Kultuuriga. Tere, laupäeva ja tere kuulama kultuurikaja. Selle nädala kultuurisündmused viivad meid teatrisse, kinno ja näitusele. Elame veel kord läbigrammi võidu tunded ja kuulame üht karmi, kuid head plaati. Täna saates. Dostojevski sortsid draamateatri suurel laval. Kolmapäeval esietendunud sortsid, lavastas Hendrik Toompere juunior, lavakujundus Riina Decciarenkolt, helikujundus Andres veelt. Mängivad Mait Malmsten, Jan Uuspõld, Merle Palmiste, Ain Lutsepp, veised. Enne esietendust vestlesime Hendrik Toomperega. Grammi tuli. 49. rahvusvahelise plaadi auhinna Grammy jagamisel pälvis Eesti filharmoonia kammerkooriheliplaat Arvo Pärt daatsem ja auhinna parima kooriesituse kategoorias. Salvestuse on Eesti filharmoonia kammerkooriga teinud Paul Hillier. Puidu emotsioone jagame koori turundusjuhi Anneli ivastega. Esilinastus Allfilmi ja Marko Raadi uus mängufilm nuga. Lugu on kokku pandud Peeter Sauter ja Vaino Vahing tekstidele toetudes, peaosas Mait Malmsten. Intervjuu noa režissööriga, mootori ja käsikiri autori Markko raadiga. Võrus avati Boris Lucatzi 100.-le sünniaastapäevale pühendatud ülevaatenäitus. Kunagise Kunstnike Liidu tegelase ja kunstiõpetaja näitusel käis samuti Lucatzi õpilaste sekka kuulunud Aapo Ilves. Otsapidi lausa kultusliku laivbänd. Safiir tuli välja plaadiga, kui myynskov. Plaadifirmaks aita vägats. Müramuusikat kuulas, tiitkus nats. Tänase saate helikujundus pärineb suurelt osalt lavastuse sortsid heliribalt. Valiku tegi. Lavastuse helikujundaja Andreas vee. Mina olen toimetaja Esto Patrick. Dostojevski oli viiekümnene, kui ta sortsid, kirjutas revolutsioonilist terroristliku ja kuritaolist mõtlemist lahti kirjutava teksti dramatiseeringus tegi lavastaja Hendrik Toompere ise. Esietenduse eel räägime Toomperega, Dostojevski tekstist ja sellest, kuidas see tekst teatriruumi sattudes toimib ja käitub. Tõepoolest on meile tuntud-teatud nii-öelda nagu kirjandusajaloost inimesed, kes väga tihti ilmuvad meie lavadele eriti viimase 100 aasta jooksul ja enamus neist on loomulikult on dramaturgi, kes käituvad tekstiga keelega nii-öelda dramaturgiareeglite kohaselt, aga väga palju ilmub sinna ka võib-olla eriti viimase 50 aasta jooksul. Kirjanikke, kes ei ole otseselt nii-öelda nagu dramaturgia ka ju tegelenud. Ja üks nendest on Dostojevski, Dostojevski armastatakse väga teha, sellepärast et üsna tihti tehakse küll valitud hetkedel, aga ikkagi sellepärast et Dostojevskil on, on suurepärased nii-öelda nagu dramaturgiliselt dialoogi ja struktuurivariandid on oma romaanides sees, aga see on nagu põhiline häda, mis alati juhtub. Romaanikirjanikega on see, et nende keel tuleb ümber dramatiseerida, eksis, tähendab, stseenid tuleb ümber tõlkida ühte teistsugusesse vormi, mis vastab lavareeglitele. Sest üks banaani loogika, kus jutustatakse lugu, olgu see siis lineaarne lugu või mittelineaarne, aga jutustatakse lugu lugejale, kes saab lehti pöörata, edasi-tagasi seisma, panna, korraks nii-öelda lugemise mõne hetke pärast uuesti kätte võtta. Aga teatris ja filmis ei õnnestu. See tuleb alati üles ehitada sellisel kujul, et see kogu aeg veab edasi. Ühesõnaga probleem on selles Dostojevski puhul, et tal on informatsiooni eelnevat informatsiooni, järgnevat informatsiooni on liiga palju sees ja dialoogide variandis, tähendab see on vaatajal erakordselt raske, nagu hoomata sellisel puhtal kujul, sellepärast me ei tea seda, mis seal ees oli ja mis seal pärast on, et see ongi nagu põhiline probleem Dostojevski lavale seadmisega sele lavalise teksti tegemisega tähendab päris üks ühele tema dialooge tal on palju kaheseid stseen, eks ole, et iseenesest just nagu kõik on nagu okei, et inimesed räägivad ja pingestatud jutt sellepärast et Dostojevski tegelased tõepoolest tegelevad nii-öelda nagu väga keeruliste ja ja teravate äärmuslike probleemidega ja need kõik on justnagu okei, aga see, et, et seal laval nagu ellu ärkaks seda on väga raske ja väga keeruline teha. Ma olen näinud ka mitmeid nagu