See saade on pühendatud Kiviõli põlevkivi keemiakombinaadi 50.-le aastapäevale ja kannab pealkirja raudvara. Ilma raudvarata staažikate kõigi poolt lugupeetud töömeesteta ei lähe ükski ettevõte ülesmäge. Kuid kui saatesse mahub ainult kolm intervjuud, on väga raske hinnata, kes neid kõige rohkem väärt on. Istusime hulk aega kombinaadi direktori gril Murumetsa kabinetis ja saime lõpuks oma märkmikusse kolm nime. Läheme niisiis otsima ahjude tsehhijuhataja asetäitjat Arnold Kõivat. Kas bensiin, osakonna operaatorit Herman Kaukest ja remondimehaanikatsehhi treialid harjuhansod, kuuleme, mida neil on öelda endast ja mida õpetussõnaks noorematele. Ahjude tsehhijuhataja asetäitja Arnold Kõiva. Kaua te olete töötanud kivikombinaadis kombinaadis töötanud 49.-st aastast saadik peale sõjaväest tulekut ja töötasin vanema põraatorine hulga aastaid 64.-st aastast toetusülemana ja paar-kolm aastat hiljem 65.-st kuni kuuendast sissehhi ülema asetäitjana tehnoloogiline, vahepeal veel hulga aasadega, muidugi on tsehhis nähtud igasuguseid päevi häid ja halbu enda elus ja tsehhi elus ka, võib-olla kui niimoodi öelda. Kas selle ajaga on välja kujunenud kindel kontingent inimesi, keda võiks nimetada tsehhi raudvaraks? Jah, kindlasti neid on terve rida inimesi. Kuid samal ajal peab ütlema ka, et nii veteranide kilda kuulunud inimesi viimastel aastatel on väga palju läinud pensionile ja te saate natuke varem pensionile kaheksale? Jah, meie operaatorid, tsehhis lähevad 50 aastased mehed-naised 45 aastaselt. Luksepad 55 aastaselt. Nii et seoses töötingimustega selline eelis pensionile minekuga on olemas, et mingil määral just nagu selle pensionile minekuga on seotud põlvkondade vahetus teil tsehhis. Mida te ütlete noorte inimeste kohta, kes praegu tulevad? Võib-olla tahaks soovida seda rohkem ja tunduvalt rohkem, et nad õpiks õppekeskkoolis ja elasin, see asi siiski jätab üldiselt soovida. Eesti igal pool. Milles see puudujääk, kas inimestel ei ole aega, on nii palju tegemist nagu noortel ikka ei ole õiget tahtmist? Noh, siin võib-olla tegureid on palju. Suhteliselt ja teenistus võib-olla praegusel ajal siiski raha on käes ja ilma suurema vaevata koolis käimiseta inimesed teenivad küllalt ja paljud ei mõtle ka noored ei mõtle kaugemale. Ta vaatab momendile rohkem tänasele päevale. Muidugi terve rida siiski noori õpib meil kaugõppes keskkoolis ja tehnikumis. Tsehhi mehaanik praegu õppis kaugõppes tippis töö kõrvalt, praegu sooritab diplomitööd. Kui pika aja pärast teie arvates muutub madalam haridus kui keskharidus juba takistuseks teel sellesse his näiteks ta meie tsehhis juba Probleemiks, me oleme siin nüüd viimase aasta jooksul mehhaniseerinud ja kaotama kritiseerinud nende operaatorite töökohtadel. Ikka neljast-viiest kuuest klassist jääb väheks, peab ikka tundma süsteemi ja juhtimispuldi tööd. Nii et juba tänane päev nõuab rohkemat kõrgemat haridust, mida ta peale õppimise, millest meil on päris palju juttu on olnud noortele kõige rohkem tahaksite südame valla. Tahaks siiski näha tõsisemat töösse suhtumist, peab ütlema, et see ei ole üksi meie tsehhi haiglasse võib-olla siiski väga palju vahetavad noored töökohti. Ja ühelgi töökohal nii-öelda talle sammalt peale ei kasva ka minu seisukohalt. Minu mõtted on siiski, kui inimene tahab kusagile edasi jõuda ei maksa väga ühest kohast teise tormata, teda ei jõuta kusagil hindama õppida. Nii et kui ta tõsiselt siiski töötab teatud ettevõttes teatud tsehhis inimeste õpitakse tundma ja teda siis osatakse õigel ajal edutada. Me oleme remondimehhaanika tsehhijuhataja asetäitja kabinetis. Lindistame siin, sest treipinkide vahel on liiga suur. Läbi laia aknaklaasi paistab alla tsehhi. Üks mees paneb seal poolelioleva töö kõrvale, pühib käed õlist puhtaks ja tuleb üles. Me palusime teda siia kutsuda. Ta on veidi kohmetu ja küsib, millest tuleb, juttu? Küsib sellepärast, et ta on elus alati kõike kõige paremini püüdnud teha garadio intervjuud, olgugi et see on temale hoopis harjumatu tegevus. Tema nimi on Harri Juhansoo ja see on Kiviõli põlevkivi keemiakombinaadis hästi tuntud nimi. Kui kaua teie olete Kiviõlikombinaadis ametit pidanud? 