Eligaja. Tere, head raadiokuulajad. Mina olen Miina Pärn ja algab selle nädala helikaja, mis võtab kokku lõppeva nädala tähtsamad muusikasündmused. Eesti riiklik sümfooniaorkester alustas oma 90 kolmandat hooaega ning publiku ette toodi vähem kui nädala jooksul lausa kaks kava, mis juhatasid sisse ERSO Kesk-Euroopa turnee. Möödunud laupäeval kulmineerus Londonis suurim klassikalise muusika festival BBC Brahms. Meeleolukat lõppkontserti Laast aitab seda trams sai otseülekandes kuulda ka klassikaraadio eetris. Kohapeal kogus muljeid toimetaja Johanna Mängel. Üle ega ümber ei saa me ka Eesti muusikaelust. Dirigent Risto Joost ütles möödunud nädalal koorimaastiku hetkeolukorda kommenteerides et koorijuhtimise eriala ei ole Eestis sisuliselt mitte midagi väärt. Kuidas jõuda olukorrani, kus koorijuhtimise eriala oleks midagi väärt ja kes peaks muusikute eest seisma? Kuni Eestis olukord rahuneb ja mõtted tekivad? Heidame pilgu meie naaberriikidele. Uurime, kuidas on koorijuhtide tasustamise küsimuse lahendanud Soome ja Lätti, kellest viimast selles valdkonnas tihti eeskujuks seatakse. Rahvusvaheline muusikanõukogu sätestab ühena oma viiest põhiprintsiibist muusikute õiguse õiglasele tasule. Milline on kohalike muusikanõukogude roll selle õiguse tagamisel? Vaatame taas kord meie lõunanaabrite poole, kas ja millal kohaliku muusikaellu sekkutakse ning millised algatused on ka reaalse lahenduseni jõudnud. Head kaasamõtlemist. Resonants. Eelmisel reedel, 13. septembril alustas Eesti riiklik sümfooniaorkester oma 90 kolmandat hooaega ja juba on selja taga kaks esimest kontserti kodupubliku ees ja praegu on orkester siis oma Kesk-Euroopas pat turneel. ERSO hooaja esimesi kontserte käisid kuulamas muusikakeskkooli 11. klassi õpilane Tõnis Sarap ja muusikateaduse üliõpilane Taavi hark. Tere. Tere. Tere. Alanud aasta muudab ERSO jaoks eriliseks juba asjaolu, et see hooaeg jääb Neeme Järvi-le peadirigendi ja kunstilise juhina viimaseks. Otse loomulikult jätkab maestro koostööd ERSO eluaegse audirigendina. Aga mis mõtteid see teadmine teise on tekitanud? No eelkõige suurt põnevust, et kellest võiks saada järgmine peadirigent ja mida uue peadirigendi tegevus Sizerso praeguses tegevuses nagu muudab kas kõik jätkub samamoodi või, või on oodata mingisuguseid pöördelisi arenguid, et selles mõttes on küll nagu põnevil olen kindlasti? Põnev, et kes saab uueks peadirigendiks, aga ma loodan, et Neeme Järvi ikkagi sadudel ERSO ette. Kui nüüd mõelda nendele kahele esimesele kontserdile, kus te käisite, esimene hooaja avakontsert ja teine kontsert sarjast suurlinna tuled alapealkirjaga Tallinn viin. Kas selliste pidulikkuse ja teatava, võib-olla lõpetatuse atmosfääri oli tunda ka seal saalis oli orkester kuidagi teistsuguse meelestatusega või oli see selline tavapärane hooaja algus? Ülimat pidulikkust oli tunda küll sellepärast, et, et ilmselt suur osa publikust ka juba teadis seda fakti, et Neeme Järvi jaoks algab nüüd viimane hooaeg ja põnevaid momente oli seal ju veel, mis seda pidulikkust nagu kasvatasid. Et näiteks oli esmaettekandes kavas teos aastast 1940, mida siiani ei ole kordagi eesti publik kuulnud, see oli Johannes Hiiobi sümfooniline fantaasia isa, tema isa, tema noh, kuidas öelda selline Artur kapilikult massiivse organisatsiooniga põnev teos, mis muuseumiriiulitel oodanud oma