Tere tulemast taas heligaja arutelude keskele. Sel nädalavahetusel on meie põhjalikum fookus äsja lõppenud rahvusvahelisel nüüdismuusikafestivalil afekt mis toimus Tallinnas ja Tartus 28.-st oktoobrist viienda novembrini. See on siinmail üks väheseid ja suuremamahulisi uuele muusikale pühendatud sündmusi, kus kuuleb nii Eesti kui ka maailma nüüdismuusika kontekstis mitmete silmapaistvate heliloojate loomingut ja seda nii Eesti kui ka väliskülaliste esituses. Sel korral oli festivali põhirõhk kahel heliloojal tosse Hozakkaval ja Märt-Matis lillel ning nende kõrval olid esindatud ka Mark Biden ja Rebecca Saunders. Päris uued teosed. Maailma esiettekanded olid näiteks Vartsiimeri, Helena Tulve, Christian kõrveri, Maria kõrvitsa, Marianna liigi ja Elo Masingu sulest. Lisaks ettekannetele toimusid ka mitmed kontserdieelsed vestlused ja kohtumised heliloojatega kontsertidel. Nii Tallinnas kui Tartus esinesid eesti muusikud. Kõrvuti väliskollektiividega. Rõõm oli siin võõrustada taas kord näiteks belgia ansamblit frakt all. Ansambel mosaiik, festivali lõppkontserdil ansambel kollektiiv Berliini. Teistel kontsertidel sai kuulda ja näha uut Eesti riiklikku sümfooniaorkestrit Clement Power juhatusel või afekt sümfonietta eesotsas Andres vihjeriga ning mitmeid uuele muusikale pühendunud soliste. Heligaja palvel süvenesid tänavuse festivali kavasse põhjalikumalt muusikateadlane Saale kontsap ja helilooja Liisa Hõbepappel. Räägime sellest, millised kokkupuutepunktid olid kahe festivali nimi helilooja Dociahozakkava ja Märt-Matis Lille loomingu vahel. Millisel tasemel esitasid muusikat Eesti ja väliskollektiivid ning milliseid elamusi pakkusid Eesti heliloojate maailma esiettekanded. Kõigepealt jagab oma muljeid. Saale Konsap heliga ja. Kui tulla sellest üldisemast pildist liikuda, siis kitsamaks võib-olla alustadagi sellest, et festivalil oli kaks peaheliloojad välja kuulutatud redelid tas osakava ja Märt-Matis Lill kes küll kõikidel kontsertidel kavas ei olnud. Võib-olla siit ka üks küsimus, et kas peaheliloojad võiksid või peaksid olema kuidagi suuremal osal esindatud festivali kontsertidel. Ei, seda ma tegelikult ei usu, et isegi nende nelja kontserti hulgas, kuhu mina jõudsin, olid siis nende festivali peaheliloojate teosed just väga hästi esindatud, et mulle just pigem tundub, et kui mingi helilooja on fookuses tihtipeale kipubki olema, ainult see helilooja etult kaob nagu kogu see ümbritsev kontekst ära, et minu meelest sellise suhte mõttes oli kõik korras, kogu sellel festivalil osakava ja lilled teosed olidki inimesi täitsa eraldi olid sellel ansambel kontserdil. Kas sulle see nende kahe kõrvutamine muidu meeldis? Mulle tundub, et praegu need kaks heliloojat olid valitud just nimelt selle mingisuguse jaapani mõtteviisi muusikasse toomise pärast, et neil mõlemal peaks nagu olema ja et Märt-Matis Lill on ju ka olnud huvitatud, et igasuguste Kaug-Ida rahvaste kultuurist ja muusikast ja siis samamoodi ka Hozakkava, kes on ise ju julgeks isegi öelda, et juhtiv jaapani helilooja praegu hoolimata sellest, et ta on ju tegelikult muusikalise hariduse omandanud Euroopas on tema looming väga tugevalt seotud just jaapani, mingisuguse mõtteviisiga. Aga teisalt on see küsimus nagu mingis mõttes võib-olla laiem, et see, mida siis sellest jaapani kultuurist nagu üle võetakse, et ta teataval määral võib-olla iseloomustabki kogu ühte sellist tugevat mõttevoolu praegusel ajal, et kus rõhutatakse vaikust, heli taga või mingisugust heli, paiknemise konteksti kas või ruumi näol näiteks või mingisuguste žestide olulisus või et kõik see, mis jääb nii-öelda käega katsutav taha. Et see mul näib, on nagu mingisugune pigem üldisem taotlus üldse võib-olla ka tänapäeva, noh, ma ei tea, kas nüüd kogu kultuuris ei saa öelda, aga ühesõnaga mingisuguse sellise liikumise jaoks nagu kindlasti, et ma ei tea, palju sellest nüüd on spetsiifiliselt jaapanipärast, et mingis mõttes kindlasti ja kogu see mingi tsen, maailm ja kõik nagu ma ei saa ju eitada ometigi seda seost jaapani kultuuriga, aga see, et mis kuju on selline mõtteviis võtnud Lääne-Euroopas või Euroopas üldse maid, tea, kas see on nagu päris seesama asi, mida kujutab kogused, tsen mõtlemine Jaapanis. Kuna ma just ise külastasin Jaapanit sellel suvel, et siis seal oli tõesti, on tegelikult nagu kogu see suhtumine või see mõtlemine ja see austus ja see nii-öelda mittenähtav oli täiesti nagu tajutavalt olemas. Aga mis mulle võib-olla pisut hakkab nagu kriipima, kui ma siin Eestis olles neist asjust kuulan, kedagi kõnelemas, et siis seal mulle näeb, on mingisugune selline lahknemine, jaapanlased ise nagu kunagi selliseid asju ei räägi või et nad, Ta ei sõnastavaid, nad nagu ongi see, et siin mulle tundub, et on võib-olla kohati seda juttu vaikuse olulisusest rohkem kui seda vaikust ennast jaapani muusikaga, ma olen natukene vähem seotud, aga kui ma