27 aastat. On teil veel hästi meeles, kuidas te tööle tulite? Siia? No ma sain 16 aastaseks just ja varem ei oleks teele saanud need läksin siis tolleaegse administratsiooni poole palvega mind tööle vormistada. Ja mu palvele tuldi vastu ja suunati mehaanika osakonda õpilaseks. Alguses töötasin lukksepa õpilasena, hiljem siis Treia lina, no ja niimoodi siis see metallitee hakkas mu käes vähehaaval nagu kord-korralt paremini ikka minema ja Realoosis olen seda ametit hoolega edasi pidanud. Kus teil idee tekkis, seda metallitööd tegema hakata, mis nähtavasti on päris meeldima jäänutele. Mul isa oli ja mehaanik ja valmistas väikese auru Lokko motiivi. See oli nii, kahetses silindriline ja töötas päris huvitavalt piirituselambiküttega. Mõõtmetelt ta oli õige väikene, umbes 1000 pöördega. Ja see oli niisugune ilus väike masinake, mille makett on mul praegu alles. No ja kuidagi võib-olla sellest siis jäigi selline armastus metalli vastu. Ja sihukese ilusa tee vastuteest tunneb TMS alati rõõmu, kui see asi hästi õnnestub, tal. Tuleb ette järjekord ka tõenäoliselt tõesti juhtub ka seda 27 aastat, mis ta treiali ametit võeti. Metalimehe ametit olete pidanud selle aja jooksul muidugi treipingi põhimõte on jäänud samaks. Aga mis siiski muutunud selle ajaga? No muutunud on väga palju, kui sel ajal, kui ma seda teed hakkasin õppima, olid maksimaalpöörded, võib-olla seal 400 pööret ainult pingil ja terad olid ka võrdlemisi kehvad, siis nüüd on juba tavalise treipingi pöörete arv tõusnud 2000-ni isegi rohkem. No ja lõiketerad on tunduvalt paremad, millest võib-olla hull isa ei osanud isegi uld näha, Nikas treiali töö on ka pisut närviline, tööloo kindlasti närviline. See lõikekiirus juba ise on küllaltki suur ja laastud lendavad. Närvipinge on küllaltki suur. Vastutustunne kindlasti selles, et kõik korda läheks. Kindlasti näiteks tigude lõikamisel seal juba silmiga sekundi peal jälgib seda tera ja võib-olla niisugune tunne on peaaegu kõik ajatse teramite murdusel laastu all ja see kruvib närvipinge küllaltki kõrgeks. Ja kuidas seda rõngad maha saad, siis lasta näiteks õhtul kodus tegeleda, võib-olla aiaga seal vaadata, kuidas lilled õitsevad ja linnud laulavad ja sonkida maad. Labidaga ja. Remondi- ja mehaanikatsehhijuhataja asetäitja Henno Jaanime. Mida teie omalt poolt ütleksite selle mehe kohta, kellega me äsja vestlesime? Näiteks niisugune juhus? Formaliin tühikäikulaskmisel tuli mehaanikute juhil valmistada sääraseid detaile, mida polnud võimalik meedreimindidel valmistada. Johannese Harry sättima vinti konstrueeris oma kiiruste kahtis ringi yhtegi lisahammasrattaid. See võimaldas meie pinkidel valmistada detaili kas tema võiks kusagil siinkandis võtame arvesse siis Kohtla-Järve linna tervikuna leida endale võib-olla majanduslikult kasulikumad tööstud Eiland. Kindlasti võiks, sest tihtipeale uue keerulise asja tegemine võtab palju rohkem aega ja jõupingutusi ning tasub vähem või ütleme, tuntud masstootmise detaili valmistamine. Kas tema, need keerulisemad asja teeb oma initsiatiivil täielikult oma ratsionaliseerimisettepanekut oma initsiatiivil, kuid nii uue tehnika detailid lähevad muidugi administratsiooni suunamisel juba joonistega. Herman Kaukese leidsime kompressoriruumist tähistas oma töölaua taga valversonaal ees ja mul oli tunne, et tema kõrv on suuteline selles detsibellide rohkes müdinase mürinas eraldama. Iga ebakõla. Küllap neid oma pika töömehed jooksul parasjagu avastanud ongi avastanud ja kohe kõrvaldanud. Peame ruumi peremäe jällegi välja vaiksemasse kohta kutsuma. Kas teil on meeles, kui te esimest korda tulite, siiakombinaati tööle, millal see oli, on küll meeles. See oli 37. aasta kuuenda jaanuari öösse esimest vahetust. Ja kust see idee tekkis? See arv ühes ära, kõik puha. Isal oli seal pered kaunis palju ja tagurpidi keegi ka välja tööle minema, mina olin see mis, mis meestest, kes pidi