Tere päevast, head kuulajad. Mina olen toimetaja Ivo Heinloo ja tänane helikaja on pühendatud Georg Otsa nimelise Tallinna muusikakoolile. Nimelt nii nagu Tallinna muusikakool ja ka Eesti muusika ja teatriakadeemia iga otsa kool tähistab tänavu sajandat aastapäeva, kuna kõik need kolm kooli kasvasid välja 1919. aastal asutatud Tallinna kõrgemast muusikakoolist saates kuulame selle majaga seotud mälestusi ja räägime sellest, milline on kool tänasel päeval, aga arutleme ka pisut tulevikule, sest pärast erinevate koolide ühendamist paari aasta pärast Luuakse Tallinna muusika- ja balletikool ja otsa kool oma praeguse nime all lakkab tegutsemast. Eliga ja otsa kooli 100.-ks aastapäevaks anti hiljuti välja raamat mis sisaldab kokkuvõtlikult kooli ajalugu ja samuti kooli õpetajate ja vilistlaste registrit, samuti väga palju tänuväärset fotomaterjali. Raamatu autor on koorijuht ja muusikapedagoog, Enn Oja, toimetajad, äli Ann Klooren, Katrin puur ja Virge Joamets. Nagu rääkis raamatu esitlusel Enn Oja, sai suurem osa raamatumaterjalist kokku juba tegelikult 10 aastat tagasi. Siis mul need pensioniaastat kätte jõudsid, siis anti mulle viiteid ka, et oleks vaja möödunust midagi kirja panna ja siis ma kirjutasin tõesti pidevalt üsna pikka aega, aga millegipärast tollasele juhtkonnale ja, ja tollasele tegeles, konnale ei meeldinud või lihtsalt oli see raamat nagu natuke puudujääkidega, kuigi nüüd ma pean tantse läbi vaatama veel, aga mulle tundub, et ma oleks võinud selle paremini teha. Aga kas see. On eriline otsa kooli vaim on nüüd, kas te olete? Olen jõudnud selgusele, milles see seisneb või kas on üldse selline asi olemas? Mul on isegi keerukas natuke rääkida sellest see otsa. Kooli vaim on muidugi olnud kõik need aastad siin ja mul on tunne, et see ka jätkub. Ma olen siin aastaid muidugi töötanud 30 aastat, tähendab siis kool tuli just siia neisse ruumidesse see oli 53. aastal. Ja mina tulin paar aastat hiljem. Aga see on väga sündmusterohke ja, ja väga palju rõõmu pakkuv ajajärk ja ma usun, et need inimesed, kes said muusikalise hariduse, need on viinud ka meie elu ja meie kultuuri edasi. Nüüd on kasvamas uus põlvkond, seda ma muidugi vähem tean. Ma loodan, et me need traditsioonid jätkuvad. Raamatu ilmumisega oli väga tihedalt seotud otsa kooli poolt ka kooli klassikalise muusika õppekogukonna arendusnõunik ja tšelloõpetaja Lembi Mets. Keegi pidisid kooli poolt olema see inimene, kes otsi kokku viib meie osakonnajuhatajate õpetajate ja siis nende tegijate vahel, et rohkem selline vahendustegevus, ehkki ma ise kirjutasin ka mõned lõigud, aga seda, kus materjali muutkui, tuli potsti potsti postkasti ja seda tuli üle vaadata ja siis edasi saata ja siis tagasi, kui saadeti uuesti üle vaadata, jälle edasi saata teises suunas. Et seda oli päris palju, seda lõbu, jah. Õudselt hea meel on tõesti, et see 100 aastane ajajärk on nüüd niimoodi kaante vahele pandud, eks me siin omavahel arutasime ja ka seal esitlusel ju üks toimetajatest ütles, et täiust ei ole võimalik saavutada, seda lihtsalt ei saa kõiki andmeid kätte. Ei saa neid inimesi kätte, kellel võib-olla andmed oleksid. Aga südamega on ta tehtud ja selles mõttes on hea meil. Ja ka kõik see mälestuste jaga fotode kättesaamine ilmselt oli omaette tegemine. Mõnede fotodega oli päris nalja, et sa otsisid vanemaid inimesi, kes tunneksid kedagi ära, kes siis omakorda võib-olla tunneks kedagi ära ja ja siis oli vaja pildi allkirju ja siis ei teatud, mis sündmus oli ja no ühesõnaga, see oli päris põnev urgitsemine. Ja see on ka selles mõttes märgilise tähendusega, et tegelikult enam selliseid raamatuid sellisel kujul teha ei saa. Edaspidi noh ja see on muidugi teisest küljest, aga kahju, aga samas on tõesti õudselt hea meel, et see periood ja see on tõeliselt pikk ja uhke periood, see 100 aastat selle koolielus ja ma ei arva, et meil midagi halvemaks läheb, et meil kindlasti muutub palju ja võib-olla algul harjumatu, aga me saame siis alustada uut sajandit. Ja muidugi ei saa, rääkimata jätta ka otsa koolijuhiga Ivo Lille. Me räägime täna, 28. septembril, mis ongi see päris õige otsa kooli sünnipäev ju. Just omal ajal, kui see kool asutati, oli see värskelt selliste haritud meeste initsiatiivil kokku pandud kool ja sellest on aja jooksul saanud need kaks erinevat kooli, aga need sidemed endiselt on väga tugevad. Ühendavad meid siis Georg Otsa nimelise Tallinna muusikakooli ja Eesti muusika- ja teatriakadeemiat. Nii palju muljeid otsa kooli aja raamatuesitluselt, mis toimus 28. septembril. Täpselt see kuupäev ongi otsa kooli sünnipäev. Väga paljud Otsa kooli praegused õpetajad on olnud ka selle kooli vilistlased ja mõnedega neist kohe varsti rääkima hakkamegi, aga enne kuulame natukene muusikat. Olen tänasesse saatesse valinud muusikaliseks vahepaladeks katkendeid ühelt väga meeleolukalt otsa kooli rütmimuusika õpilaste kontsert lavastuselt Tallinn 67, mis toimus teisel ja kolmandal mail 2000 seitsmeteistkümnendal aastal Vene kultuurikeskuses ja millega tähistati 50 aasta möödumist Eesti kultuurilukku. Läinud 1967. aasta džässifestivalist. Kuulasime siin katkendit muusikalist Tallinn 67, mille idee andsid otsa kooliõpilastele muide kontrabassimängija ja kauaaegse õpetaja Toivo Undi loengud. Toivo Unt on otsa koolis õpetajana töötanud juba aastast 1981. Aga otsa kooli astus ta juba 15 aastasena tänapäevases mõistes 15 on ikka pehmelt öeldes titt, et seal ei ole veel midagi eriliselt välja kujunenud, mingeid arusaamise ja suunasid ja nii edasi. Aga meie põlvkond oli kõik sellised. Ehala oli ka 15 16 Joala, Lembit Saarsalu räägin Praat läbi muusika poolest ja paljud teised seal, küll aga tänapäeval õpilaste keskmine vanus või ütleme, see, kui tullakse otsa, kooli tullakse muidugi paralleelselt ka gümnaasiumiga. On jah pisut tõusnud ja teadlikkus ja arusaamine suundumus, kuhu ja milleks see on absoluutselt muutunud. Ja mis on nüüd ka, võib öelda, et nagu uus tendents on see, et meil on juba mitu aastat astunud otsa kooli rütmimuusikaosakonda muusikud, kes on juba lõpetanud akadeemia klassikud ja kellel on ka magistrikraad juba käes, kuid ei pea paljuks tulema ka esimesele kursusele rütmimuusikat õppima. Ja, ja neid