Tere, minu nimi on Joonas Vatter ja algab esimene saade klassikaraadio uuest saatesarjast teatrimaagia. Selles saates tutvustame uusi lavastusi. Portekteerime nii eesti teatri värsket verd kui ka staažikamad tegijaid uudistame nii väike- ja projektiteatrites kui suurte teatrite masinavärgis. Samuti vahendame nii laval olijate kui kulisside taha jääjate mõtteid teatrist. Tänase saate teises pooles kohtume Karl koppelmaaga, kes räägib teatrist kelm ja oma uuest lavastusest. Aga esimeseks külaliseks on Hannes Kaljujärv. Neljandal oktoobril esietendus Rakvere teatris Anton Tšehhovi näidend onu Vanja. Sestap on saate teatrimaagia esimeseks külaliseks näitleja Hannes Kaljujärv, kes on selle uue lavastuse nimiosas. Anton Tšehhovi näidendeid mängitakse Eestis teadupärast väga palju. Aeg-ajalt tuleb jälle kuskil teatris mõni uus Tšehhovi näidend välja. Kõigepealt küsin Hannes Kaljujärv, milliseid onu Vanja lavastusi teie olete varasemalt näinud? Oma ihusilmaga niimoodi, kuidas öeldakse moodsalt live is ma ei ole mitte ühtegi näinud. Küll, aga ma olen vaadanud Youtube'is mõnda tervikut, mõnest katkendit ja siis ma olen vaadanud. 40 aastat tagasi Rakvere teatris, lavastas üks vene Natalja Petrova kah onu Vanja toda ma vaatasin ERR-i arhiivis olemas ja mõni mõningaid juppe ja aga ihusilmaga ma ei ole live'is näinud. Aga võib-olla oskate öelda, mille poolest nüüd uus Rakvere teatri onu Vanja võiks eelkäijatest eesti teatris eristuda millise vaatenurga see pakub siis Tšehhovi näidendile. Lavastus. Ega ma ei saa seda ära ütelda. Midagi, me oleme ju trupiga kokku leppinud, see on selline, kuidas öelda, salapärane näidend mis ei paku valmislahendusi. Küll aga ta pakub ohtralt tõlgendusvõimalusi. Meie oleme midagi kokku leppinud, ma väga loodan, et vaataja saab midagi sellest aru, mis me kokku oleme leppinud sest see on tegelikult väga-väga keeruline, ta on salapärane näidend, mis ei anna valmis vastuseid küsimustele, mis vaataja peas tekivad, kas või miks siis onu Vanja pealkiri, selline onu Vanja? Ta ei ole sugugi peategelane, seal on. Ma ei tea, neli võrdset peategelast Amigsust, onu Vanja. Analüütikud on selle üle pead murdnud. Aga jah, ma ei saa öelda, mida meie oleme kokku leppinud. Ma loodan, et seda on vaatajal huvitav leida või tõlgendada. Anton Tšehhov on üks maailmadramaturgia suurtest klassikutest ja teda on siis juba üle 100 aasta üle kogu maailma mängitud. Siinkohal tekib küsimus, et milles see klassika elujõulisus seisneb? Kas klassika suudab ikka veel täna kuidagi uutmoodi publikut kõnetada? Ja ta suudab, sest ega me praegu ju ütleme, et näitekirjanik praeguses ajas ka kirjutab. See, kas tema kirjutatu muutub klassikaks, saab selgeks aegade aastate pärast. Ega Tšehhovi olnud ka alguses, noh, klassid, kes see ikka klassika elus klassik, neid on, aga neid on ülivähe. Aga miks teda mängitakse, no ju ta on nii hea ja ta on ikka tõesti hea. Mul endalgi puhas nauding. Sa ütlesid küll, et palju tehakse võib-olla tõesti tehakse palju võrreldes. Ma ei tea, kas siis klassikutega või võrreldes kaasaegsete autoritega. Aga mina isiklikult oma ikkagi suhteliselt pika looja elu jooksul olen mänginud kõigest. See oli kolmas kord kehot mängida. Et mõnel kindlasti on seda õnnestunud rohkem teha. Aga minu jaoks oli see puhas nauding, puhas rõõm ja avastamine ja kõik. Kokku kui nüüd püüda sõnastada, mis Tšehhovi näidendi puhul pakub seda rõõmu näitlejale, mida tähendab näitlejale Tšehhovi näidendit mängida võrreldes muu dramaturg ega siis, mis see vastus võiks olla? Ja ta jah, ka praeguses ajas meil ma ei tea, kas see on siis ütleme, et kuidas vanainimesed räägivad vene aeg või nõukaaeg või on mingisugune aeg on möödas. Ja leitakse taas vene autoreid. Aga seal on mingisugune, kuidas öelda Ruski, mingi eriline hõng või? Briti Tšehhovi. Ma ei tea, võib-olla on mul endal olnud eelnevad elud kuskil Venemaal või, või kuskil esivanemate hulgas on mõni venelane või. Aga mulle tundub see asi lähedane, see samovar ja igavus ja igatsus ja ja kuidas öelda kire paisutused ja kui on rõõm, siis on noh, rõõm joobumuseni, kui on nukrussis pisarateni ja nii edasi, nii edasi. Mulle see meeldib, minu jaoks on see Aga kui võrrelda Tšehhovi mängimist teiste suurte klassikutega, keda te olete mänginud näiteks Ibsen seiks piir siis kuidas Tšehhov selles klassikute perspektiivis teistest eristub? Mingisuguse seletamatu nukrusega mingisugune seletamatu nukrus ja samas ometi rõõm. Võib-olla need oleksid minaalse märksõnad. Aga see rõõm on hillitsetud. Kuigi ma jah natuke aega tagasi ütlesin, et et kui on kurbus, siis pisarateni, kui rõõm on, siis on ta ka ohjeldamatu, aga seal on ikkagi vaatamata sellele mingisugune nukruse varjund. Minu ja see teebki selle Tšehhov ja asja