Heliga. Tere algab viienda oktoobri helikaja. Eesti muusikaelu on võtnud alanud hooajal pööraselt tuurid üha välja müüdud saalid ja vaimustavad kontserdid. Mandrossif Ain Anger ERSO ning neljapäeva õhtul vastne Tšaikovski konkursi võitja Sergei Togaadin koos Peterburi filharmoonia orkestriga Nikolai Aleksejevi juhatusel. Kõik erakordsed elamused algavas saates vaatame tagasi kolmele möödunud nädala muusikasündmusele. Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapital ja Eesti muusikanõukogu andsid esimesel oktoobril rahvusvahelisel muusikapäeval koos üle muusikapreemiad 2019. Sajand 1000 juubelisünnipäeva tähistav Eesti muusika ja teatriakadeemia avas Eesti kõige uuema kontserdi- ja teatrimaja. Eesti hääl maailmalavadelt. Bass Ain Anger andis Eestis kolm soolokontserti. Mina olen toimetaja Kersti Inno. Head kuulamist. Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapital ja Eesti muusikanõukogu andsid esimesel oktoobril rahvusvahelisel muusikapäeval koos üle muusikapreemiad 2019. Juba kaheteistkümnendat korda ühiselt peetav pidulik auhinnatseremoonia monia toimus sellel aastal vastavatud Eesti muusika teatriakadeemia kontserdisaalis. Moonia kunstiline juht oli Kaspar Mänd, lavastas Jaak Prints. Üritust kandis üle Eesti rahvusringhäälingu kultuuriportaal ja klassikaraadio. Kultuurkapitali helikunsti sihtkapital tunnustas aastapreemiatega hooajal 2018 19 enim silma paistnud muusikategelasi ja kollektiive sihtkapitali nõukogu, mille esimees on Tiia Teder kuhu kuuluvad veel Kerri Kotta, Mart Laas, Kristjan Randalu, Janek Murd, Marika Pärk ja Timo Steiner valis laureaadid välja avalikult esitatud kandidaatide hulgast. Tänavu anti välja 10 preemiat suurusega 5000 eurot, millega kaasneb Kultuurkapitali meene, jonnakas, mille autorid on Risto Tali ja Rait Siska. Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia laureaadid on Reinud Tepp tegevuse eest ja see muusika interpreedi na rahvusvahelisel tasemel. Suur-suur tänu teile eriline tänu proua Imbi Tarum-ile kes on endiselt ja jätkuvalt Eesti klaver sionistide jaoks liikumapanevaks jõuks. Tahaksin väga tänada oma õpilasi. Praegu juhtus niimoodi, et õpetaja andis õpilasele auhinna. Tahan sellega öelda, et õpilased on väga heaks õpetajaks. Soovin kõigile ilusat muusikapäeva pidanud tegelikult aastas 365 üldjuhul vahel ka üks päev rohkem. Suur tänu teile. Iija Remmel pälvis aastapreemia viljaka töö eest Eesti muusikaajakirjanduses. Muidugi on muusikas kõige tähtsam helilooja ja interpreet aga meie, muusikaajakirjanikud, oleme ka üks osake sellest suurest ja võimsast tervikust. Ajakirjanikuna ma olen alati arvanud, et eriti muusikas on kõige tähtsam närlus muusikuga ja seda ma olen püüdnud ka nagu järgida oma kirjutistes. Ma arvan, et ei peaks väga palju kritiseerima, kuigi muusikaajakirjaniku sageli kutsutakse ka kriitikuks. Olen kõigi nende päris paljude aastate jooksul saanud aru, et tähtsam on mõista, mida muusik teeb seda esile tuua ja et seda rohkem ja rohkem väärtustataks. Ja meie muusikakultuuris on nii palju väga-väga väärtuslikku. Kõige lõpuks ma tahaks tänada oma töökohta, see on ajakiri muusika, aitäh. Kelmelganud pälvis preemia väljapaistva loomingulise tegevuse eest Eesti džässis Allan Vurma vokaaltehnika uurimise ja kõrgtasemel teaduspublikatsioonide eest. Aavo Ots panuse eest Eesti puhkpillimuusikasse, mari kalkun sisuka loomingu aasta eest. Iiesziiemm World Music Days korraldustiim erakordse muusika sündmuse korraldamise eest Eestis. Kaspars Putnints pühendunud tegevuse eest Eesti muusikakultuuris Märt-Matis Lill ereda loominguaasta ja suitsusaunasümfoonia eest. Ansambel Una korda koosseisus Ene Nael, Liis Viira ja Kristi Mühling eesti nüüdismuusikat ka edendamise eest räägib Ene Nael. Meil on erakordselt hea meel ja me täname väga Eesti Kultuurkapitali selle suure tunnustuse eest. Me täname oma heliloojaid ja täname klassikaraadiot. Me täname Eesti muusika ja teatriakadeemiat. Me täname Eesti interpreetide liitu ning erinevaid kontserdiorganisatsioone ning meie publikut ja meie toetavaid peresid. Eestlastena me teame, mis tunne on olla väike rahvas suurte rahvaste kõrval. Tihti tuleb tutvustada, tõestada, ümber lükata eriarvamusi ka meie pillid, kannel, arv ja klavessiin on nagu väikesed rahvad suurte rahvaste keskel. Ja ka meile tuleb tutvustada, tuleb tõestada, tuleb ümber lükata eriarvamusi ja anda ikka teadmist, et meie töö ja meie pillimäng on samuti väga pikaajaline ja nõuab väga suurt pühendumist. Seetõttu on meil erakordselt hea meel võtta vastuse preemia ning omakorda on see tunnustus kõikidele vähemuspillide interpreetide Eestis. Eesti muusikanõukogu tunnustab alates 2002.