Juhan Liivi teosed annab meile läbilõike sajanditevahetuse eesti luule kõige silmapaistvast esindajast tuues ühtlasi kaasaegsele lugejale lähemale Liivi loomingu suhteliselt varju jään oma osa teostes on avaldatud üle 30 proosapala ja 200 luuletuse. 42 luuletust ilmub trükist esmakordselt 50 esmakordselt terviklikult käsikirjade järgi täiendatud kujul. Sünge oli aegs, millal kandi koha viha saunas tuli ilmale ja 49 aastat hiljem suri vallas andina Juhan Liiv. Karjapõli nälg mehe põli, võlg, kehvad vanemad, vaesed põllumaad kolm mõisa väljakest võlga Jemm näljakest. Juhan Liivi teosed oma lihtsuse ja rahvalikkusega, keele ja kujundite rikkusega on teinud temast ühe armastatuima kirjandusklassiku. Kuigi kõige meeldejäävamaid ja kunsti küpsemaid saavutusi leiame Juhan Liivi juures luulealalt, kõnelevad ka kogumikus avaldatud proosateosed kirjaniku omapärasest, andest ja tähelepanuväärsest kunstimeisterlikkusest. Jutustused, vari ja käkimäe kägu näitavad meile Teo orjuseaegset maa ühiskonda, KUS mõis omas sundijate ja kepikaristusega toorelt jalge alla tallab andekate vaeste külast pärit inimeste elu, kes püüavad välja rabeleda harimatuse pimedusest. Teravad vastuolud, talupoeg konnas endas seoses küla kurnajate klassi väljakujunemisega kajastuvad liini ühes pikemas ja kõige realistlikumad jutustuses. Nõia tütar. Liini varajase loominguperioodi linna ainelistest töödest mõni jätööridest ja lastejuttudest on kogumikus avaldatud selle väärtuslikum realistlikum osa nagu jutustused, linnupesa õnnelik juhtumine, kuulus mees ja teised. Käisid talurahva elust jutustavad pildikeni peipsi pealt muistne mats ja suure südamesoojusega kirjutatud igapäevane lugu mis annab suure üldistuse tolleaegse eestimaanaise raskest elust, tema töökusest, elujõust ja visadusest. Ka on avaldatud rida hõljetone, nagu ühe kirjanikud päevaraamatust, kus piitsutatakse kodanliku ühiskonna kirjanduslikus elus esinevat oma meeste upitamist ja ande, vaest kari ristini. Kogumikus avaldatud proosapaladest esitame järgnevalt kaks lühijuttu külakoolis ja kuulus mees. Tšaikovski sündis 1840. aasta kevadel Vjatka kubermangu Vatgenski linnakeses. Helilooja isa olime insener, kaamawatgenski metallurgiatehase direktor. Perekonnas sai väike Pjotr varsti kõikide lemmikuks. Ta oli tagasihoidlik ja vaikne laps, kes armastas üksinda olla, unistada ja vahel ka pisut nukrutsema. Esimesed muljed muusikast omandas tulevane helilooja kodus. Tšaikovski ema oli väga musikaalne. Ta andis oma pojale mõningaid esimese algteadmisi muusikas, tutvustas väikest Beutrit nootidega õpetajast klaverimängu. Tšaikovskit kodus toimusid sageli asjaarmastajate muusikaõhtud. Nende õhtute hingeks oli Tšaikovski ema. Kauni ja meeldiva häälega kandis ta suure kaasaelamise ja tundeküllusega ette vene heliloojaid romance. Kõigi koosviibijate hulgas erutasid ja haarasid need ettekanded kõige rohkem väikest Tšaikovskit, kes kuulas peaaegu pisarsilmil milline imekaunis muusika. Tšaikovski õppis Peterburi konservatooriumi kompositsiooniklassis kolm aastat. Tema õpetajate seas oli Anton Rubensteini konservatooriumi asutaja ja direktor, kuulus pianist ja silmapaistev helilooja. 1865. aastal Tšaikovski lõpetas Peterburi konservatooriumi hõbemedaliga. Tema eksamitöö kantaat koorile ja orkestrile kanti ette konservatooriumi pidulikul Lepatusel juhatas Anton Rubensteini. Kantaadi, kirjutas noor helilooja Schilleri sädeleva ja optimistliku ood rõõmule tekstile. Tšaikovskit kütkestas Schilleri värsside reibas hoog ja pulbitsev elurõõm. Ka temas endas tulvas kõik vastu ülevale rõõmule. Kantaat ood rõõmule kustutas tema elus kõik senised kõhklused ja eksirännakud. Ta tundis endas üha kasvavat loomingulist hindu. Ta seisis oma elutee uue osa algul seisis teel, mis viis teda vastu nihkibedaile pettumusele kui ka hiilgavatele loomingulistele võitudele. Kohtuministeeriumi departemangu titulaar nõunik oli lõplikult ümber sündinud heliloojaks, kunstnikuks. Väljapaistvate teenete eest Eesti kunsti ja kirjanduse arendamisel ning seoses Eesti kunsti ja kirjanduse Moskva dekaadiga