minu jaoks eriliseks. Aga kas Tšehhovi tegelastele läheneda Tšehhovi tegelasi rollidele on laval üles ehitada. Kas see on kuidagi teistmoodi kui muude näidendite puhul, kas onovaniale te lähenesite teisiti kui teistele rollidele tööte lähenenud? Ja see minu lähenemine juhtus trupi lähenemisest drukuna trupp son Rakvere teatris on teistsugune teater kui Tartu, Vanemuine minu koduteatrina. Et seal oli rohkem aega, mida siin? Kas või ma ei tea. Kui Tartu Tallinnaga võrrelda, siis mul tuleb kasvõi poeg külla, ma ei jõua talle tänaval järele, sest ta kõnnib nii kiiresti, ma küsin, kus sul kiire on, siis ta vabandab, ütleb, et noh tempo rütm on sees veel Tallinna tempoga. Sama on võib-olla ettevalmistusega Tartu ja Rakvere puhul, et seal oli aega Tartu Vanemuises nii palju etenduste vete valmistamiseks aega ei ole, võib-olla tuleb, võib-olla tuleb, aga seal oli aega, mis tähendas seda, et me saime lubada endale päris pika perioodi laua taga nii-öelda analüüsi. Mis on Tšehhovi puhul kindlasti oluline, sest nagu öeldud, tõlgendusvõimalusi on palju ja tuleb langetada need valikud, mismoodi me mängime täpselt nii täpselt nii oli. Kui ma vaatasin Rakvere teatri koduleheküljelt selle uue lavastuse onu Vanja pilte, siis mulle tundub, et see on üsna ajastutruu lähenemine, et mängitakse 19. sajandi mõisa lugu. Kui tähtis see märksa ajastutruudus teie jaoks näitlejana on, kas need küsimused, et miks me mängime seda ajastut, kuhu autor oma tegevuse näidendites asetas või miks me eirame ajastuid, kui tähtsad need küsimused on? Mul ei ole ei ühe ega teise vastu tegelikult midagi. Et noh, ma olen võrdlemisi palju koostööd teinud mati hundiga ja kui küsida, kas see oli see kaasaeg või, või oli see ajastutruu siis see oli hundiaed, temal oli kõik segamini, et noh, ma ei tea, tema Louis satelliitantenn olla ka Helsingori lossi katusel, see ei valmistanud talle niisuguseid probleeme, aga Tšehhovi puhul pigem siis mulle meeldib, et see oli ajastutruu. Ja minu meelest me püüdsime vähemalt jääda mingil määral ikkagi ka autoritruuks. Et me oma tõlgendusega pritsin, mitte väga palju liiga teha. Te mängisite tõesti Mati Undi lavastatud Tšehhovi kirsiaias ja ka see lavastas, nagu Mati Undi lavastused oli eklektiline, segas tõesti kõiki ajastuid stiile kokku. Ja see oli kindlasti hoopis teistmoodi lavastatud Tšehhov, kui eelnevalt võib-olla kombeks oli. Aga kui vabalt sellise klassikuga nagu Tšehhov peaks ümber käima, kas tema tekste tasub hakata muutma, kärpima, ümber tõstma annab selline vaba interpretatsioon klassikale mingisuguse uue seniavastamata väärtuse või on pigem oht hakata autori kirja pandud maailma lõhkuma? Vaata sellega on minu meelest nii ja naa et kuskil muidugi tuleb ette mingisugune piir. Aga no kasvõi selle äsjase onu Vanjagagi, noh seal on ju Tšehhovi kirjas, et onu Vanja on 47 aastane. Mina olen 62 aastane 47-st väga kaugel ja samamoodi on meil ka teised tegelased. Ülle on lihtsalt on seal kah vanem, tema mängitud tegelasest, samamoodi on vanem isegi Jaunekene. Aga, aga noh, ma leian, et sellega me ei kuritarvitanud autoritruudust või et noh, sama võib rääkida, et noh, kas siis tõesti on Sellised eksistentsiaalsed probleemid nagu olla või mitte olla kas vastavad siis tema põlvkonnale või noh, ikka on Hamlet mängitud ka mina olen ise mänginud märksa vanemana kui noor, ma olin 40 aastane. Ants Eskola oli kuuekümneaastane kuidagi. Võib-olla see on natuke liiast. Aga ma, ma ei tundnud ennast, et ma oleksin viid vana ja samamoodi ma ei tunne ennast iidvana mänginud alguses noh jah, ühesõnaga teatud piirini, aga ma arvan siiski, et me ei me ei teinud autorile liiga sellega. Kui nüüd. Autoritruudusest edasi rääkida ja kui rääkida Remarkidest autori kommentaaridest näidendi tekstis siis kui tähtsad on remargid Tšehhovi puhul võrreldes jällegi näiteks muude näidenditega mugavamaks? Turgega minu meelest tuleb seal ikkagi hakata neid eirama, sest see on kuidagi kirjutatud, need isegi need remargid omas ajas või noh, mul on meeles üks remark, et noh ütleb onu Vanja dialoogis astroviga, et ütle mulle, mida ma pean tegema ja haarab ta kramplikult käest kinni või noh, kas ma pean haarama kramplikult käest kinni minu jaoks ei ole väga tähtis, et ma peaksin haarama kramplikult käest või siis noh, lambist hakkab nutma. Ei, see ei ole päris niimoodi lambist hakkab nutma. Ma saan aru, et selle remargid on püütud kirjeldada emotsiooni või, või, või, või mis sellega peaks olema. Aga mitte. Ta peaks nutma hakkama, tähendab, sellega on nii ja naa. Ja kui mõnda remarki tõlkida, mis autosid sellega mõelnud on, see on täiesti arusaamatu. See ei ole tehtav, noh, mul ei ole praegu head näidet, selle kohta meeldis. Need näited muidugi on üleüldse igasugusest