-st aastast preemiaga Eesti muusikuid või muusikainstitutsioone hoone, kelle tegevus on kaasa aidanud Eesti muusikavaldkonna arengule. Preemia on tunnustus kogu senise tegevuse eest. Eesti muusikanõukogu liikmete poolt üles seatud kandidaatide hulgast valis laureaadid välja žürii, kuhu kuulusid Eesti muusikanõukogu, juhatus ja annetajate esindajad. Preemiaga kaasneb meene, mille autor on Kristiina pilt. Eesti muusikanõukogu muusikapreemia laureaadid on. Timo Steiner sai heliloomingu preemia piire laiendava loomingu eest. Toomas Vavilov interpretatsiooni preemia silmapaistva klarnetikunstnikuna. Preemia muusikaelu jaoks olulise ja väljapaistva tegevuse eest pälvis Aare Tammesalu kui missioonitundega kontserdielu. Rikastaja. Muusikapreemiate väljaandmist toetasid Maarja ja Indrek Neivelt, Eesti Autorite Ühing ning Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapital. Mitu laureaati on käinud juba delta külaliseks ja me kohtume laureaatide kaka lähinädalatel. Eesti muusika ja teatriakadeemia avas kooli 100. juubelisünnipäeval 28. septembril Eesti kõige uuema kontserdi- ja teatrimõju kus on 482 inimest mahutav kontserdisaal 130 istekohaga black box näitlejatele ja džässmuusikutele ning 21 uut õppeklassi. Tipptasemel hoonet ehitati poolteist aastat ja see läks maksma ligikaudu 12 miljonit eurot. Räägib Eesti muusika ja teatriakadeemia rektor professor Ivari Ilja. Austatud president Kersti Kaljulaid. Haridus ja teadusminister Mailis Reps, kultuuriminister Tõnis Lukas. Eksalentsid magnifitsensid, armas akadeemiline pere, külalised, sõbrad, daamid ja härrad. Täna on väga eriline päev. Üks meie suuri eesmärke on täidetud. Eesti muusika ja teatriakadeemia avab oma kauaoodatud juurdeehituse koos selle suurepärase suure saali black box'i ja uute õppeklassidega. Lisaks on meie akadeemial ka sünnipäev. Just täna õhtul 100 aastat tagasi, 50 aastat pärast Eesti esimest laulupidu vähem kui kaheaastases Eesti vabariigis. Siit umbes 600 meetri kaugusel Estonia kontserdisaalis saime me oma alguse väljavõte meie esimesest ajutisest põhikirjast. Paragrahv üks. Estonia selts avab Tallinnas kõrgema helikunstiõppeasutuse dramaatilise osakonnaga nimega Tallinna kõrgem muusikakool, sulgudes konservatoorium paragrahv kaks. Kõrgema muusikakooli ülesanne on õpilastele põhjalikku haridust anda heli- ja dramaatilistes kunstides. Nii et lõpetajad elusse võivad astuda kui valminenud kunstnikud. Needsamad eesmärgid on meile olulised ka täna. Teatrikunstiõpet tollal kohe käivitada ei õnnestunud, kuid tänaseks on asutajate kavatsused teoks tehtud ja Eesti muusika ja teatriakadeemia on sirgunud kaasaegseks rahvusvahelisel tasemel. Muusikaliteatri kõrgkooliks. 100 aastane sünnipäev põhjust vaadata tagasi. Meie kooli vilistlaste hulgas on väljapaistvaid loojaid, interpreet, näitlejaid, lavastajaid, teadlasi ja muusikapedagooge, ühiskonnategelasi ja kultuurijuhte, kelle panuse üle Eesti kultuuri, haridusse ja teadusse võime tunda siirast uhkust. Kuid ühe kooli tegevus on alati suunatud tulevikku. Võiks öelda, et noorte kaudu me loome oma tulevikku. On eriline õnn ja privileeg ehitada ja mõjutada midagi, mida sa ise näha ei saa. Kuid sõnul sellest, mis on sulle kallis, hinnaline ja lähedane, jõuab ikkagi nende kaugete aastakümnete taha. Me ei tea täpselt, kuidas nägid Eesti muusika ja teatriakadeemia tuleviku meie kooli asutajad. Kuid olen kindel, et nähes meid täna siin selles majas, oleksid nad õnnelikud ja rahul. Sedasama võime olla ka meie, olles neilt pärinud midagi, mis arenedes ja kasvades on nende 100 aasta jooksul toitnud meie vaimu ja aidanud selgroogu sirgena hoida. Praegu on kombeks kombata tuleviku kõikvõimalike visioonide ja strateegiate abil mitmes tunduvalt lähemale kui 100 aasta kaugusele vaatamas. Eesti kõrghariduse tulevikunägemuses on Eesti muusika ja teatriakadeemia aga kuhugi ära kadunud. Loodetavasti kriitikameel meid siiski maha jätta ja meie kultuuri jätkuvusele ohtlikud kergemeelsed mõttearendused ülikoolidega nagu klotsidega mängimist kaasa ei too. Täna algab ajalugu, selle maja uute saalide jaoks iga nende seinte vahel kogetud kunsti ime. Esmakordselt suurele lavale astuva noore ärevat südamelöögid suure artisti veendunud sammude kaja või uue heliteose esmaettekande lõppedes tekkiv korduma tuse tundevärin. Kõigest sellest saab selle erilise ja kauni kontserdisaali nägu ja hing. Soovime siis talle õnne ja auväärset kohta meie kunstitemplite väärikas seltskonnas. Tõepoolest see saal on Eesti muusika ja teatriakadeemiale parim kõikidest võimalikest sünnipäeva kinkidest. Palju õnne, Eesti muusika ja teatriakadeemia. Ela, kasva õitse. Räägib Eesti vabariigi president Kersti Kaljulaid. Meie minapilti on alati kuulunud tugev silla ehitamine vabaduse ja loova eneseväljenduse vahel. Kultuur on rasketel aegadel olnud meie viimane vabaduse kants ja meie oma keele kodu. Juubeli üldlaulupeoaastal on kohane meenutada et see, meie rahvuslik rituaal sai alguse just pühendusena vabanemisele, pärisorjusest vabanemise, 50.