Eligaja tere head, klassikaraadio kuulajad algab november maikuu esimene heligaja Järje ajal räägime muusikast, aga vaikusest ja häälestumisest arvustamisel ane Erkki-Sven Tüüri autori Tuut Tallinna kammerorkestriga Eesti ooperiloole pühendatud Kaale kontserti Vikerlastest sündinud ooper ning saksofonist, seimi kvarteti kontsert sarjast, mis pühendatud plaadifirma ECM-i 50. aasta sünnipäevale. Issi Emmy olulisusest räägib muusikaajakirjanik, immo Mihkelson ning vaikuse ja häälestumise üle filosofeeriv kasvatusteadlane Airi Liimets. Mina olen saatejuht, Lisetterilt, head kuulamist. 25. novembri õhtu Estonia kontserdisaalis oli pühendatud Eesti päriloole 1928. aastal esmakordselt etendunud Evald Aava ooper Vikerlased on esimene kodumaine professionaalne ooper ning möödunud reedel toimunud galakontsert oli omamoodi muusikaline rännak selle jälgedes. Laval oli Eesti riiklik sümfooniaorkester solistid, tuurid Ede mari Ernits, Pirjo Jonas, Jarek Kasar, Renee Soom, Heldur Harry Põlda, Mehis Tiits, Aule Urb, Liina Vahtrik iiris Vesik ja Priit Volmer. Sajaliikmelise ühendkoori moodustasid segakoor huik, Estonia seltsi segakoor ja Rahvusooper Estonia noormeestekoor. Lavastas Veiko Tubin ning kontserdi kunstiline juht ja dirigent oli Ingrid Roose kes pälvis vaid paar päeva varem Pariisis toimunud rahvusvahelisel noorte dirigentide konkursil esikoha. Ettekandel olid avamängud aariad, koorinumbrid 24-st eesti ooperist, mille järgi tegi Ingrid Roose. Valiku räägib täise valik ilmselt tuli selle järgi, et mis sinna kontserdile sobiks või mis näitaks erinevaid külgi erinevaid karaktereid. Veaks seda kontserti edasi annaks kõneainet. Oleks huvitav, et, et ma arvan, et sellest see valik on tekkinud. Ooperiga alat. Vikerlastest sündinud ooper kuulas Aarne Mikk, kes on töötanud rahvusooper Estonias 1952.-st aastast. Millise mulje jättis õhtu eesti ooperiga legendaarsele lavastajale? No ma arvan, et see oli omamoodi fantastiline ettevõtmine, et Ingrid Roose ja Veiko Tubin sellise projekti valmis tegid. Võib ju selle üle vaielda, missuguse repertuaar on, sest et 100-st ooperis ei ole võimalik ju ühte õhtusse panna numbrid, mis iseloomustaks neid patareid ja nõnda edasi, aga selline kontrastne, väga põneva ülesehitusega programm, igal juhul ta oli, on teatud igihaljad hitid Misty town või kõrtsistseen, mis kordub ja kordub mõned klimbid vahepeale, mida rahvas pole kuulnudki kunagi. Aga ta sundis võib-olla meid uurima või vaatama, et mis seal veel oli, sest ega need üksikud lõigud ei anna ju teosest mingit täpset ülevaadet. Ja kui ma lugesin ja kuulasin neid ettevalmistusega seotud intervjuusid ja mõtteavaldusi, siis mul üks teema nagu kuidagi hakkas kumisema, natuke tehakse ülekohut. Eino Tambergi ooperis raudne kodu, öeldakse, on kommunismist läbi imbunud teos ja ainult Misty town on seal üks nisukene. Misty taunil pole tegelikult selle põhilooga üldse mingit seost. See ooper ju põhineb Evald Tammlaanenäidendile, mis juba esietendus enne sõda ja seda mängiti Vanemuise draamaetendusi ja sealt on pärit Gustav Ernesaksa laul. Laev tõstis purjed üles, mida mõnikord ka siia ooperis üritavad sokutada. Aga selle Peri peateema ei ole üldse kommunism vaid tõstis sotsiaalsed probleemid, kui ütleme, kapteni tütar armub lihtsasse meremehesse, aga sellel taustal on väga tänapäevane süžee, relvakaup, mõtlemine ja narkootikumide müümine. Et minu arvates sellest ooperist võiks ikkagi täiesti tänapäevase etendust teha, kui leiaks head lauljad ja lavastuse siin on võimalik tammlaane ja tema jänki mehe, sellist persooni kasutad ära, aga see pole üldse minu teema. Ma lihtsalt. Mõned lavastanud ja mul on endal hea meel, et minu esimene lavastus oli ka Vikerlase, millega see ajalugu siin täna algas? Igal juhul veel kord, suur tänu Ingrit Roosele ja, ja Veiko Tubinale nad nii osavalt ka lavastuslikult seal õhtu läbi viisid ja igal juhul ka palju uusi lauluhääl ei tulid siin publiku ette man põnevusega lugesin ju, kuidas Liina Vahtrik oma ema Helgi Sallo teatripäevadele mõtles ja ja nõnda edasi. See oli põnev õhtu igal juhul ma arvan, et see vagu, mida nüüd Ingrid alustas, seda on võimalik edasi viia, künda, teha igast projekted, naiste surm eesti r Boriss või kunagi ühes Saksa ajakirjas oli Pealkiri aariat pistodadega rinnas, et mis kõik ooperis juhtuvad. Mõni lugu päris oopri alla ei mahu siin, aga ta näitab, et seda žanri võib venitada igal ajastul, ka eri nurga alt vaadata ja lasta olla. See tekitas igal juhul põnevaid küsimusi ja avastamisrõõmu. Teie olete tõesti inimene, kes tunneb Eesti ooperi peaaegu et läbi ja lõhki. Te ütlesite, et