Heligaja. Tere, head klassikaraadio kuulajad, algab septembrikuu viimane heligaja MINA OLEN Lisete velt. Täna õhtul avatakse Eesti muusika- ja teatriakadeemia kauaoodatud kontserdi- ja teatrimaja. Üks korralik kontserdisaal on taas valminud, aga ikka veel igatsevad muusikud uut kontserdisaali. Miks selle üle mõtisklevad akustik Linda madalik ning teleajakirjanik Joonas Hellerma ja ERSO direktor Kristjan Hallik. Arvestamisel on Eesti kontserdihooaja avakontsert, kus esines pianist Andrahhif. Oma muljeid jagab Matti Reimann. Aga eile õhtul saabus Kesk-Euroopa turneele Eesti riiklik sümfooniaorkester. Head kuulamist. Eile õhtul lõppes Austrias Bregencifest Spil Hausis pooden see saalis Eesti riikliku sümfooniaorkestri Kesk-Euroopa turnee väärikates maailma muusikaelukeskustes. Esmakordselt oli ERSO turnee korraldajaks üks tuntumaid rahvusvahelisi agentuure IMG artist. Turnee avakontsert toimus 20. septembril Viinis Moziikveraini kuldses saalis. Järgmine kontsert Linzi Brucknerhausi suures saalis kuulus rahvusvahelise Bruckneri festivali programmi ning ERSO ja Neeme Järvi kolmas kontsert Prahas. Rudolf fiinumid varsaki saalis lõpetas selleaastase toašaki festivali kahte kontserti Saksamaal juhatas dirigent Mihhail Kerts ning turnee viimaseks esinemiseks naaseti Austriasse Bregencifest Špyylhausin. Nädala eest esines ERSO maestro Neeme Järvi juhatusel imelise akustika ja rikkaliku dekooriga kaunistatud viinimusikveraini kuldses saalis mis on igapäevaselt koduks Viini Filharmoonikute ele. See on saal, millest on kuulnud või mida näinud ilmselt igaüks. Iga aasta esimesel jaanuaril kantakse televisioonis just sealt üle Viini Filharmoonikute uusaastakontsert. 20. septembril olid selle maailma kontserdipaikade absoluutsesse tippu kuuluva saali laval ERSO ja maestro Neeme Järvi soleeris oma põlvkonna üks kuulsamaid klassikainterpreet, viiuldaja Nicola bene deti kavas Elleri sümfooniline poeem Koit Sibeliuse viiulikontsert ning Bruckneri neljas sümfoonia. Oma vahetuid. Muljeid jagab nüüd Viinis resideeruv ooperilaulja Annely Peebo, kes märkas music veraini saalis ka emotsionaalselt kaasa plaksutavaid tuntuid. Muusikakriitikuid. Ma pean tõdema, et need emotsioonid on nii ülivõrdes ja, ja see kontsert oli nii suurejooneline ja nii professionaalne, et olnud kuulnud siin miinifile Monikuid vini sümfoonikuid ja ma pean tõdema, et meie ERSO lihtsalt oli täpselt samaväärne, nad olid nii suurt nii vapustavad ja muidugi minu emotsioon sinna lisaks see meie põhjamaist muusikat esitati. Et laval on vähemalt üks kolmandik minu endiseid koolikaaslasi, kõik see komplekt kokku ja Neeme minimalistlikkus, tema professionaalsus, tema isiksus üldse, see annab naguniisuguse õhkkonna, et lihtsalt sa oledki seal lummuses. Ainult sügav suur kummardus ja Annitlased kogu orkestri ja see oli seal ei, võrratud, teades kui või hean sellel laval mängida, kui hea akustika siin on. Aga selle lavale pääseda on üks, üks suur. Mõtlesin, et selles mõttes, et mul on ülihea meel, et ja saan selle praegu kogeda saanud ja ma usun, et see ei jää kindlasti viimaseks peale tänast esitust kohe kindlasti mitte. Meil on nii palju värve neile teades, mis tähendab meie Eestisse instrumentide saamine, instrumentide otsimine, üks tšellistiana kontsert just ütles, et külastas sellode just niisuguste poodi, kus oli 40 tšellot valida ostmiseks kohe proovimiseks mängimiseks, ütles, et meil pole ütlegi, et teades seda tagatausta ja, ja see niisugune kindlus ja üksmeelehingamine ja see kõik oli nii uskumatult ilusana, neil on kõik olemas selleks olla üks maailma ilusamates, tead, tähtsamatest orkestrites. Nõnda kõneles ooperilaulja Annely Peebo, kes kuulas viinimusiikverainis ERSO ja Neeme Järvi Kesk-Euroopa turnee avakontserti. Orkestriga reisis kaasa ka muusikaajakirjanik iija Remmel, kes kuulas kontserte Viini musiikverainis, Linzi Brucknerhausis ning Praha Rudolf viinumis. Muuseas, juba paari kuu pärast tähistatakse pidulikult Viini muusikasõprade seltsi eestvedamisel ehitatud viinimusiikveraini hoone 100 viiekümnendat aastapäeva. Kuidas külas meie esindusorkester selles ajaloolises saalis räägib iija Remmel. Orkester kõlas suurepäraselt, sest et see imeline saal on ka absoluutselt imelise akustikaga ja võib-olla ta nendest kõigist, kus ma siis Easvad koosn, sellel tuuril oli see siiski kõige parem, kuigi mitmes oli ka ülimalt väga hea akustikaga, midagi on täiesti erilist, selles akustika 100 aastat seal on väga palju muud kasutatud. Võib-olla vanasti teati, kuidas seda loomulikku akustikat saavutele tänapäeval nagu väga kalkuleeritakse välja mõõdetakse, arvutatakse, katsetatakse noh, tulevad ka head akustikat, aga vot sellist mingisugust erilist selgust radivaari viiul, eks ole, et seda nagu ei ole kaasajal keegi veel võimeline ületama ja vot nende mõnede legendaarsete saada akustika on just selline Stradivaari, mida miski ei suuda ületada. Aga kas sellest oli aru saada, et, et see ei ole ERSO kodusaal, et ta tegelikult igal reedel on hoopis Estonia kontserdisaalis? Ei, see tundus nagu ersa oleks seal jälle ja jälle esinenud, et ERSO nagu sobis sinna saali väga hästi ja nad tõesti mängisid suurepäraselt see, kuidas ERSO võib ennast kokku võtta ja milliseid tasemeid on ERSO