aega ja nüüd see aeg on tulnud. Aga kui rääkida sellest samast teosest, siis tõesti tegelikult Neeme Järvi on ju meeldinud üles kaevata sellist unustatud kraamiga eesti muusikast selliseid vanu teoseid, mis on esitamata jäänud, no küünikud võiks ju öelda, et võib-olla on väga hea põhjus, miks mõned teosed jäävad riiulile seisma ja ei tulegi esiettekandele. Kuidas teile selle teose väärtus siis tundus, et oli see väärt väljakaevamist? Ausalt öeldes piinlik tunnistada ka Johannes Hiiobi loomingust mul ei olnud õrna aimugi, seega ma ei teadnud, mis tundega sinna kontserdile ja seda teostajad kuulama üldse minna. Kuigi isade maa ja sellest tuli teatud isamaalisus välja ja minu silme ees hakkasid jooksma sellised Eestimaa ilusad vaated ja paigad. Kui mõelda selle teose loomisaja peale, siis selles mõttes tegelikult eriliselt mingi novaatorliku teosega või sellise tõelise üllatusega muusikalise keele poolest see teos ju ei olnud. Aga kui mõelda selle peale, et millisesse konteksti ta oli asetatud, et mis, mis funktsiooni ta sellel kontserdil täitis siis meenutas sellist, ütleme väga pidulikku ja patriootliku kava, avamänguna on ta igati omal kohal. Aga muidu seda näiteks sama tugevalt kui teisel kontserdil Heino Elleri Koit. Justkui see funktsioon oleks võinud olla sama ju neil teostel. Võib-olla see elamus oli isegi natuke raputa on just sellepärast, et noh, koitud sage kontserdi kuule on, on ilmselt juba kuulnud küll ja veel aga just see üllatusmoment, et mis nüüd järgmisest aktist tuleb, mis järgmisel leheküljel juhtub, ei ole ju varem kunagi kuulnud ja see oli lihtsalt nagu põnev ja kaasahaarav rännak. Teine helilooja, kelle loomingul oli väga suur kaal, mõlemas kavas on Anton Buckner ja suuresti oli tema valik ju tingitud ka sellest, et see on see muusika, mille ERSO oma Kesk-Euroopa turneele kaasa viib ja nad lähvad ka Bruckneri festivalile. Ja tegelikult minnakse ju Bruckneri loomingut esitama tema kodumaale vana Euroopa südamesse, viini. Kuidas Neeme Järvi ja ERSO Bruckneri interpretatsioon teid kõnetas. Kas meil on midagi austerlastele näidata? Ma olen kuulnud oma koolikaaslastest tihti, et ERSO ja maaler ja Bruckner ei ole just parimad sõbrad, kuigi maaklerit on ju varem esitatud essaga Mahleri neljas näiteks veebruaris Arvo Volmeri juhatusel ja Mahleri viies eelmisel aastal detsembril Kristiina Poska esituses. Kuid kuulates eilsel kontserdil Brucknerit, siis Neeme Järvi on tõesti väga fantastilise ja suurepärast tööd teinud ja selle üle on ainult hea meel. No kui hooaja avakontserdil peale mõelda, seal oli kavas lausa kaks Bruckneri teost, seal oli rahvapidu ja kantaat Helgoland. Need mõlemad olid minu jaoks võib-olla mõneti sellised probleemsed teosed. Rahvapidu, mis algselt oli siis mõeldud neljanda sümfoonia finaaliks. No ütleme, finaalina ta kindlasti ei mõju, miks on see, et tal on kuidagi ääretult järsk või kummaline lõpp, keset pidu lõpeb pidu ära ja kõik jäävad üllatunult ringi vaatama, et mis nüüd saab. Ja mis puudutab seda kantaati Helgoland siis Bruckneril on tavaks orkestreerida kuidagi niimoodi massiivselt ja paksult ja orelikult. Et vahet, see koori ja orkestri balanss tekitavad küsimusi ja vahel tekkis selline tunne, et nagu koor oli sunnitud võib-olla keskmisest rohkem forsseerima või kuidagi selline kunstlik jõud oli seal taga ja teos ise oli