Kõik särab ja sädeleb šampanja, seltskond, säraküünlad ja miks ka mitte olevat kuningarahvas. Ohkide võib mujalgi vähemaltena. Kui juba pidu, siis täiel rinnal ja virinat. Ühe tubli aasta lõpul, aga eriti viis aastat. Juubeliaasta kuukulgur. Mis seal rääkida? Ja nüüd see aasta lõpeb õige varsti. Või jää just sellepärast nagu midagi puudu, midagi, olemata. Vahest midagi hoopis väikest ja vaikset, mida lausutud sõna ainult purustada saab. Ja milleks need sõnul on öeldud palju ja öeldakse veel. Aga ütle parem seda, millal sa olid viimati täiesti üksi ja vestlesid ainult iseendaga. Mis oli, või on, mis meist möödub ja iial enam tagasi ei tule? Too tabamatu helde ja halastamatult julm. Olgu ta võiks ju kõike seda olla näiteks filosoofidele, füüsikutele kui seesama aeg ei oleks nähtamatu aine, millest koosneb meie kõikide elu. Vanasti öeldi ei talija taevasse ega suvise oru. Aga kunagi öeldakse ka selle õhtu kohta vanast. Kes meist seda veel ütles ja kellele tänane jääb viimaseks vana aastaks. See selgub alles hiljem. Noored nemad ja nemad ütlevad. Millal see õieti oli? Kaks-kolm aastat tagasi? Siis paistis sel õhtul kusagilt sealt ühest aknast nagu teistestki valgusakna all mängis. Väike poiss mis on sinust saanud väike inimene, küllap oled nüüd juba suur mees. Caromon sind enam ei huvita, parema meelega kruvide koost lahti televiisori ja ehitad sellest endale ratastraktori. Kuid Nixon nüüd, Acentiine. Kolisite mustamäele sõitsid maale peenrat koguni haige väike inimene. Ning ema istub juba mitu päeva sinu voodi juures. Hirmust unetu ja magamatusest hall. Arstiabi on suur asi, eks paljude põlvkondade võitluse häid vilju, kuid haiglad Pole ka praegu tühjad. Haiglad pole ka praegu tühjad ning kiirabisireenid ei Vaikega rõõmsal nääriööl. Rõõmsal kindlast, kuidas ainult rõõmsal. Kõike tuleb elus ette on juba tulnud. Viimase suure sõja ajal oli ühes kõige jubedamat natside surmalaagris kus hukati tuhandeid lapsi. Keegi Poola kooli õpetaja, tõeline õpetaja. Ta jutustas nendele õhtuti muinasjutte, mida kodus oli kord kõnelnud. Isa aitas paberist rebida ja kokku seada lilli, mida ema nendele kunagi näidata ei jõudnud. Kui lapsed gaasikambrisse saadeti, siis panusta luba nendega kaasa minna. Lõpuni. Kui surmakambri uksed siis alati leiti, et ka viimastes krampides hoiavad väikesed surnukehad kinni oma õpetaja kaelast kätest ning kallistavad teda. Victoril koon öelnud. Geniaalsuse ees kummardatakse headuse ees, laskutakse põlvili. Kõiki on elus ette tulnud. Kõike ja kahjuks on neidki väike inimene kes just praegu asetavad sinusuguse nagu pehme elava kompsukese tasahilju raudteejaama trepile politsei-miilitsaosakonna ukse taha. 365 päeva jooksul juhtub mõndagi sõdu, maavärisemise, nälga, taude, ainult sina ei tea sellest veel mitte midagi. Sina tead veel hulk aega ainult seda, mis sulle öeldakse. Kuid kes ütleks, kas sulle ikka öeldakse ainult head ja kasulikku õiget ja ilusat teiste inimeste, vanemate, õpetajate, kogu elu kohta. Kes teab, võib-olla ütleja millestki tülpinud, närviline, haige või lihtsalt labane, rumal või kuri-kuri sõna on nagu kustunud süüsi see küll ei põleta, kuid määrik. Sina aga väike inimene, võtad oma siiruses kõik vastu kammerdi ja halvemal juhul põed seda kogu elu harjunud jooksma vaatama, kui keegi trammi alla jäi, kuid ei lähe kunagi otsima avastamisrõõmu, kas õitseb juba toomepuu don esimene kuldnokk juba kohal? Kuidas päike õhtul merre vajub? Ja kui see tõesti nii on ja harjumusest on saanud iseloom, siis leiad vist varsti, et polegi tarvis mingeid kuldnokki, vaid pigem naaritsanahku, et ainult sina oled hea, õige ja ilus, kõik teised aga süüdi selles, et sa pole iial millegagi raamil. Siis on tihti juba hilja. Kuigi oled ehk just sel ajal kõige õitsemas eas ja tõesti kadestamisväärselt terve ja ilus tulevad esimesed kahed koolis istuma jäämine, ah, ma lähen parem tööle õhtukooli. Tegelikult lähed sa enamasti tööle ja tantsupeole. Aga võib-olla vastupidi, on sul kooliasjad parimas korras, diplomgi, laitmatu noor, ilus ja ka haritud. Ja ometi võib varsti selguda, et oled ikkagi kuidagi tarbetu. Sest rahva kulul õppides ei kavatsenudki isa hakata inimesi ravima, vilja kasvatama, sildu ehitama vaid igatsesid ainult nendesse ihaldusväärsesse ringidesse pääseda, kus liiguvad tuntud inimesed, olgu siis vaimu, võimu või rahakoti poolest. Esimesel võimalusel Teedsa partii või koguni mitu järjest? Jah, noored naised mängivad oma iluga ning mehed Rammuga nagu lapsed tulega. Vahel