dramaturgia tavalised emotsiooni kirjeldavad remargid. Aga kas Tšehhovil? On ka selliseid Remarke, mida pigem ei tasuks vältida, mis pigem annavad midagi väga olulist juurde, mida teised näitekirjanikud ei ole Remarkidega edasi andnud? Ma ei, ma ei oska seda öelda, siin ma jään vastuse võlgu. Ma olen remarki vägagi hoolikalt lugenud. Samas kõik on ju tegelikult kinni ka, kuidas öelda ajalises tõlgenduses. Tollel ajal ei olnud mingit probleemi kirjutada, ma ei tea, nelja Avaduselise viievaatelisi näidendeid Katšehhovil. Aga katsu sa praegu nii-öelda väljaspool Tallinna teatrisse tulla välja neljatunnise näidendiga. Sa ei saa seda teha, seda ei tulla vaatama, lihtsalt ei tulla. Ma kohtusin eesti poiss, kes on Soomes teatris kunstnik ja ütles, et seal ei võetagi üle kolme tunnitükke, kui on üle 30. Ei tule kõne allagi. Mis asja? Esiteks ametiühingud, et siis tuleb näitlejale hakata väga palju maksma, teatrijuht ei võta üle kolme tunnitükke. Ja ka meie siit isegi tartus, peame tegelema vägagi praegusel ajal vägagi. Kuidas öelda, hoolsalt kärpimisega, et saada inimest saali? Ei vaata ta Tartus või Rakveres ei vaata viirdumist, etendust ongi kõik, aga ometi tahaks klassikat mängida ja siis sa pead selle kohandama, mitte dekoratsiooni või kostüümiga siia aega, vaid kärpimisega. Aga ka see on juba nii-öelda autorile sissesõitmine kääridega. Tšehhovi on iseloomustatud tema näidendeid märksõnaga naer läbi pisarate. Kui tema näidendit lugeda, siis pigem jäävad esiplaanile need pisarad, aga kus on siis Tšehhovi koomika? Kus teie seda näete? Ega ma ei teagi, koomika eeldaga alati. Lahtist naerumuie on kah koomika. Aga mis puutub onumaaniasse, siis seal on žanri määratlus, on antud pildikesi külaelust mitte nagu valdav enamus Tšehhovi lugusid, mis on nali kolmes vaatusega, mida komöödiaks nimetatud meil õnneks on pildikesi külaeludest, mis annab väga palju õigustusi. Et ei pea olema inimene, ongi selline pilt. Ongi selline pilk, mis ajalises mõttes on väike ajanihe olnud, et ei pea olema ajalist järgnevust, sest ta on pildikene. Kui nüüd lõpetuseks püüda seda lavastust onu Vanja võtta kokku, kirjeldada mingisuguse võrd pildiga loodusest, näiteks siis missugune see lavastus all. Sügis ikka selline praegune aeg, kui sa lähed, ma tea Rakveres tammikusse patseerima, kus on vahtrad ülikirjutatud samamoodi Tartus Toomemäel mulle kuidagi ikkasitele rammus sügis silme ette. Ma võrdleks kuidagi sellega. Aitäh, Hannes Kaljujärv. Aitäh. Nüüd kuulame Tõnis Mägi lauluromanss, mis on sündinud aastal 1996, kui Tõnis Mägi mängis Mikk Mikiveri lavastatud Tšehhovi kolmes ões tuusenbachi. Mikk Mikiver pakkus tollal Tõnis Mägile, kui Sagadi mõisas proove tehti. Kas Tõnis ei tahaks selles lavastuses midagi laulda? Ja nii ühel ööl Sagadi mõisas klaverit mängides sündis Tõnis Mägil c5, millele hiljem Villu Kangur Tšehhovi vaimus sõnad kirjutas. Üks nendes maale võrku. Saatuunis laav sool ja see, kui ta kaard Eina SiniLiismaalava luu, rooma. Siis laob sulle ja see kui sa, ta kaart Siili ees valava luu, rooma. Saad sla sul. Nüüd on minu vestluskaaslaseks Karl Koppelmaa teatri kelm, kunstiline juht ja teatri uue lavastuse, sest meid on õpetatud madusid kartma. Autor alustuseks räägiksime siis kõigepealt teatrist kelm, millal ja miks selline teater sündis? See sündis 2016. aasta sügisel, kevadel lõpetasin mina ja minu kursus 27. lend lavakunstikooli. Miks sündis? No sellepärast, et mis Eesti teatrimaailmas noh siis, aga praegu on juhtumas, et on vabakutseliste osakaal aina suureneb ja inimesed, kellel on soovi teatrit teha, siis noh, kes on, ütleme siis ettevõtlikumad, kes ei jää lihtsalt ootama, et millal minu kord on ja millal melonit kutsutakse kuhugi või tehakse, et siis nad loovad selle asja ise. Et me ei olnud mitte kuidagi mingisugune esimene väike teater ega selline väike grupp Biden enne meid tehti ka suht suhteliselt vahetult enne meid tehti Viljandi õpetajate poolt tehti must kast ja pärast teid tegid lavakunstikooli lõpetanud Paide teatri, jah, no Paide teater on natukene teistmoodi, sellepärast et seal on ikkagi minu teada mingisugune dotatsioon olemas vist omavalitsusepoolne. Et ütleme jah, nad on nagu mitte päris seesama asi, aga, aga noh ütleme kui Paide linnateatrit ei oleks, siis oleks ilmselt mõeldud ka mingisuguse sarnase süsteemi meiega välja, vähemalt ma loodan või harvemini. Milline oli kelmi teatri loomishetkel trupi koosseis ja kas see on tänaseks päevaks muutunud? Noh, meil ei ole ju selles mõttes truck p kunagi otseselt niimoodi olnud, et ütleme siis teatri tuumikgrupi tuumik, jah, tähendab alustasime seda kursusekaaslastega, Lauli Otsari, Marko saba kukke Jürgen Kanseni, Risto Vaidla, aga sealjuures oli ka veel üks kunstnik Eesti