Tere kuulama kultuurikaja. Nii öeldakse, et iga asi saab kord otsa ja elu ise pidavat seda kinnitama. Täna tuleb juttu kahest asjast, milledest üks on lõpusirgel ning teine ilusti lõpetatud. Vastukaaluks räägime ka sellest, mis alles küpsemas. Täna saates. Kirjastus Varrak alustas aastal 2000 ajalooantropoloogia ja sotsiaalteooriat käsitleva raamatusarjaga. Ajalugu. Sotsiaalteadused. Eelmise aasta lõpul jõudis raamatupoodidesse sarja 22. raamat Inglise kultuuriteoreetik Pieter. Ehkki kultuuride kohtumine esseid uuest kultuuriajaloost sel kevadel on sari jõudmas lõpusirgele. Pürgist raamatusarjast ja humanitaarteaduslike raamatute kirjastamisest Eestis üldisemalt, räägib sarja toimetaja Marek Tamm. Samaealine ehk siis kuueaastane, on ka Kagu-Eesti külakeskkonnas toimunud kunstisündmuste sari post sovhoos. Mooste külalisstuudio Moksi korraldatud väga heal rahvusvahelisel tasemel sümpoosionil workshopis on nüüdseks minevik ning kuue aasta töö on kogutud kokku ühtantoloogiasse. Raamatut bosovhoos üks kuus tutvustab Mooste külalisstuudio ja bosovhoosi korraldaja Evelin Müürsepp. Järgmisel reedel esietendub Vanemuises Tom Stoppardinäidend hüppajad. Räägime tekstist video kasutamisest teatris aga kõige rohkem siiski muusikalisest kujundusest. Kõnelevad lavastaja Mart Koldits ning helikujundaja Maarja kuller. Tallinna kunstihoone galeriis on üleval Urmas Viigi näitus pike Olga säravad. Näitust käis vaatamas Taavi Tiidemann. Tänase saatemuusika on tervenisti pärit hüppajate, etenduse heliribalt. Kudegi hüppajate helikujundaja Maarjo pulber, mina olen toimetaja. Inglise ajaloolase Peterburgi kultuuride kohtumine esseid uuest kultuuriajaloost on kirjastuse Varrak sarjas ajalugu ja sotsiaalteadused juba 22. raamat. Kaanekujunduse järgi valge sarja nime saanud ajalugu sotsiaalteadused on kuue kui nüüd faktitäpne olla siis 10 aasta jooksul missiooni teadlikult eesti keele ja kultuuriruumi vahendanud olulisemate 20. sajandi teise poole ajaloolaste, kultuurantropoloogia ja sotsiaalteadlaste töid. Sarja koostaja toimetaja pole kunagi varjanud oma teoreetilisi eelistusi. Nii on silmatorkavalt esindatud just prantsuse humanitaarteadlased. Enamike tõlgetega on kaasnenud ka Marek Tamme intervjuu autoriga. Sarjast humanitaarteooria kirjastamisest ja Peterburgi kultuuride kohtumisest, räägib sarja koostaja ja toimetaja Marek Tamm. Sari ajalugu sotsiaalteadlased sündis mõttena juba 90.-te aastate keskel ja tegelikult puhtalt isiklikust vajadusest kuna tol hetkel see raamatulett, mis puudutas humanitaar-sotsiaalteadusi, eriti just klassikuid ja eestikeelsed tõlked, oli väga hõre. Nii et see oli puhtalt isiklikust vajadusest, isiklikust huvist, sünnil mõtte, millele mul õnnestus leida üsna rutuga kaasamõtlejaid kirjastuse Varrak näol. Ja tegelikult esimene raamat sarjas ajalugu sotsiaalteadlast ilmus 97. aasta maikuus. See oli esimene pääsuke, softibi raamat ühes keskaegsest rüütlist kiumale Shallist ja see raamat ilmus, aga ta jäi pikaks ajaks ainsaks, sest kuigi teised tõlked on juba töös, venisid ise sõitsin näiteks Prantsusmaal õppima ja siis Harry tegelikult sai tuule tiibadesse 2000. aastal ja nüüd 2007. aasta siis hakuks on ilmunud tõesti 22 nimetust. Plaan on, et saar jääkski nii-öelda 10 aastase iluveaga sarjaks, et 97 mai ilmus esimene köide ja 2007 May võiks ilmuda viimane köide 25. kokku selles sarjas. Mingi ring on täis saanud mu enda jaoks need autorid, kes olid mulle tähtsad, leidnud oma eesti keelde, ma olen paljudega nendega kohanud, kes veel elus on teinud intervjuu ja vähe sellest isegi reklaami võib öelda, et on plaanis ka viimase raamatu ilmumise puhul anda välja ometi köitena kõik intervjuud, mis on selles sarjas ilmunud kokku üks tosin intervjuud, selline pidulik lõpp. Aga ma arvan, et jah, ta mingi oma koha on täitnud ja, ja see ei tähenda, et sedalaadi kirjandust enam ilmu näiteks varraku kirjastuselt lihtsalt ilmub siis kas teises sarjas üksikraamatut on, aga aga see sari jääb ja nii-öelda siis 25 nimetusega ja kümneaastasel veaga. Kõik need autorid, kes on seal ilmunud, on ikkagi 20 sajandi teise poole ütlemisi humanitaarset mõtet selgelt mõjutanud ja laias laastus ongi seal kahte tüüpi olid ühed, kes seal juba nii-öelda surnud klassikud seal Choostiumi sill või nüüd ilmub varsti Max Weberi raamat või mõni teine ja samal ajal on siis rida siuksed, moodsad mõtled. Eesmärk on olnud küündida kahte vagu, sellist uuesti klassikat