võimalik, et maestro Neeme oli ise öelnud, et ERSO piiritud võimalused tegelikult, et peab olema see olukord, kus need võimalused välja tulevad ja võib-olla neid olukordi kõik ei olegi veel tekkinud, kus nad saaksid ilmsiks tulla. Seda enam, et kaasas olnud teosed olid väga nõudlikud juba selleski mõttes, et noh, kas või mis algab sellise suure kapitaalse oboesoologa, mida noh, tõesti fantastiliselt esitas siis orkestri esioboe Guido Kualandi ja samuti on siis Bruckneri neljandast sümfooniast tohutult palju selliseid pillisoolosid ja selliseid grupisoolosid pruukner sümfoonia samuti algab puhkpillisoolaga siis metsasarv, mida mängis paniele väga suurepäraselt ja maestro veel lihvis proovis just neid puhkpilli b mänge ja seda intonatsiooni ja nii huvitav oli vaadata, et kuidas ta sega nagu saavutas järjest läks paremaks ja ja kontserdil tuli nagu tõesti väga suurepäraselt välja. Kes seal see publik, kes seal kuldses saalis kuulamas käib välimuse põhjal otsustades ikka selline tõeline viinlane juba riietuse poolest. See maitse on nagu kohe näha. Ta ei ole selline õue, Dresdvaid on tõsteline, laitmatu maitse. Igasuguses vanuses oli publikus, oli vanemaid, daame-härrasid oli täitsa noori ja saal oli bakterist ikka täitsa täis. Pärast oli meil väike vestlus Annely Peebo ka ja tema ütles, et see sugugi ei ole alati nii kõigepealt, et see saal on täis. Ja teiseks ta ütles, triinlased ei ole oma omatsioonidega üldse nii hirmus lahked alati, et seal nii mitu korda kutsuti tagasi, olid tulised aplausi juba esimeses pooles, kus esines siis võrratu Nikola Benedeti Sibeliuse viiulikontserdis. Teda kutsuti tagasi korduvalt korduvalt, kus ta andis ka lisapala ja siis lõpuks muidugi peab mainima, Bructneri neljas sümfoonia on ju tohutult pikk tund aega või isegi peale selle, et pärast seda veel viinlased aplodeerib, nii et maestro Neeme tuli tagasi neli korda. Noh, ja siis oli veel lisapala ka parajas pikkuses samutise Volksvest, mis on siis nagu teine versioon selle sümfoonia finaalist. Et see kõik ei pidanud üldse olema hirmus tavaline asi igal kontserdil. Neeme Järvi teeb seda, võiks öelda, et trikki alati, et vähemalt mõne eesti helilooja teoseda programmi sulandab. Kuidas seekord seal läks? No selleks, ma arvan, väga hästi, sest et seal kavas kõik see tervik mõjus jube hästi see Elleri Koit kuidagi harmoneerub suurepäraselt Sibeliuse viiulikontserdiga ja sobis oma kombel Carookneri neljanda ka, nii et see kava oli nagu üksnute, väga ilus tervik stiililiselt Elleri Koit on natukene ju ka sinna Sibeliuse laadi kanti ja ta on lihtsalt niivõrd ilus teos, niivõrd kergesti kuulatav teos, et see nagu jõudis loomulikult ja vabalt nende kuulajateni, kes tõesti kuulavad palju kõike nii Viinis liiga pärast Prahas ja Kalintsis, mis on siis bukleri sünnilinn. Just nimelt kaks päeva hiljem pärast seda Winymusiikverali kontserti tegi ERSO maestro Neeme Järviga jällegi midagi, võiks öelda, et hullumeelsed nad läksid Bruckneri kodulinna sinna Lintsi Brucknerhavusi suurde saali ja mängisid Brucknerit. Jah, see oli siis terve kava oli Bucknerist seal. See festival on muidugi selline väga põhjalik, väga nimekas nagu haldab ja hoiab seda Kruckneri pärandit igal festivalil on siis mingid oma nägu, sellised teemad, millele siis see festival on pühendatud ja seekord oli see teema puukterali teadagi, selline helilooja, kes väga palju redigeerida tegi ümber oma teoseid ja seal festivalil nagu tahetigi näidata neid eri versioone ja samuti ka neid teoseid, mida võib-olla nii sageli esitatav noh, et siis meie orkestrile ja maestro Neeme Järvi oli siis Gazasse teine finaal neljandale sümbooniale, mida nimetatakse folkristiks ja siis oli, esitati seda kandaati Helgolandmis ka ei tule nii sageli ettekandele. No vastuvõtt oli jälle väga-väga-väga soe, sest et Bruckner halle, kus kontsert toimus, on nagu Laatu suur. Ta on kohtade arvult suurem kui näiteks music Rain või Rodolfiinum kaasaegne kontserdimaja ja mis on väga tähenduslik selle maja juures on, see ehitati Herbert von Karajan soovil. Karajan tahtis sinna kontserdimaja oma Salzburgi lähistele ja siis festivali peakorraldaja Diepa Kirh Baum jutustas siis luguvad, kuidas Karajad no ei tulnud sinna teinud kolm plaksu ja kiitnud kajaja akustika heaks. Nii et nad on väga uhked, et neil on siis ka jälle väga hea akustikaga kontserdimaja, mille on ka Karajan ise heaks kiitnud. Ja siis viimane kontsert, kus sina kaasas olid, oli Prahas, see on Tšehhi Filharmoonikute kodusaal ja kuidas seal nende kajade ja plaksudega oli? Praha Rudolf, teine imeline saal mu seikade laini kõrval ja kui me seal natuke orkestrantidega vestlesime, siis nad ütlesid ka, et nüüd ei teagi, kumb parem on, et mõlemad õudsalt meeldisid nagunii atmosfääri poolest kui ka selle akustika poolest samuti suurepärase akustikaga, natuke sarnane music Rainiga, sest on ka selline vanaaegne, seal on ka seda puitu kasutatud, mingi nüanss on natuke teistsugune. Musike Raina võib-olla õige pisut täiuslikum oma akustika poolest, et ma ei tea, kuidas see on. Võib-olla seal on mingit mingit puitdetaile veel rohkem. Aga Rudolf viinum on ka erakordselt ilus saal ei jää millegagi alla muusik mehaanile, niiet et see jällegi oli selline tõeline elamus seal