pidevalt sellises noh, ütleme ei langenud alla metso, forte nivoo. Aga sulle tundus, et see probleem on selles organisatsioonis nagu endas. Jah, et pigem nagu teoses organisatsioonis endas kui selles, et mida sellega nüüd just seal laval tehti, sellel päeval. Aga erinevalt Bruckneri teostest Villem Kapi põhjarannik ei olnud probleemne teos. Seal on minu arvates see balanss Atestatsiooni ja koori ja teksti kuuldavuse ja kõige sellega lahendatud oluliselt paremini. Pluss seal on ka palju huvitavamad meeleolude kontrastid, et näiteks põhjarannikul on ju need kaunid lüürilised lõigud, kus laulukest leebet nüüd Luilutab laine. Eks ole, unisoonis koor laulab ja seal on selline meloodia, mis jääb kummitama ja ilmselt jäigi kummitama paljusid kuulajaid ka peale seda kontserti veel päris mitmeks päevaks. Et see kindlasti ei ole murele. Ja see on väga hämmastav, kui ühtselt nad suudavad laulda, et see baritonid soolo tuleb tõesti nagu ühest suust, et fantastiline Mulle jäi tõesti ka samuti kummitama ja mitmeks päevaks lausa. Te tõite välja teose, mis, kui ma ei eksi, siis on ikka väga mitmel ERSO hooaja avakontserdil nagu järjest kavas olnud ja ma saan aru, et ei väsi sellest, et see võikski nagu jääda. No väsimusest pole põhjust, et teos on niivõrd hea ja on aru saada, et ilmselt see on üks Neeme Järvi selliseid meeliskompvekke, mille ta alati avakontserdiks nagu välja võtab, et nüüd on jälle aeg seda esitada. Ja ta ei tee seda alati samamoodi, et üllatusi jätkub alati. Tuuril on ERSO praegu viiuldaja Nicola Benedetiga, aga siin, Tallinnas me saime ka kahte solisti kuulda, mis mulje nemad teile jätsid? Kui rääkida kolmapäevase kontserdi solistist, kes oli siis, siis temas kiirgas emotsiooni. Need näoilmed justkui jutustasid mõnda lugu, mis on ju väga hea orkestrile, dirigendile, kui te eeskätt ikkagi publikule, et kui sa saad kuulata muusikat ning sõdaga vaadata. Kahest solistist sügavama mulje jättis kindlasti pianist-i, kes ka eelkontserdil publikut rõõmustas. Ta mängis seal Robert Schumanni karnevali esimest osa, mis mõjus väga sügavalt ja sisendusjõuliselt. Ja hilisemal sümfooniakontserdil viibides jäi mind nagu painama see mõte, et huvitav, miks tehti kavas selline valik, et tema mängida jäi šopääni suur särav Polonees kui ütleme temasuguse mängija kaliibriga solist oleks võinud mängida midagi oluliselt muusikaliselt sügavamat, muusikaliselt huvitavat, Schopeni suur särapoloneese, võib-olla nagu selliselt muusikalid, supp distantsilt kuidagi nagu lahjaks või seal oli seda sära ja rõõmu ja toredus küll, aga teos ise on ju väga lühike orkestrile seal õigupoolest väga midagi teha. Et jah, oleks oodanud midagi põnevamat, et tema esituses, kuigi ma mõistan, et ilmselt oli seal valik tehtud, sellepärast et see kava ei läheks nagu mahuliselt lõhki. Et noh, see massiivne Buckneri sümfoonia tuleks ka ikkagi välja kui selline peateos. Aga kas võib siis öelda, et sellest Kruckneri neljandast sümfooniast kujunes selle õhtu tipphetk? Kindlasti jah, võib öelda küll, et sellest kujunes õhtu tipphetk. Eelkõige üllatas Neeme Järvi tempodevalik Bructele sümfoonia oli mängitud, ütleme, keskmisest oluliselt käbedama tempoga, et ja ma tundsin, isegi kui esimesed, võib-olla mõned minutid jäi mulje, et, et see kõik on liiga kiirustav ja võib-olla isegi rabe siis mida rohkem lõpupoole seda