autasustada Lenini ordeniga ainuaugusti tütar, pindamit talvit, Viktor Kingissepa nimelise riikliku akadeemilise draamateatri näitlejat. Lühikesed kuivad, aga kui palju, ütlevad read. Nende taga on nii palju pingutusi, otsinguid, vaeva, kõhklusi ja tööd, tööd ning veelkord tööd. Ei aita ainult suurest andest, et luua kuju, mille nii üksmeelselt heaks kiidavad kõik vaatajad. TalveCleopatra on meistriteos. Niisugust hinnangut kuuldi Tallinna draamateatri kitsukeses jalutusruumis ja sama ütlesid meie reporter eile Moskva suurtes teatrisaalides Nõukogude liidu tuntuimad Sheczpiroloogid Annikst ja ristin. Tema Nuutlikkusel pole piire, ütleb üks tragöödia Antonius ja Kleopatra kangelasi, Egiptuse valitsejad tarist kõneldes. Mis sa sellega, tuleb täiesti nõustuda, kui jälgida Aino talvit, kirjutab Savitskaja kultuure veergudel komissar Sekski. Talvi Kleopatra. See on šeik spiri Kleopatra kelles on koos õrnus ja jõhkrus. Teesklus ja siirus, halastamatus ja headus. Külm kaalutlus ja tunnete puhtus, madalad ajed ja küllus. Kordunda kuningad, tar kord räpane turueit. Aga eelkõige on ta naine. Naine, kes armastab ja armastab sügavasti. Meeleolude välkkiire vaheldumise hiilgav edasiandmine pole aga mitte kõige hinnatavamaks Talvik Kleopatra. Tess poodi muutumine inimeseks, kes on võimeline armastama ja kannatama oma armastatu pärast. Nagu lihtne hoia tüdruk. Selle hingelise õnnestumise protsessi avamine on Talvik Kleopatra kõige väärtuslikumaks küljeks. Ma armastan merd, mis enda külge kleebib oma ärritusi ja sügavusega mis aukartlikult põlvi lõhkuma sunnib, kui ta keerleb oktoobrikuutantsus ja oma sülle kutsub. Kui hullu peegli pind suudleb laiska sinitaevast. Nii kirjutas Eessaare Aadu ligi 40 aastat tagasi oma loominguperioodi suuremast lõpetamata romaanis Linnupriid. Nii nagu mässavad merd ei saa vaikima sundida nii ka töörahvarevolutsiooni kõike võitlevat jõudu ei saa ajarattal tagasi keerata. Sotsialistlik revolutsioonide võitlejaid, Eesti rahva suur poeg, väljapaistev ja tulihingeline revolutsionäär, publitsiste kirjanik Jaan Anvelt, kelle sünnist täna möödub 75 aastat. 1903. aastal siirdub Jaan Anvelt Peterburi, kus ta töötab algul eraäris asja aja jala ja hiljem Peterburi polütehnilise instituudi ühiselamuarvepidajana. Tööst vabal ajal õpib ta ja sooritab algkooli õpetaja kutseeksami. 1907. aastal sooritab Jaan Anvelt küpsuseksamid jäästub Peterburi ülikooli õigusteaduskonda sindutvuta rea üliõpilaste sotsiaaldemokraatidega, nende hulgas ka Viktor Kingissepaga. Sama aasta oktoobris astub Jaan Anvelt Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei üliõpilaste organisatsiooni ja hakkab energilist revolutsioonilist tööd tegema talvel twitteris eesti tööliste seas ja õppetöö vaheaegadel Tallinnas, Paides, Kuressaares ja mujal. Eelnõu praegu ajakiri Äradki valmis. Tänases ajakirjas valmistatud 1960. aastal. Täna on rahvakohtute valimise päev heliülesvõtteid, pioneeride sõprus koonduselt kaksaastak uudiseid Türilt, kes tõuseb hommikul varem kui sina mikrofoni külaskäik näärivana töökotta. Tähelepanu, pioneeriinstruktorid, mängujuhi esitame teile esimese võistlusküsimuse. Õige varsti kõlavad teie suus niisugused laulud. Selle uue hulgas on kenake kogus ka meie koduvabariigi tehastes ja vabrikutes valmistatud ning nendest nüüd pisut juttu teemegi. Need raportid, mida te praegu kuulete, jäädvustasime helilindile Tallinna kolmekümnendas keskkoolis. Siin toimus sõprust koondus koos Tallinna 34. keskkooli pioneeridega. See koondus ei olnud päris tavaline, sest kolmekümnendas koolis õpivad vene lapsed 30 neljandas aga eesti lapsed elavadki raportit kahes keeles. Kusjuures on huvitav märkida, et eesti lapsed andsid raportid vene vene pioneeridega eesti keeles. Valvel Reemo nõukogu esimestel valmistuda raporteiks. Tänane pioneerilõke viib meid aega, mil meie kodumaa oli põhiliselt lõpetanud sõjahaavade parandamise. Taastamisperiood oli lõppenud. Algas suurehituste ajajärk, Nõukogude liidus on palju viljakat maad. Sageli juhtus aga nii, et kevadel külvatud vili tärkas toredasti. Kesksuvine kuumus