ja siis tuues tegelikult uut viimaste kümnendite mõtet. Aga ma arvan, et mis puudutab repress, natiivsust või kuidagi selle valiku kus siis minu ütleme, kriteerium on olnud selline interdistsiplinaarsus, ma olen otsinud autoreid, kes on dialoogis mitmedistsipliiniga, seal ei ole siukest, puhast, ajaloo raamatut, puhast sotsioloogi raamatut, puhast antropoloogia raamatut, vaid kõik need raamatud esindavad selliste dialoogilist humanitaarset mõtlemist. Ja, ja seetõttu ma arvan, et vähemalt mis puudutab ajaloolasi, on seal küll olemas. Ma arvan, lõviosa kõige mõjukamaid interdistsiplinaarsed loolasi selles mõttes, ma arvan küll, mingi nišš on täiesti adekvaatselt kajastatud ja loomulikult jällegi nende huvi. Ma arvan, et humanitaarteadused moodustavad ühe ühe teaduse teadesse, mis uurivad inimest, tehku nad seda siis möödaniku inimeste näol, eksootiliste inimeste näol tänapäeva inimeste näol. Me nimetame neid looksitsioloogiaksanderfoloogiakse tegelikult nad Urjeffeki inimest ja see rajajooned nende erinevate distsipliinide vahele lihtsalt istudes Stsionaalsed tingitud teatavast ajaloolisest traditsioonist, aga kokkuvõttes nad kõik väga sarnased, nii et tegelikult selle sarja Viva või moraal või paatos peitub selles samas pealkirjas ajalugu, sotsiaalteadused, et ma lähen ennekõike seda sarja ajalookesksena sellise ajaloo kesksõna, mis on pidevas dialoogis teiste sotsiaal- ja humanitaarteadustega. Tegelikult kui mõelda ajalooteadvusse minevikule sisend võrdlemisi noor distsipliin, ta ikkagi institutsionaalselt vist teadusena ülikoolis, õpetajate Vaidena päritsejat 19 sajandi teise poole Saksamaalt. Ja tegelikult, et on mõistlik või mõistetav, nii et et esialgu ta väga püüdis ennast isoleerida, näidata seda. On olemas spetsiifiline teadusajalooteadvus ja ennast kehtestatud läbi vastanduse, nagu ikka uued asjad tulevad edevama, identiteeti luua, siis püütakse ennast eristada teistest aga tegelikult juba 20 sajandi algusest peale. Siin-seal kostis hääli võib-olla kõige mõjukamalt Prantsusmaal just nimelt mar bloklisi FE vra, teised anaalide ajakirja ümber koondunud ajaloolased hakkasid just üles kutsuma sellele dialoogile. Esialgu dialoogipartnerid olid ennekõike majandusteadus ja sotsioloogia ja just nimelt juba tegelikult enne teist maailmasõda oli päris mõjukas majandusajalooliikumine sotsiaalliikumine. Otsiti nagu seda dialoogi, aga see tõeline pööre toimus tõesti kusagil kuuekümnendatel aastatel kus saad üha enam aru, et õigupoolest, nagu ma juba ütlesin, uuritakse inimest, kas ühiskonnas inimestevahelisi suhteid ideaalne ajalugu on ikkagi distsiplinaarnäe lugeda ja muidugi ka seal oma dialoog, eelistused. Tollel ajal tõusis antropoloogia just selline kultuur ja sotsiaalantropoloogia. Ja sai tuule tiibadesse suud. Nii väga ajalooline antropoloogia või selles süntees ajaloolase ja antropoloogi tööst. Aga see suunduvuse laiem, kui näiteks väga tihe dialoog, sündis kirjandusteadusega, sündis semiootika, sellist psühhoanalüüsiga ja, ja ma arvan, et see pööran tõesti tegelikult noh, siiamaani elus või ta kannab seda moodsat ajalooteadust raske ettekujutada ajal olles, kes ei loe üldse ei tunne üldse huvi selle vastu, mis toimub kusega sotsioloogias, antropoloogia või mujal, et neid leidub muidugi ühesõnaga legitiimne vorm, aga minu jaoks on enamasti ebahuvitav vorm, et see on väga niisugune enesekeskne ja kuidagi sihuke igavavõitu. Aga mis edasi saab, seal on muidugi raske öelda, eks need väiksed pöörded toimub kogu aeg, näiteks viimane pööre ajalooteaduses on see, mida võiks nimetada kultuuriliseks pöördeks kus üha enam saadi aru, et tegelikult, et ka majandust, ka ühiskonda poliitikat ennekõike saab mõtestada läbi mingisuguste kultuuriliste paradigmade, et see, kuidas riiki valitsev, sõltus sellest, milline üldine ettekujutus kuningavõimust ja mõnes mõttes ette kujutada teispoolsuses või kuidas inimesed reaalsuses elasid, mida nad mõtlesid. On vaja nagu mõistvad olles mõttelaad üldiselt muidu võib asi väga nakronistlik tulla, et me küll räägime mingisugustest, lahingutest, mingisugustest, valitsejatest, aga ma ei saa aru, mida tollal tähendas lahing, tähendus, valitsemine, selline kultuuriline, pööranud, väga mõjukas just ütleme seal 90. aastate paiku. Aga noh, need on siuksed, pisemad pöördunud, et ma kujutan ette, et see põhiline arusaam humanity naerad sotsiaalteadustel jätav sisemisest ühtsusest, mis pärast sõda nagu