Heligaja. Sel nädalal on heligajas arvustamisel Erkki-Sven Tüüri 60.-le sünnipäevale pühendatud ERSO kontsert, kahe kontrast, viiuldaja rarhild, Helsingi ja David Garretti maailm ning muusika ja helikunstifestivali üleheliavataktid. Saate algus toob aga rõõmusõnumeid Barcelonast, kus EBU koorikonkursil Let Piipas sing võidutses Kammernaiskoor sireen. Eelmisel nädalavahetusel toimus Barcelonas EBU koorikonkursi lätte beiblussing. Finaal konkursil laulis üheksa koori kolmes kategoorias ja esinejaid kuulas rahvusvaheline žürii, mille tööd juhtis vend Grönholm Taanist ja žürii töös osales ka eesti dirigent Tõnu Kaljuste. Eesti, kes eelmisel konkursil kaks aastat tagasi sai peavõidu kammerkoori Collegium Musicale näol osales konkursil ka tänavu ja meie esindaja kammernaiskoor sireen võitis täiskasvanute kategooria esikoha. Kammernaiskoor sireen laulis dirigent Nele erastuse juhatusel ainult Eesti muusikat. Ester Mägi. Evelyn Sepa ja Galina Grigorjeva. Dirigendi mõtted vahetult pärast kukkus. See oli kõva psühholoogiline töö, mis me tegime, et kuigi tegelikult me ei tulnud siia võitma, me tulime siia lihtsalt andma väga head sooritust, nii hästi kui me saame, kuidas me oleme kasvanud, meie oleme ise omale eeskujud ja proovime olla paremad iga päevaga ja me ootame huviga ja põnevusega, mis meiega edasi hakkab saama. Konkurss Let's Sing toimub üle aasta, koorid lähetab konkursile iga riigi rahvusraadio ning kontserti vahendavad kuulajatele EPAsse kuuluvad raadiojaamad. Finaalkontserdil oli esiettekandel ka maak Taimani uhiuus festivali hümn, mida esitasid ühiselt kõik koorid. Aga sellele järgnes saalis Kataloonia iseseisvumispüüdlusi rõhutav protestiaktsioon. Žürii esimees Sven Grönholm ütles pärast konkurssi, et kooride kunstiline tase oli ülikõrge ja konkurss ise pingeline. Poliitika tegemist kontserdisaalis Ben Grönholm Townis. EBU koorilaulu konkursile pressing tuleviku osas ollakse praegu aga pigem ettevaatlik. Ringhäälingute liidu poolt korraldatud kooriga kurss lehte piibel siin sai alguse 1960.-te esimeses pooles esialgu BBC eestvedamisel ainult Inglismaa kooride vahel, kuid kasvas juba mõne aja jooksul rahvusvaheliselt. Üheks olulisemaks koorikonkursi konkursi eesmärk on propageerida harrastuskooride esituses koorimuusikat raadioeetris. Konkursi üldvõitja ja hõbedase rändkarika uus omanik on nüüd Taani meeskor. Barbaras. Žürii töös osalenud dirigent Tõnu Kaljuste hindas eesti koorisireeni esinemist finaalis. Kaevaks kenasti, nagu spordis öeldakse, nägid oma tulemuse ära. Mis nende kategoorias nende kasuks mängib? Kes lihtsus ja helge algusester mäe teos oli väga päikeseline, ilus seal oli nagu minu jaoks nende ettekandes hea, et oli raam päikeseline, lõpp oli helgem. Siit on tore lihtsalt ära minna, et meil niisugune õnnestumine oli. Ja muusika on see, mis kõlab. Et raadio on ideaalne paik ja sellepärast raadiosse koonduvad tegelikult kõik muusikud muusikutega, kollektiivid lindistavad üle maailma, põhiliselt ikka raadiote säradele need põhilised kohad, sest ta hoiab nagu seda printsiipi. Aga kui ta raadiost väljub, siis ta on kohe teise valguse all, siis hakkavad mängima prožektorid, dirigentide pikkused ja emotsionaalsed kategooriad. Need, jah, kõik, mis kõlab, see on see kõrgmuusika. Sellised olid sõnumid otse Barcelonast heliga ja jätkab nüüd aga kontserdimuljetega. Resonants. Eesti riiklik sümfooniaorkester dirigent Olari Eltsi juhatusel tõi helilooja Erkki-Sven Tüüri 60. sünnipäeva eelettekandele tema viimaste aastate olulisemad sümfoonilised teosed. Neljandal oktoobril kõlas eesti publikule esmakordselt Solastalge ja tüüri kõige uuem oopus fantasma. Nende kõrval oli kavas Eesti vabariigi 100.-ks sünnipäevaks loodud üheksas sümfoonia müüthos. Erkki-Sven Tüüri sünnipäevale pühendatud sümfooniakontserdil käis saale Konsak Tüüri sünnipäeva kuul tegelikult päris mitmeid tema loomingule pühendatud kontserte aga ERSO oli esimene ja pühendas talle suure sümfooniakontserdi. Kas need kolm teost, mis sellesse kavva selleks õhtuks olid valitud olite sinu ootustele ehk siis tüüri viimaste aastate looming ja sellised teosed, mis tegelikult on juba tähelepanu pälvinud? Üheksas sümfoonia ja Salostalgia? Ma usun küll, et kava oli valitud väga hästi, esiteks Solostalgia, mis sai ka LHV autasu, aga et seda ei ole tegelikult ju väga palju mängitud, temast on olnud juttu aga mis suurte ja eriti ka mingisuguseid auhindu pälvinud teostega siiski sageli kipub juhtuma, eriti uue muusika puhul on see, et on see tähelend ja sellest nagu räägitakse, aga lõpuks ta ikkagi kuidagimoodi vajub nagu repertuaarist välja või sellisest püsin kavast välja see nüüd, et Solastalgia tuli ettekandele ja samas ka see üheksas sümfoonia, mida sai mängitud eelmisel aastal. Et minu meelest see on vastupidi väga tore, et on võimalik neid kuulda uuesti. Ja samas ju oli ka ettekandel esimest korda täitsa uus teos fantasmani, et minu meelest oli küll väga hea valik. Helilooja ise oli tegelikult sellel kontserdil natukene ka mures, et kas need teosed hakkavad 11 sööma ja kui ma mõtlen tõesti kas või neid aastaarve vaadates, millel 13 on valminud, siis ma kujutan ette, et need on isegi võib-olla samal ajal kirjutatud ja valmimisprotsessis olnud. Kas see oli oht, et need lähenesid liiga palju üksteisele, võib-olla ka juba esteetiliselt? Ja selline tunne võiks küll tekkida, kui vaadata teoseid ja koosseisu ja aastat. Aga ma pean ütlema, et kontserdisaalis mul tõesti sellist tunnet absoluutselt ei lekkinud kuigi oleks võinud selles mõttes, et tõesti üks helilooja, kellel on väga isikupärane käekiri kui on veel sama koosseis, et nad võiksid tõesti hakata 11 varjutama, et see mulje mulle võib-olla jäi hiljem tagantjärele, et kui ma kuulasin uuesti üle kodus et siis võib-olla natuke tundus, et kui midagi väga ühte auku, aga samas see juhtus ka esimesel kuulasin seda kontserti nimelt kaks korda ka pärast kodus, et jällegi teisel ülekuulamisel jälle ei olnud seda tunnet, et ma ei oska öelda, millest täpselt sõltub, aga kontserdil mul tõesti ei olnud, noh, nagu üldse sellist tunnet energia hakkaks kuidagi kuskilt ära kaduma, kui et tekiks selline küsimus, et miks sellised teosed, et võiks midagi vahel olla, veel minu meelest oli vastupidiselt, püsis kava väga hästi koos. Kõige uuem teos sel õhtul oligi esimesena ettekandele tulnud fantasmamis tegelikult Olari Eltsi dirigeerimisel on juba mõnes kontserdisaalis kõlanud aga väljalise reklaamid, et kui esiettekanne, sest Eesti riiklik sümfooniaorkester on olnud üks tellijatest, nii et siiski fantasma esiettekanne Mis mulje jättis? Kuna kontserdile eelnes ka väike vestlusring, kus siis Olari Elts, Erkki-Sven Tüür rääkisid Türi muusikast üldse ja ka ettekandele tulevatest teostest et siis oli juba nagu loodud mingisugune teatav pinnas selle teose kuulamiseks, Helmi helilooja kui dirigent mõlemad rõhutasid väga tugevat seost Beethoveni ka, noh, see tegelikult disainer Beethoven, lik mõtlemine on üleüldse tüüri muusikale väga omane ja ta on ka nagu väga selgelt võtnud selle sümfoonilised traditsiooni elujõulisust näitava või rõhutava positsiooni