kuivatas aga maa ja sügisel oli saak päris napp. Moskva müüri ööbinski müüri, Simmüanskümmeri Volga tooli kalal, Need nimed tekkisid meie kodumaakaardile peaaegu samal ajal koos uute kanalite ja meredega loodiga. Uued niisutussüsteemid kanaleid mööda valguteesi, viljapõldudele ja põud peab tunnistama end võidetuks. Kevadkuu esimene päev tõi meie teatrile jälle juubilari süda tulvil parimaid soove ruttavat kolleegid ja sõbrad, seekord tervitama Erna Vilmerit, kelle sünnist möödub täna 75 aastat. See pole lihtne, homme ununeb rea juubel, vaid tähtpäev, mis tuhandetele meenutab haaravaid kunstielamusi. Päev, mis kutsub meenutama üht Eesti teatriajaloo kaunimat lehekülge. Selle esimesed read kirjutati möödunud sajandi lõpul Tallinnas tillukese puumaja õuel vaestekooli tänaval kuhu väike habras tüdruk tuli katusekambrist unistama oma esimest suurt unistust õppida täheteadlaseks et mõista sügisõhtu ilmselgelt Sinavate tähtede hääli tuttkutsuvat jutustust. Peatselt aga asendus see uue unistusega igatsusega, mis haaras Erna filmerit tervikuna kogu eluks. Täis, jutustab selle tärkamises nõnda. Tütarlastekooli teises ettevalmistusklassis olin tol korral vist üheksa aastane, kutsus meie saksa keele õpetaja mind kord klassi ette luuletust lugema. Mäletan, et see oli kevadest. Ma ei tea, kas midagi minu hääles ilmnes, võis Eestis vääris kogu klassi imetlust. Või oli luuletus ise saanud mulle suureks elamuseks. Kuid kui ma lõpetasin, lausus õpetaja. Kas kuulsite, kuidas ta luges? Õpetajat ennast pidasime heaks deklamaatoriks ja kuulasime teda alati suure õhinaga. Se õpetaja märkus ei ununenud. See pani mind mõtlema ja kasvas üha suuremaks. Nii mõttes kui ka südames. Hakkasin unistama teatrist, teatrist, kus ma polnud õieti iialgi käinud, kui mitte arvestada üht lootuse, seitse etendust, kuhu mind isa ema viie aastaselt kaasa võtsid. Teater sai Vilmerile kutsumuseks. Kaine mõistus esitas küll otsustaval teelahkmel omapoolse asjaliku kaalutluse arstikutse näol kuid süda võitis ja viis Tallinna Kõrgema tütarlastekooli lõpetanud Erna Vilmeri majanduslikele raskustele vaatamata 1907. aasta sügisel sääslovski teatrikursustele Peterburis. Sealt aga poole aasta pärast kunstiteatri näitleja Adaševi stuudiosse. Moskvas. Eesti kultuuriajalugu on rikas tähelepanuväärsete inimeste Ennast algavast tõelist rahvuslikku kultuuri edendamisel. Rahvusliku liikumise koidikust tänase päeva, sotsialistliku kultuuri loomiseni. Seisad plejaad poliitika mehi, kirjanikke ja teadlasi, kelle elutööks on olnud rahva teenimine. Vastses saatesarjas, meie silmapaistvaid inimesi püüame tutvustada teile neid, kelle elutööjälg jääb etapiks Eesti kultuuriajaloos. Avasaade on pühendatud Eesti NSV tehnilisele teadlasele Eesti NSV Teaduste Akadeemia akadeemikule, professor Johannes Voldemar riskile. Kunstimaailma taevasse võib tõusta särava tähena korralt jahvatada, oma talendiga, panna kõike ennast imetlema. Teaduse tippe ei valluta niiviisi. Teadvusse tullakse aastakümneid ja siis, kui kõik hakkavad kõnelema, on sageli suurem osa elutööst selja taga. Ja rohkem kui paljudel teistel tööaladel on teadlasel tarvis pikka meelt kes teaduse põllult läheb püüdma kuulsuse liblik. Kärt läheb tühja võrguga tagasi. Kes aga sahka ajab nagu talupoeg harib põldu, mis jääb igiroheliseks. Johannes Voldemar Veski on viimaste killast. Talupoja peres nagu suurem hulk meie vanema põlve kultuuri kandjatest tõi ta teadusse kaasa põlluharijad töökusest. On 80 seitsmeaastane kuid keeleteaduslik töö, mida alustati rohkem kui poole sajandi eest, jätkub tänaseni. Tema armastus suure, raske, ent õnnestava töö vastu, mis algas põlvepikkuse mehena, sünnitab imetlust ja austust. 