on siin meil nii mõnedki juba. Eks see on selline silmaringi küsimus ka paljuski ka vist ma arvan, see on jah, eelkõige silmaringi küsimus, ma toon lihtsalt väikse näite, kui meelest sanan teatri orkestris oli ja on ka praegu välismaalt tulnud noored muusikud. Loomulikult nad on eelkõige klassikud õpetanud ka magistrikraad ja kõik, kuid on kuskil Euroopas võetud üks aastakene džässmuusikat ja võtame kasvõi kaasaegne Eesti muusika, selle interpreteerimine ja sellest arusaamine igal juhul tuleb kasuks, kui vaadata natukene laiemalt vaatamata sellele džässmuusika üldse improvisatsiooniline muusika ja Klaskele, need on täiesti erinevat filosoofiat tegelikult, kuidas läheneda muusikale ühele või teisele stiilile, siis igal juhul see tuleb kasuks. Aga kui teie oma õpinguid otsa koolis meenutate, siis kuidas need kulgesid ja millised olid tähtsad momendid seal siis, kui mina õppisin, alustanud ühes 66 siis loomulikult ei olnud mingit rütmimuusikaosakonda, vaid see oli puhas klassikalise muusikakool, küll aga näiteks harmooniat andis meile helilooja Uno Naissoo. Ja igal juhul me saime temalt, et sellist õpet, mida tavaline klassikaline harmoonia ei hõlmagi ja no ega sellest palju aega ei läinud, kümmekond aastat, kui moodustati ka rütmimuusika levimuusikaosakond, nimetasin hästi palju. Et jah, minu ajal oli veel, tol ajal oli helilooja Lembit Veevo, eks ole, me teame paljusid heliloojaid, kes olid meil seal tol ajal õpetajad ja kes olid samal ajal ka väga head levimus ka heliloojad, igal juhul. Aga millal te ise hakkasite õpetama otsa koolis? Ma olen väikeste vahedega olnud esimest korda ma alustasin 1981 ja siis ma õpetajana basskitarri ja hiljem üheksakümnendatel ja kahe tuhandete aastate alguses siis juba loomulikult kontrabassi ja võtan jätsconcer passi ja hiljem kui levimuusika rütmimuusikaosakond sai väga tõsise suuna ja tänu meie esimestele sellistele professionaalselt haritud levimuusikale. Ma mõtlen selline põlvkond nagu Siim Aimla ja, ja nii edasi, et siis hiljem ka ansambleid. Ja mõni aasta tagasi, sest on vaja üks, kuus aastat tagasi. Tolleaegne direktor Aarne Saluveer tegi mulle ettepaneku hakata õpetama eesti muusikaga, mis on, selleks on ikkagi muusikateadlased muusikateoreetikud. Aga ta julgustas ja ma leidsin sellise oma metoodika ja oma tee, kuidas Eesti muusikat loomulikult paralleelselt siis nii klassikat kui ka rütmimuusikat, nii et ma ei oskagi öelda praegu, kui suur protsentuaalne ühest või teisest on. Aga ma väga naudin seda ja mul on väga toredat õpilast, see puudutab siis muusikaajalugu ja aga mitte ainult ütleme niimoodi, et kõik, mis siis selle ümber toimus ja viiekümnendad, kuuekümnendad aastad seitsmekümnendad, no selle kohta nüüd kui me räägime läbi muusikas, kirjutanud Valter Ojakääru ju väga palju, tõenäoliselt samuti Anne Erm ja seda materjali on huvitav lugeda ja seda materjali huvitav lugeda loengutes õpetajana kindlasti ka teie vaatenurk muutus, et kui te võrdlete ainult milline see kool paistab õpetajana ja ta paistis õpilasena. Ütlen ausalt, et see puudutab ka õhkkonda ja, ja õppekeskkonda. Minu meelest on praegu otsa kooli selline õppekeskkond ja õppeõhkkond kõigi aegade parim ja loomulikult see hakkab peale eelkõige õppejõududest. Ja kui me räägime nüüd rütmimuusikaosakonnast, millest ma paremini tean, siis juba, et meil on õpetajateks tänase päeva džässmuusika tipud. Alustame juba Siim Aimla, kes on suutnud luua seal fantastilise õhkkonda ja ütleksin, et need noored inimesed, kes seal õpivad, ei ole mitte üksi lihtsalt õpilased, vaid nad on ka fanaatikud. Ja just oma õpetajate fanaatikud, noh, meil on ju mitmed Mihkelson märganud Joel Remmel ja nii edasi. Et need on otsesed, elavad eeskujud ja kuidagi on see õppetegevus sulandunud väga dünaamiliseks ja väga-väga loomulikuks. Praegu ma isegi ei kujuta ette, et kui me räägime tavalisest õpetajast, tabas koos popi panemisest või, või mittetulemisest ja nii edasi, et see ei olegi nagu Eline teemana. Loomulikult kõigil on omad meeriti, vanemate kursuste õpilastel või tudengitel on juba omad projektid ja omad asjad, mida teha küll, aga jah, et, et see on nii orgaaniliselt sulandunud ühte. Et seal loominguline õhkkond praegu otsa koolis. Ma püüan ikka ka vahest niimoodi kõrvalt vaadata, et minu meelest on ideaalne igal juhul see kool on täiesti eriline. Kas või selline pisike näide, et noored, kes on selle kooli lõpetanud, on juba akadeemias akadeemia lõpetanud, ikka kaevad meie koolis vabal ajal ikka meie kooli õue peal ikka meie koolikontserdil. Et see on minu meelest väga oluline ühele koolile. Ta on ka omapärast seda, kui sa otseselt seal enam ei tegutse. Ja muidugi ka on ju neid, kes on otsa koolis käinud, võib-olla mitte tingimata seda lõpetanud, aga igal juhul, et nad on saanud osa sellest õhkkonnast ja igal juhul igal juhul. Ja ütleme selle kasutegur ütlemegi, jah, kes on käinud, kui lõpetanud siis võtame kasvõi Joy, eks ole, publiku seas näeme kõiki neid inimesi, kes või noori eriti, kes kas on lõpetanud või ei ole ta lõpetanud, ikkagi nad ei saa sellest enam ei üle ega ümber. Aga jah, no mis sa nii-öelda, et iga asi toimub oma ajas ja ruumis ja seda eriti, kui me räägime rütmi, muusikast, popmuusikast. Et sellest on siin juba varem räägitud saadetes ja erinevad rääkijad. Sisuliselt, ta oli ju kuuekümnendatel seitsmekümnendatel lausa keelatud eriti kuuenda aasta lõpus sassi või popi sai mängitud ainult koolipidudel, siis ta justnagu ei olnud keelatud ja eriti ei olnud ta siis keelatud, kui meil oli oktoobripühade paraad, ehk seitsmes november siis kui sundkorras ju, nagu me teame, kõik pilli on Venemaaga paraadile, aga pärast paraadi, kus siis koguneti jälle otsa kooli õue peal ja seal mängiti Dixi ländises ja tassida lausa klaver välja vaatamata ilme, ja sama toimus ka esimesel mail vaatamata rasketele ilmatingimustele, et siis ta ei olnud sugugi keelatud, vaid vastupidi, siis eriti öeldi, et vaata, et sa oled kohal. Hea küll, kus sa paradile tule, aga vats pärast, sa oled kohale kutsa kooli õue peale tingimata mängima ja nii me oleme seal mänginud igasuguste koosseisudega ja tundide viisi ja et juba siis oli, oli see pisike otsa kool ja see nurgakene oli