Voldemar valusk Võru rajooni vahandu kolhoosi brigadiir on 44 aastane sihvakas kuivatanud mees. Ta on sitke ja sooniline, kõhn, tõmmu nägu, näiteks siis, kui brigadiri midagi meenutab või mõtleb, otsekui pronksist valatud. Kuigi tema tumedas paksus juuste puhmas juba natuke härmatab, kiirgavad silmad ikka veel suve ja noorust. Tal on suurepärane mälu ja üldse on tuhmumatu mälu inimesel imeline looduse and. Kui te temaga vestlete ei kuule kordagi sõnu, ei, seda ma ei mäleta. Ta mäletab kõike ja seda on palju. On asju, mida unustada ei saa ega tohigi, mida peab säilitama ja kandma endas kogu nende täiuses kõigi värvide, lõhnade ja tunde värskusega. Voldemar varus kuli Sõmerpalu valla partorg ja tema nende aastate kohta võib öelda itaalia kirjaniku kurtsio Malaparte sõnu. Ma ei teadnud, et nende jaoks, kes on võidelnud, ei lõpe sõda iialgi. Voldemar valus kastus sõjasuvel noorukina hävituspataljoni ja tegi kaasa Eesti läänesaarte kaitselahingud võitlusse Leningradi blokaadist. Sõdis Velikije Luki ja Narva all. Võidu soluudi võttis vastu Kuramaal. Parturki ametisse astus Voldemar valusk 1945. aasta suvel, olles eelnevalt töötanud maakonna komsomolikomitee organiseerimisosakonnas. Ta tundis hästi maakonna komsomoli kaadrit, ka Sõmerpalu vallaolud polnud talle võõrad. Juba esimestel töönädalatel lõi ta hea kontakti komsomoliaktiiviga. Valla kommunistlike noorte eesotsas oli siis Heini Rosse. Rossi vastu tundis aastatelt vanem Voldemar valusk. Isalikku sümpaatiat. Too keskmist kasvu kaheksateistaastane noormees, kena poiss, kellele tüdrukud häbitult silma tegid. Oleks võinud olla simmanit kangelane, üle küla poiss, nagu neid esimesel sõjajärgsel aastal Sõmerpalus küll ja küll leidus. Feimi. Rossi oli teistsugune, äge, tulipäine, uudishimulik, seda küll. Kuid tema ägeduses ei puudunud ka tasakaal. Tema tuli päisuses, oli loogikat ning uudishimu aluseks too tervele noorukile iseloomulik, tahan kõike teada. Tauli nakatatud raamatupisikust ning luges palju. Salamisi mõtles Voldemar valusk poisist, nõnda. Tuleb aeg ja ma pean Sõmerpalust minema kuskile mujale. Temast võrsub järglane. Russede pere oli suur. Nad elasid Sulbis väikeses alevis, mitte kaugel valla keskusest. Pereisa oli andnud elu nõukogude võimu eest pottsepp, kelle tööarmastuse ja oskused pärisid. Pojad oli 1940. aasta pöördeliste päevadel kindlalt liitunud uue võimuga. Fašistide käsilased ei andestanud ega unustanud toda maalapi, mille Rosse nõukogude võimu käest kulaku talussay. 1941. aastal lasti Potset Võru lähedal konna metsas maha. Pojad otsustasid astuda isa jälgedes. Neid kasvas neli. Kõige vanem läks Nõukogude armeesse, kuna kolm jäid kodutallu elu korraldama ja emale toeks. Kõige noorem oli siis alles pioneeriealine. Elati rahulikult, välja arvatud muidugi kuuldused, et siin ja seal on teistes valdades uus maasaajaid metsast tulistatud. Et aktivistid saavad ähvarduskirju ja aeg-ajalt lõhutakse öösiti kehvikute aida uksi ning keldri lagesid. Oktoobrikuu keskel langes esimene lein ka komsomoliorganisatsioonile. Vallas arutati sügistööde järge, viljavarumist ja eelseisva talve kõige pakilisemaid muresid, eeskätt metsatööde korraldamist. Koosolek lõppes ja kaks kommunistlikku noort Hans Rosse, kes oma konsorgist vennast oli aasta vanem ning Heino roots hüppasid