välja tulema, mina otsustan seda paremal välja töötada siis juba. Ja mis siis on nii selle tõrje juures tõmmanud, et siiamaani olete ajanud rõhuks? Ei ole niisugust ise lähemat, oleks pidanud jooksma üheskoos, teised üks amet on nagu inimesel selgeks õpetatud, selles surma nii kinni pidada, et see on ikka igaühe kohus, et kui kaua kavatsete veel teha teed? Seda nüüd täpselt ei tea, ma olen juba vanaduspension ära teeninud, kõik puha. See on taskus juba virtuaalse raamat. Töötan üle, ajasin, vaatan, kui jaksu on, eks siis võib ju ikka veel töötamisel kodu ikka tehasel. Töökäte puudus, meil on suur teie teeloleku aja jooksul on vahetanud päris mitu põlvkonda. Mehisin kindlasti ametit, jah tulnud ja läinud ja anga nähtud igasuguseid päevi oleks nii meeldejäävamad sündmused teha, jookseb seal 44. aasta sügisel. Ma ei mäleta, kas septembrikuus kuupäeva ei mäleta täpselt. Siis maja ma just vaatasin, kui meie siin minu töökoht sil, õhku lasti. Muidugi masinad ei terveksin, oli kurb vaadata küll, ikka noole külla, kätega midagi paljal teie sandi midagi sinna kaasa aidata. Nendel oli kindlasti ära mineeritud, siin jäi ahjud, tollel ahi jäi terveks, sinna siis selle keski hea kätega mees päästis selle. Täpselt, ma ei tea, kes oli, mida te peate enda töö juures kõige tähtsamaks näiteks kui teile tuleks õpilane ja need on nähtastanudki, mida ta kõigepealt rõhutaksite, millele tähelepanu suunaksite töösse suhtumises. Ikka korras oleks ja nii hoolega tehtud, saaks ja kasu midagi oleks, et inimene siin on. Et keegi käsi seda näidanud, seda, et inimene peaks ise tänapäeval teadvuse, potentsiaal on minu ülesanne ja mina selle eest on hea seisma, et see kõik korras oleks. Ilmar tänav, kombinaadi tootmistehnikaosakonna juhataja, nii imelik kui see ka näib, on Herman Kaukese käe alt läbi käinud. Mis tema kohta ütleksid, võib-olla kõigepealt meenutaks need ajad kudel koostaja oli ja peab ütlema, et minu töömehed siin Kiviõli keemiakombinaadis algas küll Hermann Kaukese käe all. Tema tol korral töötas kaaslasel siiditsehhis vanem operaatorina ja mina verivärske noorukina, kes oli suunatud tööle instituudi siia. Ja mis puutub meie esimest kohtumist, siis nii otseselt tema käest midagi konkreetselt alguses teada ei saanud, ütles ta mulle, et sina oled noormees, teadmistega uurise õpetajaga mind pärast. No nii ma tegingi ja peab ütlema, et see oli väga hea õpetus ja väga selgeks asja ja parastada hilisematel vaidlustele peaks olema, kuidas ta siin tehtud on, siis alles koorus välja selle seltsimehe tõeline hinge tõeline pale, igatipidi abivalmis ja kõik oma oskused ja, ja teadmised on ta pannud selle oma töö paremaks läbiviimiseks ja organiseerimiseks. Aga rääkida armastab Elisel Vitalist väga palju, sest meil oli tükk tegemist kumama küsimustele, mida me tahtsime, kaaslased saime ja eks ta tegelikult olla rohkem teoinimene ja tema kohta peab rääkima, näiteks tema oligi see vanem operaator, kelle kohus on teenindada ammoniaak, kompressorid teenindades töötavad kompressorid töötajaga iseseisvalt remonti nii keskmist kui ka praktiliselt kapitaalset remonti. Remondis olevat kompressorid, mis asuvad samas ruumis, nii et ta tõesti palju rääkida ei taha. Aga kui siis räägiti, see on ta ikka nii öeldud nagu nagu peab olema ja teistkordselt ütleme seda enam vaja ei tule. Eks see ole ühine omadus nii Arnold Kõivale, Harri Johan soole kui ka Herman Kaukesele. Nende sõnad ja teod on alati õigel kohal nagu kivi hoolikalt laotud müüris. Ja mitte ainult aastate kogemused ei anna selleks alust. Kõiki mehi, kel mitukümmend aastat tööstaaži ei loeta veel raudvaraks. Sihikindlus koduseks saanud ettevõtte patriotism. Küllap on see midagi juba nende loomuses ja see innustab teisigi. Kui ma mikrofoni ära panin, tekkis imelik kahtlus. Äkki keegi pahandab, et me temaga ei vestelnud. Olen kindlalt veendunud, et raudvara, keda täna otsima tulime, on siin kombinaadis võrratult rohkem. Aga lohutan ennast sellega, et paljud mõtted, mida kuulsite, on kõigi nende ühised mõtted.