Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Head kuulajad oktoobrikuises kunstiministeeriumis on kõigepealt esimeseks külaliseks kunstnik Flo Kasearu. Tere Flo. Tere maalin. Tahtsingi küsida sinult mitmete asjade kohta. Kõigepealt Oktoobri alguses toimus sinu korraldusel üritus nimega kliendipäevi kliendipäevad. Kas sa palun tutvustaksid seda üritust natuke lähemalt, millega oli tegu, mis toimus? Ja kõigu oli kunstiprojektiga, millel siis nimeks oli kliendipäev, aga ma reklaami siin seda ka suhteliselt sellise kinnisvarareklaamina, ehk siis ma natuke nii-öelda hämacinga, et ma ei kulutanud seda välja ka, et tegemist on uue Flo Kasearu uue kunstiprojektiga, nii nagu võib-olla tavaliselt kommunikeeritakse neid üritusi. Et mulle meeldis natuke neid alasid ja neid distsipliini öelda segada, ehk siis see oli natuke võib-olla niisuguse ka need, mis see täpselt on, aga põhimõtteliselt see oligi kinnisvarakunstiprojekt, mis oli kohaspetsiifiline, toimus ühes hoones, mis on ühe meie kamba nii-öelda oma. Mida me siis hakkame seal renoveerima, enda suudetakse ka avalikes stuudiataks. Aga lihtsalt ma tahtsin praegust olukorda seal ära kasutada. See on kaheksakümnendatel ehitatud hoone. Ta on seal nüüd mingisugune viis kuni 10 aastat olnud tühjana seisnud, ehk katus laseb läbi, taimed kasvavad sees, kõik on niisugune mitte nii-öelda ilus, aga samas ta on nagu peaaegu ilusad varemed ja enne, kui läheb nii-öelda seal ehituseks päriselt, siis ma tahtsin seda olukorda praegu just kaardistada ja seda olukorda ka nii-öelda näidata. Ja tehagi natuke selline kaks ühes projekt, et ühelt poolt oleks sellele meie maja ja selle hoone tulevikule mingisugune niisugune vihje, aga samas, et on ka tegelikult ise eraldiseisev kunstiprojekt, kus siis oli päris maakler, kes töötabki maaklerina ja tema nii-öelda siis viis läbi kliendipäeva, mis tavaliselt viiakse sellises ilusas hubases õdusas kusagil näidiskorteris mingis sellises kohas läbi, aga natukene tõmmata seda vinti võib-olla sellele ka kinnisvara olukorrale, mis meil praegu on nagu veel üle, et isegi maakleriturg on, jäi magama, et isegi tuleb juba sellises hoones, mis nagu teada, et läheb tulevikus võib-olla nagu mingi tööd oleks seal või on vaja sellele nii-öelda asukaid leida. Et siis miks mitte juba näidata just seda praegust olukorda, et meil siin paralleelselt on kõik need ilusad, uued kunstikeskused ja kõik on need ilusad, üle 100 aasta vana arhitektuuri ja, ja kõik niuke ära renoveeritud, aga ma tahtsin just nagu näidata tegelikult seda praegust olukorda. See on 80.-te arhitektuur, mis ei ole praegu nii-öelda väga hinnas ja ei ole nagu selline on ju äge. Ja samas ta on väga nagu noh, kogu see olukord seal, kus pahna ja pudru ja telliseid ja, ja prügi kõik täis, et ma tahangi natuke nagu seda mõnes mõttes reaalset elu näidata, enne kui hakkab siis töö ja enne, kui läheb nagu ilusaks. Et selles mõttes see oli selline maakler, rääkiski, ta rääkis. Mu peaaegu mõnes mõttes, mis seal tuleb, aga samas see küsimusse reaalsuse jooni vahel tekkis ka, et ta ei rääkinud, on ikkagi üks-ühele kõike, vaid natukene ei saagi aru, et mis see päris on ja mis, võib-olla siis nagu ei ole päris. Et mul alati enda kunstis meeldib see, et kuidagi mängida selle nii nagu ka selle kuulutuse vahel, et kas nüüd siis kinnisvarakuulutuses on kunstiprojekt, et mulle meeldivad need vahealad ja kuidagi Ta on nagu mängida nagu seal maakler ainult tulevikust, aga ta rääkis tulevikust, aga ta rääkis, nagu oleks olevik, ehk me olime seal või tema oli seal selle kolmekordse maja ees, aga ta rääkis, et no siin on viiekordne maja, ehk siis ta rääkis sellest nagu ka sellise nihkega. Ja siis tekkiski see see, mis sa näed, kogu see koledus, aga ta räägib seal, et sinna tuleb see ilus, äkki on mingid asjad, et nagu seal tekib see omanike kunstiline niuke nihe sisse. Ja lisaks selles mõttes sellel maaklerile oli seal ka kaasaegsete oleviku kihti, ehk siseneb kunsti ja kultuuriinimesed, kes tavaliselt sellistesse varemetesse esimesena jõuavad, sest neil on seal nagu huvitav ja neil on odav seal ja nemad tavaliselt kasutavad neid ruumi enne kui, siis ma ei tea, kas hinnad ja kõik see muu jõuab järgi ja siis nemad sealt ära lähevad. Ehk siis oli ka selline kiht olemas, et oli meil üks trummar, kes katusel mängis kogu aeg ehk bändi proovikatena kasutatakse tavaliselt neid hooneid ja siis oli ka ma tegin koostööd BFMi koreograafia jäikuma mu tudengitega. Ma olin nii-öelda neil nagu õpetaja siis samal ajal nemad osalesid siis minu sellest kunstiprojektist oligi selline lavastus, praktika siis nad näevad kogu selle nii-öelda projekti protsessima niimoodi nelja korraga tegime sellest sellise etenduse kus siis nemad olid ka erineva nagu kehana nimetamine kehadena, sest seal kogu see niisugune ilus tööstusmaastik siis ma istutasin neid erinevatesse kohtadesse kuhugi raudtee peal, keegi nagu oli kusagil kaugel taamal parklas keegi nagu kuidagi nagu tantsis, mõni seal piilus ja neil olid nii-öelda erinevad sellised abstraktsed rollid ja oli ka seda oma nii-öelda tavalist elu ja siis tekkis ka see küsimus vahest, et noh, et kas nüüd lavastatud või see on kunst, täpselt ei tea. Aga sa mainisid ka, et kliendipäev praegu tutvustas olukorda, nagu ta on, aga tulevikus tuleb ikkagi ilu ja maja saab korda ja nii edasi, et kas sa saad sellest tulevikust ka natuke rääkida või veel on vara mingeid veksleid välja käia, et mis seal hoones peale. Selles mõttes, et plaan on tehase neiki Taylendi kunstiteoste tootmiskompleksseks ehk siis Meil Eestis praegu noh, kunstiakadeemias on väga head tingimused, kus saab igasuguseid nagu töötoad ja masinad ja asjad on olemas, aga tegelikult kui sa lõpetad nagu kunstiakadeemia ja siis sa tahad nagu kusagil ka mingeid erinevaid masinaid, meistreid ja sellist tuge, siis see nagu praegu sellises nagu kvaliteet, teed selles olukorras nagu puudub, et on olemas ja tehnikadirektor Tõnu seal kusagil, aga noh, need tingimused tal ei ole nii-öelda kaasaegsed ja ei ole jätkusuutlikud sellele kütet ja tuleohutust ja nii edasi. Ehk siis. Meie eesmärk on teha sellest kaasaegsete töötingimustega. Avatud