üldse muusikamaastikul. Aga nüüd selles teoses nagu ta on ise öelnud, et ta on kasutanud ka Beethoveni Coriolanuse avamängust teatavat materjali ei taha, ma ei taha, öeldakse, et ainult sellepärast, et et järelekuulamise. Ma kuulasin kõrvuti Beethovenit kui ka seda tüüri. Ja tegelikult oli küll kosta nagu mingisugune osaline sarnasus teatud nagu motiivide vallas. Aga see minu meelest. Ta ei ole üldse nagu esmane selle, mis puudutab tüüri ja Beethoveni sellist sarnast suhtumist muusikasse või et see konkreetne materjal noh, on lihtsalt mingisugune materjal, et minu meelest palju olulisem sellest konkreetsest materjalist on mingisugune mõtlemise viis, kuidas ehitada üles mingisuguseid väga suuri selliseid narratiivselt struktuure. Ja minu teede tüür üldse sellise tsiteerimisega või muusika Äärule ja tagasi vaatamisega ei olegi tegelikult tegelen, et tal on üks siis see arhitektoonika number neli, mis algab sellise klassikalise muusikastiili tsitaadiga, kus on nagu selgelt ühesõnaga selle muusika ja tüüri enda vahel mingisugune distants, et ma saan nagu aru tüüriale tüür, vaid ta teeb nagu midagi muud natukene. Aga minu meelest see on ka ainukene teos tema puhul, et kuigi tema muusika nii mõjutatud väga paljudest eri stiilidest ja progerokist ja vanamuusikast, aga jaa, sümfooniatraditsioonist loomulikult, aga et nad ei ole niiviisi välja nopitavad üksikuna peaaegu kunagi või et need ei ole sellised nagu puhtalt stiili mõjutuselt, vaid ta on kõik sünteesinud nagu mingisuguseks. Kas oma asjaks? Et jah, seda ta on teinud ka siin, et ei ole võimalik tõmmata piiri nagu Beethoveni tüüri vahel ka nüüd selles konkreetse teose puhul, kus me saame rääkida mingisugusest otseselt Petsonandilt pärit materjalist? Tegelikult kui selle Beethoveni avamänguga väga hästi kursis ei ole või kui see kõrvus ei helise, siis ei ole võimalik seda materjaliga fantasmast läbi kuulda. Et kas tegelikult see materjal arenes ka lõpuks millekski tüürile tema sümfonismile omaseks. Beethoven liku valget vist päris niimoodi teda ei olnudki, et ta oli algusest peale nagu mingisuguse muusikalise materjali embrüonaalses faasis, et ta oli juba algusest peale väga mingisugune tüüriasi. Et selles mõttes vist ma peaksin ütlema ei. Aga teistpidi jällegi, et kuna tüüri muusika ise on ju väga mingisugusele muusikalisele arengule suunatud, et siis jällegi ma peaksin ütlema ja mulle tundub, et ma jään nii ja naa juurde. Praegu. Aga lähme edasi. Ühele korralikule sümfooniakontserdile mõeldes oli ka programmis mõistagi instrumentaalkontsert. Ja eesti publikule kõlas esmakordselt salastalge mille esiettekanne toimus 2000 seitsmeteistkümnenda aasta detsembrikuus. Ja ma mäletan, et helilooja ise oli selle esiettekande järel Amsterdamis väga elevil, öeldes, et see oli tema selliseks heliloojaks kujunemise etapis üks märgilisemaid sündmusi. Küllap oli põhjus amsterdami kuningliku kontserte Pau orkestris. Ilmselt vaimustas teda ka solist Vincent kort, Frinud, keda nüüd oligi võimalus ka ERSO-s kuulata. Kas sina tundsid, et see võiks olla helilooja loomingu etapis märgiline teos? Sellel kontserdil oli see ettekanne ka väga hea, muidugi oli väga hea solist tõesti, aga noh, nagu üldse instrumentaalkontserdi puhul on väga oluline see, kuidas solist ja orkester nagu omavahel suhtlevad või hakkavad ja mulle just tundus, et siin see kuidagi läks väga hästi tööle, et seal on ka nagu orkestri puhkpillipartiid just mis, noh, nii ehk naa, nagu me teame, võivad olla suhteliselt keerulised või sellised komistuskohtadeks suurte orkestriteoste puhul, aga mulle tundus, et sellest teosest läks väga hästi nagu tööle see mingisugune kommunikatsioon Piccolo flöödisolisti ja siis just orkestri puhkpillimängijate vahel. See oli vähemalt üks selline asi, mis mulle väga meeldis. Et eks vist sellest tulenes ka koguteose kontseptsioon või idee, et solist on alati mingisuguste orkestri, jätkuvate protsesside Algatajaks, ja kas seda tegelikult on näha ka tüüri mingisugustes teistes teostes, kus on, ütleme võib-olla, kuna jah, seal võib-olla tõesti ei ole see häälte jaotus, et solist ja orkester, aga ühesõnaga, et on mingisugune hääl, kes on nagu see vasterboiskes paneb mingisugused protsessid nagu käima ja annab nagu sellesamase liikumise ühe mingisugustele teistele häältele ja mis siis kuidagi iseenesest nagu käib maha ja siis jälle sedasama ahel tuleb, algatab midagi uut, et mulle tundub, et mingisugune sarnane mõtlemine on tegelikult olnud olemas ka mingisugustest teistest teostused. Mis on nüüd selle Solas talge puhul, erilist on just see, et tegemist on väga suure koosseisuga ja just et Anismentaal kontsert ja väga-väga mahukas töö nagu, et hoida pidevalt üleval seda nagu võimet, et mitte lasta nagu sellel asjal kuidagi lõplikult maha käia, et ma arvan, et see võib olla allikas, selle teose üks raskusi, mis minu muljete põhjal ikkagi õnnestus väga hästi, sa imetlesid solisti, miks ta sulle meeldis? No nagu ma sain aru, et see ei olnud esimest korda talle, eks ole, teost mängida. Ilmselt see vist siiski väga hea mulje, et ta oli tõesti kogu sellest materjalist üle või et ta oli kogu selle teose väga hästi omandanud, et ei olnud nagu sellist noh, et ebakindlust või On mingeid viimasel hetkel enam-vähem valmis jõutud või noh, mulle jäi selline mulje, et on nagu ise selle nagu väga-väga põhjalikult läbi töötanud. Ka Tüür oma teose Annotatsioonis kirjutab väga pikalt sellest, mis alus talge võiks tähendada mingisugust ühiskondlikku ängi ja muret oma keskkonnad näiteks üldse loodusteemade pärast, aga mulle tundub, et see on nagu mingisugune paralleelmaailm ja ühesõnaga, et kogu see pealkirja taustalt kirjel kamine, et esiteks võimaldab heliloojal nagu väga selgelt öelda välja oma seisukoha. Ja põhimõtteliselt ma võin võtta selle positsiooni, et ma üritan seda teost kuidagi enda jaoks seletada mingisugust mitt muusikalist konteksti nende kaudu. Aga mulle ikkagi tundub, et see nagu väga otseselt see selle konkreetse teosega nagu seotud ei ole. See on muidugi võib-olla kõlab imelikult, et kui helilooja tegelikult on nagu mõelnud, et oleks, aga noh, see on selles mõttes laiem teema üleüldse, mis puudutab programmiliselt muusikat näiteks või mis ta nagu on, aga noh, mulle isiklikult tundus, et ta on nagu pigem mingisuguse sellise paralleelse liinina või ühe võimalik kogu variandina, kuidas teostada. Tõlgendada ja käime läbi ka selle sümfoonia. Tüüri üheksas sümfoonia oli taas ettekandel ja väga väikese vahega tegelikult kui me mõtleme Eesti heliloojate sümfoonilisi loomingut Estonia kontserdisaalis ta alles eelmise aasta jaanuaris, mängis seda Eesti festivaliorkester dirigent Paavo Järvi juhatusel ja nüüd ERSO koos Olari Eltsi ka. Kas sul tekkis ka kahe väga lähestikku toimunud ettekande vahel paratamatult ka mingid seosed või võrdlusmomendid? Selles mõttes just ei tekkinud vist, et selle teos esitamise kontekst oli natuke teine või et kui ma olin juba kuulanud kahte mingisugust tüüri enda teost, siis kuidagi mõju pisut teisiti. Kahtlemata loeb ka see, mis teosed on valitud üldse kava. Mis oli Olari Eltsi ja ERSO ettekande