jalgrattasadulasse, et koju sõita. Nad jõudsid Parina mäeni. Seal poisse varitseptigi. Neid oodati nähtavasti kaua, sest puude all, kust bandiidid tule avasid, leiti hiljem mitmekarbi jagu suitsukonisid. Noormehed ei saanud pihta esimesest valangust. Nad võtsid lahingu vastu, kuid jõud polnud sedapuhku võrdsed. Heino Rootsi oli kuul tabanud suure kivi taga, Ansse Rosse aga leiti elutuna kraavipervelt. Hans Rosse ja Eino roots olid esimesed ohvrid pärast sõja lõppu Sõmerpalu valla komsomoliorganisatsioonist. Heimirosse tõmbus nendel nädalatel endasse kuidagi mehistus kodus ei mallanud istuda. Rohkem kui kaks, kolm või neli korda istus ta jalgrattale ning tuli Voldemar valuskile külla. Nad rääkisid teinekord tundide pikku, nooruke komsorg ja sõjatules karastatud partorg. Nende kõne oli tõsine ja feimi Rossele meeldis, kui lihtsalt muheda naeratusega oskas valuski jutustada sõjamälestustest. Kord tuli neil jutuks eelseisva konstitutsioonipäeva tähistamine. Mõlemad mehed istusid valla täitevkomitees, partorg kabinetis. Rossil hakkas pajatama oma plaanidest. Siis tuli postiljon päris noor tüdrukutirts. Enne kui uksest välja läks, jäi ta kõheldis mõlemale otsa vaatama. Mis on, kas midagi südamel, taipas partorg. Vast Esigi, teate, ma tahtsin ütelda, et mõtsa vällja pedanuvaka pidule tulema. Eimirossel, nagu part orgile näis, hakkas süda täis tuuridega tööle. Postiljon lahkus. Seda juust ei tohi mööda lasta, korrutas Rosse ja käis kärsitult mööda tuba. Ta esitas paari tunni jooksul partorkile vähemasti paarkümmend bandiitide tabamise võimalust. Kohtumine leidis aset viienda detsembri hilisõhtul. Vana talu ait mitte kaugel valla keskusest oli saanud pärast sõda ümbruskonna noortele simmanipaigaks. Palkseinad hoidsid hästi sooja ning laudpõrand, olgugi mühklike kulunud, pidasime lauga kõige tulisemale polkale vastu. Voldemar varusk võttis kaasa paarkümmend meest, enamasti noorukid. Relvadeks jagas välja automaadid ja püstolid. Otsustati nii. Üks nende hulgast rahuleid, Unt läheb sissemaad kuulama rahule, tundile langes komsorgi valik sellepärast et poiss polnud veel komsomoli astunud, teda ei teadnud keegi pandiididest kahtlustada. Rahuleid jäi kauaks? Ärevus oli siiski asjatu. Poiss tuli tagasi ning andis sosinal aru. Vaatasin täpselt, tantsijaid on üle 200 bandiite, täpselt 30. Kas istuvad, tantsivad või joovad, küsis valusk. Noormees seletas üksikasjalikult, kus keegi istus või seisis. Kas mõnda tunnet ka? Ja orase mihkel paistab teisi kamandavad, tal on kaitseliidu munder seljas ja saksa automaat rinnal. Rahu liidiga oli kaasas ka tema vend Artur. Mõlemad poisid tundsid bandiitide vajalikud Hässi. Valus otsustas lähe, kui nad esimestena meid ei tulista. Sislas, pilu käib edasi. Las rahuleid ja Artur lähevad rahulikult kõige ees. Meie astume 10 minutit hiljem rahuleid ja Artur peavad hoidma end orase lähedale. Ärge teda silmast laskeõpetaja valusk. Partorg vaatas kella. Nüüd. Esimesena astus üle läbi eimi Rosse, teised trügisid, järelepüstolid ja automaadid olid laskevalmis. Sissemarss sündis järsku peosaali, mida heledasti valgustas lakke riputatud gaasilamp. Tekkis vaikus. Pillimees lõõtsa üle rinna katkestas mängu poolelt moodilt. Tantsijad jäid seisma sinna, kus keegi parajasti oli. Ainult hääletud tolmu tõusis lae