enam jäi, jäi mulje, et see on tegelikult mingil määral õigustatud. Sest kui näiteks võrrelda meie Estonia saali mingite muude tohutult suurte saalidega või lausa katedraali tega, kus ka sageli Bruckneri muusikat esitatakse, siis ta On ju ka akustiliselt oluliselt kuivem, et seal tihti ongi vaja võib-olla et muusika tõeliselt kannaks. Võib-olla vahel on täiesti õigustatud see mõte, et kui teekski natuke kiiremini minu jaoks nagu ei, ei rikkunud seda muusikat ära. Aga see Bruckneri suurteos, kas see mahtus siis Estonia kontserdisaali ära sellesse meie kingakarp? Vot see on nüüd see küsimus, mida arutati ka eelkontserdiga. Ühes olnud vestlusel, kus orkestri administratiivne juht Kristjan Hallik vestles Joonas Hellerma, aga jaa, Nad arutasid päris pikalt ja sügavalt selle teema üle, et kas äkki oleks meil nüüd aeg ehitada suurem võib olla teistsuguse arhitektuurilise lahendusega kontserdisaal kui on see meie praegune Estonia kontserdisaal. Ja jõuti päris selgelt järeldusele, et jah, seda oleks vaja. Muidugi kohati on küll Bruckneri sümfoonias nagu lõhkimineku oht on olemas, et Estonia kontserdi ajal võib jääda pisut väikeseks. Seekord mulle siiski tundub, et suudeti neid kulminatsioon nagu sedavõrd siis kontrollida, et saal nagu ebameeldivalt kõlaliselt lõhki ei läinud. Aga ütleme jäi küll mulje, et ERSO oleks potentsiaali mängida täis ka suurem saal. Suur tänu, Taavi hark ja Tõnis Sarap. Aitäh nende ERSO muljete eest. Meie saade jätkub ühel teemal, mis puutub ka teisse, sest olete mõlemad ka tegutsevad koorijuhid. Sellel möödunud nädalal on välja öeldud. Meil päris tugevaid seisukohti Eesti koorijuhtide hetkeolukorra kohta, eriti mis puudutab nende tasustamist või mitte tasustamist. Aga ma küsin teilt, kas teie nõustute Risto Joosti väitega, et koorijuhi amet pole Eestis sisuliselt mitte midagi väärt? Kui mõelda selle peale, et kuidas koorijuhte tasustatakse, kuidas nende tööd tasustatakse, siis võib küll öelda, et mingis mõttes ta jutt ei ole vale. Et need töötasud on tõesti madalad ja, ja sellel on ka tegelikult ju mingis mõttes praktilised põhjused, et kui näiteks on tegemist harrastuskooriga, mille kogu rahaline käive on seotud ainult võib-olla liikmemaksudega ja võib-olla mõne üksiku kontserdituludega, aga pigem tavaliselt on kontserdid rohkem koori jaoks kulu kui tulu siis mingis mõttes nagu võibki käsi laiutada ja öelda, et aga kust siis see raha peakski üldse tulema? Vot see on koht, kus minul sellist selget ja kindlat vastust ei ole, sellepärast et kui öelda, et riik peaks kõikidele harrastuskollektiividele maksma nende tegevuse eest tuhandeid ja tuhandeid eurosid aastas peale siis võiks ju ka võib-olla maksumaksja keskmine maksumaksja ärrituda ja, ja öeldi, et aga miks seda siis tarvis on. Et see on keeruline küsimus. Samas on see ka ohtlik lause, et ma loodan, et noored koorijuhid ikkagi jätkavad oma õpinguid ja tõestavad, et koorijuhtimine on ikkagi Eestis väärt. Midagi, Tõnis, sina kavatsed seda tõestada? Oled praegu üheteistkümnendas klassis muusikakeskkoolis, erialaks koorijuhtimine. Et sina lähed edasi, seda teed pidi kindlasti. No see on superhea koht, kuhu lõpetada. Ma arvan, aitäh teile. Hetkel ei ole koorijuhtimise eriala, mida õpetatakse muusikaakadeemias, see ei ole tegelikult sisuliselt mitte midagi väärt. Ja nii karmilt, kui see ka ei kõla, olen