Ei ole vaja kedagi vägisi muusika juurde tirida. On vaja viia inimene arusaamisele, et ilma muusikata jääb maailm tema enda jaoks vahelisemaks. Ma ei kirjuta, mustandi, ei tee visandeid. Kui mul on asi läbi mõeldud, siis fikseerita. Ma pean kirjutama järjest ja küllalt kiiresti. Kõik pillid on mulle lähedased asi pole mitte pillis, vaid kuidas seda rakendada. Mida see hakkab mängima? Mulle on väga tähtis nii luuletuste valik kui ka nende paigutus. Sellest oleneb, millist poeetilist mõtet vokaaltsükkel hakkab kandma. Muusikast eemale peletada on halva muusikaga väga kerge õpetada head muusikat kuulama ja sellesse tõsiselt suhtuma. See on raske. Need mõtted märgivad nägu punkteeriga, telje, mille ümber hakkab keerlema jutt Vene NFSV teenelise kunstitegelase riikliku preemia laureaadi Boriss Tšeikovskida. Tuba, kus me hakkasime oma jutuajamist asutama, üllatas mind. Raamatud, noodid, klaver, kõik need olid ka seal. Aga eelkõige hakkas seal silma igasuguste aparaatide agregaatide ru, kus neid oli mitu riiulit täis vutlerites ja ilma. Lisaks karpe ja kaste, kust paistsid tööriistad ja juhtme puudutavad. Sellepärast oligi esimene küsimus porist sõikovskile. Kesta oleks siis, kui ta ei oleks helilooja. Oleksin tahtnud saada konstruktoriks või õppida mõnd muud tehnilist eriala. Aga vanemad armastasid väga muusikat ja otsustasid anda mulle muusikalise hariduse. Kui tehnika köidab mind siiamaani ja õige erinevad alad. Kino, helitehnikamehaanika. Kas teete ise filme? Olen vahel teinud, millest, kas muusikast? Ei muusika teemadel ma pole filmi teinud. Need on inimestest, reisidest siis, kui loodus selleks innustab. Mitmesuguseid filme on tehtud nii ebaõnnestunud kui õnnestunuid. Tegin ühe väikese filmi, kus õieti midagi ei juhtugi. See on kahest inimesest, kelle elukutse pole just päris igapäevane. Nad on arheoloogid, nende tuba, nende tegevus, ettevalmistuse tööks. See oligi selle lühikese filmi süžee. Neil on kodus väga huvitavaid asju. See väike film tuli päris tore välja. Kas olete osa võtnud ka filmiamatööride konkurssidest? Ei ole mind kunagi, taheti küll värvata pisut organiseeritum Alt amatöörfilmidega tegelema kuid mul polnud selleks vajalikku aega ja sellest ei tulnud midagi välja. Tõukemuusikaga tegelemiseks andsid vanemad, kas ka nemad olid muusikud? Mu vanemad ei olnud muusikud, isa oli õpetaja, ema, arst, aga muusikat armastati väga. Isal oli väga hea kuulmine ja ta oli iseseisvalt õppinud viiulit mängima. Selle kohta mängis ta küllaltki hästi ja puhtalt. Minu esimesed lapsepõlve muusika muljed on väga eredad. Mäletan hästi, kuidas isa vabal ajal kodus suure naudinguga musitseeris. Repertuaar koosnes tol ajal käivatest populaarsetest, viiulipaladest. Kui vana te ise hakkasite muusikat õppima? Alustasin vara vist kaheksa aastaselt. Mind pandi klaverit õppima. Aasta õppisin kodus ja siis astusin Moskva Knessinite nimelise instituudi laste muusikakooli. Komponeerima hakkasin samuti vara, sest selles muusikakoolis oli ka kompositsiooni klass suurepärane pedagoog Jevgeni Jossifovitš Messner. Ta oli väga hea õpetaja. Alustas oma pedagoogitegevust sellega, et pani lapsed muusikat kirjutama. Minu esimesed hobused olid väike, vormiliselt klaverilood ka klaverile, neljal käel nagu vist kõik algajad on esiotsa teinud. Enamik neist on alles ja põhilisest osast tol ajal kirjutatust ei ütlema ka praegu lahti. Klaveriklassi õpilasena esitasite oma palun kindlasti ise. Jah, Knessenite nimelises muusikakoolis oli see asi väga hästi korraldatud. Algajal muusikul oli palju võimalusi esinemiseks. Kontserdid ei toimunud mitte ainult koolis, vaid ka ametiühingute maja sammassaalis ja konservatooriumi suures saalis oli võimalus oma palu esitada. Boriss Tšaikovski õpingud jätkusid Moskva konservatooriumis samuti kahel erialal. Klaveriõpetaja olile, Phoboorin kompositsiooni saladuste juurde juhatasid teda Vissarion, seda linn Dmitri Šostakovitši ja Nikolai Moskovski. 