kunstiakadeemiast Johannes Valdma, kellega liitus kohe täägi teine tema kursusekaaslane Karoliina Kull. Ja valguskunstnikuks sai juba esimese lavastuse käigus sai ka Martin Koldits ja ütleme, et kui tehnilise poole pealt on, on kõik seesama, ma mõtlen kunstnikud ja valguskunstnik, siis näitlejatest on, ütleme meil siiani pidevalt olnud seotud Lauli Otsar. Samas meil on uksed täiesti lahti ka nendele, kes varasemalt on olnud teist korda, neid on meil pundis ka Kristjan Sarv. Ja oleme töötanud väga huvitavat erinevate inimestega, viimane tükk enne siis, sest meid on õpetatud madusid kartma, oli Andres Puustusmaaga, mis oli väga põnev ja õpetlik protsess. Teatri Facebooki lehel on kirjutatud, et tegemist on Tallinnas tegutseva indi teatriga, mida selle määratluse all siis tuleks mõista, mida see tähendab indi nagu indi ikka, et väike iseseisev samas ka nagu ütleme noh, ütleme popilect mingis mõttes, et me ei ole päris, ütleme, avangardteatri alla liigitub. Seda niimoodi võibki vist mõista, et üha rohkem nagu oleme aru saanud sellest, et tegelikult me oleme seda alati teinud, lihtsalt me oleme sellest hakanud, nagu seda sõnastama niimoodi hiljuti. Et, et me teeme noh, põhimõtteliselt bändi. Jah, ja me teeme seda teatrit niikaua kui me viitsime seda bändi teha. Kas sellel bändil oli loomishetkel mingisugune oma nägu, mingisugune kindel kunstiline eesmärk või on see nüüd aja jooksul see nägu kuidagi kujunenud, mis teatanud, see selline on, ta publikule pakub. Ma arvan, et et kuna seal on olnud minu enda kirjutatud ja lavastatud materjalile kõige rohkem, et eks ta on olnud mingil määral võib-olla kõige rohkem mu oma nägu, see on muutunud koos sellega, kuidas mina olen arenenud kunstnikuna inimesena. Samas tegelikult ütleks, et ka kõik need näitlejad, kes seal, kes on meil erinevatest projektidest osa võtnud ja kunstnikud, et sellele näol alati juurde midagi pannud. Et ma arvan, et et kui võrrelda nüüd viimast kahte tööd, et siis näiteks Ave Maria, mis nüüd küll on mängukavast maas, aga oli väga palju ka Andres Puustusmaa nägu ja sest meid on õpetatud madusid kartma on ka väga palju, Kristjan Sarve nagu noh, meie meie oma nii-öelda tuumiku nägudele lisaks veel. Aga kui nüüd põgusalt vaadata tagasi Nendele lavastustele, mis kelmiteatris on esietendunud, siis mis on need teemad üldistatult ja millised on need vormivõtted, kuidas lavastus on tehtud vormivõtete suhtes? Me ei ole eriti mu, vähemalt mulle tundub, et me ei ole eriti need inimesed, kes tegelevad suurte mingite vormimängudega. Et meil ikkagi vorm lähtub sisust. No ütleme nii, et ise kuidagi näeme või mõtleme sellest niimoodi, et me oleme kuskil seal võib-olla draamateatri ja Von Krahli teatri uue teatri või VAT teatri kuskil seal vahepeal. Et et selles mõttes, et me justkui ühtepidi nagu klassikaliselt lähenema asjale teistpidi sellel nagu selles noh, ütleme, kuna me kasutame põhiliselt ikkagi kaasaegset dramaturgiat, et siis tallel temas on ütleme, mingisuguseid neid elemente sees, mis, mis võib-olla 10 või 15 20 aastat tagasi olid avangard ka nüüd, need on väga nagu juba klassika osaks saanud. Et me oleme kuskil nagu mingisugune selline miksijate nii-öelda camp, noh, tähendab kunst ongi miksimine, et muusikas seda mõistab eriti hästi. Aga millest see sisu siis räägib? Noh, sellele küsimusele pean nagu vastama nii et et ta räägib väga palju sellest, et mis meie ühiskonnas praegu toimub, ta ei räägi sellest ütleme siis poliitilises või, või ütleme mingisuguses väga konkreetses ja väga konkreetset ühiskondlikku nähtust nagu analüüsivat ilmselt ilmtingimata mitte seda, vaid rohkem ütleme see, et mis see inimese tunnetus siin selles ühiskonnas on. Ja ma arvan, et väga paljud need teemad, mis on minu isiklikud teemad, on seotud eraldumise isolatsiooni, üksildustundega kapseldumisega mingil määral, et ma arvan, et need on need, need on need nii-öelda suuremad teemad, millega me oleme tegelenud. Kas oma teatri omamine on sinu jaoks kuidagi ka selline platvorm, kus sa saad siis katsetada tõesti neid asju, mida sa kuskil mujal teatris teha ei saaks, või siis on tegelikult kelmi teater selline, et et neid lavastusi saaks teha ka tõesti igal pool teistes teatrites. Ma arvan, et sisulise või, ütleme selle materjali poolest ei ole nagu ei ole tegelikult ühtegi põhjust, et miks seda ei võiks kuskil mujal teha. Pigem rohkem on selles, et kuidas me teeme niimoodi, nagu meie teeme seda mitte kuidagi kuskil mujal teha ei saaks. No mida ma mõtlen, sellele ma seletan lahti, et et üldiselt on nii, et Me ütleme siis näiteks minul on mingisugune idee, et umbes millest võiks teha siis järgneb sellele küsimus, et kellega teha, kui seal vastuse saanud, alles siis järgneb see nii-öelda materjali kirjutamine, et