juurdus, et see on ja sead. Mis puudutab kordustrükke, siis tegelikult probleem on üldisem. Probleem on see, et raamatu eluiga Eesti vabariigis on äärmiselt lühike ja tingitud sellest, et ta ilmub hästi palju nimetusi tiraažid on hästi väikesed ja tegelikult mina mõtlen küll murega selle peale, et mis jääb meist järgi Meie ajastu raamatutoodangust näiteks poole sajandi pärast. Sest et praegu ikkagi selline mittu, ilukirjandusfilosoofiline ajalooline mõtteraamatuna ilmub kusagil seal vahemikus 600 kuni 1000 eksemplari, mida väga vähe ja ka selle minu-sarja kestnud rahas läbi aegade, nagu selle 1000 kanti ka samas on see hetke maksimum, selle pärast lihtsalt ei osteta, aga vähemalt ei osteta ära piisava aja jooksul. Ja mõnede raamatupoode on vähe Eesti vabariigis, siis pole ka kuhugi panna ja kirjastus jaksa laos lõputult hoida. Nii et selles mõttes on see probleem tõsine, see ei puuduta mitte ainult. Turgu tervikuna, aga mis minu sarja raamatu kordustrükkides puutub, siis vähemalt kahe raamatu kolme raamatu kordustrükina ilmunud et näiteks Lotmani kultuuriplahvatust on kaks korda trükitud ja Johan Alsing ja mängivad inimestel on kaks korda trükitud ja nüüd see aasta siis kevadel ilmub uuesti kõige esimene raamat showskibee raamat kordustrükis aga üldiselt kordustrükki tegemisele ka omad majanduslikud kaalutlused. Kui tehakse ikkagi sellisest nimetusest, millel on ütleme vähemalt 500 ostjat ja et see asi nagu ennast üldse majanduslikult õigustaks, kuna me võime ju tahta palju, aga ikkagi kirjastamine on äri nagu iga teinegi ja keegi naljalt peale ei taha maksta, nii et selles mõttes on see keeruline ja jääb loota, et ikkagi, et raamatukogudes mingi kogus on, et nad päris ära ei kao. Aga see on tõsi, et tegelikult me elame väga effemmeeris rajastu selles mõttes, et raamatu eluiga on lühike ja sageli me mõtleme, et me tõlgime, mingi raamat, anname välja ja nüüd on olemas eesti kultuuris. Aga tegelikult see on sageli üsna petlik mulje, sest et on olemas 500 inimese kodus ja kõik, aga Eestis elab meil poolteist miljonit inimest. Kas see oleks mingisugune lahendus? Elektrooniline veel? Võimalik, et raamatute internetti riputamine ja muu selline lahendus, no esialgu teda piirab ikkagi majanduslik loogika, sellepärast et kirjastus kuda riputab raamatu internetti. D ilmselt enam seda poes ei müü ja ta saab seda teha ainult siis, kui ta maha kandnud mõtte seda kunagi veel müüa. Ma arvan, et see võib tulla isegi lähitulevikus ikkagi üksikute nimetuste puhul ja pigem sellised ta kümne-viieteist aasta taguste raamatute puhul, et uute raamatute puhul sellised, et majanduslikult ei õigusta ennast ja, või siis tasulisena üks variant, aga mujal maailmas need katsed raamatuid internetis müüa just nimelt tekste endid mitte saad osta koju raamatu paides tekst ennast, et et see ei ole sineerit õigustanud. Isegi seal Stephen King püüdis oma romaani müüa ühe dollari eest midagi ei ostetud, et tahetakse raamatut. Ilmumas on nüüd nimetatud Max Weberi raamat protestantlik eetikakapitalismi sünd, kui ma õieti mäletan, Arminud akadeemias järjejutuna, mis tuleb nüüd ühtede kaante vahel koos muideks prügi eraldi kirjutatud sissejuhatusega ja siis tuleb üks raamat, mis mulle endale armas, nimelt üks Juri Lotmani seni avaldamata raamat, mis, mille maailma esiettekanne on eesti keeles, oleks tema viimaste eluaastate esseed kokku pandud meile täna poeg koostas, mõned on ka ilmunud mõned nagu nüüd vahepeal ilmunud aga niimoodi kompositsioon ja mis on üsna terviklik. Sellisena näeb valgust esmakordselt. Esialgne pealkiri on hirma segadus, esseid, kultuurisemiootika, sest Mihhailov kohv tõlkis ja samuti on ilmumas veel siis teine osa. Norbeti liias tsiviliseerub protsessist, nii et need kolm peaks nüüd veel enne siis suurt suveilmavalgust nägema. See viimane sarja raamat, pitsid, kultuuride kohtumine on tegelikult mul meeles mõlkunud ka kaua, et tegelikult on üks mu enda lemmik ajaloolasi. Ta on, eks ole, Cambridge'i kultuuriala juba nüüd emeriitprofessor. Ja tema võlu seisneb selles, et on selge selline noh, rajaleidja tüüpi ajaloolane, kes nagu töötab halo teaduse piiridel või selle avangardist temale. Mulle tundub olemusliku žanrongis see ja selles mõttes ka saiust see valik, kuigi tal on mõnes mõttes ka noh, päris korralikud monograafiad ilmunud aga iga temast see tegelikult on katse nagu avardada ajaloolise vaatevälja. Ja kuigi empiiriline materjal, millega ta