ise selles asutuses õppinud, täpselt nii, see on, selle paberiga sa ei saa, mitte kuskil töötusse, pole isegi mingi amet. Koorijuht, mis on muide, see on hästi spetsiifiline eriala ja see nõuab rohkem kui lihtsalt käsitööoskust. See nõuab ikkagi mingisugust erilist annet, töövõimet, karismat, lahtist mõtlemist ja nii edasi. Ja sel hetkel, kui koorijuht peab hakkama tööle viie erineva kooriga, et üldse ellu jääda. Sel hetkel ta tegelikult ei saa maksimaalselt keskenduda oma erialale ja ma arvan, et seal on ka põhjused, miks meie koorikult tuur ei ole nii kaugele jõudnud, kui näiteks on lätlastel, kes on selle küsimuse palju paremini lahendanud ja targemalt ja toetavat doteerivad omavalitsused doteerivad linna doteerivad koorijuhte Jaagoore. Ja kui te vaatate praegu rahvusvahelisi konkursse, siis lätlased panevad igal pool konkursid kinni, Nad lihtsalt võidavad kõik konkursid ära või on esimese kolme hulgas ja see tähendab seda, et ikkagi seda on väärtustatud, seda tegevust ja, ja ühesõnaga, ma arvan, poliitikud ja inimesed, kes otsustavad, et kui te tulete lõpuks lauluväljakule ja arvate, et see on kõik nagu issanda armust loodud ja kõik, see tuleb kuidagi iseenesest, siis see ei ole nii, see on meeletu töö ja see on professionaalsete inimeste igapäevainvesteering, aga nad teevad seda alamakstud päris kindlasti. Ja see kõik võiks olla veel kõrgemal tasemel, kui nad saaksid tegelikult rahulikult keskenduda oma ühele või kahele koorile. Sellise hinnangu andis dirigent Risto Joost eesti koorimaastikul toimuvale möödunud nädalal eetris olnud intervjuus. Eeskujuks toodud Läti näide ajendas uurima, milline on koorijuhtide olukord meie naaberriikides Lätis ja Soomes. Üle ega ümber ei saa me dominandi rubriigis ka muusikanõukogu küsimusest dominant. Järgnevalt uurime, kuidas on koorijuhtide tasustamise küsimus lahendatud meie põhjanaabrite juures Soomes. Sellest annab ülevaate Soome kooriühingu esinaine Elisa hoovinen, kes on ka ise aktiivne koorijuht. Magistrikraadi sai ta Sibeliuse akadeemiast ja Erasmuse programmi raames oli ta vahetusüliõpilane ka Eesti muusika ja teatriakadeemias. Küsisin temalt, kas Soomes saab koorijuhtimist ametiks pidada. Veel 20 aastat tagasi ei olnud koorijuhtimine Soomes amet, millega sai ka ära elada. Soome kooriühing on aga viimase viie aasta jooksul kehtestanud koorijuhtide soovituslikud palgad ja millised soovituslikud palgad siis on? Soomes on koorijuhi soovituslik palk kontakttunni eest 60 kuni 80 eurot. Eestis võib see olla ühe koorijuhi kuupalk. Kuna Soome kooriühing ei ole ametiühing, ei saa nad seda kellelegi kohustuseks teha, aga sellega arvestatakse reaalsuses siiski üha enam. Küsisin, kas Soome ühiskonnas oli kerge sellist otsust läbi viia. Koorijuhi soovitusliku palga sisseviimine oli pikaaegse töö tulemus, aga tundub, et see kannab vilja. Dirigendid on üha rohkem valmis enda eest seisma, jaga koorid neile rohkem palka maksma. Probleem on Soomes aga selles, et riik kooride tegevust ei toeta ja kogu ressurss tuleb sisuliselt lauljate liikmemaksudest. Lisaks liikmemaksudele saab koor raha taotleda ka erakapitalil põhinevatest fondidest, millest suurim on Soome kultuurifond. Taotlusprotsess on aga pikk ja raha saavad vähesed. Aga milline on Soome koorijuhtide tulevik? Kui paljud Sibeliuse akadeemia koorijuhtimise eriala lõpetajatest