja minema visata kaminasse täpselt, või vastupidi, koostada mingi oma pestav pisikene, vähendatud üks pakk või nii nagu seitsmekümnendatel pahas läänemaailmas oli kombeks poolpaljaste pinnap tüdrukutega kaarte nööpnõelaga seinale kinnitada kempsu või kööki, et ta võib sealt oma lemmikluuletuse või luuletaja endale seina peale panna. Just tüdrukud võivad näiteks kanda mõnda üksikut, eriti meeldivat kaarti kuskil aluspesu vahel. Nojah, see sulle meeldiks. Nüüd me võiksime sujuvalt sellest vestlusest üle minna ennustamisele, mida ju ka väga hästi kaartidega teha saab, et Jürgen, alustame sinust. Et ütleme, et see valdkond on, armastas, tõmba üks kaart, loe mis selle tuleb? Haa Heloviidingult tugevat, teine. Kõik, mis nendega juhtus, oli ju tõsi. Poliitika, ohvrid, salalood avali lehes. Tugevail polnudki tuju teiega läbi rääkida, ei olnud mahti julmuse, salakavala viimistatu või lohaka jaoks. Löö tugevat, unista, kuidas ta krõksatav võidukas marmor kestab, vaata, mis temaga juhtub. Tugevad nälgivad, tõusevad tugevaid, tapetakse kordi ja kordi ja kordi. Me kurdame, tugevad, tapavad, tugevad, tugevad kuradid, sõdivad. See kaart tähistab tugeva iseloomuga naist. Samas võib see kaart ka hoiatada selle naise viha eest. Sähendine. Ütleme, et järgmine valdkond on töö, Asko, sinu kord. Karl Martin Sinijärv. Tomatitaimed. Mul on lapsenaine ja akna peal tomatitaimed. Tomatitaimed kingin ma sõpradele. Nood teised kaks on kingitud bulla. Ma olen nii tänulik. Ütlen minu arust on see üks selle kaardipaki kahe kaardipaki peale kokaks ilusam luule. Järgmine valdkond raha, Jürgen sinu kord. Näedsa Jürgen Rooste, mu tütar joonistab mind pildil sarvilise pisikesena mu naise pähe seisma. Tema oli suur ja värviline, mina kulatega minimalistlikud mustade joontega ja värvimata. Mu ema oli meil külas. Ta küsis, miks see issi kurat on. Laps, seletas sellepärast, et ma joonistasin ta kuradina. Rahaga on kuraatlikud lood ja viivale tervis. Asko Künnap. Ja tõmbasin Pakist ärtu poisi. Keegi Asko Künnap on kirjutanud nõnda. Üksinduse kiituseks. Üksinduse kiituseks liivatorm köiaks keerdub. Üksinduse kiituseks. Paniiniks pöördub fekaal üksinduse, mille ees transiidi prints ägiseb oma mustvalges unes. Hiirestub meediamagnaat halvava üksinduse põhjani selge ja suure üksinduse kiituseks. Pistik pudeneb pesast lehes järel hüüa, üllitab. Luuletuste pealt ennustasid ja kirjandusega mängisid Asko Künnap ja Jürgen Rooste. Kaardid jagas lauda Urmas Vadi. Ervin õunapuul on valmis eesti gootika kolmas osa, nimeks meie igapäevane jää väljaandjaks Varrak. Vee ja jää peale kirjutatud teksti analüüsib Berk Vaher. Tekstikatkendeid loeb Gert Raudsep. Minu esimene raamat leidsin kivide vahelt hiigelsuurel luigesule. Proovisin kirjutada õhku otse loojuva päikese punasse, aga käsi väsis ruttu. Pealegi jäi tekst miskipärast hämarusse rippuma, kuigi puhus tugev tuul. Öö saabudes taipasin, et kõige kindlam pind kirja tarvis on vesi. Kirjutamine veepinnal on ainus võimalus anda endast märku ja paluda abi. Seisin kottpimedas öös silmad kinni ja sulg püsti peos. Kuulasin lainete müha ja ootasin päikesetõusu. Kui idataevasse