oli uusi hääli. Öelge, kas midagi üllatusliku õliga nendes numbrites, mis täna õhtul kõlasid? Üllatusliku võib-olla selles mõttes, et ma ei mäletagi, et vägevas võluris oli selline tore Orgstratsioon Karznekil või tegelikult minu jaoks oli üllatus omamoodi, et tuuri tede tegi sellise publikule väga hinge läinud esituse Ophelia aariaga Tõnu Kõrvitsa liblikast. Ta ei ole seda rolli lavale kunagi laulnud, et seetõttu need lõigud võib-olla olid kõige põnevamad või vähemalt uudsemat minu jaoks, sest et selle esimese poole Lugustma nagu tunnen võrdlemisi ässi teise poole lugusid, mitte kõiki pole kuulnudki mõnda. Aga no liblikas ja armastuse valem ja Vallemberg, need on ikke siin laval läinud ja muidugi pilvede värvide ehmatusest sündinud rahvas, et, et ma äkki 90 protsenti sellest repertuaarist olen näinud ja kuulnud. Aga ma arvan, et ikkagi selline kontrastne kooskõla võib olla muidugi mõni klassikaline aaria oleks võinud olla või mitte olla, see on mõttetu teema. Ingrid on teinud oma valiku ja pandud mulle tundub just kontrastsuse põhimõttel paariminutise lõikevahepeale. Nende pikemate traagiliste lõikude vahe oleks publikule kuidagi talutav ja uudne. Millise ettekande te täna õhtul eriliselt välja toote, mis läks hinge? No ma ei taha väga eriti väljatuulega mainisin tuuri teede liblikalõik oli ja no luigeluu linna iiris vesiku ma olen Saaremaal kuuld, ta tegi seal temal võib-olla kõige suurem lõik. Aga omamoodi oli Mullega väga meeldiv üllatus, kui Aule Urb laulis ohvrist monoloogi. Seda tegi esietendust kunagi Leili Tammel ja see on väga nõudlik lugu. Ja Aules suutis, noh selles mõttes ma neid siin nagu natuke tean, teatris selles mõttes mind väga rõõmsalt üllata. Teised mehed on siin varem laulnud ja, ja naised samuti, aga ma ei taha ju väga hakata võrdlemisi kriitikute teemaks olnud natuke parem või halvem, see ole selle õhtu teema. Tore nüüd see tervik oli väga mitmekülgne, erinev ja publiku jaoks üllatuslik. Sellised olidaarnemiku muljed ooperiga alast Vikerlastest sündinud ooper kontsert on järelkuulatav klassikaraadio koduleheküljel. Lõppenud oktoobrikuu oli klassikaraadios pühendatud helilooja Erkki-Sven Tüürile. Tema 60. sünnipäeva eel, ajal ja järel jõudsid eetrisse helilooja varasemad ja praegused mõtted muusikast. Olulisemad heliplaadid ja erilised hetked kontserdisaalidest. 24. oktoobril tähistas helilooja sünnipäeva tema kauaaegne loominguline kaaslane Tallinna kammerorkester. Kontserdil eesti muusikat teatriakadeemia uues kontserdisaalis olid ettekandel Ni teosed tüüri varajasest loomeperioodist kui ka päris viimastest aastatest. Eranditult aga sellised, mille omal ajal on Eesti esiettekandele toonud just Tallinna kammerorkester. Neist varaseim teos action bastionil. Uusen tuli esiettekandele 1993. aasta oktoobrikuus Tõnu Kaljuste juhatusel ja on seega sama vana kui orkester ise. Kõige uuem kavas olnud teostest oli viiulikontsert number kaks, Engels šheer, kus soleeris viiuldaja Triin Ruubel lilleberg. Õhtut dirigeeris Kaspar Mänd. Sellelt kontserdilt jagab muljeid Talvi Nurgamaa. Mulle üldiselt ka valik väga meeldis just sellepärast, et seal oli nii uuemat loomingut, et mida on väga värskelt ette kantud, näiteks nagu viiulikontsert, mis tuli ettekandele esiettekandele 2018. aasta maikuus Hugo otti chati poolt ja ja samuti kõige siis varasem teos, mis on siis 93. aastal kirjutatud action bastionil, loojusen, mida kammerorkester on ju tohutult palju mänginud. Muidugi, see on ka hea seos, et kõik see on ka esmaettekandele tulnud kammer kestri esituses välja arvatud siis flamma, mille esiettekandja tegelikult oli ju Austraalia kammerorkester, aga Eestis siiski kuulis publik seda kammerorkestri esituses, et see klamma neist võib olla ka selline, nagu nimi ütleb kõige tulisem ja selline intensiivsem teos, mis mulle selle puhul veel väga meeldib, et siin on kõik mängijad on peaaegu solistid ja see tuli kammerorkestri esituses ka väga hästi välja, kus dirigent oli siis Kaspar Mänd. Ja samas see intensiivsus on väga heas kombinatsioonis nagu sellise tuuri selgusega. Ja ka see tuli sellel esitusel minu meelest väga hästi välja. Samas 93. aastal kirjutatud action bastionil luusenis. Kuna see ongi juba selline kaleidoskoopiline kompositsiooni stiil võib olla äärmistes osades siis selgus on sinna sisse kirjutatud. Siiski mõjus Kaspar Männi ja Tallinna kammer, kes esitas väga värskelt, selgelt ja mõnes mõttes isegi praegu tundub, nagu võib-olla vanemad kammerorkestri liikmed peaaegu mängivad seda peast, et see rütmiline ühtsus ja see tunnetus on selles tegelikult kogu tüürib nuusikas nii