Ärge uurige raamatuid vaid elu. Kuid kas pole raamatudki elu? Ka halb raamat on ometi fakt. Nimelt halb fakt. Raamatud on tihedamad kui elu. Nendes on eluekstrakt, need on valitud leheküljed elust elus sügavus ja iluelud, tühjus ning labasus. Mõistkem näha ainult õiges valgustuses. Ärge otsige halvast raamatust seda, mida temast pole nimelt head raamatut. Nagu oleks psühholoogile asjata halvast inimeksemplarist head otsida. Halvimadki raamatut pole vähem huvitavat, kui suur hulk inimesi meie ümber. Igaüks meist näeb ise maailma heas raamatus tarvis ainult süveneda sellesse maailma, saada hetkekski ta täisõiguslikuks kodanikuks, et tunda end suuremana täiuslikumana õnnelikumana. Ma ei või unustada seda üksindust suve ühes idülliliseks saarestikus kus peaaegu mu ainsaks raamatuks ja üldse ainsaks seltsiks oli särat Hustra. Võib-olla pole nüüd aeg kõneleda niitsest Mil individualismi, lained on kõrgelt käinud ja jälle madalaikse ummikuix laskunud ning üliinimese päike näib olevat kauaks looja läinud. Kuid ma pole niitset mõistnudki filosoofina, vaid luuletajana. Mitu korda lugesin tol kaunil päikeserikkal suvel säratvustra läbi. Mu elu oli nähtusilt äärmiselt ühekülgne, mul polnud kuhugi ruttu ja mul oli ääretult aega tunda ning mõtelda. Siis avanes mulle saratvustra maailm hõõguva il kalju rinnakui ja avaral merel kuulates laine lokset vene paadel. Ning see, mis mind ses raamatus tookord paelus, polnud mitte niitseb Promenteuslike energia pingutus ega üliinimeseõpetus vaid traagilises kaunis maastiku luule. Üksikust sõnadest, Tähelepandamatu varjundist, koguni rütmi õõtsumisest hakkasid mu teadvuses kujunema mingid pildid täis taeva heledust ning õhtuviolett. Ma lugesin ja tundsin, et polnud veel iial tajunud elujoovastust nii täielikult kui nüüd. Kui ilus neis maailm, päike, Meri, kaljude kontuur, iga rohuhälvet väljal, iga lainejoont rannal nägin nüüd selle raamatu valgusel uuena otsekui esimest korda. Ja seda avastamisõnne ei kogenud ma hiljem isegi siis, kui rändasin reisikepp käes neidsamu teeradu geenoa lähedal Rapallo lahe rannal, kus Sarat Hust rautor oli kord ise oma nägemusi õhtustel jalutuskäikudel läbi elanud. Neid samu maailma ja eneseavastamise hetki on mulle võimaldanud mõned teisedki kirjanduslikud suurteosed. Kalevalast pagavatkitaani kord suuremas, kord vähemas ulatuses mu enese vastuvõtujõukohaselt. Vaja oli vaid anduda täielikult kogu oma olemusega neile inimliku tunde ja mõtteülevaile avaldusele. Ja jälle tundus neis midagi täitsa oma kohast isikliku teiste sugest joonest erinevat. Praegu trükitakse liiga palju paberit ja me loeme liiga palju raamatuid. Kuid me peaksime lugema, palju raamatut. Ruttame, kihutame, meil pole aega ega kannatust. Me ajame kiirrongil läbi kunstinäituse lennukil kaudu raamatukogu kuid suurt võib omandada ainult aegamööda, nagu ta on. Loodudki. Varandust ei too tuuker ühe süüvimisega merepõhjast. On mõnigi raamat jäänud meelde ainult sellepärast, et oleme juhtunud seda teatud eluhetkel lugema. Kuid niisama on nii mõnigi elu hetk jäänud sellepärast meelde, et siis teatud raamatut oleme lugenud. Tõelisus on toetunud luulele, on säilinud mälestuses ainult luule pärast. Oleksime unustanud igavesti korduva argipäeva, kui seda poleks hetkeks valgustanud kordumatu kiir. Nõnda mäletan kahe hämarus müüri vahelt heledat valguse laiku. Istusin kohvikus teispool suuri ähmaseid aknaid, mille taga suur linn kohises ruttas ragises. Milline lõpmatu askeldus ajamine, kihutamine tolmuses, õhtuvidevikus ja tuul. Raagus puis bulvari ääres, tuul, kõigi nende kihutavate autode põrisevad trammide kohal läpanne tuule keerd, metrooluugist. Näis, nagu oleks suur kohviku akenda ees lookab paindunud. Istusin külma marmorlaua ääres, lõikusin lahti kodumaalt saabunud uue luuletuskogu lehti lugesin. See luuletuskogu oli tuulemaa. Hea raamat ei paljasta looja hinge üksnes lugejale vaid ka loojale enesele. Suure teose lõpetamisel pole ükski kirjanik enam see, mis oli selle algamisel. Seda luues elatakse üle hulk võõraid eluvõimalusi. See on rõõmus teekond uuel maal noore päikese all. See on vanglahämarus, ahastuse meeleheitega. See on rida enesekaotusi ja eneseleidusid enese loomisid tuhandetest mõtte ning tundmuste killust. Kinkides teistele kingitakse kõigepealt enesele.