ikka asendamatu Moskutajaks. Ja noh, sellest on ka juttu olnud meil varem, et just noore inimese isiksuse kujunemisel mängib ju ka selline kohta olulist rolli nagu kool. Absoluutselt. Ja kui tulla näiteks täna päev otsa kooli veel tagasi, siis minu meelest on seal väga hea ja eluterve konkurents, õhkkond, ütleme, 60. aastal, ma nagu ei näinud koridorides eriti selliseid õppijaid, harjutajaid püüti ka, aga, aga praegu on niimoodi, et kui lähevad kooli sisse, siis kool elab lihtsalt elab korruste kaupa ja igal pool toimub midagi, igal pool tekivad uued koosseisud ja sellised sõpruskonnad, mis on muidugi seotud just muusikaga. Mina leian, et see on ülioluline, loomulikult sealt ei puudu senine akadeemiline kooli akadeemiline õpe, aga praegu ta on parim süntees sellise sõnasus loomingulise sünergia tekkimiseks juba seal kooli koridorides, kooli õue peal otsa kooli rütmimuusikapillid, osakonna juhataja on praegu saksofonist Mairo marjamaa. Me siin oleme otsa koolist sellises harjutusklassis nagu null neli millega on ka vist sinul mitmeid mälestusi. Ja see on tõsi, ma arvan, et see no mis see suurus on, proovime kuulajale kirjeldada ka, et äkki on ta mingi kolm korda, neli meetrit on see klass, eks ole ja hea mälestus on sellega, et kunagi sai kooli algusaegadel tehtud ühte bändi, kus solistiks oli Silver Laas, klaverit mängis René Puura kitarri, Karl Kanter, trumme, Kaspar kalluste passi, algselt mingo rajandi, siis Tõnis Kivisild ja kolm saksofoni, nii ka sellel Indrek varend Joonas Kreen ja mina Mairo marjamaa sisse ja kõik, lõpetasime kuidagi selle kooli ära ka uskumatu. Siin ruumi nüüd ülearu palju ei ole varsti kolite juba täiesti uude majja. Millised on sinu enda võib-olla ootused või mõtted sellega seoses? Ootus on ikkagi põnev, on ikka uues keskkonnas alustada ja ma arvan, et rütmimuusikaosakonnale sihuke värskendus täitsa kulub ära, et nagu sa ütlesid ka, et ruumi ülearu palju ei ole. Natuke seda klasside puudust on, et ma usun, et seal saad seda survet natukene vähendada. Kui sa meenutad omaenda aegu siin otsa koolis õppides ja just siia otsa kooli astumist, siis millised need mälestused on, mis sul meelde tulevad, niimoodi, sina? Esimene mälestus oli muidugi kohe see, kuidas see muusikaline keskkond kohe kuidagi imasin endasse selles rütmimuusika osakonnas ka, et enne, kui ma siia aktusele üldse jõudsin, ma küsisin valvetädi käest, et kas ma võin kuskil harjutada, ta suunas mind kohe A null üks bändiklassi ja sinna ma sisse sadasid ja ootasid mind ees siis tulevased klassivennad ja väga head sõbrad Kaspar kallastaja Tarvi Kull, kellega me kohe siis kuidagi jämmime. Hakkasime, ilmad meie tutvunud isegi oleks täitsa huvitav. Esimene mälestusotsa koolist. Mida sa siin üldse õppisid? Sellega on niisugune kentsakas lugu natuke, et ma tulin Tallinna muusikakeskkoolist ja seal ma õppisin klassikalist klaverit Lembit Orgse juures. Lembit Orgse toona oli minu teada klaveriosakonna juhataja, siin ka õppejõud. Ja ma tulingi. Ma ei tea, kuidas see võimalik on, aga kahe erialaga astusin sisse klassikaline klaver ja rütmimuusika saksofon ja siis hiljem kuidagi kujunes rütmimuusika saksofoniks. Aga mida see otsa kooli õpingute aeg sulle tähendas? Kõik räägivad, et just see seltskond, kes siin koos on ja eriti veel džässis on ju hästi oluline. Just need inimesed, kellega sa koos mängid. Jaa, absoluutselt, et ilmselt see kõige ehedam mälestus ongi see keskkond, et tihtipeale ju minnakse Eestist ära sinna välismaale, mõni läheb Ameerikasse oma keskkonda otsima ja, ja nii edasi, et selles mõttes, et huvitav asi siia kõrvale panna, lihtsalt et otsa koolis on kogu see kesk kond olemas, kõik need inimesed on olemas, et kui sa vähegi soovid arendada, teha, siis sul sisuliselt tegelikult on ju kõik võimalused olemas, tänapäeval ju niisugune ühiskond ka. Aga no tegelikult on huvitav, lihtsalt see, et kui ma nüüd olen siin otsa koolis veetnud aega alates 16.-st seitsmeteistkümnendast eluaastast on siis 13 14 aastat praegu. Et lihtsalt muutub see, et kui see ring saab täis ja keegi lõpetab ära, siis ta lisandub lihtsalt sinna suurde massikeskkonda, kes hakkab omavahel siis aega veetma ja koos pilli mängima, et see on hästi ilus protsess. Näha. Aga kui sa siia tulid, kõigepealt kas sinu mingisugused ootused või ettekujutus, et kuidas need muutusid, kui sa nägid, kuidas siin reaalsed asjad käivad. Ma tulin tegelikult vist suht kindla peale välja, et ma õnneks Siim Aimla oli kuidagi enne toonud, ma olin käinud ta juures natukene tunnis, mõnin käinud ta kontsertidel ja natuke olnud seotud otsa kooli big bändiga, aga enne kui ma siia astusin sisse, aga ma väga palju ei saanud muidugi osaleda. Aga siis ma kuidagi juba teadsin, mis elu siin on ja millega me ennast täpselt seon. Kui sa nüüd oled saanud õpilasest õpetajaks, kui sa selle sammu astusid, et sa said siia õpetajaks, kas siis kuidagi oli siia majja tulles ka teine tunne? Pigem oli selline kodune tunne. Olen tagasi kuidagi selles omas kohas võiks olla jah, et see on huvitav, et muidugi ma igatsesin muusikakeskkooli taga, kui ma sealt lahkusin. Muidugi ma igatsesin otsa kooli taga, kui ma sealt lahkusin, jaga akadeemiat, aga kõige sügavam igatsus jäi ikkagi otsa kooli puhul, et kui see kool sai läbi, siis kuidagi see tühimik jäi, aga ainult siis, kui me siia tagasi saabusin, siis kuidagi kõik tiksus taas paika. Muusika puhul vist on üsna, kas just tavaline, aga mitte nüüd väga eriline, et inimesed suhteliselt noorelt tegelikult hakkavad ise juba nii-öelda neid tarkusi edasi andma saavad õpetajaks ja vahel isegi suisa toimub, see võib olla niimoodi, et lausa koolipingist võib minna õpetajaks kohe. Jah, puutusin isegi sellega kokku, jah, sest kui mina olin 18, sai 13 aastat tagasi, see on päris hea aeg juba, et siis rütmimuusikaharidus ta oli veel. No ma ei ütleks, et Ta lapsekingades, ta oli ikka piisavalt arenenud, aga ta oli ikkagi algstaadiumis kuskile, et nüüd, kui meil on mitmetes suurtes keskustes, on väga tugevad rütmimuusika osakonna. Noh Tartus, Viljandis, eks ole, sauel on, eks ole, kõik väiksed muusikakoolid juba võtavad rütmimuusika osa endale sisse, siis areng on olnud tegelikult metsik, et et ise vist 