tegelen võitluskunstidega ja suvel käisin ka ühel seminaril, mida viisid läbi jaapanimeistrid, et siis nad ei räägi mitte kunagi selle nagu võitluskunsti taga olevast mingisugusest vaimsusest, ei jäta tundide viisi, noh, nad ütlevad väga konkreetselt, et see liigutused ja et mulle tundub, et see võib-olla on nagu mingis mõttes erinev. Kas meil siin on võimalik sellest nagu tunnetuslikult aru saada, ilma rääkimata? Tivoli juurde tulles, et siin oli ka kavas mitmeid selliseid kohtumisi heliloojatega, kõigil küll ei õnnestunud käia, täpselt ei tea, mida seal räägiti, millest seal räägiti, aga. Selline muusika lahtimõtestamine ja üks mõte ei mina tegelikult kuulasin küll vestlust festivali peaheliloojad Märt-Matis, Lille ja Toshi Hasake omavahel ja siin nagu bossakava ise rääkis ka metafoore kalligraafiast ja käe liikumisest ja sellele sulemaandumisest ja kõigest, aga mulle tundub, et see on nagu natuke sellise Euroopa formaadi küsimus või et kui palutakse, palun ütle midagi sügavate ilusate asjade kohta, eks siis ikka öeldakse. Et no muidugi ei tea, ma ei ole varem kuulnud osakavat rääkimas oma asjadest, et seetõttu ma ei tea, kas ta mujal räägib umbes sama juttu või mitte. Nojah, tegelikult ega seal vestlusringe siis noh, ega nad nüüd nagu väga palju on ka ei lobisenud, et kumbki neist heliloojatest pigem nagu natukene räägite kõigest sellest maailmast, mis on nähtava maailma taga. Noh, see võttis juba omajagu aega, sest et sellest rääkimine ei ole kõige lihtsamate ülesannete killast ja tuleb nagu otsida sõnu. Aga ega nad tegelikult, et noh, minu meelest väga mingitest sellistest asjadest, millest oleks nagu võimalik rääkida ka puhul mingisugustest tehnilistest aspektidest või mingist ja ülesehitusest, mingist protsessist või millestki sellisest, mis on selline jah, räägitav või nagu keeles edastatav kuidas seda nagu nüüd väga ei olnud ja mingitest sellistest küsimustest libised vist mööda, et üks küsimus oli, et erinevused ooperi- ja mingisuguse muu või instrumentaalmuusika kirjutamisel näiteks aga see kuidagi niimoodi hõljus ära. Kui lihtne oli siis sinu jaoks ansambel kontserdil tossu osakava ja Märt-Matis Lille loomingut kõrvuti kuulata? Noh, ega ei saa ju vist kontrastide maailma ei saa ka päris rääkida, aga teistpidi jälle oli nagu erinevusi ka võib-olla just eriti need mõlemad Märt-Matis, Lille teosed, kus ühes oli kasutatud fonogrammi, teises oli nagu lihtsalt elavas ettekandes tulin nagu loetud tekst peale see vahva Lauentoway seal oli nagu loetud tekstiga ja see fonogramm oli sellises teoses nagu lindudele, kus siis aeg-ajalt kõlas salvestatud linnuhääled. Muidu oli teos soolotrummil, mis tähendab, sellega algaski kogu kontsert pihta. Nojah, et nad olid, selles mõttes võib-olla olid sarnased, et kummagi helilooja teosed ei olnud just ülemäära intensiivselt või sealt ei tule sellist toorest energiat või et pigem on muusik, kui olin materjal seen nagu hõre talt kasutatud või pigem habras. Teistpidi jälle oli nagu noh, nagu mingisugune mõte, mis selle asja taga on ikkagi erinev. Aga noh, et mis see täpselt on, et on väga raske panna nagu näpu peale, et ja ei, ütleme selles mõttes põhimõtteliselt. Kui ikkagi küsimus on selles, et kas Märt-Matis, Lille ja dushi osakavad seob miski kunstilises plaanis, siis jah, et, et sealt küll võib-olla sellel teisel kontserdil oli seda, mis oli siis ERSO kontsert, alisest seos ehk mõnevõrra nõrgem. Noh, muidugi on sellist haprust ja õhulisust ja hingamist ja seda kõike lihtsam saavutada väiksema koosseisu puhul. Et sellel ERSO kontserdil mulle kuidagi seal Märt-Matis Lill teos harraotav paremad jättis võib-olla pisut sellise nagu natukene üheplaanilise mulje või sellised pigem lineaarsed mulle siis just sellel ERSO kontserdil tundus osakava teos, ütleme, nüansirohkem. Mulle tundus, et sellel ERSO kontserdil oli peaaegu igas teoses ka mingisugune visuaalne aspekt juures et kasvõi see ruumijaotus Märt-Matise ja osakava teostes ja Maria kõrvitsa uudisteoses näiteks see fakt ja ei olnud kasutanud tervet orkestrit. Mida sina sellisest dünaamilisusest arved ühel kontserdil? Mulle lihtsalt endale ütleme, see on nagu need ruumimängud ja see visuaal selles mõttes ei avaldanud erilist mõju, kuna mõistusin vasakul rõdul kohe suhteliselt nagu orkestri kohal või noh, et see heli tuli niikuinii natukene ringi käia. No selles mõttes selle ERSO kontsert, et kui vaadata seda kava nagu tervikuna, et siis see Olga noivertideos kindlasti eristub teistest suurel määral, et pigem isegi nagu mõjub natuke võõrkehana, et nojah, et kuna see oli ka selline väga eklektiline teos ja seda iseloomustab nagu stiilide paljusus ja seal olid nagu kasutatud erimuusikate stilisatsioone, mis olid väga nagu selgelt tungisid läbi selleni viltfaktuuri, mis mingit konkreetset tsitaat seal kasutatud ja maalerist. Nojah, Tallinna maaklerile pühendatud, aga ühesõnaga, et