-le, aastapäevale, pühendusena, vabadusele. Tänapäevalgi on muusika ja teater meie rahva jaoks sootuks enam kui lihtsalt kaunid kunstid. Eesti teater elab ja hingab kaasa Eestit ja kogu inimkonda huvitavates aruteludes. Eesti muusika kõnetab kodus ja kaugemal. Oma klassikalist kuuluvust Euroopa kultuuriruumi saame uutele huvilistele kõige lihtsamalt näidata just oma kunsti ja oma muusikat tutvustades. Kogu Euroopa elades küll aegade külluslikumaid aegu, otsib uut ja senisest paremas tasakaalus suuremat osa ühiskonnast teenivat seejuures meie planeeti säästvat olemise ideed. Samamoodi ka Eesti. Just sellises sõnades ja arvudes mitte kuidagi kirjeldatavas otsingus. On sajandeid püütud vastust leida kultuurist. Ainult kultuur suudab instinktiivselt kirjeldada inimese ja ühiskonna olemust ja ühiseid püüdlusi. Vaba maailmavabad kunstid suudavad seda teha kõigi jaoks lõpuks, joonistades välja ka meie tulevikku. Just sellepärast oli kultuur meile tähtis. Vabariigi sünniaastail oli tähtis vabariiki vaikses ühises mälus leinates ja teda uuesti üles ehitama hakates. Mõnikord, kui aeg tundub lihtne ja selge kipub see ununema. Aga alati, kui vajame uut mõtestamist uut tasakaalu muutub kultuur kõige olulisemaks teenäitajaks. Ja nagu vabas maailmas ikka ei olegi üht ja õiget, vaid on valmisolek ja avatus kirjeldada mitmekesist, ka kõige marginaalsemat aitamaks ühiskonnale 11 mõista, tõlkides, arusaadavalt ja pieteeditundeliselt meile meid endid. Eesti muusika ja teatriakadeemia on kaasaegne ülikool, mis on sügavalt seotud meie vabaduse ja kultuuriga. Ja samas, mille vaimu rikastavad ka mujalt tulnud tudengid ning õppejõud. Siin kasvatakse koostöös avatuses, olles osalised rahvusvahelises kultuurielus tuues meie juurde maailma ja seletades meie maailmataju ja põnevaid mõtteid kõigile neile, kes tahavad kuulda ja tahavad kuulata. Head sõbrad. Te olete alati puudutanud meie hingekeeli ja hoidnud Georg Hellati soovi muutes selle kooli üheks ilusamaks ehteks meie vabariigile. Nüüd 20 aastat pärast hoone esimese etapi valmimist, 35 aastat pärast algset arhitektuurikonkurssi on Eesti muusika ja teatriakadeemia hoone saalikompleksi valmimisega lõpuks ometi täielikult valmis saanud. Palju õnne sel puhul ja ka Eesti muusika ja teatriakadeemia 100. sünnipäeva puhul. Pidulikule tseremooniale järgnes avakontsert, kus muu hulgas tuli maailma esiettekandele Tõnu Kõrvitsa uudisteos. Ta kõneleb vaikselt. Kuulete nüüd reportaaži avaõhtult külalisi küsitlevad Johanna Mängel, Lisette vilt ja Miina Pärn. Minu kõrval on helilooja Tõnu Kõrvits, kelle teose maailma esiettekanne täna õhtul selle ento saali avas. Kõigepealt palju õnne ja aitäh selle loo eest. Suur tänu, kui sul paluti see lugu kirjutada, räägi, mis radadele see su mõtteviis ja kuidas sa selle teksti näiteks valisid. Mõte läkski sellistele radadele, et see võiks olla midagi pidulikku, midagi sellist, mis räägiks muusikas. Kordasin oma vana hea sõbra koostööpartneri Doris Kareva poole kes kirjutas imeilusa teksti. Ta kõneleb vaiksel Milline mulje on sulle jäänud sellest saalist, kuidas su teos siin kõlama läks? Saal on suurepärane, mulle see väga meeldib. Prooviperioodil ma käisin, mitu korda tuli lihtsalt siia saali, läksime esimesele rõdule, läksin teisele rõdule ja kolasin ja korraga ma avastasin, et ma naeratan iseenesest, et, et see kõik lihtsalt mulle nii meeldis, et see pani isenesest naeratama. Saalikõlasta räägib ka Jaan-Eik Tulve. Saali kontserdisaali ehituse juures on see kõige suurem küsimus, et kuidas kõlama hakkab ja enne, kui seal kontserti pole kuulnud, siis keegi kunagi ei tea, mis seal toimub, aga tänase kontserdi see kõla oli väga ilus. Sümpaatne on see, et saal on puiduna, mis annab kohe sellise hästi sooja tunde. Ja muidugi see võit on ka akustikale oluline, nii et helepidune väga meeldiv. Voldemar Kuslap See on imeline saar imelise akustikaga imeliselt teostatud sünniga tõeline kingitus südalinnas, omada niisugust kontsertsaali. See on meile kõigile ääretult suur, ääretult suur, rõõmuga. Olev Oja. Esiteks, see saal on ääretult meeldiv. Teiseks see saal aitab mängi hail väga hästi oma võtteid, kuula tuua need ega tagada