18 aastaselt hakkasingi, õpetame ja näengi seda, et meie koolis näiteks haavaranseerija ja klaverimängija Bianca rantala näiteks temagi aitab õpetajaid kaasa, on väga-väga pädev selles informatsioonis. Et igasugune õpetamine on kindlasti materjali kinnistamine enda jaoks, et mida sa oled õppinud ja kui sul on piisavalt oidu või julgust seda kohe proovida edasi anda, siis sa õpid palju rohkem. Tegelikult võib-olla isegi kooliajal Ja öeldakse ikka, et on vaja kannatlikkust, õpetajal, eriti, Seda ta vist õpetab sulle, jah, ma ei saa öelda, et me ise oleks olnud väga kannatlik alguses, aga 10 aastat teeb oma töö. Aga sa mainisid, et tegelikult on erinevates koolides üle Eesti rütmimuusikaosakonnad, mida tollal ei olnud, aga otsa kool on ikka jäänud selliseks kõige, ma ei tea, kas nüüd prestiižsem on õige sõna, aga kahtlemata on otsa kooliga käib kaasas mingi selline prestiiž. See on huvitav nähtus tõesti jah, et otsa kool on saanud kunagi kui mina noor olin, siis oli teada kohe, et kui sa lähed välismaale kooli õppima, noh näiteks on ju, et ma olen kuskile välismaale kooli, et mina lähen selle õpetaja juurde, et otsa kool on kuidagi saanud jah, siukse maine just siuke hilisteismeliste ja edasivanuste seas, et nad teavad ka nagu vanasti oli, välismaal, teavad nüüd, et mina tahan minna näiteks õppima Siim Aimla juurde, mina tahan minna otsa kooli, et sellel on mingisugune väärtus ja sellel on mingisugune suusõnaline kuidagi infovahetus, et sealt sa saad head asja justkui. Aga jah, et mitte kool kui institutsioon või mingisugune koht, kus lihtsalt mingi paber kätte saada, nagu paljudes kohtades on tegelikult on, mis ei ole muusika valdkond üldsegi, vaid ikkagi just see, kuidas õpilased ja õpetajad ja kõik nagu koos tegutsevad. Jah, just, et pigem tullakse osa saama ilmselt sellest muusikalisest keskkonnast, mis Eesti tol hetkel siis praegu on, ma ei ütle seda, et kogu Eesti muusikakeskus on otsa koolis, aga kindlasti väga suur osa noori, uusi muusikuid, kes hakkavad õige pea asju tegema. Need projektid sünnivad siin. Olles ise õpetaja, kuidas sa hindad ütleme seda üldist taset siin kas või rütmimuusika osas, kas see on aastatega on näha mingisugust märgatavat sellist taseme tõusu samm-sammult või kuidas üldse seda taset hinnata niimoodi? See on vist keeruline asi, sest oleneb ju väga paljudest asjadest, et kui me mõtleme õpilast, kes on kuueteistaastane ja tuleb siia kooli õpilast, kes on 20 juba kolmeaastane, tulevad mõlemad esimesele kursusele, siis on hästi keeruline hinnata, et kes nüüd on parem või kes mõtleb suuremalt või kes on rohkem avatud või või keeles on see sisemine säilinud, sest kõik need on hästi vitaalsed loomingu jaoks, aga ma arvan, et üldine tase tõuseb niukses ilusas võtmes nagu ütleme, ma ei tea, pojad on isast paremad ja nii edasi, eks ole, et, et justkui mingi tarkus antakse edasi ja see läheb kuidagi kaasa. Ma ei tea, kas siis üldiselt geneetikaga või kuidagi ja siis lihtsalt see üldmuusikaline tase, võimekus areneb. Mina ei ole otsa koolis käinud, eks ole, ja ma ei kujuta päriselt seda kõike ette, aga ma just rääkisin siin Mihkel märgandiga, kes sai just selle väärika auhinna ja, ja temaga jutust tuli ka see välja, noh, et kool eeldab sellist distsipliini, tunniplaan, kindlad ajad, kus peab olema midagi tegema, eksamid, aga samal ajal see muusiku elukutse eeldab sellist loomingulisust ja sellist suhteliselt vaba olemist, et seal nagu just nagu oleks mingi vastuolu, aga ilmselt muusikaõppes seal ei ole sellist vastuolu, tõenäoliselt. Juriidiliselt on ikka vastuolu, pigem on, ma arvan, nii Tallinna muusikakeskkool kui otsa kool. Ma kahjuks ei tea, lihtsalt Tartu ja Viljandi kohta, aga muusikakeskkool ja otsa kool kindlasti õpetavad sulle seda distsipliini ise pidama, et sa pead mingi hetk. Ma ei tea puuduma mõnest tunnist, et saada tehase kontsert, aga see on sinu enda vastutus ja see, kui täiskasvanud inimene sa oled, et sa lõpuks tuled oma asjadega toime ja jõuad oma asjad õigel ajal tehtud, et see on selles mõttes otsa. Kool juskui eelda või tähendab sunnidistsipliini peale, aga ta eeldab sinust olema distsiplineeritud. Praegu siin läheb, kui palju sul on õpilasi ja millega saab praegu rohkem siin justkui tegeleda. Noh, see on niisugune minu enda hea muusikaline meka, et ma käin siin harjutamas ja muusikat kirjutama, siis ma siis ma annan siin tunde, mõtlesin päris erinevaid asju, ma õpetan sind muusikateooriat teisele kursusele, džässiteooriat, siis siis ma õpetan koos mängutundi, kus me keskendume sellele bändimängus on kõige tähtsam koosmäng siis mõõdetan funk bändi, siis ma õpetan kahte valik ansamblit. Siis on mul üks bassivalik õpilane, kes käib mu juures soolamängu õppimas ja siis ma annan kahte klaveritundi ja muidugi saksofoni. Nii et tegelikult mina kui selline mitte muusikaharidusega inimene, mõtleks võib-olla nii, et ikkagi saksa turistid käivad õppimas saksa turistide juures ja, ja ka tegelikult ei pruugi üldse nii olla ju. Jah, see on hea tava, mis on, mina tean seda soome koolist peale ja õnneks Jaak Sooäär muusikaakadeemias on seda ka rakendunud. Ja nüüd siis mõned aastad on see ka otsa koolis olnud, et kui sa oled teatud aastad ja teatud tunnid käidud oma erialaõpetaja juures ära, siis sul on võimalik ja õppeosakond on kindlaks teinud, et sa suudad ise harjutada ja areneda tehniliselt, et sul pillimänguspetsiifilisi asju ei ole vaja otseselt harjutada. Siis on võimalik võtta teise pilliõpetaja juurestundi, et areneda muusikaliselt mingi teise nurga alt näha teisi strateegiaid, näiteks. Siis ei ole küsimus enam mitte tehnikas, vaid milleski muus. Täpselt, et nüüd tuleb see muusikamängu jah, et hariduses on kätte, siis haridus läheb edasi, eks ole, et et muidugi on alati võimalik arendada tehniliselt ennast kiiremaks, heledamaks, aga ma usun, et teatud vanusest teatud kompetentsist, sa saad ise aru, kui palju sellega mööduda. Lõpetuseks küsiks su käest seda, et kui siin ringi liikuda siin majas, siis ikkagi mingisugune majavaim ilmselt on siin olemas ja kui mõelda kõigile neile, kes on siin varem käinud ja liikunud kõik legendid eesti muusikas tegelikult ju suur hulk meie tegevmuusikuid on kuidagimoodi otsa