mul on nagu see selles mõttes, see on tohutu õnn ja privileeg, et sa tead, et mis näitlejas on, kellele sa selle rolli kirjutad ja kellega sa seda tegema hakkad ja nii-öelda komplekteeritki bändi uue plaadi jaoks, eks ole, nende, need, need on need külalismuusikud, eks ole, need on need, need, see kamp, eks ole, kellega tegema hakkad. Et mujal teatris on selles mõttes keerulisem seda teha, et tuleb valmis materjal materjaliga minna kohale, esitada see, eks ole, ja siis vaadatakse, et kelle me üldse sinna saame ja muidugi arvestatakse, et keda sa tahaksid ja nii edasi ja nii edasi, aga aga et jah, et üldiselt, et oleme meie teinud ikkagi niimoodi, et kui me teame, et meil on esietendus, see kuupäev siin hakkavad proovid, et siis ma saan kirjutada kuni proovide alguseni, et ma saan seda aega kasutada seda teksti võimalikult kaua nii-öelda selle dramaturgi tooli taga olla, istuda, töötada seda võimalust mujal nii väga nii väga ei oleks. Tere, Kelm sündis algselt kultuuriklubi kelm juurde, aga 2018 kevadel öeldi siis nii kultuuriklubile kui teatrile ruumid tollal siis Vene tänaval üles mis sai teatrist edasi pärast ruumide kaotust? Sisulise poole pealt toimus tohutu vabanemine nii proovide osas, nii teatriütlemisest, tehniliste lahenduste lavakujunduse, kõige sellise asja osas ka etenduste andmise proovide tegemise kõige osas toimus vabanemine, et ei, ei olnud seda, et me pidime jagama ruumi nüüd aktiivse kultuuriklubiga, kus noh, oli ka ju, eks ole, öised mingisugused tegevused. Et selles mõttes, et noh, see oli nagu vabanemine ja ma arvan, et meie kunstiline tase tõusis noh osaliselt ka tänu sellele osaliselt normaalse protsessina, et et lihtsalt inimesed kunstnikena inimestena arenevad ka, aga see Ta ei pidanud selle olmega nii palju tegelema, see andis väga suure vabaduse. Nagu öeldud, juba lavastus Ave Maria missis eelnes teater kelmi uuele lavastusele. Seda lavastust, Ave Maria sai näha sel sügisel ka draamafestivalil. Mida siis sellel festivalil osalemine nii noore teatri jaoks andis? Noh, tegelikult minu tükid on seal ka varem olnud tihtilugu või ma ei mäleta nüüd vabandust, kes kriitikutesse, seda kirjutasin, ma kahtlustan, et äkki see oli Veiko märka. Et teater on ühtepidi see nagu alguses üldse VAT teatrist lavastusega revolver ja see juba esietendus Draama festivalil ja siis meie nii-öelda justkui esimene oma tükk, mis oli koostöös Kuressaare linnateatriga, see käis Kadrama festivalil ja nüüd ajada Maria käis draamafestivalil. Selles mõttes minu jaoks oli see juba selline. Ma ma juba väga hästi teadsin, mis asi see on, et seda võib-olla peaks küsima rohkem meie kunstnike ja tehnikute käest, kellel oli see esimene kord organiseerida väike teatriga üks väljasõit ja noh, kes teavad, milline lavakujundus, mille Ave Maria see oli siis kui palju seal asju kõik, kõik kõik oli, et et jah, ma arvan, et eks see neile oli parasjagu peavalu, aga kuidas tundub, kas festivalietendustega on jõutud ka suurema hulga publikuni ja publik on rohkem teadvustanud teater kelmi olemasolu Eesti? Niimoodi, ma ei oska seda öelda, ma arvan, et ühtepidi on see, et et meil publikut on stabiilselt aina kasvanud ja kasvanud ja see ongi normaalne, et me oleme küllaltki noor Kamp ja et öeldakse, et oma publikut kasvatatakse viis kuni seitse aastat, et noh, meil on veel natukene aega jäänud ja kui see niimoodi edasi kasvab, siis on, on see on kindlasti positiivne ja ma arvan, et see festivali asi on kindlasti üks osa sellest. Noh, ma ei oska öelda, et kas ta on peamine teatri kelm. Neljas hooaeg avati nüüd 28. septembril, kui Kanuti Gildi saalis esietendus lavastus, sest meid on õpetatud madusid kartma. Ja Karl Koppelmaa tegemist on sinu järjekordse autorilavastusega nagu tõesti enamik lavastusi, mis sa siiamaani oled vist teinud. Puhul oled sa ise nii lavastaja kui alusteksti autor, miks sa eelistad ise kirjutamist olemasoleva dramaturgia lavastamisele? See küsimus on selles mõttes kummaline, et see võtab justkui eelduseks, et nagu ma oleksin ennekõike lavastaja ja siis ütleme, näitekirjanik, et tegelikult ma ei pane ei üht ega teist nagu esikohal, et ma pigem isegi ütleks, et ma võib-olla enne enne ma võib-olla pigem isegi olen näitekirjanik kui lavastaja, aga noh, ütleme siis nii, et. Ma kirjutan mingisuguse teksti valmis või mul on tunne, et ma tahan, ma vajan seda, mul on vaja seda kirjutada, mulle meeldib väga kirjutada, see on ainult suur lust. Ja siis selle tekstini jõuda on väga hea viis, kuidas, kui seal ka ära lavastada, et nii-öelda ühtepidi õpid kirjutama läbi selle, et seal avastad teistpidi, õpid lavastama läbi selle, et Salavastad ja noh, jah, ma ei tea, tundub kuidagi nagu normaalne ja arvestades, et me oleme bänd, siis on normaalne, et