alla. Ei jõudnud bandiidid päästikule vajutada, sest tulijaid paistis neile palju. Neli viis kaitseliidu frentsides bandiiti, kes istusid ukse lähedal seina ääres, jäid nähtavasti ootama Mihkel orase signaali. Tema parajasti aga tantsis ja kahel pool teda tantsisid juba vennakesed. Neid ei osanud bandiidid märgatagi. Voldemar valusk, kes viimasena saali astus, jäi ukseavasse, et tõkestada tee juhul, kui keegi põgeneda püüab. Vaikus kestis paar minutit. Välklahingut tähendab ei tulnud. Olukorda taipas ka pillimees, kes pidas kõige targemaks lugu jätkata. Inimesed teadsid, et lähemate minutite jooksul midagi juhtub, aga kuidas kõik keerlesid tantsurütmis küll edasi, kuid ootuse erutuses ei pidanud vist keegi takti ega kuulanud enam pilgi. Valuski jälgis vennakesi. Mihkel Oras jõudis tantsuga üsna välisukse lähedale. Rahuleid arvas, et sobiv hetk on käes. Ta andis Arturile silmanurgast märku ja üheaegselt haarasid vennad Mihkel orasel kätest. Plaan näis üldjoontes õigelt tõmmata pea käsu andja peosaalist koridori. Teised jäävad siis hetkeks nagu peata ja nendega on valuskil ja Rossel lihtsam toime tulla. Plaan oli küpsenud sealsamas minutite jooksul, kuid nad unustasid, et kõiki bandiite ei jõutud ju kontrolli alla võtta. Vaevalt seid vennakesed sammu uksele lähemale, kui otse tantsijate hulgas hakkasid plärisema automaadid. Artur sai valangu pähe ja kukkus silmapilkselt. Rahuleid haaras käega rinnast. Vana sõdur talitab niisugusel juhul eksimatult. Voldemar valuski, relv hakkas tööle üheaegselt esimese automaadi plaksuga. Ta oli võtnud kirbule bandiitide rea seinaäärsetel pinkidelt kes seda lahingu käiku sekundi pealt enam taastada oskab. Keegi bandiitide taipas, et nende päevad on loetud, seepärast tulistas ta gaasilaterna kildudeks ja tekkinud pimeduses segunesid karjed, lasud ning aknaklaaside klirinat. Õuemehed järele. Röökis valusk, kuid õues valitses tohuvapohu. Kõik jooksid, kuhu said huupi olnud mõtet tulistada. Eimirosse kandis oma haavatud seltsimehe reepõhjale õlgedele. Rahuleid Unt elas, kuid ei rääkinud. Samasse reke pandi veel tema vend, kes enam ei hinganud. Valusk mäletab, et heimirosse ütles enne Osulasse sõitu. Küll on raske menek, mis ma nende isale ütlen. Rahuleid unts suri haiglas 10. päeval. Eimirosse kõneles pärast matuseid komsomolikoosolekul. Meie kohus on tasuda enne märguolgu, meil rahu. Saatus ei andnud aga noorele komsorgile selleks võimalust saatuse määras, nii et nood, kellele ta oma sõnad ütles, pidid ükskord tasuma ka tema eest. 1946. aasta 13. märtsil heimi Rosse. 1946. aasta 13. märts jääb Sõmerpalu valla ajalukku kõige ängistavamaks päevaks. See kuupäev on raiutud Sõmerpalu kalmistul 13-le marmorplaadile. 13 inimest langes sel päeval bandiitide ohjeldamatult tappa, kirest. Emirosset nad kodust ei leidnud. Kodus tapsid nad heimirosse ema. Pääses vaid väike tütar ilmi, kes hirmunult oli voodi alla pugenud. Ilmi elab praegu Tallinnas. Emi said nad kätte naabrusest Richard langi juurest. Komsorgi surm oli piinarikas. Enne tulistamist murti tal katki käeluud peksti näkku vaid korraks avasta suu ja ütles. Sõbrad tasuvad minu eest kõiki meid detappa juua. Heini väike veli Harry tol ajal pioneer oli väljas suusatamas. Mis nimi on, kõnetas teda, bandiit Rosse vastas väikene süütult. Ta jäigo suuskadega lumele. 