Jah, nii ta läheb, see halli habemega vana aasta lõbusalt ja laias kaares ja küllap nii peabki ikkagi pikk pingutusrohke aasta. Kuid kas selle lõppemise puhul tõesti ainult korraks Guilataja klaasid klirinat kokku lüüa? On meil neid tõesti nii otsatu, palju neid aastaid? Inimelu võib olla väga sitke ja väga habras. Ka praegusel hetkel ootab keegi hirmuvärin hinges, kas juba tuleb abi, et päästa kustuvate elu veres elav inimene, veteran, kes tegi läbi kõik hitlerliku surmalaagri õudused? Mõned aastad tagasi juhtus raske õnnetus. Tuline aur, põletas Noormehe jäi ainult üks nõrk. Rohkesti verd, liitrite, kümnete liitrite kaupa sooja inimverd. Nii palju polnud seda siis kusagilt võtta. Võtke minult, ütles veterane ja rohkem kui 30 töökaaslast järgnesid tema eeskujule. Noormees päästetud. On öeldud. Geniaalsuse ees kummardatakse headuse ees, laskutakse põlvili. Kuid võib-olla vajatakse praegu kusagil hoopis vähemat, aga niisama tungivalt. Ehk oodatakse ühtainsat, sooja sõna, tasast käe, puudutust, mõistvat pilku kas või paari kirja ridagi. Võib-olla tähendab just see kellelegi, milline tuleb tema uus aasta. Küll võib-olla tore olla kõige õitsva seas terve ja ilus. Kuid noorus, tervis ja haridus see tähendab mitte üksnes suurt ilu vaid ka suurt vastutust. Volgogradis sõidavad äsja abiellunud noorpaarid, lilled süles, Mamai kurgaani näeb seal kõige verisemad detapluste paigal. Ei leidunud pärast Stalingradi lahingut üht ainsat rohulibled lilledest unistamatagi. Nüüd valitseb mausoleumis nukker pühalik, vaikus. Kuid selles vaikuses vaatavad meile eelmisel Igaüks tunneb legendi luikidest õilsatest olenditest, kes vaimustasid Tšaikovskit. Kui üks neist kaotab elukaaslase, tõuseb teine tema surnukeha kõrvalt kõrgele kõrgele taeva alla tiirleb seal kaeveldes, surub siis tiivad kokku ning langeb alla kividele. Kui Notre Dame'i katakombides leiti hukkunud Esmeralda luustik Viiutustab Viktorigo siis avastati hämmeldusega, et kunagi ilusas sihvaka mustlasneiu luukere külge On klammerdunud teine võikalt moondunud skelett. See oli Quasimodo, keskaegse Pariisi kõige inetum inimene. Kui ta katakombi laskus, oli ta veel elus. Gootika on võimsamaid tippe arhitektuuriloos. Rahva võim taastab ja kaitseb vanu katedraale kui hindamatut kultuurivara. Kuigi need pole üles laotud inimese kojaks. Vastupidi, tuhandehäälsed oreliviisid kõrgete võlvide all pidid veel kord rõhutama sinu tühisust armetu inimputukas. Ja ometi möödus aeg, mõnigi koon varises põrmu. Võimas gootika ja võimast Fach tema võlvide all kõlab endiselt ülemlauluna inimesele kes on loonud siin maailmas kõik kaar. Elu millega võrrelda temasse ära, kui ta puhkeb. Ja millega võrrelda tema kustumist ja suurt tühjust, mis järele jääb. Ka täna õhtul põlevad küünlad mitte üksnes näärikuusel. Isegi heal viljakal aastal on hallaööd. Praegugi kõlavad kogupaugud Tsiili hunta koonduslaagris. Praegugi pole rahu Lähis-Idas, endiselt hukkuvad inimesed ka sel samal hetkel. 365 päeva, see pole siiski üksnes võitude ja rõõmude rida. Aeg aga ei peatu. Elu läheb edasi. Need kaks ei peatunud ka tõeliselt rasketel aegadel. Ei mõtlegi peatuda nüüd, kui raskem on ammu-ammu selja taga. Ajaratas, veereb oma rada. Kõik muu oleneb meist endist. Jah, mis siis ikka, kokkuvõttes olid seal siiski päris tore vana, sina pingutusrohke, 1973 Kessa varsti hõlmad vöö vahele paned aga pea õige vanataat vähekene kinni. Võtame enne lahkumist veel korraks istet ja mõtiskleme vaikse muusika saatel edasi, kuni saabuvad aastavahetuse kõige pidulikumat minutit.