puhul sellist, mida sa välja tooksid? Alati, kui Olari Elts juhatab tüüri teoseid, et siis nad mõjuvad väga veenvalt, sellepärast et Olari Elts väga hästi tunneb tüüri muusikat. Ja isiklikult mulle on Eltsi tõlgendus sümpaatsem kui Paavo Järvi tõlgendustöölist, mis on, noh, ma arvan ka suuresti maitse küsimus. Aga võib olla, mis olid tegelikult kogu kontserti läbivalt selliselt tugevad jooned, mis puudutab nüüd dirigendi ja orkestri koostööd, et siis ilmselt ka see, mida Olari Elts ise ka mainis. Ta on jõutud tegeleda ka detaili tasandil, et seesama, mis ma tegelikult ütlesin ka solisti kohta, et see kehtib ka ERSO kohta, et ollakse sellest materjalist üle ja et jõutakse tegeleda mingisuguste selliste nüanssidega, millega võib-olla alati ei jõuta tegeleda eriti uue muusika ettekandmisel. Ja et vist ongi selline nagu üleüldine vabadus, noh ühesõnaga mingi väga hea energiaorkestri dirigendi vahel Ja, ega tegelikult Tersol ju liiga palju neid kavu ei ole, kus oleks läbinisti ainult uus muusika. Jaa, seda küll muidugi mulle on jäänud ka see mulje, et üleüldse igasugustele kollektiividele ja interprojektidele, et neile meeldib ka väga tüüri mängida ütleme, uue muusika kontekstis pigem neile meeldib mängida, tüürib võib-olla kui kedagi teist ja see, miks neile meeldib, on kindlasti osaliselt seotud ka sellesamase Beethovenit traditsiooni jätkamisega tüüri muusika interprojektile, kes on ju tegelikult kasvanud sellise klassikalise repertuaari pinnal. Et tüüri muusika on neile suhteliselt hõlpsalt kättesaadav või nagu ligipääsetav ja teine asi muidugi, et interprojektidel on seal ka midagi teha. Ühesõnaga, interpretatsioon rakendada puhtalt tehniliselt selliseid oskusi, mida ta on kõikide õpinguaastate jooksul omandanud. Et noh, väga tihti muusika puhul ju interpreet peab hakkama kuskilt täitsa nullist mingisugust asja leiutama. Aga mulle tundub, et tüüri muusika võimaldab ühesõnaga nendel Uibo omandatud oskustel ka mingisuguses võib-olla natuke uues valguses välja paista. Ja pealegi on tüüri partituurid väga selged ja väga hästi vormistatud ja aga võib-olla teine selline meeldivuse aspekt on ka persoon ise. Erkki-Sven Tüür on helilooja, kes väga meelsasti räägib oma loomingust kasvõi selle kontserdile eelnenud vestlusringe, nagu tema teostaandantatsiooni tekstid on väga põhjalikud ja annavad kuulajale nagu väga hea sellise juhise. Samas jätavad ruumi ka omaenda loo tõlgenduseks. Ja kui ma ütlesin, mõtlen tema kui persooni peale avalikus pildis meedias siis on ta alati paatne. Ja küllap see on üks põhjus. Arvasin ka, et aega tundub olevat väga meeldiv inimene ja mulle on jäänud selline mulje, et talle endiselt ka väga läheb. Kord vennatamatega kõikidele Lile õhtale läheb korda, kuidas nende muusikat mängitakse, aga, aga vist ka ikkagi see, et võimalusel on ikkagi ise proovides kohal ja noh, et see kindlasti ka mõju muusikutele kuidagi inspireerib mind. Aga võib-olla. Ongi nagu üks oluline aspekt nüüdisaegse helilooja puhul, et ta peab ka olema see suhtleja ja hea kirjutaja kõike muud selle juures, kui ainult siis nudi pildi kirjapanija. Kas tüür selles mõttes eristub oluliselt? Nojah, ma ei tea, oleneb, kellest meil on ju ka Jüri Reinvere, kes tahab olla nagu renessansi mõttes igal rindel tegutsev tüür muidugi on jätnud sellise mulje, et on ka just nagu meediale väga avatud ja ka mingisugust ühiskondlike teemadega, et mitte ainult läbi muusika. Aga teistpidi jälle on ta nagu ka sellisel professionaalsel tasandil ennast ikkagi defineerinud nagu helilooja, nagu suhteliselt üheselt mulle kuule, nendele jäänud küll selline mulje. Ma mõtlen juba praegu ka sellele, et kas tema persoon aitab nagu tema muusikale selles mõttes kaasa, et kui inimesed kardavad nüüdismuusikat kuulata, tulevad ikkagi Eesti riikliku sümfooniaorkestri kontserdile, mis on puhtalt ainult paari viimase aasta teoseid esitav, et siis et mis põhjusel nad tulevad, kas nad tulevad mõnes mõttes selle persooni pärast? Kindlasti kindlasti tullakse ka inimese pärast, aga noh, teistpidi nagu juba mitu korda maininud, et muusika on ka ikkagi ligipääsetav sellise klassikalise muusikakogemuse pinnalt. Tähendab, ma arvan vähemalt noh näiteks, et Arvo Pärdi kontserdile minnakse võib-olla rohkem nime pärast kui tüüri muusika kontserdile. Et ta võib-olla nagunii suur selline marketingivahend vist ei ole. Aga noh, kahtlemata mõjutab. Erkki-Sven Tüür on praegu jõudnud oma 60. eluaastani ja me ei tea, kui palju sümfooniaid ta veel tahaks kirjutada või milliseid teoseid. Aga kui me võtame need kolm ERSO kavas olnud teost, siis saale, mida sina, muusikateadlasena arved, kui vastupidavad need partituurid on võib-olla 50 100 aasta pärast kas ja millisena need jäävad ajas püsima? Sellele küsimusele on väga raske vastata, ma olen täiesti kindel, et nad hakkavad kuuluma eesti muusikat, Khanonisse on nagu selle eesti sümfonismi traditsiooni, et ühesõnaga Tubin ja Sumera ja tüür, et nägus, sinna liinida jääb kindlasti sisse ja ka maailmas on selles mõttes väga raske öelda, et eks see küsimus ju puudutab natukene sellist klassikalise muusikastaatust üleüldse. Oleneb, mis juhtub alaga ülepeakaela. Aga muidugi, kui nagu Glasgena muusika jääb elama, siis ma usun küll, et üüril on selles oma kohta või et ta ei ole sellega ainult mingisugune selline 2019. aasta nähtus, mis on tulnud kusagilt, et noh, nagu mujalt või just nagu selle ajaga seotud probleemidest. Ühesõnaga, ma arvan, et kui Glasgina muusika elab, siis elab tüüri sümfoonilised teosed, elavad. Erkki-Sven Tüüri sünnipäevale pühendatud ERSO kontserdist rääkis saale Konsap heliga ja fookuses on aga järgmiseks nädal aega hiljem toimunud kontserdisündmused. Norra viiuldaja rarhinud Hemsing andis hiljuti ühiseid kontserte koos eesti muusikuid tega ning vangis modernse viiuli kõrval ka norra rahvamuusikas armastatud resonantskeeltega hardangeri viiulit. Eesti riikliku sümfooniaorkestri dirigent Neeme Järviga tõi ta ettekandele poeetilise helikeelega Eduard Tubina esimese viiulikontserdi, millest on saanud üks viiuldaja absoluutseid lemmikuid. Ansambli Floridante muusikutega kontratenor Risto joostiga esitati aga mõni päev hiljem norra ja eesti rahvamuusikast ning Johann Sebastian Bachi teostest põimitud kava. Norra viiuldajat kuulas kahel õhtul Talvi Nurgamaa. Ragnhilt Helsingi on minu jaoks täiesti hoomatav isiklik side Tubina muusikaga ja kindel omanäoline visioon, kuidas seda kontserti mängida. Siinjuures võiks isegi igav õhtul midagi eraldi välja tuua, mis mulle meeldis näiteks see kui meloodiliselt ning samas reljeefselt esimest osa fraseeris. Samuti see kaunis lüüriline sisseastumine teises osas, mis tõesti oli väga võluv ja muinasjutuline ja samuti see bravuurikalt ja Tarantellalikult seda kolmandat osa mängis. Lisaks tulvas tema kogu mängust ilmatut energiat ja tema ajaloolisele, seitsmeteistkümnendast sajandist pärineva frantšescurutšeri riiulil on haruldaselt ülemheliderikas kõla. Samas jäi domineerima on minu jaoks pisut liiga jõuliselt ühtlase kiirusega vibraator ka mäng, mis kohati esimesse ossa kui ka teise osa algusesse sobis kuid muutudes kogu