Tere, minu nimi on Joonas Vatter ja te kuulate saadet teatrimaagia. Tänases saates räägime näitleja Margus Prangeliga nõmmel asuvast Von Glehni teatrist ja sealsest uuslavastusest ristumine peateega. Saate esimene lugu viib meid aga Tallinna linnateatrisse, kus on üks lavastus, mida on mängitud juba 10 aastat. Mul on suur rõõm Tallinna linnateatris kohtuda näitlejate Andrus Vaariku ja Argo Aadli ka. Ja meie kohtumise põhjuseks on lavastus, kes kardab Merzini Wulfi, mis jõudis oktoobris 300. etenduseni. Tegemist on nii linnateatri kui noorsooteatri ajaloos kõige enam mängitud lavastusega. Ja esimese asjana ma küsikski teilt, et see, et need 300. etendus on selja taga, mis see siis tähendas, kas see 300, see number tegi kuidagi selle viimase etendusega erilisemaks või on see lihtsalt üks number nagu iga teine? Õnneks ei teinud erilisemaks. Ma kartsin küll, et nagu mingi vastutus ikka on. Saali tulevad inimesed, kes nägid seda ka verivärskena ja 10 aastat on ikka 10 aastat ja George peaks olema kired järgi 46, aga ma olen ise nüüd juba 61 ja. Et ei mõju piisavalt väärikalt George sinna, aga õnneks ma ei läinud või ma natuke läksin küll alguses muidugi, kas sina, aga kui sul laval selline partner nagu Epp Eespäev, kes on nii professionaalne, ta alustab iga etendust alati nullist ja ei lase mingitel juubelitel või muudel sündmustel ennast segada, siis see närv läks ruttu üle ja minu meelest küll väga hea etendus oli küll jah, et alguses tõesti võib-olla pisut isegi sellist kammitsust oli või kuidagi natukene mingisugune, aga see üsna ruttu ununes, et pigem mina mõtlesin tollel päeval sellise mõtte peale, et arvatavasti on see üldse näitleja jaoks väga erakordne sündmus jõuda nii paljude etendusteni mängukordadeni. Aga teisest küljest ka selline asi, mis juhtub kord elus, kui üldse juhtub. Vaevalt seda enam, et see imemoment, et see kuidagi kannustas ka seda etendust ja kuidagi tegelikult oli hea etendus ja vaatamata alguse siukse väiksele rabedusele, võib-olla mõtlesin veel selle peale ka, et ega neid lugusid eriti ei olegi, millel ei ole olnud taastusproove, tavaliselt on suvepuhkus, vahel ikka tuleb sügiset on vaja hakata taastama, kuidagi meelde tuletama. Aga see on üks selline lavastus, selline lugu, millega meil. Kas ma eksin, et põhimõtteliselt ei ole taastusproovi olnud kuidagi, ta on meiega kaasas olnud kogu aeg ja ta ei ole vajanud taastamist, et me kuidagi läheme, hakkame iga kord otsast peale. Me vist esimesed korrad ka nagu kohusetundest ja refleksist, püüdsime mingeid taastumisproove teha, aga me väga ruttu saime aru, et et see oli nii õnnelik prooviperiood, et me ei vaja seda. Mis on teil mängimisel aidanud värskust, hoida seda värskust, et kui te mängite sedasama lugu juba võib-olla kahesajandat korda või 200 viiekümnendat korda, et siis ikkagi suudate selle ära unustada ja minna lavale ja mängida nagu esimest korda, mis on aidanud seda värskust hoida, mina ei oska sellele küll vastata, ma ei tea, see on mõnes loos tekst. Ja see lavastaja poolt paika pandud, kogu see selline konstruktsioon, sellel asjal, et see kuidagi on. Ma olen ise ka öelnud, et sa oled avastanud veel 150.-le etendusele. 60. ma avastasin mingisuguse asja, et mingisuguse mõttekäigu isver, ma olen kogu aeg teistmoodi mõelnud ja et see on täiesti enneolematu, et sa oled nii palju seda, sa oled nii selle teksti sees. Põhimõtteliselt mul Marta tekst peas, mul on noh, põhimõtteliselt kaudselt ja George'i tekst mul peas, Hani tekst mul peas ja ma avastan, ma kuulan oma Bastiga enda oma, et sa kuulad ja võtad, Issver küll ma ei ole üldse niimoodi mõtelnud, aga see tuleneb ka sellest, et iga kord on jälle nagu otsast ja on uus, et ei ole mingeid, me ei sõida mingeid sisse aetud vaguvaid. Me kuidagi