mängida. Milliste tunnetega ja mõtetega sa nüüd keset Euroopa turneed tagasi tulid? Võib-olla kõige tähtsam mõte ja kõige tähtsam tunne oli see, et meil on Eestis muidugi kuulsad heliloojad suurepärased dirigendid. Me oleme laulurahvas, meil on laulupidu. Aga tegelikult me võib-olla ei teadvusta, millise tasemega ja milliste võimetega rahvusorkester meil on. Ja seal olles kuuldes kuidas ERSO mängib, ma sain nagu aru, et meil on tegelikult ka selline orkester, kes juba on mingil vägagi tähelepanuväärsel tasemel ja võiks jõuda veel kaugemale ja kõrgemale, ma nagu sain aru, et kuhu ta võib-olla rahvusvahelises kontekstis asetub ERSO ja ma arvan, et seal oleks väga-väga suur potentsiaal. Seda väljendasid ka seal näiteks kaasas olnud IMFi mänedžer Daniel leb, on et Eestil on väga suur potentsiaal juba see, et selline maailma üks kõige tuntumaid mänedžer Ta korraldas kogu tuuri, noh, sellise kõrgtasemel nagu nagu sõidavad ringi Berliini Filharmoonikute või mõni teine kuulus orkester. See näitab, et ERSO-l on selline Level juba käes kus võiks siis jõuda nagu väga kaugele. Ja just see, et milline meie rahvusorkester tegelikult on ja et me võib-olla ei teadvusta veel seda piisavalt. Aga see tuur näitas, et see tase on tegelikult väga kõrge. Aga kui me tuleme nüüd korraks tagasi koju, kus sulle endale meeldib kõige rohkem Eestis sümfooniakontserti kuulata? Mingis mõttes meeldib tegelikult Estonia kontserdisaalis, sest et see on meie klassikaline suur ilus poolne korralik kontserdisaal ERSO sobib sinna Estonia kontserdisaali kui valatud, kuigi akustika, Estonia, vaat sedasi ei ole nii hea kui nendes eelpool nimetatud saalides. Ma arvan, et ERSO-s ikkagi olema meie Estonia kontserdisaal. Sina ei unista uuest saalist uuest kontserdimajast, uue Stahlist ei miks? Unistan, ikka unistan ikka, aga mingi võlu on ka sellel ajaloolisel maja oli ajaloos saali, sest Estonia on ja jääb meie ajalooliseks majaks meie ajalooliseks saaliks. Kas sa Muusikaakadeemia uues saalis oled juba käinud? Olen käinud ja mul oli see õnn, et rektor Ivari Ilja ise tegi mulle väikese ringkäigul ja demonstreeris akustikat ikka ka nende käe plaksutuste abil nagu Herbert von Karajan. Minu meelest on seal väga-väga hea akustika ja ma ootan nüüd põnevusega, et kuidas siis on avakontserdil laupäeval, kui siis on publik saalis. Aga minu meelest me oleme saanud juurde ühe täitsa eri. Eesti riikliku sümfooniaorkestri ja Neeme Järvi kontsertidest Kesk-Euroopa turneel maailma muusikaelukeskustes rääkis muusikaajakirjanik ja Remmel rohkem intervjuusid, muljeid. Teid kuuleb juba kultuurisaates delta. Kolmapäeval, teisel oktoobril kell kaks. Täna õhtul, 28. septembril avatakse Eesti muusika- ja teatriakadeemia kontserdi- ja teatrimaja saalikompleks, mida on oodatud rohkem kui 20 aastat, kui mitte kauem ja mille maksumuseks kujunes 12 miljonit koos käibemaksuga, kirjutab Postimees. Uue hoone viiel korrusel asuvad suur saal black box ja multifunktsionaalsed õppeklassid. Üks korralik kontserdisaal on taas valminud, aga ikka veel igatsevad muusikud uut kontserdisaali. Miks akustik Linda madalik on hinnatud insener, kelle teadmised on aidanud kaasa kõikide Eesti olulisemate kontserdisaalide akustika õnnestumisele. Teiste hulgas ka muusikaakadeemia uus saal. Istusime ühel hommikupoolikul Linda madaliku ka uues ja veel tühjas kammersaalis ning küsisin, milline saal meil siin Eesti muusikaelus veel puudu on. Muusikud tahavad muidugi palju suuremat saali, no umbes kahe tuhandekohalist saali ja noh, paljudes riikides, kuidas on sellised suured saalid, aga muidugi see siin on ikkagi eeskätt õppeotstarbeline saal ja ka mitmeotstarbeline saal. See interjöör on tehtud siin, nii kõlav, kui see puit andis teha, siin ei ole mingeid Elinele, vaid materjali peale nende istmete, mis paratamatu, Need peavad olema eli neelavad, aga siin ju tehakse ka džässi. Ja selleks on meil siin akustilised kardinad, mis sõidavad seintele. Aga kui saal on väga suur, siis ta akustikat muuta? Ta on praktiliselt võimatu suured saalid, oleks see ikkagi pigem üheotstarbelised, et nad on nagu ainult siis sümfoonilise muusika jaoks, mitte helivõimendusega muusika jaoks. Ja sellepärast see on küllalt kallis ettevõtmine teha niisugune üheotstarbeline väga uhke kontserdisaal. Kindlasti ma usun, et niisugune saal kunagi tuleb aga praegu sellele Muusikaakadeemia saalile sellist funktsiooni ülesannet me ei saa peale panna, ta ei täida neid ootusi, ütleme päris suurel kontserdisaalil, kus on ka orel ja ja võib-olla hoopis teistsugune lahendus, mitte nii, et muusikud istuvad laval ja meie siis siitpoolt ühelt poolt kuulame, tõenäoliselt uus saal tuleb siis selline, kus orkester istub nagu enam-vähem saali keskel ja siis kuulajad istuvad ümber. Nagu see põhimõte on praegu nende suurtes saalides igal pool hoopis teistsugune lähenemine. Ja kahtlemata meie muusikud väga kibelevad selle järele, et miks meil ei ole sellist saali. Aga see tuleb kõik ikkagi riigi võimalustest. Samuti tahetakse uut ooperisaali, nii et mõlemal pool on vajadus uute suuremat saalide järele. Aga te olete nõus näiteks maestro Neeme Järvi sellise peaaegu et mantraga, et sümfooniakontsertide jaoks on vaja uut saali? Kindlasti iga dirigent Arvo räägib samamoodi. Ainukene