Unustamatud. Taaskord on aeg saates unustamatut kuulata ühe meenutamist vääriva muusikakollektiivi ajalugu. Täna on meie saade pühendatud mahedale briti popibändile. Forssaos stuudios on RX. Alustaksime peaaegu et lõpust, siis kolmapäeval, 31. jaanuaril 2007 andis ansambel jõutifitsous välja pressiteate, milles teatas laialiminekust. Te erimeelsused kollektiivi liikmete vahel polnud seekord põhjuseks. Keeles ütlesid nad muusikal ssimilavetis. Muusikalised samameelsused liik sarnaseks olid muutunud nende jaoks nii mõtteviis kui lood kui laulud. Aga enne seda olid nad veetnud koos tänuliku Euroopa publikuga 19 aastat, levitanud 15 miljonit heliplaati. Ameeriklaste südametesse ei jõudnud nende britipärane sarkasm mitte iialgi. Tagantpoolt alustame siis kõigepealt muusika, mis sündinud pärast teede lahknemist. Peaideoloog ja tekstimeister pool hiitton musitseerib oma 2008. aasta sooloheliplaadil. Merineitsid ja orjad näitsens läib laulu pealkirjaks. Siis muusika, mis sündinud pärast Jutifolsouffi lõppu edasi laulmisloodud enne selle sündi. Beautiful South ellaseks oli ansambel nimega Hausmatens alustatud 1983. Nagu nad öelda, tavatsesid Halley linna paremuselt neljas bänd. Sellesama tollal 21 aastat vana pool hiitani ümber vaheldus erinevalt, et pillimehi, kelle nimed kuulajale vist küll suurt miskit ei ütleks. Peale ühe hilisema bassimängija Norman Ruukki, kellest üle ilma kuulus Fat Boy Slim sai ja muidugi tollase trummimehe Hemingway otsa sai Haus Martens aastal 86, pärast seda, kui BBC oli salvestatud kaks sessiooni raadiolegend Jean piili saates ja tehtud nende tuntuim viis häbi haue. Nagu ümber palava pudru, oleme seni keerutanud. Tänase saate kangelase ansambel Beautiful Chaos kogunes lauljate, hiittoni ja Hemingway ümber aastal 88. Ja jäi kui naisWakalistid välja arvata 19-ks aastaks. Too bändi nimi kaunis lõunakaar, see on endust reaalse Põhja-Inglismaa inimeste unelm kaunist ja haljast Lõuna-Inglismaast. Kaunis lõuna. Koosseisult on Beautiful South võrdlemisi ebatüüpiline, koguni kolm lauljat ja üksnes kolm pillimeest. Vokalistid hiitan ja Hemingway on juba mainitud. Kolmandaks lauljaks tuli irlanna rajana kargen ning instrumentalistina kitarristiks ja põhimuusika. Loojaks sai David Rapherei. Bassi mängis House Martensi aegne transamees. Siin Vals trummimeheks kutsuti Kadingamistarid, esteid ja bändi esimene tuntud pala oli song for hue värk. Veel üks nimi olgu siinkohal nimetatud, olgugi et David matcher pole olnud kunagi bändi nimekirjas, on tema poolt mängitud kõik klaverid ja muud klahvpillid, mis webiootifitsouthi salvestistelt kuulda. Nüüd laseme laulda prajana kargaanil ta vikerraadios üsna mängitud laul nimega Timon Hemingway korviga niidu ette aastast 90. Rajana kargan oli siis esimene kolmest naisvokalist-ist teinud olen legend, et hiitan tahtis naisterahvast laulma selleks, et tema sotsiaalrealistlikud laulutekstid saaksid paremini värvikamalt jõulisemalt dialoogis esitatud. Sestap ongi Beautiful South laulud sageli pigem kahekõned kui duetid. Laulab üks, mis tal laulda on, seejärel teine pool kare kanali, nagu juba öeldud, pärit Põhja-Iirimaalt, oli teismelisena teatrihuviline ja kolis seejärel niuke aastasse, et õppida näitlejaks. Seda temast küll ei saanud. Kutsusid ta kabinetti Portsmouthi mehed