filmiversioone ja mitmed laval versioone ja tavaliselt on see alati ebaõnnestunud mõne väga üksiku erandiga, mis on nagu väga hästi välja tulnud ja ma ei oska öelda tõesti praegu, kas mul õnnestus. Või ei õnnestunud see asi nagu teha, nii nagu peaks, ma pigem arvan seda, et, et ma järgmine kord teeks paremini. Ma olen näinud väga Dostojevski truud asja. Ma olen näinud täiesti nii-öelda nagu tõlgendatud Dostojevski asja, mis on nagu õnnestunud mõlemi puhul on. On üks asi on selge, kui see, mis lavale ilmub kui seal lõpuni mängitud, kui see on lõpuni mõeldud, kui lõpuni viidud täpselt niimoodi, nagu Dostojevski on ise kirjutanud oma tegelaskujud lõpuni mõtlema, lõpuni tegutsema viimase piirini, kui see on nagu niimoodi tehtud isegi dramaturgia ja tahab, et on dramatiseeritud viimase piiri nii välja, et kõik üleliigne välja lõigatud on jäetud nagu põhiline ollus, samas näiteks Dostojevski tegelikult päriselt ära kärg pida ei saada, krinkaks teha ei saa, sellepärast et siis jääbki ainult krimka ja kobra Dostojevski. Sest ega Dostojevski sisu seisnebki just nimelt nagu kriminaalse süžee laiendustes, mida selle ümber mõeldakse. Aga see lõpuni minek, see on nagu väga tähtis. Meie traditsioonis ei ole üldse vist. Kultuuritraditsioonis on see, et kiputakse nagu üle hindama üldtunnustatud geeniusega. Dostojevski kahtlemata seda on ja, ja seetõttu ta vajutab nagu mingisuguse kultuurilise taaga selga kujutada ette, et näiteks et selle kõik on kirjutanud üks meie kaasaegne, üks meie sõpradest kuskil meie ümber tiirlevate inimeste sime suhtuks sellesse hoopis teistmoodi, käsitleks materjali sootuks teistmoodi ja ma arvan, et ma kujutan ette, kui näiteks neegrid Aafrikas mängiksid seda. Nimelt see narratiiv ongi nagu pigem emotsionaalne ja lugu iseenesest on ainult karkass sest kui hakata mõtlema, siis ega see lugu, mida Dostojevski reaalsetel hetkedel oma sellistel lepileptilistele hetkedel nagu kokku pakkinud, ega see ka päris tavaline ei ole. Ma arvan jah, et mulle tundub vähemasti niimoodi, et see on pigem nagu see emotsionaalne punkt, mis on nagu kõige tähtsam, ära tabada. Tundub niimoodi, et et kaasaja publik, kes meil piletit ostab ja teatris käib ja kes võiks teatrisse tulla, on tegelikult väga huvitatud just nimelt sellelaadsetest materjalidest. Aga siin on nüüd üks jama ja siis on minu jaoks üks tõsine probleem seisneb siin selles, et. Ma olen enam kui veendunud sellest, et, et need inimesed, kes tulevad, istuvad saali, et, et võib-olla 100-st kaks inimest teavad üleüldse selle romaani tegelikku sisu, see on üleüldse seda lugenud või on, mäletavad seda, mõned on ainult mäletad ainult pealkirja ja nüüd see probleem tekib just nimelt selle koha pealt, et ühest küljest peaks just nagu selle loo ikkagi ära vahendama. Tähendab loo tervikuna inimeste ette lahti jutustama, et milles siis nagu jutt üldse käib. Sest noh, selline üsna katastroofiline seis küll üleüldine intellektuaalne unustus on kaasaja ühiskonnas ikka nii valdav, et kui hirmu ausalt öeldes, siis tuleb peale. Mingis mõttes selline noh, püha kohus, mingi õpetaja, kohus või ma ei tea, mis asi see on, et inimestele ära rääkida, kuulge, vaadake, mida Dostojevski mõtles, kirjutas tegija ja kõik paljud asjad on juba enne meid olnud. Nii, ja selle asja teine pool on see, et samas peaks just nagu kehtestama ainuisikuliselt nagu iseenda autoripositsiooni ühesõnaga kasutama Dostojevski kui lihtsalt mingit toormaterjali, mingit savi, mingit kivi ja tegema sellest täiesti oma asja. Nii, mina olen selles täiesti veendunud, et ma võiksin nüüd nüüd ma tean. Me räägime juttu, eks ole, enne esietendust, et nüüd ma tean, et, et ma oleks võinud sellest loost teha kolm erinevat lavastust ja väga erinevate käekirjadega ja väga iseseisvaid asju. Ja võib-olla see on nüüd noh, mingis mõttes on minu möödapanek ma oleks pidanud äkki olema nahaalsem kehtestama nii-öelda oma autoritruudust Dostojevski suhtes. Et olla kuidagi noh, originaalne ja, ja purustama ma ei tea, mis