koolist läbi käinud, et kas seda on seal ikkagi tunda? Absoluutselt, aga ma arvan, et need head majavaimud jäävad meiega kaasa, on nii-öelda truud ja pühendunud õppejõud, õigemini läbi nende, need vaimud käivad kaasas, kes on lihtsalt ongi aastakümneid siin olnud ja kui elu on ikkagi, nagu ta on, kui mõned päevad lahkuma tulevad uued, kes seda pärandit edasi kannavad ja ma arvan, nii ilus. See protsess ongi. Peeter Volkov, teie muusikutee on olnud selline, et enne kui te astusite otsa kooli ei käinud laste muusikakoolis, oli nii, oli, kuidagi juhtus niimoodi, et ma olin oma kooli puhkpilliorkestris, mängisin, kui pinginaaber mind kutsus. Ma küll laulsin paralleelselt ka siis sel ajal trumpi poistekooris. Ma ei mäleta, kas moodsa kooli heaks, siis olin küll selle juba lõpetanud, häälemurre juba olnud, aga siis ikkagi soovitati, et mine ikka proovi ja kohe otsa kooli, kuna igal juba selline, et laste muusikakoolis ei olnud enam nagu hea tõttu võimalik olla. Ja sain sisse ka, ma kahtlustan, et see oli vist õnnelik juhus ka sellepärast et sel aastal oli Flettidele oli väga väike konkurss ja ega ma seal nüüd suurt midagi teha ei osanud mängida. Pillimängu koha pealt olin suht selline äpu ilmselt. Aga ju siis vaadata, et eeldusi on ja siis selle pealt ilmselt võeti vastu. Ütleme, et see oli ikka suur vedamine ka, et nii läks, just algus oli muidugi suht selline segane seepärast et kuna minu jaoks oli ikkagi esimene kool, kus hakati mind ikkagi niimoodi professionaalselt õpetama. Ma ei olnud varem sellega kokku puutunud, ei, mul ei olnud mingit solfi oskuseid näiteks ja nii edasi, et ma ei teadnud nagu sellest teooriast mitte midagi, eks ole, harmoonias seal vist et oli päris siukene, noh, huvitav aeg, aga samas ka niisugune segane aeg muidugi selline vana maja müürid läbi imbunud muusikast juba aastakümnete ja siis lihtsalt üritasin hakkama saada seal kuidagi. Kuigi samal ajal oli muidugi mul selline iga ka, et oli sellised ütleme, tormilisemad noorus, arenguaastad, eks siis sai igasuguseid vallatusi ka tehtud, aga noh, koolis lõpuks ikka sai hakkama. Jah. Ja õpetajad muidugi olid väga toredad ja mõistvad ja nojah, mis vallatustesse puutub, siis meie rühmajuht oli Tiina Jaakson. Mind noomis kaika seal paar korda ja mitte õppimise pärast, vaid selle pärast, mis väljaspool kooli tohibud. Aga kuidas suhtumine tollal seal koolis üldse oli ka teie juba tegelikult mängisite bändides ja pättidega, nüüd oli niimoodi, et minu eriala õpetaja Kaljo West väga hea õpetaja oli ja tema ütles mulle niimoodi, et mängi nii palju saada, mängi, kus vähegi saad, kus pakutakse, mängi, peaasi et sa mängid võimalikult palju seda pilli. Et tema arvates see siis nagu arendab kõige rohkem, lihtsalt peab mängima, mängima, mängib, aga bändidega jah, kuidas ma alustasin, muidugi enne otsa kooli olid magasin, koolibändid olid olemas ja sai tehtud neid, aga otsa koolis oli meie grupis, meil oli niisugune puhkpillid ja löökriistad ja Gunnar Graps oli löökrist õppima ja siis tema oli nagu siis see, kes kutsus mind esimest korda nagu sellisse tõelisesse bändi, ütleme nii, sest et tal oli ornamendid just laiali läinud, et hakkas midagi uut tegema seal ja siis ma mäletan väga hästi, kui ta tuli mulle koridoris vastu, et kuule, Peets, tahan muna fluutet ajada, kas tuled hakkab tegema? Et ja siis siis me hakkasimegi seal tegema ja siis sellest ta ise küll natuke kõrvale sellest bändis pistan nagu formeeris, aga sellest tuli ansambel. Haa. Kus sul Heiki tark oli pärast ja Stamfeldi ain Vartsa pot joomine oli see kunagine kuuma trummimängija. Nii et juba siis oli väga oluline see, et kes oli teil õpingukaaslased, et siis selline võrgustik ja muidugi loomulikult ja nad olid toredad kaaslased, mul seal ei kurda siiani. Ja naisteklubis puhkpillimängijat praegugi veel on, töötavad seal mõnedki professionaalsed pillimeestena orkestrites. Aga kuidas juhtus, et siis tegelikult ise saite õpetajaks ja samas otsa koolis hiljem? No siin on jälle minu õpetaja käsi mängus, Kalju vest, tema siis kunagi kutsus mind, ilmselt ta võib-olla tundis ka, et aitab iga juba ja ilmselt tal oli tunnet vaja kedagi nooremat kõrvale, kes siis nagu teeks edasi. Nii ma sattusin nagu tema kutsumise peale. Nii et see tunne sinnasamasse kooli tagasi pöörduda täiesti teises funktsioonis ja see oli ikka väga hea siiani jäänud heaks. Kool, ta on ikka sellise hea sisekliima või auraga või kuidas keegi nimetab ja inimesed on toredad, ühesõnaga, seal koolis on hea mõnus olla oma probleeme lahendada. Alati saab abi, kui vaja. May, kujuta praegu nagu paremat keskkonda praegu nagu õpetamiseks, noh, mul, ma ei ole muidugi teistes koolides kusagil õpetanud ka kunagi, aga jah, konservatooriumis kunagisi plokkflööti ning aega õpetatud muusikaga Tagoogikutele, aga sihukest tõsist flöödimängu õpetamist ja mujal kusagil praktiseerinud. Ma ei oska võrrelda ka, aga ma usun, et see on üks parimaid variante praegu, mis on olemas, mis aasta see oli, kui ta õpetama hakkasid otsa koolis, see võis olla kusagil 95 paiku sellepärast et mul esimesed õpilased Karoliina Leedo, Diana ooper lõpetasid 99, järelikult siis kusagil sealkandis pidime alustama ja flöödi eriala, see on klassikaline ja mina näiteks klassikalist poolt. Nii et ka selles õppekavas on rõhk nagu klassikalisel õppel ja puhtalt klassikaline õppe ja muidugi, kui keegi soovib midagi muud, siis ma võin õpetada muid asju ka nii palju, kui oskan. Sest ega ma ju ei ole pinud Chessarmooniaid sihukesi asju. No tegelikult on asja juures üks aasta, sai Charmoonet õpitut kunagi. Aga ma ei ole sässiga nagu tegutsenud, nii palju, pigem ikkagi sihuke rokk ja bluus sihukeste asjadega. Aga kui keegi küsib midagi, ma oskan loomulikult, ega vastamata jää. Millisena teie nüüd vaatate seda tulevikku, kui nüüd saab otsa koolist täiesti uue kooli osa? Seda on raske ennustada, muidugi, siin on igasuguseid kahtlusi ka muidugi et see uus kool, kus olid kolm kooli koos, et mis seal nüüd toimuma hakkab. Kuule, vana otsa koolimaja on ju see ka, mis annab sellele aurale ja sellele kõigele juurde. Et kas seal uues koolis, et mismoodi sa oled toimuma hakkab? Muidugi ilmselt on vaja edasi areneda, loodetavasti sellest