töökoda on esimesel korrusel, kus siis saavadki kunstnikud või disainerid või kõik, kellel on vaja erinevaid, kas töölauda koos meistriga ilma meistrite või mingeid masinaid rentida siis vajaduspõhiselt, et see on see, et sa ei pea omama. Tegelikult praegu on kunstnikud töötavad oma stuudiotes, aga tegelikult nagu ka mina ja paljud teised, ma arvan, kunstnikud töötavad nii, et sul on, mul ei ole vaja koeks stuudiot maailmas mõelda, aga kusagil ma ei tea kodus või kohvikus ja siis, kui mul on vaja reaalselt teha, siis ma saan ainult projektipõhiselt seda nagu töölauda või pinda või masinat või meistrit nagu nii-öelda rentida. Et see saab olema selline hästi nagu paindlik ja samas ei tekiks nagu sünergia, võib olla väga erinevaid, mingit erialad ja nagu distsipliinid tulevad kokku ja pigem on see sellisele suuremad mustemad tööalad, et noh, meil on praegu see protsendiseadus ka, mis on ka just nimelt õuetingimustes siukseid, suuremad tolmu, samad. Tööd saaks seal teha. Ma igaks juhuks mainin kuulajale, et see nelki, taimed, mis siin läbi käis, kogu see Tulevikku kompleks asub siis paljassaares Põhja-Tallinnas, mina ei saanud kohe sellest naljast aru, aga kui ma sain, siis oli. Aga tahtsingi küsida just sellesama Põhja-Tallinna ja ikkagi nende arengute kohta seal, et toimub pidev selline Kopli asumi Centrifikeerumine, nagu sa enne mainisid, kunstnikud jõuavad enamasti Esimestena, saavad odavalt ruumid kasutusele võtta, korda teha, tegelikult hiljem tulevad sinna kohvikud, toidukohad, peokohad ja nii edasi, nii edasi ja lõpuks ka kinnisvaraarendajad oma korteriprojektidega ja selleks hetkeks juba siis see esimene esimene generatsioon tõrjutakse sealt välja, et kas sa näed kuidagi, et on võimalik või vajalik sellele arengule Tallinnas kuidagi reageerida kas vastu hakata või, või see on lihtsalt asjade loomulik kulg. Tegelikult, kuidas sina selle esimese sellise pioneerina nüüd seal laevastiku tänaval näed, seda? Meie olukord on see, et, et me ei ole nüüd praegu ajutiselt seal, vaid me tegelikult nii-öelda ostsime selle hoone, et selles mõttes ma arvan, et see juba saab nagu midagi muuta, et me ei plaani sealt olla ainult mingisugune viis aastat siis tekitada seda sümboolset kapitali ja siis minema minna. Et ma arvan, et see ongi üks lahendus, kui kunstnikud siis üritavad kuidagi, kas ettevõtlikumad nagu oma stuudiosse kuidagi suhtuda, suhtuda, et selles mõttes mina näiteks ongi see, et ma ei ole raatsinud kunagi stuudio trendi, sest minu jaoks on see rendiraha ongi nagu noh, päris suur raha ja sellepärast ongi, et ma praegu pigem siis investeerisin nüüd sellesse, et ma saan ja ma näen, et sellel on kui tulevikku ja ma ei ole ainult praegu kunstniku palgaga kolm aastat, nagu, et oleks kusagil rentinud stuudiot vaid et tegelikult ma saan seda palju pikemaajaliselt kasutada, et minu arust see on nagu niimoodi on nagu mõistlikum, et võib olla Need ajutise pinnal olemised, et seal ma tõesti ei näe, et see on nagu paratamatus, et lõpuks lähedki ära, et selles mõttes sul ei olegi pikemat lepingut. Aga võib-olla, et kuidagi ongi nii, et kui seda mingisugust pinna leida ja siis ma ei tea, kas siis pangalaenuga sama raha, mis kogu aeg üüri, siis võib-olla pangalaene siis see nagu keelselt viijastusest ära minema, vaid sa saad endale nagu omastada, sest noh, muud varianti tõesti ei ole, aga ma saan aru, et ega mina ka noh, et kui lihtsalt ei saa pangalaenu, kui neil ei ole mingisugust tagatist või tähendust, nagu see sealt tekib see probleemi, siis on need küsimused, kuidas seda nagu olukorda võib-olla aidata või lahendada. Aga selles mõttes ma selles samas kliendipäeva projektis olin ka, ma tegelikult hoones oli täis selliseid graffitit ka, mis oli kogu selle Kendrifikatsiooni ja siuksed kunst ja nende osaluses selles Kendrifikatsioonisid selleteemalisi, et ma seda kihti ka nii-öelda eneseirooniliselt nii-öelda ka olen kasutanud ja samas, kui ma teen oma majamuuseumit, siis mis on ka nii-öelda siis, kui ma alustasin, siis ju ka ei olnud veel kogu see teema sealsest F-hoone eest alles avati ja siis ei olnud veel kogu seda, aga põhimõtteliselt ma olen ka nagu eneseirooniliselt kogu aeg maininud, et ma olen ka nii-öelda selle osa seal Põhja-Tallinnas oma nii-öelda muuseumi, kuigi ma arvan, et minu muuseum, selline nišivärk, et ma ei suurelt nagu ei reklaami, see on pigem suust suhu, levib see nagu nagu info selle kohta, et ma ei ole tänavapildis väga suur, niisugune. Mul fassaad ei ole ikka veel renoveeritud, et selles mõttes ma nagu sellega nagu vormiliselt ei aita kaasa, aga pigem lihtsalt võib-olla siis sisuliselt jah, et mul on see projekt, aga samas on jällegi see, et kuna ma ise elan seal, et ma ei ole seal ajutiselt, vaid ma elan, et siis nagu paratamatu ühelt poolt, et ma seal nagu osalen võib-olla just käsitlesingi. Selle Flo Kasearu majamuuseumi kohta Pelgulinnas, et mis seal praegu toimub, et kas sinu projektid praegu lähevad sealt jälle rohkem välja, kas muuseumisse, mis alustel pääseb sisse vaatama kuidas praeguse piirdele just selle muuseumi ehk avaliku osa ja sinu kodu ehk siis sellise privaatse osa vahel on? See on nii, nagu ta on kogu aeg ikkagi olnud, et selles mõttes see on minu kodu, ma elan seal ja seal on ka minu privaatne ala. Kui mõni on küsinud, et kus on siis piir selle nagu privaatse ja avaliku vahel käib, siis mul on need muuseumilindid mis on siis seal minu esemekogus, mis on siis minu elutuba ja põhimõtteliselt sealt nagu vaade on kaugemale, aga nagu füüsiliselt edasi nagu sealt. Ma ei lase muuseumi külalistel tulla. Et seal on nii-öelda see piir, seda külastama saavad tulla põhimõtteliselt kõik, kes väga nii-öelda tahavad, sest lihtsalt see ei ole nii mugav, et tuleb teha nii-öelda seal point, ehk siis kokkuleppel tuleb siis nii-öelda leida see külastusaeg, mis sobib nii mulle kui ka sellele inimesele. Ja siis põhimõtteliselt on tulla aga, aga enamasti, kes leiavad ülesanne ikkagi need, kes on kuidagi, kas kunstihuvilised Et kas sinna saab näiteks raadiokuulaja, kes kuulab meid nüüd laupäeva hommikul ühel hetkel, kas ta saab ka haarata oma klaviatuuri, kirjutada, tulla või sa rohkem