tajutav mängijate mõtlemise ühtsus, see tuleb väga hästi välja nii selgema rütmistruktuuriga teostest kui ka siis nagu kus maatilimisemad meloodiale jooned näiteks rada ja jäljed. Seal khati kulgeb, see meloodial joon kõikide piirirühmadel nagu paralleelselt ja just seal tuli eriti intensiivselt ka minu jaoks välja, et kui ühtselt kammerorkester mõtleb ja seda tüüri muusikat tunnetab ja seal passioonis või siis esimese teose keskmine osa, mis on ka nagu kammerorkestri poolt lugematu arv kordi ette kantud siis seal mulle ka väga meeldis see kaar, mis moodustus nagu kus. See kõik saab alguse, nagu sellest madalate keelpillide soolohäältest, mis kõlas lausa kambalikult. Ja tegelikult, et see üleminek hakkas minu jaoks juba varem. See oli siis selle actioni lõpp, kus ülemheliderikkas tämber Surcus vaikuses, sealt vaikusest algas see väga Ilusa ja kambaliku ja sellise Sult Asto sirge tämbriga passioon, mis kogu nagu see osa sai sellest väga hea tõuke ja ilusa kaare. Ja samasugune kaar oli hästi märgata ka teoses rada ja jäljed. Et kuidagi oli väga hästi üles ehitatud, kuidas ta soodsama intensiivsuse ja siis jälle maha rahunes. Mulle meeldis ka väga viiulikontserdiesitused selles kandis, et siis Triin Ruubel. Selles mõttes on väga hea, kui sa nii väikese vahega kuulata kahte erinevat solisti. Üks neist oli siis Hugo titsiaati, kes mängis 2018. aasta maikuus sedasama kontsert. Ja nüüd siis Triin Ruubel. Lisaks oli seal ka kaasatud Madis Metsamart löökpillidel. Minu meelest löökpillid annavad sellele kontserdile ka väga palju tämbriliselt juurde ja seal on sellised impulsid millest tegelikult viiuli kõla justkui nagu saaks alguse. Mis võrdlusmomendid seal tekkisid, Est solisti tõlgendustest. Sa käisid ka jahukotid, sätid kuulamist, eelmisel aastal. Ja ma käisin kaudi Chatid kuulamas ja ma mäletan väga hästi seda muljet, et see, tema mäng oli väga intensiivne. Tõesti, see pani õhku ahmima see intensiivsus ja ma olin sellest väga lummatud. Kui ma nüüd Triin Ruubel lillebergi ehistuses seda kontserti kuulsin, siis siis ma sain sellest kontserdist paremini aru, võib-olla see on ka, et teistkordsel kuulamisele elavas esituses kindlasti juhtub ka see, et see teos on juba minu jaoks selgem. Aga samas oli võib-olla selles ka rohkem sellist välja kuulatust ja rahu mille tõttu ka orkester mängis minu jaoks selgemalt. Samuti meeldis mulle väga selle esituse kõlaline plaan ja solisti ja orkestri üleandmisel, mis kohati seal peavadki olema lausa märkamatud. Mis võib-olla sellel kontserdil võrreldes siis esmaettekandega rohkem nagu küsimusi tekitas, oli löökpillid, mis esmaettekandel asetasid juba füüsiliselt suhteliselt eespool ja selle tõttu võib-olla ka paremini kosta seal väiksemas Mustpeade maja valges saalis. Aga Eesti muusika ja teatriakadeemia kontserdisaalis olid need löökpillid orkestri taha asetatud ja seetõttu mõnikord läks sealt nagu see atakk kaduma, et tundus, et see hajub nagu laiali. Et sellest oli natukene kahju, aga võib-olla hoopis mina tähtsust, on seda löökpillipartiid seal üle ja võib-olla see ongi niimoodi mõeldud, et see peabki niimoodi nagu tagaplaanile jääma. Erkki-Sven Tüüri autorikontserdilt jagas muljeid Talvi Nurgamaa kontserdisaalist, suundume nüüd edasi ühe olulise plaadifirma juurde. Tänavu sügisel tähistab oma 50 aasta juubelit Müncheni plaadifirma ECM Records džässpianist Kristjan Randalu tähistab seda Philly Joe's džässiklubis kuueosalise kontserdisarjaga, kus esinevad vaid ECMi artistid. Kristjan Randalu erinevad kooslused ECMi muusikutega. Sarja neljas kontsert toimus 21. oktoobril juba eelpool mainitud Tallinna džässiklubis Philly Joe's saksofonil trüdve seim kontrabassil Mats Einar Sten trummidel Marko Aunus kari ning klaveril Kristjan Randalu. Kontserdist ja plaadifirma ECM olulisusest räägib muusikaajakirjanik immo Mihkelson. Küsisin, kas too õhtu jättis olulise märgi meie kontserdiellu. No tegelikult peaks iga kontserdi jätma mingi märgi. Kui kontserte ei püüa, alguses märk ei jäta enne, kui esimene noot on kõlanud, siis tegelikult võiks juba ette ebaõnnestunuks selle kontserdi kuulutada. Kui niimoodi tagantjärele küsida ja vaadata. Tagantjärele ongi päev hiljem või paar päeva hiljem, nädal hiljem või kuu hiljem ikkagi kõneleb see, mis jäi pinnale. See, mis oli oluline ja see kontsert oli minu arust väga oluline, see oli täiesti niisugune teatud mõttes märgiline kontsert. Rääkimata sellest, et see oli muusikaliselt väga hea kontsert, aga ta oli ka kontsert reaalselt kuidagi kõneles nagu rohkem kui see muusika, mis seal väikeses saalis kõlas enamik kuulajaid muidugi ei