Nonii olengi kodus. Kuidas läks, täna oli kuidagi must päev naa, päev sain Tiiuga kokku, vanakooli, aga algkooli klassikaaslane sealt ja kes elab kuskil seal Lõuna-Eestis ja ta oli juhuslikult Tallinnas ja mul oli kõva poeg ja ta ütles, et 1000 lähme pöörame kuskil sisse, et mõnusam juttu ajada kuskil kohvikus. No kohvikuid palju, noh, istusime ja ma olin söönud. Ja noh, ma mõtlesin ka seda, et raha väga palju ei ole, et ma ei hakkagi pikalt sööma, teadsin juba enam-vähem, hinnad on. Ja üdi ju süüa kaugelt tulnud ka esipraad, Erika, mis iganes siis tuli, arvemaksin kna kelle teie arve minu kätte ja no ma vaatasin, kirjutas juurde või? Ei Ma, ma ausalt öeldes ma ei hakanud isegi vaatama, seal oli, ma ei vaadanud palju see, mis need asjad täpselt olid, aga ma vaatasin, et minu kohvi ja saiakese kokku tuli kuskil viie kuue krooni juures pani nagu selle raha valmis. Aga, aga Tiiu nagu ei võtnudki rahakoti välja. Ja siis ma pidin oma viimased veeringud head lasteaiaraha oli mul tagataskus ja sain siis selle arve kuidagi ära maksta. Vot nii, täna oli rahakotile tugev tuul lähises veelama, vanadel klassiõdedel ennast kohvikusse kutsuda. Ja, ja head nüüd iga päev ei ole. Täna räägime arvete maksmisest kohvikus, restoranis, baaris, jootrahadest. Harilikult maksab igaüks ise oma arve, välja arvatud muidugi külalistena kaasa kutsutud isikud. Nagu kõigil abikaasade ühistel käikudel maksab loomulikult arve, mees see tähendab, ulatab raha ettekandjale või kelnerile. Tänapäeval, kus naised on meestega üheõiguslikud ja teenivad nendega kõrvuti endale ülalpidamist, on päris loomulik, et nad ka ise oma söögi ja joogiarved maksavad. Kui ta Kohvile lõuna või õhtusöögile ja härra nõustub siis ta maksab arve oma külalise eest ja kui härra kutsub daami samuti kohvile, lõuna või õhtusöögile. Sel juhul maksab härra arve. Suur probleem on noortega õpilased, üliõpilased ja võib-olla on palju peresidki, kus näiteks, et mees on ikkagi see tugevam pool, mehe käes on rahakott, järelikult jääb mees arve maksma. Ja tudengineiu leiabki, et vot see noormees, kellega ta täna õhtul läheb tantsupeole, kellega ta istub, natuke aega paaris on kohustatud ka tema arve maksma. Ei ole, sest miks peavad noormehe vanemad neile võõra neiu arve kinni maksma? Märkab aga mees, et ta on tõepoolest vana traditsiooni kohaselt. Ei mõtlegi oma rahakotti avada, eksis vahet, vahel võib nendele naistele appi rutata ja arve maksta, kuid ma veel kord toonitan, daamid, te peate ise enda eest maksma. Ja veel on üks liik inimesi kes püüavad küll kohvikus, küll paaris, küll restoranis ikka teiste kulul elada. Kord ei ole neil rahakoti kaasas, kord on neil suur rahatäht, mida nad ei raatsi lahti vahetada. No põhjuseid leidub ikkagi või siis öeldakse, Ahma pärast, maksan, aga seepärast ununeb kohe. Nii kui on kohvikust või restoranist välja tuldud. Oi, see oli üks hea ühtlase jah, mina nii tunduvalt tunduvalt kaega. Meeleolu tõusis ja hea tunne, täiesti nii meeldiv ja mõtlesime, onu Aksel, ta, ta on ikka tubli, ta sai aru, et meil raha ei ole, jääd tegi meile selle õhtusöögi välja. Nojah, ega see tema tema eelarvesse väga suurt auku ei löönud muidugi. Aga, aga vaata, kui arve toodi, siis ta mitte ei pannud seda raha kohesele vahele ilusti väikese taskukalkulaator ja lõi kõik tõks tõks tõks tõks võrdles menüü pealt Hildasid, mis sinna oli kirjutatud, mis sinna oli kirjutatud ja sealt isegi ju kutsus kelneri tagasi ja küsis, et mis asi see on. Ma tõlkisin talle, et seal leib, et noh, leib, leib oli juurde kirjutada, sest et ta seda ei olnud tellinud. Nii et noh, väga täpselt just see oli tema raha ju. Ja tal on õigus oma raha maksta siis, kui see on tema poolt kulutatud, mitte maksta õhku. Nii et, aga sa vaatasid seal. Ma mulle endale natukene piinlik tunne ja, ja ma vaatasin, mis seal ümberringi toimustelt teistes laudades kõikesed ahistasid ja siis hakkasid meid vaatama närvilised. Ma ehmatasin. Nad tead, lõppude lõpuks varsti harjuvad kõik arveid kokku lööma, sest nii palju kirjutatakse juurde, peab kontrollima. Ja, ja vaata siis, kui me läksime ära ja Aksel nii elegantselt andis sellele šveitsele selle väikese jootraha andis v Ma ei märganudki. Vaat seda, seda ei kleebita seid sellele otsa ette, veits