see noh, nagu, et ta loob distantsi ütleme kasvõi helilooja enda ja ja selle teose vahel või ka kuulaja selle teose vahetuse kuule, kuidagi saab aru, et see vist ikka ei ole nagu päris noh, et seda ei maksa võtta nagu päris otse näeks, neid tsitaate on ju ennegi kasutatud teiste erinevate pooltega seal, kus ainuke imelik, no põhiliselt oligi imelik, lõpuks nagu hästi palju tulijaid, siis hakkas päris lõbus lausa, et Ta ei ole päris kindel, kas lõbusus otseselt esmajoones oli helilooja taotlus, aga aga no sellisena ta mõjus, sinna ei ole nagu midagi parata. Et miks ma sellest räägin, on just see, et kogu selle muu kava kontekstis, mis on just kõiks vaikus ja õhk ja hingamine ja ja samas siis on seal ikka see Maria Kõrvitsa teos, kes on noh, väga sellise ühe helikeskne. Et nagu kõikide nende teiste taustal oli see teos kuidagi teistmoodi. Et iseenesest oli päris lõbus nagu, eks suur värvi nagu värvilaike vaatanud, et mingi aktsent ikka on, et muidu nagu ei saa üldse aru, aga siis on nagu sihuke täitsa teistmoodi. Festivalist afekt ja täpsemini selle sümfooniakontserdist. Jätkame juttu saale kontserdiga. See kontsert oli ka üsna pikk ja väga pikali. Tase hasakava Fernelansoft kant teete tervikuna, ehk siis need kolm osa. Tavaline esituspraktika näeb ette neid osasid mängitakse eraldi kontserdisituatsioonis. Aga seekord vist oligi esimest korda niimoodi. Kõik on kokku üheksa fooniks ja nüüd lihtne just ei olnud, seda peab tõesti ütlema, et kuulata, sest just nimelt sellist muusikat mille tabamiseks tuleb nagu endal hästi suurel määral nagu panustada või noh, tegelikult panustama peab niikuinii igal juhul, aga mulle tundub, et eriti nõuab seda uus muusika, mingisugust omapoolset aktiivsust. Selles mõttes oli küll jah, tõesti raske nagu kuulata 45 minutit sellist väga habrast, jõulist asja. Aga teistpidi, eks ole, kuidas me siis muidu eelistaksime, kui ei oleks omapoolset pingutust. Et ma ei tea, mulle natukene muidugi tundub, et kuna uue muusikaga on nagu hakatud vist rohkem harjuma et siis juba ütleme, et on võimalik kanda niivõrd kauakestvaid teoseid ette, mulle tõesti tunduks, et mingi aeg tagasi ei oleks nagu saanud seda teha või ikkagi seal väga mahukas kava ja seda nagu noh, esiteks ära õppida, aga teiseks ka nagu ette kanda, et ma arvan, et tuli nagu suhteliselt hästi välja, kuna ma muidugi neid teoseid ei tundnud varem. Et mul ei ole nagu võrdlusmoment, et ma ei saa selles mõttes öelda esitus kvaliteedi kohta. Aga mulle tundub küll, et noh, ütleme, et midagi nagu piinlik ei olnud, ei olnud sellist tunnet, prooviperiood on andnud olematuks, et tullakse kuidagi, ma ei tea noodist mängima, et seda nagu ka ei olnud. Sa käisid veel ansambel mosaiiki kontserdil, mis ongi ju nüüdismuusikale pühendunud koosseis üsna nimekas kollektiiv, kes selle nende esituses kõige rohkem meeldis. Ja ainult üldse tegelikult kõik need kontserdid, mis ma kuulasin, olid nagu mingis mõttes hästi erinevad mis on sellele kontserdile iseloomulikke, mida mujal võib-olla oli vähem, oli just see, et siiani olid valitud sellised nagu ideega teosed või pooleldi kontseptsiooni teosed või siuksed mille põhikeskmeks ei ole meditatsioon, vingem, mis pakuvad võib-olla ka intellektuaalsest plaanis mingisugust nagu huvitavust vä. Et siin muidugi Henno Pope teosed on vist alati noh, et kui nad on, siis nad ongi natukene sellised, mis on ka nagu mõistusele huvitavad või kuskilt otsast on nagu väikse kiiksuga või teevad nalja või et nii oli see ka siin või siis siin oli ikka selline Liisas Traisi teost safran, mis oli motoriseeritud klaverile ja viiulile, kus siis oli nagu klaverikeelte külge pandud sellised niuksed nagu plastik, keeled, mis käisid ringi natuke nagu veskimoodi. Mida siis pianist sai nagu ise mängida Mises tõmmas sellisema teatud keeled rahmises lõi mingisuguse kõlaefekti tea, et selles mõttes need olid nagu toredad või kasvõi see ka kontserdi avateos milleks olid Klaara Jan nutta teos, piiblil hirv, Kõu, mäed, pleemide wind, mis siis oli kirjutatud pasklannetele tšellole klaverile 12-le mängu doosile, et et see oli selles mõttes nagu, et ta oli kuidagi tore kontsert. Ainuke asi, mis nüüd selle kontserdi puhul oli, oli kuidagi selline üleüldine, väga madal, energiatase ma ei tea tegelikult, millest oli kontsert, ise toimus kultuuriga, las aga võib-olla siis oligi koha vaid ma ei tea jah, et tellistkümne, hämar kuidagi nagu publikule tegelikult võis nagu näha, et nagu sooja vastuvõtupubliku poolt aga mingis mõttes jälle kuidagi hästi nagu nullenergiat võib, võib-olla see oli midagi, mul isiklik probleem, aga noh, mulle endale tundus, et oleks hästi raske mängijana minna mängima. Hingedepäeva õhtu on ju, eks ole, hämar ja välja, sest 100. ka sel õhtul aja 100., jah, see oli selline imelik sombune Eesti heliloojad ja see oli ka sellest algavas. A jah, tõesti oli Eli sallikudes supik hammatrii. Seda