teatri kaanonist ja ma ei tea, mida veel. Aga proovisin teha kahte asja korraga ära rääkida ja ühtlasi ka Dostojevski näiteks, mis mind nagu viimasel ajal nagu hämmastama pannud, õlgu kehitama pandud, on see, et paljud teatritekstid pealkirjastatakse näiteks Tšehhovi kirsiaed ja tehakse seal jumalast teab mis kuradi hobuse unenägu, hüpatakse, karatakse, Tšehhovi mitte mingit pistmist. Faust Hamlet tähendab, et poetakse suurte nimede taha ja siis tehakse selle järgi ei tea midagi ja miks ei võiks seda siis nagu pealkirjastada täpselt niimoodi nagu see, kes on teinud selle kes on seal lavastama hakanud lavastajaid nimetama võinud tegijaid, et astugu oma nime all siis välja. Aga nad kardavad, sellepärast et siis ei tule keegi vaatama ja see on mingis mõttes on see, ma saad aru küll seal reklaamimaailmas töötanud inimesed, suhteliselt küünilised kujud, et aga müüvadki vale asja. Ta nimme meelega. Ja noh, tegelikult valetatakse näkku ja vat kuidagi sellist asja ei, ei tahtnud ma teha ja ma ei saa seda teha näiteks Draamateatri suurel laval. Kui me teeksime seda natukene avangardsemas ruumis natukene vastutustundetu masruumis. Sest lõppkokkuvõttes on siin ikkagi saalis on 500 kohta ja palju näitlejaid ja mingisugune selline poolenisti vastutulek. Mingi Akadeemilisus iseenesest tuleb nagu peale või, või surub ennast selga, et vot nii on selle Dostojevski praegu. Dostojevski sortidest rääkis lavastaja Hendrik toompere juunior. Draamateatri suurel laval on osades Mait Malmsten, Kaie Mihkelson, Raivo E, Tamm, Jan Uuspõld, Britta Vahur, Maria Klenskaja, Ain Lutsepp, Merle Palmiste ja teised. Loodetavasti pole järel palju neid eesti kultuurihuvilisi, kes veel ei oleks kuulnud, et ülimalt mainekas muusikaauhind Grammy tuli Eestisse. Huvitav oleks aga teada, kui paljud tundsid ära, et just kõlanud helid olid pärit Eesti filharmoonia kammerkoori võite plaadilt Arvo Pärt, ta daatsem. Plaat on salvestatud Tallinnas Niguliste kirikus 2005. aasta septembris ning selle on välja andnud plaadifirma harmoonia mundi. Eelmise aasta septembris ilmunud plaadil on salvestatud Arvo Pärdi vaimulikud kooriteosed. Eesti filharmoonia kammerkooriheliplaadid on esitatud kandideerimiseks Grammyle kokku kaheksal korral. Võidurõõmu jagab koori turundusjuht Anneli ivaste, kellelt uurimegi, kas grammide väljakuulutamise öö möödus onlainis uudiseid oodates. Ausalt öeldes tegelikult ei istunudki see kõik selgus nii ootamatult, et. Mulle kammerkooridirektorilt öösel kell seitse, et grammi tuli päikeseline ootusärevus oli küll, et magada väga hästi ei saanud, aga, aga nii see juhtus. Jah. Kammerkoor võitis Grammy kooriesituse kategoorias ja kui nüüd päris täpselt öelda, siis see auhind antakse üle parima koorisalvestuse dirigendile ehk siis kammerkoori juhatas ju pool hiljem. Aga loomulikult loeb välju, mis teost esitatakse, seekord oli see Arvo Pärt teosed ja kindlasti see võis ka mingil määral mõjutada ja, aga noh, nii täpselt ei oska ju öelda, et kuidas žürii täpselt oma otsuse teeb. Aga mis veel peaks ütlema, et auhind antakse üle dirigendile ka loomulikultkoor ja dirigent on ju selline lahutamatu paaris tandem, et üks ilma teiseta ei eksisteeriks. Et nii on see koostöö sündinud. Kui tihe oli teie hinnangul konkurents? Konkureeris minu meelest seal kolm peost, ehk siis kolm dirigenti. Ma nüüd päris täpselt peast ei meenu, aga üks oli kindlasti Mozarti missa c-moll ja dirigendid oli siis Steven Leiten, oli üks, oli norra dirigent veel ja siis poolme kritš. Sellised tuntud inglise dirigendid olid, aga tähendab, need nominendid ise ju valitakse tuhandete plaatide hulgast välja, mis siis plaadifirmad esitavad sinna nominentideks, et tegelikult juba see nominatsioon ise on väga suur tunnustus ja see on põhimõtteliselt pääsemine nagu finaali. Ja kammerkoor on ju tegelikult kaheksal korral kandideerinud varem grammile. See arv näitab, et seekord see võit ei tulnud juhuslikult. Kahtlemata on see kõrge tase väga stabiilne, et nii palju kordi on