selle esituse kõlalise plaani suhteliselt üheülbaliseks ja millest muidugi mina üle ei saa, et Ühest küljest mulle meeldis, et kogu kontserdi interpretatsioon oli väga riskialdis selle iseloomustamaks näiteks on võib-olla see kolmas osa just kuid teisalt oli see soolopartii intonatsioon, mis kannatas just nende võetud riskide või kes teab, mille tõttu. Minu suhtumise lähtepunkt on küll see, et iga Tubina viiulikontserdi ettekanne rikastab eesti keelpillimängijate nägemust selle teose interPetsatsioonist. Samas selles konkreetses ettekandes oli installatsiooni viisi möödalaskmisi või apsakaid proportsionaalselt siiski nii palju, et see varjutas kogu elamust. Võttes arvesse viiuldaja sellist rahvamuusikatausta ja tema Ardingeri viiulimänguoskust, kas ta suutis ka Tubinas midagi rahvalikku välja tuua, et on ise öelnud ka, et see on käesoleval hetkel tema üks lemmik viiuliteoseid ja ta just tunneb, et klassikaline rahvamuusika on selles teoses väga tihedalt seotud, et kas võib-olla seesama vibraator, mingi stilistika võis olla püüd läheneda rahvalikult sellele Tubina viiulikontserdile? Mulle tundus, et see lähenemine oli pigem väga klassikaline, aga seal oli tõesti rahvamuusikast omast sellist hoogu, energiat ja just seda julgust võtta riske oma ideede nimel. Kuidas need teised teosed ERSO kontserdil haakusid Tubina viiulikontserdiga? Huvitav on see, et kõigepealt tuli ettekandele Richard Wagneri avamäng Polonia mida kantakse üldse väga harva. Ja see oli pigem selline Wagneri noorpõlveteos, mis meenutasime pigem Verdid kui maaklerit. Ja esimese poole lõpus veel peale Eduard Tubina peale publik kogu ülisooja vastuvõttu esitas Ragnhilt Homsing ka Sventseni romansi, mis on siis teadupärast ka norra helilooja, sobis sinna väga hästi ja seal on ka selline huvitav seosed. Tegelikult Wagner ja sensen ja tundsid teineteist, et siis tuli nagu ettekandele Wagneri kõige vähem tuntud teos ja siis tema sõbrasenseni kõige tuntum teos. Aga teises pooles oli jällegi väga huvitav kuulata maks reegerise serenaadi, mida Eestis ei ole üldse ette kantud. Reegli muusika muidugi pakub väga palju sellist mängurõõmu just mängijale. See on üsna selline vaheldusrikas, kõrva paitav, seal on väga ilusaid lüürilisi hetki selles muusikas. Ma ei oska sealt midagi konkreetselt välja tuua, mis oleks mind vapustanud või kuidagi intrigeerinud või reederi süvenenud, oli väga helge ja selline vaheldusrikas teos, kuid midagi jäi sealt puudu, millele ma ei oskagi nagu päris selgelt sõnalist vastet leida. See tegelikult juba mainisid Räkinilt Helsingi seda väga erilise kõlaga pilli. Huvitav on nüüd võrrelda, et kuidas kõlas Niguliste kiriku võlvide all võrreldes Estonia kontserdisaaliga, kas ta mängis seal sellesama pilliga? Ja ta mängis sellesama pilliga ja tõepoolest seal Niguliste kiriku Antoniuse kabelis, ta mängis koguni kahte pillijate, mängis viiulit ja ka hardangraph riiulit. Tegelikult ausalt öeldes mulle meeldis ta just haardega viiulimängijana. Võib-olla seda ka sellepärast, et mulle endale väga meeldivad resonantskeeltega Kelbylid ja Hardo viiul on just üks sellistest pillidest mis kasutab ka resonantskeeli. Sellel pillil on siis neli sellist mängukeeld. Ja siis lisaks on neli kuni viis resonantskeelt, mis kõlavad siis kaasa pilli mängimisel ja ennet resonantskeeled on kusjuures häälestatud nii, nagu meie teame, kriigi selle per kõndis veidi algust hommik et kui te seda kuulete, siis te teate seda kõige levinumad Harden Phili Just resonantskeelte halastust. Aga need viiulikeeled on ka natukene teistmoodi häälestatud. Tihtipeale seda häälestatakse hoopis nagu sekund kõrgemale. Aga samas on kaks ülemist keelt häälestatud klint. D ja siis alumine keel on nagu kvark. Mis tähendab, et alumine keel on A ja teine keel on mis tekitab veel lisaresonantsi just selle tõttu, et seal on oktav. Seetõttu see, kuidas haardel mingi viiul seal Nigulistes kõlas, meeldis mulle rohkem. Ja kuidagi Ragnilt oskas norra muusikat mängides väga hästi seda resonantsiga välja kuulata. Ja need kaunistused olid imelised, mis ta seda muusikat mängides tegi. Mulle meeldis ka väga, et nende kaunistustega oskasid haakuda Floridante muusikud. See oli väga nauditav, kuidas Villu härma need igasugused, selle ornamentatsiooni oma mängu kohe üle disja Niguliste kirikus oligi niimoodi see kontsert üles ehitatud. Norra rahvamuusika ja eestimaa vaimulikud rahvaviisid vaheldusid siis Bachi muusikaga. Ühest küljest oli see väga tore mõte ja minu jaoks oli väga nauditav, kuidas Saale Fischer mängis Bachi prelüüdi haamall ja samuti lõpus kõlas kantaat viides Teeduste sünde. Sa hoidu patu eest ja see kõlas ka tõesti väga hästi selle koosseisu esituses. Et seal oli siis Saale Fischer, klaasiinil Villu härma vihada kambal Ragne Helsing, hardangel viiulil ja laulis kontratenor Risto Joost. Aga seal vahepeal olid ka Bachi partiitest kaks sooloviiulile ja kurant ja tõtt-öelda need jäid minu jaoks natukene liiga rutakaks, oli küll tunda, solist kuulab selle polüfoonia välja, aga samas, et ta ei taju väga hästi seda Antoniuse kabeli, võib-olla akustikat, et seal võiks seda välja kuulamist veel rohkem olla. Ja võib-olla seega, et kui see soolkeeltega Arden küll viiul sobis barokkkoosseis on väga hästi, siis moderne viiul nii väga hästi ei haakunud just eriti, kui ta mängis soolot, et huvitaval kombel, kui oli tegemist seadetega või siis ka Bachi kantaadiga, mis oli ka tegelikult ju seade sellisele koosseisule, et siis sulandus moderne Bill väga hästi koosseisu, aga just need soolo pahhid nagu väga hästi sellega ei hakanud. Ma arvan, et tegemist on siiski väga karismaatilise Salistiga, tõesti see energia, mis ta ennast annab, ja musikaalsus on tegelikult see, mis publiku kohe kuulama tõmbab. Klassikalise muusika rokkstaariks tituleeritud viiuldaja David Garrett esines taas Eestis. 11. oktoobril Saku Suurhallis toimunud kontserdil sai fenomenaalse muusiku ja tema ansambli esituses nautida tuntud rokihitte kauneid palle, saade ja klassikalise muusika tähtteoseid popstaaride pagaliiniks ja viiulimängijate Jimi Hendrix. Eks nimetatud muusiku värvikirevat show'd jälgisid Tallinna muusikakeskkooli 11. klassi keelpillieriala õpilased Melissa Ots, Carretser. Mina ei ole varem käinud sellisel kontserdil, aga kuna ma ise õppinud viiulit, siis oli huvitav minu jaoks vaadata sellist Šõu viiuldajat ja samas samas nagu klassikaline viiuldaja, et jälgida nagu tema käitumist üldse laval ja kuulata teda, noh et ma ei ole teda enne nagu näinud. Alice laval oli kuus mängijat, sellel tüübil bänd oli selja taga ajas ja siis tema ise ja väga, aga oli muidugi valguses ju see oli tõesti selline vahepeal väga pimestav isegi vahel isegi, et vaatasite seda valgus-show'd rohkem kui teda ennast. See paistis nagu hästi silma, huvitavaid mustreid jooksid tagant. Lahedad nüansid. See video oli väga hea, aga ma ootasin seda, et ei annaks juurde rohkem seda energiat jah, seal videos debatis välja natuke rohkem nagu energilisem. Näiteks kui ta mängis neile Kariibi mere piraatidest hästi lugu, siis noh, taga jooksis nagu mereteemani ja siis mingise laev