oma erialale jäävad? Elisa hoovinen ütles, et peaaegu kõik koorijuhtimise eriala lõpetajad hakkavad Soomes sel alal ka tööle. Tööpõld on lai ja kooriühingu kehtestatud palgasoovitus on tasustamise olukorda oluliselt parandanud. Ühel koorijuhil on tavaliselt kolm kuni viis koori, aga viis on üldiselt ka maksimum. Lõpetuseks küsisin, kas soome koori elus on ka praegu mingisugune kitsaskoht, millega nad tegelevad. Tuleb välja, et see on seotud hoopiski professionaalse koori puudumisega. Soomes ei ole ühtegi professionaalset kammerkoori, kellel oleks stabiilne rahastus aga kui oleks, tõstaks seega amatööride taset ja aitaks koorilaulu tervikuna väärtustada. Soomes on praegu kolm koori, kelle tegevus on iseenesest väga professionaalne. Helsingi kammerkoor, Turus tegutsev ansambel ja Tampere kapell, kuid riik nende tegevust ei toeta. Nõnda kõneles Soome kooriühingu esinaine Elisa Huovinen. Uurisime läti koorijuhtide eestkõneleja Lauris Kossi käest, milline on eeskujuks seatud läti kooride ja koorijuhtide rahastamise süsteem. Selgub, et paljud koorid on koondunud kultuurimajade juurde ja nende tegevust toetab kohalik omavalitsus, kes maksab ka palka. Koorijuhtide palk Lätis on piirkonniti väga erinev ja sõltub ka kooritasemest. Piiriäärsetel aladel ja väikestes kohtades on koorijuhi palk Lätis 100 euro ringis aga see võib küündida ka 400 või 500 euroni. Küsisin, kas Läti koorijuhid on oma olukorraga rahul. Ega ka läti koorijuhid oma olukorraga rahul pole. 200 euroga kuus ära ei ela ja seetõttu peab kirigendil olema palju. Koorekultuur pole ka esimene valdkond, kuhu panustatakse nii et ressursid on piiratud. Milline on aga Läti koorijuhtide järelkasv? Igal aastal lõpetab Läti Muusikaakadeemia 10 kuni 15 koorijuhti ja muusikaõpetajat. Kaheksakümnendatel ja üheksakümnendatel aastatel oli lõpetajaid aga 40 ringis. Paljudel on muidugi koorijuhtimise kõrval olemas ka päevadel. Lõpetuseks küsisin, kas koorijuhtimine on Lätis väärtustatud. Koorijuhtimine pole praegu nii prestiižne amet nagu näiteks nõukogude ajal. Palgad pole võrreldavadki IT valdkonnaga, aga inimesed on siiski pühendunud ja oma töö üle uhked. Ometi soovivad nad oma ameti prestiiži tõsta ja üks olulisi aspekte on seejuures palk. Läti koorimaastikul toimuvast andis ülevaate Lauriscos, dominant. Aga koorijuhtide palkade küsimusest. Alanud mõttevahetus jõudis Eestis otsapidi ka muusikanõukoguni. Dirigent Tõnu Kaljuste küsis oma arvamusavalduses, kuidas viie Risto Joosti poolt välja öeldud lause koorijuhtimise eriala pole Eestis sisuliselt midagi väärt. Nii kaugele, et mõne aasta pärast saaksime öelda, et koorijuhtimise eriala on Eestis üks väärt amet. Kerkis üles suurem küsimus, kes peaks muusikuid esindama ja viima nende ideed ja tähelepanekud ministrite ja valitsuse lauale. Kaljuste hinnangul peaks olema Eesti muusikanõukogu, kelle toime on aga sisuliselt olematu. Tõstatatud küsimused võetakse teadmiseks, need ei jõua kuhugi ning jäävad lahendamata. Selle nädala sirbis kirjutas samal teemal ka Maria Mölder. Ta toob välja muusikamaastikul tekkinud nii-öelda võimude lahususe probleemi mis väljendub selles, et erinevaid institutsioone juhivad ühed ja samad inimesed. Mitmete sekti tunnustega organisatsioon vajab Mölderi hinnangul rohkem teisitimõtlejaid. Just teisitimõtlejate kuulamine aitaks muusikapäeva korraldamise