kaasa Milanosse, kus salvestati esimene heliplaat Walk Humpty hõbe, pihutifolsouff. Muide, märkimist vääriv lugu oli ka selle esimese plaadiümbrisega algsel esikaanel oli kaks pilti naisega, kes püstolitoru suhu vananenud ja mehega, kes ütlemas sigaretti. Üks suurtest kaubanduskettidest Põlvas nõudis, et ümbris ümber tehtaks ja mitte selle enesetapinaise pärast, vaid hoopis sigareti süütab. Mees tundus olema tubakapropaganda ja parandatud, plaadikestal kujutati siis mängujänkut ja karumõmmi. Kolmel heliplaadil prajana, kargan laulis ja Ta läks väidetavalt ühe viimase plaadi loo ajel. Laul nimega 36 tee kõneles topless modellidest, kelle tee lavale käib läbi produtsentide voodite. Ja väidetakse, et just see laul ja kasvanud tähelepanu ja ka bändi rock n roll elulaad oli kargene liiast. Mängime siis seda ajalooliselt tähelepanu väärset muusikaliselt mitte just väga silmapaistvalt pala söötis sekslingis. Järgmiseks naisvokalistiks sai nooruke tšak liin hädat endine saali tööline supermarketist, kelle laul oli Hithanile kõrva jäänud ühelt pubi karaokelt. Chaplini. Üks visiitkaardiks sai folklaulja Fred Niili lugu aastast 67, Everybody Stocki. Ja veel üks armas lugu laulab jällegi Jack'i ärat. Sellest Mauri saat paluliku tekstiga palastan kaks versiooni. Originaalvariandis oli fraas Don't mari fakmiin, mis raadioeetris kõlades tähele vajalike kuulajate tormilise protestilaine oleks esile kutsunud. Aga puritaniseerituna kirjutati. Laulu sisse fraas näri HDMI ja veel üks kentsakas vahetus teksti kohitsemisel. Swati vallaks asendati Sandra vallakiga. Vallaks tähendab briti inglise keeles Tiiculeidja Sandra Bullock on teadupärast ülikooli. Filmistaar Ameerikast selline stoori siis ümber ühe südamliku ja elulähedase ja meilegi väga tuttava laulu. Nüüd üks Beautiful South-Fi tuntumaid lugusid brittide müügitabelis aastal 98 teisele kohale jõudnud efekt then, ehk siis laul sellest, et suurus ei ole oluline. Album nimega kvanš jõudis albumitabelis kohale number üks ja sellegi kujundusega oli tüli majas. Kes plaati võib olla käes hoidnud, on ehk mäletab, et sellel oli üks jändriku keha ja väikese peaga poksija kujundusega autoriks tuntud šoti maalikunstnik Pieter Housson. Olgugi, et ümbris Housonilt tellitud, oli tõesti Sto üles suuret tüli, kuna figuur sellelt oli välja lõigatud ja animatsioonis kasutatud. Ja ka särkidele märkidele oli tooboksia pandud, olgugi et lepingus luba ei olnud. Teine Peeter Houstoni kohtuprotsess oli kuulsa kiume käsiini vastu, kes oli avaldanud Beautiful South liikmete solvavaid väljendeid kunstniku kohta. Mõlemalt sai hos on valuraha ühtekokku ligemale miljon. Eesti krooni. Sai siis kunstnik, kuulsamaks sai plaat täiendavat reklaami, kõik olid õnnelikud. Selline lugu plaadist nimega kvanš, mille juures muljega Norman Cooki ehk Thatways lemmi käsi ja kõrv mängus oli. Sellelt helikandjalt Haulanktseptiet Hector Iron pala triviaalsus test, mis üks lahkumine paar vahendada. Korra juba mainitud tekstides valitseb sotsiaalne realism, viisides totaalne meloodia, küllus, šokolaadikommid, arseenitäidisega, ütlevad kaasmaalased. Iga lugu jutustab loo ja maalib pildi, millest need, kelle inglise emakeeleks on muidugi märksa paremini aru saavad, kui meie siinpool hiitan üliirooniline tekstimeister. Brittide Lauri