ja siis oli tema nagu seal keskel nii-öelda varjuna mängis ja siis jah, sealt varju, nõnda nagu mängis hoogsamalt, kui, nagu päriselt laval. Kohati tundus, et ta lihtsalt liikusid, oli ta käädi. Ta mängis viiulit ja ta veidi kõndis ringi. Noh, energiat liiga palju. Mina ei näinud sellele kontserti. Tal on ka praegu käimas maailmaturnee ja siin võib-olla et igal õhtul on kontsert kuskil erinevas riigis, et kas oli see teatud väsimuse märk? Võib täitsa vabalt olla, ma usun, et omast kogemusest ka, kui ikka iga õhtu kontsert on, siis lõppeksid poisid ära ja noh, see on igati arusaadav, eriti nii suurtel lavadel. Aga kas selle väsimuse all kannatas ka pillitoon või intonatsioon või intonatsioon oli, ütleme, on minu arvates väga puhas, et nagu ta mängis väga puhtalt ja noh, jällegi vaatan mõnes mõttes mingeid asju natuke teise pilgu alt, kuna ma ise mängin kabilly mitte halvustavalt, aga tava publiku, nagu ma arvan, see läks väga hästi peale. Ei oskagi niuksed rokilood ja siis inimesed nagu elasid kaasa ja plaksutasid ja hõiskasid ja karisid ja ja siis tal oli ka ühe kitarristi, iga ta nägu täiesti kuidagi läbi. Exceli lahe seik, kui David Garrett mängis nagu viiulil mingeid asja teedeeesse kitarrist nagu laulis need järele. Et see oli päris lahe nagu suhestumine, kitarrist laulised uskumatult puhtalt järele, siis olid päris kõrged noodid ikkagi. Minu arust kõige puidumasin, mis mind pani kohe kaasahaaravalt vaatama, oli see, kui ta tuli lava ette ja kutsus ühe inimese antud juhul vaikse tütarlapse lava peale. Ta mängis nii-öelda temale noh, tihtipeale seda liiga palju ei näe. Pigem hoitakse rahvaga mingisuguseid teatud distantsi, aga kas see oli spontaanne või seal kokkulepitud, selline näitemäng? Laps kyll kindlasti ei teadnud, siis ta oli väga ära ehmatanud seal laval, siis ta ei osanud isegi nagu öelda oma vanust. Ta ütles oma nime ära käskisite vanustes teda ta nagu detaili, pigem nagu ära ehmatanud seal laval ja siis teistes, kui vana see laps või selle siis seitse kaheksa midagi sellist, see oli kindlasti väga huvitav ja lahe asi, mida rääkida tulevikus, kui sa oled väike laps ja see kindlasti ja väga hästi meil, ma arvan, sellega või seda lihtsalt öelda seda, et et kõik on inimesed ja me võime üks, kes ise ka väga ilusti ka suhelda ka lava peal, et kajastada klassikalist muusikat noortele, anda märku, et viiul ei ole ära kadunud meie vaenlaste ära loodetavasti ka tulevikus. Mis sellistel kalaseni, mida David käret mängis, ta ise ütles, ütle, armastab rocki ja see on ta põhižanr, mida ta tahab mängida. Ta mängis väga seinast seina muidugi, aga nagu ma aru sain, siis rokkide talle väga meeldis. Samas näiteks ta tegigi vahel hädebiicii teose, mis see oli väga ilus, siis ta tegi seda koos klaveriga ainult. Aga jällegi mind jah, nagu häiris, et see ei olnud jällegi akustiline versioon sellest, et seal tuli välja see viiuli nagu see Rockilik, ela kileküla veidike, et et see ei läinud jah, nagu klassikalise muusikaga nii hästi kokku sellises võimenduse võimelise pärast, pigem jaa, võib-olla isegi liiga valjult oli, võimendas veidike üle selle klassikalise loo ajal minu arvates võimendatud akustiline viiul ei kõla liiga hästi suures saalis, kuna akustiline viiul on pigem hea, siis kuidagi akustiline. Aga ta kasutas ka elektriviiul, mis kõlas hoopis teistmoodi ja minu arust palju paremini. Ta oleks võinud seda isegi nagu rohkem kasutatud ja kasutasid seda ainult kahel hooajal. Et see läks, nagu seda rokeilikust rohkem välja toonud, võib tegelikult väga lihtne põhjus olla, ma arvan, et see võib, lihtsalt oligi see, et propageerime just pigem seda klassikalist muusikat ja et ongi klassikaline viiul, et me ei suru peale elektriviiul olemasolevale. Sest et seda tuleb igalt poolt. Ma mõistan, et kui me kastaks ainult elektripille, siis noh, see klassikaline kooliski hakkabki rohkem kaduma, kuigi me mängimegi ainult trikkide pillidega siis tegelikult klassikalisi pilliga saab ka tegelikult noh, kõike teha ikkagi. Et sa saad igasugu stiilis sellega tegelikult mängida ja kuigi noh, antud juhul kõla kannatab nii suures saalis kõla väga suurel hulgal ka natuke. Aga David kärbet Teil ei ole mitte mingi tavaline pill, tal on Stradivaari ja nagu ma kuulsin teie käest, siis tõepoolest oli see tal Saku Suurhallis ka laval kaasas ja ta näitas seda publikule, mängis sellel pillil. Kas te päriselt usute sellist radiaatorit? No eks me ei tea seda kunagi, sest et noh, nii suure ja kalli pilli olemasolu nii väikses riigis on suht ebatõenäoline, ütleme nii, et ka võimelised, et ta ei olnud nagu väga kõla vahest niimoodi aru saada, sest võimendus oli nii suur ja kõike leidsid Rockilikult lood ja lihtsalt ei kuule, vaata seda kõla vahet sellises olukorras ära. Et tõesti ei oska öelda, kas see oli kindlasti väga tummine ja ta kõlas nagu hea viiul, aga kas tööstulistradivaari noh, tal on kindlasti veel teisigi häid viiuleid. Ja ta vahetas vahepeal Pille vaatas ainult elektripilli vahel. Ta lihtsalt üks hetk ütles, et ta mängib nüüd ühe loostradinaarijaid, ma täpselt ei mäleta, mis lugu see oli, aga ta tõstis välja ja ütles, et see on nagu tradivaari. Ja siis ta mängis sellega ära ja siis ta vahetas ära jälle. Kas lisaks nendele rokklugudele oli ka midagi tõeliselt klassikalist kavas? Pigem oli klassikalisteks lugudeks valitud sellised aeglasemad rahulikud lood, sest kui klassika ongi aeglane, rahulik ja ainult ilus, kurb, liiga palju virtuaalsust joonud just klassikaliste lugude puhul blokil sel juhul vastupidiselt oli kõik asjad selles category soomlased. Eks ta mängis käinud kaks klassikalist lugu ja kui võtta neid ilusate lugudena, mis peaksid kõlama nagu üliilusti, siis see kõla nende lugude juures ei olnud minu jaoks piisavalt pädev, et ma tahaksin seda aga iga päev kuulata, et pigem ma kuulen juba teistsugust muusikat, selle kõla ei olnud minu jaoks piisavalt hea. Kus oli võimenduse pärast tõenäoliselt ma ei usu ealeski, et see tuleb pillimängust või mängustiilist eest, ma olen ka lugenud ja ta on ikkagi nagu väga hea mängija nii klassikalises muusikas kui ka nagu seda on ka näha. Nägu tema tehniline pool. Tegigi mängleva vili ilusti või oli näha, et kõik noodid olid ikkagi puhtalt selles, et ma ei saa öelda nootide koht, mitte midagi, olgu ta võib-olla oli natukene noh, et näpud võib-olla liiga kiiresti liikunud, aga see on noh, väga loomulikuna. Tõenäoliselt ta lihtsalt tuli just lennukiltena. Kui teil igaühte kontserdid on, siis tõenäoliselt kõik oleneb ka inimesest, kuidas ta ette valmistub ja kuidas ta ennast erinevates olukordades tunnel soolaks jätab. Mis ikkagi on sellise crossover muusiku fenomen, miks inimesed käivad David Garretti kontserdil? Popstaarid on ju alati palju palli, tuntumad kui noh näiteks klassikalise muusika mängijad, see ongi see, et ta teeb viiuliga igasuguseid erinevaid, mängib kogu aeg, nagu topeltkeeltel mängib, nagu teeb akorde. Nagu kõik see nagu huvitavam inimestele pakub see nagu lõbu ja huvitav on kuulata lahedad lood, sest nagu paljud inimesed ei suuda kuulata klassikalisi teoseid, suuri kontserte, et need ongi lühikesed lood