juba kammerkooriplaadid kandideerinud. Samas pole see aga sugugi esimene grammi, mis süvamuusikas Eestisse tuli. Kas selline edu on kuidagi ka eesti plaadi ostjat mõjutanud? Kui mina seda kahjuks ei oska öelda, aga kindlasti selline tähelepanu mõjutab ka tavainimest ja paneb rohkem neid, võib olla ringi uudistama ka klassikalettide ees plaadipoodides, et tahaks seda kindlasti loota, aga kui nüüd kammerkoori tegevusest siis rääkida, tegelikult see on meile ja eelkõige väga suur tunnustus. Aga praegu meie tööjõu jätkub ikka endistviisi, et loorberitele puhkama ei saa jääda, et väga palju on vaja nüüd lähima paari kuu jooksul selgeks õppida uusi kavasid ja kontserdid tulevad nii Eestis kui välismaal jälle. Mida Grammy-võit tähendab eesti muusikakultuurile laiemalt? No kindlasti seda, et mitte ainult Eesti inimesed, aga maailmas pööratakse rohkem tähelepanu Eestile, eesti kultuurile, eesti muusikale ja Müügile saabus ka kontorisse meilboksi hulgaliselt õnnitlusi ja pressiteateid nii Ameerikast, Inglismaalt kui mujalt ja kammerkoori tegevust selles mõttes ka kindlasti see mõjutab, et edaspidi tuleb ka rohkem kutseid välismaal esinemiseks teistes riikides. Mis on Eesti filharmoonia kammerkooril lähiajal plaanis? Näiteks märkis, on kohe meil külalisdirigendiks Taaniel Royce Amsterdamist tuleb kond Nigulistes ilusa romantilise muusikaga, samuti tuleb Bachi Matteuse passioon Riias, Tartus, Tallinnas. Ees seisab suur kontsertreis Suurbritanniasse kus muide esitatakse eesti heliloojatest lisaks Arvo Pärdi seekord ka kreegi muusikat. See on teada, et Arvo Pärdi muusika vastu tuntakse huvi erinevates riikides, aga nüüd laulab kammerkoor ka Kreeka kreegi reekviemi Suurbritannias. Ja siis on osalemised mitmel konkursil näiteks väga mainekal Arturo bene deti Michelangelo nimelisel festivalil Itaalias, kus jällegi siis Arvo Pärdi teosed, seekord Tõnu Kaljuste juhatusel. Samuti Bergeni rahvusvaheline festival Norras ja saar prükkini muusik, sest Saksamaal pool hiljeriga, nüüd küll sel kevadsuvel leping lõpeb, kuid kindlasti jätkub temaga koostöös salvestustel. Ja kindlasti salvestame ka harmoonia mundiga. Koos selle plaadifirmaga on kestnud koostöö juba alates 2002.-st aastast ja kindlasti jätkub. Eesti filharmoonia kammerkoori turundusjuht Anneli ivaste tutvustas koori edasisi plaane. Kultuuriga. Allfilmimärgi all esilinastus eile õhtul mängufilm nuga. Režissöör Mark kuraat, osades Mait Malmsten, Kersti Heinloo, Britta Vahur ja teised. Filmilugu lähtub Sauter ja lahingutekstidest. Filmi õhustiku tõttu on selle näitamiseks valitud Toompea kino ehk siis rüütelkonna hoone Toompeal. Filmis nuga räägib lähemalt režissöör Marcraat. See on nuga, mängufilm, läbipõlenud kinnisvara, maaklerid, kellel nuga kätte kinni ja Ta on siis suhtekolmnurk Vaino vahinguja Sautori motiividel mille ümber ta tiirleb, eks ta ongi sellest, et mis siis saab, kui pinge kipub elust kaduma ja ja inimene hakkab rapsima igas suunas ja täpselt ei teagi, mida ta tahab kusagil ähmane aimus, et kusagil siin peaks ka armastus olema. Aga tegelikult on ainult mingeid sõltus ja, ja rippumis riismed. Et ega seal muud nagu eriti ei ole sellised varemed. Ja ma tegelikult väga ei rõhutaks selle kolmekümnendat peale seal nüüd juhuslikult Maitan selles vanuses juhuslikult mina olen selles vanuses, et ekstaas ka rohkem isiklik teema on, et noh, lihtsalt natuke peab elama enne meteid üldse jõuaks mingisse suuremasse kriisi jõuda, et kellel on ta natuke varem, kellel on ta natuke hiljem. Noh, ma otsisin just hästi intiimset materjali, mida Southern Vahing on vaieldamatult just selline üksikisiku tasandil. Kui valusaks või konfliktseks võivad need suhted linna aeg-ajalt. Ma arvan, et ega ta nüüd meeletult palju midagi ühiskondlik kutt hetk Eesti ühiskonda ei peegelda, et ma arvan, et need on üsna universaalsed. Pusad, millega seal tegeletakse. Ei, mind huvitas rohkem seesama inimene ja, ja vaadata tema sisse, mitte mitte hetkel laiemalt ühiskondlikud