asi, et ma arvan, et see peaks tulema ikkagi päris uus hoone selleks otstarbeks projekteeritud saal. Neeme Järvi nagu soov, et see linnahall tehtaks kontserdisaaliks, aga me oleme seda analüüsinud, meil oli suur töögrupp, me analüüsisime seda hoonet ja sellest on tõesti väga raske teha. Ei saa teha, ei korralikku kontserdisaali, ei ooperisaali, pigem helivõimendusega saal, nagu ta oli, võiks taastada või siis teha konverentsisaal. Paraku see, et Linnahallist just peaks saama see kontserdisaal, see eeldaks seal olemasolev lahendus seal täielikult, tõmmatakse maha. Aga jällegi ta ju kaitse all. Võimalik, parim lahendus oleks ikkagi päris uus koht ja uus saal. Te olete ise kunagi maininud, et tegelikult teile meeldib kõige rohkem kuulata muusikat hoopis naissaarel Omari küünis ja te olete asjaga kursis, tõesti? See Omari küün, kus mul üllatusi oma intelligentsus, ega ta on ju väike ruum ja see oli hämmastav, et seal sai rahumeeli teha näiteks teatri lavastus, aga ka suur orkester ja isegi koor ei mänginud seda noh, nagu lõhki valjuse kujunenud üldse suureks, et saal oli nii tark taskus seda heli reguleerida. Alguses mõtlesin, et kuidas see võimalik on, aga siis ma sain aru, et saladus on selles, et see küün Omari küüni nii õhukeste seintega ja laega kui heli läheb valjemaks. Mida valjemaks ta läheb, seda rohkem läheb sealt läbi lihtsalt välja, nii et saal oskab nagu reguleerida, et seal saab kõiki asju suurepäraselt esitada ja, ja mis teeb ta väga võluvaks, on see kui näiteks siin tuleb linnamelust ja kärast tuled saali, sa ei jõua nagu sageli ümber kohanedagi sellele atmosfäärile, millega sa muusikat kuulad. Aga seal, kui sa ikkagi laevaga lähed, sinna juba sebitud teekond üle mere ja siis seal looduses oled. Et sa oled kuidagi juba nii häälestunud ja kõik, kes sinna tulevad, need ei ole ka juhuslikud inimesed, need tulevad nagu ka mingisuguste ootustega ja võtavad aega selleks. Ja seal on kohe selline, nagu muusikud ütlevad, aura, eriline aura, et see teeb selle väga armsaks Omari küüni. Oma mõtteid kontserdisaalidest jagas mõõtmatu pagasiga kunstnik Linda madalik aga siiski. Kuidas ära põhjendada see, et Estonia kontserdisaal vajab alternatiivi? Miks ikkagi peaks seda juttu täna tõsiselt võtma? Eesti tulevikukontserdisaali teemadel mõtisklevad teleajakirjanik Joonas Hellerma ning ERSO direktor Kristjan Hallik. Konteksti pakuvad nii praeguse aja moodsamad ja põnevaimad tehniliste lahendustega kui ka vanad ja kuulsad saalid. Ilmselgelt oleme me jõudnud mingisugusesse ajapunkti, kui peaks vaatama ka 100 aastat edasi. Et see saal, mis on meid väga hästi 100 aastat aidanud 100 aastat kandnud, mis omal ajal ehitati ju see pidi olema väga suur visionäär, kes selle läbi surus, et selline suur kompleks tol ajal üldse ehitada. Tol ajal oli sümfooniaorkestri suuruseks 18 mängijat ja tehti varuga, et küll kunagi tuleb 35 ja tegelikult ka seesama lava oli palju väiksem juba suuremaks ehitatud, aga nii ühest küljest muusikavõimaluste akustika võimaluste osas natukene saal hakkab jääma kitsaks sest tõesti 100 mängijat siin saalis on, siis see saal on tõesti väga hea akustikaga Mozarti kuulamiseks, Beethovenit kuulamiseks, sellist natukene väiksemate koosseisude jaoks. Ja mis on veel nüanss, et kui ooperiteatrit on sisuliselt sellest ajast peale, kui neid hakati ehitama suhteliselt sarnased siiamaani, et on siin hobuseraua kuju, kus on siis ees on siis lava lavatorn ja ka praegu ehitatavad ooper, teatrid on sisuliselt kõik see vorm on sama siis seitsmekümnendatel jõud D-Berliinis sinnamaani, et arhitektid tajusid koostöös tolleaegsete tippmuusikutega, et muusika kaasaegne muusika võib olla astunud sammu selles suunas, et selline neljakandiline vorm, enamik toeta muusika, see kunst ei resoneeri enam sellise katedraali funktsioonidega. Ja siis nendest mõtetest sündis Berliini filharmoonia, mis on siis esimeseks näiteks kontserdisaali, uuest kujust, mida öeldakse vinni art kujud on nagu selline veiniistandused, publik on ümberorkestri, arhitektuuriliselt on teistmoodi, olid lahendatud ja sealt edasi ongi ehitatud mõlemat tüüpi saale, aga jääd võrreldes teatriga, mis on jäänud samaks. Kontserdi saalidena on tekkinud väga elujõuline uus vorm. Kes ikkagi seda juttu võiks või peaks täna tõsiselt võtma mingis mõttes Tallinnas toimunud väga huvitavad asjad kohe mõne päeva pärast saab 100 aastat, et Eesti muusika teatriakadeemiast ja 100 aastat pärast selle õppeasutuse loomist saab see kool endale saali ja mulle juba öeldi üsna niimoodi uhke olekuga sealt, et nende lava on suurem kui siin Estonias, et põhimõtteliselt võiks ERSO sinna palju veel võimsamas koosseisus ära mahtuda ja need suuri sümfooniaid tegelikult saaks seal vähemalt orkestri poole pealt isegi võib-olla mugavamalt teha, olgugi et saali üldine ruumala ei ole nii suur. Aga mingis mõttes need saalid siin ümberringi ikka on, kuidas ära põhjendada see, et seesama saal, kus me siin praegu oleme, noh, vajab siiski ka alternatiivi, et seesama järgmised 100 aastat enam selle 100 aasta taguse mõtlemisega vastu ei pea. Empto saali üle oleme kõik väga rõõmsad. See on ka saal, mida kogu muusikaringkond on oodanud aastakümneid. Ja see, et see nüüd lõpuks lahenduse leidis ja ehitus