Kui kogu rahvas Just nagu suur porine pardiparv asus laev laeva järel fjordisti teele. Läbinud ujuv poidega märgistatud tõkketsooni väljusid nad peatselt avamerele. Ei ühtki piduliku saatesõna ega mingit saluuti, mis sõjalaevade selletaoliste teele minekute puhul tavaline. End eranditult kõik, kes seda väljasõitu jälgisid õnnistasid retke sõnatu palvega. Read Ameerika Ühendriikide Admirali verb Shangxi päevikust sisse kantud 27. juunil 1942. Vaevalt võis nende ridade kirja panija seal lahkumishetkel aimata, et ta on tohutu tragöödia, alguse tahtmatu kaasosaline. Ega miski selle päeva udusel õhtupoolikul seal kauge mägise islandi Jordis ennustanud tuttavat katastroofi. Laevu juhtisid kogenud ja karastatud meremehed. Vaatlejad pidasid hoolega silmas taevast ja jälgisid kajaloodi linti. Kuigi veel oli vara karta Ta vaenlase lennukeid ja allveelaevu. Nii algab peatükk Teise maailmasõja ajaloost, mis kannab pealkirja P Q seventeen eesti keeles lihtsalt tugev P Q 17. Niimoodi märgistati tinglikult konvoid, mis vedas Arhangelskisse ja Murmanskisse Inglismaalt ja Ameerika ühendriikidest tarnitud sõjavarustust ja materjale. Tähtedel P Q. Selles nimetuses ei olnud mingit tähendust. Need olid lihtsalt briti admiraliteedi operatiivvalitsuse ohvitseri kolmanda järgu kapten, Edwardsi eesnimede algustähed. Inglismaalt NSV liitu oli konvoi leppe nimetus, P Q. Aga tagasi kiupi. Number nimetuses tähistas muidugi mitmenda konvoi ka on tegemist. Muide, esimene konvoi Inglismaalt saadeti Nõukogude Liitu augustis 1941. Seitsmeteistkümnes konvoi aga oli sõjaajaloos suurim merekonvoi. Sellesse kuulus 37 transpordilaeva Petrimmides ja tekil oli äärmiselt vajalik kaup. 297 lennukit, 495 tanki, 4246 veoautot, üle 156000 tonni muud varustust. Veoste koguhinnaks arvati 700 miljonit dollarit. Kui see kõik jõudnuks Nõukogude sadamatesse, oleks saadetisest jätkunud 50000 mehelise armee täielikuks varustamiseks. Konvoi teele saatjad pidid arvestama, et vaenlane seda magusat suutäit niisama rahulikult sihtpunkt ei lase. Sestap eraldategi konvoi kaitseks küllaltki tõhusad meresõjajõud. Briti admiraliteet koostöös selleks kaks laevade grupil. Ühekoosseisus, neli ristlejat ja kolm eskaadri miiniristlejat, teises kaks lahingulaeva, üks lennukikandja, kaks ristlejat ja kaheksa eskaadri miiniristlejat. Kaitselaevastiku juhtis kontradmiral Hamilton, kes asus ristlejal London. Jah, kartused ei olnud asjatud. Hitlerliku, Saksamaa merejõudude luure jälgis tähelepanelikult kõigi konvoide liikumist ning teenitsi. Allveelaevad ei jätnud neid võimaluse korral ründamata. Juba 29. detsembril 1941 oli Hitler otsustanud. Saksa laevastik peab kasutama kõiki oma jõude Norra kaitsmiseks, sel eesmärgil tuleb sinna saata kõik lahingulaevad, mida saaks kasutada ka Arktika konvoid ründamiseks. Füüreri käsul oli 12. jaanuaril 1942 heitnud Trondheimis ankru uus lahingulaev Dirpits. See koos oma sõsarlaeva Bismarckiga oli Saksa laevastiku võimsaimaid 42000 tonni vee välja survet kaheksa 380 millimeetrist kahurit, pluss hulganisti väiksemaid. Peale Dirpitsi saadeti Norra vetesse veel hulk sõjalaevu. Näiteks 31000 tonniseid lahingulaevad Scharnhorst, diagnaisenau raskeristleja prints Oigen, ristleja admiral, šheer ja teised. Saksa pealveelaevastikku hädaks oli aga see, et puudusid lennukikandjad mistõttu nad said tegutseda ainult ranniku