probleemid, maid, Malmstein on need sul peaosas täispikas mängufilmis teist korda? No see on selge, et midagi peab mind tõmbama tema juures, et ma üldse taandaga väga teha. Aga mis see täpselt on, ma ei peagi ja ka üks on ka selge, et kui oled juba natuke teinud ühe näitlejaga, siis on täiesti elementaarne, et üldse kuhugi jõuda, et siis peab veel ja veel ja veel tegema. Küll sa hakkad aru saama, et mille pealt tema käivitub, mille pealt mina käivitunud. Ja ma arvan, et me juba seekord jõudsime veel lähemale üksteisele ja hakkasime väikeste ise aru saama, mis asju ajame ja mille pealt me käivitame. Ja see oli nüüd selles mõttes ka täiesti teistsugune kogemus, et neil ei olnud seda meeletut masinavärgi survet, kõiki neid eelarveid, kõiki neid tähtaegu ja graafikuid võimaldas kindlasti palju paremat tulemust. Aga siin on üldse tegemist hästi suurte esitustega minu arust, et kuidagi filmi seostatakse algusest peale ja ainult tootmiskeskse sellise filosoofiaga, et peab nagu toodangut andma, et noh, teatrite puhul see ei ole nii et teaduse puhul on see protsess sama oluline, aga filmi puhul on see justkui mingi aamen kirikus. Et meil on nüüd siin seesama raha ja see summa see summa raha jääb ja, ja siin on 30 võttepäeva ja selle jooksul peab midagi ära tegema. Et see on tegelikult üsna nagu ahistav ja nõme minu arust. Ja kui see tuleb sellest, et noh, nagu väidetakse, et film on lihtsalt nii jube kallis võrreldes muude asjadega, et siis siis mina olen valmis aeg-ajalt nagu loobuma kogu sellest masinavärgist et saada neid vabadusi, mida siis ei jaksa nii-öelda välja osta. Et selle filmi puhul jah, sai loobutud kogu sellest suurest masinavärgist kogu tehnikast, tehnoloogiast, suurest võttegrupist ja tehtud seda täpselt nii, kuidas inimestel aega oli teatrivabadel päevadel ja lõunapauside ajal niimoodi, et, et selles mõttes saigi seda meelega täiesti nagu teistel alustel filmitud. Mis ei tähenda, et odavus oleks iseenesest mingi väärtus omaette? Ei absoluutselt mitte. Et see on nagu hästi vale kood, mida tegelikult et siin nii-öelda kultuuriringkonnad ise ka ja filmiringkonnad lehitavad, et on olemas mingid madalaeelarvelised filmid ja ja, ja siis päris jõust, kui kallid filmid ja et juskui jube lahe, kui saab juba odavalt teha. Ei, ma arvan, et iva ei ole selles küsimus on lihtsalt igale filmile tuleb leida see kõige optimaalsem. Niisugune tehnoloogia Laaja. Jah, ma kirjutasin stsenaariumi ise suuresti Southern vahingu erinevate juttude põhjal kokku ja mind ausalt öeldes väga ei huvitanudki, selline tugev. Klassikalises mõttes, et keegi läheb punktist A punkti B vaid ma otsisingi selliseid tugeva emotsionaalse laenguga seeneepisood, mida saaks nagu herneid ritta laduda siis ja, ja mis ega montaaž lähtub, pigem on seal lõigatud emotsioone pidi, kui lugu pidi ja ma millegipärast arvan, et see võib ka vabalt toimida, vähemalt ma usun seda ise. Ma filmin hea meelega ise ja seda tüüpi tootmise juures oli selge, et operaator ei saa iga kord tulla, kui me näiteks näitlejatega sobib. Nii et selle puhul ma olin nagu oleks peale valmis, selleks et ma pean päris pälvisega filmima. Ja kuna nagunii oli eesmärk, et võttegrupp on minimaalne, siis, siis vahest oli ta tõesti väga minimaalne. Kõige vähem on vist kaks tükki olnud platsil. Ja siis läks juba natuke imelikuks, et kusjuures ei olnud ka näitlejad. Ja siis me mõtlesime, et ärme täna rohkem tee. Näitlejale on ta väga hea materjal lahtimängimiseks, ta on hästi intensiivne. See mõte oli kohe algusest peale, et kuna me teda niimoodi vaikselt, ent ilmselt tegime, et siis võiks teda kuidagi ka väiksemas kohas näidata. Ja siis ongi juba paratamatu, et sa pead selle koha ise tekitama. Sest teadupärast Tallinnas väikseid ginaasid ei ole tegelikult üldse kinosid, naeruväärselt vähem, rääkimata siis väikseid saale. Tundus, et isegi sõprus jääb natuke suureks. Ja siis hakkasimegi otsima mingit maja, mis tundub salapärane huvid ja, ja imelikult ripakil. Proovisime, uurisime ka teatrite