ja kaasahaaravad väga suur osa, mis mõjutab, on see reklaam, mis tema juures on tehtud. Ta sata neid muusika videosid, mis on ülikvaliteetsed. Praegu kuuled kõik noodid ilusti ära ja neid noote on palju ühe loo jooksul ja eks tegelikult, kui palju inimesi kohale tuleb, oleneb ju ainult puht tõenäoliselt ikkagi reklaamist ja mida on kuuldud mitte sellest, kas ta mängib maailmatasemel kõrgel või keskmiselt et seal tuleb juba reklaammängu ja kui hästi on seda viidud läbi. Taolisi crossover, artiste ja klassikat, popmuusikat, sulatavaid, muusikuid on teisigi, näiteks kas või do tšellas Carretuid, kui sa peaksid võrdlema oma varasematest kontserdielamustest, siis mis on David Garretti puhul võib-olla selline puudujääk, mis to tšellasele on olemas. Ma saan aru, et nende kontserdist olid sa väga vaimustunud. Võib-olla puutub asi selles, et ma mängin tšellot ja mulle meeldib selle rohkem kui veel, sest et minu jaoks ta kõlab ilusamini kõige võimendatult, see oli ka võimendatud, aga minu arust kõige suurem vahe oli see, et Suitcherlase energia oli uskumatu tegelikult ja ma olin täiesti lava ees ja mul hakkasid käed värisema sellest, kui palju energiat nad suutsid anda, lihtsalt nii suurele rahvale oli see oli üle mõistuse minu jaoks. See ei olnd kahjuks võrreldav David Garretti, kes sa lihtsalt kõndis ringi laval, kuigi, kui me mõtleme, et seal vangid istuvad noh, tehniliselt peaks olema vähem ruumi selleks liikumiseks energia andmiseks, aga atriul Chelas ületas minu jaoks kõik piirid, mis oleks üldse ületada. George puhul on seega lahedad mängijad kahekesi käratali tegelikult. Ta oli üksinda seal Laan bändele jällegi taga. Vahepeal ta tundus kuidagi hästi üksikuna seal keskel aga tšiillased nagu seal on kaks tšellot ja nad suhtlevad hästi palju omavahel ja teevad koos lugusid ja ühele näiteks saade teisel viis on ju, et see on nagu lahe kuulata muidugi kõigi juurde arvestada see väga keefiri, mis nende juures on ka nagu on nagu raske jäljendada ei olegi võimule, kellele lihtsalt kohale minema kuulama. Aga lõpetuseks, kas midagi? David Garretti kontserdilt te ikkagi võtate endaga kaasa ka oma muusikuteele Te olete noored? Kujunevad muusikud. Kas seal oli midagi õppida ja muidugi mina jälgisin üritamine tehnilist osa ikkagi. Et see mind hämmastas ikke kudesse poogna liikumine ja kõik need vasak käsi, kuidas liigub ja kehitan hästi sujuvalt ja vabalt ja see ongi tegelikult loomulik. Andis mõtteainet, oli see, et kui palju Ta pani ikkagi tundma, et sa oled väga kõrgele kvaliteetsele ja eksklusiivselt kontserdile Saku Suurhallis, mis on väga suur juba iseenesest lihtsalt ühte viiulimängijat, kuula, mis on ka minu arust nagu okei, okei, oleme siis kuulame hääle juba see mõte sellest, et see nii suur saal noh, pani tundma, et okei, ma lähengi väga kvaliteetsele kontserdile. Mina kui muidugi Plasklil muusikuna natukene ootasin rohkem, aga ma arvan, et kindlasti andis väga palju teadmisi ja noh, kuidas enda kontsertide läbi kindlasti juurde. Kui David käret nüüd kahe aasta pärast peaks uuesti Eestisse tulema uue kavagedest kontserdile läheksite? Ma ütlen ausalt, et ma nii vaimustuses temast ei ole, aga huvi pärast jällegi tahaks minna näha, kuidas ta on arenenud ja kas tal on palju uut repertuaari ja kindlasti kindlasti vähem. 16.-st 20. oktoobrini toimub heliüleste tasandite muusika festival üle Heli mille eesmärk on uurida muusika ja heli tähendust ning seoseid teiste kunstivaldkondade ja ümbritseva keskkonnaga. Viiendat korda toimuv muusika- ja helikunstifestival avastab heliruumi vahelisi seoseid seekord suuremalt kui varem. Muljeid üleheliesimestel päevadel kuuldud ja nähtud heliinstallatsioonide ste kontsertidest Egavad Tõnis Jürgens ja Kärt Kelder. Mina käisin siis Kanuti Gildi saalis, kus ülehelikorraldas eksperimendid horisondiga vol2. Eelmine aasta nad olid samuti seda teinud ja seal esinesid siis elektroonilist muusikat viljelevad artistid, nagu näiteks Vandroin Ko, Sander Saarmets, Aivar Tõnsov ja see nägi ka ERSO, muusikute kammerkoosseisu keeteri Juhan Vihterpalu ja Liis viirat. See oli küll minu arvates pigem kui klassikaline kontsert, kuid mitte selles mõttes ainult klassikaline, sest loomulikult peale instrumentaalosa instrumentaalpillide olid laval ka arvutid ja muusikud ise ka lõid uskumatult kihvt helisid või imelisi helisid, mis arvas, et võib-olla ainult arvutilooks, kuid seda tegid tegelikult siiski orkestri liikmed. Võib-olla kui ma tõstaksin esile esitusi, siis mis mulle tohutult meeldis ja Mul oli minu jaoks esmakordne, oli Liis Viira motion Huebin dialoog, mida esitasid siis Vambola Krigul, Timpanil ja Triin Krigul viiulil. Mis selle esituse puhul oli imeline, oligi see, kuidas siis Timpani ning viiulimängija ei vaadanud mitte noot vaid nootide asemel olid diagrammid või pildid ja siis väga suur kiitus tegelikult kuulub kunstnikule endale sellepärast et kõik need pildid, mis broitseeriti siis seina peale linale täpselt selle järgi ka muusikud ise lõid helisid, et sa kuidagi tunnetasid tavaliselt seda, mis pildi peal vastu vaatas ja selle emotsiooni ja tunde tekitamine on minu arvates väga oskuslik ja sellega siis said mõlemad Krigulid väga hästi hakkama. Mis veel muljet avaldas, oli siis kasvataja magaja loodud siis eetri poolt ning esitajateks vokaali poole pealt olid Marja-Liisa plats, Anna Hints ning elektroonikaga abistas siis Ann Reimann ja löökpillidel oli Vambola Krigul, Farfil Liis Viira ja video oli siis teinud Tenku. Ja see oli väga imeline kooslus, just sellepärast see rääkiski sellisest kasvamisest teekonnast. Eesti looduspildid olid hästi maagiliselt kuidagi kokku nõelutud sobitatud ja kui sa kuulasid seda muusikat ja vokaali taustal, siis viitsinud mingisugusesse transi. Et ma ei ole nagu seda ammu kuulanud või kogenud kontserdite puhul, kus ma olen täiesti välja lülitatud kõigest, mis mu ümber on ja ma kuidagi sulandunud sellesse tegelasse, tegelikult seal ei olnudki otseselt nagu tegelasi, aga mina nägin selles videos sellist nagu elu tärkamist, et ma täielikult sulandusin sellesse sisse tänu siis tõesti lauljatele ning ka instrumentaalpillide mängijatele. Ning võib-olla, mis ma selle kontserdi puhul, sest mina ikkagi pean seda kontserdiks esile tõstaksin, tugevusena ongi just see oskus nõelaga kokku, kui mingil määral erinevalt tunduvad muusikaosad, et siis salongi arvutid, mis tundub selline külm kõla, siis sulab vokaal, mis jällegi soojem ja instrumentaal, mis noh, võib-olla mõne inimese jaoks ongi ainult Estonia kontserdisaalis kostuv, et nende kuidagi ühte sobib, mine ja siinkohal peab ka esile tõstma seda, et ERSO ja kõik teised muusikud ka ju lõid need palad konkreetselt selle kontserdi jaoks. Et oli näha, et nad olid väga hoolega läbi mõelnud, mida nad esitama tulevad ja noh, üldmulje tervest kontserdist on küll väga Selle kontserdi fookus oli ikkagi eeskätt helil aga kui palju oli see seoses ruumiga ja selle sündmuskohaga Kanuti gildi saaliga, et see festivali ikkagi tänavu aastal on väga selgelt püüdnud leida neid ruumi ja helivahelisi seoseid, kas see seos oli seal olemas, solistide ruumi oskuslikult