on viimastel aastatel siin mitme erineva koosseisu esituses ettekandele toodud ansambel Fatale ja siis ka ansambel U on mänginud. Ma ei tea, kas sa oled juhtunud neid kuulnud. Ausalt öeldes praegu niimoodi ei tulnud nagu meelde minu jaoks olid need tookord kaks väga erinevat tõlgendust. No vot, kuna ma mul ei vähemalt ei meenunud, et oleksin seda enne, kuuldakse võrdlusmomente küll ära, aga muidu, et kui ma siin enne rääkisin sellisest aktiivenergia olematusest mingist summast eelnevate kontsertide puhul, et siis sellest teosest nagu ikkagi oli või et ta ei olnud selline meditatiivne või selline ühe hetke venitamine või et vastupidi, et selles oli nagu mingisugune energiat tulv. Et mulle vahel tundub, et eesti noorte heliloojate puhul, et seda nagu ei ole kuigi siin ei olnud nagu mingisugust erilist võtet, on mingisugust instrumentide erilist ettevalmistust või noh, natuke oli see puhkpillimängijat seal vokaal on samal ajal, kui on heli. Aga no ütleme põhimõtteliselt ei olnud nagu midagi väga erilist või sellist, et uut jah, et instrumentide ettevalmistuse osas või mingite laiendatud mänguvõtete sellises plaanis. Aga ta nagu sobis ja kuidagi oma selliselt energeetikat minu meelest ikkagi nagu sellele kontserdile, mis siis ja minu meelest. Ta ei olnud nagu väga selline meditatsioonikeskne, vaid oli kuidagi teisiti. Killuga ja külaline on sääre kontsep. Järgmiseks on fookuses festivali aspekt, tänavune lõppkontsert. Kuidas selle sinna mani kuulduga hakusse festivali lõppkontserdi kontseptsioon, mis ilmselgelt oli ka väga visuaalne kogemus Ühesõnaga, lõppkontserdil esitati Sis Rebecca Saundersi staažis kollektiiv Noblessneri valukojast see kestis kokku 50 minutit ja olid sõnaga erinevad mängijad, mängijate grupid olid siis paigutatud Proto avastustehase ekspositsioonisaali erinevatesse osadesse või ühesõnaga, jalad ka vahepeal liikusid ise ringeni. Ja nüüd see, kui visuaalne või mitte visuaalne see kogemus on, et see sõltub ka natukene endast, et mina istusin kõik need 50 minutit ühe koha peal, et seal mõned inimesed ka käisid ringi ise ja vaatasid. Aga kas seal oli suhteliselt hämar ja mulle just tundus pigem, et seal on nagu püütud ära kasutada just nõnda nagu mingisugust ruumilisust, et kuidas mingid kõlad tulevad nagu erinevatest kohtadest noh, et pigem nagu just nagu ruumiline aspekt kõla mõttes häälivast olulisem kui see visuaalpool selle asja juures. Aga see teos oli jällegi võib-olla päris selline meditatsioon, et kui need nagu teised või need eelmised kontserdil, millest ma rääkisin, ansambel luu ja siis ta võib olla ERSO kontsert vähemalt osaliselt on ikkagi see nagu, ütleme, teose keskne meditatsioon või et ikkagi samal ajal räägime ka mingisugusest teosest mingist tervikust, millestki. Et siis siin mulle tundus just, et vastupidi, et see nagu teost kui sellist kuidagi tervikuna nagu ei olegi või need ongi ainult mingisugune selline nagu heliinstallatsioon selline, mis ongi nagu noh, lihtsalt mingisugune helik, millesse sa siis lihtsalt laset endal minna. Jah, ja ei püüagi ajuga midagi leiutada või et mingisuguseid seoseid otsida mingisugust osade vahel või sest et seal ei olnud ka nagu see taotlus, vaid lihtsalt lasta neil helidel kuidagi endale mõjuda. Et võib-olla pigem midagi sellist, mis kuuluks muusikateraapiavaldkonda või, või kuhugi sinnapoole. Noh, eks sellise klassikalise muusika suundumusi niikuinii olla selline mingi teraapiline vahend. Kas sellisel juhul see ajaline mõõde 50 minutit oli nagu ülearu palju või oli see piisav? Tekiks jah, ei, ma selles mõttes arvan, et ta oli just suhteliselt mõistlik kvaliteet oleks olnud nagu noh, näiteks mingisugune 20 minutit siis oleks olnud, ei ole imelik või et kui oleks olnud näiteks selline asi 20 minutit ja siis noh, ma ei tea, Tõnu Kõrvits ja Tatjana Kozlova mingit teosed otsa näiteks noh, et see oleks nüüd imelik. Aga ütleme, et see, kas ta nüüd oleks olnud 50 minutit või tund aega või tund 10 või 45 minutit, et see 50 minutit vist oli suhteliselt optimaalne, võib-olla rohkem ei olekski nagu jaksanud, aga, aga vähem võib-olla ei oleks olnud jälle piisav selleks, et lasta Melidel kuidagi toimetada. Ma jäin praegu mõtlema, et sel aastal oli efekti kaaspäris mitmeid kontserte, just selliseid, kus ettekandele saigi oluliseks just ruum ja ruumis liikumine, et kasvõi see avakontsert, kus mängijad olid teinekord isegi publiku sees või ansambel frakt, Alec, kelle liikmed mängisid pilli isegi kõndimise ajal ümber publiku liikudes ja siis ka ERSO kontsert, millest põgusalt rääkisime natukene, võib-olla siis see suund ongi see, et, et see kontserdikontseptsioon ja kogu ülesehitus hakkab tegelikult sellest saalist See kindlasti on üks selline oluline teema üldse ruumilisus seda muidugi üldiselt humanitaarias, aga, aga ka nagu muusikas järge. Pigem et need ruumid on sageli üsna hämarad ja seal on võib-olla