vanast sellist õhkkonnast aurast ikkagi säilib midagi. Kuigi on ka mingi kahtlus, vähemalt minul, et kindlasti võib-olla hakkavad seal mingisugused segunemise toimuma teiste koolidega mingid ühinemised mingitel tasemetel, aga inimesed õnneks on ju samad, kes on praegu. Ja ma loodan, et inimesed võtavad kaasa suurepärase siukse õhkkonnaga aurat. Kas teile meenub äkki oma kooliajast mingi selline lugu või mälestus, mis võib-olla kuidagi seda otsa kooli kokkuhoidvat vaimsust nagu iseloomustab, millest on palju juttu tulnud, et kõik, kellega ma olen rääkinud, seda rõhutanud rütmimuusika klassikaosakondade vahel on, kas nad on ikkagi suhteliselt eraldi? No ütleme, suhteliselt eraldi. Aga samas, kui on mingisuguseid muresid, ükski mure lahendamata, kõik Aituvad, ükskõik kas ta on siis klassika või rütmimuusika poole peal, abita ei jää kunagi selles mõttes abivalmis ja toredad ka need inimesed, kes otseselt ei õpeta, vaid meil on üks korrus, kus istuvad kõik need inimesed, kes seda õpetajat organiseerivad, aitavad teha. Sealt saab ka alati abikaasa arvatud meie praegune direktor, kes on suurepärane lihtsalt. Aga teie praegu õpetajad, sõltub paljuski sellest, kui palju on parasjagu õpilasi ja hetkel, kuidas olukord on praegu mul vähe, meil on seal nagu ei lõpe olemas otsa koolis ja on ka jätkuvate. Praegu mul ongi nii, et mul on, lõppes paar õpilast ja siis on jätkuõppes on üks õpilane. Nii et tegelikult on vähe, praegu jälle sõltub parasjagu, kuidas aasta on, palju sisseastujaid on ja palju lõpetajaid on. Nii paljud muusikud ju tegelikult lähevad ka, nagu ma aru saan muusikakeskkoolist konservatooriumi otse näiteks, või jah, nüüd siis akadeemiasse. Nii ta on, jah, ja meil tähendab ka, aga paljud ei lähe ka, sest mul on näiteks nii mõnedki õpilased on olnud sellised, sest laste muusikakooli tulevad veel näiteks otsa kooli, et ei taha nagu oma pillimängu veel ära lõpetada. Aga samas nad juba teavad, et kui nad lõpetavad gümnaasiumi sead, lähevad ülikooli õppima hoopis midagi muud. Kas ma näiteks viimati oli üks tüdruk, läks arstiks? Et see on ka väga tore, et nad ikkagi tulevad ja veel tahavad mängida ja mõni ütleb kohe, et ahah, et mul repertuaaris vot sellised lood, ma tahaks need ära mängida, veel selgeks õppida ja siis ma lõpetan aktiivse sellise õppe ära ja mulle meeldivad sellised inimesed, sellepärast et nad teavad juba varakult, mida nad tahavad õppida, tegelikult mida nad elult tahan saada. Et see on minust väga positiivne, paljud ongi ilmselt nii, kes lähevad midagi muud õppima ja see flööt võetakse riiulist välja, alles siis võib-olla ka oma lastele mängida vaja. Mine tea. Aga igal juhul see on selline hindamatu kogemus ja loomulikult loomulikult see minust täiesti elementaarne, et üks inimene ükskõik, kes siis oskab mängida, mingit muusikainstrumenti natukenegi muusikat õppinud. Ega see halba ei tee kunagi. Teie lõpetasite siis aastal 77 flöödi eriala ja kui nüüd mõelda tagasi sellele ajale ja vaadata praegu, siis noh, loomulikult nii tohutult on ikkagi muutunud selle 40 aastaga ja kõik on muutunud, see ühiskonna elukorraldus ja kõik on muutunud, inimesed on muutunud suhtumises muutunud, nõudmised muutunud, maja on jäänud samaks. Muutunud, aga see töö ja näiteks, mis minusse puutub, siis minu töö on ikka jäänud samaks, et võimalikult hästi õpetada noori oma pillimuusikainstrumenti mängima ja arukalt seda tegema ja hästi tegema. See ülesanne mul ikka sama, siin ei ole muutunud midagi. Otsa koolis õpetatakse välja ka klaverite hooldusmeistreid. Sellest palusin stuudiosse rääkima. Urmas Orunurme. Võib olla laiem, üldsus ei teagi, et otsa koolis on olemas ka klaverihoolduse eriala. Nojah, tõenäoliselt mitte. Neid lõpetajaid on hetkel ikkagi väga vähe, mul on kodudele natuke tegemata, ma jään konkreetse numbri praegu võlgu, aga ütleme keskmiselt aastas lõpetab üks-kaks inimest selle eriala. Klaverihooldusosakond oli kunagi, nüüd on struktuurimuutused ja sellist osakonda enam ei ole. Aga milline selle osakonna sünnilugu? Te olite ka selle juures, selle juures olin ka jah, et sünnilugu oli pigem selline, et seal stajate turul liikus igasugust rahvast, et suvaline inimene tänavalt võis uksest sisse astuda ja öelda, et tere, ma olen klaverihäälestaja paraku enamasti nende oskused Peedusidki nagu selle häälestamise poolega, et noh, hea küll, nad said selle klaverihindele kolm miinus häälde, aga Nad ei osanud midagi muud teha, et kui seal oli veel midagi vaja teha, mingi haamrike liikunud või siis oli vaja natuke seda mehhanismi sättida, et siis. Ja siis noh, selline grupp märksa maid Eesti vabariigi kodanikke, kes muretsesid klaverihäälestuse tuleviku pärast, siis panid sihukese väikse töörühma kokku ja loodi selline eriala otsa kooli. Nii et tegelikult klaverihooldus ei tähenda sugugi üksnes ainult klaverihäälestamise, kindlasti mitte, seal on ikka palju muud teha, selles mõttes, et enamus inimesi ei julge isegi aga korralikult puhastada, et järsku järsku midagi läheb valesti. Mis siis pärast saab. Kuna klaverite häälestamine kontsertidel toimub tihtipeale vahetult enne kontserti, siis ka need kontserdikülastajaid, kes varakult saabuvad saali vahel, saavad sellest osa ja mul oli endal ka selline juhus. Ta oli otsa kooli lõpuaktuse, siis meie üks esimesi lõpetajaid häälestus vahetult enne selle kontserdi algust seal laval klaverit, et see oli päris, see on päris huvitav tunne oli. Et nagu midagi on nagu kasu ka olnud. Enne kui me võib-olla selle klaveri häälestamisest ka räägime natukene, siis ma küsiks, kuidas teie vaatenurgast on see otsa kooli vaimsus, millest palju ikkagi räägitakse, et on selline eriline atmosfäär seal koolis. Ma ise ei ole otsa kooli lõpetanud ja üldse mul nagu muusikalist haridust tegelikult ei ole, aga kui ma sinna tööle läksin, siis ma tundsin küll sellist nagu mingit positiivset sellist hingust. Aga nüüd jällegi see klaverihooldusmeistriosakond on nagu teises majas, et me ei paikne nagu selles peamajas, meie ruumid on seal Pärnu maantee õppehoones, et seal on. Õieti mäletan seal seda vaimu nagu raskem tabada. Et võib-olla seal kõrvalklassis keegi samal ajal siis harjutab mingit muud pilli, aga siin me oleme natuke nagu