kontsert. Õnnestus suurepäraselt. Signe Kivi. Ma olen täiesti vaimustunud sellest Stahlist, minu meelest on see imeilus kaasaegne saal ja, ja ma arvan, et ma olen võib-olla keskmisest suurem muusika kuulaja, kindlasti mitte ideaalse kuulmistajuga. Aga see oli vapustav kõla, tõesti vapustav kõla. Iga minut puhast naudingut. Oma muljeid jagab ka Tallinna Ülikooli rektor professor Tiit Land. Kontserti oli suurepärane ja ma sooviksin ka siinkohal kasutada võimalust ja soovida kõigepealt muusikateatriakadeemiale palju õnne juubeli puhul 100. juubeli puhul kui ka selle saali puhul, mis oli väga kauaoodatud ja ma olen ka täiesti päris kindlalt seda meelt, et see saal ei ole mitte ainult Eesti muusika teatriakadeemias, vaid see on kogu Eesti rahvale. Ja ma usun, et seal tulevikus saab siin väga palju inimesi käima ja see saal ei ole ainult saal, sisesaal on kogu selle maja nii-öelda komplext ja ka väga oluline on, kuidas on selle saali akustika ja kõla, see oli suurepärane. Mul on hea meel kohtuda kultuuriminister Tõnis Lukasega. Teie oskate sellele ilmselt väga hästi vastata, miks peab mõnikord ühte saali ühte maja nii kaua ootama? Oskan vägagi hästi, sellepärast et ma olin haridusminister siis kui me maja avasime 20 aastat tagasi ja see maja oli poolik, kõik teadsid seda kohe alguses, et ta on ilma saalita. Ja siis all algas Peep Lassmanni suur võitlus iga kord, kui ta mind nägi, iga kord ta küsis, millal saali saab. Ja nüüd hiljem ma olen saanud ka kaasa elada, olles teatri- ja Muusikaakadeemia nõunike kogu liige ja nii et minu rõõm on täna topeltrõõm, sest üks asi, mis mind painas, üks mure et ma olen osaline sellest, et ei saanud kõike korraga, aga on nüüd lahendatud, nüüd on saal olemas ja kõik on rahul ja saal on teistsugune, kui oleks olnud 20 aastat tagasi veel moodsam. Muusikateatriakadeemial on nii ja sisu, et kannatasite sele aja ära ja nüüd saab see sisu veel rohkem õitsele puhkeda, nii et muusikateatriakadeemiale 100.-ks aastapäevaks ka palju õnne. Saali üle rõõmustab ka dirigent Tõnu Kaljuste. Siin olid ju kõik niisugused inimesed, kes on alustanud selles koolis oma väikeste unistustega. Saime nüüd kokku ja selgus, et meil oli kõigil üks unistus veel lisaks, mis meid ühendas. Ja see lõpuks realiseerus siis selle muljet. Ja nii nii raske, väga emotsionaalne õhtuja. Miskipärast on niimoodi ikkagi juhtunud, et teist on saanud ka üks selline eeskõneleja, et see saal ühel päeval valmis saaks. Tihtipeale kui asjad takerduvad, siis peab mingite muusikaväliste mõtetega võrdlustega meie elust nagu lagedale tulema, sest olukorra absurdsus oli ju ületanud igasugused piirid. Mõne aja pärast kõlab siin Rudolf Tobiase Joonase, kas te täna siin saalis istudes juba mõtlesite, kuidas seesugune suurteos siin kõlama võiks saada? Ja see kõlapilt koos publikuga sai selgeks, et siin on Tarr päris hästi palju tööd teha, selles mõttes, et ta ei ole ju suur sümfoni hool oma suurte koosseisudega tegemisel peab olema esineja siin ettevaatlik, et hea akustika lööb täis ja see võib pika teose jooksul nagu ära väsitada inimesi. Selles mõttes on siin dirigenditöö päris suur, et see niisugune dramaatiline ja dünaamiline tasakaal leida, sest iseenesest saalid võivad ju kõik igal pool head olla, kõige lõpuks määrab ikka, et kuidas esinetakse. Et siin peab väga hoolikalt ette valmis, siis tema nagu öeldakse, lihtsalt mängida, siin on ohtlik. Johanna Mängel vestleb saali avakontserdi dirigendi Arvo Volmeriga. Palju õnne meile kõigile või sellepärast, et Muusikaakadeemia 100 aastat eriti, kui kuulata neid sõnavõtte, millises ajaloohetkes leidsid Eesti kultuuriinimesed, et nüüd on õige aeg alustada muusikaakadeemiaga, käis iseseisvussõda ja keegi midagi ei teadnud. Olukord oli hullem, kui me seda kunagi oma eluajal näinud või segasem, ütleme nii ja leiti, et kõige tähtsam asi on Muusikaakadeemia, et küll kõik saab korda. Ja nüüd lõpuks, 100 aastat hiljem olles selle imelise saali avakontserdil Olnud elus, igasugustes huvitavates saalides ja mõned neist on suurepäraselt ja mõned on väga head. See Muusikaakadeemia saal on väga eriline, esiteks siin on selline atmosfäär, selline selline esteetika, need seinad, need, need võnked, need lained, Heli on ju teatavasti helilained, eks ole, ja lõppude lõpuks on ka, ajus on lained ja selles mõttes niukene niukene keskkond, kus, kus inimvaimul on hea olla. Minu arvates muusikal on siin erakordselt hea olla ja alustasime nädala alguses proovidega. Oli kohe lausa mõnes mõttes veider, et et kõik toimib, niisugune tunne, nagu see oleks mingisugune vana ajalooga erakordselt hea saal. Midagi olnud nagu vaja