Võrumaa komsomoliorganisatsiooni juhtis Feliks Pärtelpoeg, mees, kes praegu töötab Võru Rajooni TSN täitevkomitee esimehena ja kelle rahvas valis üheks oma saadikuks ka Eesti NSV ülemnõukogusse. Ta tuli Võrru 1946. aasta veebruaris. Enne seda oli ta Tartus maakonna komsomolikomiteest teiseks sekretäriks. Esimene kohtumine uue elupaigaga on alati erutav. Ei saanud arugi, kui buss pärale jõudis ja linna nagu polnudki. Kid sihukestel teeradadel majade vahel kiirustas mõni üksikteekäija, muidu oli lumme mattunud varemete tühjus ja vaikus. Kontrast kooli linnaga oli terav ja valus. Võruga kohtus Feliks Pärtelpoeg oma elus esmakordselt pika sõidu aja jooksul hinge pugenud tunne. Küllap see võru üks põrgu päru on, süvenes veelgi. Tal polnud kuhugi rutata, seisis tükk aega keset turuplatsi, puukohver jalgade kõrval ja pidas aru. Ta polnud sõdurisinelis ega kirsavoidis, nagu noil aastatel enamik demobiliseeritud mehi. Tal oli seljas isa antud lotendav ülikond ja orderiga ostetud sügis, palit jalas suurevõitu vildid kalossidega ning peas läkiläki. Nende aastate mehed ei saanud pöörata rõivastele kuigivõrd tähelepanu. Feliks Pärtelpoeg Tartu komsomoliaktivist esimesel nõukogude võimu taaskehtestamise aastal demobiliseerub ohvitserina rinnas orden ja lahingumedalid Tauri siis mõni aasta üle 20 tema autasudel oli noorte silmis suur kaal. Hea poolest olid paljud kommunistlikud noored temaga võrdsed, kuid niisugust võitlust, nagu tema olid näinud vähesed. Ta sai tuleristsed hävituspataljonis ja koges juba seal sõbra kaotust ning seltsimehe valu sõdis Velikije Luki all ning teadis, mis hind on sõprusel ja mehisusel. Kõigest sellest saadi Võrumaal teada ajapikku. Tookord seadis ta sammud parteikomiteesse, kus kohtus sekretäriga tamm nägi oma kabineti uksel sihvakad kõhna poissi, kes käega heledaid juukseid silus ja naeratas. Eriline naeratus, mis hingestab kogu näo, On Pärtel pojale iseloomulik. Ta naeratas siis ja naeratab nüüd. See on olnud talle nagu võti inimeste rõõmude ja murede juurde jõudmiseks. Tema naeratuses on mingi segu soojusest, uudishimust ja usaldlikkusest. Ajaleht kirjutas kord, et tema naeratus liigutas paigast Võrumaa mäed. See oli siis, kui leevaku tuled juba särasid ja tema enda rinda kinnitati veel üks orden, seekord tööpunalipp. Leebakuga on tale seotud eriline kohtumine. Olles läbisõidul külastas Võrumaa noorte rajatud elektrijaama marssal Gretsko, praegune Nõukogude Liidu kaitseminister. Nad on pildistatud leevaku tammil, linalakk, nooruk, sekretäri ruudulises spordis pintsakus ja lahkjoppis, suure isamaasõja veteran kangelane, seda fotot Feliks Pärtelpoeg hoiab. Tööd alustas Feliks Pärtelpoeg Võrumaal, nii nagu kõik teisedki, kes tunnevad vastutust ja keda tiivustab tahe. Tutvumine suure maakonna 30 valla ja tema noortega nõudis omajagu aega. Temas endas põles üksainus soov teha, ehitada, organiseerida. Ta oli hiljem mitmel puhul ajakirjanikele kinnitanud. Oma hingelt. Olen ehitaja. Kuidas seda mõista? Ehitamine on suur ja lai mõiste. Need, kes Feliks Pärtelpoega hästi ja lähedalt tunnevad, teavad kinnitada, et mees tõepoolest on sünnipäraseid eeldusi mida on tähele pandud kõigi ehitajate ise loomudes. Ja kõigepealt tõsidus, mitte too sünge endasse sulgumine, vaid suhtumise tõsidus. Küllap kõik on näinud, kuidas tõeline Puusepp vaeb ja mõõdab puutüki, enne kui sellele höövli külge paneb. Ta võib seda teha naerdes või naeratades, kuid ikka jääb puusse suhtumise tõsidus. Ta peab puust teadma, kõik seda tundma ja endasse imema. Käsitööline Puusepp näeb laua tükkivaid õest aspektist. Ta mõtleb vaid esemele, mis ta temast peab tegema. Tõsine puussepp kalkuleerib alati ka seda, mis sellest veel võiks saada. Komsomolitöö on alati ja kõigepealt töö inimestega. Inimene ei ole puu, kuid omadused, mis annavad hinge ja näo Feliks Pärtel poja tööle on needsamad nagu puussepal. Pärtelpoeg ütleb ise, et aastatega on saanud talle harjumuseks inimesi kuulata, mõelda umbes nii. Praegu on ta traktorist, aga kelleks ta võiks veel saada. Taon insener, aga kestab veel, võiks olla. Pärtel poeg, kes valiti maakonnakomitee sekretäriks. 