pannakse vaikselt õigel hetkel kas numbriga või vaikselt limistataks taskusse peale seda, kui teda on viisakalt teenindatud. Arvet mitte üksnes võib kõhklemata kontrollida, vaid seda peabki tegema. Miks peab kartma teid teenindavat inimest, miks mõeldakse Edgar tühiselegi arvutusveale? Tähelepanu juhtimine on väiklus. Tegelikult on ju arve tegemine kliendi kahjuks vargus. Aga võib-olla jättis ettekandja arvesse midagi märkimata, mida te tellisite ja ära sõita jäite? Kõigi eest tuleb maksta. Sest teadlik kelneri tüssamine on alatus. Avastanud eksimuse, olgu arvutamisel või raha vahetamisel ei tõsteta kohe hirmsat lärmi, mis oleks piinlik teile endale kui ka teid teenindavale isikule ja ka külalistele. Kõik saab siin ilmas rahulikult lahendada, sageli nimetatakse jootraha andmist iganenud nähtuseks. Seda mõistetakse hukka. Seda kommet ei sallita ja püütakse kõrvaldada. Kuid asjata. Jootraha on alati antud ja antakse edasi. Miks siis nii palju kära selle jootraha ümber? Sellepärast et paljud inimesed ajavad segi kaks mõistet. Jootraha, altkäemaks? Jootraha andmine on vajalik nendel juhtudel, kus tuleb tasuda mingi eriülesande täitmise eest milleks ei oldud kohustatud näiteks. Kelner tellib teile kaugel kõne või hotelliteenija viib teie kirja posti. Teiselt poolt näitab jootraha andmine, et olete osutatud teenete eest väga rahul. Näiteks kui te olete erajuuksuri või kosmeetikakabinetis ja seal on neiu, kes alles õpib ametit. Te olete väga rahul, kuidas ta teie peanahka masseeris, loomulikult te annate talle väikese jootraha, kuid selle kabinetiomanikule, et kunagi ei pea jootraha andma teisegi Salvaksite, seda daami või härra. Kui suurt jootraha siis ikkagi anda, kas 10 protsenti arve suurusest või 15 protsenti arve suurusest üle selle ei tasuks küll anda. Iialgi ei anta jootraha Stewart essidele ja Stewarditele. Mujal maailmas on aga terve rida elukutseid ja varsti on kahtlemata aga meil niisuguseid inimesi küll ja küll, kus jootraha moodustab kogu sissetuleku või suurema osa sellest. Need on hotellid ja restoranid, teenijad, kohviku ettekandjad, riietehoidjad ja teisigi. Veel. Hotellis viibides tuleb niisiis jootraha anda toatüdrukule, pakikandjale, uksehoidjale, kelnerile, kes teie tellimuse peale toidunumbrisse toob? Paljude tualettide uksed avanevad ainult siis, kui vastavasse avasse lasete mündi. Kuid on ka neid, kus on teid teenindav inimene. Sel juhul tuleb pärast tualeti kasutamist jootraha anda. Taksojuhtidele antakse meil sageli jootraha. Mille eest? Kas on palju taksojuhte, kes tulevad autost välja ja teevad pele ukse lahti. Teil on pagas, kas taksojuht viitsib iga kord pagasiluugi lahti teha, tõstab ta teie kohvrid kõnniteele. Kui ta seda teeb, siis palju tuleks taksojuhile jootraha anda. Loomulikult 10 protsenti arvest. Taksojuhtidel aga tuleks kliendiarvest protsent maha arvata, kui nad ei tea. Tänava asukohta, mille klient nimetab võida, raiskab asjatult aega kliendiga mööda linna keerutades. Jootraha antakse ametiautojuhile ainult sel juhul, kui autoomaniku külalisena on tehtud mõni pikem erareis. Kui Eesti vabariigis saabub aeg, et postpakid, rahakaardid ja tenegrammid koju tuuakse ka siis nendele toojaile võiks anda väikese jootraha. Mujal maailmas antakse kirjakandjale jootraha uue aasta hommikul. Igasugu käskjalgadele agentidele, eeskätt kinkide toojale, pole ka ülealune kroon või paar pihku pista. Jootraha antakse delikaatselt ilma oma heldust või üleolekut demonstreerima, et nii, et seda ei näe keegi peale saaja. Et jootraha maksmise hetkel ei oleks vajalikku summat kava otsida, pannakse see juba varakult valmis. Kõik inimesed, kes tegelevad teenindusega, peaksid teadma et arve esitamisel kliendile ka neil peab olema vahetusraha. Kui sageli pannakse klient piinlikku olukorda ja isegi saadetakse ta raha vahetama? Igal teenusel on siiski oma kindel SIND. Julgen arvata, et kõik kulutused on arukas töötaja juba hinna sisse arvestanud. Lisa norimine on tegelikult väljapressimine. Ja lõpetuseks, algselt oli jootraha ikka mõeldud nõndanimetatud vaesema rahva ja väikese sissetulekuga inimesed toetuseks. Mõnedes riikides, kus veel eksisteerivad koja naised, näeb komme, et et jõuluks või uueks aastaks kingitakse talle väike summa ümbrikus.