muuta või teha sellepärast ringi ja ja laval on väga hea olla ja häältele on siin saalis hea olla. Ma arvan, et see on üks koht, mida muusika väga armastab ja ma arvan, et kuna selle saali niukene esteetika ja aura on, on juba näha selliselt soojad toonid soojalt embab. See vist on kasepuu seal, ma arvan, seintes ka, et võtsin kunagi kodune hea olla. Palju on rõhutatud, et see saal saab olema eeskätt õppetegevuse eesmärgil ja nähes täna neid noori Eesti muusika ja teatriakadeemia tudengeid sümfooniaorkestris ja kooris laulmas milline nende edasine õpetaja saab olema, kui neil on kasutada nii hea saal, kas see tähendab ka, et selline edaspidine muusikaharidus saab olema hoopis teistmoodi siinses? Koolis kindlasti annaks väga võimsa edasiviiva momendil, sellepärast et saal, mis toetab ja armastab muusikat, on noortele muusikutele kindlasti väga-väga teretulnud nähtus. Meenub omaenda õpiaega Peterburi konservatooriumis jaama selle väike saal või ma olen seal nagu seda kutsuti oma imelise atmosfääri, imelise akustikaga, et igaüks, kes läheb lavale, noh, see ei ole lihtsalt eksamid, ega see ei ole lihtsalt õpilaste kontsert ja see on sündmus. Selles saalis kõlab muusika, nii et ma kujutan ette, et ka kõik muusikaarmastavad inimesed, kes kindlasti saavad üliõpilaste kontsertitel käima ja ükskõik mis kontserditel käima, et nad saavad sellest nii palju juurde tulevad siia, siis saavad jälle omakorda õpilased juurde, kuna neil on olemas päris seal, kus on ka päris publik ja päris niukene, õige atmosfäär. Muidugi ma võin teile ainult kaasa tunda, sellepärast et kui nad siit lähevad, siis ära mõtlevad, et ma nüüd lähen ja siin on näiteks n linna kultuuri ajas entusiastliku kohalikule publikule, siis muidugi šokk, võib-olla metsik, loomulikult. See on suurepärane kasvulava ja imeline inspiratsiooniallikas ma olen, ma olen täiesti Pahv. Ma olen sügavalt liigutatud, sest tõesti, see on pärl, mitte eesti pärl, vaid see on pärl meie Põhjala regioonis, kus ometi hiilgavaid kontserdisaale nii suuremaid nagu Göteborgi juhul kui vana kontserdimaja ja ja Helsingi uus muusiki TALO ja aga see on midagi erakordset, sellepärast siin, et ta on teistsugune, ta on mõnes mõttes traditsioonilisem, siin ei ole püütud teha mingisugust revolutsiooni saali asetused, ühel paralavadise polo, publik ei ole mingisugust sellist ümberringi hõlmavat asjandust, et seal traditsioonilises tagab teatud traditsioonilise kõlakultuuriga. Samal ajal siin laval on võimalik, nagu me täna nägime, on võimalik noh, näiteks suurt trummi pekstakse, kas tõusta ja ikkagi see suurt trummi peksta, see ei ole õige sõna. Suure trummiefekt ja löökpillid efektid on sageli šokiefektile, see peabki nagu seljaaju kaudu toimima. Ja väga paljudes saalides tuleb kogu aeg seda taltsutada, et ei saagi nagu õiget nüanssi mängida selle tõttu, et see läheb liiga koledaks liiga paljuks. Kõik mu peitub, aga siin tundub eriti proovide käigus akustik madalikuga Räägeelsed ei, ei lähe kuskil nagu midagi ei lähe kaotsi, muud Need efektid toimivad, et saal sobib nii Parockile kui ka ja ma ütleks ka kirikumuusikale veel varasemale Grigoriaani korra all ja kui soovite ja jaga nüüdismuusikale alates sooloesinejatest, kuni ütleme nii keskmise suurusega, orkestrite, nii et me väga suur orkester siia lavale õnneks ei mahugi ja selles mõttes on kõik hästi paigas. Karin Sarv oli laval interpreedina Mängida oli väga hea, kuulis ennast koolis teisi ja oli ega aru saada, kuidas heli läheb saalia, kuidas ta sealt tagasi tuleb. Aga kui palju muutus seal siis, kui tuli publiksusse? Ma ütleks, et ei muutunud eriti sellepärast, sest et ma küll ei tajunud. Aga see võib olla ka natuke seotud sellega. Ta oli ikkagi esinemisolukord. Et see lihtsalt ei parega seda kõike nii väga tähele, aga ütle, see on uus saal, uue saali juurde käib see ikka viimasel hetkel keegi kuskil veel kopsi pea puuri pea veab juhtmeid. Kui palju teil oli siin tegelikult võimalik teha? Proovi sellises nii-öelda esinemiskeskkonnas? No ega ei olnudki, sest minu meelest ikkagi kogu aeg keegi kuskil just nimelt puuris või koplis või turnis ülipikale redeliga niised. Dirigent ütles, et lapsed, ärge vaadake, sest see oli tõeliselt hirmus vaadata. Et selles mõttes hea ikka viimse hetkeni nad siin pingutasid. Mis sa arvad, mida see selles koolis õppivatele interPrientidele, see tähendab, et nüüd on selline saal. Ma loodan, et nad saavad päriselt aru, et kui hea saal ja millised võimalused neil nüüd on. Sellepärast, et see saal on just täpselt õige ja vajalik, mis oli meil puudu, ta ei ole suur, ta ei ole väike, tan just täpselt varas ja olla