tahaksid neid kuidagi grupeerida? Muidugi ma idealist tahaks grupeerida, sest KuMul tuleb kaks inimest, siis läheb minul ka umbes kaks tundi selle peale oma päevast ära, et selles mõttes see on nagu suur, räägi dealis muidugi tahan grupeerida. Ja üritan ka seda teha, et selles mõttes, kui on huvi, saab lihtsalt kirjutada, siis ma saan suunata või siis leida mingeid aegu nii-öelda, aga põhimõtteliselt muuseumi kodulehe kaudu on kõige Lihtsam läheneda asjale ja, aga lisaks siis muuseumi teemale kinnisvarakriitikale on sinu viimaste aastate projektides olnud oluline osa ka lähisuhtevägivalla teemaga tegelemisel just kunstniku positsioonilt. Et eelmisel aastal toimus Pärnu naiste varjupaigas varjupaigafestival ja ma saan aru, et sellest areneb nüüd välja personaalnäitus Tallinna kunstihoones, et kas sa saad natuke avada neid teemasid, mis juba sinna tulevad või või kas sul on ka selle teemaga tegelemisel mingeid selliseid vaheetappe? Ja tuleb näitus, mille praegune töö pealkiri on Ahhaa grupp, see on ka nimi, mis on siis Pärnu tugikeskuse nii-öelda neil ühel grupil, kes kohtuvad regulaarselt ja see ongi selline ahhaa enne neil oli lihtsalt vist pärnu. Pärnu naiste tugigrupp, aga nüüd on muuseas ele Ahhaa grupiks, sest see on just see, et iga kord, kui naised tulevad, kes juba on nii-öelda sellest vägivaldsest suhtest otsest, nagu füüsiliselt otseselt on väljas, aga ega see ei ole sellega läbi, vaid nad ikkagi peavad. Neil on vajalik seda kohtuda, et siis ennast kohaga arendada, toetada 11 ja rääkida sellest, et mitte siis tagasi langeda. Ja siis see nimi ongi ahhaa krõpselt iga kord nagu avastavad ahaa midagi enda kohta midagi selle teema kohta, et see natuke on selline ja sellest tulenev ja praegu ka see näitas, et noh, ma ei tea, ta jääbki lõpuks Haagrupiks, sest mulle tegelikult meeldib, sest see ongi mingisugune selline müstiline grupp, kes siis tegeleb selle teemaga. Iseennast muudkui aitavad ja aktiivselt jah, tegelevad sellega. Ja sinna näitusele põhimõtteliselt on ka kujutan seda naise võib-olla teekonda, mis siis on ka läbi selle H-grupi ja, ja erinevate seal olenevatel tegevuste ja üldse selle nagu olemasolu vajalikkus, et selline grupp, kui selline oleks olemas ja siis praeguse kavandi järgi peab see ühe videoga, mille pealkiri on lapse heaolu sest ka mis praegu kuidagi meedias on ka. Igastahes, kui ma näen midagi, mis mul kohe lingi pära, siis ma kogu aeg jälle, et noh, et nagu juba võiks näitus olla, sest nagu kõik on nagunii õhus. Et see lapse heaolu teema on ka selline huvitav teema, sest no mis ju tegelikult lapse heaolu on, et vähesed mõtled võib-olla lapse seisukohast pigem ma ütleksin, mis siis ema tahab, isa tahab ja üldse, kes siis võib-olla kohtunik või kes siis teatas, et mis see lapse heaolu on? Ja siis seal ka nii-öelda tegin ühe video juba suvel ära sellest. Ja seesama varjupaigas festivalis tegin giidituuri, mis on ka seal näitamisel, kus siis erinevad ka tugigrupi naised, nii nagu põhimõtteliselt tutvustavad minu seda festivalinäitust. Ja praegu ma kogun ka veel tegelikult materjali selle kohta ma just käisin, kaks päeva tagasi oli Wave konverents, rahvusvaheline konverents siin Eestis, kus üle Euroopa juba tulid kõik inimesed, spetsialistid kohale, kes ei ole ainult koduvägivald on ka nii-öelda noh, nii-öelda lähisuhtevägivald on ka nii-öelda vanemate vaheline siis läbi piiride piirideülene, et seal oli väga lai see ja väga nii-öelda silmi avav. Et selles mõttes ma praegu ka kogun veel materjali, sest natukene aega on. Aga kuidas sa enda jaoks Lõdvestad, et, et mis on sinu võimalused just kunstnikuna selle teemade ringiga tegeleda, erinevalt näiteks sotsiaaltöötajast, professionaalsetest, tugiteenusepakkujatest ja nii edasi? Ja nüüd, kui ma sellel veel konverentsile olin ka siis tunduski, nii et väga palju kõnelejad, nad räägivad nii-öelda sellest oma mätta otsast, et sotsiaaltöötaja räägibki sellest, siis on seal võib-olla mingi advokaat, siis on seal aktivistid ja kõik räägivad nagu nendest. Aga siis mulle tundubki, mida võib-olla mina tahaks kuulda ja näha ongi see, mis nagu neid distsipliine ühendaks või oleks nende ülene. Ja mulle tundub, et kunstnikuna ma saakski nagu seda teha, et neid erinevaid väga spetsiifilisi, võib-olla siis erialasid ja nendega nagu tegelemisest, see on väga suur komplekssüsteem ka, aga et võib-olla kunstnikuna, mida ma tahan ka seal näitusel, et see oleks selline kõige nagu natuke sihuke ülene kõik kuidagi suudaksid sellest aru saada ja ta ei pea olema ühendav, ta võib ka nii-öelda nagu kuidagi lahustav. Aga ta just neid erinevaid distsipliine erinevaid, neid eksperte kuidagi nagu omavahel võtab kokku. Ja et sellest ma nii-öelda tunnen ka, nagu seal puudus, sest muidu kõik räägivad väga nagu spetsiifiliselt oma mätta otsast, aga siis teine eriekspert ei suudagi nagu temaga otseselt kuidagi nagu midagi peale hakata, et võib-olla kuna näitus on ka noh, ta Vulcani ekspertidel olla, aga ta on ka tavainimesele, kes sellest teemast midagi ei tea, et siis ta võiks olla saada nagu sellise tervikpildi, mis siis kõiki neid erinevaid eksperte, nende nagu sellist praktikat ja nende probleeme ja sellel siis valdkonnas nagu kuidagi võtaks kokku sinna kunstihoone näituseni on tegelikult see aasta aega aega ei ole ja aga Kus võib siis foloog, Azarov loomingut või teda ennast juba enne seda kohata, mis sul vahepeal plaanis? Selles mõttes, kuna see on päris suur projekt, siis, siis ma peangi tegelikult sellega tegelema, kui ma ka, aga enne tuleb veel veebruaris tuleb Tartu kunstimuuseumis soolonäitus ja ehk siis seal on võimalik näha, selle pealkiri on ohustatud liigid, see räägib siis sellisest väikeettevõtlusest ja selle olukorrast Eestis. Täpsemalt siis mu emal kõikidel on vist nii-öelda toidupood, kus ma olen ka pikalt oma lapsepõlve taskuraha teeninud. Et siis selline väike poeolukorras, kus praegu tulevad kõik need suurpoeketid peale ja kuidas see ongi, see muutub ohustatud liigiks ja kas üldse on vajalikesse mõttekas, mis sellest nagu saab ja need inimesed, kes seal töötavad, on üldse vaja müüjad või on robot või, või mis sellega nagu on, et, et sellest tuleb