me, et me nagu me võime võib-olla kunagi mingit kaverit teha, aga, aga enamik loomingust on ikkagi omalooming. Jumala loomingul on juba mingi imelik kõlaga, ütleme siis meie enda looming. Mis andis impulsi, sest meid on õpetatud madusid kartma, lavastuseks oli seal mingisugune konkreetne hetk, mõte. Mitu asja, ühtepidi see oli juhus selles mõttes, et meil olid hoopis tegelikult teised plaanid aga on siis need plaanid, muutusid jah, ja siis kuidagi jah, ühesõnaga oli ammu oli juba teada ka see, et et see esietendus on 28. septembril, see on ühtlasi minu sünnipäev. Ühesõnaga jah, seal kuidagi oli see, et nii-öelda enda sõpradest enda sõpruskonna lugudest üks lavastus ütleme niimoodi, et sealt see, see tulijad nii-öelda endale ja sõpradele justkui sünnipäeva kingituseks muidugi, mis ei tähenda seda, et, et seal ei ole nendele, kes ei ole sõbrad või need, kes mind isiklikult ei tunne. Et seal ei ole midagi, sellepärast et need teemad, mida me seal käsitleme, on tegelikult valusad teemad, et see on ühtepidi jällegi, eks ole, on, on seal mingisugused mingi pettumus, on mingi eraldatus ja isolatsioon ja kõik see ja siis on sealjuures ka veel ütleme, alkoholismi teema väga tugevalt. Kuigi see ei ole peamine teema, siis on see seal noh, väga oluline teema. Ja ühtlasi seal on ka, ütleme Need kõik need asjad, mis ma siin üles loetlen, need kõik tunduvad, et oi, see on nii õudne ja ängistav aastal tegelikult absoluutselt mitte, et me oleme alati suutnud kuidagi olla helged ja siin on ka seda helgust olemas, ühe tegelase kujulges, vaatab pikksilmaga või ütleme, teleskoobiga vaatab kõrvalmajades olevate inimeste eludesse ja ja ühel hetkel otsustab, et nüüd aitab ja nüüd on vaja neid inimesi hakata päästma, et seal on, ütleme noh, see on midagi koomiline ja ja seal on koomikat on ka omajagu ja helgust on need teemad, mida sa loetlesid äsja kuidagi üleüldse lahendatavad või kuidas sa oled neid enda jaoks mõtestanud, eraldatus käis läbi. Alkoholism käis läbi, mis seal kõik veel nimetasid, kas nendele teemadele pakutakse lavastuses mingisugune lahendus ja kuidas sa ise nende teemadega oled suhestanud ja rahu teinud või mitte teinud rahu? Kahjuks nendele teemadele ei ole võimalik üheski lavastuses. Ma arvan, päriselt vastust anda, mulle vähemalt tundub nii. Või vähemalt isegi kui on võimalik, siis mina ei ole see inimene, kes seda, kes seda teeks. See mõte võib olla, miks neid teemasid käsitleda, on see, et inimesel võib ka olla õigus tunda, olla kurb, olla mõtlik ennekõike, mida me ootame, on see, et inimesed tuleksid ja mõtleksid kaasa, reflekteeriksid, mõtleksid enda elu üle enda lähedaste üle selle üle, et sealt võib mingisugune muutus siis tulla nendest publikust oma lähiringkonnas sõpruskonnas näeb nemad, võib-olla suudavad äkki aidata inimesi, et see lootus nagu on samas teistpidi ütleme, et mingi lavastus otseselt seda nagu suudaks parandada, ma ei usu. Miks need teemad, ma arvan, et seal on üks väga suur põhjus on see, et ma olen väga palju kuulanud elu jooksul. Noh, mitte nüüd hiljuti enam nii väga mitte, aga aga pink Floydi ja nende teemad on tegelikult kusjuures täiesti sarnased eraldatused, hullumeelsus, üksildus. Alkoholism otseselt seal ei ole, aga see ei ole ka meil ütleme, läbiv teema. Et see alkoholism, mis selles lavastuses on, see on ütleme siis selle eraldatuse või isolatsiooni üks ilming lihtsalt. Aga kui rääkida nendest tegelastest, kes laval on, lavastuses on kaks näitlejad Lauli, Otsar ja Kristjan Sarv ühest tegelasest põgusalt rääkisid. Ja kas seal on siis ongi kaks tegelast või on näitlejatel veel mitmeid rolle? Jah, seal on kaks tegelast keda näitlejad kehastavad, muud tegelased on need, kellest ainult räägitakse. Neid on palju. Üks tegelane on noor naine, alkohoolik, otsustanud põhimõtteliselt ennast surnuks juua. Põhjused, miks ta seda teeb, on normaalsete toetavate inimlike suhete puudumine ühtlasi ka see, et et mingisugune fatalistlik ajastu vaim või ütleme siis fantalistlik kambavaim, mis, mis teda ümbritsenud inimestel on olnud, mis on selle eraldatuvuseni viinud. Ja teine tegelane on taksojuht kellel on üks selline huvitav hobi piiluda siis teiste inimeste kodudesse vaadata, mida nad seal teevad sellest, nagu ütleme, need perverssed, selles ei ole midagi tema puhul vaid teda lihtsalt vaimustavad teised inimesed, et nii taksojuhina ta kogeb seda, et on osaline kellelegi teekonnast. Ta nüüd tahaks näha ka, ütleme siis seda, et kuidas see teekond lõpeb või kuhu see jõuab, et kuidas inimene koju jõuab. Mis seal siis edasi saab, et ta nii-öelda justkui nagu vaatajat elab nendele tegelastele tohutult kaasa kuni siis ühel hetkel juhus või saatus? Viib ta hetkeni, kus ta peab otsustama, et kas ta jääb ainult