ole käinud seal Tallinnas Philly Joe's džässiklubis väga väikene koht keldris, nii nagu džässiklubid ikka, on äike, lava loetud arv istekohti, selline väga veendunud džässi, Paimuline publik. Ja hea muusika. Laval oli siis neli inimest, kolm olid välismaalased ja Kristjan Randalu, kes oli tegelikult kutsuja, tema on selle väikese kontserdisarjas korraldaja ja tema need muusikud siia kutsus. Ja põhjus oli ka võib-olla väga ilmne, kus selle seltskonnaga Kristjan Randalu on välja andnud hiljuti Ižemmi plaadimärgi all heliplaadi Helsingi Songs. Kontsert oligi kui Ühe lause või paari sõnaga kirjeldada sisse ja laulis, soli laulab muusika, see kõik pidi suubuma, lauluks. See oligi igas mõttes laul ja see laul on üks niisugune veider mõiste, et kõik, mis lauljaks ei muutu, muusikas tegelikult ei ole palju väärt. Laulan nagu muusika, algolek, ta nagu selline ürgne algolek, kõik on sealt pärit. Džäss on sealt pärit. Näiteks kui sadakond aastat tagasi džäss hakkas kujunema tekkima, siis need pillimehed, kes laval olid imiteerida lauljate nüansse, vokaal, nüansse ja sellest kujunes välja pillitehnikastiil väljenduslaad. Ja nüüd siis oli väga omamoodi kentsakas jälgida, kuidas sellest pikast arengus siis need seal oli saksofonimängijana trübeseemiateks saksofon on selline väga selgelt, et paljude jaoks jäätsu pill, kuidas trükkveseima saksofoni laulis, meloodia meloodia järel laulise laulis ja see tegelikult ei meenutanud enam kaugeltki seda jazzmuusikat mis alguses õppis laulmise järgi mängima. See oli täiesti teistsugune, see oli juba niimoodi sedasama tehnika baasil täiesti uus lähenemine sellele laulule palju avaram kui Ameerika laulmisstiilid haaras kogu maailmast ja see oli ääre tult sümpaatne kontsert minu jaoks, ma kuulasin seda ja see oli äärmiselt issi emmele kontsert, sellepärast et ma pean jälle selgitama, sest seesama müstiline ECM see on Eesti muusika jaoks väga tähenduslik tähekombinatsioon, sest selle tähekombinatsiooni tiivul on Arvo Pärdi muusikamaailma läinud suur osa Veljo Tormise paremast muusikast. Erkki-Sven Tüür väga suurel määral ja siis Vox Clamantis ja Helena Tulve ja teised. Et see laiem tähendus sellele laulmisel. Nii et see Kristjan Randalu ja sõbrad, nii võiks seda öelda. Ma jälgisin väga suure huviga lisaks true seimi saksofoni laulma sellega bassimängija, mõtlesin Eilartzeni mängu ääretult huvitav, nii huvitav, nii vabalt kuidagi. Ta nagu tiirutas nagu mitte nagu kass ümber palava pudru kastab väga seda putru saada. Tema liikus palju vabamalt ja kuidagi suuremate ringidega ümber selle muusika ja rütmi ja mulle tundus, et tal nautis seda liikumist täiega. Mina kuulajana nautisin tema seda liikumist ka väga. Siis oli veel trummidel, oli soomlane. Ma ei uurinud seda, kuidas Helsingi songs plaadi nimi on tulnud, aga võib ju oletada, et see on selle soomlase Marko õunas kari kuidagi panus sellesse projekti, tema on ka teiste Eesti muusikutega mänginud, nii et see oli äärmiselt huvitav õhtu ja üks detail veel. Kristjan Randalu seal kahe poolega kontsert. Ta nagu kehastus kaheks täiesti erinevaks pianisti tüübiks ühele kontserdipoolele, teisel kontserdipoolel, esimesel poolel oli ta selline piibapi mees, kusjuures ma rõhutan seda teiste muusikute mängus. Ja kui seal on muusika olemas, seda ameerikalikku stiili ja stiil peaaegu ei olnud. Randolph esimeses pooles oli selline üsna piibopi mees oma klaveril teises pooles, ta püüdis ilusti hingest seda vältida, seda piibopi poolt õlle, selline vaba, avatud, meloodiline, avar ja vot seal ma kuulasin seda ja mõtlesin. Tegelikult on see suur, suur lai tee, kus on tal võimalik veel pikalt kaugele areneda. See laulmine muusikas, laulus ja vabadus lendlus avaras, see on ühe isemis uurimastaari, Kiisharreti pärusmaa ja see on üks selline suund, mille poole paljud pianistid on Ehalenud ja väga, väga väga vähesed on selle poole nagu suutnud kaugele maale liikuda. Nii et selles mõttes ma soovin, Kristjan Randalu selles suunas liikumisel. Edu. Kui keegi ütleb täna, et esinevad ECMi artistid, siis tähendab sellist tohutut kvaliteedimärki, kui kiiresti see plaadifirma selleni tegelikult jõudis, kui nad 69. aastal alustasid? Ma alustan sellest kvaliteedimärgist, see on tegelikult ühe inimese valik. Selle iseekvaliteedimärgi taga on ühe mehe Manfred Asieri muusikaline maitse, tema eelistused ja tema hakkas neid plaate välja andma ja kui sa küsid, kui kiiresti ta selle kvaliteedi jõudis siis tegelikult, et ma arvan, et päris esimese plaadiga seitsmendal plaadil umbes 69. aasta sügisel seal ühe ameeriklase mäel Valdrone Trio ja mansard Oissar laenas