on valmis, on jäme seda rõõmsalt kõik avama läheme, et see on ju pidupäevaks kõigi jaoks. Aga ilmselgelt selle saali põhiotstarve jääb muusikaõppe teenindamiseks ja samuti, miks me räägime suurest saalist, on selle saali mahutavus, sinna mahub neli 500 inimest, täpselt selline saal oli Tallinnas ka puudu, korralik kammersaal. Et, et selles mõttes see täidab ka juba väga pikalt tühimikku na seisnud sellise lõigu ära. Aga millest meie unistame või mida me nüüd oleme ka juba mõnda aega arutanud, et mis on Tallinnast puudu? Jah, tõesti suuremat Toad on meil kõik ära loetud, et suurem tuba on ju ka Noblessneris, kus nüüd tuleb küll avastuskeskus, kus kord aastas võib-olla saab ka esineda. Suuremaid tube on siin siin-seal veel, aga kontserdisaali koha pealt tegelikult ka Estonia kontserdisaal on ju viinimu siig taraini kingakarbikujulise saali üks samalaadne projekt, et saali kuju on kinokarp, aga kahju tihtipeale ka nende majade muu funktsionaalsus ja natukene selle kingakarbid tasemele, et see maja on nädalas suurema osa ajast, uksed on kinni, vahel õhtuti pääsetada siia sisse, aga suurem osa ajast tegelikult publiku või nii tallinlase eestlase turisti jaoks. Teed siia majja ei too. Mis meilt puud on, ongi selline tõmbekeskus, kuhu võiks inimene minna, ilma, et talle kohe keegi midagi maha tahab müüa. Et üleüldse linnade areng, linnakeskuste areng on ju liikumas selles suunas, et kaubanduskeskused ka tõmbekeskustena tegelikult on juba juba praegu ka natukene aru saanud, et nad peavad midagi natuke enamat mõtlema. Peaaegu igal pool on olemas kino või söögikohad, et mida ju tegelikult veel kümmekond aastat tagasi ei olnud, aga jällegi, kui me mõtleme, me ei pea 100 aastat edasi mõtleme, mõtleme 20 30 aastat edasi, et siis seesama protsess läheb jõudsalt edasi ja sellist keskust, mis tõmbaks inimesi enda juurde, tegelikult meil Tallinnas otseselt hetkel ei oleks praegu veel kaubanduskeskused, toimivad nende keskustena, aga kui me tahaks midagi sellist enamat keskust, mis tõmbaks kultuuriga ka päevasel ajal inimesi, et siis see hetkel on meil puudu. Huvitav areng on meil siinsamas üle lahe Helsingis, kus mõtestati ümber ka raamatukogu kui selline. Ja nüüd meil ongi tänapäevane keskus tekkinud Helsingisse, kus inimestel on hea olla, veedavad seal päeva õhtud, need ei ole raamatukogu seina surev vorm, mida me kardame, et varsti pannakse raamatukogud kinni, et inimesed enam ei taha sinna minna. Meil võiks olla vabalt üks selline muusika tsentrumiga samalaadne, selline vaba aja keskus, kuhu tuleb nii meie oma inimene kui ka kuhu oleks võimalik viia turist. Ütle, kui konkreetne ikkagi see nägemus täna on, sa mainisid Berliini Filharmoonikute? Ma arvan, et ma mäletan õigesti, aga, aga see ei olnud selle orkestri üks selline lööklause, et muusika on kõigile ja tõepoolest, et siin, Estonia majas võib olla päris nii, ei saa öelda, et enamus ajast on kas uksed kinni või saab sinna alla ainult kassa juurde minna. Kui oleks täna võimalus, et jah, teeme selle maja ära, siis mis oleks ERSO unistus, mis oleks see soov, et milline see uus kontsertsaal tegelikult olla võiks? Mas selle teemal üks kaheksa, et üks osa on just see kontsertsaali osa. Ja teine on siis kogu see keskus, keskkond, avatud ruum selle ümber. Kontserdisaali osas on ka tekkinud näiteks minul täielik veendumus, et kui nüüd Me peaks ette võtma midagi siin tegema, et meil ei ole mõtet teha lihtsalt natukene suuremat Estonia kontserdisaali. Estonia kontserdisaal, meil juba on olemas uusi saale, uusi, selliseid maju on küll päris palju, avatuid ehitatud, ka tuleb välja või niimoodi natuke neid lähemalt uurida siis selliseid tulevikulahendusi või pikalt ette vaatavaid lahendusi ja millegi väga uuega välja tulijaid on ootamatult vähe, mis on üheks minu jaoks kõige suuremaks inspiratsiooniallikaks olnud. Viimastel aastatel on siis kümmekond aastat tagasi tud Miami New World kontsert, hool, nemad on väga nutikad pikalt mõelnud läbi kogu saali keskkonna selliseks, et sega juba annaks hästi palju uusi võimalusi kontserdiformaatide tekkeks kõigeks muuks, mis seal saalis on võimalik korraldada. Siin meil ei ole head näidet helipaneelidest, aga üldiselt uutes saalides on alati lava kohal helipaneelid, mis siis suunavad heli publikusse. Seal on nad juba algusest peale ehitatud sellisena, et nad on kasutatavad video toritena. Siis see tähendabki seda, et juba seal luuakse õhtuti keskkondi, kus on lisaks muusikale tihti ka mingi visuaal annab võimalusi kunstnikele tekitada uusi, selliseid formaate, samuti kogu selline lava ülesehitus on kõik muudetav, ühe õhtu jooksul on võimalik korraldada kontserte alates soolopianistina, lõpetades suure oratoorium, aga ilmad, lava peaks ümber, et need on kõik niimoodi võimalik ära paigutada. Et sellised väga nutikad lahendused, mis ei ole üldse 10 korda kallimad kui ehitada tavaline. Aga on näha jah, et on hästi läbi mõeldud. Meil on seal juba väga hea kontakt nende inimestega, kes sa seda tegid. Alati hea meelega oma kogemust jagavad. Jah, ka see ülejäänud, kõik, mis just sind seda saali puudutab on just oluline, et see on selliste tulevikku vaatama odavate lahendustega, mis annaksid võimaluse ka järgmistel aastakümnetel erinevaid Sis formaatidega