vaatajaks või või ta sekkub sellesse teise inimese hävitusliku loosse. Ja noh, tähendab jah, seda võib öelda, tähte sekkub ja mind üllatas selle lavastuse kohta lugedes, et lavastusega kui kolm kunstniku Karoliina Kull, Johannes Valdma ja Martin Koldits, et tavaliselt on lavastusel üks või kaks kunstnikku, miks on kolm eriti kuna mängitakse Kanuti Gildi saalis, mis on ka tegelikult kes eelmisel asjale leiab sealt samamoodi kolm kunstnikku ja üle-eelmisel Kristjaid, meil on kogu aeg oleme kuidagi kolmekesi läbi saanud, et noh, üks on valguskunstnik ja teised kaks teevad, teevad koos, teevad koos selle ja, ja ühtepidi ka see, et seal on tegelikult on Johannes, on ametlikult sellest kui videokunstnikuna. Et igal asjal on ikka oma kunstnik. Noh, miks mitte. Kui neil minu arvates neil on koos väga lahe selline sümbioos, et ma arvan, igaüks neist saaks ka väga hästi üksi hakkama, aga, aga just ongi see, et koos on tore teha, nagu tahavad teha, koos koos tuleb ka rohkem ideid või koos tuleb ka rohkem ideid ja ja ma arvan, et meil just viimase, selle kahe tükiga pärast seda, kui meil oma maja ei ole, on, on just nende töö juba täitsa omaette väärtus. Esietendus on need ära olnud, oled sa enda jaoks kuidagi mõtestanud, et kuhu see lavastas nüüd sinu lavastaja ja näitekirjanikutee kontekstis asetub? Ja kusjuures olen küll, kuna õnne ma rääkisin sellest sünnipäeva asjast, siis muidugi minu enda jaoks oli see ka mingisugune kokkuvõtva või ütleme, kokkuvõtvale vastusena vä või et kuhu me nüüd jõudnud, oleneb mingisuguseid selliseid Küsimused seal tekkisid ja ma arvan, et selles lavastuses on, mis peaaegu igast mu varasemast lavastusest üht koma teist üle kandunud tulnud, alles jäänud või siis või siis ütleme, mingisuguse vana idee leidnud mingisuguse uue vormi hoopis ka, et kuhu ma noh, ma ei oska sellele ise nagu hinnangut veel, ma ei oska anda. Aga ma arvan, et on ilmselt siiani mu parim lavastus ja enda tekst, mis ma olen ise lavale kandnud ja see oleks ka imelik, kui ei oleks, et ikkagi gaasid minema paremini ja paremini. Ma tegelikult ei jah, selles mõttes ma ei oska seda veel ise päriselt, ma ei oska sellele hinnangut anda, aga lihtsalt, mida ma pärast esietendust ja ka lähedastelt kolleegidelt ja mitte nii lähedastelt kolleegidelt ja ja täiesti võõrastelt inimestelt olen kuulnud, kes on minu asju näinud, see on öelnud, et see ei olnud enam noore inimese tehtud asi, vaid et selles oli juba midagi midagi juba ütleme jah, küpsemat ja küllap vist. Kuhu sa nüüd autori ja lavastajana edasi tahaksid liikuda, mis sind edasi huvita, konsul edasisi mõtteid, nägemusi? On aga ma kahjuks ei oska neid hetkel veel, ütleme vähemalt, mis puudutab kelme, ma ei oska neid hetkel sõnastada veel, et nad on sellised hägusad mingisugused pildid silme ees küll ma olen juba vaikselt mõtlen selle peale, et kellega teha ja nii edasi ja neid inimesi ja noh, tähendab ühesõnaga, tuleb, tuleb kindlasti edasi. Veel kindlasti ei lõpeta ära ja kas me üldse kunagi lõpetame, vaatab seda asja, ei tea kunagi, mis tulevik toob. Aga kirjutamise poolest, et mul tekkinud väga suur huvi filmikunsti vastu ja praegu mõned asjad filmi alal ka arenevad, et noh, mis asi see täpselt on, et sellest on natuke liiga vara rääkida. Aga hea, et kirjutamise poole pealt see muidugi kirjutamise poole pealt olen ka endale lubanud, et siis kui 30 saab täis, siis hakkan vaikselt romaani kirjutama. Väga lavastus jah, mis, mis tuleb, et seda ma nii pikalt ette ei mõtle, vaid ma katsun mõelda lihtsalt, et mis järgmine on. Teater kelmi tulevikuperspektiivi kohta. Oskad sa midagi öelda või pigem ei oska. Teater, Kelm unistab näiteks. Õhkas oma ruumidest. Ei, ma arvan, et oma ruumist isegi me niimoodi unista selles mõttes, et et me ei taha, tegeleb ruumi administreerimis, aga et see on ilge ilgelt, tegelikult õudne ja raske see. Ja ka võtta endale seda kohustust, et nüüd me peame tegema selle arvu, lavastasin täis, tada, tada, tada, et noh, see nagu ei ei ole, et rohkem see, et teeme siis, kui me tahame koos teha ja me siis me teeme, mis edasi on, millest me unistame, ma arvan, et see, millest me unistame, on ilmselt mingisugune suurem majanduslik vabadus oma ideid teostada. Ma ei räägi mitte sellest, et me tahame nüüd rikkaks saada, vaid lihtsalt selleks, et oleks ressurssi, et et ei, peaks nagu, ütleme sitast saia tegema. Et saaks, saaks kasutada ressurssi lavakujunduse kas või jaoks video tegemise jaoks, noh mis iganes tähendab mis iganes selliste asjade jaoks prooviruumide jaoks kas või seda, et seda ütleme, majanduslik vabadus on rohkem see, millest ma unistan, aga sisuliselt poolelt on meil kõik hästi, sest ma arvan, et see, millest ma unistan, on meil juba olemas ja see on see, et unistasime