selle plaadi tegemiseks kas 500 või 600 marka, raha tal endal palju ei olnud. Ja tema idee oli teha üks niisugune jätsu plaat, kus oleks kasutatud klassikalise muusikaesteetikale põhinevat kõlamaailma. Ja ta pingutas ta ega ta ise salvestada ei osanud hotellis salvestustehnika. Aga nii palju, kui ta ette kujutada suutis, nii palju ta selle plaadi sisse pani. Ja see, et selle võla see tagasi maksta ja selle ühe plaadimüügist saadud raha eest sai ka järgmise teha. Et see näitab, et tegelikult kvaliteedi tunnustus tuli kohe esimese plaadiga, et ta sai minna järgmiste muusikute juurde, tal oli juba raha taskus. Üks üsna järgmise oli, ma tean, Kadwarat tema enam-vähem hea kaaslane. Et astus ligi ja küsis, et äkki teeme plaadi. No ja nii see läks, kui praegu öeldakse, Izeme artist, siis see tähendabki seda, et et see muusik ja see muusik ka on läbinud Manfred Aizzeri isikliku kvaliteedisõela ja see sõel on praegu nii mainekas, et ükskõik mis plaadid aga välja ei annaks, raamatukogud ostavad, mingi ports fänn ostab, sellel on teatud selline minimaalne garanteeritud läbimik niikuinii. Mul on väga meeles, kuidas Manfred Eicher mõned aastad tagasi ühes vestluses ütles, et kõik, kes püüavad talle midagi ette kirjutada ja öelda, mida ta peaks tegema, kuidas peaks olema. Et mõelgu sellele, et see on tema enda raha, millega ta riskib. Ise tean, mida teen ja teen, mida teen. Ja nüüd on ka selles mõttes üks väga haruldane plaadifirma. Et Grammy auhindu ja muid selliseid plaadi tunnustusi on ta võitnud nii klassikalise kui jätsu poole pealt. Et on mõlemas sfääris kõrgelt tunnustatud ja selline kvaliteedimärk. Kristjan Randalu tähistamine selle 50. sünnipäeva puhul viib tagasi mingis mõttes juurte juurde, sellepärast et need esimesed plaadid olid tõesti prominentsete džässmuusikute albumid, aga siis kaheksakümnendatel lõi ta uue seeria. Ja see uus seeria nimetus tuli tegelikult koos Arvo Pärdiga. No see on see legendaarne lugu, kuidas ta Pärdi muusikaga ja tema endaga kohtus. Aga kui see plaat ilmus 84. aasta sügisel ka sellest on üsna niimoodi mingisugune viiega lõppeva aasta möödas. Kui ta selle plaadi välja andis, siis plaat kandis esimese albumini seda New seerias uue seeriamärki. Aga ta oli varem enne seda plaati välja andnud ka mõned niisugused plaadid, mis hiljem selle uue seeria märgi alla pandi. Ta oli välja andnud Steve rassimuusikat ja ka merede Manke. Meredith Monk on selline, pigem nagu crossover lekkega klassika ei ole aga selle uue seeria alla merede. Munk hakkas kuulama pärast Pärti ja pärast Pärti hakkas ridamisi tulema klassikaplaate, nii et tegevussuund Manstra Taissaril jagunes nagu kaheks. Et jah, et Arvo Pärt on süüdi. Nii palju kui ma olen aru saanud Siis kõik see headus mingis mõttes seisneb ka selles, et tegemist on muusiku mitteärimehega. Ja see on need imelik väide, tegelikult on tegemist muusikust geniaalse ärimehega ja mitte ainult ärimehega, vaid ka visionäriga. Mul on meeles üks jälle üks intervjuu vestlus, Manfred Faizeriga on valed, aga korduvalt rääkinud. Ja ma olen seda palju kordi rääkinud ja räägin veel ja ikka veel trackis sellest, et kui plaat on valmis ka plaat on stuudios salvestatud võimalikult parimal moel, mis üldse on vähegi võimalik. Ja see salvestamine näeb ju tihtipeale ka välja niimoodi, nagu jazzmuusikud kirjeldavad, et aisad lausa Coop sellesse salvestusprotsessi niimoodi, et ta tuleb sinna Mycroft õppurite vahel stuudiosse ja püüad kas dirigeerida või annab kätega märkused veel veel äkki seda veel pingutad, pane ja ta oskab seda meeleolu luua ja ta suudab muusikutest esile tuua salvestusprotsessi ajal selliseid tahke, millele muusikud hiljem pärast salvestamist, lõppemist on ääretult rõõmsad, sest nad olid nagu paremad, kui nad ise nii võiks kirjeldada. Nii on paljud neist rääkinud. Nii et kui asjal on sellise plaadi valmis saanud, sellise super kihvti salvestuse. Ta ütles, et alles siis on vähem kui pool tööd tehtud vähem kui pool tööd. Sest seda plaati on vaja selle muusika väärilisel moel ka maailmale esitleda selle muusika vääriline esitlemine, see tegelikult tähendab seda, et see on halb väljend, müüdi loomine aga see promotöö, mida issi-emme on teinud, need promomaterjalid, see suhtlus ajakirjandusega, see on tegelikult väga, ikkagi erakordne, see on täiesti märkimisväärne. See on see, mida kuulaja ei näe, ka ei tea, aga mina oma ajakirjaniku töö seal on palju nende materjalidega kokku puutunud ja, ja sellepärast ma räägingi, et see on tõesti erakordselt hästi vormistatud materjal. Ja palju tööd on tehtud sellega, et seda muusikat. Manfred Eicher ise teeb