ainult üksikvalgushelk, eks ole nooti valgustada, kui see noot olemas on. Jah, no vot, seal selles samas Noblessneris oli ka ikkagi ütleme, pigem oli pime ja see oli mingi selline väike kohtvalgusti noodi jaoks, aga see on kindlasti teema, et sellest tegelikult, et ma enne ei maininud, aga aga tegelikult ka sedasi Hasake ava ja Märt-Matis Lill sellest mingisugusest ruumilisusest räätsid ruumi olulisusest helile ja ka sellest, et kui palju nad ise oma teoseid luues arvestavad või kui ka teoseid kuulates või mõeldes, et kus nad võiksid kõlada, et arvestanud selle konkreetse ruumiga, et ja mingisugune ruumilisus ja kehalisus ja et see vist see on tegelikult juba olnud aastaid nagu teema, aga et võib-olla praeguses äkki veel teravamalt esil kui muidu ehk et siis sellist ja uue muusika festivali, mis oleks nagunii suures mahus pühendanud oma tähelepanu sellistele kruumilistel aspektidele, et ega seda vist ei ole olnud. Ma mäletan, et Empil oli, kui oli see pimedus, pimekontsert ja pimekontsert, aga ühesõnaga noh, et on olnud sellised nagu üksikud momendid, kus on nagu spetsiaalselt noh, näidatud näpuga, et vaadake nüüd nüüd on see ruumi küsimus, aga niiviisi, et oleks olnud täitsa nende laiemalt või ühe sellise, isegi nagu kandvaid nad seda vist tõesti varem ei ole juhtunud. Minu maitsele tundub ka, et. Kui seda läheb liiga paljuks siis me hakkame kontserdil hindama mingisuguseid teisi asju ja võib-olla vähem näiteks esitust, et kui ma ikkagi ei näe ega, kuidas muusik sellel pillil seda heli tekitab. Mitte et ma igatseks nagu vahepeal festivali kavas oli, täiesti traditsioonilist klassikalist kõlavad muusikud laval mängimas, teos kummardavad, hakkad minema. Nojah, eks iga asjaga, et kui on nagu see kuidagi ülevõimendamise oht või et mingisugune idee nagu pigistatakse viimse tilgani niimoodi välja, kui ta muutunud nagu natukene tühjaks, et kõik mingisugused uue muusika tendentsid on ju natuke sellised või et nojah, et kasvõi see vaikuse teema, et kui ma räägin kolmveerand tundi, et üldse, siis tuleks jälle trobikond heliloojaid, kes kõik räägiksid, kui oluline on heli taga olev vaikuse siis kuidagi nagu mängivad üle selle asja, mis tegelikult on ja ega ma ei eita mingisuguseid selliste asjade olulisust, aga ja tasakaal. Nüüdismuusikafestivalilt afekt jagas muljeid saale kontsap. Peatusime ansambel luukontserdil, kus kavas olid tosse Hosaka vaja Märt-Matis, Lille teosed. Eesti riikliku sümfooniaorkestri õhtul ja ansambel mosaiigi kontserdil. Rääkisime ka festivali afekt tänasest lõppkontserdist, kus Rebecca Saundersi loomingut esitas ansambel kollektiiv Berliin heliga ja võtab aga järgmiseks fookusesse mõned festivalil afekt kõlanud maailma esiettekanded. Helena Tulve, Marie kõrvitsa ja Mart Siimanni uudisteoseid kuulas põhjalikult Liisa Hõbepapp. Festival efekt avakontserdi viimase teosena kõlas Helena Tulve lament, mis on siis kirjutatud, et selle festivali tarbeks selleks kontserdiks ja mina kuulasin seda raadio vahendusel nõnda et mul oli Cavaramat kõrval ja ma sain lugeda samal ajal ka seda teksti, mida Helena Tulve olen kasutanud ja mille on siis kokku pannud Hedi Rosma selle teose kommentaarina, tolle ise on öelnud. Ta tunneb muret asjade pärast, mida me pole hinnanud. Ja tõepoolest kas on äärmiselt tugeva sõnumiga, et see tuleb välja ilma selle muusikata juba näiteks siin tekstis on kirjas, et me vaevleme ahnuse painetes või igaveses puuduses. Et nii võiks öelda isegi, et, et see teos on väga sotsiaalkriitiline. Ja et kui küsida, et mis funktsiooni see tekst ja muusika selles teoses on et siis ma ütleks, et see muusika hingab selle tekstiga täiesti ühte jääte, kasutab näiteks sellist meetodit, mis inglise keeles penting ehk siis justkui sõnade värvimine. Ehk siis mul oli seda teost kuulata, sest tunne, et see viis, kuidas laulja neid sõnu ütleb, andis nendele sõnadele veel selgema tähendus nurga noh, näiteks mingite sõnade rõhud, vastamine või venitamine, laule partis. Aga mul on tunne, et see uus tähendusnurk tuli välja ka selles, kuidas instrumendid kõlaliselt seda kommenteerisid. Kui ma ise nagu helilooja pilguna vaatan seda teost, siis siin on tõesti väga palju teksti, et see tekst on see, mis tervet seda teost koos hoiab ja ta justkui veab siis seda teost algusest lõpuni. Ja Mul on tunne, et selles teoses toob Helena Tulve esile sellise ühiskonna pahupoole ja et seda teost iseloomustab väga kontrastne dünaamika, mis võib-olla toob esile veel selle situatsiooni või selle tema sõnumi nagu tõsiduse. Et selline tunne, nagu ta proovib erinevatel viisidel öelda sama asja uuesti ja uuesti, et võetaks kuulda. Et kui üks võimalus, kuidas seda teose pealkirja tõlkida, aga ITK, et siis mul on tunne, et ITK vahel on selleks, et lohutada või see itkumise või selle laulmise protsess justkui peaks pakkuma ka lohutust, et siis mul on selline tunne, et see teos kuulajale küll