seda, et me saaksime koos teha teatrit või bändi. Ja seda me saame teha, et oskad sa öelda, mis on sinu jaoks teatris oluline. Milline on sinu nägemus teatrist ja kuidas sa selleni jõudnud oled, mis sind mõjutanud selleks? Mina jõudsin teatrini Von Krahlis, aasta numbrit ei mäleta, kas ta võis olla 2007, üheksa kuskil seal vahel, kui elavastus, Christian Smetsi kajakas. See oli selline asi, et seal lahe, seda tahaks ise ka teha. Et et niimoodi ma jõudsin, aga mis seal ütleme ja tegelikult võib-olla see on ka nagu päris huvitav märk, et et Smetsi kajakesed ühtepidi totaalselt kaasaegne lavastas, eks ole, ja teistpidi totaalselt klassikaline materjal. Et noh, sind sinna need, nagu need asjad viivad, mis teatris minu jaoks oluline on? Noh, kummaline öelda, aga ma tahaks, et teatris ei oleks väga palju seda teatrit, vaid ma tahaks, et teatris oleks tõde rohkem, et oleks seda elu õigesti täpselt tabamist. Noh, mis on ka põhjus, miks mind, filmikunst ütleme, nagu huvitab, et seal on see räägi isegi sellest, et kuidas mängida, et see orgaanika, vaid see, sa ei pea silmas realismi. Ma ei pea silmas ilmtingimata realismi, vaid, vaid ma pean silmas, et ütleme nii, et kui, kui on realism laval, siis olgu ka väga realistlik ja olgu ka väga orgaaniline, olgu, väga loomulik ja väga tõetruu näitlejate mäng, noh, lavastuskontseptsioon, kõik ei pea olema mingisugust üleliigset ilu Lillutamist ütleme realismis ütleme trikitamist siis, mida ma selle all silmas Pean või mingit jah, ütleme suurt sellist, sellist maalimist tagava laiade pintsli või õpetajaga, et see nagu üldse ei huvita praegu. Samas teistpidi, kui ei ole realism, et siis ka, et, et seal oleks see tõde, oleks seal olemas. Ma, mis asi see tõde on, noh, on keeruline vastata, aga ma arvan, et selle tunneb inimene ära. Kui ta saalis olnud, et see on tõde, see on tõene väga kummaline asi, noh, selle tõend äratundmise suhtes. See oli nüüd mõned aastad tagasi juba oli jälle räägin Christian Smetsist, nagu ta oleks mulle ütleme, kõige suurem eeskuju, kuigi noh, nii päris ei ole, aga, aga kuidagi juhtub praegu nii. Christian Smetsile lavastus Helsingis Kansalist teatrist tabu kus ei olnud praktiliselt üldse teksti, oli muusika, mis algselt tundus, kui oleks seal ütleme vähemalt noh, keelpillikvartett, mis hiljem tuli välja, et see oli üksnes viiuliefekti plokiga ja seal justkui mitte midagi ei toimunud. Kui kaua see võis kesta poolteist tundi? Inimesed istusid pimedas alguses, ma ei tea, viis, seitse minutit lõppu siis seitse minutit paiskusid järsku laval lõpus lihtsalt keerles pöördlava sellele apelsinid peal ja muusika vaikselt hääbus ja valgus vaikselt hääbus ja siis me istusime jälle kõik pimedas ja siis, kui etendus oli päevasel ajal, siis tähendab, pidigi olema löödi saali uksed lahti, valgus tungis, saal ja millegipärast kogu see suur saal, kus mina istusin rõdul viimases reas, millegipärast kõik nutsid seal. Ja, ja miks see nii oli, on, see on nüüd järgmise küsimusega või mis seal oli seal seal maagia. Kuidas see võimalik on, tähendab, see on kas väga hea kompositsiooni tundmine see muusika juba iseenesest mõjutab seda kõike, aga et seal oli midagi, midagi tõelist. Kuigi laval justkui ei toimunud mitte midagi. Vahepeal üks kloun sõitis jalgrattaga ringi ja inimesed keevitasid seal tehnikud. Aga seal oli midagi, midagi sõnulseletamatut, mis oli tõde? Et vot sellist sellist tõdel kuidagi see on, ütleme teatris peamines. Tihti kui päriselu võib olla mingisuguse küljega, tungib teatrisse sisse, siis tekib äkise kokkupuutepunkte, selline tõehetk, vähemalt selline on minu kogemus. Kuidas sulle tundub? Näiteks kui, kui midagi saalis kellegagi juhtub või laval midagi kellegagi päriselt juhtub ja sellest hetkest minnakse edasi siis On sellel etendusel võib-olla hoopis hoopis mingisugune teine, teine kõla. Oled sa midagi sellist? Ja ikka olen, ikka olen, ma ei pidanud päris seda silmas, aga jah, tähendab kuna see on kontrollimatu, eks ole, ja siis siis jah, aga muidugi see toob selle elu sisse muidugi noh, see on, see on nii, tähendab seda juhtub ka ju, proovis pidevalt, et võib juhtuda, näitleja lööb endal pea ära ja otsustab, ütleme edasi mängida. Ega peale ära ja no ühesõnaga tahaks nüüd öelda, et palun Tikseeri, et, et see oli, see oli väga-väga lahe asi, aga tegelikult sa tead, et ta ei saa seda fikseerida, sest ei saa hakata sundima ennast päriselt pead ära lööma kogu aeg, sest see on lihtsalt noh, võistluse kehavastane. Ja ja see ei tule välja nagunii sellisel sellisel kujul. Aitäh Karl Koppelmaa, et kelmiteatrist ja kelmi teatri uuest lavastusest rääkisid ja selline oli esimene saade saatesarjast teatrimaagia. Minu nimi on Joonas Vatter. Kuulake meid uuesti. Üheksandal novembril.