väga heaks neid plaate, mida ta võib-olla nii hirmus õnnestunuks ei pea. Ega neid nii väga palju ega promata. Aga need, mis on erakordselt õnnestunud, nendega tehakse väga palju tööd ja ma ütleksin, et on täiesti geniaalne ärimees oma väga väikese firmaga ma ei tea, palju seal praegu töötajad on, aga kuskil kümmekond aastat tagasi oli koos temaga seitse inimest, töötas selles plaadifirmas ja ülemaailmne levik ja plaate müüakse ikkagi miljonites ja miljonites. Ja see, need mahud on küllaltki suured ja samal ajal on tegemist ikkagi täielikult sõltumatusega. Et ta ei sõltu ühestki suurest plaadifirmast, välja arvatud see levitusse, distributsioon, see tähendab seda, et füüsiliselt need plaat on vaja maailma punktist teise lohistada mingisuguseid transpordikonteineritega. Seal on suured disterbatsiooni võrgud mängus poed ja pikka aega näiteks ise, kus oma muusikat, nendesse voog esitustes panemast ja alles viimasel ajal on enamikesse nendesse voogesituskanalites siis ei plaadita tekkinud. Ja eelkõige tänu sellele, et nendesamade voogesituste helikvaliteet on väga oluliselt kasvanud tõusnud alguses oli see äärmiselt nigel ja see oli põhjus, miks maestro täitsa ei tahtnud seda muusikat nigelas helikvaliteedis keegi kuulata saaks. Kas selleks, et saada ESM-artistiks peabki juhtuma selline lugu nagu näiteks Arvo Pärdiga. Manfred Eicher sõitis autoga kiirteel ja kogemata kombel koolis Arvo Pärdi muusikat. Et peaaegu jah, mäletan kuskil aasta tagasi ta rääkis seal Kristjan Randalu juuresolekul, kuidas ta Kristjan Randaluga kohtus, ta nägi teda ühes New Yorgi klubis. Kristjan Randalu ei teadnud, ukse vahelt piilub ja, ja sealt tekkis see klikk, et peate salvestama, et ei olnud sugugi niimoodi, et muidugi kindlasti muusikud saadavad talle plaate ja ja kindlasti on tohutult soovitajaid ja, ja nii edasi ja nii edasi. Aga ega sellest väga palju kasu ei ole. Mõned juhtumid siiski on, näiteks ma mäletan, trüge seim rääkis, kuidas tema ise märgi alla pääses. Ta oli oma ansambliga Norras teinud plaadi seal aga ise välja andnud. Ja tänu oma Sist norra muusikutele, norra muusikat on ise märgi all küllaltki palju ja sellel on mingi isegi väike konkreetne põhjus miks seda norra muusikat paljon. Ta oli välja andnud Norras plaadi tõru Norra muusikutest sõpradele, siis püüdis seda plaat ja mansard sokutada ja asja ei võtnud kuidagi vedu, ei võtnud vedu. Ja mingil õnnelikul hetkel mingil hetkel oli asja ikkagi nõus selle plaadi juurde tagasi tulema. Aga umbes aasta pärast seda, kui see oli ilmunud. Ja alles siis ta andis selle issimi märgi all välja. Ja pärast seda tuli trügvezeemia plaate ridamisi. Et pärast seda nagu avastas drive seemi, et niivõrd ka, aga enamik muusikuid on niimoodi, eriti näiteks selle firma algusaastatel. Ta lihtsalt Ta läks kontserdi ajal mõnele muusikule aastas ligi ja ütles, et me võiksime proovida midagi teistmoodi. Kas tuleb, lähme, salvestame. Ja kuna ta ise oli minevikus ikkagi muusik, mänginud nii klassikat ka Berliini Filharmoonikute, aga ja koos selle hullu Saksa imperviseerijaga Peter bratsmaniga ka tema bändis, ta mängis kuuekümnendatel, nii et see selline mingisugune hullus, see on nagu sealt pärit ja muusikali muusikaga hästi, lihtsalt kuidagi kergesti keele. Ja enamik neid muusikuid äraütlemise, minu teada on talle väga vähe olnud, enamik on tulnud ja nad on proovinud midagi teistmoodi, eriti näiteks selle firma alguspäevadel taval, eks ole, Chicco Riia ja siis selle kihvti arret nende juurde ja andis välja nende soolo ja tuua plaate. See oli tollal džässmuusikas erakordselt haruldane, see paaris keegi pianist mängib üksinda, see on tavaline, aga kontserdi ajal askees või, või plaadi annaks üks muusik välja. See oli täiesti enneolematu. Aga need olid õnnestunud plaadid, need meeldisid inimestele, need meeldisid muusikutele ja sealt see asi, nagu läks ülesmäge. Ja kui me räägime issi Emmy nendest plaatidest, siis me räägime ka mingisugusest erilisest kõlamaailmast, mida Manfred Eicher on alati mingis mõttes vist väga teadlikult taotlenud. Kuidas see siis võimalik olijad, inimesed päriselt said aru, et on mingisugune erinevus ühel ja teisel? Kõlamaailmal ma arvan, et see on mingisuguse kõla otsimine ja see on meelelaad, Maltale isa oma meelelaadi kirjutanud, kui selline kergelt nostalgiline ja melanhoolne ja ja unistav, lüüriline on seal ka kindlasti see sõna, mis sinna kuulub. Ega inimese kuulmisaparaat ei ole ju, ma arvan ka aastasadade ja tuhandete vältel väga palju muud tahad, et ikkagi väga peeneid kõlanüansse kuuleb inimene ära ja sugugi ei ole, et üks ruum on samaväärne või