14. septembril 1918. aastal toimus Berliinis emmeris Kalmani opereti difashingsee esietendus. Kuigi sõda oli juba sama hästi kui kaotatud ja rahva viletsus kõrgpunktil, ei takistanud see esietendusest osavõtjaid metropoli teatri direktori korterisse kogunemast, et menu pühitseda. Sekt voolas ojadena ja puhvet oli esindatud kõikvõimalike delikatesssidega, et peost osavõtjaid raskete aegade üle Johutada. Aukülaliseks oli muidugi eme Rihkaalmann, kes lõpuks selleks, et pääseda austusavaldustest ühtlasel ongi tagasi tõmbus. Aga sealgi segati teda minetti umbes 50 aastase tüseda daami poolt. Olgugi et daam oli väga kallilt riietatud ja üleni juveelidega kaetud, jättis ta kuidagi labase mulje. Mälestuspikema jututa Kalmani kõrvale patsutas teda käsivarrele ja arvas, et nemad, kuid kunstnikud peavad kokku hoidma. Kalman oli hämmastunud, et naine võiks olla kunstnik. Ometi näis teine kindlal arvamusel olevat, et kahmanud tunned. Ta rääkis suure enesekindlusega oma viimastest romaanidest, milliseid olevat ilmunud tohututes dünaažides ja küsis, kas kandmani tahaks mõne tema romaani järele opereti kirjutada. Kindlasti on oodata minu, sest tema romaanid olevat otse elust võetud. Kui võtta näiteks peategelaseks mõisavalitseja Oo kui valeks lina, kes viina. Aga keda huvitab ühe tavalise mõisavalitseja elukäik, arvas Kalmann skeptiliselt. Aga ta ei olegi ju ehtne mõisavalitseja, keegi ei tea tema saladust, detan tõeliselt krahh. Naine vaatas Kalmanile, triumfeeris otsa. Sest teate muidugi juhtub ka lihtsate inimeste elus ühte ja teist, aga rahvast tõmbab alati tegevus krahvi lossides. Kalmanit hakkas see asi huvitama. Aga miks ta esineb mõisavalitsejana? Miks tal pole raha. Naine kehitas õlgu. Raha võistamiinis mingisuguste naistega lihtsalt läbi lüüa. Sellistes ringkondades on see tavaline nähe. Ma ütlesin ju, et minu teemad on elust võetud. Ja aga kuhu jääb dramaatiline sõlmpunkt? Küsis Kalmann. Mis tekitab elus kõige suuremaid sõlmpunkte? Muidugi armastus. Kui tahad olla üksi iseenesega, kui oled väsinud, tehtud ning tegemata jäänud töödest lausutud ja enesesse jäetud sõnades siis tuleb tema muusika oma leebe käega paitama su hinge. Ja sa hakkad valusalt-valusalt tundma, et kõik, seesama on tõepoolest lõpmatult palju kordi juba olnud. Ja ka tema Schubert on inimlikest inimlikum saatusekaaslane. Milline ta siis oli? Franz Schubert? Laseme täna rääkida minevikul. On tänuväärne, et vanemad inimesed aeg-ajalt lehitsevad oma päevikuid ja avaldavad sealt üldsusele mõningaid lehekülgi. Tänases saates meenutame heliloojat tema mustade mõtete ja mälestuste kaudu. Esmakordselt nägin ma Schuberti, meie ühise kompositsiooni täia Antonio Salieri juures. Schuberti välimus ei olnud tähelepanu vääriv ega poolehoidu tekitav. Ta oli väheldast kasvu, ümara näoga ja tüsedavõitu. Ainult tema laup oli väga kauni kumerusega. Viini advokaadi tütar Maria mitterbachert kirjutab. Paljude arvamus oli, et muusika on lahutamatu temast nagu tema liigutused riietus. Et ta isegi ei tunne, et ta kirjutab. Selle arvamusega, nõustus ka tema sõber kuningliku ooperisolist Johan Foogl. Tema arvas, et Schubert loob mingi sisemise jõu mõjul, mis ei ole nii temast endast. Kuid ma tean ka hoopis midagi muud. Ma tean, kui tugevalt oli Schubert haaratud oma teoste loomisel taleineid piinades. Teda hingestasid luule. Schubert tunnistas kunagisele sõbrale teadsa sõber power feld. Meie Göte värsid erutavad mind eriti. Nad tungivad hinge metshaldjas, mis kanti ette kuninglikus lossis. Schuberti enda klaverisaatega jättis tugeva mulje. Nii murdus jää ja karmid kirjastajate südamed hakkasid pikkamööda sulama. Üten Renerilt loeme. Laulude loojana andis Schubert palju uut, huvitavat ja isikupärast. Aga kammermuusikas, Essünkroonias ei, arvatavasti ei. Siin ta näitas end vähem. Ja mis siis? Loodus oli niigi küllalt helge, tema vastu. Luuletaja ja draamakirjanik power feld lisaks seal õige, ärge kiirustage. Las aeg langetab oma otsuse. Ma arvan, et aeg töötab, Schuberti kasuks. On juba kõlanud nii seitsmes kui ka kaheksas lõpetamata sümfoonia. Nende kuulsus alles hakkab levima. Katsumused ei vähendanud tema lõbusat meeleolu tema armastust elu vastu. Ta pidi looma. Selles oli ta elu mõte, see tegi teda õnnelikuks. Üten Brenner meenutab. Ma tuletan meelde, kuidas valmis lauluke forell. Üks kord saadeti mulle mõned pudelid punast veini. Pärast seda, kui see õilis vein oli tilgatumaks joodud, istus Schubert minu laua äärde ja kirjutas imeilusa