läheduses maa lennuväljadel paiknevate jõudude abiga. Me kuulsime juba, kui suured jõud kaitsesid konvoid. P Q, 17 ja küllap oleks aeg küsida, kas Norra vetes paiknenud saksa laevadel olnuks reaalseid väljavaateid konvoi kaitselaevastikust jagu saamiseks. Sõjaõnne mõjutavad muidugi mitmesugused tegurid, kuid jõudude võrdlemine kinnitab, et fašistidel oli selleks üsna vähe žansse. Kuigi toosama admiral Ferpäeviks polnud Inglise laevastikust eriti heal arvamisel. Meie professionaalid ei suuda aru saada, kuidas see juhtus, et maailma võimsaim laevastik, mida juhivad kogenud meremehed, on tehniliselt nii maha jäänud. Kolme sõja aasta rasked katsumused ning materjalide ja inimeste nappus õigustavad seda olukorda ainult osaliselt. Kuid esialgu polnud vaenlasest veel kippu ega kõppu. Terve nädala rühkis P Q 17 polaarmerel rahulikult ida poole. Meie maal oodati, saadeti see päralejõudmist pikisilmi. Kuigi Nõukogude sõjatööstus oli esialgsetest hädadest üle saanud, nõudis rinne ikkagi palju rohkem, kui tagalas suutis anda. Lasus ju hitlerliku Saksamaaga peetava sõja kogu raskus meie maa õlgadel. Kuid vajalikku varustust lähetati teele aeglaselt ja jaopärast. Näiteks teatas president Roosevelt aprilli lõpust Churchillile, et Inglismaal ja Ameerikas on 107 laeva kas juba täislastiga või laadimisel ning oleks vaja need maikuu jooksul sihtpunkti saata. Teisel mail vastast Churchill sellele. Hoolimata sügavast austusest teie suhtes ei ole teie soovi täitmine minu võimuses. Kuuendal mail pöördus Stalin Churchilli poole palvega teha kõik selleks, et materjalid jõuaksid nõukogude liitu mais. Kui neid rindi jaoks eriti tarvis. Aga alles juuni lõpus läks P Q 17 teele. Konvoid oodati pikisilmi, sest meie kodumaa seisis uutel raskete katsumuste ees. Jah, täna 40 aastat tagasi seisis meie kodumaa uute raskete katsumuste ees. Oli südasuvi Baltikumis, läks jaanipäeva järel vihmale ja sajuhood kestsid sügiseni välja. Lõunapoolsetel aladel, Ukrainas, Lõuna-Venemaal ja Põhja-Kaukaasias lõõskas päike päev päeva järel põua kuumust. Sõja kevadel külvatud viljaväljad Volga ja Doni-äärsetel, lagendikel ja Kubani maal juba kolletasid oodates peatset niitja kätt. Kuid nagu eelmisel aastal Ukrainas, jäid ka nüüd need kuldsed viljaväljad sõjavankrirataste alla. Uudse leiva võrratu lõhna asemele tuli kohutavate tulekahjude kirbe ving. Taas tungis Nõukogude inimeste hinge informbüroo sõjateadete masendav tõde. Nõukogude väed jätsid ägedate võitluste järel maha Star Joscully. Nõukogude väed jätsid pärast ägedaid lahinguid maha Bogud ja Millerovo. Pärast pikki ja veriseid lahinguid jätsid meie väed maha Rostovi ja Novotšerkasski. Iga loovutatud linna kõrval oli sadu külasid ja asulaid, millest sõda oma hävinguga üle veeres tuues kaasa kannatusi sadadele tuhandetele inimestele. Miks punaarmee jälle taganeb, küsis neil päevil iga nõukogude inimene sõjakaarti uurides. Oli ju 1942. aasta alanud vägagi lootusrikkalt pärast lüüasaamist Moskval oli vaenlasel tükk tegu olnud oma puruks pekstud diviiside kokku lappimisega ja nii-öelda kanna maha saamisega. Tõepoolest, vaenlane oli saanud tugevasti nina pihta, ent ta selgroog ei olnud veel murtud. Tema kasutada olid kogu okupeeritud Euroopa tohutud ressursid, mis aitasid tal taas jõudu koguda ja tugeva rusikaga raksetada. Ja löök oli seda ootamatum, et punaarmee kõrgem