koolis, kus on selline saal, on lihtsalt suur privileeg. Ma loodan, et nad väga saavad sellest aru. Minul on väga hea meel tervitada enda kõrvale Eesti heliloojate liidu esimeest Märt-Matis Lille ja tahaks küsida kohe algul helilooja vaatevinklist milliseid uusi võimalusi, selline uus kontserdipaik võiks pakkuda eesti heliloojatele ja nendele, kes heliloomingut praegu õpivad? No ütleme nii, et hea saal on helilooja jaoks nagu ülioluline, sellepärast et eriti noorele heliloojale, et see pilt on ju, mis su teosest avaneb. Akustika mõjutab seda väga palju, kaks asja, mis mõjutavad esitus ja saal ja kui üks nendest nagu logiseb, siis eriti noorena on raske aru saada, et kas probleem on nagu iseendas või, või siis nagu nendest komponentidest ja tundub, et see saal võiks nagu eriti nüüd sellel esmakuulamisel tundub, et just nagu väiksema koosseisuga ka muusika jaoks võiks olla nagu, väga-väga sobilik ja hea kontekstis, et ega neid selliseid saale meil nagu ülemäära palju kindlasti ei ole. Aga täna kuulasite siin üsna saali esimesest otsast EMTA sümfooniaorkestrit ja koori, kuidas siis sümfooniaorkester siin kõlama lõi? No vot, pean seda natukene seedima, mulle tundub, et ma istusin võib-olla natuke liiga ees, et ma olin kolmandas reas ja sellised nagu valjemalt kohad ikka natukese läksin nagu lukku, aga selleks, et midagi põhjapanevat nagu arvata, ma arvan, et ma peaksin istuma taga ka ära, et siis ma nagu julgeks nagu olla öelda, et üldiselt üldiselt selline väga mõnus klaar kõla, aga jah, et sellised väga tugevad ja, ja kiirkohad just kus, ühesõnaga kus on väga palju, toimub veni dünaamiliselt kui, siis nagu nootide rohkuse mõttes. Mulle tundub, et seal mingid piirid tulid nagu ette. Aga samas peab ütlema, et muidu tundub see kõla siiski väga selge ja kõik soolod olid niivõrd hästi kuuldavad. Igatahes ma loodan, Märt-Matis, Lille, te saategi oma teoseid siin saalis kuulda ja saate siin tõesti veel palju käia. Akustik Linda madalik ütleb, et tal on pühalik tunne selles saalis istuda ja toob esile saali omapära. No ma arvan, et saali teebki eripäraseks just sisearhitektuurne lahendus, meil oli kavas selline lainetav vorm, seda me teadsime ka, et me teeme ta puidust ja niisuguste pinnavormidega saali kahtlemata ei ole Eestis teist. Ja teine eripära on see, et siin on lava kohal tehtud niinimetatud võttud akustiline pill. See on painutatud pleksiklaasist süsteem ja selle ülesandeks on toetada muusikuid, kes laval esinevad, kui on näiteks orkester või mingi suurem koorikollektiivid, siis muusikut kuuleks 11 hästi, et see on sest oluline muidu lagi on väga kõrgel, aga siis nagu toob natukese lae madalamale. Aga seda akustilist pilv ei ole Eestis varem olnud ja muidugi ma ei tea, kuidas muusikud selle üldse vastu võtavad, kas neile meeldib või mitte. Aga see pilv on liigutatav, nii et kui ei meeldi, siis võib ta tõmmata. Ja võib ka otsida sobiva kõrguse erinevate muusikakollektiivide jaoks, nii et need on üsna paindlik element. See on täitsa uus. Uue kompleksi ruumide ja seadmetega on kõige paremini kursis IT-spetsialist Peeter viltman. Siin majas on kindlasti selliseid sokke praegu inimesed pole jõudnud näiteks kuuenda korruse kuuendale korrusele liftide ülesse kuuendale korrusele aga kuuendal korrusel on selline, ütleme selline väike nagu sopp, kust saab siis nagu peaaegu näha üle vana akadeemia hoone, kuhu on siis maalitud Eesti muusika ja teatriakadeemia logo. See on selline väike, selline vahva üritus, mida paljud ei tea, aga loodetavasti ütleme aasta pärast, kui Google Maps on ülemlegendi Regio kaart, et siis Innar Järva Haldus, direktor, ott, Maaten juulis Maaten, mina, Peter vältmann, võtsime kätte sellise mõtte maaliks Eesti muusika teatriakadeemias suurelt katusele. Et kui kõik lendavad üle, siis nad teavad, millega on tegemist, kui on selline pompöösne suur hoone keset kesklinna, et see ei jääks nagu, ütleme varjuga, mitte nagu tänavapildis, aga tühjaks varjuga mitte ütleme õhust, kui lennuki üle rünnatakse. Ma tahaks öelda seda, et me oleme väga oluline osa Eesti kultuurimaastikul. Kasvatame näitlejaid. Me kasvatame muusikuid, muusikakriitikuid, ajakirjanikke, niimoodi olevale oleme nähtaval ka päris mitmeid-mitmeid aastaid mitte ainult nagu öeldakse tänapäeval slängis lives vaid ka pildis, Google märtsis. Tere tulemast Eesti muusika ja teatriakadeemia suurde kontserdisaali, sest te olete väga oodatud, sest et me oleme väga kaua planeerinud. Ja me ootame neid väga-väga-väga külla ja black box muidugi ka, sest et ka nüüd on muusikateatriakadeemia teatri ehk Sist, ütleme, lavaka osakonnal on suur võimalus