järgmine aasta näitus ja ma pean ka sellega nii-öelda töötan. Ja enne seda veel peaks tulema novembris kunstihoones. Evelin Raudsep viskureerib kahe näituse vaheajal on mingisugune programm, kus on vist mingi selline kombinatsioon kunstnik ja siis etenduskunstnik või tantsija kuidagi ja siis teevad üheks õhtuks mingisuguse asja, et siis mina ja Renate keerd peaks tegema mingi asja oktoobri üheks õhtuks, ma täpselt ei tea, mis ühtlasi, mis kuupäev siis tuleb jälgida, reklaami tundub ja ikka. Aga aitäh. Kasearu kunstiministeeriumisse tulemast, see on selline. Agu Sihvka annab aru, mis parasjagu käsil, mis tulekul, aga tundub, et jääb üle soovida jõudu tööle. Aitäh. Ja head kuulajad, teised satsid, külalisi on ka jõudnud kunstiministeeriumisse. Järgmisena on teemaks kumu kunstimuuseumis avatud näitus, vallutaja pilk, mille kuraatorid on Linda Kaljundi, Eha Komissarov ja Kadi Polli. Ja ongi siinkohal hea meel öelda. Stuudios tere Kadi ja tere Linda. Tere. Küsiksin alustuseks natuke selle kohta, et kuidas see näitus sündis, et mis oli tav impulss, et kas see oli siis Liisarehana eelmisel Veneetsia biennaalil olnud teos, mis moodustab kindlasti ühe sellise tugeva fookuspunkti selle vallutaja pilgu näituse keskel või siis hoopis näiteks ajaloopiltide näitus, mida ka Linda kureeris. Ehk et kust see näitus alguse sai? No tegelikult ta ikkagi sai alguse Veneetsiast, Ta võib-olla ei saanud nii päris konkreetselt, aga me olime päris mitmekesi vaatamas koos Eha Komissarov ja teistega Veneetsia biennaali siis 2017, see Kiisaraihana töö jättis meile kõigile kuidagi hästi tugeva mulje ja ta tõesti seostus kohe sellega, tundus, et vot sellist nagu niisugust visuaalkultuurilist kolonialismiteemalist näituste projekti või et sellel oleks kõlapinda kindlasti ka Eestis. Minul seostasid kohe niisugused 19. sajandi reisipildid, sellega ka just see, et kuidas meid, ennast, kuidas siis eestlasi on vaadatud 19. sajandil ja see, et Liisa Rihanna töö, mis on praegu tegelikult rahvusvaheliselt niisuguse laineharjal või mis on korraga väljas mitmel pool suured näitused Londonis, Ameerikas, et see üldse oli võimalik Eestisse tuua, et võib-olla see oli nagu see võimalus, mis andis selle šansi meile, et sinna ümbernäitus teha, aga eks ta muidugi kindlasti hindavad seda täiendada, aga eks ta loomulikult seostub, et kumu üldse proovib oma näitusetaktikat ja sealt kõik on siiski millegagi seotud ja viib kuhugi, et, et see, et niisuguseid laiemaid visuaalkultuurilisi uurimusi teha ja tuua näitusesaalidesse ka töid, mis võib-olla ei ole sinna jõudnud just puhtalt sellise esteetilise kvaliteedi tõttu vaided. Et mis oma ajastut kuidagi laiemalt näitavad, et see on kindlasti üks asi, mida kumu on viimastel aastatel teadlikult teinud. Kindlasti sarnaselt ajaloopiltide näitusega vallutaja pildi näitus räägib ka paljuski sellest, et kuidas pildid ühiskonnas toimivad, kuidas nad loovad erinevaid stereotüüp võimusuhteid. Nüüd aga, mis puudutab seda Liisa rehana tööd, siis ma arvan, et ongi hästi huvitav vaadata, kuidas see töö on viimastel aastatel maailmas ringi rännanud. Kataliseerida erinevaid erinevaid muuseume, erinevaid riike, kultuure, tegelemas Sis, kolonialismi sajandiga või ka laiemalt selliste võõra stereotüüpidega, olgu siis pannes kunstnikke nende teemadega tegelema või revideerima sellest vanemat kolonialismi pärandit, mida meie ennekõike olemisele vallutaja pilgu näituse juures teinud. Tahtsingi küsida, et miks teha seda näitust kunstimuuseumis, mitte mõnes ajaloo muuseumis, et vaatasin ka paljud pildid näitusel pärinevad just erinevatest ajaloomuuseumi kogudest Eestis siin. Kas see on just nimelt see, et kuidas me just seda pilti loeme ja võib-olla vaatame seda kuidagi vähema kahtlustusega, usume visuaalsed kujundid kuidagi rohkem. Jah, siin on palju Eesti ajaloomuuseumi töid, palju töid ülikooli raamatukogus, Tartu Ülikooli kunstimuuseumist, ütleme sellistest pigem teaduskogudest pärit. Aga ma arvan, et Liisa rehana töö iseenesest hea näide selle kohta, et just nimelt kaasaegne kunst, kaasaegne kunstimuuseum on hästi hea meedium, hästi hea koht, kus tegeleda nende varasemaga pildiliste kihistustega just sellise raalkultuuriga, mis on loonud siis erinevaid teaduslikke arusaamu, stereotüüpe ja nii edasi, seda lise rehana on ise ka töötanud tegelikult paljude ajaloo arheoloogiamuuseumit, aga mitte ainult tema, vaid ma arvan, seda tendentsi näeb laiemalt ka, et kaasaegsed kunstnikud sellise uurimusliku kunsti raames järjest enam no suunduvad erinevatesse muuseumitesse arhiividesse. Ja, ja ma arvan, et see On hea võimalusena pakub kindlasti teise vaatenurga, kui ajaloomuuseumi arvatakse oma näitusega tehes koostades sellele mõeldes tegelikult ka pidevalt maadlesime selle küsimusega, et kuidas seda justkui näilist objektiivsus teaduslikust pisut ka õõnestada, sealt vaipa alt ära tõmmata, panna küsimuse alla justkui neid näiliselt hästi objekt inimeste maade rahvaste kategoriseering, kuid siin, ma arvan, on kunstimuuseumi raam palju parem. Jah, ja lisaks, et see on mingis mõttes olnud palav teema, aga ta on olnud täitsa teistpidi palav teema võib-olla Eesti muuseumides, et kindlasti need kunstimuuseum ei ole selline esimene, kes teeb kes teeb, kasvõi nendest samadest piltidest, tõstad, kes näitab neid 19. sajandi eriti armastatud on loomulikult olnud baltisaksa admirali või kogu selline maad avastuse teemat viimastel aastatel just nimelt on teinud Tartu Ülikooli muuseum on teinud meremuuseum on sellised Lähed, maadeavastuse näitused, aga need on ikkagi pigem siis näidanud sellist heroilist maadeavastuse lugu, et ma usun sellise kriitilise noodi sissetoomine, milleks pildid just pakuvad väga head võimalust. Et siin kunstimuuseumil on täitsa niisugune oma oma võimalus. Näitusel on neli teemad, koloniaalne maailm eesti kogudes, baltisaksa maadeavastajad, Vene impeeriumi rahvad ja eestlane pildis. Et rääkige, palun nendest neljast teemast natuke ja kas oli ka mingeid aspekte, mis nüüd kas näitusele ei mahtunud või ei jõudnud. Aga mida te näiteks kaalusite teemadena veel? Koheselt alustada viimasest lõpust, et kindlasti neid teemasid, mida