põletavad nad sellega iseennast. Ja olgem ausad, kas puuduvad need mängud kakettides aastates? Võib-olla on vaheldunud ainult lelud, kuulsusjanu ja võimuiha, Pole ohutumad, kui žiletitera purjus nooruki peos. Aeg aga läheb ja otse lendab. Ning meie tormame temaga kaasa, sest selline on juba kord elu seadus. Kas märkat? Me oleme praegugi kuidagi kärsitud. Kõik need 365 päeva on olnud kuhugi kiire, midagi teha ja midagi tegemata. Ja nüüd on meil rutt jätta tuisates selja taha kase viimane tund. Kõik lauad on juba kaetud, kõik klaasid peagi täis. Kas tõesti kõik? Kohe ei, ei, kaugeltki iga neljas taldrik selles rikkas maailmas on endiselt tühi ka praegu, millal paljud lauad on nii ehteestlaslikult liigagi lookas? Oleme kuulus või rasvavabariik ja see paistab vastu igast süldikausist ja tordimäest, aga mis siis, kui laudu, kus pole kumbagi ja mitte maitse pärast, näete, inimene seisab tänavanurgal. Mis te arvate, kas selleks, et teenida uut Volgat? Vaevalt küll. Missugune on tema pühadelaud? Kunagi ammu loeti lastele juttu väikesest tüdrukust, kes seisis ühel sellisel õhtul tänaval ja pakkus möödujatele tuletikke. Puhus jäine tuul, politoligi käed külmetasid, ostjaid ei olnud. Tüdruk tõmbas ühe tiku põlema ja tundis, kui hea ja soe oli. Kuid vaevalt on meil aega mõtelda minevikku tiku neiule ja tänasele kuuseoksa memmele. Sentimentaalsus oleme ju moodsad inimesed ning ruttame auga välja teenitud pallile või banketile. Ainult et nende moodsate inimeste emad ja isad on täpselt niisama vanad ja viimas nagu tema. Olin kord ametireisil ühe kuulsa lahingupaigal, kus nüüd kõrgub tohutu monument. Vaikus, nii pühalik, nagu oleks vaikuski koos sõdurikujuga graniiti raiutud. Külastajate hulgas oli üks tavaline väike vallatu Tallinna estraadiansambel, kes pole iial laulnud idiotlainana Roodnaja ega Isamaa ilu hoieldes. Mida laulda pühapaigas, kus põimuvad põlvkondade elu ja suur. Nad laulavad siiski ühe lihtsa sooja viisikese eesti keeles. Pärast seda astub minu juurde üks tundmatu, kes ei oska sõnagi meie emakeelt ja ütled, eks ole, nad laulsid, emast noogutan ja kes teab, võib-olla läks selsamal päeval teele üks ammulubatud kiri, mille kirjutamiseks ikka ei olnud jätkunud aega. Ja võib lauli varsti ühes tagasihoidlikus kodus. Kummutil seisavad kõrgetes rohekates faasides kasteheinad. Vaikne, kuid suur pidupäev sest raske pole vanadusküps. Sügis võib ka väga ilus olla. Ränkon olla maha jäetud. Küünlase raadi, võib-olla jäiselt külm, ka helde aasta või mitte anda vaika võtta, võtta asendamatu. Selle, mille igivana sümbol on elav tuli ja habras lilleõis. See oli vana 15. sajandi ehitis, mille kitsastest kõrgetest akendest langes kivipõrandale päiksetriipe. Sellises vaikuses kirjutas noor köhte oma nõmme lille. Ametlikult oli kiriku nimi Peeter Paul kilise kuid keegi Weimaris ei nimeta seda apostlite, vaid maise inimese nime järgi Herder kirsse. Johannes Herder valgustaja demokraat. Kui ta suri, ei raiutud tema hauaplaati mingit piiblisalmi, vaid tema elu deviis lihtLiive leebel. Valgusarmastust elu. Herder kirgse organistolid, Bach, liiga suured tarvitseks, lisada tema eesnimi. Ja üks väheseid, kes sind jäägitult mõistab ka siis kui lähed rõõmsal õhtul süütama küünlaid mitte lõhnaval kuusel, vaid kalmukünkal. Sajandeid kestab tema muusika endiselt nagu ülemlaul inimesele, kes on loonud siin maailmas kõik inimesele, kes on loonud kõik ja andnud endast kõik oma rahvale kodumaale. Ka surnutena, elame me edasi, teie õnne kõige väiksemate sky osales Julius Fuczyk. Elu pole millegagi võrreldav tema sära, kuid alles puhket. Ja pole millegagi võrrelda tema kustumist ja tühjust, mis järele jääb. 365 päeva, see pole siiski üksnes võitude ja rõõmude rida. Ja kui ongi, mida teile siiralt soovime, siis on see ikkagi vaid üks samm edasi täiuslikkuse poole. Aeg liigub, elu ei peatu, ei peatanud tõeliselt rasketel aegadel ei mõtlegi peatuda nüüd kui raskemale ammu selja tagamehe õnn, et ränginud, möödas ja juba nii kaugel minevikus, et vahel tuleb eraldi meenutada. Kunagi on olnud teistsugused aastat ja teistsugused aastavahetused. Ja kõik ok, valitses siiski päris tore, sina lennukas, 1970. Oled seda veel praegugi vana mees veel viimasel tunnil, enne kui sul on aeg jäädavalt hõlmad vöö vahele pista. Tõsijutt, ei vahetaks sind uue vastu, kui see uus ei oleks just 1971 pealegi veel terve uue viisaastakuga pandarei, kõik voolab, vanapoiss, pea püsti. Elame veel. Varsti kõlavat kremlist üle maa uue aasta kellad.