algame iga kord nagu otsast. Te. Ütlesite, et avastate uusi asju, kui palju te siis teadlikult katsetate ja mängite mingisuguste uute leidudega, et täna proovin seda teksti öelda nii või täna teen sellise asja, et kui palju sellist teadlikku katsetamist on üldse mitte teadliku katsega, mina, mina, mina ei ole seda tüüpi kavistajate, mõtlen mingisuguse asja välja, lähen katseta seal sellise mingi sisetunde intuitsiooni, selle põhjal see kõik mingit teadlikku katsetamist küll oled, sa pigem kujunevad need olukorrad ja situatsioonid ja hetked? No eks ma natuke ikka valmistun etenduseks vaheliselt saan aru äkki, et mu aju tegeleb päeval sellega, et mul on õhtul pritsiin, vahest võib mõni mõte tekkida, aga see ei ole tähtis, tähtis on see, mis laval tekib ja et meil on võimalus tõesti rääkides võõraid mõtteid vallandada omaenda emotsioonid ja seal lihtsalt mõni päev juhtub midagi teistmoodi, on mingi teine loogika ja, ja siis avastadki. Oo hoo saab ka, nii et tegelikult on siin tähendusi veel 100 võt. Ega väliselt ei erine, 99 protsenti on nad identsed tavavaataja jaoks, aga meie jaoks on nad igaüks täiesti unikaalne. Aga selliste partnerite üllatamist või seda, et partner kuidagi üllatub sinu mängus, kas sellist olukorda on kujunenud või kui sage see on? Minul on see väga tuttavad, kuna kogu aeg on praktiliselt kõik laval ja siis sa tegelikult sul on väga palju aega jälgida, sa oledki kohal, sa pead olema kogu aeg kohal ja, ja hea etendusele hea lavastuse või ütleme näitlejana selles asjas sees olles kõige parem tunnus on see, et sul ajataju kaob ära. Minu meelest see on väga hea nagu näide sellest, et siis on mingi õige tundmus su sees. See on nagu aja peale ja seda on sagedasti aia, seda jälgimist see, et kuidas Andrus näiteks täna seda kohta tegi hoopis teistmoodi. Seda üllatus on päris palju olnud, mina, kuna on aega vaadata ei, siin on kõigi partnerite puhul pidevalt, nad üllatavad mind küll ja ma näen ka ise, kui ma partnereid üllatunud, et see on ju pingpong ikkagi alati rõõm vaadata, et näed, tänan täiesti elus, uus, unikaalne asi. No me õnn ongi see ja privileeg eelist teiste meediumiteesid või pakume igal õhtul originaali erinevalt. Sest koopiuputusest, mis ümberringi käib. Ja me ei saagi ennast lõdvaks lasta. Me peame lippu üleval hoidma. 300 korda. Olete nüüdseks siis mänginud kedagi teist, tegutsenud, mõelnud, rääkinud kellegi teisena mida see siis tähendab, kui palju see keegi teine teid muutma ja mõjutama on hakanud või kas on? Väga palju, ma olen George mind kasvatanud ja hoolbio mind kasvatanud? Küll ma jõudsin vahepeal isegi sotsiaaldemokraatlikku erakonda astuda ja selles on George'i teeneid kindlasti ilma naljata, ilma igasuguse naljata. Meil siin arvutasime, et me oleme selle 10 aasta jooksul, kui kõik etendused kokku liita, et siis me oleme kuskil 40 ööpäeva järjest olnud nik, George, Marta ja Ani. See on ikka väga pikk aeg. Ja kuna see inimene on mulle ka väga armas tegelikult, siis ma olen tema käest palju õppinud, et ma ei tea, kuidas Argolol üldisele Nickiga. Ma arvan, et George on võib-olla natuke teistsugune kuju, aga Nikon kindlasti ka õpetanud. Ta on kindlasti minust endast väga teistsugune, väga erinev, tema mõttemaailm on hoopis teine. Aga see on üldse üks laiem küsimus tegelikult, et see näitleja elukutse. Ma mäletan, Andrus, sa oled korduvalt öelnud, et see on selline spiooni elukutsekasti sarnane on näitleja elukutse, sest et ta on mõnes mõttes selline skisofreeniline heasmattalisel väliselt, et just, et ütleme, kui sul on päeval mingi pikk proov, kus harjutab tass ja õhtul nelja tunnine etendus, kus sa teed mingit juba valmis harjutatud asja siis seal vahepeal on mingid asjad, kus sa teed mingit muud asja, siis natuke tekib vahepeal