1950. aastal andis joriseb poorin üldsuse jaoks alles tundmatule noorele heliloojale soovituse heliloojate liitu astumiseks kirjutades. Boriss Tšaikovski on Moskva konservatooriumi 1949. aasta lennust üks andekamaid kompositsiooniklassi lõpetanuid. Tema loomingu hinnatavamatektsioonteks on väljendusrikas ja nõtke meloodia ning harmooniline selgus ilma üle kuhjatuse ja ebaloogilisuseta, mida nii sageli kohtame alles välja kujunemata annete juures. Need Sappoorini sõnad tuginesid eeskätt Boris Tšaikovski diplomitööle, millest oleks jätkunud kahe diplomandi jaoks. Konservatooriumi lõputöödena esitas ta ooperitäht ja esimese sümfoonia. Sellest peale, kui ma konservatooriumi lõpetasin, ma peaaegu ei olegi esitanud teiste autorite teoseid. Tõsi küll, mõni aeg tagasi oli mul juhus esineda ansamblis Prokofjevi mälestusõhtul Sergei Sergejevitsh tšellosonaadi ta kuid rohkem olen mänginud oma muusikat ja seda siiamaani. Kriitikkledenjov kirjutab porissaikovskist. Taan oma teoste parim interpreteerida nii solisti kui saatja rollis. Ei oska kujutleda, et keegi võiks täpsemalt ja stiilsemalt esitada tema klaverikontserti paindlikumalt sulada ansamblisse. Asi pole ainult selles, et ta on autor. Ka tema pianisti majandus on suurepärases vormis. Taan oma klaverikontserti hiilgavalt esitanud paljudel kontsertidel ka külalisesinemistel Itaalias. Kahjuks ei saa me kuulata praegu Boris Tšaikovski esituses tema klaverikontserti kuulakem siis viiulisonaati, kus Victor pikkaisenit saadab hautor. Küsisin poristseikovskilt, kas tal on oma teoste hulgas ka lemmiklapsi. Mul on väga raske valida. Ma mäletan väga hästi ka neid teoseid, mis on loodud ammu. Aga need nagu ei olekski minu kirjutatud. Kuigi ma ei ütle neist mingil määral lahti ja võin vastutada iga noodi eest nii selle eest, mis mulle tundub õnnestunud olevat kui ka vähem õnnestunu eest. Kuid kui mul oleks praegu võimalus kunagi kirjutatud teosed läbi vaadata, jätaksin ma need tõenäoliselt täpselt samasugusteks, nagu nad omal ajal on loodud. Kui rääkida minu isiklikest kiindumustest Siswist instrumentaalkontsertidest, olen kiindunud enam kui teistesse oma teostesse. Kuigi ma kordan lahti ei ütlema millestki. Kõik teosed, mida ma pole pidanud võimalikuks avaldada, ongi jäänud avaldamata. Ma olen avaldanud vaid need, mille puhul olen veendunud, et oma võimete piirides olen andnud maksimumi. Boriss Tšaikovski muusikat iseloomustab stiili täpsus, kainus, kompositsioonivahendite ökonoomne kasutamine. Ereda omapäraga temaatiline materjal ei vaja kaunistavad saatjaskonda vaid võib esineda lausa ühehäälselt minimaalse saatepartiiga. Muide, tema jutu võiks iseloomustada samuti lühikesed laused, selged mõtted, küsimus-vastus ei mingit pikka arutelu ja kaunistava saatjaskonnata on ka helilooja töötuba, kus ei ole nähtavasti midagi niisugust, mida tal oma igapäevases tegevuses vaja poleks. Kui tahetakse pildil kujutada heliloojad töötamas, siis sätivad fotograafid ta ikka klaveri taha panevat Pino noodipaberit ette ja