töötab, on valdavalt selline varauusaegne Itaalia siis on see sageli ettekääne, et kui ta kirjutab essee unenägude uurimisest või karnevalist või näiteks rahvakultuurist või hoopis žestidest, siis kõik need katsed nagu kaardistada mingit uut territooriumi, kuhu ta kutsub siis kolleege järele tulema. Tema sel ajal olen tõesti teda lugedes saad aimu, kust nagu tuul puhub, alateadvuses ei reklaami, võib isegi öelda, et ta lubanud tulla Eestisse juuli lõpus pidama loengut Tallinna Ülikoolis, nii et saab teda ka niimoodi silmast silma ehk suvel näha. On tõsi, et see sari on olnud väga selgelt prantsuse keskne. Ma arvan, et circa pooled raamatut prantsuse, kes seal, mis räägib sellest samast isiklikust eelistusest, aga kokkuvõttes on seal ilmunud ka sakslasi, inglasi, ameeriklasi, itaallasi vist veel kedagi üks hollandlane ja venelane või eestlane, Jüri Lotman. Aga inglase enam pöök selles sarjas õigupoolest esimene. Ja tegelikult minu arvates on üks tänava huvitavamaid Inglismaal olles, nii et selles mõttes teadlik valik. Marek Tamm tutvustas peagi 25. raamatuna jõudvat sarja ajalugu, sotsiaalteadused. Kuidas jätkub humanitaarteooria tõlkimine ja kirjastamine Eestis, see on nüüd tuleviku küsimus. Kuus suve on Mooste küla Põlvamaal olnud ilmselt üks kõige rahvusvahelisem kunstikeskus Eestis. Nüüd on kuue aasta tegevus antoloogiasse koondatud. Tsiteerin raamatu postsovhoos üks kuni kuus tagakaanelt. 2001.-st 2006. aastani leidis Kagu-Eestis aset eksperiment bosovhoos. Maks kunstilise ja sotsiaalse sekkumise protsessidest huvitatud organisatsioon korraldas sümpoosioni, leidmaks loovaid vahendeid globaalsete muutuste ja kohalike küsimuste sildamiseks. See raamat dokumenteerib ja heegeldada ürituse jooksul erinevates külaelu kontekstides aset leidnud projektide ja ideede arenguid. Tsitaadi lõpp. Väga sümpaatne on, et bosovhoosn väärikalt kõvade kaante vahel välja antud Evelin Müürsepale on raamat. Koostamisel abiks olnud toimetajad Jon krisenitš, Jane Remm ja kujundaja. Terk Lange meenutab ja tutvustab korraldaja ja antoloogia koostaja Evelin Müür. Olla nagu ühe asja arengu või sünni juures ehk sellest saab nagu alati alles hiljem aru, et kuidas see asi tegelikult tekib, areneb, loob Moksi taganeda oli tegelikult ka veel üks teine isik majja Möller, kellega siis kahekesi sai Maxiga nagu algust tehtud nende ideedega. Aja jooksul on ülimalt väheste vahenditega, ma arvan, hästi palju tehtud, et praeguseks on taimi või külalisateljee, mis tähendab seda, et peaaegu aasta ringi tegutseb Moostes niisugune stuudio, kus kunstnikud saavad siis töötada, kohapeal luua ja siis igasuvine kunsti sümpoosion Pasovhoos, kus siis korraga tuleb kokku kuni 40 või veel rohkemgi kunstniku. Ja muidugi igasuguseid riburada väiksemaid projekte siis Eestis kui mujal välismaal. Ehk on ühiskond rohkem nagu selliseks, kuidas öelda rohkem raha Maiemaksemateriaalsemaks, et kui nüüd võrrelda seda, kui me alustasime, et siis võis teha nagu väga väikeste vahenditega. Aga nüüd on nagu jah, kõik nii-öelda läheb üha suuremaks, üha uhkemaks, üha kallimaks, aga samas ei pruugi selle poolest sisu paraneda. Et sisu tavaliselt ei ole üldse nagu korrelatsioonis selle raha või materiaalse poolenud. Jah, raamatu toimetajaid ei, tegelikult ei ole, minul oli Jon Krisnik, Jane Remm, kes siis nagu alguses kaasa lõi ja raamat on kakskeelne eesti ja inglise keeles. Tekstid ei ole päris kattuvad, selles mõttes nad ei ole identsed, nagu esimesed osas on siis sellised kokkuvõtvad artiklid bosovhoosi väisanud kriitikutelt inimestele, kes on seminari pidanud. Üldiselt proovivad siis nagu analüüsida Kosovhoosi kohta nii eesti kui üldisemalt rahvusvahelises pildis ja siis on kõikide nende kuue aasta jooksul toimuval projektide kirjeldusele täpselt nimetused kunstnikud, kes on kohapeal, käin siin ära toodud ja siis need esialgsed kontseptsioonid sellel üritusel, kolmas osa on fosfaadisõnastik, mis tegelikult on, nagu siis raamatu veergudel põhitekstide kõrval ilmuvad ja siis, kui tavaliselt anda ajakirjandusele intervjuudes küsitakse ja kes on siis see kõige kuulsam kunstnik, et selles mõttes ei ole fosfas üldse selline nagu kuulsusi kohale meelitada ja kõik inimesed alustavad tegelikult väga võrdselt positsioonilt, et on väga erinevad töö ja elukogemuse kunstnikud. Eks need testid said palutud kirjutada nendele inimestele, kes ise on nagu bosovhoosil käinud, sest et selle ürituse puhul on olnud