ära kasutatud? Käisin eelmisel nädalal vaatamas ka ühte etendust seal proovietendust ning lugesin hiljem selle konkreetse etenduse kohta kommentaari, kus nuriseti akustikale Kanuti Gildi saali ruumid ei ole alati kõige parema akustilise kõlaga, mistõttu näiteks esineja tekst jääb siis kuulmata. Kuid eile ei tekkinud kordagi sellist tunnet, et midagi oleks puudu, et minu arvates oli Kanuti Gildi saalis akustiline kõla väga hästi sobituv ning arutasin ka teistega, et ainuke asi, mis oli puudu, oli see, et pinkide asemel ma oleksin saanud lebada põrandal sulgenud silmad ja see oleks viinud täiesti teise maailma täiesti transise muusika oli võimeline tekitama sinus tunde, et su hing lahkub kehast, vaid see, nagu see külgetõmbejõud lahkub. Et sa oled võimeline hõljuma koos nende helidega seal ruumis, et selle koha pealt ma arvan, et heli ja ruum selle kontserdi puhul on küll väga õigustatud kirjeldus ja ruumi kooskõla tekitas ka kindlasti Tenko loodud visuaalid. Et see ka mingil määral sulatas seda kõike tervikuks ning vahepeal tekkis isegi tunne, et tahaks ainult neid visuaale silme ees näha ja muusikat kuulata, aga võib-olla see oleks liiga intensiivseks muutunud, sest vahepeal see pildikeel nõudis vahepeal ikka kõrvalevaatamist, et läks natukene jah, intensiivseks. Aga sellel samal päeval neljapäeval käisid uudistamas ka heliinstallatsioone üleheliraames. Kas need ka kuidagi haakusid, sellesama kontserdiõhtuga, tekkis seal mingisuguseid seoseid. Kindlasti Martin Rästa installatsioon, mõju vald, see haakus samuti ruumiga väga hästi. Võib-olla tehnilisest poolest, ma ei ole kõige pädevam siinkohal rääkima, sest mulle tundus väga keeruline masin, mida sai siis ise ka katsetada. Ja kui ma jõudsin sinna installatsiooni vaatama, siis autor ise ka mängis, et seal oligi näha, kuidas käepositsiooni liigutamisega muutus ka heli ja kuidas sa saidki mängida sellega, et ta haakus väga hästi sellesse ruumi, keha on ju ka tegelikult ruum ja oma keha liigutamisega liigutad ruumi ja sellele vastaski heli, mis seal tere ministris oli. Lisaks siis terve pime tuba, kus oligi valgus ainult selle theremini pea lõi ka mingil määral müstilise aura ümber. Et selle koha pealt ma kindlasti soovitan seda installatsiooni vaatama minna ja julgedega ise natuke katsetada, et mõista, kui eriline on heli ja kuidas tõesti me suudame heliga manipuleerida. Muusikahuvilised, kes tahavad rohkem oma piire avardada, mitte jääda kinni ainult elektroonilisse muusikasse või siis lauludes instrumentaalmuusikas nendel kindlasti tasuks neid ülehelikorraldatavaid üritusi külastada, sest noh, seal sa näed, et helidel tegelikult ei ole piire, et sa saad nii palju teha erinevate muusikaliste instrumentidega häälega arvutiga kõik toetavad teineteist ei pea olema niimoodi, et mina kuulen ainult ühte või mina toimetan ainult teises genes, vaid tõesti üleheli tundub minu jaoks koht, kus kõik anoteelisele ulatavad käe näitavad edasiminekut, mitte kinnijäämist samasse žanrisse. Et võib-olla üleheliseostatakse liiga palju ka elektroonilise muusikaga? Ja noh, kindlasti nagu suur koht üle helil on elektroonilisel muusikal, aga minu arust Aivar kõntsa teeb väga head tööd, et ühendada ja ka teised muusikud, et seda huvitavamaks muuta ja eks see on ka kindlasti põhjus, miks üle Heli hakkab nüüd toimuma iga kahe aasta tagant, et seda kava veelgi Rammusamaks muuta. Et mina igatahes ootan põnevusega, mille kõige peale ülehelikorraldajat siis tulevad selle järgneva kahe aastaga. Lisaks Kärt Kelderile külastas üle Heli festivali ka Tõnis Jürgens. No mina jõudsin käia avaõhtul raadiomaja esimeses stuudios kuulamas loengut Kvatro raadioajaloost ja kuulamas kontserti, kus esinesid siis SSS ansambel, ehk siis Sten Saaritseja Svensas nitski tandem ja hiljem ka Eesti elektroonilise muusikaseltsi ansambel ema, nagu nad seda ise kutsusid. Järgmine päev käisin vaatamas, eksperimendid horisondiga, vol2. Lisaks kontsertidele ma siis käisin vaatamas ka Martin Rästa installatsiooni mõju vald ja Timo Tootsi ja Aivar don soo koostöös tehtud hargnevate helides stuudiot. Viimane oli siis Rahvusraamatukogu muusikasaalis kaheksandal korrusel. See on ruum, kus ma ei olnud kunagi varem käinud ja esimene neist Martin Rästa installatsioon oli Kanuti Gildi saali keldrisaalis. Ma alustan pigem siis tegelikult sellest neljapäevasest kontserdist, et üleheli puhul noh, ütleme, et siin festivalil nüüdseks nähtud päris palju sellist läpparid taga tehtud muusikat Vaino läppari kaante taga, et kus nagu kuulaja või vaataja jaoks, et suuresti varjule see, et mida need muusikud seal siis tegelikult teevad, et just neljapäeval seda kontserdi vaheajal osade sõprade-tuttavatega arutasime või noh, mul endal tekkis selline tunne, et tahaks nagu näha, et hea juba seegi, kui keegigi nuppu keerab või mingid heeblid lükkab, aga tahaks kuidagi nagu noh, täpsemalt võib olla osa saada sellest, et kuidas siis läppari muusika tegemine käib nagu või noh, ma ise olen sellega veidi kokku puutunud, aga mõtlen sellise, ütleme hüpoteetilise imaginaarne kuulaja vaatevinklist just ja need installatsioonid, mida ma nüüd täna vaatamas käisin, noh, on heaks täienduseks selles mõttes, et nad annavad ka mingisuguse kokkupuutesellega või mingisuguse käega katsutava kujutluse siis festivalikülastajale, et noh, kuidas neid helisid on võimalik kokku vorpida, noh seda eeskätt just Timo Tootsi installatsiooni mõttes, kus siis Aivar Tõnson Nosele helidega varustanud annab võimaluse nagu ise ka selle kõlaruumi tekitamisega tegeleda. Ja Martin Rästa installatsioon on niisamuti interaktiivne, aga riivab võib-olla rohkem või mis riivab vaid otseselt puudutab esoteerika teemat, kus on võimalik nagu käežestide abil võluda selliseid erinevaid helisid välja otseses mõttes, nagu sihuke kõlamanamine kätega. Et seal on selline sensor poodiumi sees, aga see kaardistab siis kolmemõõtmeliselt käte liikumist. Põhimõtteliselt jah, läheb, läheb nagu võlumiseks seal, aga Timo Toots installatsiooni puhul on kasutatud noh, tema loomingust tegelikult tuttavlikku flopiketaste motiivi, et kuulaja külastaja või siis interaktsiooni osaleja, ütleme saab erinevaid kettaid võtta ja laadida siis sellisesse jooksasse andmebaasi põhimõtteliselt siis juhuslikult oma suva järgi mingeid helisid. Kui kõlamaastike panna neid niimoodi kihiti üksteise otsa ja liigutada seda heliga ruumis ringi, et seal on neli kõlarit, ehk siis on Kvatro fooniline heli ja külastajal on võimalik, siis seal mingisugune oma Praegu nende asjade põhjal, mis ma olen külastanud, üks asju, mis on kindlasti mulje jätnud, ühesõnaga ülehelifestivalile on iseloomulik siis, et just kuidas nagu heli ja ruum panna omavahel kokku kõlama. Ja ühest küljest ilmneb see selles, et festivaliüritused on hajutatud mööda linna laiali väga huvitavatesse kohtadesse, et noh, paljusid asju külastades võid sattuda kuhugi täitsa uude kohta, kus sa varem käinud meil on minu jaoks Timo Tootsi installatsiooni pole, oli see Rahvusraamatukogu muusikasaal et ühest küljest on iseloomulik, siis linnageograafias selline hargnevus ja ruumi ja heli kooskõla. Teisest