Saatpalu ütleb intervjuus Briti lehe lähevad telegraaf. Et kõik see on üks õhu vihin küll ka mõned naljadega seal sees. Ja et on kümneid paremaid teksti autoreid kui tema. Sealsamas usutluses räägib ta siis ka oma loomemeetodist. Ehk siis pärast seda, kui lapsed Leon viidud, hulgub ta mööda linna, vaatab hajevil pilgul inimesi ja kujutleb, kuidas nad ühel või teisel juhul olla võiks ja käituda võiks. Ja kui juhtub tulema mõtte, kirjutab kas telefoni või väikesesse märkmikusse, mis tal taskus on. Ja kui need kilde ja fragmente juba piisavalt kogunenud siis võtab ette laevareisi talvisesse raskesse Hollandisse. Istub mõnes kohvikus ilmtingimata ümmarguse lauaga vaeras ja kirjutab. Ei mingit loomepuhangud, töö nagu koostaks ristsõna. Viisid kirjutab üles, kasutades abivahendina väikest ksülofoni, mille metallplaatidele noodinimed sisse pressitud. Ei kita Harry ega ka mitte klaverit mängida ei mõista. Niiet umbkeelsed flaamid vaatavad siis ja imestavad, mida too veider tüüp seal päevad otsa teeb. Üks pildike ühest Hollandi kohvikust loo nimeks rakendada. Realism on aga diootifalzousse lauludes ja sotsialism sõnameister Paal kiita nii maailmavaateks. Väidetavalt on sotsialistlik isegi bändi rahajaotus, kontsertide tulud jagatakse vennalikult võrdselt kõikide bändiliikmete vahel. Kiitanud on öelnud, et leiboristid on tema jaoks isegi liialt kodanlik partei ning on raadioesinemises skandaali esile kutsunud väitega, et Briti parlamendi lordide koda on üks vastik poliitiline rudiment ja tuleks kiiremas korras laiali saata. Ning monarhia vastased seisukohad pole tema puhul mingiks uudiseks. Aga jätkem siinkohal hiitton ja kõnelgem taas mändist. Aastal 2000 ilmunud pentingid, reed polnud muusikaliselt ega ka mitte kaubanduslikult edukas album. Lahkulai lauljatar number kaks Tšaki häbat ning bänd pidas mitme aasta pikkuse pausi. Ja kui 2003. aastal jätkas siis kolmanda naisWakalisti Alisson Vuileriga, keda muide tänu tema Cambridge'i haridusele Kaleidi Vileriks kutsuti ja uue stuudioplaadiga, mille nimeks käis sellelt albumilt ei ole samuti midagi märkimisväärset ette mängida. Küll aga on vahvad aasta 2004 kavereid klassikalistest poplugudest, kus siis laulmas ta läidi Wyler plaadi nimeks Liges hinnaderson, folk songs. Üdini maheda kõlaliseks muudetud lood London Session orkestri saatel. Muide, ka siin oskasid nad vimka visata, mõtlesid Välja olematu bändi häppel Pauls. Tegid sellele kodulehe ja puha ning väitsid, et üks lugu plaadist klaveriplaadist on selle olematu kollektiivi looming. Aga seda balane siinkohal kuula hoopis, laseme kõlada Jutifitsouthile ressioonil palast ja ta vann vanud ehk siis sinu valinud ma laulust, mis pärit aastast 78 muusikaliste köis. Laval märtsi lõpus, aastal 2009, vanast on järgi Hemingway läidi Wyler ja David stiid, ehk siis pool pluss igavene klahvimees teemant, Patšeria kolm puhkpillimängijat. Vana ideoloog, hiitton, nagu me saate alguses rääkisime, jaga kuulsime, kõnnib Manchesteri tänavatel ja on aastal 2008 ilmutanud oma teise sooloplaadi. Kitarrist ja heliloojad näiv Ratherei on koos Sämbrauniga alustanud hospani nimelist projekti, nii et kõik jätkub. Elu läheb edasi. Aga meie saade on küll otsakorral. Stuudios oli oleverlik ja viimaseks palaks laul hiittoni uuest kodulinnast Manchesterist.