Nendel aastatel aastatel 1946 kuni 1950 algas Võru maakonna komsomolikomitees palju büroo istungeid leinaseisakuga. Siis algas büroo oma tavalist tööd. Selleks ajaks oli sekretäri ukse taha tekkinud alati pikk rodu ootajaid, poisse ja tüdrukuid, kes tulid Võrumaa 30-st vallast Haanjast, Ruusmäelt, Vastseliinas lahedalt Missost, Varstust, Lepistust. Enamasti tulid nad Xi ei hoolitud ilmast ja aastaajast. Kõige kaugematest maakonnasoppidest, nagu järvesuult sai Võrru üle poolesaja kilomeetri. Büroo päeval alustati teekonda, mõnikord juba öö varjus. Maakonnakomiteesse tõineid, tahe astuda kommunistliku noorsooühingu liikmeks. Büroo laua ees seisid kohmetult ja sõna kehvadena, aga siin tunti neid juba töö ning tegude järgi. Kord seisis büroo laua ees niiviisi ka lüheldane tumedate juukse salkudega ja elavate oravasilmadega nooruk, kes paremat kätt millegipärast püksitaskusse väitis. Pärast tuli välja, et ta sõrmed olid lapsepõlves vigastada saanud. Poiss häbenes oma vigast kätt. Talle tuletati meelde 13. märtsi sündmusi. Sõmerpalus meenutati heimi Rosse mehist, elu ja kangelassurma. Tema ise oli pärit samast lähedalt. Hans vall oli tolle pealtnäha natuke kärsitu ja rahutu, mõneski mõttes Tootsi meenutava poisi nimi. Ta ütles pikemalt kõhklemata. Kui vaja. Ma lähen Rosse koha pääle. Noormehe enesekindlus jäi büroo liikmetele meelde. Tööli jäeti ta siiski Laheda valda. Temast kuuldi maakonna komitees paljudel puhkudel. Ansse vall armastas joonistada ning unistas kunstikooli astumisest. Ta tegi tabavaid karikatuure, mida kulakud kartsid. Ta kujundas välke seinalehti, meisterdas seinalehtede aluseid ja üks neist nimega võitja seisis aastat 10 ühes Põlva rajooni majandis seinal. Tal oli ammendamatu energia ja tegutsemiskihk. Tal oli ka fantaasiat. Kord sattunud baari bandiidi jälile kihutas poiss ihuüksinda neid rohkem kui 10 kilomeetrit mööda metsa taga. Pärast natuke ärklaskaa. Äärepealt oleks kätte saanud. Aga miks sa siis kinni ei võtnud, küsisid teised varjamata sealjuures oma kadedust, sest millegipärast võtsid rahva kaitsemehed arengutele alati kaasa just Hans Vallikaru tuli vahele, ei saanud pilguta šanss vall silma ning luges teema lõpetatuks. Mõni lihtsameelne veel küsis, kas koi ola metsas tõesti karusid on. Naljasait kõik. Enamik kommunistlikke noor olid uusmaasaajate lapsed, nende isad või nemad ise said oma põllulapi peremeesteks. Põld nõudis harimist ja hoolt. Kuid see polnud peamine. Komsomolijõud ja tahe ilmess valdades ikka nende ettevõtmises, mis tehti ühiselt. Just kommunistlikud noored kasvatasid esimesed ühise töö viljad ja viisid maarahvast lähemale kollektiivse elu põhimõtetele. Esimestel sõjajärgsetel aastatel algasid ühised tööd, varumist, talgutena või metsa lõikamise hoog nädalatena. Võitlus bandiitide ja kulakute vastu oli noortele pealesunnitud. Nad ei saanud teisiti. Nad pidid hoidma ja kaitsma maad, varandust ja rahva elu. Kuid juba nendel päevadel mõtlesid nad tulevikule ja kavandasid homset päeva laial rindel. Mõnele tundus Hans vallisi loom isegi kummalisena. Siinsamas jooksis rahmeldas käratses, kuid tund hiljem nähti teda Tilsi järve kaldal kivi otsas. Istus vaikselt vaatesse vett taevast kuulatas. Küllap unistas. Igatahes mingil määral pidi temas olema loojanatuuri. Ta paistis teiste hulgast välja veel sellegi poolest, et tema rõõmud olid kuidagi suuremad ja kirkamad ja ka muret sügavamad. Ta elas palju kaasa ning elas palju läbi. Ta põles. Ja ometi oli tema kärsituse taga visadus, jonn ning kangekaelsus. Alustatud tööd või asja ta kunagi pooleli ei jätnud. 