küljest, aga ma ütleks, et tänavusel festivalil jäi silma see, et kui on pandud omavahel kokku kõlama just praegu vägagi aktuaalsed keskkonnateemad ja samas ka elektrooniline muusika sellises rohkem nagu nishi suundumustes sihuke digitaalne müra ja keskkonnateemalised visuaalid kuidagi nagu digitaalne ja orgaaniline on pandud nagu omavahel dialoogi, et see kõige teravamalt tuli esile neljapäevases kontsertkavas, kus paljud palad, kui seda saab nii nimetada ühesõnaga heli- ja visuaal jah, mängisid kuidagi niimoodi kokku, et see, see orgaanilisus nagu tuli välja teine asi ka, et avaõhtul see mainitud Sten Saaritsejas Sven ses nitski tanden, et nemad otseselt tegelesid siis sellega, et lindistasid, loodushelisid niimoodi välitöökorras, aga seejärel ütleme sellise digitaalse mängu käigus muundasid need muidu looduslikud helid lausa tundmatuseni, nii et tegelikult see, mis siis nende etteastes kõlasele lõpuks pigem tuttavlik just sellise elektroonilise muusika vallas. Nüüd helid kuidagi nagu meenutasid pigem midagi sellist, mis oleks kuulnud kusagil klubis või, või lihtsalt kuulates nagu elektroonilist muusikat kui sellist, et see orgaanilises oli sealt justkui noh, pea täienisti kadunud, et see heli oli niimoodi ära moondatud ja nagu Stensaarid sissejuhatuses mainisid, et nende eesmärk oligi kuidagi tähelepanu pöörata praeguse aja tendents ka, et toimub nagu mingit sorti siirdumine ühest vallast teise mida, noh, ehk võib-olla siis kõik tajuvad, et eks, eks see on praegu selline populaarne teema ka, mulle tundub eriti just võib-olla kaasaegses kunstis selline keha ja digitaalsuse vahelise suhte uurimine, aga et SSS ansambel siis otseselt tegeles sellega ja helis ja mulle tundub, et see on nagu festivalil üldse olnud see aasta omamoodi selline Al hoovav vektor. Kui lihtne oli sul kuulajana selle muusikalise poolega kaasas käia eriti kui saal on pime ja seal toimuv on võrdlemisi staatiline ehk siis inimesed arvutiekraanide masinate süntesaatoritega, mõtlen ka seda elektroonilise muusika ansambli osa, kes oli isegi nagu paigutatud tegelikult publiku vaateväljast eemale. Siis ansambel ema, just ma ütleks, et nende puhul need helid olid natukene nagu mängulisemalt või kogu see nende ansambli ma ei tea, kontseptsioon, võib-olla veidi mängulisemalt kõlarite laialipaigutamine ja see, et igal artistil oli oma kõlar, tegi selle kuidagi jah, teravus tähelepanu, võib-olla, et kust üks või teine heli parasjagu tuleb. Versus see, et kui on üks artist, kelle hallata on kogu see ruumiline sfäär noh, ühesõnaga, et see sõltub jah, see sõltub vist ikkagi noh sellest, et mis helitusele kuulajana meeldivad. Kuidas artist nendega manipuleerib, et mõnedel juhtudel mul ikkagi läheb tähelepanu rändama või et ma hakkan omi mõtteid mõtlema, kui muusika on ka selline noh, väga nagu troon või Ambientne. Sest ta viib ikkagi kuskile nagu sisekaemuslikele tasanditele, aga, aga see on, ma arvan, täitsa okei, selles mõttes. Võib-olla kõrvutatakse ta hiljutise kogemusega ka esmaspäeval toimunud sunno kontserdil kus sai noh, circa 90 minutit järjest kuulatud müra ja, ja väga paljud müra niimoodi, et Vene Teatris toolid värisesid ja ja see oli noh, tõepoolest nagu öeldakse, et voolav nois ehk siis siuke mürasein ja väga vali seejuures, et naljakal kombel, kui sellega lõpuks sai ära harjutud, siis ma tuvastasin seal kontserdil korduvalt päris pikalt, et kuidagi avastasin, et see müra lõpuks võttis täielikult enda sisse mässis kuulajat endasse nagu sellises malbesse sooja üska. Olles selle kogemuse pealt, et just hiljuti tulnud kuidagi võib-olla isegi otsisin sarnast asja, aga ülehelikontsertidel ja kohati sellega leidsin ma arvan, et just see tähelepanu laialilaskmine sellisel drooni või, või mürakontserdil ütleme on hea võimalusest, et aeg maha võtta, mingis mõttes võib-olla muidu tundub, et kogetu midagi tegema või jälgima mingisuguseid asju, aga kui keegi on rahulikult oma arvuti taga ja ekraanil on kas rohkem või vähem loodusega seotud visuaal ja see hellimis parasjagu tuleb, on selline noh, küllaltki nagu ühel noh, võib-olla see kõlab veidi kohtlaselt, aga justkui nagu ühel foonil kulgev ja ühe nagu hektariga mängimiseline helide maastik, et siis see annabki võimaluse kuidagi lihtsalt mõtiskleda selle müra sees. Kas tänavuses ülehelikavas oled sa märganud mõnda sellist ruumi või heliruumi kooslust, mida sa oled väga oodanud, mis on tõeliselt uus avastus? No mind ennast vist kõige rohkem huvitabki, see, mis toimub seal kopli ulmas, mis on vist uue Loomingu Maja akronüüm Kopli 93 aadressil, et mul pole aimugi, mis koht see on. Ja ma arvan, et seda kooslust ma ootan ehk kõige rohkem. Ja ühtlasi ma näen ka, et pühapäeva õhtul on ministeerium vaskjalas Rae koolimajas ussiaugu teel. Sõitsin suvel jalgrattaga mööda, sealt imestasin, et seal on koolimaja. See on väga huvitav koht, kus kontserti teha, või siis sellist kontsertõhtut või kuus ja kui töö on väga hea, tee nimi ka see töö on tõesti selline, noh, nii palju kui ma olen seal sõitnud, siis ta on väga sihuke vingavonka kulgev tee nagu ussi roomamine, umbes põnev koht kindlasti. Mis mõtted sul sellega seoses tekivad, et ülehelinüüd ja edaspidi hakkab üle aasta toimuma? Ja hiljuti ju uitfestival Tartus läks ka selle biennaali süsteemi peale üle tahaks veidi kontsentreeritumalt oma programmi kokku panna ja et see korraldajatele endile ei oleks nii kurnav ka. Kui on selline festival, mis iga aasta võtab eesmärgiks leida uusi lokatsioone, kus üritusi korraldada ja ikka kuidagi lükata seda kogemusliku horisonti veidi edasi siis kui korraldada seda iga-aastaselt, siis lõpuks ma kujutan ette, et võib tekkida küll selline momente, tundub, et nagu kvaliteet kannatab. Mitte et ma ütleks, see selle aasta festival kuidagi on, on kehvem kui eelmiste aastate omad, aga ma arvan, et korraldada sellist asja üle aasta annab võimaluse programmi veel tihedamaks teha. Et muidugi on kahju, et ei saa iga aasta käia üle helil, kui ta nüüd läheb selle üle aastase süsteemi peale, mida ma tegelikult ei teadnud, et juhtub. Aga ehk on siis lootust, et ülejärgmise aasta ülehelifestivalil on vooruks midagi eriti vinget. Viimati kuulsime muljeid festivali üleheliesimestelt sündmustelt. Kommentaare jagasid Kärt Kelder ja Tõnis Jürgens. Heligajas olid seekord arvestamisel ka Erkki-Sven Tüüri 60.-le sünnipäevale pühendatud ERSO kontsert, mida külastas saale Konsap pragnhild Helsingi ülesastumised Estonia kontserdisaalis ja Niguliste kirikus, mida käis kuulamas Talvi Nurgamaa ja rokkviiuldaja David Garretti. Värvikirevat show'd jälgisid Melissa Ots ja Garrett Sepp. Rõõmsaid sõnumeid Barcelonast, koorikonkursilt lette Piipassing, vahendas Marge-Ly Rookäär. Heligaja on taas eetris täpselt nädala pärast ja keskendub siis otsa kooli 100.-le sünnipäev lavale. Seniks soovin kõigile ilusaid muusikaelamusi. Mitmed täna jutuks tulnud kontserdid leiate järel kuuletavana klassikaraadio kodulehelt. Meeldetuletuseks ka kõikidele noortele muusikasõpradele. Veel on võimalik end registreerida telekonkursile. Klassikatähed 2020. Helikajas oli täna teiega, Johanna Mängel.