teha teatrit nii, nagu seda tegema peab. Juubelipidustused jätkusid pühapäeval, mil promoveeriti neli uut audoktorit ning üks auliige avatud uste päevaga ja sügisfestivaliga, mil oli võimalik uue hoonetekompleksiga igakülgselt tutvuda. Samal ajal kui Eesti muusika ja teatriakadeemia pidutses, olid liidi sõbrad ja maailma lavadele oodatud passi ain Angeri fännid Estonia kontserdisaalis saades unustamatu elamuse. Ooperilaulu kõrval peab Ain Anger ülioluliseks liidi. Sellisel soolokontserdil klaver, hääl on võimalused hoopis teised on palju intiimsem, palju tundlikum, palju tundlikum, tempo ja, ja värvi mõttes, iga aasta on erinev ja anname, laulan teistmoodi kui täna ja aasta pärast laulan teistmoodi, et võtan needsamad laulud. Ja ma arvan, et laulja ise on nii palju muutunud, see ettevalmistus ei lõpe. Seal on jah sellised põnevad tekstid ja just nimelt sisuline just selline selline sõna otsime, värvi otsimine on seal väga tähtsal kohal. Ja loomulikult, mis mind huvitab, on, peab olema alati sellega jutustad stoori või mitte, mitte lihtsalt lilled ja liblikad, sellise pildi maalimine ja ka siin on väga paljud, ütlevad Prometheus siis Ell küünis, oodini merereis või kaks Grenoderi, need on kõik ballaadid, jutustused, seal on üks protsess, kus nad tulevad, mida nad teevad, see on selline põnev, see areng on täna, seal on erinevad värvid, erinevad karakterid sees ja eks seal ole natuke just ma võtan sellist ooperimaailma või sellist ooperirolle kaasa, et see, see on see, mis, mis mind köidab, võib-olla basse. Ka rohkem. Ain Anger andis Eestis kolm soolokontserdi Tartu Ülikooli aulas Tallinnas Estonia kontserdisaalis ja Kuressaare Laurentsiuse kirikus. Ja kõik need saalid olid välja müüdud. Neist kahte kontserti Tartus ja Tallinnas käis kuulamas Liivi Listra, kes meiega nüüd oma muljeid jagab. Haruldane võimalus kuulata maailma tippooperilauljat Ain angerjat mitmel järjestikusel kontserdil Eestimaal. No alguses tundus selline võimalus lausa uskumatu, sest me oleme ju kuulnud Aini ooperis, viimati kuulsin teda Viini riigiooperis Zakaria rollis Nabucas muidugi kõik Estonia etendused, kus Ain Anger on laulnud. Olen viibinud saalis. Oligi soov kuulda liidi õhtut sest me teame ju kõik, et, et Eestimaal sarnaseid Lilliidi õhtuid Pärdult harva on võimalik kuulda. Ja juba see tekitas suurt suurt huvi. Ja Tartusse sõit oli teadlik sellepärast et Tartu Ülikooli aulas teada-tuntud akustikaga tahtsin kuulata. Ta, kuidas suure laulja hääl selles saalis kõlab. Ja pean ütlema, et kui nüüd mõelda Tartu ja Tallinna peale, siis ere Taimad muljed, eredamad emotsioonid on seotud just nimelt selle ülikooli saalis kõlanud kontserdi suhtes, sest need häälevärvid, mille Ain oma pikas kahe poolega sooloõhtus kuuldavale tõi, see oli tõepoolest lummav. Ain on ise öelnud ju intervjuus klassikaraadiole, et iga kontsert on täiesti erinev. Iga liidi tus kindlasti ei sarnane erinevatel õhtutel. Ja tõepoolest seda sain kogeda. Lummas see dünaamiline diapasoon, millist pianist simat samas kõmisevat Fortett saime me kuulda sellel fantastiliselt kontserdil. Samas Tartu saal annab võimaluse kuulajale selles osas, et iga hääle väiksemgi nüanss on tegelikult kuulajal nagu peo peal. Ja need imeliselt kaunid peanud Se vapustavalt kaunitämbriline hääl, see ikka kuulaja hinge ja kõrva paitas parimal võimalikul moel. Kindlasti aitas kaasa siin Tartu saalis ka see, et kogu see kontsert oli tunduvalt intiimsem. Ain oli publikule lähedale ja see hetk, kui sa tajud, et see muusika sünnib siin ja praegu ta seisab su ees kogu oma vägevuses ja samas tulevad esile selles suures vägevas passi lauljas sellised õrnad toonid, et sellele mõeldes tõepoolest võin väita, et sellist kontserti ei ole mina oma elus kunagi kuulnud. Ja reede õhtul Tartu Ülikooli aulas oli kuulajatel selline elamus, et tõesti ilmselt sõnadest jääbki siin väheks. Repertuaar, mida me kuulsime nii Tallinnas kui Tartus, oli tegelikult kogu kava küllaltki morbiidsetel tekstidele loodud lauludest. Aga samas ma pean ütlema, et, et see ei mõjunud absoluutselt rusuvalt. Ma läksin rõõmukat laupäeval, kontserdisaali oleks läinud ka pühapäeval Kuressaarde, kui oleks piletit ei olnud, sest õhtud olid täiesti erinevad ja ma tartus eriti nautisin modest mussorski, surmad, tantsud ja laulud, seda tsüklit. Kuidas kõik need neli osa, milles on ju läbiv teema, on surm esimene osa hällilaul, kui sain nagu hällitas, nagu kiigutas seda, seda kõrges palavikus last, kellele õige pea koputab uksele see, kes on lõplik. Samas palka voodi, viimane osa, väepealik, millised metalse toonid, missugune tõeliselt karm heli kõlas