varianti, et aga see üldjuhul ei toimi, sest et teadetel on kõige magusamal ajal endal ju õhtusel ajal etendused ja omad graafikud. Ja siis leidsimegi selle Toompea ripakil seisma ja mõnus vana endile, mis ta siis on, endine raamatukogu endine kunstimuuseum seisab üsna tühjalt hetkel. Võimalik, et see on selle maja viimane, selline avalik üritus, enne, kui ta muutub siis selliseks suletud. Mingiks ministeeriumi kindluseks. No ütleme niimoodi, et mu prioriteet on ikkagist film, aga ma armastan teatrit väga, nii et selles mõttes ma arvan, et ma tahan väga teatrisse Karel tagasi minna ja teatris veel avastada. Aga kuna ma ei olnud seal mitte kunagi teinud, siis ma läksin sinna üsna vähmaste ütleme niimoodi lootustega, et mida ma seal täpselt kogenud. Ja ma tahtsingi seal kogeda seda hoopis teist tüüpi longus protsessi ja ma sain seda ja see oli hästi virgutav, see oli väga intensiivne, sedasama filmi tootmiskeskne ideoloogia on tihtipeale palju Teele lavastajate nagu vabanduseks, et platsile, et, aga ma ei saa praegust siin paremini või et ma ei saa seda teha sellepärast et need äärmiselt nüüd edasi minema või et, et meil ei ole nagu raha või, või et meil on nüüd võttepäevad läbi. Vot see on selline surnud ring natuke ja, ja ma arvan, et aeg-ajalt paha sellest loobuda täiesti ja proovida hoopis teistel alustel filmi teha, ütleme seda kaasa teatrikogemus paljus õpetas agamisest nagu olemuslikult erinevat, võib-olla ongi see, et sa oled tõesti täiesti alasti ja üksi seal näitlejatega ja et ega vist enam intensiivsemat suhtlema. Mis kogemust kui teatritüki lavastamine onu? Esisel Marcraat oma filmist luga näidatakse Toompea kinos kuni märtsi alguseni. Võrus kultuurimaja kandlegaleriis on avatud Boris Lucatzi 100.-le sünniaastapäevale pühendatud näitus. Lucadze õppis ülikoolis matemaatikat ja kunsti Pallases. Lõuna-Eesti legendaarse kunstiõpetaja näitusel käis Lucatzi õpilane Aapo Ilves. Ilmselt olen ma väga suurest osast kunstisõpradest natuke paremas seisus, et mina olin neid pilte 12 aastat tagasi viimati näinud kõiki pigem 11, jah, sest Boris jättis meid paraku 96. aastal maha. Sündinud oli ta 1907, varsti tiksub 100 täis ja võtan teile natukene rääkida sellest, mitte kõige tuntumast ballaslasest. Boris oli 80.-test aastatest kuni elu lõpuni elada Põlvas ja õnnestus minulgi tema õpilaste hulka kuuluda. Sealt käis ikka väga palju rahvast läbi, arvata võib, et kõik, kes vähegi porga juurde sattusid ja noh, neid inimesi on ikka aegade jooksul väga palju olnud. Õnneks keegi sealt ilma mingisuguse eluterve laenguta ei lahkunud. Usun, et kasvõi näiteks praeguseks küll Balti kalda skandinaavia oma vastu vahetanud tore maalikunstnik Külli suitsu, kellel olid paar näitust Eestimaal. Nii et kes neile näitustele sattus, näiteks sai tegelikult natukene Lucadze valgust endale silmadesse. Ja kas või minu enda ülesastumised kindlasti mingisuguseid jälgi kannavad. Kohtumisest Lucatliga. Porkka elukäik oli pehmelt öelda kirev. Ahja vallas, tema sündis 1907. aastal isa olla vedurijuht olnud aga perepärimusjõudvate otsaga Ungari maadlikeni välja. Dallasesse läks ta juba üsna suure poisina nii-öelda 28. aastal. Ja seal ta käis siis enam-vähem uute tuulte tulekuni vaheaegadega, aga enne seda jõudis ta õppida Tartu Ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonnas, nii et tema puhul lähevad huvitavalt kokku siis selline reaalne matemaatiline vaatamine ja siis kunstniku vaatamine. Sellest tuleb huvitav kompott, mida on ka näitusel kindlasti aduda. Tema õpetaja oli Ado Vabbe kõige enam. Boris oli põhimõtteliselt sama vana kui moodne kunst üldse. Tema loomingul just huvitav vaadata, et on ju koos sellega kasvanuta kunagi rääkis oma tundes, mil ta nägi esimest korda kallim reprot, kui ta nägi kas või malevitši töid originaalis. Õpetajana oli ka hästi suure tähega. Ja hoopiski mitte traditsiooniline, õpetas ta pigem nägema, mis sa oled ise kokku keeranud. Tegema pidid ise, kuigi tal oli väga huvitavat rääkida kasvõi graafika ja maalitehnikatest, mis tänapäeva pedagoogikas on üsna kaduma läinud, nagu ma olen tähele pannud. Kurjade aegade tulekul 40.