laulu. Noodilehe äärel, jaga, märkis. Kallis sõber, Ansel hidden Brenner. Mind rõõmustab, et teile meeldivad minu laulud. Võtke vastu, kas see laul meie südamliku sõpruse täheks? Ma tahaksin klaasi punssi taga sõlmida teiega veel tugevama liidu. Teie, Franz Schubert. Ma tulin kohe koolipingist siia majja ja mitte teadustajaks. Aga ma olin kolm või neli aastat, olin päevauudiste toimetaja ja selle aja sees siis kuna ma väga tahtsin teadustajaks saada, siis oli mul võimalus teadvustada, tol ajal nimetati transaktsioonivõrgukontserdid, olid need üsna lühikesed ja väikesed uudised olid seal ja, ja nii algas siis teadustaja praktika mul seal. Aga praegu uudistetoimetuses oli mul ka natukene muusikaga tegemist, nimelt ma tulin just enne esimest pärastsõjaaegset laulupidu, raadiomajja ja meie tolleaegne päevauudiste vastutav toimetaja Ilmar Torn, kes on teatavasti praegu Kunstnike Liidu esimees, hoopis teisel alal töötab. Tema andis mulle ülesande, et ma peaksin uudise tegema meeskooriproovist. Muidugi ma hirmus suure ärevusega läksin seda tegema, mõtlesin, et ega ma sellega ikka hakkama ei saa, aga nagu ma mäletan, see siiski läks saatesse sõudis. Kui ma olin üsna väikene tüdruk, siis sel ajal ei olnud võimalik kõigil raadioaparaati osta, kuna see oli üsna kallis, nagu ma mäletan. Ja meil oli detektorvastuvõtja lühikest aega ja meie siis kuulasime sellega niimoodi, et et üks ühed lapiga, teine, teised lapiga ja ma mäletan, et tol ajal laulsid Artur Rinne ja Ants Eskola Saarele Jandrit ma mäletan ja palju aastaid ma ei uskunud, et seal naishääl kuni ja lõpuks siis kui päris raadio saime ja ja helikvaliteet oli varem ja ma nagu hakkasin maailmast rohkem aru saama, siis ma muidugi sain aru, et, et see on võrratu naishääl. Ja tol ajal muidugi oli mõnusam raadiot kuulata, siis ei olnud vaja õega kõrvaklappi jagada. Mäletan niisugust juhust, kokkupuude just päris. Raadiotegemisega tol ajal võis öelda algkoolis ma laulsin laulukooris ja ühel päeval tuli meie koolimajja hõbehall lindistama meie koorilaulu ja meil kästi seda nii mitu korda korrata, ühte laulu ja jälle uuesti võtta ja küll me ikka mõtlesime, et küll see töö on ikka raske. Aga hiljem nüüd, kui ma tean, et raadiosaateaeg on piiratud teatud arv minuteid on ette nähtud ühe saate jaoks ja ja siis ei tundugi nii väga imelik ja küllap oli seal akustika ka mitte päris õige selles kooli aulas võib-olla oli sagimist palju ja sellepärast kõik need niisugused asjad, mis tol ajal tundusid kummalised, aga ikka läheb me nii väga halvasti ei laulnud ikaalivast teises asjas küsimus. Kuule tüdrukuna, ma käisin väga palju teatris ja ma mäletan, et tol ajal mängiti Georg Otsaga kõrbelaulu ja meie käisime seda vist neli-viis korda vaatamas ja me olime kohe nii võlutud Georg Otsast, et muidugi selles eas tütarlastele oli see väga meeltmööda, sellepärast et selle opereti siis on ju väga romantiline ja see oleks väga tore lugu on see. Ja sellest ajast peale ongi Georg Ots jäänud minu üheks lemmikuks. Hea meelega kuulan teda alati, teadvustan ta muidugi kõiki oopereid näinud, kus tema kaastegev olnud ja kahjuks ei ole meil võimalik alati kõike kuulata, mida me peame teadvustama. Sellepärast et kontserdile järgneb tihtipeale kas päevauudistesaade Päevakaja, mida on vaja ette valmistada see võtab teatud osa ajast ära ja, ja muidugi tuleb jälgida seda kontsertmahuks oma raamidesse, et see, mis toimetaja on kavas ette näinud, et needki, kui sa läheksid ja muidugi väga hull on see, kui, kui nad ei mahu sisse ja ja tuleb kärpida kontserti või siis mis kõige hullem on hajutada, see mulle üldse ei meeldi, aga tihtipeale tuleb seda ette, et eelmine saade on läinud pikemaks või järgmine saade on pikem, tuleb varem alustada ja ja vot niisugused asjad teinekord segavad, ei luba nii süveneda muusikasse. On ka niisuguseid ja eba huvitavaid, minul isiklikult sellepärast, et ma ei ole üldse tehnikainimene ja kui on tehnikateaduse uudised, siis ma alati kardan seda saadet, ma võin terminoloogias eksida ja numbrites seal on niisuguseid asju, mida ma lihtsalt ei tea ja