ei jõudnud näitusele, et neid on hästi palju, aga kui nüüd rääkida sellest, et mis jõudsid, et jah, et, et tegemist ei ole, noh, on küll suure näitusega, ütleme ka KUMU kontekstis ta ei ole kõige suurem näitus, nii et eks seal ruumilised piirangud olid. Need olid kindlasti ühed väga selgelt, et Liisareikhana suur videoteos pidi saama oma niisuguse aukoha näitusel. Aga jah, et seda pildimaterjali läbi vaadates, et me jõudsime sellise loogilise nelja niisuguse teemaasetusega. Et millest siis esimene vaatab kõige enam kogu niisugust reisipiltide teaduspiltide varamut, mis 19. sajandi algusest ennekõike need seostuvad siis Tartu ülikooli taasavamisega, kuhu siis kohe hakati ostma töid ja peamine, mida siis osteti, olidki just graafika, aga väga paljud niisugused reisi ja maad avastusega seotud materjalid. Ja sellel on väga tore, aga kuidas just nimelt, et kuidas neid pilte kasutati kohe, kuidas neid pilte Ta ise korrati, Tartu Ülikooli õppejõud kopeerisid neid kasutasite õppetöös ja mida veel on, on võib-olla isegi toredasti palju ja millest on kenasti näha, et kui need teaduspildid, reisikirjad ei ole võib-olla nii väga jõudnud kunstimuuseumi pärinevadki Tartu ülikoolist, ajaloo muuseumist et siis mida on muuseumid just kunstimuuseumi jõudnud, on selline 18. sajandi sentimentaalne graafika, kus gaase tumedanahaliste võõrasta niisuguse oma ja teise teema on omal tundelisel moel väga tugevalt sees. Et jah, et esimene ruum näitab seda piltide paljusust piltidele, kust siis teine ruum on täiesti eraldi just baltisaksa maadeavastajad, kellest on võib-olla kõige niisugused, et valida sealt näitajaid oli väga raske, aga aga näidata, kuidas nemad on ka niisuguses tõesti selliste stereotüüpide loomises väga tugevalt sees, et nad ei ole sealt kuidagi välja tõstetud. Ja, ja sealt edasi siis eestika teemasse, millest ma annaks Lindale sõna, et, et kes just seda teemat kõige enam sisse tõi. Sest me kindlasti tahtsime eestlaste kujutamise varasemal ajal, kas siduda sellest erinevate koloniaalsetele stereotüüpidega juhatame selle sisse kahe pildi sarjaga, mis kujutavad Vene impeeriumi rahvaid, kus siis vene impeeriumi teatavasti mitte niivõrd egoloniseerinud meretaguseid maid, vaid laiali siis mööda Euraasia mandrit ja lõi ka siis rikkaliku sellise stereotüüpide ja pildigalerii, kus ühelt poolt põimub selline põhjarahvast eksootika ja teistpidi selline pärismaalaste kujutamine seguneb talurahvaromantikaga 19. sajandil järjest rohkem. Ja näitame siis, kuidas esimesed pildilised kujutised eestlastest, mis nüüd ikoonilised koondavad ikkagi rahvariides neiu ümber, et kuidas need pärinevad tegelikult ka sellest samast Vene impeeriumi taustast soovistama rahvaid üles pildistada, üles joonistada. Et see näituse pealkiri on vallutatud, pilk, et ta ennekõike vaatab ikkagi koloniseeria vallutaja loodud pilte rahvastesse, mis siit on ilmselgelt puudumile järgi küsitakse ekskursioonidel ka pidevalt. Ta on just see, kuidas eestlased ise esimesed eesti rahvuslased, hiljem eesti kunstnikud läbi 20. sajandi on kodustanud neid vene impeeriumi raames või ka baltisaksa valgustajate Estofiilide poolt loodud tilt eestlastesse, et kuidas neid kodustatud edasi arendatud, et kuidas on ennast ise koloniseeritud, et see pool on siit kindlasti puudu sellisele teaduslikule ja õpetatud koloniaalmaailmale pildi maailmale lisaks. Et vähem väljas selline banaalne kolonialistlik pildikultuur, mida tegelikult leiab 19. sajandil ju ka eestlastele mõeldud kooliõpikutest või odavatest trükipiltidest, aga noh, veel kord et see oleks juba märksa teistsuguse näituse teema. Mõtlesin ka selle peale, et kas see näitus on justkui seenevastutuse võtmine et kogu selline postkolonialism ohtlik debatt tegelikult Eestist mingil kombel on. Justkui oleme saanud kergemalt hinnata, et meil sellises traditsioonilises mõttes endal kolooniaid ei olnud, et me oleme justkui sellest patust puhas praegu. Et aga kas see näitus just nimelt siis suunab selle pilgu, et siin elanud inimesed osalesid, olid teadlikud taastootsid Tootside taastootsid, et kas seda võiks niimoodi tõlgendada? Kindlasti Eestis Meil on levinud arusaam, et meil ei ole kogusele, koloniaal vallutusega ega valge mehe süü suurt midagi pistmist, et me anname ise hoopis kuus 700 aastat olnud vallutajate ohvreid, aga selle näitusega kindlasti tahtsime ärgitada inimesi mõtlema koloniaalpärandile ja tõesti nagu nende erinevate alateemade kaudu näidatud, kuidas siin ajalugu on väga tihedalt olnud seotud koloniaalvallutus, aga, ja noh, just mõeldes ütles pildikultuur, et pildid ei ole kunagi ainult pildid, vaid nad on ka osa sellisest koloniaalvõimu teostamisest, et nad loovad neid stereotüüpe, mis levivad maailmas siiani. Noh, tõepoolest ka tänu Vene impeeriumile. Selle vallutusretkedele vähemalt baltisaksa siin kultuuripärandi ajalugu ju väga tihedalt olnud seotud ka koloniaalvallutus, aga et kui vähegi tahta Eesti ajaloost mõelda niimoodi mitmerahvuselised, siis on väga raske, et meil ei ole mitte midagi pistmist koloniaalajalooga. Miks näitus tuleb nii vähe välja kaasaega, et lisaks rehana tööle esindab siis sellist kaasaegset pilkuvaid Liinasiibi teos, mis mulle tundus, et mõjub peaaegu nagu natuke üksikuna seal. Tal on küll kõrval see misjoni foto, mis oli niisugune huvitav lisand siis, et et tegelikult see, et noh, kuhugi välja jõuda, see loomulikult oli näitusel hästi tugev teemad, jäid paljud niisugused perioodid puudu, aga et võib-olla ühtepidi see oli see Liisa Johanna töö, mis on ise nagunii võimas, et sinna kõrvale panna kaasaegsest kunstist lisaks kindlasti ei ole, et me oleme isadele näitust tehes mõelnud selle peale, et võib-olla nii nagu sa kolonialism ei ole olnud eriti Eesti teema, ei ole ta tegelikult ka Eesti kaasaegse kunsti teema olnud. Et ega kui vaadata meie kaasaegsesse kunsti, et leida neid tugevaid teoseid, mis teadlikult tegeleks koloniaalteemadega. Et see oli väga raske, eriti just nimelt kui tuleb nad panna Liisoreihana teose kõrvale. Nii et selles mõttes jah, et see on üsna niisugune teadlik liina siiditöö, tuli kohe. Kolmas kuraator Eha Komissarov kohe tõi selle välja või käis selle