eraldi. Kuidas klaveri häälestajaks saadakse, kas tihtipeale ka ikkagi mingisuguse juhuse läbi? See on täiesti võimalik, paljud ajavad seda nagu seda muusikalist kuulmist, aga tegelikult häälestaja ikkagi väga oluline omadus on see, et peab olema nagu selle kõrva ja käe koostöö. Noh, sellest ei piisa, et sa kuuled tal häälest ära, sa pead nüüd oskamata öelda, ka panna, et sa pead teadma täpselt, kui palju sa tõmbad, et kui palju see füüsika nagu mõjutab seda helimaailma? Ma saan aru, et see amet tegelikult nõuab tohutut kannatlikkust 88 klahvi, eks ole, ja kõik, need on vaja tihtipeale ju läbi käia ja uuesti ja uuesti. Et pilt on veel natuke keerlevad 88 klahvi, kyll aga 230 keelt. On pilliti erinev, et sõltub natuke vill ehitusest, aga umbes sinna suurusjärku see number jääb. Kas selles töös on ka mingit sellist loomingulist nüanssi? Iga klaver on tegelikult ka täiesti erinev. On ikka selles mõttes, et loominguline nüanss tuleb rohkem esile intoneerimise juures, et ma tean, et muusikamaailmas sõna tähendab hoopis midagi muud, aga klaveri puhul siis klaveri planeerimine on siis klaverihaamri füüsikaliste omaduste muutmine nõela abil et siis saab pehmemaks torkida ja saab neid pingeid seal haamri sees nagu muuta. Ja siis selle läbi siis klaveri tahaks kasutada sõna tämber nagu muutub, seetõttu kasutatakse rohkem nagu ühtlustamiseks. Et see materjal, millest ta tablett tehakse, et see ei ole nagu kogu ulatuses ühtlane ja siis tihtipeale mõni haamer nagu kõlab teistest häirivalt erinevalt. Kas seda, kui tihti üldse vajab klaveri häälestamist, see ikkagi sõltub ka klaverist? Paljuski sõltub ikka väga paljudest asjadest, sõltub sellest, kui palju kasutatakse, sõltub konkreetsest naerist, sõltub, millises ruumis ta, milline küttesüsteem seal on, kõik see mõjutab nii et võib ka nii olla, et tegelikult klaver hakkab häälest ära minema, põhimõtteliselt kohe pärast seda, kui häälestaja lõpetab selle häälestamise sõltub veel see, et millal teda ennem seda siis eelmine kord hääletati, et kui sellest on 10 aastat, no siis põhimõtteliselt väelastel ei ole mõtet ära minnagi. Tegelikult ta peab siis nagu seisma ükskord häälestatakse siis mõne aja pärast ütleme seal nädala jooksul uuesti häälestada, et siis on nagu tõenäoliselt häälda. Aga miks üldse klaverid lähevad häälest ära? Ta on ikkagi noh, puidust tehtud, et suur osa on puitu ja teine asi on ju siis metalli füüsikalised omadused, kui temperatuur muutub, siis metall muudab oma pikkust, ütleme keele puhul siis võib-olla mäletan, kui ma ülikoolis õppisin seal üks ülesanne, et kui ümber ekvaatori tõmmata ja selle temperatuuri muuta ühe kraadi võrra, et siis kas rott mahub sealt alt läbi minema. Ja pärast arvutust selgus, et see vahe on 52 meetrit ümber ekvaatori siis üks kraad muudab nii palju seda metallipikkust. Sama fenomen klaverikeele puhul. Natukene temperatuur muutub ja see aitab kaasa, puit muutub, noh, kõik faktorit. Kas klaveri ääres teater on pianistidega ka kontakti, et kas on vaja ka tööalaselt midagi omavahel arutada või on pigem selline, et klaverihäälestaja teeb oma töö ära ja siis tuleb pianist? No kindlasti on, pianistidel on, on mõned sellised omadused klaveri puhul, mida nad hindavad või, või noh, neil on nagu oma sellised väiksed eripärad. Mõnele meeldib, kui klahvikäik on pikem, mõnel lühem tähendab mingis piiris nagu mängida sellega pigem siis selle pianisti konkreetselt tema enda klaveri puhul, et kuskil kontserdisaalis ei saa selliseid asju lubada. Et see klaver on ikkagi üldkasutatav siga pianisti järgitada sättima hakata, et siis sellest midagi head ei tule, et ma olen lihtsalt töötanud 15 aastat, see oli Estonia klaverivabrikus ja siis nüüd 10 aastat otsa koolis õpetanud, et ma õpetan seal selliseid maisemaid asju nagu klaverihäälestajat enam vaja materjaliõpetust ja siis seal tehnilise poole pealt isegi joonestamist, et kui on vaja mingit detaili klaveri juurde tellida, et ta häälestamist tegelikult otsa koolis õpetavad. Minu kolleegid, et mina ise konkreetselt häälestamist ei õpeta. On teil teada, kui palju praegu on õppimas otsa koolis? Hetkel on natuke nutune olukord selles mõttes, et sellel sügisel ei tulnud ühtegi õpilast juurde, kolm õpilast on praegu hingekirjas. Et siis erinevatel aastatel see õppekava on kolme aasta pikkune ja siis üks on akadeemilisele, tuleb kevadsemestrist tagasi ja siis kaks tükki õppivat. Et enamasti need õpilased on kõik sellised juba noh, mitte päris otse koolipingist, vaid nad on niuke mingisuguse elukogemusega juba ja võib-olla julgeks siinkohal välja öelda, et vanuses 30 pluss. Aga te mainisite, et neid aineid tegelikult on päris palju, mis tuleb sellel erialal läbida, noh, seal on klaveriehitus ja klaverihäälest olemine ja erinevad praktikad ja üldisest õppekavast tulevad tavapärased ained nagu üldklaver ja solfedžo, sellised asjad. Aga noh, nüüd sellesse võlu ongi, et kui need inimesed on nagu vanemad on reeglina juba enne mingisuguse kooli lõpetanud ja osad ained saab sealt üle tuua. Noh, on mõned sellised juhused, kus see inimene töötabki mingis sellises asutuses, kus on palju klavereid, noh, et on nagu otsene vajadus, ta ise tahaks neid häälestada, et ei sõltuks nii palju sellest välisest häälest, ajast, kes vaatab oma kalendrit ja ütleb siis millal ta saab tulla. Ma tean Kui on suured staarid ka näiteks džässis või klassikalises muusikas muidugi eriti tulemasse andmas kontserte, siis vahel isegi ju lausa häälestatakse kontserdi vaheajal klaverit ja et oleks parim võimalik tulemus. Absoluutselt muidugi noh, kas nüüd päris häälestatakse, aga ütleme siis puhastatakse koore ja tehakse see pilt natuke siledamaks, et see on täiesti arusaadav, ma võin ühe sihukese loo siia vahele rääkida, Ta oli ühes maalilises Eesti väikelinnas, oli üks rumeenia pianist ja kontsert oli nagu vaheajaga ja siis talle midagi ei meeldinud, sealjuures palus seal parandada midagi, aga häälest ajal juhtus selline lugu, et kui ta mehhanismi välja tõmbas klaveri seest, siis ta murdis ära viimase haamri, mitte varre, aga saami noh, varre oleks saanud võib-olla veel kohapeal ära vahetada. Haamer, noh, seda ei ole kuskilt võtta. Ja siis inimesed kõik nagu ootasid, põhimõtteliselt