kuulajani, kui ta kirjeldas seda, et kõik need sõdurid, et neid ootabki surm, ta esitas kogu sellest kli, mis oligi minu meelest Tartu kontserdi tipphetkeks oli teise kontserdipoole esimeseks teoseks. Kogu see tsükkel oli esitatud sellistes värvides. Et tekkiski tunne, et sul on see lapsuke, seal hällilaulus on sul kätel ta niivõrd suge stiivselt kogu selle muusika tõi kuulajani ja pärast mussowskit. Milline helgus, milline vapustavalt kaunis kantileen Tšaikovski romanss laga, Slowly hajuvassessaa, õnnistan teid, metsad, seade ain tõmbas üle terve saali nagu niisuguse väga hea tooniga kontrabassi või tšello tooniga selle saali helisema ja võttis nagu terve selle publiku publiku enda sülle. Erakordne meister. Ja kui ma meenutan, tan just mussorskit, siis milline partner oli pianist Kristin Potter Lund kellega seob aine juba üle 15 aasta koostööd Viini riigiooperis kui tehniliselt võimekas pianist ja samas olles Ainile tõeliselt suurepäraseks partneriks ülivõrdes võiks seda tuua tõesti iseloomustada. Ja kui ma räägin Tartu kontserti muu Sorskist veel, siis kahjuks publik ilmselt süvenemata kavasse plaksutas osade vahel, mis minu jaoks paraku seda tervikut tükeldas. Ja noh, sama toimus ju ka Tallinna kontserdil. Tahan öelda, et lisapaladeks valitud Tartus siis esimesena Tšaikovski ooperis Jevgeni oneegin kreemineaaria ja Villem Kapp. Tähendab Villem Kapi laulis ta küll nii nagu ei iial varem, kui kustub suvepäeva viimne vine. Ma olen nüüd hiljem järgi kuulanud laulupeo esitust, loomulikult seal ei saanudki tekkida sellist tunnet, nagu oli meie mõlemis saalis Tartus ja Tallinnas. Seal olid helivõimendused ja kõik muud asjad. Aga see, kuidas Tartusse kõlas, siis küll vähemalt pooled publikust kuivatasid põski, sest pisarad voolasid. Ain on uskumatu meister. Ta on suurmeister, aga et ta nii imeliselt, et võib liid esitada, see oli küll võrratu elamus ja annaks taevas, et kunagi veel eestimaal Saksaini kuulda just nimelt liidikavaga. Jah, nagu ma ütlesin, et kava tipphetkeks oligi mussowski surmatantsud ja laulud siis, meenutades suvist Pärnu festivali Paavo Järvi dirigeerimisel festivaliorkester esitas koos Ain Anger iga Mozovski surmatantsud ja laulud. Kui võrrelda nüüd neid kahte esitust, siis kindlasti Tartus, kus kõlas klaver ja hääl, jõudis kogu see muusika ja just nimelt solisti interpretatsioon, nii sügav interpretatsioon, palju enam kuulajani. Ja on ju teada, et muu Sorski on kirjutanud algvariandi klaverile ja häälele. See tundus küll olema ületamatu. See, mida me kuulsime Tartus, aga Tallinnas, kui nüüd mõelda Tallinna ja Tartu kontserti peale, et millises osas nad nagu nagu erinesid siis juba esimene asi, mis dikteerib interpreedi esituse, on see, milliste saalidega on tegemist. Üks on suur Estonia kontserdisaal ja teine on armas, intiimne Tartu Ülikooli aula. Ja loomulikult Tallinna kontserdilt meenub mulle kohe kõigepealt Schuberti surm ja tütarlaps. See sugestiivsus, millega Ain Estonia kontserdisaalis selle publikuni tõi, oli tõesti külmavärinaid tekitav ja Tallinna kontserti lisapala Schubert Andimusiik ehk siis muusikale seda siirust ja lihtsust selle laulu esitamisel olen ma kuulnud küll ainult üks kord elus. Ja seda küll salvestuse kaudu ja nimelt Georg Otsa esituses. Mingi eriline tunne tekkis seda esitust kuulates kui lihtne, kui siiras ja samas nii hingeminev, nagu oli see ain angerja esituses. Oleme tõeliselt õnnelikud, et eesti rahva hulgas on selline laulja nagu Ain Anger ja suure rõõmuga ootame järgmisi kohtumisi sellise solistiga. Edu, edu ja jõudu Ainile kõikideks nendeks rollideks, mis teda selle hooajal ees ootavad ka ja muidugi järgnevateks. Neljas. Armastatud võistlussari klassikatähed kuulutab välja viienda hooaja. Tänasest kuni esimese novembrini saab konkursile registreeruda saatesarja kodulehel. Noorte muusikute võistlus jõuab Eesti televisiooni ekraanile järgmise aasta veebruaris. Klassikatähed ootab osalema klassikalise muusika soliste vanuses 15 kuni 25 eluaastat. Lauljaid vanuses kuni 27 aastat. Kuue telesaate ja kontserdivooru tulemusel selgub tuleva aasta kevadel konkursi väljapaistvaim artist. Sarja lõpetab finalistide galakontsert koos Eesti riikliku sümfooniaorkestri ja dirigent Risto Joost. Iga konkurss toimub Eesti Rahvusringhäälingu ja Eesti Kontserdi koostöös. Eli. Viienda oktoobri helikajas oli juttu Ain Angeri soolokontserdist Eesti muusika ja teatriakadeemia uue saali avamisest muusika preemiatest 2019. Saali avakontsert ja muusikapäeva auhinnatseremoonia on järelkuulatavad klassikaraadio kodulehel. Saate panid kokku operaator Katrin maadik ja toimetaja Kersti.