ei pakkunud lohutust, et kui me räägime võib-olla siukesest nagu maailma olukorrast praegu just näiteks sellest, et me oleme justkui niisuguse keskkonnakatastroofi äärel et siis mulle tundus, et selle teose sõnum oli, et sellest enesehaletsusest või, või, või enese lohutusest, et me peame midagi tegema, et, et see teos nagu ikka ei jäta rahule jääd. Kui rääkida mingist lohutusest, mis tuleb, siis see on tõesti ainult võib-olla viimase siukse 10 sekundi jooksul. Mul endal tekkis seda teost saalis kuulates selline mõte, et minu meelest see ei ole väga Helena Tulve lik teos, eriti kui ma tema viimaseid asju olen kuulanud. Et võib-olla just selline süngus ja tumedus ja need madalad registrid. Et kas sulle ka tundub, et võib-olla seda instrumentatsiooni ja siis seda bassihäält seda solisti häält, et oli nagu tema heli, kellele mõeldes kuidagi teistmoodi esile toodud või kõlas uutmoodi. Võib-olla proportsiooni küsimus, et ma arvan, paljud need muusikalised võtted või madal register, mida ta siin kasutab et on kasutanud seda enne, aga võib-olla mitte nii suurel hulgal täiesti ühe teose vältel, aga mulle tundus, et ta kuidagi heliloojana on ennast nagu täielikult nagu kõrvale jätnud mingi siukse enda nagu ego kõrvale jätnud võeta tegeledki hästi selgelt ainult selle ainesega ja siin võib-olla saab tõmmata paralleeli, kuigi see paralleel võib-olla liiga meelevaldne, aga paralleeli sellega, et see teos on ühtlasi ka kirjutatud Marju Lepajõe mälestuseks, kes samamoodi on ennast pühendanud mingit antiiktekstide tõlget kimisele või mõtestamisele proovides ilmselt ka ennast kõrvale jätta, et võib-olla siin saab ka mingi sellise paralleeli tõmmata. Ja ka huvitav, mida sa esituse kohta ütleksid? Huvitav nüanss oli ju selle teose esiettekandel see, et solist Andres Fischer oli ise ka dirigendi rollis ja tegelikult oli seda päris isegi pingeline jälgida, sest et kui üks madala laulja ansambli keskel paigutub ja madalamalegi registris ja vahepeal ka väga kõrges registris laulab ja siis veel samal ajal väga suurejooneliselt kätega dirigeerib, seda suurt ansamblit koos peab hoida, siis tekitab nagu kuulajas natukene sellise Hazardi või, või kaasaelamismomendi, et tõesti keeruline olukord muusikaks olla kahes rollis. Kuulates tundus see kõik äärmiselt loomulik, mul on tunne, et Helena Tulve komponeerida ka mõtles selle peale ja et võib-olla see olukord on isegi natuke loomulikum kui see, kui dirigendile ei ole antud häält vähemalt teost kuulates. Mul tekkis selline mõte, et see dirigent, et ei tegutsenud oma kätega vaikuses, vaid ta sai ka ennast väljendada, see kuidagi võis anda muusikutele veel selgema juhise, mida ta muusikaliselt taotleb. Ja et mulle tundus, et need pillid vähemalt, et tulid tema solistlikkusega väga loomulikult kaasa ja et see tõesti moodustas just seetõttu kõlalise mõttelise terviku. Sellel õhtul oli veel üks esiettekanne martsiimeri ekspektaavi mis küll tegelikult alguse saanud juba 20 aastat tagasi. Teose idee on aastast 1999. Mulle tundus, et Siimar on enda käest küsinud, et kuidas kõlab, tundus, nagu see pealkiri vihjab, et tema jaoks kõlab kui selline rütmiline pingestatud vibraator justkui tundus nagu minu arust ühe sellise tundmuse muusikakeelde tõlkimise. Et kui rääkida selle teose vormist, siis seda võrrelda näiteks Tulve Teo sekretäri hoopis teistsugune juhtiimer teos oli helgem, võib-olla isegi ja Ederi üpris selline fantaasiarohke, kuigi ta pidevalt tuli tagasi selle juurde, kuidas ta seda teost alustas. Ega selle ettekande kohta minu arust on öelda ainult häid sõnu ja ilmselt selle kontserdi mulle tundus, et ühiseks jooneks oli see, et see lõpptulemus, mis need teosed olid, valmisid ikkagi selle dirigendi Andres Fischeri mängijatega selges koostöös. Seetõttu ka see Siimeri teos kõlas väga orgaaniliselt, ma tean, et ta oli isegi ise otsustanud mitte proovidesse minna ja tõesti täielikult usaldada neid mängijaid, et see teos selles mõttes tervikuna Aga Maria kõrviks kirjutas taaskord Eesti riiklikule sümfooniaorkestrile teose ja huvitav, sest et eelmisel korral kasutas ta tervet sümfooniaorkestrit sellisesse orkestriteos, langedes ülespoole taeva kaariasse kaussi aastast 2016. Ja nüüd, et oli ainult ERSO keelpilliorkestri koosseis laeval selline üsna julge otsus, tean ka, et selle taga on see, et tal oli lihtsalt kirjutamiseks üsna vähe aega antud. Et kuidas see valik, et sinu meelest põhjendatud sai ja mis mulje jättis kuulates? Mul õnnestus seda teost kuulata partituuriga ja mulle tundus, et see 12 minutit mõjus kui pelgalt pilk ja et arvestades Maria Kõrvits sellist muusikalist käekirja, millest vähemalt praegu kas tunnetuslikult saame rääkida, et siis et ta vajab aega selleks, et publikuga kõnelda ja et mul on tunne, et muusika muutub eriti mõjuseks siis kui sa saad sinna täielikult sisse minna pikema aja jooksul. Et selles mõttes. Mulle kõlas teos