ilmus esimene koidu viirg, närisin sule otsa teravaks. Laskusin põlvili vette ja asusin hoolikalt kirjutama. Maalisin veele suuri selgeid kirjatähti. Ma pole võimeline kirja panema kõike, selleks pole aega. Pean kiirustama, sest tahan ellu jääda. Praegu on raske kirjutatut lugeda, parandada tekst ujub omatahtsi ja sõnad lagunevad vahutades koost. Aga kui meri jäätub, leiavad kõik märgid oma õige koha ja muutuvad uuesti nähtavaks. Kirkaina nagu graveeritud kristall. Tean seda täpselt. Minu kirjutatud ei söö iial, kui ei hävita, tuli Erada roostega uputada suured veed. Tekst jääb igaveseks püsima. Vähemalt seniks, kuni on olemas meri ja pakane. Ja inimesed, kes mõistavad lugeda eesti keelt. Igal talvel, kui vesi tahkub, ilmuvad kirjatähed uues kohas nähtavale. Ikka ja jälle. Pehmin õunapuu, vastne romaan, meie igapäevane jää kannab alapealkirja eesti gootika kolm. Eelmised kaks eesti kootikat olid teatavasti novellikogud ja Nende puhul on olnud ka vaidlemist selle üle, kuivõrd neid siis tegelikult saab analüüsida varasema gooti kirjanduse kaanoni tee ja kuivõrd nad esindavad midagi hoopis teistsugust võib-olla tõepoolest eesti traditsioonile ise omast. See romaan on küll vägagi mitmes suhtes gooti romaan. Siin on nii salapärased ühingud, kes plaanivad Eestit vallutada, siin on süütu neitsi, kes satub nende ühingute meelevalda. Siin on ainsa pääseja tegelaskuju ja veel muudki sellist, mis võimaldaks seda raamatut just nimelt kootigi ühenduse võtmestikus vaadelda. Aga samas on neid taustsüsteeme siin väga mitmeid. On viiteid Ecole, Dan Browni, Da Vinci koodile miks mitte ka poiss akuunini homaanidele kasahhi sõnastikule. Ja veel õige mitmele, kas siis salaühingutest või spioonidest rääkivale teosele, mis üsna hiljaaegu on eesti lugeja ette jõudnud. Samas on õunapuu siin rohkem kui enam mitmed oma tavalised teemad kontsentreerunud. Mõistagi on siin olemas väga tõsine usuühingute kriitika nende kahe salaühingu näol, kellest üks siis narkootikumidega, teine vägivallaga tuleb Eestit vallutama. Aga kohe võib ära öelda ka juba selle, et mitte miski pole siin raamatus pähiselt, nii nagu ta esiotsa paistab ja lõpplahendused on üsnagi ootamatud, ehkki jätavad lugejale mitmeid tõlgendusvõimalusi. Samas on see väga lüüriline raamat ennekõike läbi omamoodi Topeldatud autori. Ühelt poolt on auto minategelane, kes leiab oma suvekodu lähedalt jääraamatu ehk siis jääpankadesse kirjutatud teksti kust kogu lugu hargnema hakkab. Teiselt poolt võib Alte häguna võtta ka taavetit, kes üksikul saarel kirjutab oma teksti vett. Tema on just nimelt see ühe usuühenduse laagrist ainukene pääsenu ja ta ütleb, et kõige kindlam pind kihedahvis, vesi, kihutamine veepinnale on ainus võimalus anda endast märku ja paluda abi. See teadmine annab jõudu ja sisendab usku, et keegi seisab mehe teisel või kolmandal kaldal. Saab teada, mis juhtus minu ja mu kaaslastega. Usun, et seesama, keegi kiirustab mulle appi, et ta päästab mind. Viies mu siit endaga kaasa. Vesi ja jää on õunapool siin raamatus kogu kirja või kirjaliku kultuuri, miks mitte kogu kultuurisümboliteks. Ja need kirjutab ta lahti hajukotze