võib-olla isegi ei huvita. Ja sellepärast ma seda saadet kardan küll. Mul ei ole küll väga palju lemmikuid, aga mul ei ole ka üldse midagi vastumeelt muusikast, mida ma ei tahaks kuulata või mida ma ei tahaks teadvustada. Ma arvan, et kõige raskem on tulla puhkuselt tagasi ja esimesed paar tundi tööl olla. Siis on kõik kuidagi nii võõras ja miljöö on hoopis teine ja ja siis on närv sees ja, ja siis on väga raske olla, aga see läheb üle esimese päeva jooksul. Kas nende paljude aastatega, mis te siin seda tööd olete teinud, ei ole täielikult närveerimisest üle saanud. Ei ole, ma pean ütlema, et ma praegugi närveerin seda ei ole. Siis on hea, kui tundajale. Sellel päeval, kui me siin põhimõtteliselt kokku leppisime tänase lindistamise suhtes siis ma nägin, juhtus niisugune lugu, et jäime natukene süvenenust oma vestlusesse vahepeal linn lõppes ära ja tekkis hetkeline paus. Välkkiirelt haarasite mikseri ja teadvustasite. Küll viltu minna ja eks seda ole läinudki, aga teadustöös on see kiire reageerimine eriti oluline. Ja see niisugune ala teadvuslik tajumine, et sa oled stuudios siiski olgugi, et räägid võib-olla kõrvalist juttu. Aga see, et ikkagi saade läheb ja, ja sa oled seotud sellega, siis niisugune alateadvus ütleb, et mingisugused ergud ikkagi on valvel ja õigel ajal tuleb see õige sõna välja. Kas te kuidagi tajute kuulajaskond mikrofoni kaudu? Tavaliselt ikka kujutame ette, et me räägime väikesele ringile kas perekonnale või ühele kahele inimesele. Ja selle tõttu on intiimsem suhtumine raadio stuudios, aga muidugi mul on tulnud teadvustada laulupidusid lauluväljakul, mitte küll laval raadio stuudios seal aga seal on kõik ümberringi näha, rahvas on sealsamas ümber, olgugi et läbi klaasi. Lauljad, dirigendid, kõik on seal ja sa ise tunned, nagu oleksid selle sees ja seal on muidugi väljendusvahendid on hoopis teistsugused. Tekib niisugune ülev tunne või võib-olla see ei ole õige sõna, aga kui kui tavalisi päevauudiseid lugeda, siis ikkagi nagu ma ütlesin, mõtled väikesele ringile, aga seal on hoopis midagi muud. Mul on olnud võimalik et kolmest laulupeost osa teadustööna 1965. aastal, siis juubelilaulupidu ja möödunud aastal laste laulupidu. Muidugi juubelilaulupidu avatseremoonia, tule süütamine ja Mihkel Lüdigi Koit selle alguses. Kõik see lei niisuguse toreda üleva meeleolu ja õhkkonna. Ma pean ütlema, et mul on alles kõik need kavad, juubelilaulupeo kava koos heliloojate dirigentide autogrammidega osavõtjad, märgid, mis meile anti ja ma olen väga rõõmus selle üle ja ma hoian neid nii kaua, kui vähegi võimalik on. See on üks ütlemata tore asi, selle orgi trikk, kas ongi niisugune harrastusautogramme koguda? Olen isiklikult, ei ole, aga minu abikaasal on, tema on väga palju käinud võistlustel välismaal, peamiselt hoki ja jalgpallivõistlustel ja temal on üsna suurte meeste autogramme. Ja minu oma on siis nii nagu täienduseks sellele. Ja tol ajal, kui raadioteater oli kasutusel kontserdisaalina küll väikese nakasse oli 50.-te aastate lõpus või 60.-te aastate alguses, ma täpselt ei mäletagi. Ja siis me lavalt teadvustasin minu näitlejast kolleegiga, Vene teadustaja Aleksander Mihhailov viga kahes keeles teadustasime, mina ütlesin näiteks Tšaikovski valss, tema tuli välja, ütles valss, sekaks kava. Ja see tegi muidugi palju nalja, sellepärast et seda oleks võinud ainult ühes keeles. Ta ei oleks pruukinud kahes keeles öelda, seal mingit erinevust palju ei ole. Aga need kontserdid olid tõesti toredad. Tollest ajast on mul meeles üks niisugune lugu, Heli Lääts Olivest lõpetanud konservatooriumi. Ta esines ühel kontserdil ja siis tuli fotograaf minu juurde ja küsis, et kes on seal lauljatar ja mina ütlesin, et kuidas, te ei tea, et sinna vilets. Ja nüüd muidugi tundub nii kummalisena, et niisugust küsimust üldse sai esitada, sest Heli Lääts on meile nagu igioma. Ta on niivõrd tuntud ja kuidagi kummalisena, tundub, et üldse niisugust küsimust võid esitada, aga no muidugi sel ajal ta oli alles konservatooriumi lõpetanud ja noor algaja. Vahetevahel ka on silla mõni viga sisse lipsanud ja teie