ja muusikapreemiate jagamise kõrval ka suuremaid eesmärke saavutada. Eesti muusikanõukogule valiti sel suvel uus juhatus, kelle esimene koosolek oli esimesel juulil. Järgmine kord kohtutakse 10. oktoobril. Seniks pöörame pilgud taas meie lõunanaabrite poole ja uurime, milline on Läti muusikanõukogu toime. Kõnelesime Läti muusikanõukogu presidendi Inese Zagorska, kes peab siseriikliku tegevuse kõrval oluliseks rääkida kaasa ka rahvusvahelisel tasemel. Läti muusikanõukokku kuulub 17 organisatsiooni, kes ise on oma tegevuses väga aktiivsed. Muusikanõukogu esimene ülesanne on hoida silma peal läti muusikaelul ning rahvusvaheline muusikanõukogu aitab ka kohalikul tasandil probleeme lahendada. Konkreetne näide on tuua eelmisest aastast. Möödunud aastal töötati Euroopa tasemel välja uus dokument Euroopa muusika agenda, mille koostamisse panustas ka Läti muusikanõukogu ning mis sätestab teatud printsiibid, millele on võimalik apelleerida ka kohaliku muusikaelu korraldamisel. Ja seda läkski Lätis hiljuti vaja. Küsisin, kui aktiivne on Läti muusikanõukogu tegevus. Läti muusikanõukogu juhatus kohtub korra kuus, üldkoosolek on kord aastas. Esmalt arutatakse kohaliku muusikaelu küsimusi ja seejärel vaadatakse üle, mis toimub rahvusvahelisel tasandil. Hiljuti lõppes kaheaastane üle-Euroopaline projekt, milles Lätil oli võtmeroll. Kohalikul tasandil on Läti muusikanõukogule ette näidata aga üks oluline töövõit. Lätis on käimas haridusreform, mille raames sooviti algkoolis muusikatundide arvu vähendada. See oli hetk, mil sekkus Läti muusikanõukogu ning alustas võitlust muusikatundide eest. Üks põhilisi dokumente, millele nad oma argumentatsioonis toetusid, oli seesama Euroopa muusika agenda, mis kaks aastat tagasi välja töötati ja mis sätestab õiguse muusikaharidusele ja selle kättesaadavusele. Läti muusikanõukogu oligi võidukas ja muusikatunnid jäid õppekavadesse alles. Muusikute palkade teema kerkib Irene Zagorska sõnul rahvusvahelises muusikanõukogus esile peamiselt Ida-Euroopa riikide näitel. Ka siinkohal usub Zagorska Euroopa muusika agendasse dokumenti, mis tõlgiti kättesaadavuse huvides lausa läti keelde ning mis võib tema sõnul olulist rolli mängida muusikute ja poliitikute vahelistes läbirääkimistes. Inglisekeelsena on see dokument kõigile huvilistele leitav ka klassikaraadio kodulehel. Läti muusikanõukogu tööst andis ülevaate. Selle president ideede Zagorska eliga ja 14. septembril kulmineerus Londonis suur klassikalise muusika festival BBC proms, mis sedapuhku toimus juba 120 viiendat korda ja seda promenaadi kontserti traditsiooni algataja Henry Woody, 150. sünniaastal. Festivali kontsertide idee on jätkuvalt esitleda väärt muusikat laiale kuulajaskonnale. Promsile on rõhk populaarsetele klassika, teostel, briti heliloojate muusikal heliloojate tähtpäevadel ja ka promse jaoks tellitud uudisloomingul. Juba neljandat aastat on BBC promsi kunstiline juht David Pikarid, kel ei lähe kunagi meelest, kuidas ta seitsmeteistkümne aastasena esimest korda promsel käis ja klassikalise muusikaga tuttavaks sai. Proms tähendab tema jaoks suurt klassikalise muusikapidu. Palju aega oli proms ainult inglise muusika ja muusikute päralt, nüüd on seal ka rahvusvaheline sündmus, luues erinevaid sildu, nii nagu mitte ükski teine kunstivorm. The Last näidohtethoms on Inglismaal lausa