samavõrdne oma heli poolest mõne teisega. Mõni on ikkagi huvitavam ja mõned pillid kõlavad mingis ruumis huvitavalt ja, ja seda naist otsinud. Ja ta on leidnud ja, ja see on see juhtum, nii nagu kunstniku maalides ju mingit oma sellist visuaalset ideaali. Ja kui see ideaal paljude teiste inimeste kujutlusega ühtib siis kunstniku hoobilt kuulus, hinnatud ja temalt tahetakse veel ja veel. Ja vot selline helikunstnik, ma ütleksin ka see mantra Taisser see helise kõla, see nüanssija detailirohkus, mida tema kuulad, seda ta üritab oma plaatide kaudu ka kuulajatele esitleda. Ta kontsentreerib seda päriselus, seda nii palju ei ole, seda detailirohkust tema tehtud plaatidel on just nagu seda rohkem. Ta tunneb selle ära. Ja see kunstad, see jõuab kuulajani, ma ütleksin niimoodi selle plaadifirma moto, eesti keel ja võiks olla ka. Et kõige ilusam heli vaikuse kõrval ja sellega mul veeres kuidagi Fred Jüssi, kes sai kunagi kõige kummalisem tellimuse BBC-lt ja BBC palustel salvestada Eesti männimetsavaikust. Ja aga see oli ühel salvestusel tal olemas, ta rääkis selleks väga eriline männimets. See oli selline männimets, kus puud kõrgusid, all oli suur tüssi, sa puude ladvad moodustasid just nagu sellise katedraali lae ja ta oli seal salvestanud seda linnulaule ja pärast seda ta saigi selle kutse salvestama minna ilma selle linnud ilma selle lauluta, et see lihtne see vaikus, et see oli nii huvitav seal puude vahel. Vaikus on tähtis, vaikus on tegelikult igasuguse heli nagu võrdlusmoment, et et kõik, mis muusikas nagu on see heliline materjal suhestub mingil moel vaikusega. See, see vaikus on see mõõt nullpunkt mõõtmisele, ütleme kasvõi niimoodi. Ja ta on nagu mingisugune ruumi mõõt ka. Niiet see moto, mis alguses ise, mille koos seoses vaikusega tuli ja see, mida ka seoses sellesama ise vaikusega on Arvo Pärdi muusikale omistatud pärast seda, kui see ise märgele ilmuma hakkas, plaatidel. Et see vaikus on tähtis ja et seda inimesed kuulavad ja isegi kui nad ei kuule, nad mõtlevad selle välja sinna plaatide peale. Ja nad on ka see niimoodi kuulates ja mõeldes, nagu kunstnikud sealjuures. Nii et igal juhul siin sel sügisel, kui issi-emme oma viiekümnendat sünnipäeva tähistab, siis meie eestlastena võime olla tohutult uhked ja õnnelikud sest läbi selle on Eesti muusika jõudnud ka tegelikult väga laia maailma. Ja me oleme selles paadis selle vaikusega selle valgusega koos. Sest see, mis Manfred Faizerilt Norrasse salvestama tõmbas ta väga palju Norras salvestanud. Oli see valgus, mida ta seal nägi. Kui ta Jaan karbareki Jord aastas ütles, et salvestama, siis ta ütles, et ma sõidan rongiga Oslosse. Pane stuudio kinni, salvestame ja see oli jahmatus, kui ta Oslost rongilt maha astus. Need, valgused, taevas, need värvid. See oli kõik nii teistmoodi, kui tema Saksamaal oli näinud. Ja pärast seda hakkas ta muusikuid vedama, sinna ostasse salvestama. Mõni Brasiilia muusika oli seal, nägi esimest korda elus lund ja siis läks stuudiosse, salvestas ühe täiesti erakordsed laari pärast seda ostan üsna sarnasel laiuskraadil kui Eesti, et me oleme nende Valgastega harjunud, me teame, mis on. Mis sa arvad, kas see plaadifirma kestab Manfred Aicheri elu aja või see midagi, mida kantakse edasi, on seda üldse võimalik edasi kanda? Ilma temata ei ole kahjuks võimalik edasi kanda. See on niimoodi, nagu ma ei tea, mõne kunstniku pilt, Te võidakse ju kopeerida. Aga see ei ole enam see, see on teine midagi muud. Niimoodi, et need paar 1000 plaati, mida 2500 plaati isegi praeguseks, mida issi-emme teinud, ma arvan, et nende plaatide mõju kestab veel väga pikka aega ja kindlasti, mida issi-emme on saavutanud tänu nendele plaatidele tänu nendele muusikutele, kes on selle plaadifirma nii-öelda sõiduki peal maailma sõitnud. Et need muusikud kannavad seda edasi seda detaili kuulamist, seda kõla ja ruumi tajumist muusika suhestumist, selles ruumis. See, mis selle muusikana essentsi moodustab, et lisaks sellele, et muusika taga midagi muusikal nagu ees ka see kujutis, mis muusikast tekib. Et see koosneb väga paljudest väikestest detailidest. Ja need detailid on väga paljudel need isemi plaatide peal erineval kujul olemas. Ja ma usun, et väga paljud inimesed on siiamaani pinud tänu nendele plaatidele kuulama teistmoodi, et see kestab edasi, see teistmoodi kuulamise kogemus, see ka enam kuhugi. Fred Jüssi on kirjutanud palju Kadvuvatest väärtustest ka vaikust nimetanud jussi loodusevaraks. Inimene vaikuses on inimene iseendaga üksi oma mõtetega. See on ehk üks põhjusi, miks tahetakse viibida müras. Hingedepäeval mõtiskleme küsimuse üle, miks