ta sõitis muusikakooli, sedasama väikelinna muusikakooli võttis sealt suvalisel klaveril viimase haamri ära, ennem kui selles küsiti selle pianisti käest, et kas sa kasutad seda viimast klahvi, noh, viimane on ju ikkagi seal täitsa lõpus ja ei, ma ei kuidagi ei saa ilma selleta mängida. Siis kehti korda väikese viivisega kontsert jätkus ja pianist rõhutas täpselt ühe korra, ükskord läks sele noodini. Aga noh, nii et see on tegelikult võimalik, et kui on midagi viga ühel graphil jah, seal on ja seda ei kasutata eriti siis tegelikult ei pruugigi kuulda üldse just täpselt enamasti mängitakse ikka kuskil keskel, ääred on sellised, pigem ikkagi mingisuguse kulminatsiooni lõpp siis üles või allapoole. Nii et kui on selline kontserdisituatsioon, siis mingis mõttes peab klaverihäälestaja olema alati valmis, et kui on vaja midagi parandada või uuesti häälestada. Jah, selles mõttes küll ühe korra osaline ka selle vabariigi aastapäeva kontserdil mäletamist mööda siis minule lisaks oli seal veel säästajaga ikka kogu aeg laua taga olemas, et seal klaveril oli päris suur roll seal kontserdil. Kas selliseid väga, väga häid klavereid on ikka suhteliselt ju vähe kindlasti ka ütleme Eestis või, või kuidas teile tundub, milline see klaverite seisukord on selles mõttes hea, et ikka vist arenguruumi on, võrreldes siin võib-olla Põhjamaadega ja niimoodi, et üldine pilt on ikka natuke nukram. Meie enda õppepill on ka, ütleme nii, pehmelt öeldes on suhteliselt väsinud. Meil on seal üks selline tiibklaver ja, ja siis üks planina, mille peal me siis oma õpetaja seal teeme seda tiibklaveril. Me vahetasime õpilastega keelestiku ära ja selles mõttes nemad said targemaks, klaver sai paremaks, et kaks-ühes nagu aga jah, et üldine olukord on vist jah, natuke sihuke. Pigem on ikka seda nurinat kuulda, et ei ole piisavalt tasemel pildid. Kas absoluutne kuulmine peab kindlasti olema klaverihäälestajat? Väelastel kuulab seda võnget, et see on ikkagi natuke kuidagi teistsugune omadus, võib-olla et kuidas need kaks keelt omavahel võnguvad, kahjuks ei saa klaverit nagu sirgeks hääles seda noh, nii-öelda sirgeks. Et võnget üldse ei ole, et vastupidi, võnge peab just olema, et õiges suunas ja täpselt paras. Seda on raske sõnadega seletada. Kuulmise asjaga. Selles osas, mis otsa koolist edasi saab ja kuidas asjad uues koolis arenema hakkavad, on direktor Ivo Lille lootusrikas. Mul on hea tunne selle üle, mis on tehtud, see tegelikult, mis mulle kõige rohkem rõõmu valmistab, siin otsa-koolis on meie selline kogukonna vaim, mida me siin rõhutasime, erinevaid näiteid tõime sellest, inimesed tulevad kokku, nad tulevad nagu koju, nad tahavad rääkida, Nad tahavad vestelda, meenutada ja ka edasi mõelda. Ja selle edasimõtlemise ühe faktorina trend on meil kogu aeg, jah, see koolide kokkupanemine, koolide liitmine, et on hästi palju seotud väga erinevate emotsioonide ja tunnetega paljudel inimestel. Ja kui minu käest küsitakse, et mida mina arvan, kuidas see kogu protsess läheb, et kas me nüüd kaotame oma identiteedile, kaotame oma kooli või? Mul on selline tunne, et meil on tegelikult antud väga-väga suur võimalus ja vastutus panna kokku üks tõeline unistuste kool. Ma arvan, et kui me selle nüüd kasutamata jätame, siis me oleme ikkagi praegu kehvasti teinud, et ma arvan, et me peaksime selle võimaluse ära kasutama ja tegema endast 100 protsenti, et sellest koolist saaks üks selline kool, kus ma ise tahaksin õppida. Hea meelega tooksin oma lapsed, kus ma tahan töötada, mis on selline eesti muusika ja eesti kogukonna selline lipulaev? Sedasama kogukonnatunne. Ma olen ise ka alati märganud, kui ma siia tulen, et mina satun siia peamiselt siis, kui ta juba paistva konkurss ja ma olen rohkem kursis nende rütmimuusika, suuna inimestega ja, ja kõige sellega See on tore, et sa seda märkad, sest et see oli ka põhiline põhjus, miks ma siia kunagi tööle kandideerisin, ma tegelikult tahtsin tagasi nii-öelda koju ja ma olen siin koolis õppinud ühe aasta, ma pean ütlema, et see oli minu jaoks fantastiline aastat, see sõpruskond muusikutest, kes tol ajal minu ümber kujunes, et me oleme nendega ikkagi siiamaani väga lähedased. Need on olnud ka inimesed, kellega ma tegelikult suures osas läbi elu läbi muusikalise elule on koostööd teinud, 11 toetatakse siin palju, siin oli ka äsja just üks õpilaste küsitlus ja meie koolist, mida oli eriti hea meel vaadata sellist koolikiusamist ja internetikiusamist või et selle koha pealt õpilaste tagasiside oli. Meil sellist asja ei eksisteeri. Meil on sellised pisiasjad, mis seda kogukonda veel siin rõhutavad, et kui kellelgi näiteks on ploomid, õunad kodus, siis need tuuakse, jagatakse üksteisele, kui keegi käib kuskil välismaal, ta toob tahvli šokolaadi, jagab seda kõigiga, paned selle kööki üles, et ma arvan niimoodi omavahel vesteldes omavahel jagada, toetades kujunebki, selline tugev Side, õpilaste kogukonnatunne. Ma nägin teie plakatid, kus olid peal erinevad teie vilistlased, praegused õpilased, õpetajad, see on ikka muljetavaldav hulk eesti kultuuritegelasi, et see panus Eesti kultuuri on olnud ikkagi meeletult suur. Ma olen sellega hästi nõus, siit on tulnud tõesti väga erinevatele erialadele ja ka paljud need kuulsad muusikud, kes praegu rahvusvahelisel tasandil ilma teevad ei ole meie koolis alustanud üldse oma erialad, mis minu arust näitab veel kord seda otsa kooli tugevust. Et meil on tegelikult lisaks nendele klassikalistele erialadele, mis nõuavad sellist pikka pühendumist, on meil võimalik anda inimestele ka sellist üldist kultuurilist tausta. Nad leiavad ennast igal juhul muusik alalt tegutsemas ja nad enamasti kipuvad olema edukad. Aeg on nii kaugele, et heligaja tõmbab tänaseks otsad kokku. Meil oli juttu Georg otsa nimelisest Tallinna muusikakoolist mis tähistab tänavu sajandat sünnipäeva. Meenutusi oma õpinguaegadest ja mõtteid õpetajatööst jagasid saates Toivo Unt, Peeter malkova, Lembi Mets, Mairo marjamaa ja Urmas Orunurm. Rääkisime ka värskelt ilmunud raamatust Otsa kooli ajaraamat raamat autori Enn ojaga. Ja muidugi oli juttu ka otsa kooli direktori Ivo lillega. Saate pani kokku tor Katrin maadik, mina olen toimetaja Ivo Heinloo, aitäh kuulamast.