välja, aga jah, et võib-olla sinna juurde on tõesti olnud niisugune näituse lisa, väike avastus on olnud, sest sellest misjoni fotode sellest neist eestlastest, kes on siis juba 1900 või 1906, umbes kes on osalenud saksa Sis, misjonilaagrite misjonitegevuses Aafrikas ja kes on teinud suurepäraseid pilte sealt just nendest piltidest sisalduvad stereotüübid on ka midagi, mis kindlasti sinna näitusele klapivad. Seal oli ka väga huvitav, et nendele. Kahel misjonikeskustes töötanud eestlasel on erinevad positsioonid, et üks püüab siis toota rohkem sellist võidukat sellist saavutusi, kuidas need õilsad metslased on kodustatud ja tsiviliseeritud ja teisel oli minu meelest natuke selline ambivalentse pilke, ta sai kuidagi rohkem kõrvaltvaatajana, et mulle meeldis, et teine inimene oli vist ka rohkem praktiliste tööde peale, et tal ei olnud vaja kanda sellist õiget ideoloogilist pilt kogu aeg endaga kaasas, et see oli väga huvitav. Huvitav lisandus sellele näitusele, aga ma küsiksin ka, et mis oli teie Enda jaoks seda näitust tehes suurim üllatus või avastus? No üks üllatus, mida ju tagantjärgi targana võiks mõelda, et oleks võinud ka ette aimata, on ikkagi see eestlaste piltide vähesus varasemas ajaloos. Et on ju teada, et baltisaksa pildi kultuuris 19.-st sajandist ei ole eriti palju eestlaste pilte. Aga noh, võib-olla need, mis on olemas, mis paljuski on trükigraafika, et nad on tänu oma sellisele ringlemisele, produtseerimisele, erinevatel postkaartidel kooliõpikutes internetis paisunud võib-olla nagu suuremaks, et kui vaadata neid pilte oma aja kontekstis, siis ikkagi on näha, kuivõrd vähe neid on ja kuivõrd baltisaksa kunstnikud eelistusi kujutasid. Siit võib omakorda edasi mõelda, et miks nii võis olla, et kas, eks põhjus on ikkagi see, et kuigi Talurahvaromantika Lewisesti laialt tollel ajal, siis eestlastega suhe oli sajandeid olnud piisavalt keeruline, et neid ei saanud niisama vabalt ja kergelt romantiseerida, kui näiteks saksa kunstnikud said saksa talupoegadega tegeleda, et see võib olla üks pool, teine pool ka see, et kuivõrd paljud sellised eestlaste esimesed pildiliselt kujutised on ikkagi väga tihedalt seotud vene impeeriumiga, et see on selline teine huvitav seos, mida võib-olla tasuks ka edaspidi edasi uurida. Tahetaks neid üllatusi oli nagu mitmesuguseid, aga võib-olla ikkagi kuidas öelda, et minul võib-olla pakkusid jätkuvat üllatust ikkagi Eesti pildikogud, et need justkui minna sellest oma muuseumist väljapoole ja vaadata võib-olla asju, mis ei ole tõesti niisugused kunstina alati arvel olnud, et, et võib-olla selle näitust ette valmistades tegelikult tegime palju enam niisugust. Noh, kas nüüd teadlase tööd, aga sellist uurija tööd üldse kaardistada, mis pildid need Ta on ja millistes trükiväljaannetest nad pärinevad ja milline on see esemeline kultuur, et mis meil aadavastajatega seoses või, või et me leidsime ka ajaloo muuseumist, mida tõesti ei ole enne eksponeeritud, mis on provintsiaal muuseumi varade hulgast, sellised tõelised 19. sajandi rassinukud ütlevad vägagi praktilisel moel, et milline on siis aborigeeni ja kuidas ta erineb aafriklased ja, ja milline valge mees selle juures, et sellist materjali tegelikult tuli väga üllatusliku välja, et selles osas on see olnud väga nagu huvitav protsess, et loodetavasti näitusesaalist, aga paistab, et, et me oleme sinna võib-olla tahtnud tuua rohkem asju, kui sinna siis tegelikult jõudnud on, aga jah, et need varud on külluslikult. Mind ennast võib-olla ka üllatas just need väikesed kujukesed, et ma vist ootasin nendega kohtumist selle erinevate inimtüüpide ja rasside klassifitseerimise käigus, aga näiteks need kujukesed, mis kujutavad laia Vene impeeriumi erinevaid rahvakilde neid päris põhjalikult uurida. Huvitav oli see, et eestlased koheselt kuidagi tundsid sealt ära, et sa oled nii palju seda sellist longu vajunud talupoega ikkagi näinud, et, et nad eristusid seal ikka oma sellise eestlasliku kuidagi tasasusega, et ei olnud mingit uhket pilku, mis oleksin kaugusesse suunatud. Nende kujutada meile endale pakkunud väga palju nagu lusti neid sinna kapikestuste seada või neid tõsta, nendest niisuguseid kooslusi luua. Kuidas te seal kindlasti võiks teha sellist feministliku kunstiajalugu või feminismi ajalugu väga tugevalt, et vaadata, kuidas põhjarahvad et kuidas seal need naised on, kuidas öelda nüüd julgelt niisugused uhked? Jah, aga julgelt ütleme Matsakad oma niisugust karusnahkade või, või hülgenahkade sees, et neile seda, sellist peenikese piha ja niukse ilusa naiselikkuse külgepookimise ei ole kuidagi üldse olnud, mis ometigi rohkem niisugusele euroopa trassile on, on vägagi köik omane olnud, et jah, et see, et kuidas neid rahvaid kujutati. Et see kõik on väga huvitav. Näitus moodustab huvitava mõttelise paarikuga praegu kumu suures saalis avatud näitusega, sõna saab kunstnik, mis on siis Eesti Kunstimuuseum 100 näitustesarjast, kus siis samuti on välja toodud kogudes teoseid mis siis on kõnetanud kunstnikke ja kuraatoreid mingist uuest aspektist, et tundub, et saga enne mainisid Kadi, et selline kogude revideerimine ja uue pilguga vaatamine on üks läbivaid teemasid kumu näituste programmis, et kas sellisele suunale on tulemas ka jätku järgmiste näituste näol. Noh, võib-olla päris niisugust, et jah, et kindlasti see tegelemine visuaalkultuuriga ja tegelemine oma kogudega, et see kindlasti on, on teemana aga ma võib-olla isegi tahaks nimetada kohe konkreetselt näitust järgmist, mis sellega tegeleks, aga kuna me teeme järgmiseks aastaks ja just nimelt Linda Kaljundi-ga koos teeme muud püsiekspositsiooni, mis siis hõlmaks 18 19 sajand 20, sajand alguses. Et kogu kolmanda korruse uus püsiekspositsioon ja vot sinna tahaks küll kohe sisse teha kaks niisugust projektiruumi, mille eesmärgiks saakski olema just nimelt anda niisuguseid, kas täiesti kaasaegseid või mingeid probleemipõhiseid mõtestusi sellele välja pandud püsiekspositsioonile, mida, mida kindlasti ei noh, ei ole seda õiget viisi, kuidas seda esitada, tahaks vältida niisugust staatilist ühte jutustust. Et selles mõttes on jah see kogude realideerimine, seda tahaks just