seal toimetada. Aga kõik selle ümber toimuv selle heaks näiteks Helsingi raamatukogu kõrval on Londonis Softraktsentro niimoodi aastate jooksul on seda edasi ehitanud, kuigi nad nüüd hakkavad ka juba täitsa uut kontserdimaja ehitama, aga kõigepealt nad ehitasid karbi valmis suure saali ja siis tekkis ümber täiesti ka selline keskus, kus hommikust õhtuni inimesed käivad. Seal on restoranid, kohvikud, raamatupoed, muusikapoed ja ka hästi palju sellist avatud ruumi, kus kogu aeg midagi toimub, on erinevad seal workshop it's, inimestel on seal hea olla ja õhtul osad lähevad kontserdile, osad jäävad sedasama restorani sööma, aga see šanss, et inimesed kontserdile jõuaks, on juba selle võrra kordades suurem, kui et kui seesama maja oleks hommikust õhtuni kinni ja on võimalik võib-olla pilet osta, kui hästi läheb. Mida siis peaks tegema selleks, et see, millest sa siin räägid hakkaks teostama eesti muusikaga, selles mõttes huvitav lugu, et et sellises eesti turundamises on muusikal ja süvamuusikatraditsioonile väga oluline koht ja see on üks selline kultuurivaldkond, millega Eesti on pääsenud, et maailmakaardile samal ajal on tõesti nii, et, et siin kodus siis seda tõelist pesa, kus orkestri muusikud ennast väga hästi tunneksid ja oleksid sellega väga rahul kogu selle aja jooksul, millal me siin oleme eksisteerinud, ei ole. Kas ei tule siis kokku need argumendid ikkagi, et veenda Eesti avalikkust Eesti üldsust. Et seda kontsertmajas kontsertsaali, on see tõesti vaja suure tõenäosusega samalaadset sellist korjandust nagu kunagi Estonia kontserdisaali ehitamise juures, kui täiesti toodiga pintsakuid võib-olla seekord ei teki, kuigi on ka mõtteid selles vallas. Aga Ma arvan, et on hästi oluline hetkel või noh, tegelikult on juba rõõm seda näha, et kui meil on ühest küljest selline ka ooperiteatri ehitamise temaatika olnud ju aastakümneid õhus siis kontserdisaalist kui sellisest oleme aktiivsemalt hakanud rääkima, võib-olla viimasel viiel-kuuel seitsmel aastal tundub, et see vajadus hakkab kuskile kohale jõudma. Et nüüd on selles mõttes ka põnevaid arenguid, et ühest küljest ju ka riigi poolt mõeldakse järgmiseid, suuremaid investeeringuid, räägime siin maanteedest või räägime siin ka linnahallist küll pigem võib-olla ooperiteatri kontekstis siis võib-olla eriti rõõmustav hetk koligiga just tänapäeval, kui me istusime ühe laua taga esindajatega paarist sellisest suurema keskkonna arendajad olid meil laua taga koos ministeeriumi esindajatega, et natukene presenteerisid omi mõtteid. Meil Tallinna linn ja kogu aeg areneb, et praegu me tunnetame veel siin, et on kesklinn 10 20 aasta pärast võib-olla hoopis teisiti. See kant siin võib-olla lihtsalt teine pool vanalinna, võib-olla kesklinn hoopis kolinud vanalinnast teisele poole, vanalinn jääb sinna, kus ta on aga neid tõmbekeskuseid tekib aina juurde ja oli selles mõttes rõõmustav vestlus, et need arendajad, kes just oma selliseid suuremaid projekte on praegu läbimata olemas, mõtlevad ka väga selgelt, et enam ei ole võib-olla kaubanduskeskusse tõmbenumber, mis sinna siis kõige muu keskele on vaja kindlasti ehitada vaid just otsitakse sellist kultuuriga seotud sekti ja eks ole näha, et kui nüüd vestlused jätkuvad ja me neid teemasid arutama, et kas ühes teises või kolmandas kohas võib-olla ka just hoopis koostöös erasektori ja riigi vahel midagi sellist õnnestuks ette võtta. Tulevikku kontserdisaalidest kõnelesid teleajakirjanik Joonas Hellerma ning Eesti riikliku sümfooniaorkestri direktor Kristjan Hallik. 21. septembril avas Eesti kontsert Estonia kontserdisaalis oma hooaja ja kui enamasti on hooaja avakontsertidel lavadel orkestrid, siis seekord oli pianist ja kindlasti Eestis väga oodatud pianist, kes ei ole siia mitte kunagi varem sattunud. Andrassif Matti Reimann, tere tulemast stuudiosse. Teie. Olete üks Androšifi teekonna pikaajalisi jälgijaid kahtlemata. Juhtus nii aastaid tagasi juba ja panin tähele, et Helsingis toimub, ei, vaadanudki nime esitatakse peet, on 30 kahte sonaati, mis tõmbas tähelepanu. Ta ei teinud seda Beethoveni tsüklit niimodi lapsikult kuu aja jooksul või siis kolm kahtlase naati või terve hooaja jooksul vaid kaks kontserti korraga. See teeb siis neljas. Kui ma seal esimest korda ära käisin, siis mõtlesin, et ja siis ma vaatasin ta loengutel ja kursused ja eirasahharenkova tuli ka vastu tänaval ja ütles, et ta hakkab kohe mängima seal kursusel. Siis ma mõtlesin, et see on nüüd niisugune punkt, kust võiks enda lähedal hoida pianismi ja üleüldse selle muusika eesmärgi. See Soome oli umbes 2006 aastat ja see on alati nii, et sellest on siis juba 12 13 aastat. Aga see on nii meeles, et nagu ei oleks seda vahet olnud ja võimaldab siis kui vaadata, kuidas ta korraldab oma kavatsed need käivad tal nii, et aastas on võib-olla üks või poolteist programmi, siis midagi kordab kogu aeg, ta õpib midagi uut. Ja siis Bachi teekond del tänaseks endale kogu Bach peast mängitud, välja arvatud üks teos, mida ma ka korra julgesin küsida talt. Siis ta läks nagu kurvaks või et selleks on aega vaja. Ja see tehase, see tehas, eks ole, sellega ei tee. Kui sul aega selle koormuse juures praegusel tema tegevus on see orkester, see on fantastiline. Seal on kaks, kontrabass seisavad