hästi oluline kohalviibimine ja protsessis olemine. Sellest lähtuvalt sai palutud siis siramilia maarjanägdermanil ning Sloveeniast siis Alaver Kall kirjutada. Nende inimeste mõttepilt on minu arvates vähe natuke laiem kui lihtsalt selles valges kuubis toimuvat nagu jälgiv, et pigem sellist üldiselt nagu ühiskonna ja kogu laiemat kontekstuaalsusesse vaatlev. Nagu näha, olen see suvi Kosovos ei toimu, lihtsalt istume maha ja peame natukene aru, et see ajastu on läbi. Selles mõttes ei ole nagu mõtet punnitada ühte juba töötavad kontseptsiooni lõputult, et noh, nagu Veneetsia biennaal on see, mis toimub juba 100 aastat, eks vist juba me lähtume ikkagi sellest, mis parasjagu nagu päevaga selline on ja võtame neile sellest nagu ainest ja aga mis meil kindlasti toimub, edasi toimib, on see külalisateljee ja sellega seoses siis sellised suuremad-väiksemad projektid, Waxopid, töötoad. Seda kaetajad, Raamat ilmub Creative Commonsi litsentsi alla, see tähendab seda, et raamatut võib mitte kommertsiaalsetes eesmärkidel vabalt levitada ja kopeerida. Kui on nagu ära viidatud, siis algautorlust. Evelyn Müürsepp rääkis Moksi kunstisümpoosioni antoloogiast bosovhoos üks kuni kuus. Raamat on Creative Commonsi litsentsi all, mis tähendab, et korrektselt viidates on kõigil vabalt õigus materjale kasutada. Kultuuriga. Vanemuises esietendub järgmisel reedel Tom Stoppardi hüppajad. Laval on Tomingas, Merzin, Kaljujärv, Kütsari jääger, Joonas ja teised. Näitlejatega dialoogis ja konfliktis ilmuvad lavale videoekraanid ja helikujundus. Seekord ei räägime üldse näitlejast. Räägime hoopis videost ja helist. Helikujunduse tegi lavastusele Peeter Talvistu. Helikujundajad on Maarjo pulber ja Andreas vee. Proovide vaheajal tabas kultuurikaja lavastaja Mart Koldits sa ja helikujundaja Marju Pulveri juttu alustab Koldiks, jätkab Pulver. Tegemist on Tom Stoppardi 70.-te alguses kirjutatud näidendiga tema teine töö peale siis teda kuulsaks teinud Rosencrantz ja Guildenstern on surnud. See on ilmselt tema üks mõnusamaid näidendeid. Minu arvates see on lugu moraalist või ehk küsimine moraali järgi. Et seal on üks tegelane filosoofiaprofessor, kes üritab tõestada moraali olemasolu ja siis kõik see, mis tema ümber toimub ja kõik see, mis ka temas endas selle näidendi jooksul toimub, siis noh, tema tõestamise ideede ja selle vahel toimunud konflikt. Tundub, et see näidend on sellisel väga selgelt mõistu piltidel üles ehitatud asi, et ma kuskilt lugesin Stoppardi üks lemmik kunstnikke Reneema krit, kes samamoodi maalis pilte tema pildid olid nagu filosoofilised mõistulood. Või nagu sellised küsimused paradoksid siis tema on eriti selle näidendi tundub, on täpselt samamoodi nagu üles ehitanud, et need on sellised filosoofilised paradoksid, need pildid, mis laval toimuvad, Need seisundid, nad on väga kurbnaljakad puudutavad, noh vähemalt mind elus, kuidas me ikka üritame ka igasuguseid idealistlik mõtteid mõelda ja ja igasuguseid seisukohti teooriaid kehtestada. Elu miskipärast kogu aeg lipsab käest ära nagu nende argumentide käest, nagu see libekala sul peast lipsab välja kui vajagi. Aga kindlasti see ei ole näidend, mida lasta ennast tooliline konn sisse võtta ja nii-öelda n Joida. Et see on ikkagi näidend, kas võib kaasa töötama, muidu sai, kukud rongilt maha, nii-öelda sisse ideede pillerkaar ja see on päris intensiivne seal ja siis lõpuks tekib nendest kõikidest asjadest süsteeme. Ta eeldab puhanud hoiakut. No minu arvates meenutab see Monty Pythonit sõna otseses mõttes ja kõik need lavastaja märkused kas või neli kohta ja ma vaatan kõigel teistele anda märkused näitlejatele ja videole on just seetõttu kontrat vaja. Ütleme näiteks, kui on näitlejatekst on tõsine, siis on hea, kui see muusika ei ole päris selline sünge, melanhoolne ja niimoodi ei kutsu kaasa leinama. Et see minu arust iseloomustab kuidagi kogu seda teksti edetab, ongi mõeldud natukene proaktiivselt, aga mitte mitte niimoodi, et teeme nalja ja kutsume, kutsume inimesi üles, mõnitame kõiki, vaid vastupidi, inimene ootab, et tuleb midagi kindlat ja seda ei juhtu midagi, hoopis teistsugust ja see, nagu minust rabab, tõmbab tarbijast välja, et, et just et ei tule toolil leini peale najatama ja magama teatrisse, vaid et tõesti on vaja siiski kaasa mõelda. Ja samas kui mõelda, ka see on mingi auhind, ootab selle eest. Ta tänab vaatajaid, kes läheb kaaslasele asjaga minu arvates. Ta ei ole nii