ennekõike tuua sisse püsiekspositsiooni. Tahaks loota, et võib-olla seda tüüpi visuaalkultuuriga sellesse ühiskondlikult laetud visuaalkultuuriga tegelevad, näitasid, et need ärgitavad Eestiski kunstnikke järjest enam tegelema seda tüüpi materjalidega. Vallutaja pilgu erinevate ekskursioonide käigus on tegelikult ka olnud juttu juba mitme Eestist praegu aktiivselt tegutseva kunstnikuga, kes on siis üht või teist tüüpi materjalist huvitanud, et kuna Eestis hästi palju sedasorti materjali pildimaterjali on olnud erinevates kogudus arhiivides peidus, ma arvan, et mida rohkem seda välja tuua, see loob dialoogiga kaasaegse kunstiga ja loodetavasti siis uusi selliseid arhiive. Videerivaid töid, nüüd väike Reklaamiminut ehk et mis sündmused on näitusega seoses veel tulemas. Meil on erinevaid, siis ekskursioone, kooli programme, pereprogramme aga tahaks välja tuua kaks loengut, teisel novembril maris saapaga, kes on saksa kultuuridotsent Tallinna ülikoolist, räägib sellest millised stereotüübid eestlaste kohta käibesse baltisaksa kirjanduses. Tavaliselt me teame seda, kuidas baltisakslasi on eesti romaanides kirjutatud märksa vähem seda, mida baltisakslased eestlastest arvasid ja kirjutasid. Ja 19. detsembril Aro Velmet kes on Eestis tuntud sellise arvamusliidrina, aga töötab muide Los Angelese ülikoolis. Ajaloo õppejõuna tuleb pidama loengut kolonilismist ja meditsiinist 19. sajandil ja see põhineb tema sellel aastal Oxfordi ülikooli kirjastuse silmuval raamatul, mis siis räägib pasteerist baktereoloogiast, kolonialismi, sest ma arvan, et see on ka hea võimalus värsketel teemadel kaasa mõelda. Ja aga aitäh Kadi Polli ja Linda Kaljundi näitust vallutaja pilk tutvustamas. Näitus ise on avatud 26. jaanuarini 20 20, nii et kindlasti on aega veel jõuda. Aitäh ja kohtumiseni. Tere Te, kuulate Kunstiministeeriumi rubriiki, Tartu möliseb, mina olen saatejuht Indrek Grigor. Seekord tuleb juttu ja saab sõnad Pytarazavi, kelle näitus Balti remondimuuseum on avatud kogu galeriis, Tartu aparaaditehases kuni 16. novembrini. Ent et hool ja hoobil ei oleks vahet, heidan veel enne pilguga Helle Vahersalu näitusele lumi, rooste ja värv, mis avati Pytarazavi muuseumiga samal päeval Tartu kunstimajas ning ka lõpet vaid päev hiljem, seitsmeteistkümnendal novembril. Kollektsionäär Margus Punab on ühe oma kunstikogu fookuse seadnud 60.-te 70.-te eesti avangard kunstile. Ank 60 neljasupp 69 ja Wizarite kõrval on ta kogus hulk samast perioodist pärit töid, mille autoreid ta ise nimetab kaasa kõndijateks. Need on kunstnikud, kes küll läbisid meie avangardi rühmituste autoritega ise aga kollektiivi ei kuulunud. Sellisteks autoriteks on näiteks Raul Meel, Toomas Vint ning Jüri Kask aga ka Paul Saar ja tänase saate kangelane Helle Vahersalu mõttes aastal 2000 sirbi veergudel metafoorselt ja päeva kriitiliselt 20. sajandi kunstirõhuga Tartul kui keskusel küsis Kunstnike kriitik Kaire Nurk retooriliselt. Kas on see kurioosum või peabki see olema nii, et Eesti kunstiajaloo üldkäsitlused Vahersalust vaikivad? Nurk esitab samas üleskutse Tartu kunstimuuseumile koostada ise Eesti kunsti ajalugu. Tiiu Talvistu, kes on Tartu kunstimuuseumi endine teadur ja kuraator, on selle mõtte Vahersalu näituse avamisel esitletud värsket raamatut koostades üles korjanud ning lõpetab oma essee, nimetades raamatut kummarduseks kunstnikule. Ehk siis üks peatükk uuest kunstiajaloo raamatust sai paarikümneaastase viivitusega lõpuks kirjutatud. Ent kui küsida põhjuste järele, miks Helle Vahersalu ei ole ka hiljutises esinduslikkus Eesti kunstiajalooköites on vastus võrdlemisi lihtne. Ta on nagu Margus Punab tabavalt on iseloomustanud Kaasa kõndija. Tiiu Talvistu refereerib Vahersalu positsiooni Eesti kunstielus järgmiselt. Helle tegelikult kuulub ju oma generatsiooni tanki põlvkonda sellepärast et nagu ta oma intervjuus ütleb, et ta tundis, et ta ei ole nagunii valmis või et ta tööd ei ole sellised, ta võiks neid näitusele panna. Et tal on nagu kogu aeg olnud seal pidev kvaliteedikontroll. Ta ei esinenud noortenäitusel täie esinenud Anky näitustel. Samas ta suhtles Juguna, Tiiu Pallo-Vaik oli samamoodi tapalt pärit Malleleisiga. Nad õppisid Tartus koos ja tegelikkuses Kristi Kaasik. Vaata täiesti tihedalt. Suhtles. Mina olen kogu aeg, tundus, et ma tegin ikka midagi muud, ma käisin tipi kooris laulma. Ma käisin ansamblis laulmas ja õhtud ära ja ühikas elasid, ega siis juba nii sihukest isiklikku ateljeed mul ei olnud ega niisugust töö tegemise kohta. Naivist elasin ikka nagu natukene siukest tudengielu, et mitte niivõrd kunstnikuks. Elasime kõik nisukest elu, aga mõnel lihtsalt oli naguses tegemise soov võib olla suurem sellel ajal seltskonnaga seal suhteliselt kõigiga, jah, suhtlesime muidugi. Kuuenda aasta noortenäitusest kaasa, võtsid siis tegelikult ERKI tudengid võltsida, siis otsid? Ei, mina ei võtnud, aga mul, ma arvan, et 66. Ma ootasin beebit, pidin diplomitööd tegema ja tegelesin hoopis nagu teiste asjadega. Mingi äkis näituse asi sellel hetkel küll külmaks, ma arvan. Tagatipuks otsustas Vahersalu ERKI lõpetamise järel 1967. aastal tulla Tartu kunstikooli õpetajaks. Tartusse tuli üldse väga vähe ERKI lõpetanud haridusega kunstnikke. Helle Vahersalu oli üks neid ja pärast tulid Kasemad, noh, ma ei hakka rääkima hilisematest põlvkondadest. Miks Tiiu Talvistu rõhutab Eesti riikliku kunstiinstituudi lõpetamist, kui olulist tegurit on puhteluline diplom oli eelduseks nii kunstnike liitu astumisel kui töövahendite ostmisel. No peale selle, see tähendas ka seda, et hoopis raskem oli ametlikele näitustele saada ja rääkimata sellest, et oleks ostetud su töid ametnikesse kunstikogudesse. Et siin hakkas ka nagu mängima see, et ta ei ole ju professionaal. Väga palju sellest, mis näiteks visarid või mõni teine on teinud, on muuseumidesse jõudnud tunduvalt hiljem, see on 90.-te 2000.