veenmusega. Teiselt poolt kasvõi selles toodud tsitaadis on mitu momenti, mis võimaldavad kogu Napo loomingut tõlgendada hoopis laiema saamis, kui seda seni on teinud need, kes vaatlevad teda kitsalt Aadeestliku kirjutajana. See nii-öelda keegi, mida võib samuti tõlgendada väga mitmel moel, on läbinud kõiki Ervin õunapuuraamatuid. Ka selles teoses on algul isa ja pojana rajaste esimese ja teisena raamatu lõpuks hoopis veel millegi muuna olemas kaks tegelast, kes seda keegi kohta täidavad. Samuti ei ole see usk siin lauses sugugi vaid ahi, kõnekeelne väljend. Võib küll öelda, et ehkki Ervin õunapuu on väga tugevalt anti Glehvikaalne kirjutaja ei saa ometigi öelda, et ta millessegi ei usuks, millesse ta usub inimesse, inimese vabasse väljendus või millessegi, mida ta hoopiski mitte sõnades väljendada ei taha, vaid peidab sõnade taha. See jääb avastada igal lugejal. Omaette võlu on ka selle raamatu väga põgusalt, aga siiski kaunilt esitatud armusuhe üksikul saarel oma teksti vette kirjutava Taaveti ja tolle ahistatud neitsi infatyyma vahel. Nad saavad kokkuvaid viivudeks nagu Stirlitz ja tema naine. Aga see kokkusaamine on üle aja ja ruumi sõna otseses mõttes läbi seinte kulgev ja omas üürikesuses ometigi palju jäävam, kui nende suurte sõnadega, aga väga väikelaste eesmärkidega salaühingute tahtmised ühte maad, rahvast ja ühte mõtteviisi endale allutada. Nii et ehkki selles raamatus on väga palju leski küünilisust sarkasmi, siis mõneski mõttes on see raamat õunapuu kõige helgem raamat ja põhitoonilt vägagi optimistlik. Meid oli paadis liiga palju. Me põgenesime, peale inimeste olid paadis kolmjalaga, Singeri nahaõmblusmasinat ja muid raskeid esemeid. Näiteks alasi, hiigelsuur peavasar ja punt pisemaid haamrid, mis kuulusid põgenevale sepale. Sepa nimi oli meister Vender ja ta oli pärit Põltsamaalt Kesk-Eestist. Kuidas ma seda nii täpselt tean? Miks ma seda tean? Ta karjus seda sadamas paadimehele, kes ütles, et rauda tema vedama ei hakka. Et raud veab meid kõiki märga hauda. Kuule meil praegugi, kuidas sepp kisendab, mina olen meister Vendele, olen tassinud kogu sepikoja seljas Põltsamaalt siia ja viin kõik endaga kaasa. See on minu töö ja leivatükk ka uues kodus, olgu siis Rootsis või Ameerikas, vahet pole. Endaga kaasa, ta kõik viiski mitte Rootsi randa vaid merepõhja, täpselt nagu kapten oli ennustanud. Ainult mina pääsesin märjast põrgust. Mina üksi. Kas ma olen ikka pääsenud? Praegusel hetkel veel mittevalvurid? Ervin õunapuu meie igapäevast jääd, kommenteeris Berk Vaher. Tekste luges Gert Raudsep. Kultuuriga. Eile õhtul juhatati sõpruse kinos sisse Ameerika kultusfilmide eriprogramm Albert Hitchcocki filmiga natoorias programmi, mille peateemaks on sõnavabadus. Üks koostajatest, Ilmar Raag ütles, et kõige keerukam oligi filme valides leida üles need filmid, mida inimesed kas veel pole näinud või mida nad kindlasti veel näha tahaks. Mis on kultusfilm, kuidas ja millal ta tekib ning mis kanaleid mööda levib ja kasvab sellest, räägib Ilmar Raag. Kultusfilm selle kohta on. Väga palju definitsioone, aga see, mis Eestis tõeliselt häiriv, on kultusfilmimõistev