kaootiline, kui ta võib-olla tundub, kui ma pean kirjeldama kellelegi seda, mis seal toimuma hakkab, siis see võib kõlada niimoodi, et, et noh, et kosmonaudid ja professorid, hüppajad ja filosoof, võimlejad, venelased, see kõlab natuke liiga jaburalt, aga ta ei ole liiga jabur. Täpselt piisavalt jabur. Kui Eesti inimese kodus töötab siis statistika andmetel keskmiselt kolm pool tundi päevas. Televiisor, kas saab siis rääkida tehnoloogilisest inimesest nagu provotseerivalt küsin vastu, et televiisor, ekraanid on nagu meie elu nii suureks osaks saanud meie teadvust niivõrd mõjutavad asjad, et nad on tihtipeale ütleme tähtsamad noh, inimarengu mõttes isegi võib-olla rohkem mõjukamad pereliikmed kui kes iganes muu inimene selle kohta, ütles Sebastian Hartman, lavastaja, kes käis no-teatrist algreid lavastades, ütles hästi, et tema jaoks on ekraan teatris nii nagu silleri ajal oli teatris puulusikas, et nad on lihtsalt niivõrd meie elu loomulik keskkonna osa juba kraan lavale ei tohiks nagu ammu enam olla teatris mingisugune eriline uuendus, eriline, mingisugune jututeema. Teine asi on see, et no selles näidendis konkreetselt ongi tegu sellega, et autor on ise neid ekraane sinna esiteks tahtnud, noh mitte küll võib-olla täpselt nii, nagu me teeme, aga see on nagu väga oluline tegelane või aspekt maailmast näidendis hirmsasti vaja, sest kogu see pull seal toimubki sellises 100 kanali maailmas, kellel on nagu satelliittelevisioon, inimene, kes võib klõpsida 100 kanalit läbi, eks ole, igaüht vaatab kaks sekundit. Ja selles sellises pealetulevas info üle külastatuse keskkonnas. Sellises pildilise virvarri keskkonnas üritab siis mingi mees oma mõtteid nagu loogiliselt sidusalt nagu lõpuni mõelda ja selle mõtlemisega kuskile nagu sellest pildilisusest või sellest esmasest dimensioonist nagu sügavamale jõuda siis see keskkond, pildiline, üleküllastatud info üle, külastatusse, virv, varr, see loob temale nagu hea kontra. Ja seda konflikti on sinna näidendi sisse nagu hirmsasti vaja. Et antud juhul on need ekraanid nagu siis seal tekkis lihtsalt nagu sisuliselt hädavajalikud, et ta ei ole lihtsalt lavastuslik, võte. Asi ja teine asi on muidugi see, et ekraan, teatri lava on iseenesest juba niivõrd filosoofiliselt paradoksaalne nähtus. Ma mäletan nüüd isiklikust kogemusest kuus aastat tagasi oli minu arust pidev ja see helikujundid, mida me tänapäeval teeme, olid, ütleme siis kuus aastat tagasi umbes nii, nagu oleks hulkuv kass sattunud teater lavale ja kui vaja, ka see asi minema G7 ukse lahti, mis juhtub ja mis toimus. Et tänapäeval on asi asi minust muutunud, jääb ka see näitlejate enda reaktsioonist. Vaata enam seda, ehmatas mind juhtsakese, unustati mingisugune asi maha mingi rekvisiite. Mulle meeldib see, et näed, et inimesed on võtnud selle heli ja videodimensiooni täpselt teatrisse juurde, et see ei ole enam niimoodi pilt vahetama, siis palastase korraks kõva muusikat, teos näitlejate globistamist kuulda ja seda, kuidas mingid asjad liiguvad, vaid nüüd on täpselt see, et heli ja videomuutunud ise näitlejaks, mingil määral loomulikult nad ei tohiks olla võib-olla nii olulised, kui on noh, ütleme siis päris inimesed. Aga minu arvates on, on see mõnus, et heli video toetab seda, mis toimub laval, mitte ei ole täpselt selleks, et katta ära seda, et mingid uksed pauguvad või, või kusagil mingid sammud kajavad. Ma ütleksin niimoodi, et videol nagu üks partner laval või noh, ta on asi, millega võideldakse või mida armastatakse või kuhu põgenetakse või tähendab selles mõttes nagu partner, et noh, ta ei ole nagu küll selles mõttes elav asi nagu inimene. Aga kui üks asi lavale panna, siis ta peab olema sama tähtis kui näitleja. Ehk siis kõik, mis tema ümber on ka lavakujundus, näiteks peaks astuma dialoogi tegevuse näitega, mitte illustreerima näitleja mängu. See on nagu mingi põhimõtteline suhtumise vahe, et, et kas ma nagu illustreerinud lihtsalt aega või sündmust või kohta või ma tekitan mingisuguse mõttelise vastanduse näiteks keskkonna ja selle vahel, mida tegelane tahab, tähendab, kõik asjad peaksid toimima nagu laval kuidagi niimoodi, et nende vahel tekiks selline pinge võitlus, dialoog, püüdlemine, üksteise poole või põgenemine üksteisest, tõukumine või midagi sellist. Kui on muusikalid, siis neli kujunesid tavaliselt noh, see on, see on seedekeegi, laulab midagi ja siis muusikat, aga see on seelik, kui on, eks ole, balletis on seal orkestri