natuke nagu proloog või osa mingist suuremast tervikust, aga võib-olla Maria kõrvitsaloomingu kontekstis see ongi alles eelmäng, sest tegemist on ju väga noore heliloojaga ja sellele tundele, et ta tõesti oli justkui ainult hetk aitas ilmselt kaasa see, et ta oli kasutanud ainult keelpille. Ehk siis neid kõlanüansse oli vähem ja seetõttu võib-olla tekkis ka selline tunne, et need nii-öelda sündmusi muusik, kas oli vähem, et need sündmused sündmusena võib-olla mõjusid see, kui keelpillid tõid välja selgema nii-öelda traditsioonilisemat keel, pilliliku kõla aeg-ajalt, et kui mingid noodid siin-seal nagu kerkisid esile, et, et see võib-olla mõjus nagu sündmusena. Aga üldiselt see oli selline üks suur terviklik pilt, mis kangastused, kui seda partituuri vaadata. Et see kvartal, esiteks, minu arust on väga visuaalne visuaalselt väga kergesti jälgida ja et väga selge arhitektuuriga ma olen väga ootusärevil, et mida ta sellise mõtlemisega suudab veel edasi teha. Kas pimeduse temaatikas süvenemine ka sulle kuidagi pakkus mingisuguseid assotsiatsioone selles partituuris? Võib-olla see teos mõjus natuke nii kui sa teed pilti kaameraga ja sul on alguses fookus paigast ära ja siis vaikselt hakkad seda fookust paika kruttima. Et siis võib-olla nõnda see pimedus mõjus mulle ka, et alguses oli võib-olla eriti müstiline või, või eriti arusaamatu ja siis ta aegamisi läks nagu selgemaks ja ma tean, et Maria on ise öelnud, et ta tahtiski selle pimeduse teemaga tegeleda, kui selle nagu müstikat nii-öelda uurida, et siis mul on tunne, et olgugi, et need, teades, et tal ei olnud võib-olla väga pikalt aega, et selle teemaga tegeleda, et siis siiski selle teose jooksul midagi selgemaks muutub küll nii sele, kuule kui mul on tunne, et kui ka helilooja jaoks Mulle sümpatiseerib see, et tegelikult ei läinud liiga süngeks ja tumedaks nende värvidega. Ta leidis keelpillidest ka sellise helgema poole üles selle pimeduse temaatika keskel. Ja kindlasti, no ma pean tunnistama, et kui ma seda pealkirja lugesin, see just inglise keeles öelda. Tark, et siis kohe esimesena tekitas siukse assotsiatsiooni, et kas ta tegeleb mingi enda väga süngete pooltega või mingi ühiskonna süngete pooltega, aga tõepoolest see teos mõjus palju. Meil pole kontrastsemalt või värvikana selle tähenduse mõttes küll jah. Et ta ei, ei mõjunud kindlasti rõhu vana, vaid pigem lihtsalt sellise pildina, mida sa muusika kutsus siis. Festivalile afekt nüüd aga pilk Tartust muljetega jätkab Liisa hõbedaga. Efekt on ikka igal aastal püüdnud erinevaid kavu tuua välja nii Tartus kui Tallinnas ja üks konkreetne kontsert, kuhu sea sattusid, oli afekt solistid, mis siis kõigepealt toimuski Tartus Tartu Ülikooli aulas ja sellisesse Tartus kuulutatud välja festivali efekt avakontserdile. Alustuseks ma tahaksin öelda, et mulle üllatuslikult mõjus Tartu Ülikooli aula väga hea nüüdismuusika kammersaalina eest seetõttu, et seal on väga tugev selline kaja, sest see ruum on hästi kõrge ja et seal, kui rääkida näiteks sellest mari vihmandi esmaettekandest ojja Jeeaa Födile sopranile, et siis seal see saal aitas, need kõlad niivõrd ühte sulatada, et vahepeal tõesti isegi ei saanudki aru, et kas laulis laulja või siis laulis veidigi helisid sekretist, et ma olin üllatunud, kuivõrd palju see saal kaasa mängis. Ja kindlasti ta mängis kaasa ka Helena Tulve teosega, pulss mõõnia voolamine. Tõesti suurepäraselt, et ettekantud Talvi hundi ja Monika Matiiseni poolt. Aga võib-olla nii hästi see saal ei mõelnud Christian kõrveri teoses, sellepärast et ta oli kirjutanud sellise Tokaata laadse teose klaverile, kus olid väga kiiresti muutuva struktuurid, mis võib-olla läksid natukene selles saalis liiga mudaseks. Et päris tore oli Tartu Ülikooli aulas just sellist muusikat kuulata. Et kui rääkida sellest afektifestivalist üldisemalt, siis. Mul on tunne, et üks festival afektieesmärke on hoida elusana eesti heliloojate 21. sajandil loodud muusikat. Et väga tihti meie kiires elus. On palju teoseid, millega antaksegi het ainult üks kord, et meil ongi ainult see üks uus ettekanne ja see festival kannab uuest ette mingeid teoseid, mis kindlasti väärivad rohkem mängimist kui ainult ühel kontserdil ja just seetõttu on festival efekt minu arust väga kohal. Sellel aastal esitati kõige rohkem Märt-Matis Lilleteoseid, aga ka mulle tundub, et Helena Tulve teosed olid kavas väga omal kohal. Aga ütle, Liisa, kas see, et sellel Tartu kontserdil oli publikus väga vähe inimesi, tegi sind kurvaks või, või riivas mõeldes selle töö peale, mida muusikud on teinud selle kava õppimisel, sest me teame, et uue muusika esitamine nõuab interpredilt siiski väga teistmoodi tööd ja ettevalmistust ja võib-olla ka rohkem sellist keskendumist. Ma kardan, et selle festivali köögipooles pole kõik korras, et sellele tõepoolest vihjas kasvõi see fakt, et sellel Tartu avakontserdil oli publikus