ülemjuhatus oli alahinnanud vaenlase võimalusi ning teinud andestamatuid valearvestusi vaenlase operatiivplaanide kohta 1942. aasta suveks. Et vaenlane püüab uuesti pealetungile asuda, oli muidugi selge. Aga kus ja missuguste jõududega ta peale tungib, ei olnud kaugeltki selge. Stalin oli veendunud, et Hitler üritab uuesti Moskva pealetungide sest Moskva vallutamine oli peale kõige muu tema jaoks prestiiži küsimus. Seepärast hoidis kõrgem ülemjuhatus Moskva suunal kaitsel tugevaid jõude. Seda kõigi luureandmete kiuste, mis kinnitasid, et vaenlane koondab oma armeesid lõunasse. Me oleme juba rääkinud Kertši poolsaare ja Sevastoopoli loovutamisest vaenlasele 1942. aasta kevadel. See oli esimene sümtoom, et sõjategevuse raskuspunkt võib kalduda lõunasse. Teiseks sümtoomiks oli punaarmee ebaedu Harkovi all 1942. aasta maikuus olukorda ja oma võimalusi ebaõigesti hinnates alustati seal pealetungi, kusjuures toda olid mitte küllaldased jõud ning reserve peaaegu polnudki. Pealegi ei ilmutanud edelarinde juhatus vajaliku aktiivsust pealetungi plaanide elluviimisel. Sageli esines kõhklusi ja viivitamist. See lubas vaenlasel tugevat kaitset luua ja vastupealetungile üle minna. Suured punaarmee grupeeringud piirati sisse, üksnes raskete kaotuste hinnaga õnnestus ainult osal nendest piiramisrõngast läbi murda. Tugevasti andis tunda lahingutehnika, kus ja see, et vastformeeritud diviiside komandöride kaatril puudusid vajalikud oskused. Ja nii tuligi paratamatult tõdeda, et sündmused Harkovi all muutsid olukorra Nõukogude Saksa rindel järsult vaenlase kasuks. Hitler püüdis taas Nõukogude maa hukku ennustada. Viimaste kuude sündmused näitavad, et venelased on hinge vaakumas, nad seisavad katastroofi äärel. Tarvitseb meie rünnaku rusikal vaid paar tugevat hoopi anda ja nad ongi varisenud. Võit on lähedal kõige rohkem kaks kuud ja meie olime Volga ääres ja Kaukaasias ning lõpuks ka Moskvas. Vaenlane ei suuda meie lööki üle elada. Need jõud, mis vaenlane rinde lõunaosas mängu pani, olid tõepoolest tohutult suured. Umbes 900000 meest, 1260 tanki, üle seitsmeteistkümne 1000 suurtüki ja miinipilduja 1640 lahingulennukit. Saksa armeede kõrval kuulusid rünnakugruppidesse ka teine Ungari ja 18. itaalia armee. Hiljem liitusid pealetungiga ka Rumeenia diviisid. Kuna fašistide pealetung pidi arenema kahes suunas Volga ja Kaukaasia suunas, jagati armeedegrupp süüd kaheks A ja B grupiks. Kumbki pidi iseseisvalt operatiivülesandeid lahendama. Samal ajal oli Nõukogude vägede grupeering rinde lõunaosas küllaltki nõrk. Inimeste ja tehnika hulgalt jäädi vastasele rohkem kui poolteist korda. 28. juunil algaski vaenlase pealetung, millega ta saavutas ulatuslike ohtlike läbimurdeid. Selle tagajärjel ähvardas suuri punaarmee grupeeringuid sisse piiramisoht. Meie väed taandusid suuri kaotusi kandes. Vaenlane ähvardas otseselt Stalingradi ja Kaukaasia. Neid päevi meenutab endine 62. armee juhataja, Nõukogude Liidu marssal Vassili Tšižikov, kelle väekoondis oli kaitsel Stalingradi suunal. Stalingradi ründasid sakslaste kuues üldarmee ja neljas tankiarmee, Itaalia armee kaks Rumeenia armeed ja neljas õhulaevastik. 