siis peate olema see hea inimene kes need asjadele õigesse paika paneb. Teil on vist küllalt palju tullu. Kus tööd teha küll jah, mitte väga palju, aga ikkagi tuleb ette selliseid asju. Ja hirmus paha on see, kui ma ise saate ettevalmistamise käigus ka seda ei märka. Ja lugemise ajal mõtlesin, mõtled, et kas on viga või ei ole või petab mälu. Ja paar korda on nii olnud, et ma olen siiski ära parandanud ja on õigesti parandatud. Ja siis ma olen isegi kuldmedaleid saanud. Mul on toodud näiteks sokolaadi medal paberist nööriga hüpanud kaela ja mul on veel olnud selle üle muusikaga seotud, on meil kahjuks tulnud ette selliseid asju, et vale kiirusega lähedane lint ja see moonutab muidugi heli tuleb siis väike vabandus teha ja ja siis pannakse siis õige kiirusega. Aga on ka niisuguseid asju tunud etet, muusika lindikarbi sees on hoopis teine muusikapala ja see on päris hull lugu, kui selline asi juhtub. Minul isiklikult ei ole, aga ma tean, et mu kolleegidel on tulnud ette niisuguseid asju, et õige vanasti oli taoline lugu ütleb teadustuse, tuleb hoopis teine lugu, siis tuleb vabandus, et nüüd kuulame seda ikka ei ole iton vale lugu ja kolmandal korral alles siis tuli see õige lugu ja minul oli ükskord hilisõhtuses kontserdis, asendasime kontserdivarukontserdiga mingitel põhjustel ei mäleta enam. Ja kui ma olin teadvustanud esimese bõla, sisenetakse mulle foonikast, et kuulge, seda mul ei ole üldse. Aga kujutage nüüd seda olukorda ma asendan, tähendab kontserdivarukontserdiga ja kui ma ütlen teadvustuse, siis ikka ei tule seesama, mis sai öeldud, et kahekordne õieti eks ole ja see vist ei nõua mitte üksnes külma närvi, vaid ka küllalt head ja kiiret reaktsiooni. Oi, selliseid juhuseid on väga pahad ja, ja siis on teaduste tõesti närvis ja kuulajaid ei tohiks siis pahandada, kui väike paus on ja teadustee mõtleb, mismoodi seda õigesti vabandada. Mina olen pidev raadiokuulaja kodus ka. Kui ma teen mingit käsitööd või ikkagist, valmistan lõunat, siis molka raadio mängib ja ma kuulan vikerka näiteks. Ja üldse muusikat ka ja kuuldemänge väga hea meelega, kuulan. Üsna normaalselt, no neid on olnud üsna palju, aga viimase aasta jooksul on mul hästi meelde jäänud, möödunud aastal mul oli võimalus Itaalias viibida. Ma ei pääsenud küll Milanosse, las skaalasse teatavasti on seal piletid väga kallid ja meiereis ei viinud meid sinna. Aga ma Firenzes nägin ühte tänavakontsert ja kuulasin, see oli improviseeritud laval kohviku ees. Seal võis autos kuulata seda kontserti võis jalutada, seal võis kohvikulauas istuda ja see kontsert oli väga, väga tore. Itaallased on üldse kohutavalt musikaalsed minu meelest. Ja nad laulavad seal peaaegu kõik. Ma vaatasin, need esinejad, kes seal on, ma ei usu, et nad olid niisugused professionaalid või väga palju õppinud laulu, aga nad olid hästi toredad ja miljöö üldse oli väga tore õhtu oli juba sellel väga vara pimedaks ja see oli kõik niisuguses hämaras ja, ja hästi, Darali. Siin Tallinn kell on 12. Head uut aastat, head uut aastat sellest paremaid soove ei olegi, ei saagi olla. See sisendab optimismi. Paneb uskuma, et aasta tuleb tõesti hea ja uskumine öeldakse, võib mägesidki liigutada. Kõik usuvad, et Doonau on sinine tegelikult Johann Straussi viiuldas selle siniseks. Ta tegi seda nii veenvalt, et tema lood on nagu parimad. Helisevad uus aasta kaardid. Siin, Tallinn, tere hommikust, lugupeetavad kuulajad. Eesti Raadio alustab uut saatepäeva. Täna esmaspäev, 28. märts. Kalendrileht näitab, et päike tõuseb täna kell seitse. Null üks. Elu ujuk kell 19 53. Praegu on õige aeg viis ja 37, viis ja 37. Kell on kaheksa päevauudiseid peade vahendeid kogu maailmas, pööravad suurt tähelepanu Juri Andropov vastustele Pravda korrespondendi küsimustele. Lääne-Saksa agentuur teedeebee märgib, et nimetades president Reagani uut kaitsekontseptsiooni meeletuseks süüdistas Nõukogude juhte Ameerika Ühendriike strateegilise ründerelvastuse piiramise esimese kokkuleppe ja raketitõrjesüsteemide piiramise lepingu rikkumises. Omal ajal tunnistasid pooled ja fikseerisid nimetatud