1947. aasta sügispäeva jahedal õhtupoolikul alustas liinibuss teed Võrust Räpinasse mis bussi oli. Veoautodele ehitati tol ajal laudadest vurgoonid ja sinna sisse paigutati neljalt realt pingid. Üks lühike pingijupp mahtus veel parajasti juhikabiini taha sõita, tahtjaid, roll selles auto ümber murdu. Rohkem oli neid, kes nukralt või vihaselt maha jäid. Mahajääjate hulgas seisis ka lüheldane helehallis maavillasest pintsakus poiss miilitsavormis mees, kes oli istet võtnud juhi kõrval, andis talle sõbraliku nõu. Hakka Heinar jalgsi kõmpima, jõuad enne. Ei teadnud ütleja, et tema sõnad täide lähevad. Ei teadnud mahajääja, et näeb seltsimeest viimast korda. Toomavillases pintsakus pois pealtnäha rahulik ja tasakaalukas, laia heasüdamliku naeratusega oli mäe valla komsorg Einar laid. Võrust on mäe valda 50 kilomeetrit. Komsorg mõõtis seda maad sageli küll jalgsi, küll rattaga. Einar laid tundis otseteid kodukülla. Ta hakkaski jala astuma. Mõni päev hiljem jõudis rahvasuus lugu Võru Räpina liinibussi saatusest. Tema kodukülla Nikita Mäele jutustati paljudes variantides. Üks reisijatest, kes sündmust pealt nägi ja läbi elas, on Liidia Herbest. Ta töötab praegu Tallinnas. Lidia Herbest jutustas hiljuti nõnda. Sõitsin vend Elmari juurde Räpinasse. Töötasin tol ajal Võru maakonna prokuratuuris. Minuga koos pidi sõitma ka prokurör, sest järgmisel päeval seisis tal Põlvas ees üks kriminaalprotsess. Küllap lugu siit alguse saigi, nimelt piletitest, mis telliti ja prokuröri nimele kinni pandi. Mina tõin need eelmüügilt ära. Prokurör pidi bussiga sõitma, veri orale ja sealt rongiga edasi Põlvasse. Üsna enne bussi väljumist alustas Põlvasse teed metsatööstuskeskuse veomasina. Prokurör vaatas, et ruumi seal jätkub ja kuna tülikad ümberistumised jäävad ära, sõitis kaasa. Hiljem selgus, et bussipargis töötas äraandjaid vaenlasi, kes bandiite aegsest informeerisid piletiostust. Kuid tookord sõitsime võrust välja. Furgooni täis rahvast oli jutukas ja rõõmus. Mõni proovis isegi laulu üles võtta, et teeloleku aeg lõbusamalt mööduks. Kõiki sõitjaid May tundnud tuttav oli Võru postkontori ülema roosinbergiga. Mõlemad olime kommunistlikud noored ja kuulusime ühisesse algorganisatsiooni. Enne kui jätkata Liidia herpsti jutustust, tuleks lisada paar sõna temast endast. Ta sündis Moostes kehvikute perekonna esimese lapsena. Hakkas juba varakult kuueaastaselt karjas käima ning ühtlasi ka oma nooremat venda hoidma. Algkoolis käis ta neli kilomeetrit kodust eemal ja lõpetas selle 1940. aasta kevadel klassi parima õpilasena. 1941. aasta aprillis astuste öeld kannu liikmeks ja oli üks esimesi kommunistlikke noori Mooste vallas. Lidia herbist, kes tookord kandis veel neiupõlve nime. Liidia jõeäär. Sai vähe töötada. Komsomoli heaks sõda tuli nende algorganisatsiooni sekretär Johannes Treial. Hukati okupatsiooni ajal Võru vanglas. See kõik selgus aastate pärast. Sõja puhkemisel usaldas Johannes Treial Liidja jõeääre kätte komsomoli algorganisatsiooni dokumendid. Tüdruk kaevas need maa sisse koos oma komsomoli piletiga. Kogu okupatsiooniaja elas Lydia jõeäär poliitilise politsei valve all. Ta määrati sundkorras teenijaks talunike juurde tee ja metsatööliseks Moostist lahkuda tal ei lubatud. 