ikooniline sündmus. Osa inglise suvest. Selle tohutust menust kõnelevad ka publikunumbrid nii kontserdisaalis kui ka televiisorit raadiote taga. Festivali viimase õhtuga on seotud rida erinevaid traditsioone, näiteks nagu Buduaar ja laulud, mis alati kavas olnud ja mida publik erilise innuga. BBC Promsile kunstiline juht David pikaajaline ütleb, et lisaks traditsioonilistele ja oodatud teostele homse viimase õhtu kava püütud mitte midagi värsket tuua, olgu need siis uudisteosed või muusika, mis kultuurilugu kuidagi teise nurga alt näitab. Ta lisab, et alati ollakse valmis võtma ka teatud riske kavade sisulises pooles. Me elame muusikaliselt huvitaval ajal, kus piirid stiilide vahel hägustuvad ja heliloojad loovad väga erisugust muusikat. Ei leidu ühtki stiili või žanrit, mis Promsile justkui ei sobiks. Esmatähtis on aga kõrge kvaliteet ja et festivali sündmused oleksid tavapärastest kontsertidest erilisema atmosfääriga. Just erakordne õhkkond, on märksõnaks nii promsi lõpp õhtul Royal Albert Hallis kui ka samal päeval toimuval vabaõhukontserdil Londoni haip pargis, kuhu tuleb kokku tuhandeid inimesi. Royal Albert hall on tõeline BBC Promsile keskpunkt, kuigi festivali on seal korraldatud alles 40.-test aastatest alates. Ent BBC proms toimub ka mujal Londonis ja tänavu isegi väljaspool linna. Kontserdid nendes paikades on aga hoopis teistmoodi. Royal Albert hool on eriline paik, kus esinejad on publikust ümbritsetud ja ühel õhtul võib see mahutada lausa 5000 inimest. Umbkaudu just nõnda palju publikut oli tänavu BBC Promsile lõppkontserdil, mida BBC raadio kolme eetris vahendas kuulajatele mitmel pool maailmas Petracthaloni. BBC raadio kolme saatejuht tsükloni sõnul oli tänavune promsi lõpuõhtu muusikaliselt lausa imeline ning ameeriklane Jamie Barton võitis publiku südamed nõnda kiiresti nagu ei ükski teine solist siin festivalil. Las näidete praam, mis on kummaline üritus, kuhu tulevad tuhanded inimesed, kes on hooaja jooksul käinud paljudel promsi kontsertidel, ent siin tuntakse ennast viimaks vabalt ja nauditakse kõike. Siinne publik juhib tegelikult promsil, käib traditsioone, on ka neid, kes jälgivad sündmust televiisorist ega mõista, et lipud, õhupallid ja muu seesugune käib ainult promsi lõppkontserdi juurde. Selle kireva ürituse keskmes on lõppude lõpuks siiski muusika rahvustunne isegi siis, kui britid lehvitavad saalis lippe Euroopa Liidu toetuseks. Muusika on universaalne keel ning seda mõistavad kuulajad üle kogu maailma. On teisigi suuri muusikafestivale, ent mitte ühtegi sellist, mis vältax kaheksa nädalat, kus oleks 75 kontserti ning tosinaid, orkestreid ja sadu muusikuid. Energiast pakatavad promsi lõpuõhtut vahendas oma kuulajatele ka üle raadio muusikatoimetaja Ahti paunu, kes imetles, kuidas inimesed koosnevad. Kutt tuleb BBC Promsile mõistagi mitmelt poolt maailmast, näiteks Saksamaalt. Pileteid ei ole lõppkontserdile kuigi lihtne saada, ent mõnikord võib sinna siiski hea õnne korral. Kõige erilisemad ja emotsionaalsemad hetked olid tänavusel BBC Promsile lõppkontserdilt väidetavalt viimases pooltunnis. Kontserti saate järele kuulata klassikaraadio kodulehelt. Londonis BBC Promsile käis toimetaja Johanna Mängel. Selline oli lõppeva nädala heliga ja mina olen saate toimetaja, Miina Pärn, aitäh kaasa mõtlemast. Soovime teile rahulikku nädalavahetust.