1946. aasta kevadtalvel hakkas elama esialgu tööruumides. Elektrit Võrus ei olnud. Küünlavalgel väntas ta õhtuti ise üleskutseid, paljundas Rotaatoril büroo otsuseid, ringkirju, teinekord aga istus niisama ja mõtles. Eesmärgi kindlatel inimestel aitavad unistused arti eluhallist koorikust läbi murda ja annavad jõudu. Ta magas töölaual, kus padi aset täitsid raamatu pampia pintsak teki eest oli kulunud orderi palit. Komsomolikomitee tookordsetes ruumides. Madalas ühekorruselises puumajas asub praegu iseteenindav söökla kabinet, kus sekretär magas. On akendega väikese väljaku ja kiriku poole. Tauri siis töötanud juba mõni kuu. Mõnigi asi, mida Võrumaale tulles isegi unes poleks osanud ette näha, oli selgeks saanud. 13. märtsil Sõmer parus mõrvatute matustel võttis ta pärast Georg Aabelsi sõna. Ta ei rääkinud üksnes oma noortele komsomoli aktiivile. Küllap tohutus rahva meres. Oli neidki kuulajaid, kes Nõukogude võimu kogu hingest vihkasid. Langenud seltsimeeste asemele astuvad uued võitlejad, ütles Pärtelpoeg ja seltsimeeste vere eest tasume meie. Nii, kuidas kasvas organisatsioon, kuidas kasvas noorte teotahe ja ilmnesid teod, nii muutus raevukamaks ka klassivaenlane. Ähvarduskirjadest ei maksa rääkidagi. Neid sai iga vallakomitee sekretär ja loomulikult ka Pärtelpoeg. Temaga arveteõiendamist tähtpäevi määrati nii suvel kui talvel. Bandiidisalkade üks tavalisi manöövreid oli niisugune. Nad saatsid maakonda kas anonüümse kirja või tarvitasid mõne tuntud aktivisti. Nimekirjas teatati bandiitide täpne asukoht, ise aga võtsid nad sel ajal ette röövkäigu hoopis teises rajoonis olles kindlad, et maakonnakomitee tähelepanu on mujale juhitud. Paljudel juhtudel nende plaanid nurjusid ja nad langesid lõksu. Nende kavaldamised paistsid läbi ning Nedenetati. Siiski tuli ette ka neid juhuseid mida alati ette polnud võimalik näha. 1949. aasta kaheksandal mail tapeti Tilsi lastekodu vanempioneerijuht Valter rõigas. Ta tapeti vana Koidula Leevi teel metsa vahel. Asfaltlint lookleb siin tõusude ja langustega. Ümberringi on paks mets. Valter sõitis jalgrattaga ja teda tulistati metsast. Tema tapmiskohta tähistab suur hall maakivi, millel on marmorplaat ja meile tuttavad sõnad Kivi kõrval kohiseb kõrge vana kask. Valter rõigas maeti Põlva kalmistule. Surnuaed asub mäe rünnakul ja tema hauaehteks on samasugune vana kask nagu tapmise paigaski. Hauaplaadil kiri. Muld mälestust ei mata. Valter rõigas ja matustest võttis osa palju noori nagu kõigile matustel, enne ja pärast seda tõotasid noored võidelda ja tasuda punase riidega kaetud seltsimeeste kirstude juures sündis alati elavate hinges uus tahe. Karastumine mehistumine. 13. mai varahommikul. See oli päev pärast Valter rõigas matuseid sõitis Feliks Pärtelpoeg Põlvast koju. Ta pidi alati valima teed, kustkaudu minna. Nad sõitsid samal vana Koidula Liivi teel. Neid oli kolm, tema autojuht ja Eesti NSV ülemnõukogu saadik Maran, kes samuti matusetalitusest osa võttis. Nad istusid Moskvitzis, oli varane hommikutund. Kell võis olla poole viie ringis. Heinamaade kohal lainetas piimjas udu. Nad jõudsid metsatuka äärde. Õnn, et juht õigel ajal märkas teele langetatud puid. Kui masin peatus, hakkasid plärisema automaadid. Tuli oli tihe, jääge kuulid rabisesid nende ümber. Tagasikäik ja kõrgest pervest alla metsatukka varju hetkeks vilkus läbi Pärtel poja pea kuri kahtlus, aga kui kogu see rajoon on ümber piiratud, kuid tagasitee on läbi lõigatud, mis siis? Neil olid küll püstolid, kuid see lohutas vähe. Lase praegu siit näitas autojuhile teed õieti polnudki, kuid Pärtele pojale näisse suund ainsa pääsemis võimalusena. Ja ikka oli vanal sõduril õigusvaist ei peta. Kuli bandiidid, nende jäljed avastasid, olid nad jõudnud laskeraadiusest välja kes teab, kas pääsemise julgusest või mehisusest. Aga noor autojuht tegi ettepaneku. Jätame masina siia. Lähme haarama, vaatame, palju neid on, ehk saame Valteri mõrtsuka kätte. Kas Feliks Pärtelpoeg seda ei soovinud, kuid jälle tuli tal korrata tarka head õpetust. Tark risk on õilis tegu, rumal risk on kuritegu. Osa bandiite, kes tapsid Valter Rõivase ja olid osa võtnud teistestki kuritöödest, tabati mõni aeg hiljem. Osa neist sai surma. Ühe ülestunnistuses on tema pihtimus. Kõige rohkem vihkasime ja kartsime kommunistlike noori. Ka sellel hommikul, nagu alati, läks Feliks Pärtelpoeg rahulikult tööle. Võib-olla oli büroo istung või sõitis ta mootorrattal kuskile valda, kes seda täpselt mäletab? Vahejuhtum ununes tööde ja ülesannete sees ja polnud mingit vajadust seda pajatama hakata. Kui keegi oligi midagi teada saanud, vastas Pärtelpoeg igivana sõduri naljaga kapral pensioni suust. Mitte meie, vaid meie vaenlane peab meie isamaa eest surema.