1942. aasta juulis võis Nõukogude juhatus neile Doni steppides vastu panna ainult kaks armeed 62. ja 64. armee kummagi koosseisus 12 laskurdiviisi. Meie olime märgatavalt nõrgemad igas suhtes arvulise koosseisu ja relvastuse poolest. Meil oli palju vähem ka lahingukogemusi. Alles septembris said meie väed täiendust, aga üksnes sõdurite ja ohvitseride näol. Relvastus jäi sealjuures endiseks. Kõige raskem oli see, et vastased olid tohutu ülekaal õhus. Kuidas sellest üle saada? Sageli me kaebusime vastasele võimalikult lähedal. Meie vastase kaevikuid olid nii lähestikku, et võisime vabalt teineteisele käsigranaate loopida. Aga vaenlase lennukid ei saanud meid pommitada, ilma, et ei oleks omasid tabanud. Kahjuks kõigi objektiivsete põhjuste kõrval avaldasid olulist mõju mitmedki subjektiivsed tegurid. Siin pole midagi salata. Taandumisperioodil esines sageli argust ja paanikat, distsipliini ja sõjaväelise korrarikkumist. Kuid kõiki raskusi taunides kavandasid partei ja kõrgem ülemjuhatus meetmeid puudustest jagu saamiseks ja vaenlase peatamiseks. 12. juulil loodi Stalingradi rinne. Volga-äärse linna lähistel hakati kaitseliine ehitama. Linna partei ja nõukogudeorganisatsioonide üleskutsel oli iga päev väljas üle 180000 inimese. 20. juuli õhtul toimus Stalingradis linna parteiaktiivi koosolekus partei oblastikomitee sekretär. Alexei jäänuv tegi teatavaks partei keskkomitee juhendid, milles rõhutati vajadust suurendada linnas sõjalise toodangu eriti tankide väljalaset ning rakendada täiendavaid abinõusid volga lähiste kindlustamiseks. 28. juulil andis riigikaitse rahvakomissari Jossif Stalin välja käskkirja number 227. Selles esitati sõjaväele nõudmine mitte sammugi tagasi. Käskkiri mõistis otsustavalt hukka nende komandöride meeleolud, kes arvasid, et Nõukogude riigi territoorium on suur ja et võib jätkata taandumist kaitseks soodsat positsiooniteni. Käskkirjas nõuti, et tuleb visalt viimse veretilgani kaitsta iga positsiooni, iga jalatäit nõukogude maad. Käskkiri kutsus üles kuulutama välja otsustava võitluse argpükside paanikatekitajad ja distsipliini rikkujate vastu. Juhtivat ja poliitilist koosseisu kohustati parteipoliitilist tööd ümber korraldama ning tagama murrangut relvastatud võitluse käigus. Vastase leeris käsitati käskkirja meeleheiteavaldusena. Kuigi dokumendis anti olukorrale karm hinnang, oli selle põhjal rakendatud meetmetel kaugeleulatuv tähtsus. Seda näitasid peatselt sündmused sealsamas rinde lõunaosas. Kuid täna, 40 aastat tagasi, oli pidu meie tänavast veel kaugel. Hõisati hoopiski vaenlase poolel. Üksteise järel suunas Hitler oma vasallriikide peamehi rinde lähedale tutvuma Saksa relvade võitudega. Kuskil Doni käärus käis ära ka Jaapani suursaadik Berliinis. Selle kindralist diplomaadi huvireisil oli kindel eesmärk. Nähtu pidi aitama Tokyo võimumeestel pikkadest kõhklustest jagu saada ning samuraide järeltulijaid nõukogude maa vastu sõtta tõukama. Muide, Hitleri komandeeringutes oli ka muid eesmärke. Näiteks Ungari diktaatori Horti poeg Istvan lasti rindekülastusel lennuõnnetuse läbi hukkuda, kuna too mees kujutas endast tugevat vastuseisjat Hitleri idapoliitikale. See muidugi ei takistanud füürerit esimesena Budapesti kaastunde telegrammi läkitamast. Kuid võidurõõm võidurõõmuks. Aga juulist 1942 hakkasid ilmnema ka esimesed tõrked Saksa sõjamasinas, arvates, et Nõukogude väed on juba katastroofi äärel, suunas fašistlik väejuhatus Stalingradi peale, esialgu ainult kuuenda armee kindralooberst Erich von Pauluse juhtimisel. Kuid juba seitsmeteistkümnendaks juuliks