see tunne, et aga kust mina siis olen seal vahel, et kus need minu mõtted on ja öösel ma magan, unetunnid, võtame maha, eks ole, siis ma nagu ei analüüsi seda vähemasti teadlikult. Et siis tekib küll selline kummaline olukord, et aga ma arvan, et see tuleb tegelikult isiksusele täitsa kasuks, et sa saad ennast kõrvalt vaadata ja kuidagi arened läbi heade tekstide kahtlemata nagu ütleme, hoolbi tekst on tegelikult see inimesena arendab ja rikastab sind, mitte ei lõhu, et see on kahtlemata nii, et sa saad sellest paremaks inimeseks ja oskad ennast ka paremini vaadata. Eks see arendab lihtsalt empaatiavõimet ka, et ma kujutan ette, kui arg on neli tundi Nikin olnud, siis ta võib-olla mõistab ka elus mingit tüüp keda esmapilgul võiks lihtsalt prügikasti saab hoopis paremini näiteks? Absoluutselt üldse tegelikult ma arvan, et see näitlejatel on ja mitte ainult näitlejatel paljudel teistel ka, et tekib ajaga sul seet ka mõistu nägu, kriteerium kaob üldse ära püüda mõista kriteerium, tuleb asemele üllatuda ja püüda mõista, et ükskõik, mis situatsioon on Need püüda ikkagi ma püüan nagu mõista, et mis selle taga on, et see on tegelikult väga selline eluterve ja seda on see näitlejatöö ja kahtlemata see Ulfi etendused ka õpetanud. See on kõige tähtsam asi elus minu meelest üldse, et püüda mitte nagu kriitiliselt, vaid püüda nagu näha sinna taha, et mis mingisuguseid asju tekitab, sest klassikutel on öeldud, et sa pead näitlejana olema oma rolli advokaat igal juhul. Ja ma saan ka sellest alles nüüd lõplikult aru, sest isegi mingis räigis komöödias, kus sa mängid nagu esmapilgul mingit tola, lolli inimest, kui lihtsustada, siis nii ei saa seda tööd teha. Ikkagi sa pead mõtlema, et see olid sina ise lihtsalt väga lollis situatsioonis ja sa oled võib-olla ka oma iseloomult muutun natukene teistsuguseks, eks olud ja haridus ja ajad on sind kasvatanud selliseks, aga tegelikult oled ikkagi sina, et nad minust oleks võinud saada ka Richard, kolmas näiteks, kui Aegi olud oleksid sellised olnud ja, ja akust oleks võinud saada nik täpselt samamoodi kui, kui olemas tegelikult kõik võimalused on meis olemas, see päästik nii-öelda meis olemas, et kus suunas me liigume, et annaks jumal, et me kohtume õigete inimestega elus, et see on kõige tähtsam asi tarkade ja arukate ja intelligentsete huumorimeelsete inimestega elus peab olema õnne kohtuda, siis see on nagu kõige suurem asi elus üldse. Kes kardab meditsiini? Wulfi lavastust mängitaks linnateatris kammersaalis ja nimetus on küll saal, aga tegelikult päris tavaline teatrisaal, see ei ole rohkem elutuba, et vaataja satubki George'i Marta elutuppa papa ja istuks siis seinte ääres ja näitlejad ja vaatajad on teineteisele väga lähedal. Kuidas lähikontakt publikuga etendusi kujundab? Iga kord on ju täiesti erinevad inimesed, kes reageerivad täiesti erinevalt ja te olete neile nii lähedal, et paratamatult mõjutab teid rohkem kui klassikalises teatrisaalis. No eks ikka publikud on erinevad, kui sa tajud, et inimesed kuidagi on rohkem kaasaseks ja kannustab sind rohkem, kui sa näed, et nad on või tajud, ütleme, ega sa ei näe, aga ütleme, tajuda, et inimesed on hajali ja kuidagi kõik see mõjutab, et see siin ja praegu ja koos inimestega see meediume sünnib. Ega, ega siis Me ei tee ju iseenda jaoks tegelikult näitleja töötab ikkagi publikule, partneritele ja iseendale ka, aga tegelikult siht on ikkagi publik, et teatrit ei ole ju mõtet teha iseendale või nad minu meelest see on kõige müstilisema, kuid kedagi publik ei huvita, noh, kahtlemata publik ju huvitab, et sa ikkagi suunad, kanaliseerid tegelikult sellele publikusse, et ma mängin sahtlisse tulevate põlvede jaoks jah, et see on ikka siin ja praegu ja sellele ja kõik need asjad vibreerivad, et see