1944. aasta sügisel viis Liidja jõeäär Mooste valla komsomolidokumentatsiooni maakonnakomiteesse. Ta võeti uuesti arvele ja talle anti taas ka okupatsiooniaastate eest. Tol õhtupoolikul istus ta siis bussis postkontori ülema kõrval ja sõitis Räpina poole mis natuke eemal istus veel Rosenbergi asetäitja kali ja võru Krediidipanga juhataja. Teisi kõiki ei osanud nagu tähelegi panna. Sõitsime juba teist tundi. Vahel küünitasin end väikese akna kohale, et vaadata, kaugele oleme jõudnud. See oli aga asjata, sest ümberringi rohetas vaid mets. Üsna leevi lähedal, kus tee mäest alla orgu lookleb autobuss peatus. Kui nägime relvastatud mehi. Sõiduki ümber, tekkis muidugi ärevus. Olime juba kuulnud ja teadsime, et bandiidid kasutasid Nõukogude armee mundreid. Varsti tomati bussi ukse lahti. Kitsas redel kästi alla lasta ning kõigil ükshaaval välja astuda. Partei liikmed ja kommunistlikud noored palun astuda siia paremale poole. Teatas neist üks, kes kandis ohvitseri vormi. Meie aimdus, et vormikandjad on vaenlased, osutus õigeks. Olime Rosenbergi viimased väljujad, mina peitsin oma töötõendit, temaga püstolit. Selle kasutamine oleks arvatavasti maksnud meie kõigi elu, sest bandiite oli paarikümne ümber. Kõik hambuni relvastatud. Dokumendid täitsime seina ja tooli seljatoe vahele. Bussinurka relva pillas ta märkamatult redeli alla bussist maha astudes. Rosenbergi oli kõige raskem, ta kandis sile töölise vormi ning tal polnud dokumente. Kohe käsutati. Kas sina viskasid püstoli maha? Mis püstoli, imestas Rosenberg. Bandiit pani selle kiiresti oma tasku. Rosenbergi aga pidas ta prokuröriks. Rosenbergi võeti sinel müts ja saapad ära ning tõugati istuma kraavipervele. Tema tapmisega nad siiski ei kiirustanud ja Marutasin seletama. Mees on Võru postkontoris liini korrastaja. Kus dokumendid on? Haugatas ülekuulaja. Rosenberg seletas. Viisin võru miilitsasse, passi sissekirjutamiseks. Muidugi ei usutud. Bandiidid pidasid isekeskis natuke aega nõu, siis pärisid, kes istus tema kõrval bussis. Nähtavasti oletati, et Rosenberg on andnud oma dokumendid kõrvalistujate kätte. Reisijad seisid ülestõstetud kätega ja too võõras naine äraandja, kes koos meiega võrust peale tuli, käis paari bandiidi saatel ringi ning uuris iga nägu tähelepanelikult. Minu süda pidi rinnust välja hüppama, oma komsomolipiletist, May lahkunud. Ta oli mul peidetud minu enda rõivastesse. Äratundmise ja põhjaliku läbiotsimise korral oleks kohtumõistmine toimunud arvatavasti silmapilkselt. Selsamal ajal pinniti Rosenbergi edasi. Talt nõuti kinnitust. Tunnista, et oled prokurör. Ta käsutati püsti ja üks habemik tulistas teda lähedalt hirmutamiseks. Ei tea, kuidas kõik oleks lõppenud. Järsku tuli mööda maanteed, veomasin meid unustate nagu hetkeks ära ja nad tormasid sellele. Vastumasin oli tühi, juht toodi meie hulka. Lõpuks käsutati meid kõiki. Bussi tagasi öeldi kaks tundi ei tohi keegi kuskile minna, ka sõita ei tohi. Räpina miilitsaosakonna operatiivvolinik Veeber, kes istus autojuhi kõrval, viidi kaasa. Kuulsime metsast mitut lasku. Ta olevat tapetud tema oma relvaga. Järgmisel päeval leiti järvesuult tühi auto, millega bandiidid tookord põgenesid. Hiljem Nad tabati. Mäe valla komsorg Einar laid kes autole ei mahtunud ja kes oma miilitsest võitluskaaslase sõnu sageli on meenutanud. Mees, kes täna ise kannab miilitsa majori aukraadi ütleb tolle aja kohta. Käisime tihti Võrus, meie vallakomiteede sekretärid pidime ka ise alati kohal olema. Kui kedagi valla noortest bürool komsomoli vastu võeti. Vallakomiteede sekretärid olid isekeskis head tuttavad, enamasti sõbrad. Einari laid töötas mäe vallas pärast Aleksander täkki ja Aleksander Pedast. Esimene neist oligi see, kes vallas kommunistlikke noori organiseerima hakkas. Ta edutati sealt tööle maakonna komsomolikomiteesse. Aleksander Pedast aga sai miilitsavolinik. Ka tema sai surma lahingus bandiitidega. Võib-olla siia aega tagasiulatuvat ka Einar Laidi kutsevaliku juured. Nende asemele, kes andsid oma elu, astusid alati uued võitlejad ei valitud töödega ülesandeid, mindi kõhklemata sinna, kuhu vaja. Einari laid ise parvetes esimese Paldid leevaku tammile käis vahepeal aasta Tallinnas koolis ja läks siis jälle tagasi Võrumaale. Siis sai temast Mõniste valla komsorg. Siis tuli Vastse-Nursi elektrijaama ehitamine, töö ja võitlusi jätkus.