oli selge, et ühe armee jõududega ei suudeta eesmärgini jõuda. Siis toodigi appi need teised armeed, kellest me kuulsime marssal Zuikovilt. Järgnevate kuude sündmused näitasid, et saadud täijendusestki oli vähe Volga linna vallutamiseks sest iga päevaga kasvas nõukogude sõjameeste vastupanu võime. Meie inimeste visadus ja mehisus osutusid tugevamaks vaenlase terasest. Enne kui me taas tuleme, P Q seitsmeteistkümnenda juurde pisut mõtte mõlgutusi suhetest meie lääneliitlastega. See oli vähemalt 1942. aastal vägagi keeruliste põimingute valdkond, kus Londoni ja Washingtoni sõnad ja teod ei tahtnud mitte kuidagi sobida. Täna ei seame oma eesmärgiks anda igakülgne analüüs nendele suhetele. Kõneleksime pisut vaid erinevatest suhtumistest ja seda inimese vahendusel, kellel oli võimalus mõndagi praktiliselt kogeda. Nõukogude Liidu kangelane Endel Puusepp viibis 1942. aasta kevadel kolmel korral Inglismaal ja ühel korral Ameerika Ühendriikides. Inglismaal käis ta ka 1943. aastal. Tema oli selle lennuki komandör, mis mais-juunis 1942 viis välisasjade rahvakomissari Vjatšeslav Molotovi üle vaenlase territooriumi läbirääkimistele Londonisse ja Washingtoni. Temalt järgnevat meenutused kõigepealt suhtumisest. See lihtrahvas suhtus meisse äärmiselt hästi, nii nagu üks üks liitlasrahvas võib suhtuda juba esimesel reisil, kui me seal proovilennul käisime raudteejaamas nähes nõukogude sõjameeste vormi, kus tehti meile jaamas niisugune demonstratsioon, heatahtlik mudugist, oli minemas minitööliste rong kuhugi ja sealt tulid sajad ja sajad inimesed välja, kõik ümber meie. Ja karjuvad ja kisavad on, meil ei ole tõlki kaasas, ega kedagi aru ka ei saa, aga igal juhul me saame aru, et heatahtlik õiglejaalset. No pärast pidime mõtlema, mida selga panna, nii et mitelt üldse ära ei tuntaks, sest järgmine reis oli küll meili veel teadmata, kuhu me lähme, aga me juba teadsime, me läheme veel kuhugi lähispilknema mantlid selga muretsema, mis mingisugust sõjaväe vormi välja ei anna. Sellepärast et see teine reis oli juba suure saladusega katte all. Ja ei olnud kuidagi vaja. Et igaüks siis tead, kes me oleme. Ühendriikides oli sama, seal me ennast ei hoidnud, kuidagi ei saanudki hoida, sellepärast et peale sõjaväe kõige kergema riietusega veel midagi selga panna. Seal oli oma 30 35 kraadi vilus. Nii palju oli pakkujaid, et me külla tuleks, ei saa neid kuidagimoodi rahuldada. Siis olid järjekorras, et tund aega oleme siis selle ja selle juures joome seal kohvi ja nii ja naa juba teine ootab siis väljas autoga ja siis viib meid oma juurde ise tal sugulasi-tuttavaid kõik kokku tulnud. Ja kõik tahavad näha nõukogude lendurid. No mis tol ajal, 40 aastat tagasi Nõukogude inimesele ja palju Ameerikas ei käinud. Tervikliku haruldane, haruldane juhus ja haruldane võimalus, küllap vist mõnele reklaam ka, et tema juures käisid nõukogude lendurid. Ja eriti veel siis, kui sa võiksid midagi, kasvõi kasvõi siis nööbi jätta sinna suveniiriks suveniiride haiguseks muidugi, välismaal palju suurem kui meil. Aga seal oli ta selline, et seal kirjutatakse nii nagu nööp küljest, ta jäi, küsiti luba kah, selleks pakutakse vastu kõiksugu hinnalisi asju, mida ta vastavalt ei taha. Soe ja siiralt osavõtlik suhtumine iseloomustas sõja ajal liitlasmaade rahvahulki ning sellest suhtumisest kassas välja arvukalt mitmesuguseid ettevõtmisi