kuulata muusikat ja vaikust. Samal teemal on kirjutanud artikli Tallinna Ülikooli kasvatusfilosoofia ja kasvatussotsioloogia professor Aili Liimets ning Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi õppejõud Marit Koit. Miks siis muusikat kuulata? Kuulata selleks, et luua oma identiteeti. Ent miks kuulata vaikust? Artiklist selgub, et vaikusetaluvus ja armastus on seletatavad inimese iseendaks saamise teekonnaga ning vaikus inimeses tagab talle kokkukuuluvuse ja ühendused maailma ja olemise kui sellisega ning aitab hoiduda võõrandumist nii iseendast kui ka oma elumaailmast muusika vahendusel. Inimese identiteedi kujunemise paradoks saalsus ja vastuolulisus on seletatav inimeseks olemise paradoks. Saalsusega. Inimese maailmas olemine on ühtaegu iseolemine ja koosolemine. 20. sajandi saksa mõtleja Martin Heideggeri arendatud häälestuse ja südametunnistuse mõistest kõneleb kasvatusteadlane Airi Liimets. Filosoofia ja muusika on need, mis häälestavad absoluutselt iga inimese maailma. Kui öelda, et inimeste elumaailm on häälestatud siis paratamatult ma peaksingi nüüd siirduma siis selle Martin Heideggeri filosoofia juurde varase Heideggeri peateosest 1927 olemine ja aeg ainult sait, kust ta tõesti räägibki inimese maailma häälestatusest. Inimese olemine on ajalik ja seda ajalikust nimetabki haide ker üldse siis olemise mõtteks ja et inimene peabki ennast, et olemas olla, ta peab ennast ajalisustama tegema ennast ajas olemasolevat. Ja põhimõtteliselt on temal siis kaks viisi paide keril, kuidas inimene saab maailmas olemas olla, ühte nimetab ta tegelik olemine ja teine mitte tegelik olemine. Ja oluliseks osutub nüüd see, et millest lähtudes tehakse ennast maailmas olemasolevaks ja kui püüda, üldistada ja natukene ka lihtsustada, siis võib ju öelda, et põhimõtteliselt on neli olulisemat lähtealust või neli horisonti millelt välja minnes teha ennast maailmas olemasolevaks ehk ennast ajalisustada. Kolm seostuvat nendest, selle mitte tegeliku olemisega ehka sellise anonüümse umbisikulise olemasolemisega. Ja see mann, inimene ajalisustab ennast, teeb ennast ajas olemasolevaks põhimõtteliselt kolmelt aluselt, lähtudes materiaalsetest esemetest, ehk siis ütleme, inimene, kelle jaoks kõige olulisem on koguda varandust, materiaalseid asju, kes ümbritseb ennast sellega. Teine võimalus on siis põhimõtteliselt ajalisustada ennast teistest inimestest lähtudes oma suhetes sfäärist, see tähendab, et, et olla nii nagu kõik teised, et jumal hoidku, ei erineks teistest inimestest, et olla ikka nii nagu kõik teised. Sellistele ongi ilmselt suunatud reklaam, avalik arvamus, anda ettemudelid, edukuse tabelid ja nii edasi. Ja kolmas viis on ajalisustada ennast institutsioonidest ja staatustest ja karjäärist lähtuvalt. See tähendab, et kõige olulisem on olla näiteks direktor või olla professor. Aga selline professor, kes ajab taga seda, mis on bürokraatlikes exceli tabelites kirjas koguv linnukesi, et ikkagi säilitada staatust ja positsiooni, aga mille läbi see sisu tegelikult ei huvita. Ja vaat nendelt kolmelt lähtealuselt välja minnes sellist inimest tegelikult siis nimetabki haide kermann inimeseks. Nüüd väga oluline, et seda mann inimest iseloomustab pidev tung lobiseda, son lobiseb inimene jaa, lobiseda. Ta luua selle oma pideva sellise anonüümsete võõraid sõnu kasutades võõraid sõnu, kõneldes loosungeid, mida kõik räägivad nende läbi luua endale justkui nagu kujutelm oma elu tõelikkusest, aga tegelikult aimamata et ta loob selle lobaga enda ümber sellist näilise eluvõrku. Aga nüüd Heidegger ütleb midagi väga olulist seal oma teoses olemine ja aeg, et valjusid kõnelusi kuulates ei kuuleme oma südametunnistuse häält mis kutsub meid vaikides iseendaks saama ja et see südametunnistuse kutse vihjab justkui mingile süüle, mida tuleb mõista, kui ei miski põhilist olekut. Ja siin tulebki mängu tegelikult nüüdse häälestatus, see südametunnistuse kutse, mis vaikuses vaikides kutsub inimest valima oma ajalisustamiseks, seda neljandat teed ja teha ennast ajas olemasolevaks iseendast omaenda potentsiaalsest lähtudes mitte siis võrreldes teiste või staatuste või materiaalsete esemetega. Ja see tähendab, et see südametunnistuse kutse, mida muusikas võiks võrrelda justkui mingi generaalpausiga see on see, kui kõik maailma lärm vaikib. See ei ole otsene, mitte keegi otseselt ei hüüa meid, vaid selle südametunnistuse kutse läbi, justkui kõnetab inimene ise iseennast. Helikaja. Selline oli novembrikuu esimene heliga ja saate helioperaator on Katrin maadik. Mina olen toimetaja Lisete vilt. Aitäh kuulamast ja ilusat hingedeaega.