devalveerimine. Ma arvan, et see on seotud sellega, et teatud hulk filmilevitajad on tahtnud ära kasutada selle väljendi atraktiivset aurat ja nii on pandud suvalistele filmidele silt külge. Eelkõige häirib see sel puhul. Edukas olnud Box Office ehk siis vaatajaarvu mõttes, aga tegelikult kultusfilm, see mõiste ikkagi on tekkinud sellest, kui mingile filmile on tekkinud ebanormaalselt pikk eluiga. See tähendab, et veel pärast seda, kui film on umbes ühe aasta käinud nii kinos DVD-de peal televisioonis oma ringi ära pärast seda on tal ikka veel vaatajaid. Järelikult selles filmis midagi on. Ameerikas on taolise levitamise kohta suisa eraldi väljenson Sliiper strateegia ehk et film, mis ei vaja otseselt seda organiseeritud reklaami, aga meile puhul kinovaatajad liigutavad seda arvamust filmi kohta suust suhu edasi ja ühel hetkel see on lihtsalt nii palju võimas, et seda ei ole võimalik peatada ja nii tekib kultusfilm. Ja sel puhul ongi tähtis, et on küll neid filme, mis nende ilmumise ajal olid ka siis see vaatajanumbrite põhjal väga menukad, aga nende hulgas on ka väga palju neid filme, mis, mis omal ajal jäid märkamata ja mis tänapäeval loomulikult ei saa öelda, on meeletult populaarsed laiade rahvamasside seas. Ent sellest hoolimata, mille sihtgrupp on läbi aegade jäänud samaks ja väga-väga lojaalseks. Võib-olla kõige tähtsam ongi kultusfilmide defineerimise puhul see, et neil on üks oma lojaalne sihtgrupp kes on valmis seda filmi taas ja taas üle vaatama. Nii nagu näiteks Rocky Horror Picture Show puhul mis oli ka teatrietendus esialgu, aga selle filmiversiooni puhul on välja kujunenud sellel kindlal vaatajaskonnale omad rituaalid, kuidas seda filmi tuleb vaadata. Ja ma mäletan oma õpingute ajal Pariisis oli seal üks kinoteater, mis oli seda filmi mänginud juba 15 aastat peaaegu nagu teatris ja selle puhul võib nüüd öelda, et tegemist on kultusfilmiga. Kui meie räägime näiteks Ameerika filmiklassikast siis ma arvan, et, et siin tekib jälle filmide defineerimisel väikesed erinevused. Sellepärast et see festival, et Tallinnas on, mis kannab nime Ameerika kultusfilmide festival näiteks ameeriklaste jaoks on see pigem klassikaliste ameerika filmide festival, kus siis eurooplaste jaoks on teatud hulgal klassikalisi Ameerika filme on eurooplaste jaoks kultusfilmid ja ameeriklaste jaoks on nad lihtsalt klassikalised filmid. Milliste filmidega on tegemist näiteks sinisem, Kein kodanlik Ein Orsuguelsi nii absoluutne teetähis kino ajaloos on ameeriklaste jaoks nagu puhas klassika Osade eurooplaste jaoks need, kes nad olid, filmifanaatikud on, on kultusfilm. Eelkõige seepärast, et filmikeeli arendamisel teie omal ajal mängu väga palju uusi elemente, mida hiljem kotaasia taas korrati, noh samamoodi teine Orson Guessi film, mis on sedapuhku meil ka nüüd sellel festivalil programmis kurjuse puudutus, Statšoviival see on selline film. Miss Ameerika saaks, on kindlasti klassikaline film, aga natuke võib-olla ka juba kultusfilm, sest seal on midagi pahelist. Ja see on see, mis teinekord teatud osa ameerika filmiajaloolisi ka nagu häirib, mille pärast nad tahavad hoiduda