meie rahva abistamiseks. Nendega liitusid tihtipeale ka paljud kõrgkihtide inimesed. Vanemad inimesed mäletavad, kui vilets olemine sõja ajal oli, mitte ainult. Ütleme okupatsioonialadel ka meie endi tagalas ei olnud, ütleme kergelt tööstus kah aega inimesteta tarbeid rahuldada. Eelmised elasid nende rõivastega nendega vabastaja viltidega, mis neil enne seda olid põhiliselt Chilli kui Karulise pluus, Veldi. Prouad tegid selle koha pealt suurt tööd. Nad korjasid kokku asju täitsa korralikult, kui mitte just päris uusi Nuisu paar korda selga panduid. See kusagil meie tagala seega koos oli nagu öeldakse, tere tulemast, kuda vähegi sobis selleks, et tööd teha. Selleks aitas kaasa meie Ameerika suursaadiku Maksim Litvinovi abikaasa. See oli ise rahvuselt inglanna, sündinud Ameerikas, kunagi see pidas loenguid. Mööda Ameerikat ja reisisid ringil Rossevelt abikaasaga kahekesi. Ei ühegi Hollywood tähe esinemise piletid ei ole kunagi nii kallid. Kui madam lit viidava loengule saada neid müütadi käest kätte mitu korda. Graafitsiaalsed ise müüti, müüti ütleme seal 20 dollari eest pilet ja lõbusa 500 dollarit pilet võiks, sellest on veel praegugi suur kahju, kuna siis lihtrahvas sinna ei saanud. Rocki peaaegu olid ikka suured saksad, kes kukrud paks oli. Aga jälle teisest küljest, nende võimalused abistamiseks oli ikka mudugist suuremad kui lihtrahval. See abi muidugi midagi tähendas, kuid peamine oli ikkagi sõjaline abi esmajoones teise rinde avamine. Noh, selle sõjalise abistamisega oli ka omaette nagu öeldakse. Epapee kuulutati Inglismaal välja kahe nädalik 15 päeva. Ja propageeriti igal pool ametiühingute ja lehtede kaudu igate moodi. Et kõik toodang, sõjaline toodang, mis selle kahe nädala jooksul saab välja lasta, läheb nõukogude liidule sadama Tian Maiski, meie suursaadiku jutustada raamatus on kaid üles kirjutatud ka mälestustes. Et töölised tõstsid tööjõudlust, mis poolteisekordseks vähemalt ja töötlesid, nii, nagu nad kunagi enne ei töödelnud ja pärast kahvlite. Aga lõpptulemuseks oli see Nõukogude Liit sai ainult selle, mis toodeti üle plaani. Kõik see plaaniline toodang läks sinna. Maks viimane minu lend 43. aastal oli selleks et vormistada lennukite ost, esmajoones muidugist Ameerika Ühendriikide suurte nelja mootorist lennukite live reeturite ja lendavate kindluste osas. Tolleaegsete inglaste kõige kiiremate lennukite ost, nende nimi oli moskiito, ei tulnud välja kummagis mitte midagi. Meid veeti ninapidi ligi kolm nädalat. Iga päev oli kuskil mingisugune vastuvõtt, kus pidid olema inimesed kes võisid seda otsustada teris vormistada. Isegi saades kokku nende suurte inimestega, kes olid võimelised otsustama, tehti nii, et see õhtu läks puhkeõhtuks muidugist söömiseks ja kohvi joomiseks ja nõnda edasi ja tantsuks. Ja siis meid agiteeriti igatepidi nõuetega, praeguses siis hakkasid tööasju ajama, et teeme seda homme, et tulete homme minu juurde offisesse ja seal siis kõik see värk saab ära tehtud. Homme polnud sellest mehest enam lõhnagi, juba olid jälle kuskil näinud juba ärge siis Premier minister väljakutsunud mingisugused veel asjad. Aga kui me tehastes käisime seal Astoppis, teine teine lugu. Isegi firma. Väga vastuvõtlik ja tsehhides endis oli ka samuti. Ühes kohas tehaseid maskitasid, tehti, selles tsehhis lauldi meile internatsionaali inglise keeles muidukist ja meie