pliiatsi pihku. Ma ei tea, kas polissaikovskist on niisugust fotot tehtud aga tema puhul oleks küll täielik võltsing. Ma ei kirjuta mustandeidega tee visandeid. See segab mind. Kui mul on asi läbi mõeldud, siis fikseerinud aega viitamata, peaaegu vaheaegadeta. Ma pean kirjutama järjest ja küllalt kiiresti. Töö laabub paremini ja kiiremini, väljaspool linna, kus müra ei sega. Parim aeg on õhtul. Hommikul ei lähe töö nii hästi. Klaver on oma pill, aga millised instrumendid on veel lähedasemad? Asi pole mitte pillis, vaid kuidas seda rakendada. Ma ei saa nimetada ühtki lemmikpilli. Mulle näib, et nad on kõik head, nii soolo kui orkestri pillid. Oluline on, mida see pill hakkab mängima, sellest oleneb väga palju. Ma alustan teemast. Kui teema on olemas, siis tuleb mõttesse koosseis. Siis võib otsustada, kas see peab olema väga suur või keskmine või väike. Boriss Tšaikovski ei kuulu folkloor see suuna esindajate hulka kuid tema muusika on väga rahvuslik. Se rahvuslikus ei peitu niivõrd meloodilistes intonatsioonides kui koguteose ülesehitus tuses ja iseloomus, rahulikus arenduses ja pisut summutatud koloriidis, mis on iseloomulik vene lüürilisele rahvalaulule. Teist sümfooniat, mille eest heliloojale anti 1969. aastal riiklik preemia on kriitikud nimetanud sümfooniaks kodumaast. Ehkki autor pole mingit programmi kaasa andnud. Boriss Tšaikovski loomingust leiame kaheksasonaati kaheksa kammeransamblit neli kontserti, kolm sümfooniat, sümfonietta. Kui palju üldse on teoseid? Sellesse tarbemuusikasse mahub muusika enam kui 20-le filmile nende hulgas mõrv Dante tänaval, Serioosa palsamiinavi naiselt. Aid olid 66 üleliidulise raadio mudilaste saadete kuulajad armastavad lugusid väikesest elevandipojast. Seal on ta viitsamoilovi värsid kokku kasvanud Boriss Tšaikovski muusikaga. Muusikat Anderseni muinasjuttude lavastusele iseloomustab pehmuse südamesoojus poeetiline lähenemine teemale. Heliplaadile salvestatuna on lood saabastega kassist, vaprast, tinasõdurist ja pöial liisist koos selle muusikaga toonud rõõmu paljudesse kodudesse. Ja kui helilooja ja selle tarbemuusika oma uppuste registrist välja jätab, siis on see ilmselt tagasihoidlikkus, mitte pealiskaudne suhtumine, sest ta ise on kirjutanud teoseid laste jaoks ei tohi mingil juhul lihtsustatult kirjutada. Selles veenavad Prokofjevi mussarkski kogemused. 15 aastasena kirjutas Boriss Tšaikovski mõned romansid Lermontovi sõnadele. Vokaalmuusika juurde pöördus ta uuesti alles 32 aastat hiljem. Ei saa öelda, et vokaalmuusika poleks mulle lähedane kuid minu jaoks on väga tähtsad sõnad tekst. Kaugeltki kõik head luuletused ei sobi minu kavatsusega kokku. Ma valin kaua ja mulle on väga tähtis ka nende paigutus. Sellest oleneb, millist poeetilist mõtet vokaaltsükkel hakkab kandma või ka üksikvokaalteos. Kas te pole luuletajatega sidet otsinud, et nad kirjutaksid nimelt seda, mida te soovite? Ei niisugust juhust ei ole olnud. Ehkki ma olen sellele mõelnud, et mõne teose jaoks peaks tellima teksti, kus oleks just niisugune mõte, mida ma vajan. Viimane töö, mis on ette kantud, on kantaat, sodiaagimärgid sopronile ja kammerorkestrile. Esimene osa on orkestrile. Järgmised neli on kirjutatud erinevate luuletajate tekstidele. Kasutatud on Tšutševi bloki Svetajeva ja sabolotski luuletusi. Nendes suurepärastes luuletustes on palju ilusaid mõtisklusi, olemasolu mõttest ja kauni kõike võitvast mõjust inimesele. Seda värsketgementaati kahjuks meie fonoteegis veel ei