kultusfilmidest. Et ameeriklaste jaoks kultuse sõnas, on midagi natuke pahelist. Kuidas sa hindad selle festivali valikut, kuna ma olen üks nendest, kes seda valikut tegi, siis ma ei saa seda kohe hakata maha tegema. Ainukene eneseõigustus võib-olla tuleks seeläbi, et ma ütlen, et ma ei teinud seda üksi. Selle filmifestivali programmi panid laias laastus kokku Ameerika ülikoolide eesti vilistlased kes omal ajal lõppesid Ameerikas ja nägid, et meie ettekujutus Hollywoodist on natuke piiratud. Ja seepärast soovisid midagi muud teha. Probleem, mille kokku põrkasime, oli muidugi see, et neid filme, mida me tahtsime sellesse programmi panna, neid oli muidugi tunduvalt, tunduvalt rohkem ja seetõttu me valisime välja ühe kindla teema, mis natukene laiendab lihtsalt kinohuvi ja räägib, räägib ehk veidi rohkem Ameerika kultuurist või ühiskonnast. Ja selles valguses ma arvan, et et see on tohutult hea valik, ehkki loomulikult subjektiivne ja mis see teema siis on, see teema on laias laastus sõnavabaduse teema. Ja siin tuleb välja see aspekt, mille suhtes Ameerika ühendriigid minu meelest on tunduvalt realistlikumad kui enamus Euroopa riike. Ehk et kui Euroopa riikides sõnavabadus, jah, ta on kätte võidetud, aga need piirid on mingil moel seadustega paika pandud raudselt institutsioonidega paika pandud. Siis Ameerikas, kuna seal toimub tavaõiguse süsteem. Ma ei ole nüüd, juriidilistest terminitest saad 100 protsenti kindel Common Law mis tähendab seda, et kui ühele kodanikule ei meeldi see, mis ta kinos nägi, Ta tunneb, et tema sündsustunnet tema kogukonnastandardeid on solvatud siis on tal võimalus minna kohtusse ja kaevata see filmitegija kohtusse, kuna selle selle kodanikuõiguse on piiratud. Mis tundub kuidagi vastuoluline, sest samal ajal Ameerika Ühendriikide konstitutsiooni esimene parandus garanteerib igale kodanikule sõnavabaduse ehk et ma just nagu võiksin Ameerikas kogu aeg ükskõik mida ütelda. Ja seal tuleb välja, et aga isa et ühelt poolt on see sõnavabadus garanteeritud konstitutsiooni esimese parandusega ja teisest küljest jälle on igale kodanikule garanteeritud, et seda asja eest teist taga ei solvata räige sõimuga. Kuidas seda asja siis lahendatakse, tuleb välja, et seda lahendataksegi läbi ajaloo niimoodi, et see sõnavabaduse piir või see, mida saab ütelda ja see, mida saab näidata, et see on läbi ajaloo kogu aeg nihkunud küll vasakule, paremale. Tõsi, ka eurooplased, kas või Eestis on see nihkunud, aga meil ei ole püütud seda läbi kohtulahendite pidevalt nihutada. Ja selles suhtes ma arvan, et ega me ei saagi täpselt aru, kui palju need filmid on ameerika kultuuri mõjutanud. Ja seda võib-olla sellepärast, et kui eesti kultuuri A ja O algab Kalevipojast ja Tammsaare tõest ja õigusest, siis ma arvan, et ameeriklasest kultuuriruumis täidavad tõe ja õiguse aset pigem näiteks need filmid, mis on sellele Kas kultusfilmi on võimalik teadlik? Kuldteha ma arvan, et kultusfilmi on püütud teadlikult teha. Ma ei ole kindel, mis hetkel see kultusfilmide tegemine teadlikult pihta hakkas. Aga ma esitan siinkohal ühe hüpoteesi. See hüpotees on seotud sellega, et 90.