Tere hommikust. Olen luteri kiriku vaimulik Toomas Paul ning pean selle nädala hommikupalvused. Täna on jaanipäev, ristija Johannese sünnipäev. Kes oli ristija Johannes väge kõrbe prohvet kõva sõnaga mees, kes ei kartnud kedagi. Kartmatust sai talle saatuslikuks. Kui ta noomis ka maavalitsejat nelivürst Heroodes tema skandaalse naiste vahetamise pärast pandi ta vangi ning viimaks raiuti pea maha. Johannes ei käinud mööda Jeruusalemma tänavaid, nagu muistsed prohvetid vaid elas kõrbes nagu metslane. Ta riided olid kaameli karvust ja ta niuete ümber oli nahkvöö. Ning ta sai rohutirtse emetsmet. Eelses küsis rahvahulkadele, kui Johannes oli heidetud vangitorni mida ta õige tahtsite näha, kui te läksite välja kõrbe kas tuules kõikuvad roogu. Ja mida te siis tahtsite näha, kui läksite välja. Kas pehme riidega rüütatud inimest? Ennäe, pehme riidekandjad on kuningakodades. Või mida te siis tahtsite näha, kui te läksite välja, kas prohvetit? Jah, ma ütlen teile. Te nägite hoopis enamat kui prohvetit. Tõesti, ma ütlen teile, naisest sündinute seast ei ole tõusnud suuremat ristija Johannest. Kõik prohvetid ja seadus on ennustanud Johannest saadik. Ja kui te tahate nõustuda, tema on Eelija, kes pidi tulema. Näib, nii, et just Johannese äärmine karmus oli ligitõmbav sõnum temast jõudis kõikideni nii et tema juurde tuldi kogu Juudamaal ja pealinnast, Jeruusalemmast. Kui tulnud olid oma patud üles tunnistanud, ristis Johannes Nad Johannes ütles rahvale, kes oli tulnud, et lasta ennast ristida rästikute sugu, kes teid on hoiatanud, põgenevad tulevase viha eest. Kandke nüüd meeleparandusele kohaseid vilju ja ärge hakake iseenestes ütlema. Meie isa on Aabraham. Sest ma ütlen teile, jumal võib siinsetest kividest äratada Aabrahamile lapsi. Kirves on juba pandud puude juurte külge. Iga puu nüüd, mis ei kanna ilusat vilja, raiutakse maha ja visatakse tulle. Johannes pakkus viimast pääsemise võimalust enne hukku enne kui tuleb messias, kellel on risk labidas käes, et puhastada oma rehealune ja koguda nisu oma aita agana taga põletada kustumatu tulega. Johannest eristab aga teistest meeleparandus jutlustajatest see, et ta ei piirdunud südames toimuvaga vaid lisas sellele mõjuva välise toimingu pattude maha pesemise. Verb bapto tähendab kreeka keeles sisse kastma ja baptiitso kastma pesema, ristima. Sellest tõvest on muide tuletatud ka baptist. Johannes kastis vee alla need, kes oma patud üles tunnistasid, et neid puhtaks pesta. Enda patuseks tunnistamine ei ole endastmõistetav. Inimene tõrgub reeglina süüd omaks võtmast nii kaua kui saab. Küllap see nõudis julgust ka tollal astuda teiste seast välja ja liituda puhastavat toimingut vajavatega. Paarkümmend aastat tagasi, kui armulauaga jumalateenistusi peeti Eesti luteri kirikus vana korra kohaselt kutsuti need, kes lauale tahtsid, tulla jumalateenistuse, algul pihitalituse ajaks altari ette. Tollal ei olnud tavaks, et kõik kirikulised saavad niisama lihtsalt püha õhtusöömaajast osa. See nõudis seismist, ettevalmistamist ja südame ning meeleläbikatsumist ja puhastamist. Altari ees seisvatele pihilistele öeldi pihikõne lõpus. Alandagendid nüüd jumala palge ette põlvili heites ja tunnistage temale südamest oma patud üles. Ma tean, et selline teiste eest enda patuseks tunnistamine ja põlvitamine nõudis parajat eneseületamist ja mõnigi jättis sellepärast armulauale tulemata. Nüüd enam ei kutsuta pihiajaks altari ette. Ja enamikus kirikutes ei küsita ka pingis olijatelt. Kui see on teie kõigi tõeline tunnistus ja palve, siis koste ja. Praegu on armu kuulutus üldine kõigile kõigile neile, kes kahetsevad, ja neile, kel pole midagi kahetseda. Aga võib-olla oleks siiski parem, kui kõigepealt raputataks ristija Johannese kombel inimesed patuunest üles. Nii nagu mõne helisamagi kuulsa äratusjutlustaja kogemus näitab, ei peleta see, kui ta on läbini aus, inimesi eemale vaid on just see, mida inimene vajab. Issand, Jeesus Kristus, sa jumala talges maailma patud ära kannad, halasta meie peale. Luba tulla oma poolikuse armetusega, sinu ettepuhastaja pühitsema vaimuga. Teemeid vabaks vigade koormast. Aamen.