-te aastate alguse. Ma ei ütleks, nad ei ole tehniliselt meisterlikult, ma näen ära kõik Need vead, mis seal on ja ma saan aru, et nii mõnigi traditsiooniline kunstnik maalib tunduvalt paremini. Aga nad on suutiate põlvkond, nad on muutujate põlvkond, mis on nagu väärtus omaette, alati. Et asi ei ole selles, et vahersalu oleks teisest põlvkonnast nagu juba varem öeldud, ta õpib koos ja lävib tihedalt alko 64 seltskonnaga. Kõrvalejäämine näib olevat tingitud asjaolust, et vahersalu leiab oma küpse stiilid. Hiljem kui teised. Kõigil selline nagu katsetuste periood, kus leitakse, nagu see oma tee, mida mööda edasi minnakse, ei ole eriti pikk, no ütleme, Arraka vastabelgu üpris varakult. Aga Helle Vahersalu katsetab, need on need nii-öelda biomorssed või sellised pildid, nagu tal on, mis haakuvad suurepäraselt 60.-te aastate lõpu 70.-te aastate. Kui me vaatame ka näiteks ajakirjanduse kujundust või üldse, mis tarbekunsti tule siis mõnes mõttes selline kergelt pehme ümar vorm ja üldistus sobitub ka väga hästi sinna, aga mõnes mõttes sobitub taga amplast enda loominguga, kui me paneme ta nende kõrvale, siis me näeme, et Helle ei ole midagi väga erilist või hakkab, kui ta tuleb Tartusse siis ta tegelikkuses hakkab nagu ennast otsima alles. Et mis teed mööda siis edasi minna ja tema valib võib-olla selle tee, et ta ei taha olla revolutsioone, näärega kunstimuutja. Et tema tahe on nagu läbi värvi väljendada kõike seda, mis maalikunstnikul võimalik väljendada. Ja ma ei oska öelda, mõnes mõttes ka 70.-te maali, kui me vaatame, siis ka seal on see sõnum üpris oluline. Helle portreede, see ei ole ju sõnumit. Helenat tüür Mortides ei ole ju sõnumit, et seal on nagu pigem see tunne ruumuja vaata Ta maali, vaata neid maalilisi väärtusi, vaata seda. Kuidas ta paneb portreteeritava karakteri elama läbi tegelikult värvide ja selle aja krunsti protsess muutus nagu iseeneslikult ja kuna Helle oli siin Tartus siis ta oli nagu sellest mõnes mõttes välja lükatud. Et ta ei osalenud selles ja ta püüdlebki selles osaleda. Ta tegeles oma asjaga. Helle Vahersalu näitus, lumi, rooste värv Tartu kunstimajas jääb avatuks kuni seitsmeteistkümnenda novembrini. Näituse kureerisid Kadri Asmer ja Tiiu Talvistu. Viimane toimetas ka näitusega kaasnenud esindusliku raamatu. Paralleelselt on galeriis noorus avatud Reet Pulk-beat kowska kureeritud näitus töid kooli fondist juhendaja Helle Vahersalu, mis tutvustab Vaher salut kui legendaarset õppejõudu. Mõlemad näitused kujundas Madis Lipplapp. Samaaegselt Helle Vahersalu näitusega Tartu kunstimajas avati Tartu aparaaditehases asuvas kogu galeriis Petar Savinäitus Balti remondimuuseum Petar Savi Teheranis sündinud ja üles kasvanud ning tuli pärast bakalaureuse omandamist õppima Soome Kunstiakadeemiasse, mille ta 2013. aastal magistrikraadiga lõpetas. Nagu ise selgitas, on Iraanist lahkumine nii pea kui võimalik. Tavapärane praktika. Soome sattus Razavi ennekõike praktilistel põhjustel. Skandinaavia ülikoolides õppimine on tasuta ent Soome, kus inimesed teineteisest veel pikemat distantsi hoiavad, kui Eestis tundus Orsavile kohe meelepärase keskkonnana. Ning nii on rosawi tänini Soome pidama jäänud. Mööndusega, et 2015. aastal ostis omale Eestis maamaja. Linnalapsena, puutus ta 2013. aastal Moksis residentuuris, olles esmakordselt elus kokku talvise eesti üksindusega, mis osutus nii liigutavaks kogemuseks, et 2015. aastal Eestis hüljatud maju pildistades leidis ta veel suhteliselt heas korras maja Lääne-Virumaal, mille ta ära osta otsustas. Ent kui igale korralikule eestlasele on renoveerimine elu lõpuni kestev taak, siis Razavi kirjeldab seda tööd, mis ta oma maja juures tegema pidi kui fotoshoppimist kui kodu kaunistamist, selle sõna rõõmu pakkuvas kõike muud kui eestlaslikus tähenduses. Eesti remondikultuur hakkas Rezavid köitma sellisel määral, et ta soetas omale ka Tartusse Carlovasse kaasomandis oleva korteri mis oli nagu Rezavi ise ütleb, täiesti puutumata. Viimasega kirjeldas asjaolu, et seal ei olnud toimunud tänapäevast remonti, mis oleks kõik varasemad remondikihistused eemaldanud. Kusjuures korteri soetamise eesmärgiks oligi koguda materjali praegu kogu galeriis, aga ka juba kevadel Riias seal vaevalt Kitil eksponeeritud balti remondimuuseumi jaoks. Kuid nagu Rezaviga ise tunnistab, siis need kummalised asjad, mida ta renoveerides avastas, ei tundunud sugugi kummalised kohalikele. Nii esitega balti remondimuuseum meile pärandit, mida me ei tunneks. Tegemist ei ole kurioossumitega kabinetiga, vähemalt mitte eesti vaataja jaoks. Selle asemel kogub, säilitab ja uurib Balti remondimuuseum jupikest Eesti ajaloost, mida me ise ei väärtusta mis on olemas, kuid võiks samas olemata olla. Millele Rusavi meie tähelepanu tahab juhtida on kuidas muuseum kui institutsioon valib objekte ning annab neile võime luua rahvuse ajalugu ning eriti Tartus tooni andma rahvamuuseumi ekspositsiooni lähemalt vaadates ilmneb, et sageli unustavad need riigi kultuurilise mitmekesisuse. Räägitakse ajaloolistest etappidest nagu Rootsi aeg ja Vene impeerium ja iseseisvumine. Aga nii ajaloolises vaates kui tänapäevani jõudes unustatakse või ignoreeritakse riigis olnud ja olevaid kultuurilisi vähemusi. Valimine ja kõrvalejätmine on igasuguse kogumise arhibeerimisega paratamatult kaasnev iseärasus. Ning kõike hõlmab kogu maailma teadmisi koondav entsüklopeedia. Palee on utoopiline mõte. Ning Razavi on sellest teadlik. 2016. aastal kureerisid Marika Agu ja Francisco Martinez Tartu kunstimuuseumis näituse parandamise esteetika tänapäeva Gruusias mille saatetekstis kirjutavad järgmist. Tsiteerin. Parandamisel ei ole omane see, et see lihtsalt juhtub vaid pigem, et see tõstab esile kaasnevad väärtused esteetika ning moraalse tähenduse. Iga parandamine proovib eelkõige taastada asjade pragmaatilist sümboolset funktsiooni. Niisiis on sellel teol kaks mõõdet, praktiline katse parandada midagi, mis on katki või kannatada saanud ja sümboolne laeng, mis peab raiskamise asemel lugu hoolitsemisest. Tsitaadi lõpp. Ta Vitara savi üritab oma balti remondimuuseumiga omamoodi parandada rahva muuseumit ning peatudes pillab ükskõiksus, millega soome-ugri narratiivist välja jäävale eesti rahvakultuuris vaadatakse. Te kuulasite saata Kunstiministeerium lõikult Tartu möliseb Petar Savinäitus Balti remondimuuseum jääb kogu galeriis avatuks kuni 16. oktoobrini. Mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kuulmiseni.