13. märtsi veretöö eest tasuti mõni nädal hiljem öösel vastu esimest aprilli külastas Voldemar valuskit, üks külamees sul peale vist. Neid on nähtud parmuveskis. Tõsijutt. Seletus paistis olevat usutav. Aga ei tohtinud raisata aega, kui helistada Võrru ja kutsuda sealt miilitsaid ning abiväge, võivad bandiidid kaduda seitsmesse tuulde. Voldemar valusk võttis kokku valla komsomoliaktiivi. Heimirosse asemel töötas nüüd konsorgina August laskar noormees, kes alles nädala eest oli vabanenud armeest. Temal polnud vajadust kaht korda seletada, milles asi. Neid sai kokku jälle paar 10 ümber, enamasti noorukesed ilma väljaõpe ja karastuseta. Kella kuue paiku sõideti regedega Osulast välja. Ühel nõlvakul avati esimesel rei pihta tuli. Kohalikele poistele oli asi sekundiga selge. Ahaa, seal määritsa talumaja piirati ümber. Tuli avati talu pihta, mitmest küljest vastati samuti. Aeg-ajalt haugatas maja ühest mustast aknavast, sekka ka kuulipilduja. Ohoo. Vaata, kes seal seisab. Hüüdis valuski kõrval lamanud nooruk, rätik õlgadel, kaks tugevat jalga, paksu lumme toetatud, seisis nende selja taga teeraja kõrval Marta Määrits. Tema olemises oli midagi kõhklevat juuda, nii arutaski, kas minna tagasi või oodata, mis saab. Kuna teda märgati, otsustas ta lihtsalt seista. Nooruke komnoor Voldemar valusi kõrval oli automaadi lumme lasknud ja taskust püstoli rebinud. Üks on siis käes, poisi sõnades taipas partorka, mõttehull oled või, käratas ta vihaselt. Viha oli teesklematu ning viis poisi segadusse. Kuidas partorg mõista? Neil oli õigus tasuda. Nende kohus oli tasuda sõbrae seltsimehe heimirossees tema venna eest kolmeteistkümneist kõigi isade ja vendade eest. Nad olid kõik sama maalapsed, Võrumaapoisid. Nende mõtted olid lihtsad, kuid ausad, nende südamed olid puhtad ja vaprad. Marta Määrits polnud nendega. Ta oli nende vastu, toitis ja magatas bandiite rünnakule asunud poiste arvates oli piir selge ja terav. Tüdruk tuli lähemale, tema heledates silmadest ei osanud keegi midagi välja lugeda. Oli seal viha, segadus või tuimus. Talus tuli tüdrukud juba märgatud, tulistamine jäi harvemaks ning lõpuks higis vaikus. Mine koju, kui tahad, ütles valusk. Tee nii, kuidas sa tunned. Tüdruk vaikis, siis küsis. Tuld selga ei tõmba. Ei, selle peale minu sõna. Baturgi käsk anti edasi kõigile. Marta määritsejad tulistada ei tohi. Tüdruk läks ja talle pidid kõrvu jääma parturgi sõnad. Kui sa julged, siis ütle neile seal, et andku alla. Ega me siit sammugi tagane. Tulistamine algas uuesti. Marta Määrits jäigi sidepidajaks nende vahel ei, ta oli rohkem taoli nagu lakmus, tema sõnad ja nägu näitasid tema enda värvi temas toimuvat ja Voldemar valus koska sealt välja lugeda ka värvimuutusi, partorg, rääkis Marta määritsega lahkelt ja kannatlikult. Ta nägi ka seda, et tüdruk pole hull, kes aru ei saa. Ühe retke ajal, kui Marta majja tagasi läks, veeresid tal pisarad üle valge. Rohkem ta enam ei tulnud. Nad kuulsid majast üksikut heledat lasku. Lahing kestis veel kaua alles lõuna ajal kella kahe ringis tehti määritse talus viimane bandiit kahjutuks. Sama poiss, kes hommikul Marta määritselt näes oli püstoli haaranud, ütles pärast kahju tüdrukust. Parturkes nimetab kaheksa tundi kestnud lahingut. Poliitõppuseks tundis poisi sõnadest südames sooja.