kuus inimest ja see on väga ohtlik märk, sellepärast et meil on Eestis vaja sellist festivali, kus asetatakse Eesti heliloojate muusikamaailma nüüdismuusika konteksti. Tõepoolest, meil on ka Eesti muusika päevad, aga seal kõlab ainult eesti muusika. Et seetõttu see kontekst on midagi muud. Seal saab võrrelda eesti heliloojaid omavahel. Aga eesti nüüdisskulptuur peaks olema ka dialoogis maailmakultuuriga ja seda siinsamas Eestis kohapeal ka Eesti publikule. Ja just seetõttu see, et see festival afekti igal sügisel ikkagi toimuks või mõni sellelaadne festival, et mul on tunne, et see on tõesti väga oluline. Ja ma arvan, et siinkohal ei oleks õige süüdistada Tartu publikut või öelda, et Tartu inimesed on kuidagi ignorantselt või et neid lihtsalt põhimõtteliselt ei huvita. Nüüdisskulptuur Tartus Tartu ülikool ja teadlased, kes tegelevad iga päev ühiskonna kultuuri mõtestamisega peab lihtsalt leidma mingid viisid, kuidas Tartus olevad inimesed leiaksid tee kontserdisaali ja ise praegu tartlasena. Ega seda reklaami siin Tartus palju kindlasti ei olnud ka ja see võib olla seotud mingite rahaliste vahendite nappus, aga aga sellegipoolest see ei ole esid, et ega heliloojate suhtes aus kui publikus on niivõrd vähe inimesi. Tõepoolest, kui rääkida sellest Tartu avakontserdist, sest tegemist oli äärmiselt professionaalsete ettekannetega ja ma ei ütle seda lihtsalt selleks, et esinejatele niisama mett moka peale määrida. Vaid siin oli selgelt näha, et esinejad ei tulnud lavale mingit haltuurat tegema, vaid oldi vaeva nähtud ja süvitsi mindud. Täiesti nüüdismuusika partiides. Aga kui sa peaksid nagu paralleeli tooma näiteks kevadise festivaliga Eesti muusika päevad kelle meeskond on hoopis teistsugune ja festivali sisu ongi eesti muusikale orienteeritud, siis kas nendel kontsertidel näiteks käib rohkem inimesi Tartus? Jah, võib-olla tõesti võrdlus maailma muusikapäevadega ei ole kohanesid toeta sellel festival oli väga palju välismaist publikut kellest paljud leidsid tee Tartusse. Aga vabalt võiks võrrelda festival afektikontserte nüüdismuusika organisatsiooni tahe kontsertidega, mis on nüüd Tartus aastast 2017 tegutsenud, kus tõepoolest olgugi, et saalid on väiksed, on saalid olnud enamjaolt ikkagi täis ega räägi ligi paarikümnest inimesest publikus. Et seetõttu me ei saa öelda, et Tartus ei oleks inimesi, kes on huvitatud nüüdismuusikast. Ja Tartus on ka näiteks Elleri muusikakool, kust ka kasvõi mingi hariduslike eesmärkidel peaks olema õpilasi, kes kuulavad igapäevaselt uut muusikat. Ei mängi mõtlema, et huvitav, mis signaali see saadab heliloojatele, kelle teosed kõlavad esiettekandel vaid mõne pealisele publikule ja nendele interBrettidele, kes on selle kava kallal väga kaua töötanud ja palju vaeva näinud. Ma arvan, et sellest iseenesest ei ole ju mitte midagi, kui festival afekti, enamik kontserdid on kammerlikud. Et tõepoolest, professionaalsetes tasustatud kollektiivides esineb sellel festivalil ju ainult Eesti riiklik sümfooniaorkester ja siis esinevad professionaalsed muusikud erinevates kammerkoosseisudes ja nende kammerkoosseisude vastu. Ma arvan, et ei ole ka ühelgi nüüdismuusika heliloojal midagi, sellepärast et see kammermuusikažanr kipub olema üks selle sajandi heliloojate meelisžanre. Aga tõepoolest kas või väiksed saalid peaksid olema ikkagi rohkem täis, vaid peaks leidma mingeid võimalusi, kuidas inimesteni jõuda. Muidugi, miks see niimoodi seal ka eelmisel aastal oli, ega me täpselt ei teagi keegi, kui see festivali meeskond ise ja loodetavasti nad teevad mingit kokkuvõtet sellest või suudavad, et teha mingite ajurünnakute tulemusena mõelda välja mingeid viise, kuidas publikut siiski rohkem kontserdisaalidesse meelitada. Või teisalt, võib-olla on ikkagi festivali meeskonnal liiga suur ja ambitsioonikas plaan seda kava nii tihedaks teha ja peaaegu kogu nädala jooksul iga päev panna kontserte nii Tallinnasse kui Tartusse, et kui me seda kava buketiga praegu lehitsen, siis ma näen, et Tartus toimuski peaaegu sama palju kontserte kui Tallinnas, kus publikut jätkub rohkem nendele sündmustele. Üks põhjus võib olla ka see, et tõepoolest, kui seda Cavaramatud vaadata, et nad on ka päris palju optimeerinud, ehk siis samad teosed kõlasid päris mitmetel kontserditel ja iseenesest see võib olla lihtsalt ka võimalus instrumentalistina pakkuda võimalust siis seda suurt tööd mitmel korral mitte kanda, mis iseenesest on ju õilis, aga, aga tõepoolest võib-olla üks lahendusi, see, kui tartus toimuks vähem kontserti ja Need kontserdid saaksid siis proportsionaalselt ka rohkem reklaami. Helikaja pilk oli suunatud äsja lõppenud rahvusvahelisele nüüdismuusika festivalile afekt mis toimus 28.-st oktoobrist viienda novembrini Tartus ja Tallinnas. Festivali kavva. Süvenesid põhjalikult helilooja Liisa Hõbepappel ja muusikateadlane Saale Konsape saatejuht on Johanna Mängel heligaja.