mängijad. Et draamalavastuses vist noh, muusikat pigem tõesti ei ole, on nagu seetõttu võib-olla sisse juhatab mingi lugu välja juhatab lugu aga niimoodi, et näiteks stseeni all oleks mingi lugu minust, seda nagu tavaliselt ei ole. Ma usun, et, et see on lihtsalt harjumatu praegu teatrimaailmast ees, ma mõtlen, vähemalt tal on nagu see, et tulema järjest ja tõesti on niimoodi, et näitlejanna emad ära, kui ta kuulab, et tema jutu ajal samalegi mingi heli kusagil. Et ta pigem vaatab huviga ja mängib kaasa kuidagi sellega, et ma usun, et see muudab kogu seda noh, suhtumist just nendesse nii-öelda ebatraditsioonilistes teatri lavaosadesse nagu see, et seal kusagil videoprojektor, see, et kusagil on kõlarid, mis pidevalt minagi esitavad see ju siis võtab 10 aastat aega, ma usun, et muud kogu see suhtumine ja hakatakse täpselt niimoodi kujutame ette, et ka kavalehel on ära toodud tõesti see, et kes on helikonde, mitte ainult helimehed, siis tegelikult seal on suur vahe, eks helimees on see, kes seal etendusel nuppe keerab, heli kujundanud, tegelikult see, mida mina praegu teen, et ma toetan laval toimuvat mingite helidega, see ei ole tingimata muusikas võib-olla lihtsalt mingisugune Ja ta ei ole otseselt muusikat, ärge klubis tantsida, aga ta on ikkagi heli selles mõttes palju on nagu selliseid mõnusaid konflikte just selliste asjade puhul näidatakse sisse kirjutatud, et seal on juba oma konflikt, eks ole, et meil on väga suur osa näidendi, ütleme tegevuslikku alguses toimub mingisuguse marsi taustal. Point on nagu selles, et mingi filosoof kuskil ruumiseks kirikut, filosofeeriv, et kas moraal on olemas ja akende taga siis tänaval käib mingisugune väga kahtlase võimurongkäik, eks ole, ja ja mingisugune tänavatega käib nagu tohutu elu akna taga, et see vastandusse kontrasti vaja, siuksed, asjad hakkavad nagu mängima, et seda on sinna nagu palju sisse kirjutatud. Meenutab nagu see natuke filminikult ka seda, et lisaks nendele noh, see, et akna taga on rongkäike, see heli tuleb seal nagu noh, miinimum nagu peaaegu et realism, eks ole. Filmilik mõte on see, et näiteks mingid tonaalsus tekib dialoogi taha, nätsid vaikselt, ujub seal mingisugune helivälja, mis annab midagi juurde ilma selleta, dialoog oleks kuidagi nõuna kõle ja tänu sellele tänu sellele valgusele, tänasele videole, tänu sellele kujunemisele kõik läheb kokku paketiks ja sama pakett on vajalik ja sealt ükski osa, noh see, seda ei saa välja võtta sealt. Et see minu arust on suurim kompliment see, et kui keegi küsib, et mis sa näiteks tegin, etendab ütleme, tegin heli ja siis ütleb ma täpselt ei mäleta, mis sa tegid, aga see kõla sellised hästi kõik, et see, kui keegi saab välja tuua midagi, et see lugu oli hea, eluga see on järjekord, oli midagi valesti, et justkui ei oska sealt välja tuua täpsustunud neli helikujundus. Vähemalt see, mis mina olen teinud, kõik esines nendest. Lavastus, kus mina olen kaasa teinud, on alati telg. Proovi, sest ma olen märganud kuidagi uhke tunne on seedet. Näed, näitleja ei saa enne isegi mõnikord seda nagu eelmist tunnet kätte, enne kui ma sedasama heli evana alla ja tavaliselt jäidet, et sel aastal kas meil on kujunenud valmis, okei, kas valguse maailmas ei ole, aga pane seal ei ole hea, et tekitamisele selle ruumi ikkagi ja see on nagu see, mis kuidagi markeerib seal mingisugust stseeni. Mul on hea tunne mulle see, et mina aitan kaasa kuidagi sellele protsessile. Praeguseks juba üle kuu aja olen, eks ole, noh, üritanud enamus loojas käia ja nii edasi, et, et see on kuidagi, see tähendab seda, et ma tegelikult saan kuidagi rohkem kaasa anda, võib-olla, kui ma nagu rohkem tajun, siis kogu seda lavastust ma eeldan. Loodan, et see on nagu palju lihtsamaks teinud minu töö küll siiamaani ma olen nagu kõik ise teinud, et ma helikujunduse ise teenindama tükkidele ja videot, ma pole nii palju veel kasutanud eraldi nagu videomeest. Võta aga, kes nagu videokujundus teeks, see tööprotsess on palju nagu paremini, et muidugi peaproovides kipub ikka hulluks minema, kui sa ise teed ise veel helikujundust ja seda asja, et, et sul lihtsalt on seda infi ja millele keskenduda niivõrd palju, et praegu nagu ilgelt mugav, mina teen proovi ja siis, kui ma kuulen, et, et oh, mingi hea lugu tuleb, kuskilt kostub ja siis ma ütlesin parase sisse, kui kostab mingi vale lugu, siis ma ütlesin, et see võta välja. Kui mulle tundub, et siin võiks lukku ära lõpetasime, lihtsalt