1947. aasta kolmandal juulil ilmus kohalikus ajalehes töörahva elu üleskutse. See oli Laheda valla vardja, külanõukogu, kommunistlike noorte ja noorte üleskutse kõigile Võrumaa kommunistlike noorte algorganisatsioonidele kõigile kommunistlikele, noortele ja noortele. Sellele üleskutsele kirjutasid alla Paul Korol, Laheda vallakomitee sekretär Ants vallvardja, külaalgorganisatsiooni sekretär Aksel Uibo, Laheda valla kommunistlik noor ja Heino Ruus. Organiseerimata noor. Üleskutse sisu oli paljudele hämmastav. Ehitada Võhandu jõele leevakule hüdroelektrijaam. Laheda valla noored kohustusid töötama ehitusel igaüks 40 tundi. Enne kui üleskutse ajalehte jõudis, oli Hans vall esitanud oma, plaanib maakonnabüroole pidanud koosolekuid lahedal ja mujalgi. Leevaku. Palju Eestimaa noori tänasest põlvkonnast on näinud Bradski ja Krasnojarski jaamade tulesid. Paljud on osa võtnud Narva hiiglaste ehitamisest ja sajad kommunistlikud noored on saanud lähetuse praegu kerkiva uue elektrijaama ehitusplatsile. Leevaku on tänases valguses vaid väike nõrk vahaküünal kuid oma ajas oli ta suur valgus. Vägev jõud. Lenini sõnad. Kommunism on nõukogude võim pluss kogu maa elektrifitseerimine, mis täna ehivad maailma suurimat Bradski tammi seisid kunagi ka leevaku väikese jaamahoone seinal. Leevaku ehitati kommunistlike noorte käte jõul. Suvel alustati tööd ja suure oktoobri 30.-ks aastapäevaks süttis valgus. Tänavu saab 20 aastat leevakut. 20 aastat on jaam seisnud kõigi suurte ja väikeste sõsarate ning Velledegi rivis ja on antud Võrumaale selle ajaga 12 miljonit kilovatt-tundi valgust. Tööd algasid metsa Varulisega palkide parvetamisega. Iga päev oli leevakul väljas vähemalt 100 noort ehitajat. Tööriistadeks peamiselt labidad, kirved ja saed. Tööd juhtis staap, staapi juhtis maakonna komsomolikomiteest Andres Ojasoo. Praegune Eestimaa Kommunistliku partei Võru rajoonikomitee töötaja staabi liige oli ka Hans vall. Leida Mägi, kes praegu elab ja töötab Räpinas, oli nendel aastatel komsorgiks pärast trossi tapmist Sõmerpalus, hiljem Kõlleste vallas. Tema viis Kõlleste noored leevaku ehitusele Leida Mägi jutustab. Alguses oli raske noored, nagu ei saanud vallas hästi aru, mis pärast tuleb leevakule minna. Isad-emad ei raatsinud tööriistu anda ja küsisid, mis tolle tühist saab. Lõpuks sain kokku autotäie noori. Sõitsime lauluga. Meid võeti leevakul hõigetega vastu. Esialgu puhastasime vanu rusuhunnikuid, pärast palvetasime jões palke tööle, läksime hommikul rivis, kirved labidad õlal ja ikka lauluga. Töölt tulime tagasi samuti. Siis läks tõeliseks isetegevuseks. Sageli mängisime niinimetatud nalja pulmi. Üks Kõlleste valla poiss pani tagurpidi mantli selga, sidus pearätiku lipsuks ja hakkaks pastoriks. Lugesin ühest paksust raamatust mingeid Salme ja kõik laulsid sõnad ja viis improviseeriti sealsamas. Veel praegu tuletavad mulle mõned Räpina inimesed meelde seda, missugune pruut maa olevat olnud. Kui vahetuse aeg täis sai, oli Kõlleste noortel nagu kahjugi leevakult lahkuda. Leevaku on Eestimaa komsomoli ajalootöö kuulsuse lehekülg Feliks Pärtelpoeg, Aleksander päkk, Andres Ojasoo ja paljud teised tuletavad leevakuga seoses meelde ikka Hans Vallipäeval oli ta tööl, õhtuti aga sõitis koduvalda või mõnikord vastu hommikut tuli puruväsinuna maakonnakomiteesse. Kus sa käisid? Tead, ma olin julgeolekumeestega kaasas. Käisime Antslas bandiite püüdmas. Hans vall vihkas nõukogude võimu vaenlasi kogu noore südamejõuga. Ta sai palju ähvarduskirju, teda tulistati metsast, kuid kordagi ei löönud Ants vallaraks. Muredega, tuli temagi sageli Pärtel poja juurde. Feliks Pärtelpoeg oli aastatega jõudnud tähele panna, et kogu oma südamevapruse