mul praegu silme ees saab memmeke teine Itaaliale naisterahvast ja need on siis eri punktides eri külgedes ja juhivad seda passijoon siis, kui tema siis soleerib, või siis juhatab kontsertide atmosfäär, ta nõuab seda ju publikult ka ja see toimus siin Tallinnas ka samamoodi. Ega ta ei kannata, kui see atmosfäär ei ole korras. Inimene teinekord ei saa aru, mis toimub ja siis kuidagi tuleb see läbi õhu. Hullem on, kui tuleb kõlaliselt ka, et keegi arvest köhida siis kui Ta vaikust korraldab, mis on tema uue raamatu pealkiri vaikus, eks ole, ja nii edasi. Et muusika algab vaikusest. Tallinnas juhtus seda korra, ainult et see publik vedas ikka suurepäraselt välja selle tasuks ja käitumise eest sai siis ka selle kontserdi, ta ei mänginud neid lisapalu kuuekaupa, kui palju, pool tundi, lihtsalt pool tundi lisa, palju, ma olen korra näinud peale ja kontserdist Haydni näod ja veel tükk Need kolmas poolaeg tuli juurde. Aga seda ta teeb ainult siis, kui asi läheb kordele tema arvates kordades, ma arvan muidugi. Ja praegu oli siin kõik tunda, kui kontsert hakkas publiku poolt, see ootus, see on ju kõrgel, eks ole. See oli väga-väga kerge ootus. Siis tuleb tema, kes ta ei olnud Tallinnas käinud kaks päeva tagasi veel Frankfurdis kontsert, eks ole. Ja ega kõik ei hakanud kohe üldse sujuma, nii läheb kohe. Geenius astub lavale ja pakub kuldmune, et kõvasti vaeva nägema iseendaga. Beethoven esimene XII, Anatoli selline paras võitlus. Endaga kompis publikutegi võib-olla veel midagi, aga siis hakkas ka minema. Ja siis tuli see Schumanni Rismul sonaat. Hull lugu. Schumanni hämarat kujundit kogu aegu tellima jõudis oma vaimse seisundiga. Need rütmid ja katkendlikku siin, nii et seda protsessi, mis Sheffield, nagu on kogu aeg nagu mängus, eesmärk, et kogu aeg sisuline protsess jookseb ütleme siis näiteks nii, et noh, et kuidas saada siis Pärna vald Schuberti laulus oja äärde läbi muusika. Vaat seda ta püüab kogu aeg läbi viia. Tema see maksimaalne pingutusega kontserdil ma ei näinud ühtegi, kus sealt alla lastakse, mitte mitte kunagi. Teiseks, et see Schumanni tekst laseb selle polüfoonia, selle rütmi, selle kõik endast läbi, mitte ta ei mängi siin meloodiate sees passi takkaotsa keskelt käib nagu automaatselt kuidagimoodi nagu tihti neil suurepärastel virtuaalselt Lonsassi natuke liialdatud. Aga tema on kõik, see jookseb temast läbi ja ta on selle saavutanud Stahli mängides, mida ta siis terve kogu Bachi loomingu peast. Nii et selle Suumaniga hakkas tal siis terve see ehituskontserte ehitus elama jäävad pärast vaheaega siis Schumanni C-duur fantaasia, seal laskis ta käiku siis selle romantilise suurejoonelisus ja see terviku kujundus sel suurel muide veel esimene pool ja teine pool need läksid nagu üks hetk, eks ole, mõtlesin ka see, mida, mida te selle ajaga ikka teeb, kui ta seda teeb, surub kokku ja seda, et need sul on tunne, et sa siin ühe hetke istunud ja samas on kõik laialilaat ja kogu pilt su ees. Nii valgusteid seal liha ja mida, mida seal juurde tähendab nagu minu jaoks need pikad pedaalid. See on uus selles mõttes, et kogu Bachi mängib ta praktiliselt ilma pedaalid ja Beethovenit paneme need pedaalid peale kõik ilusti, nagu autoril on see kirjas. Ja siis ta ei mängi kiiremaid temposid, kui on kuskil antud allegro moderaator sisse moderaator ka valitseb asja mõõdukus, mõõdukus. Ja seesama väikene varsusteni, keskmine osa, lausa kolmehäälne, see oli Händeli puu, eks ole, jääde ongi, saad selle liikumise sealt kätte, et sa põhjendab selle ära, miks seal kahe suure osa vahel on? Ma mõtlesin, ta on teinud seda, vahel mängib seal peetud esialgselt mõeldud osa sinna lõppu kuskil lisapalas. Lootus oli mul. Üldiselt ta minuga ei täitunud ja seekord ei täitu. Täitus see, et siis hakkasid tulema need lisapalad. Ja siis me saime kuulda sealsel Bachi itaalia kontserti. Siis me saime öelda niisugult praansed, sõbrantsi, intermetsa, tegelikult rabas mind, sealt oli igasugune isiklik rasvasus nisugune, laialivalguv, kus või meloodia, seal nii magus lõhn ja magusus ja ütleme, see on ju marsoorne lugu. Et see oli täiesti lummav, selgus, millega ta seda esid. Et vot niisugune avakontsert. Ja ainus kindel asi, mis Androšifisin ees ootas, oli ilmselt tema enda klaver, see on ju ka täiesti erakordne, näiteks muusika oma klaveriga mööda ilma käib. No ta käib mõnda ilma vahel kahe klaveriga ka. Ja teine asi, mis mitte ainult klaveri lummavaid orkester ka oma Berliini kontsert-house'is. Ma kuulsin Mozarti kava. Klaverikontserdid Estur sümfooniana, see koostöö on ka midagi erakordset. Kusjuures seda tööle ei ole tunda ja kõik annavad maksimumi, et see asi töötaks, oskavad anda seda maxima, sa võid Bachi harjutada, kui sa ei pea silmas media rütmi, fraasi, polüfoonia nõudeid, siis juuksed lihtsalt ummikusse. Seda on juhtunud küll. Aga samal ajal, kui sa saad nagu nende asjade otsa peale, siis võib seal neid mõtteid korraldada nagu igapäevase elu mõttes ka natukene ikka. Kas Andres šefi mäng on kas ja kui, siis kuidas nende aastatega muutunud, kui võtame selle 2006 seal Soomes ja nüüd siis avakontsert siin Tallinnas. Ma ütleks, et terve see esituslaad, see ei ole muutunud. Aga samal ajal ta mängib kõiki kordusi, noh, ütleme loosn, kordusid ta mitte