-te aastate alguses ühtäkki toimus Ameerika filmikultuuris sõltumatute filmide esiletõus selle taga ka seda, et suurtel levitajatel võib-olla nii hästi sel hetkel ei läinud. Võib-olla olid nad liiga leigeks jäigaks muutunud oma filmivalikus, midagi seal oli, et inimesed hakkasid rohkem vaatama neid sõltumatuid filme. Võib-olla oli see seotud ka sellega, et 90.-te aastate alguses jõudis filmikassettide areng sellisesse järku, kus filmivaatajad ei sõltunud enam sellest, mida kinos suured stuudiod neile pakkusid, nad võisid vaadata alternatiivseid filme ja sel hetkel mida need väikesed sõltumatu stuudiod tegid, nad muuhulgas avastasid, et eriti kassettide peal inimesed tõepoolest vaatavad kaugele ajalukku jäänud ja teinekord väga kummalisi filme. Siis kui avastati, et inimesed tõepoolest vaatavad noh, näiteks 40.-te aastate teisel poolel film noori detektiivfilme, mis omal ajal täiesti marginaalsed filmid. Et inimesed vaatavad 50.-te aastate esimesel poolel tehtud kummalisi ulme õudusfilme tulnukatest ja tähesõdadest siis nad mõtlesid, et võib-olla tõepoolest on võimalik veidikene ette näha seda, mis teeb mõne filmi kultusfilmiks. Esimene punkt on see, et see film peab kindlasti välja pakkuma mingisuguse taolise loo või probleemiasetuse mis on kergelt üle vindi. Niisamuti võiks see film ka visuaalselt välja pakkuda midagi sellist, mis ei ole klassikaline filmikeel. Sellepärast et klassikaline filmikeel on enam-vähem seesama täna, mis ta oli 30.-te aastate lõpus siis kui mõeldi välja see, et hea film on see, mille puhul vaataja on loo sees ja ta ei saa aru, kuidas see on tehtud. Need feimi lõikjadeni sujuvad filmimuusikani sujuv samal ajal kui leiti, et kultusfilmi puhul see režissöör paned kaamera, mis, mis nurga alt seda mingit objekti näidatakse. Mis värvid on selles loos või kuidas on monteeritud, pidevalt üllatab vaatajat või midagi sellist, mida me kutsume Emmdeeveeezsteetikaks. Loomulikult on ka Eestis oma kultusfilmid olemas, ma arvan, et näiteks Kaljo Kiisa Hullumeelsus on juba midagi sellist mida kõike ei tea. Ja need, kes on vaevunud selle filmi üles otsima ja kes seda filmi armastavad Need võivad seda pidada juba kultusfilmiks. Praegusel ajal võiks pidada kultusfilmiks ka inimesed sõdurisinelis. Muidugi seejärel tulevad filmid kultusfilmid sellepärast et nende üle saab irvitada, mis on kämp, filmid nagu teisikud ja külgtuul. Aga kuna meil oli juttu, et kultusfilmid on erinevate subkultuuride väljenduseks, siis ma arvan, et me ei saa mitte kuidagi mööda sellistes ulmefilmides nagu hukkunud alpinisti hotell ja Navigaator Pirks mis on kahtlemata väga kummalised filmid selles nõukogude eesti filmigraafias. Ilmar Raag tutvustas kultusfilmi kultuurilist teket ja mõistet manifesti Ameerika kultusfilmiprogramm kestab Kinos Sõprus järgmise nädala reedeni ning jõuab ülejärgmiseks nädalaks Tartusse sadamateatrisse. Täna võtame ette pikka reisi. Indiat peavad paljud rändurid kõige karmimaks kohaks karmimaks kui Kongo getod või Kolumbia kokaiini külad. Mis juhtub ühe Euroopa mehega Indias? Sellest räägib hiljuti Indiast naasnud Hendrik toompere juunior. Selle Indiaga oli