on teatri olemus, et see, mis on täna õhus, eks ole. Miks näitlejaga me, mul on müstiline natuke kuulata, kui näitleja ütleb, et teda ei huvita, mis ta tahab ennast lahti lõigata, mis väljas toimub, aga tegelikult sa pead selle mitte otseselt, aga kuidagi peegeldab see kuidagi, see vibratsioon peab sinus olema, et sa tajud, mis sinu ümber toimub, et et see on siis ükskõik, mida sa teed. See on vahest tunda ka, et publik on täna selline, sest vaata, mis oli Delfi peauudis. Ja see võib olla niimoodi, seal ei pea mõtlema või vastavalt sellele meie meie aga, aga kuidagi suhestuma peab selle kõigega või kuidagi see on hästi tähtis, ignoreerib mitte kohandama, vaid suhestuma, nagu isiklikus plaanis ma nigunii suhestunud nende asjadega, aga mis asjad on õhus, et see tegelikult ükskõik, mida sa teed seal alati, see tuleb kasuks näitlejale, et sa seda tajud, mis asjad on õhus. Aga ega me tegelikult publikut eriti jälgida ei saa, sest see paistaks kohe silma ja, ja mina ei taha üldse publikut, varratse viib mu rea pealt ära ja meil ongi nagu raske selles mõttes, et me oleme neljast küljest publikuga piiratud, et meil ei ole seda pilgule puhkeasendi andmise kohta tegelikult me peame kas põrandale vaatama või siis vaatama lakke, sest oht, et ma kohtun konkreetse inimesega, see mulle ei meeldi. Ja inimesed on öelnud ka, et see etendus mõjub tihtipeale nii, et nagu oleks väike laps ja ennast riidekappi peitunud ukse vahel piilun ja näen ema isa riidu. Ja see on tõesti, me oleme väga lähedal, aga nad, ma arvan, 10 15 minutiga isegi väga väikse teatrikogemusega inimesed, kellel see võib alguses šokeeriv olla, nad harjuvad nende tingimuste ka ja ma täheldanud nad juba varsti naudivad seda lähedust ja seda erakordset võimalust siin natukene oli sellest juba juttu, aga ikkagi tõesti, selles tekstis tõstatuvad väga suured küsimused ja väga suured teemad, armastus, tõe ja illusiooni vahekord. Ja mis kõik veel ja teil on olnud võimalus selle tekstiga töötada ja seda teksti mängida siis 10 aastat ja kas see on kuidagi teie mingisuguseid arusaamu või mõtteid kinnistanud või, või siis välja kujundanud, mis on need mõtted, mida just see kogemus on teile anud? Ma olen küll enesekindlust juurde saanud selle 10 aastaga, sest ma olen elus suhteliselt selline saamatu ja ebapädev tihtipeale ja dominant on ikka õhtul seitsmest 11-ni see õhtune etendus ja see näidend räägib tõesti sellest, et ei tasu nii väga selget vahet reaalsusel illusiooni teha. Kui see vallandab meie emotsioone, siis see ongi see, mis meid inimeseks teeb. Ja kui George'i mata kahekesi lahutamatult nutavad oma kujutletud poja surma pärast, siis on see mingi võrdpilt, teatrist see on nagu mingisugune hümne tegelikult teatrile see etendus ja ma arvan, nüüd ühes kultuuriruumis peaks üks siin ja Wulf kogu aeg teatriruumis olema, see räägib midagi, räägib midagi väga täpset meist teatritegijatest, kuigi laval üks-ühele ühtegi näitlejat lavastajat ei ole. Aga mulle on ta küll nagu kinnistunud seda veendumust, et ei tasu häbeneda seda, et mu elu kõige intensiivsemad hetked on möödunud laval. Ja see kuidagi, mis puudutab sõnu, siis noh, tänapäeval kuidagi on see, et me elame sellisel ajal kuidagi, kus me kohati nagu upume, et see kogu see sotsiaalmeedia nagu upume sõnadesse, et me ei saa aru seda sõnavahtu nii palju, et sa ei saa aru, et siis tegelikult see hoolbi tekst on üks proosatekst, aga ta mõjub nagu väga poeetiliselt nagu väga hea luuletus, miks luuletusi on väga hea lugeda, see on see, et, et see sõnade täpsus ja mõttetäpsus, et vot, et minu meelest ool pill on ka see tekst on selle pärast väga hea, et ta mõjub nagu poeesia, see, kuidas mingid asjad on sõnastatud väga, täpselt väga lühidalt. Et ta jupu nagu iseenda sõnadesse, see