-te alguses tõmmati Boris Punaarmeesse viidi Jaroslavli, kus siis sündis Eesti Kunstnike Liit ja portaali selle selle liidu esimene esimees ajas aga punase kunsti asju kuulus vahepeal isegi mingisugusesse komiteesse, kui ma õigesti mäletan, mis oleks pidanud siis nagu hakkama enam-vähem kogu maailma kunstipärandit õiges valguses ümber hindama, aga ei tulnud selle, selle komisjoni tööst õnneks midagi välja. Ja ei olnud tema mitte sugugi using represseerija. Sellepärast jäi ta kohe suhteliselt ruttu ka ise režiimi hammasratast ta vahele ja saadeti tema siis välja nii Tallinnast kui kunstnike liidust kuhu ta ennistati alles sügavatel kuuekümnendatel, 67. aastal. Aga kunstnik on ta kindlasti nagu meenutatakse, noh nagu ma ise nägin, kunstnik on ta kindlasti läbi elu olnud, selline mänguline ja. Ja ameteid on ta pidanud ka väga palju huvitavaid. Küll on ta olnud Tallinna riiklikud Ametikohad olnud seotud ikkagi kunsti ja, või pedagoogikaga. Näitust soovitan ma kindlasti vaatama minna, kasvõi sellepärast, et nendes töödes ja visanditest on väga põnevalt ja hästi näha just kogu meie Eesti moodsa kunsti areng või, või need jooned, mis on mis käisid läbi kõigi tema kaasaegsete loomingust. Wiiralti, Sagritsa, Vabev ja näituse tutvustuses on küll öeldud, et segatehnikas tööd. Pigem võiks öelda, et seal lihtsalt on hästi mitmes tehnikas. Töid on näiteks ka Seeba joonistus. Kuulsast Pallase kultusmodellist pajadeerist on visandeid loodusest, quashibastelli graafikat sarjast Jüri, mille eest porga sai kunagi Nõukogude Eesti preemia. Porisi looming on suuremas osas hoiul Nõmme galeriis, mida veab tema poja naine Victoria Lucats kes siis jõudumööda neid töid, mida mina mäletan rippumas lihtsalt Modkaga porga ateljee korteri seintel või nurgas hunnikus, et Victoria siis paneb neid järjest jõudumööda raami ja tegeleb sellega. Kindlasti vääriks poris Lukad kas või selle seetõttu, et ta nii paljudele inimestele on olnud selleks reketiks, mis annab pallile uue hoo sisse elus. Kindlasti vääriks Porkka mingisugust püsiväljapanekut suuremat, sest et ka Võru galerii näitusel on tegelikult üleval ju ainult väga väike osa, tema säilinud Dayastest on veel nii-öelda laos seismas, eks liibriseid, visandeid ja hästi palju kõike. Ootame ja loodame, aga seni soovitan Võru linnagaleriist läbi astuda. Aapo Ilves tutvustas Boris Lucadze ülevaatenäitust Võru kultuurimajas Kannel on näitus avatud märtsi alguseni. Ei ole ma kuigi originaalne, kui ütlen, et nende jaoks, kes kord näinud sahhiri laivi pole maailm enam kunagi endine pühendunud ja hingest kuulajale hingetõmmet andmata Ansa hiiri mürapilved siinsetel aladel kogunenud juba 90.-te alguses poolest alates nüüd siis neilt hipo Recordsi alt väljas värske plaat, Creamiin Go Tiit Kuznetsov. Mürarikas rokkmuusika nagu ööbime, kott, milles tuiskab seda tinti, kalmaar, dushi ning okastraatpõõsast raagus oksad kratsivad rahugematu jonniga, roostes garaažiuksi, aknaplekid. Nõndamoodi või siis õige pisut teisiti viisi kirjutas kunagi keegi rakteria safiir esimeste avaldatud lühipalade kohta, mis kunagi 90.-te keskel paiku täitsid napilt ühe helikasseti külje kassetile nimeks ime küll. Iisilism Dallas, Schmitz, hiir ja nahkhiiri külje kuus müramine tuurid, olles toosis kestsidki ühtekokku vähem kui veerand tunnikest. Aga terava maitseelamusega kustumatu mälestuse killu saamiseks piisas sellestki. Täiesti. Aasta oli siis täpsemalt 1994 ja toonane safiir mängis koosseisus Martin Nurm trummid, Lembit Krull kitarri ja Tambet Jürna bassilaul. Tänasest sahhiris, mille muusikalised tõmbe tõukejõud on muide toonastega põhjusmõtteliselt sarnased tegutseb juba mõnevõrra muutunud kolmikansambli tänavuse albumi kliin miin. Go esisisekaanel on see kõrias. Nõndaviisi. Tõlgin. Sahhiron Raul Reinup, Margo Pajula, Tambet Jürna kaks Tarja trumme. Tegelikult on kitarri