ja julguse juures oli Hans Valli siiski väga tundlik poiss. Ta võis solvuda üsna tühisest asjast võis kanda endas asjatut muret, piinelda nagu midagi varjates. Teinekord saatusi, halasta sellisele loomule muserdab hinge enne ära, kui noorukist mees saab. Igal juhul tundis Pärtel poeg Hans Valli vastu heldimust ja sinna oli segatud ka natuke hirmude madalast. Ta võttis Hans Valli tööle maakonnakomitee instruktoriks. Tookord ta põhjendas nii. Poiss oma teotahtes kurnab vallas end liiga ära. Parem ikka silma all. Kui läks Vastse-Nursi elektrijaama ehitamiseks oli Hans vall esimesena platsis. Heino Bloom Lepistu vallast mäletab seltsimeest viimase leiva ja viimase suitsu jagas sõbraga. Ma kinkisin talle ilusa belgia püstoli. Kehvale mehele poleks seda iialgi raatsinud anda. Hans vall jäi nende aastate Võrumaa komsomoliaktivist viimaseks, kes langes Joosu parki Pika heleda koolimaja ette. Sinna, kus ta kunagi õppis, on talle üles pandud mälestussammas. 1958. aastal komsomoliaastapäeval oli samba avamine. Samba ümber kasvavad kahara krooniga vahtrad ning kolm sihvakad ühest juurest võrsunud igihaljad kuuske. Halli maakivi on raiutud sõnad. Kommunistlikule noorele Hans vallile sündinud 16. juunil 1930 langenud võitluses fašistide käsilaste vastu 29. mail 1950. Ants Vallisurm oli vapustav ja mehine. Sellest teavad jutustada inimesed, kes elasid ja kuulsid ebavõrdse lahingu käiku. Nad läksid kahekesi täitevkomitee instruktori Koroliga mööda kitsast metsateed vana Koidula küla poole. Neid haarati tulega eest. Korrul sai silmapilkselt surma. Anss vall võttis lahingu üksinda vastu. Ka tema sai esimesest kuuli rahalist haavata. Laskemoona oli tal vähe. Ta pidi seda jagama vaenlaste pihta, väga täpselt vastama 12 või 15 automaadi marutulele kaine arvestusega. Pääsemise lootust oli üksnes sedavõrd, et inimesed ümberkaudu kuulevad vast tulistamist ja taipavad Võrru helistada. Tal õnnestuski kaua hoida jõuku parajas kauguses kuid ikkagi tuli hetk, mil jäid viimased padrunid. Ta ei kaotanud ka siis oma loomupärast sekisti külma pead. Ta ei kiirustanud viimase kuuliga ise endale. Ta ootas ja vaikis. Ta meelitas. Vaenlased arvasid, et hands vall on surnud. Nad tormasid pikkade hüpetega tema suunas nagu kaarnad. Kaugele testist ette oli jõudnud, pik sakslaste suusamütsis bandiit Ants Vall sihtis kaua ja tabas. See oli vaenlasele üllatus, ülejäänud jooksid kohe tagasi Ansse vall. Seda segadust aga ootaski ja mõne sammuga olide tapetud bandiidi kõrval. Ta sai uue relva vaenlase relva ja vaenlase laskemoona, nagu oli lootnud. Lahing jätkus ja tõepoolest oli Võrus juba tulistamine teada. Miilitsad ja julgeolek kiirustasid teele, kuid laskemoona Hans vallil siiski ei jätkunud lõpuni. Hans vall hingas veel. Tema käsi oli surutud rinnale ja hiljem leiti sealt särgi sisse õmmeldud komsomolipilet. Ta suri Võru haiglas ja vaid korraks tuli teadvusele. Siis ütles sõbrad, makske neile kätte minu vere eest. Feliks Pärtel poja matusekõnes, mille ta pidas Hans vallile ja mille teksti säilitab tänaseni on lõik. Ta pärandaks meile palju. Ants Vall elab edasi meie südametes töös, mida ta alustas ja mille lõpetame meie. Teda on leevakuja Vastse-Nursi tuledes Haanjamaa põldudes, mis kannavad vilja. Tema surm õpetad meid vaenlasi vihkama ja ta jääb kustumatuks eeskujuks. Nii tuleb võidelda ja võita. Tänavu suure oktoobri 50.-ks aastapäevaks valmistati ELK Võru Rajoonikomitees komsomoli aurama. 14. numbri all pärast Leen kulmanit Paul soe sood Endel Sõgelit, Marta Esserit, Feliks Pärtelpoega, Õilme Tederit, Valteri Jedast ja teisi on sinna musta leinaraamis kantud ka tema pilt.