olime kallis, käed külgedel valvel, töölisest samuti ja aitasime tahavad, pärast oli suur suur pahandus olnud, et Tšehhi ülematel ja kõik ja puha olid lubanud niukse demonstratsiooni. Churchill pani veto peale Ameerika lennukite müügile, olgugi et see oli kokkulepe mitut Stalini ja Roosevelti vahel. Ja ometi Churchill oli nii võimas mees, et igasuguste konksudega ajas kõik nurja ja meie mingisugusest lennukit ei saanud. Teise rindega oli samuti ka Molotov leppis kokku Rooseveltiga esimesel päeval juba kuna ta läks külla ja elas paar päeva Roosevelti residentsis. Selles samas kuulsus teavidis ei ole praegu nii halb kuulsus vaol temaga. Ta ei olnud kaasas seal Roosevelti residendist ei ühtegi hinge peale tema enda. Ja täiesti nagu öeldakse, atet, vastastikune jutuajamine terve päev ja õhtu ja küllap seal oli oma omad head tulemused selle pealt, usaldus on ka midagi väärt. Ja eriti, kui ta tekib riigitegelaste vahel suurte riigitegelaste vahel. Kahjuks see usaldus ei aidanud kõigile lubadustele ja kokkulepetele vaatamata 1942. aastal teist rinnet ei avatud. Jäi ära kavatsetud operatsioon, sepahaamer, sissetung Prantsusmaale ja taas oli süüdi Churchill, kes visa järjekindlusega suutis lõpuks ka Roosevelti ümber veenda. Praegu me teame, et Churchelli plaan oli Nõukogude liitu veristest lahingutest nõrgest nii palju kui vähegi võimalik. Kui oleks tulnud teine rinne, siis poleks võib-olla olnud Stalingradi? No seda muidugi ei tea öelda, aga kindel on see, kui poleks olnud Churchill kahekeelsust suhtumises nõukogude liidus see poleks olnud. P Q seitsmeteistkümnenda tragöödiat. Neljandal juulil jõudis merekonvoi Barentsi meres piirkonnani, kus üksikut Saksa allveelaevad ja lennukid, mis basseerusid Norra rannikul, andsid mõningaid hajusaid lööke transpordilaevade ja saate laevade pihta. See häiris konvoid suhteliselt vähe. Rahumeeli vahetasid inglise ja ameerika laevad omavahel tervitustelegramme sest neljas juuli on ju Ühendriikide rahvuspüha. Kuid Briti mereväestaap ja selle ülem Tedly Baund olid vaenlase torketest ülimalt häiritud. Baund hindas neid rünnakuid, mida inglaste võimsad jõud oleksid edukalt võinud tagasi tõrjuda kui kindlat tunnust, et Saksa pealveelaevastikku jõud Dirpitšiga eesotsas tingimata merekonvoid ründavad. Ehkki inglise admirali olid Londonis olemas absoluutselt täpsed andmed selle kohta, et vastase lahingulaevad veel merele ei ole läinud, saatis ta pärast lõunat. Kella kolme paiku saate laevastiku juhatajale Hamiltonile raadiogrammi. Kui konvoi on 25 kraadi ületanud meridiaani või isegi varem teie äranägemisel tuleb teil väljuda Barentsi merest, kui ainult admiraliteet ei kinnita teile, et kohtumine Dirbitsiga selles meres on välistatud. Kell 21 11 tuli uus raadiogramm. Salajane ristlejatelt taganeda kiirkäigul läände. Transpordilaevad jäid sellest peale iseenda hooleks. Sel ajal, kui see korraldus tuli, viibisid vastase suuremaid taevad oma peatuskohtades ega kavatsenudki konvoile läheneda. Veelgi enam, Saksa fašistlik väejuhatus oli ise hirmul oma suurte laevade võimaliku kaotuse pärast ega riskinud neid seepärast avamerele suunata. Märganud aga inglaste ebatavalist käitumist suunast oma allveelaevad ja lennukid igasuguse kaitseta jäänud aeglasi transpordilaevu ründama. Abitutena langesid need fašistide kergeks saagiks. Viiendal juulil, tundes end