ikkagi lugu niimoodi minu jaoks, et ma lähen ikkagi aastaid mõelnud, et India vist on see päris koht, kus midagi toimub. Et India ja sellega piirnevad alad on see, kus seal sündinud. No minu jaoks väga huvitavaid maailmamudeleid, see, mida ma olen lugenud, see, mida ma olen filmides näinud, mida ma olen näinud teatris näiteks ja mida ma olen kuulnud kuulujuttudega. Et umbes niimoodi võiks olla, ma arvasin seda, enne, kui ma Indiasse läksin, et see võib olla üks selliseid kohti, tee, mis on kultuuriliselt, on ennast Tsementeerinud kolme, viie 8000 aasta sügavusse maakera sisse, sealt seest on võimalik ammutada mingisugust sellist maaki, mis äkki lööb pildi klaariks tekitab mingisuguse sellise emotsionaalse tunde, et ma saan aru mingitest asjadest, millest ma varem pole aru saanud ja nüüd, kui ma kohale jõudsin ja kui ma seal olin, siis ma tegelikult kogesin midagi absoluutselt teistsugust, midagi sellist, mida ma ei olnud kunagi osanud oodata. Kõik see, mida ma olin arvanud Indiast. See kõik pöördus. Nonii, tagurpidi, et ma tegelikult sain märja räpase kaltsuga vastu nägu laksigi ja noh, mingis mõttes on see inimesele väga õpetlik. Tähendab, et ära mine torkima nagu neid kohti, mida sa ei pea torkima. Mingis mõttes ma ikkagi arvasin, et 40 aastat siin ilmas elanud, et ma midagi nagu tean, aga, aga vaat seda ma küll ei teadnud. Mis seal mind nagu ees ootab. Lühidalt on asi selline. Sa satud sellisesse kohta, kus inimene eksisteerib absoluutselt alasti kujul. Tähendab see, et tal riided seljas on, see ei tähenda mitte midagi. See tal nahk peal on kehal see ei tähenda mitte midagi. Kondid on, see ka ei tähenda mitte midagi. Veri ei tähenda ka mitte midagi. Sa hakkad äkki nägema seda kuradi asi see elu üldse on. Mis asi ta on? Ja see on üks lõpmatu võitlus enese eest, enesekehtestamine, näiteks tänava peal. Me oleme harjunud sellega, et tänav on selline koht, kus on organiseeritud liiklemine inimesega kõnnitee peal, osad inimesed liiguvad autodega, ühtepidi teised teistpidi, seal käib kõik risti-rästi läbi. Inimesed on, sul ripuvad küljes, nad elavad sul seljas. Nad on sul üleval, nad on sul all, nad tulevad sinust läbi. Aga nad ei puudutasin füüsiliselt, nad võitlevad oma eksistentsi umbes niimoodi nagu koera laipa vaatate tee ääres, mis on päikse käes olnud juba mitu nädalat vaglad ronivad peal täpselt samasugune sigrimigri käib seal ja tunnen ennast täpselt samasugusena sind kui inimest tegelikult selles olukorras olemas ei ole. Ja see ongi täiesti tähtsusetu, sellepärast et nad kõik teavad seda, et see hetk ja see viibimine siin maamuna peal on niivõrd üürikene, et selle peale võib lihtsalt vilistada. Tähendus on täiesti ükskõik, selle peale võib lihtsalt sülitada. Ja seepärast need minu kunagistes kujutlustes istunud body satuvad ja, ja pühad mehed. Just nimelt sel põhjusel nad istuvadki ühe koha peal, sellepärast et nad ei taha seda roppust stay jälkust seda kohutavust lihtsalt näha, tajuda. Ma ei taha sellega kokku puutuda, nad tahavad olla sellest eraldi ja see ongi ju minu meelest nagu see põhjus, miks Eesti india võib olla selliseid kohti, kus on võimalik