dokumentides, et ainult vastastikune vaoshoitus raketitõrjealal võimaldab saavutada edu ründerelvastuse piiramise kärpimises. See tähendab ohjeldada strateegiline võidurelvastumine tervikuna ja anda sellele tagasikäik. Nüüd aga on USA-l kavas see vastastikune seos lõhkuda. Nõukogude valitsuse kutsel saabus eile Moskvasse ametlikule visiidile ÜRO peasekretär Avierberesteguellier. Täna algavatel kõnelustel Nõukogude juhtidega toimub arvamuste vahetus selliste kaasa ja tähtsate küsimuste üle nagu rõhu ja rahvusvahelise pingel etenduse kindlustamine. Lissabonis lõppes rahvusvaheline konverents solidaarsus eks rinderiikidega. Sellel arutati teid, kuidas saavutada Aafrika lõunaosas rahvuslikku sõltumatust ja rahu. Osa võttis sadu delegaate peaaegu 70-st riigist samuti rahvuslike ja rahvusvaheliste organisatsioonide esindajaid. Kolmepäevasel konverentsil arutati olukorda Musta mandri lõunaosas ning võeti vastu ulatuslik tegevusprogramm toetamaks rinderiikide võitlust vabaduse, sõltumatuse ja suveräänsuse eest. Täna algab Boliivia presidendi suaalse ametlik visiit Prantsusmaal. Agentuuri Reuters teatel loodab Su saavutada Prantsusmaa toetust Boliivia majandusliku arendamise plaanidele. Reuter märgib, et Prantsusmaa avalikkus suhtub poliiviasse praegu heasoovlikult. Oluline osa oli siin sellel, et Boliivia andis Prantsusmaale välja natsliku kurjategija tarbee. Prantsusmaa nõudis poliivialtarbee väljaandmist 10 aastat. Probleem lahendati alles pärast seda, kui lapaazist tulid võimule demokraatlikud jõud. Palestiina vabastusorganisatsiooni juht Yasser Arafat, kes pidi eile saabuma mani, lükkas kõnelused Jordaania kuninga Husseini edasi teele mani pöörduste eile Saudi Araabia pealinnas Erriaadis. Kustel toimusid läbirääkimised välisminister säudel. Faizzealija kuningas Fardiga. Kõne all olid Palestiina probleemi lahendamisel võimalused. Kreeka peaminister Andreas Papandreou saabus Kanada valitsuse kutsel viiepäevasele ametlikule visiidile ootavasse. Kõnelustel Kanada peaministri Pierre tuuga arutatakse kahe riigi kaubandus- ja majandussuhteid. Hüdroelektrijaam on viimane Volgale ehitatavate veejõujaamade kaskaadist. Eile andis voolu jõujaama kaheksas energiaplokk. Veel tänavu lülitatakse vooluvõrku kaks viimast energiaplokki. Wabariigis jätkuvad teatrikuu üritused. Eilse rahvusvahelise teatripäeva puhul oli ettevõtmisi arvukalt kõigis vabariigi linnadesse rajoonides. Tallinna saabub täna võõrus etendustele Leningradi riiklik väike draamateater. Tallinna kogunevad täna vabariiklikule seminarile ühiskonnateaduste õppejõud. Neile esinevad teadlased ja majandusjuhid. Male maailmameistrivõistluste tiitlipretendentide veerandfinaalmatšil Austrias Veldenism võitis, raius seljani neljandas partiis Ljušilani Hiina rahvavabariigist ja juhib kohtumist kaks ja pool poolteist. Hoovis mängivad aga Irina leviitina ja Nunne Katrini šviili seitsmes partii andis võidule viitinale ja ta juhib, viskaks. Meeste samasugusel jõuproovil Veldenism mängisid eksmaailmameister Vassilis Maslow ja Saksa föderatiivses vabariigi suurmeister Robert hüpner oma teise partii viiki. Seis on üks, üks. Tallinnas peetud Eesti-Läti. Mõne matš lõppes riigiliselt 10 10. Jaan Ehlvest mängis esimesel laual suurmeister Vladimir pakiroviga. Tartu riikliku ülikooli üliõpilane võitis esimese partii, teise kaotas. Ilmajaam teatab, et täna öösel oli meil märkimisväärsete sademeteta pilves selgimistega ilm, kohati oli udu, puhus nõrk tuul. Õhutemperatuur kella kuue ajal oli virtsus miinus viis, Kingissepas miinus neli, Heltermaa miinus kolm, Kärdlas miinus kaks, Tallinnas, Lääne-Nigulas, Türil, Kuusikul, Jõhvis, Viljandis, Paldiskis, miinus üks. Sõrves, Vilsandil, Ristnas, Pärnus, Võrus, Valgas, Tartus, Narvas ja Kundas null kraadi. Õhurõhk oli 756 millimeetrit, päeval rõhk langeb aeglaselt. Õhuniiskus oli 97 protsenti. Täna püsib Eestis selgimistega pilves ilm, kohati sajab ja hommikul on udu. Puhub idatuul kaks kuni viis meetrit sekundis. Õhutemperatuur on pluss kaks kuni pluss viis kraadi. Kell on paarikümne sekundi pärast kaheksa ja üheksa minutit.