kindlana, väljus merele Katyrpits. Üksinda astus talle vastu Nõukogude allveelaev K 21 Nõukogude Liidu kangelase teise järguga kapteni Nikolai Lunini juhtimisel. Allveelaev tungis vaenlase laevade rivi keskele, vigastas torpeeduga Dirpitsid ja lahkus seejärel õnnelikult lahingupaigalt. P Q seitsmeteistkümnenda kurbmängu Barentsi merel ei saa sõnadega edasi anda. Uppusid laevad, hukkusid sajad meremehed. Pärast rünnakut jäi 37-st alles 11 laeva. Merepõhja läks 3350 autot, 430 tanki, 210 pommilennukid ja üle 100000 tonni muud varustust millega inglased oma teguviisi õigustasid. Admiral Baund püüdis katastroofi serveerida kui vääramatut tõendit selle kohta, et edaspidi pole mõtet saata mereveoseid nõukogude liidule põhjapoolsed mereteed pidi. Kahjud olevat liiga suured. Admiral deklareeris ülbelt. Kui mina oleksin Saksa admiral, siis ei jõuaks ükski merekonvoi kunagi sihtsadamasse. Selle avalduse poliitiline tagamõte oli selge, kui arvestada, et alanud olid lahingud lõunarindel, kus punaarmeel olid lahendada äärmiselt rasket kaitse probleemid. Just sel momendil leiti olevat kõige sobivam tõmmata igasugusele abile kriips peale. Inglise välisminister Antony teatas Nõukogude suursaadikule Ivan maskile lakooniliselt, et uut konvoid ei saa teele saata enne hilissügist. P Q seitsmeteistkümnenda lugu ei olnud sellega lõppenud. Nõukogude sõjaväelise missiooni juht Inglismaal 35 aastane kontradmiral Nikolai Harlamov teatas Moskvasse kui mereväespetsialist oma seisukoha. Inglise admiraliteedi tegevust pidas ta nördimust tekitavaks ja täiesti põhjendamatuks. Harlamov seisukoht tehti teatavaks ka inglise valitsusele. Kutsuti kokku admiraliteedi juhtkonna ja nõukogude esindajate kohtumine, mis leidis aset 23. juulil alamkojas Iidini kabinetis. Inglaste poolt olid kohal admiraliteedi esimene lord ehk mereminister Aleksander ja admiral Baund. Nõukogude poolt esindasid suursaadik Maski ja Harlamavam oma abiga. Kuna Baund ei suutnud oma staabi tegevust veenvalt õigustada, muutus õhkkond väga pingeliseks. Muide, seletuste andmisel ei kasutanud inglise admiral merekaarti, vaid tavalist kooli geograafiakaarti, millel polnud võimalik kajastada konvoi hukkumise situatsiooni, paljusid elemente. Harlamobil oli aga kaasas detailne merekaart, millel ta tõestas, et sügavus tingimuste tõttu Dirpits ei saanudki transpordi ja kaitselaevu ohustada. Seepärast oli kaitselaevastiku eemaldamine briti mereväe staabiülema kõige jämedam viga. Üksteise järel kummutas ta kõik Baundi argumendid. Inglise admiral ei suutnud oma käitumist millegi veenvaga põhjendada ja laskus teravusteni. Lord Aleksander püüdis olukorda parandada ja vabandas nii hästi Baundi kui ka admiraliteedi vea pärast. Suursaadik Maski märkis seepeale temale omase irooniaga, et isegi inglise admirali teevad vigu. See märkus viis Baundi märatsemise hoogu, kuid Harlamu jätkas halastamatult oma paljastusi. Kõigile pidi selgeks saama, et Barentsi merel aset leidnud tragöödia peamisteks põhjusteks ei olnud sõjalised asjaolud vaid Inglismaa juhtivate ringkondade poliitika ja nende vaen nõukogude liidu vastu. See paratamatult ajas liitlasvahekorrad äärmiselt keeruliseks. Elu näitas, et kõigis katsumustes tuli nõukogude inimestel loota vaid omaenese jõule. Miski ei suutnud kahandada tuleviku usku, sest oldi kindlalt veendunud. Meie võitlus on õiglane, meie võidame.