noh, eneseleidmine sissepoole pööratud nii-öelda nagu maailm, kus inimene vabaneb soovidest, tahtmistest. Miks üleüldse, miks ma olen inimene, ei tahagi inimene olla? Kõige kujukam näide minu meelest? Kuidas lõppe minnes nagu inimese teekond on see, et selles ei ole mitte midagi pidulikku, nad maksavad selle eest raha. Kui nad saavad kangesääres, neid põletatakse mingisugusele laoplatsil suvalisel laoplatsil ja siis seal jääb järgi lihtsalt üks suur mudahunnik, lehmad kõnnivad ringi, koerad situvad turistidelt võetakse raha selle eest, et nad seal käivad ja kogu see kondi Räga. Mis järgi jääb see söestunud Räga? Seal lükatakse lihtsalt kangesesse ja kogu lugu. Neil ei ole mitte ühtegi surnuaeda, ma ei räägi sellest, et inimestel peaks olema, kui inimkonnal mingi surnuaed kuskil olema ei ole. Aga lihtsalt see ongi nende põhiline tunne. See, et sa siin viibid, see on täiesti tähtsusetu ja kao. Ja mine minema. Ma ei osanud arvata, et eksistentsiaalne reaalsust ennast niisugusel alasti kujunast näitab. No see võib näiteid tuua, et mismoodi see igapäevases elus nagu väljendab igapäevases elus väljendub niimoodi, et need inimesed ei ole huvitatud üleüldse sellest kas sa tunned neile kaasa või sa ei tunne neile kaasa. Ja minu meelest nad ei ole huvitatud sellest kaks armastad või sa vihkad neid. Kui sa raha annad kellegile mingile kirjusele siis ta võtab selle lihtsalt tuimalt vastu ja küsib su käest, anno veel. Või küsib kellegi teise käest, anna veel kedagi sõimad, ta ei reageeri sellele. Kui sa ütled, et sa oled tore inimene ja teda ei huvita see siis see on nagu huvitav, et oma kehaliste hädade rahuldamine, aed seal lihtsalt tuled kükitavad maha ja situd keset tänavat. Aga see on tavaline loomad, teevad kõik niimoodi, inimesed teevadki niimoodi. Ja see on täitsa uskumatu, et see niimoodi käibki. Kui sulle näiteks väike poiss müüb hästi originaalsete autentset, mitme 1000 aasta vanust buda kujumise kivist välja raiutud. Ja kui sa lõpuks ostad selle 50 pärast, ütleb, et mul on teine originaal veel sellised kategooriad nagu häbenemine kuidagi nagu vahele jää jäämine, ei oma mitte mingisugust tähtsust. Ma ei tea, mis on ta, ma tõesti, ma ei tea, mis asi see on ja nii hämmastav, kui see ka ei ole, need inimesed paljunevad, paljunevad pallinud, see on üks kuuendik tervest maailma elanikkonnast, eks ole, üks miljard on seal ja neid tuleb järjest juurde. Muidu ma jõudsin nagu seal ühele mingisugusele järeldusele. Et see no see reinkarnatsiooni teooria tähendab, et sa pead senikaua tagasi sündima, kuni sa ei ole nagu puhtaks saanud. Ja siis ma mõtlesin hindude saanud iialgi nii-öelda nagu vaimselt puhtaks, sellepärast nad sünnivad kogu aeg tagasi, sellepärast et nii palju ongi. No see on ka põhjus, miks näiteks eestlasi on nii vähe, sellepärast et meil saab alati nagu enne surma puhtaks. Pre-juunior rändas Indias ja nakatus seal rännukirge. Saade on veel kord eetris täna klassikaraadios ja kolmapäeva öösel kordusena Vikerraadios. Tänase saatemuusika valis Peeter Rästas, helirežissöör oli Külliki Valdma. Mina olen toimetaja Esta taldrik. Ja kohtumiseni kultuurikajas. Nädalaga.