kunagi ei korda sama. Ja samal ajal see improvisatsiooniline moment või noh, nagu hetkevabadus kõla, vabadus, millega ta midagi teeb, see on õnneasi, kui sa kuuled tema näiteks Hendersoni fantaasiat, meil on erikontserditel täiesti teine, teised lood. Et see muutus on niisugune 15 aastat tagasi paigas ja ei muutunud ka siis, kui ta sööri tiitli sai. Nii teie kui ka ma tean, mõni teinegi Eesti muusika on Andres sihvi käinud ka teistes maades kuulamas, mina ise kaasa arvatud, olen sattunud mõnda kohta, aga kus neid kontserte on toimunud ja missuguse mulje nad siis on jätnud või on nad kuidagi paiguti erinenud ka? See on ääretult huvitav sama kava. See on suur õnn, kui sa saad ühte kava kuulata Amsterdamis ja siis juhtub nii, et Roomas täiesti kaks eri asja, publik on erinev. Amsterdamis oli niisugune, palju oli vanu inimesi ka, palju oli noori ka. Aga see oli niisugune rahulolev tunne, et nii peabki selles saalis olema see imeline akustikas kontserdisaal, eks seal. Ja sama kava siis roomas terve muusika, eliit oli kohal. Pianist, dirigent, see heliloojad, kaar, muite šeff ei mängi eriti kaasaegset muusikat, ta ütleb, et seal ei ole mõõta, et ma ei tea. Aga võib-olla ta veel teeb seda. Rooma linn kogu oma kunstiga, mis seal igal sammul sulle vastu vaatab, ükskõik kust uksest sisse astutakse. Kogu aeg sa võid astute mingilt uksest sisse, mis on lahti. Sa satud sellisesse maailma, inimesed elavad seal ja see toimib nende pealt. See arusaam seal oli ka väga hea, tähendab, ma vahetasin publiku, kuidas vaimne peenar kasutab niisugust, see oli seal täiesti tunde. Ja ta oli see, siis oli ta jälle rahul tallinlasel tega pärast kontserdi väga heas tujus. Jah, sest see oli olemas ja see on peamine. Ja samas ma olen näinud, kui ta jätab kontserdi seisma ärritunult, ärritunult ja köha, tema kujundab vaikus. Beethoveni G-duur sonaat oli suurepärane kontsert, natukene on vaja, et see kõik vastu taevast läheb. Ja huvitav oli ka kuidagi see, et seda programmi raamis Beethoven ja keskel, siis jäid kaks summani teost ja huvitav on mõelda, et kui Beethovenit raamiks veel omakorda Mozart ja siis seda pahn ja seda veel vanamuusika, noh, nimetame nimetusega, et kuidas see niimoodi kahele poole laiali läheb, see on ju idee, see ei ole juhus. Ei ole muidugi nende all, need kavad ei ole midagi juhuslikul, seega võid hakata otsima helistigi Pealtpaigutuse pealt, nagu te ütlesite, praeguse kas siis sisuline kõlaline värvilaik. Et miks ma seal käin, ma arvan ka edaspidi, et see on hädavajalik. Tähendab just selle tõttu, et siin Tallinnas võib-olla, mis on arvata, et sa näed seda mujal sedasama asja. Kõik muutub. Siiski ütleb, et, et astud ümber nurga ja kõik muutub. Ja kui nüüd mõelda Schumanni sellisele kaalukale keskosale, seal kontserdil ja siis seda väikest Pramsi sinna lõppu, et missuguse teades Suumanite perekonna seosed fraasiga seal on ju selline väike On muidugi märk ja see ongi see tõepoolest tema mõtlemine ja siis võime kaudselt selle Klaara nimel sisse tuua siin, eks ole. Clara, Schumanni ja Brahmsi ja see on hea mõte, teil. See on täiesti selge ja tal need asjad, ma isegi arvan, et tulevad täiesti juba, loomulikult tal see mõte niimoodi töötabki. Ja siis on see, et sa ei saa viimased sõnad mängida, kui sa esimesi ei tunne või ei ole mänginud, ta ütles ikka, ei ole mänginud. No muidugi, kui seal selle põhimõtte vastu eksid, siis käid valepidi vähe sellest, ta nõuab seda, Donald kvartett, nende roppuste järgi, mis on samal ajal kirjutatud. Ja kvartettides, saad sa siis teada veel seda, mida pianistina ei saa. Ja veel see ta igal pool rõhutab, et ta on õppinud peale pianist, kurtak on tema õpetaja, vot see on juba helilooming heliloominguga. Kui nüüd kuulaja saalis sai Eesti kontserdi avakontserti kuulda sai sellest endale võib-olla sellise seletamatu elamuse, ma mõtlen, inimene, kes ei ole temaga nii palju kursis, kes võib-olla ei ole isegi muusik või isegi kui ta on. Et kui talle see asi nüüd jättis sellise uue mulje, et ta läks sinna nurga taha ja kõik muutus tema elus, et kuidas ta saaks edasi vaadata seda suunda või seda enda jaoks mõtestada, mida ta võiks teha. Vaat see ongi raske. Kõige parem variant on ikkagi see, et kui sa vähegi saad, mängi kasvõi ühe sõrmega klaverit ilust, kuule laula ja hakkan seda asja vaatama ja mõtled ikkagi, et mikspärast mikspärast, Michelangelot ja nii edasi, kõik see, mis asi see siis lõppude lõpuks ikka on. Ja suhtun lugupidamisega asjasse. Et silma hakkas selle publiku poole pealt veel see, et esindatud oli nagu metallmuusikud üldse mitte. Seal olid näitlejad, arhitektid, kunstnikud, õpetajaid, koorid, inimesi, lavastajad, lauljad, lauljad ja ühesõnaga, see on tegelikult, see on suurepärane asi, niisugune asi. Niisugune kihvt inimesi tuleb, tuleb äkija täidab lõplikult selle saali ja seda oli ka tunda. Ja mis neid, et inimesi ikkagi ühendas, oli, on lugupidamine selle asja vastu. See lugupidamine kunsti vastu on see asi, mis on ühendatud. Matti Reimanni iga vestles toimetaja nelejevaste infeld. Selline sai septembrikuu viimane helikaja. Käige ikka kontsertidel ja mõelge, millistest kontserdisaalidest teie unistate saate pani kokku helioperaator Katrin maadik ja toimetaja Lisete vält. Aitäh kuulamast.