ütlen. Et ma ei pea seal ise nagu mõtlema ja siis neid nuppe vajutama ja ja meil noh, oluline ongi see, et oleks mingi ühine muusikamaitse või ühine ühine tunnetus ja see on nagu meil nagu olemas taastasime, meie plaadikogu on üsna sarnane ja nii edasi. Ma ei arvanud, et minu muusikamaitse ütleme, kattub väga palju inimestega, tõesti, teine lavastaja, kelle puhul on see, et me ütleme mõlemat ütleb samal hetkel jah, vot see läheb küll sinna ja me mõlemad teame, mis luguzani mõlemas olemas. See lihtsustab väga palju, sest et kui ütleme oleks lavastaja, kes nõuab, et noh, panen ahaa, Trocki kuhugi, et no ma ei tea, kandmise nõuded võiks ikka kõlada ja siis ma ilmselt peaks andma lahkumisavalduse vaikselt kohe sisse ja sellepärast ongi valgustaja ja ei pruugi nõustuda lavastajaga näitleja ja helikujund on, ilmselt peavad sellepärast nendega üsna palju võimalusi nii-öelda oma mingisugust suunda hakata ajama. Kui ikka mõlemat vastajavadekstele, siis lihtsalt ei saagi õnnestuda. Tööst hüppajatega rääkisid lavastaja Mart Koldits ja helikujundaja Maarja Pulver. Tegelikult hämmastab mind juba aastaid, et kõiksuguste teatripreemiate kategooriates on väärikalt ja õigustatult esindatud näiteks helimees ja garderoobitädi aga pole parima helikujunduse kategooriat. Ma pean siin silmas loomingulist kategooriat, näiteks võrdselt lavakujundusega. Kas poleks aeg draamaetendustel kõrvad lahti teha ja kaaluda ka helikujundajate tunnustamist põhikategoorias mitte ainult aeg-ajalt antava eri preemjana, või on eesti teater niivõrd harjunud ainult näitleja häälega ja kujutlusega Pansost saali tagumises reas, kes ütleb oma kuulsad sõnad? Ei kuule. Kõik need, kes kurvastavad siiani saate tantsud tähtedega lõppemise üle, peaksid nüüd kiiresti Tallinna kunstihoone galeriisse minema. Urmas Viik on toonud Miku ja Olga jälle meie keskele. Urmas Viigi tantsunäitust käis vaatamas Taavi piibemann. Mitte ainult puu, vaid I know Tuljak. Siin on rikkis pool suitsupääsukeste pilv, kes ei suuda keerist moodustada. Mitte kuidagi. Lihtsalt pole kriitilise massikeset, mille ümber koonduda. Nii jäävad nad tiirutama, kuni kütus otsa saab. Või kuni ka Kalevipoja näol kerkib märklaud, mille pihta surnuks viskuda. Just äsja lõputöökava kirjutamise juures. Mõtlesin, et peale Kivirähu Rehepappi pole eestlase analüüsiga ülemäära tegeldud. Vähemasti säravalt, et kunstihoone galeriis on näoli upis rahvatantsijad pinnapealsed ja sügavustata vineerist puulased. Kohutavalt meeldiv on, et keegi on võtnud vaevaks lasta eestlus kapist välja antud juhul seal kapist välja kukkuda. Mitte et rahva iseloomu peaks ilmtingimata offesseerima või tampima. Aga püüdlik möödavaatamine eestlasena olemisest hakkab lõpuks seda üldist nägemispuuet põhjustama. Nagu ühes teises eurovisiooniga seoses väljendatud võrgu kommentaaris oli kirjas. Kadakasakslus ruulib. See on teadvuseeelne seisund, ma arvan, ma ei aita pääsud päästa Kasele elektrifitseerimine. Endiselt kaotate kõrge taraga lossile hõbedase McLaren Mercedesele ja seda ilu valvavale hundikoer roile. Urmas Viigi tuljak on moondunud KaPoiraks, kama, Sutraks, seksuaalsus. Eks talitsetud põlemiseks suurel rõhul. Tahan endale sellist tapeeti, päriselt ka. Siin liha enam ei suretata, see elab käegalöömise asemel lüüakse jalaga kõrgelt ning lüüakse külge ka. See on graafiline vägivald juhtumata jäänud möödanikku kallal. Meie stiliseeritud võitlustants oli süsteemi seestpoolt õõnestama Ena käitumismudel, mis on jäänudki ümber häälestamata jäänud partisanisõjaks partisanide eneste vahel. Pärast Balti ketti ja enne juba nimetatud Kalevipoja tagasitulekut pole ükski nähtluse eestlasi sel määral ühendanud kui tantsud tähtedega. Tõsine hoop naela pihta üürilt tänaselt. Keda on tsiteeritud ütlemas. Jüri Lotman kasutas kord terminit kultuur ja plahvatuskultuuris muutub midagi vaid siis, kui on plahvatustõuge. See saade oli plahvatuse koht. Tsitaadi lõpp. Oli jah, plahvatuse koht, ainult atom jõhkimata. Taavi Tiidemann kommenteeris Urmas Viigi näitust Mikk ja Olga säravad. Näitus jääb Tallinna kunstihoones avatuks veebruaril. Kultuurikaja on veel kord eetris täna klassikaraadios ja kolmapäeva öösel kordusena Vikerraadios. Tänase saatemuusika oli Vanemuises esietenduvas Tom Stoppardi. Vajuta heliribalt. Valiku tegi lavastuse helikujundaja Maarja Kulver. Saate helirežissöör oli Külliki Valdma. Mina olen toimetaja Esta Tatrik. Kohtume taas nädala pärast.