trumme küll rohkemgi. Ja kriin miinus Ko. Selle välismaakeelset nimetust kannab tegelikult keda rohkem kui ühel viisil maakeelde mitte üksnes roheliseks tuleks. Seal sahhiri esimene täispikk heliplaat üldse. Nii siinkohal maksab korraks kalendrisse kiigata, meenutamaks, et igaks juhuks. Aasta on meil tõesti juba praegu 2007 jäätise tervelt tosina aastane peiteja ooteaeg, vahepeal on ükskõik, see pikemaid, mis meie maises rukis on kulunud, uuemal ajal ühel täies jõus ja töökorras bändil oma debüütplaadi jõudmiseks. Loomulikult otse tasub küsida, et on aeg olnud ootamist ja plaat üldse praegu kõnelemist väärt. Nojah, ja küll, ja koguni mitme kandi pealt julgen ma kosta seejuures julgemata küll lubada, et kõik nood kõneväärset kandid praeguse kommentaari sisse kaugeltki ära mahuksid. Aga alustame, vähemalt alustame elementaarsest. Nahkhiir on rokkbänd vaieldamatult väidetavasti kuuldavasti minu meelest vähemasti kujutavad nad endist samas veel justkui midagi muud ka. Hiir, nagu nad on, on nagu masin Inimnäoline, eksimisvõimeline küll osalt ettearvamatu, aga ikkagi rokkmuusikamasina tahmane, ta Otine kriimustatud külgede, laperduvate porilaudade mõrase tahavaatepeegli ja kärbsemustusest kirvendava paakunud klaasiga ja väga-väga hästi õlitatud käigukastiga, seejuures käikusid on selles kastis väga mitu, on hirm aeglasi ja poolpimedaid keskmistest Mobedatest kuni kibe kiireteni. Rokkimasinsahhir minu hinnangu järgi töötab ainult rikkaliku tämbri lõbuga küllastatud, mis koossel mürakütusel. Hiir eriti laval annab alati minna ja laseb tulla, on spontaanne ja anarhia altis hetketi kaose piiregi kompab aga kõige selle helipöörituse sees. Müra külluse juures on kui Sekspiri parafraseerida olemas oma meest. Ehk siis kõike seda kõla, tahma ja heli, rähma, robustsed, rütmi, gloobleid välja väänatud tarri, riffi ja rockikamakaid kuidagimoodi koos hoidev karkass võiski lett või magnetiseeriv sõrestik. Sõrestik pole päris sümmeetrilise kujuga, pigem sarnaneb üksjagu mulkide saanud pluusi raamistikule. Aga säärasel karkassil oskab sahhirid, riie oma parimatel hetkedel ilusse äratada, tagajalgadele tõsta, tantsitada ja trikke tegema sundida. Ridamisi rokk muusikalisi klišeesid varjasid, millest justkui ei peakski saama enam ainsat värskuse piiska välja pitsitada. Aga näe, saab siiski, ehk mitte alati ei õnnestu see isegi sahhiril. Laval võib neil teinekord kütus otsa saada ja õige ruttu. Bändi kollektiivne sisepõlemismootor, kui see kohemaksimaalsetel pööretel huugama pannakse, võib läbi põleda ka mõneteistkümne minutiga. Tõsi, see põlemine on siis küll seesugune, et kõmm geniaalsed kuulajad võivad kergesti uskuma hakata, et see, mis nad parasjagu kuulsid, oli tõenäoliselt hetkel parimaid rokkbände terves teadaolevas galaktikas. Niisiis stuudioplaadil on omad spetsiifilised plussid lava sahhiriga võrreldes kolmveerandtunnine, stuudio konstruktsioon, suures osas tänu sellele nii pikalt efektselt toimibki, et seal virtuaalne konstruktsioon, mitt reaalajas kulgev etteaste, arvan ma. Kui sa hiiri kolmveerand tunnisesse kettasse kätketud helilaengu saaks adekvaatselt tõlkida ehk muunduda ilma kadudeta mingiks muuks energialiigiks absoluutelektriks, siis ma kahtlustan küll, et nende müravarudega võiks vabalt käigus hoida mõnegi suure telejaama tehnikaparki kasvõi terve pika valimisvaidluse otsesaate jooksul. Iseküsimus muidugi, kas siin ja nüüd issanda aastal 2007 täielises Eesti vabariigis oleks ikka see kõige otstarbekam moodus sahhiri märkimisväärse energiaressursi rakendamiseks. Väga võimalik, et mitte. Rohelist tuld sahhiri plaadile. Creamiin Ko näitab Tiit, kus nad tänane saade on veel kord eetris täna klassikaraadios algusega veerand seitse. Ja Vikerraadios kolmapäeva südaööl internetis nagu ikka igal ajal. Tänase saate helid tulid sortside heliribalt. Valiku tegi lavastuse helikujundaja Andreas vee. Helirežissöör oli Külliki Valdma. Mina olen toimetaja Esta Tatrik. Järgmise laupäevani, seniks kõik lumme mürama.