ole, on aga laulude tsükkel Puškini lüürika kaheksa valitud luuletust peegeldavad Puškini lüürika peamisi külgi, kodanikuteemat, filosoofilist mõtteluulet ning intiimset lüürikat, mis ei piirdu vaid armastusluulega ei ole vist luuletajat, kelle loomingut vene ja mitte ainult vene heliloojad oleksid viisistanud rohkem kui Puškini värsse. Ja mida kaugemale ajas, seda enam leitakse erinevaid lähenemisnurki ja tõlgendusi luuletustele Boriss Tšaikovski Puškini taga Tänapäevase pilguga ja annab neile luuletustele kaasaegse hevikuju. Muusikast eemale peletada on halva muusikaga väga kerge õpetada head muusikat kuulama ja sellesse tõsiselt suhtuma. See on raske. Kuid seal, kus kontserdisaali või kultuurimaja kunstiline juhtkond on tubli, on saalid ikka enamasti täis. Seal ilmselt pidev ja kannatlikkust nõudev töö, sest ega vägisi kedagi muusika juurde tirida ei ole vaja. On vaja, et inimene hakkaks mõistma muusika ilu, jõuaks arusaamisele, et ilma muusikata jääb maailm tema enda jaoks vaesemaks. See on väga peen ja delikaatne küsimus. Arvatavasti mõnel määral võib ka kergemuusika süüdi olla. Keegi ei protesteeri kergemuusika vastu, ka seal on omad šedöövrid. Kuid jagamine kergeks tõsiseks muusikaks. Vahe on minu arvates milleski põhilises. Ma arvan, et kerget muusikat ükskõik mis žanris, kuid vajalikul tasemel. Seda kuulatakse teisiti. Selle vastuvõtmine käib teisel viisil. Ja tal on teised ülesanded kui tõsisel muusikal. See on täiesti teine valdkond ja kes on selle valinud, ei ole vist suuteline teise üle minema. Mulle näib, et klassika väärib lugupidavat suhtumist. Selle varieerimine džässis või estraadil võib küll pakkuda mõningast huvi kuid mitte rohkem vastu võtta kogu klassikarikkust niisugusel kujul. Muidugi ei saa. Kui küsisin, millega helilooja veel peale muusika tegeleb, sain vastuseks. Et see päris tõsi ei ole, see tuli välja juba alguses tehnika ja filmiasjandus. Aga kogu meie jutuajamine toimus tunnistaja juuresolekul ja tema näost paistis, et temagi nõuab ühe tüki helilooja ajast endale. See oli väga intelligentse olemisega keskmises suuruses valge koer, kes esikus võttis mind külalislahke haukumise ja saba liputusega vastu. Aga niipea, kui töötuppa läksime jäidava ka ja vaikis kuni jutuajamise lõpuni palusin, et ta lindile ka hauguks. Aga ilmselt annab ta endale täie selgusega aru, et tööruumis ja töö ajal ei tohi segada. Niisiis hea teineteise mõistmine. Ja ma armastan loomi, koera kohe eriti. Ta põhjustab küllalt palju sekeldusi, aga rõõmu veel rohkem. Kahe aasta eest kolis minu juurde taarius küllalt ruttu ja tunneb end siin nähtavasti päris hästi. Kuigi endist peremeest võtab alati pöörase rõõmuga vastu. Sain veel teada, et puhkusepaigaks eelistab helilooja metsajärvede rikkaid paiku. Jahil ei käia, kala ei püüa, aga seeni korjab ja kuivatab hea meelega. Ilusa ilmaga teeb pikki jalutuskäike. Ja puhkuse ajaks, kui saab linna kärast välja, on ka loomingu plaanid olemas. Praegu on mõtteis palju, aga paberil pole kahjuks peaaegu midagi. Ma töötan praegu kolmanda sümfoonia kallal. See tuleb üheosaline, kuid mitte väike, vaid pigem suur. Pealegi on seal väga suur orkestri koosseis. On ka mõtteid teosest, mille nimeks saab kuus etüüdi keelpillidele ja orelile. Soovisin, et need mõtted saaksid varsti kontserdisaalides kuuldavaks ja meie külalisraamatus jääb seda kohtumist meenutama autogramm. Kõige paremad ja südamlikumad soovid Eesti raadio muusikalise tunni toimetusele. Boriss Tšaikovski.