teebki selle teksti suureks ka, et see on nagu kuidagi nii värskendavalt mul on meeles, lavastaja sõnastas prooviperioodi jooksul selle üleüldse on palju sellest räägitud, et üks hea teatri lavastus noh, võiks tajuda seda nagu muusika, ka pala või on ta siis sümfoonia, aga ma mäletan, lavastaja rääkis, et seal kvartett, et kus tuleb 11 kuulata, igalühel on oma sooloaga see, et tajuda ja minu meelest see kuidagi me oleme enda jaoks võib-olla seda mõtestanud küll, nii et see on üks nagu väga hea kvartett, kuidas ta peab kõlama, et ta peab kokku kõlama, iga pill peab eraldi kõlama kuidagi nagu see kujutlus ka, et see lavast hästi rõhutas seda, et see on klassikaraadios ka hea välja tuua. Aga tegelikult üks nüanss selle juures on see, et mida mina ei oska ütelda, aga sinul on see tegelikult see ajaline fookus ka sellele kunagisele piro lavastusele, mida sa Pärnu teatris sina nägid seda mitu korda, eks ole vaat et huvitav oleks teada, et mismoodi see tolles ajas resoneeri sa ütleme, praeguses ajas, et kuidas sa näed, noh, see oli hoopis niisugune kinnine Nõukogude süsteem, et sulle, Donald, see oli mingisugune täiesti uskumatu asi, mis toona, et tegelikult see on päris huvitav, kui sa natuke sellest räägiksid, et mismoodi ta siis ja mismoodi nüüd no mulle ta mõjus tegelikult kui andunud teatri vaatajale, teatri fenomenile. Sest shopiir oli mingi erandliku psühholoogilise realismi juurde ja, ja noh, nagu isegi maaletooja minu jaoks vaadates tema kolm õde ja ja kirsiaeda ja siis äkki see bensiin ja Wulfell see oli nagu teatriime, aga noh, ma olin 20 aastane, ega ma no mida ma sest tegelikult sisuliselt aru sain, ma aga mingisuguse tohutu jälje jättis, sa oled sellest rääkinud, et seal oli nagu, hääletasid pärast välja olid ära tehtud kuskil heina, selle tagasi ma ei saanud, öösel magasin kuskil jah, vilja Rõugus, vahe peal heina, heina Žaos ja mitte üks kord kaks korda. Ma ei teadnud, kes noolbia ja nii perfektselt Pealkiri omaval kõvelgi teatrietendusel näinud, kes kardab siin ja ma läksin uudishimust olin teisel esietendusel juba ja ja ma ikkagi vaatasin seda, kui no ülima professionaalsuse etalon on seitse-kaheksa korda ja varsti lavakasse sisse ja meie kursuse juhendaja. Ja siis vabad õhtud, me läksime ikkagi vaatama meistrit. Ja ma olen ka mängides tundnud tihtipeale, et noh, alguses eriti, et kui mul ei olnud veel jaksu olla sajaprotsendiliselt kontsentreeritud, et terve selle nelja tunnise etenduse siis aeg-ajalt, kui ma väsisin, tuli Aarne mulle appi, mul on kuskil kuklesin tarne intonatsiooni olemas ja ja ma lihtsalt markeerin Üksküla interpretatsiooni ja siis noh natuke puhkasin kohe kutsusin kohale ja siis lasin ikka ise edasi, aga see oli doge, sest see lihtne oli ka teha, sest see ei seganud üldse, et mulaarne variant oli nagu väga hästi mälus võitis. Aarne oli minu meelest juba pool tööd ära teinud tegelikult. Ja ma ei kartnud ka midagi üks-ühele kopeerida või noh, mitte üksi see võimatu, sest mõned lahendused, et ilmselt ka ainuõiged ja ainumõeldavad ja meie töös ei sa plagiaadi mõistet üldse kohanud, see on kultuur, ongi tsiteerimine. Teie vensiine Wulfi lavastajaks üks oli 10 aasta eest Bulgaaria päritolu Laden Kiislow, kes täna enam kahjuks meie hulgas ei ole. Aga Argo Aadli, te olete meenutanud, et see prooviprotsess veenis teid teatrit saab teha niimoodi, et ühtegi pingeseisundit ei ole, et ikka inimeste iseloomud Teatris ristuvad, midagi ei klapi ja võivad tekkida pinged. Aga selle prooviprotsessi puhul niimoodi ei olnud. Miks, kuidas õnnestus Laden Kiselovil vältida pingete tekkimist, mis te arvate? Ma arvan, et ta oli ülisuurepärane, pedagoog ja lavastaja ja inimesena äärmiselt heade iseloomuomadustega inimene. Ta lihtsalt valdas seda, et kuidas saab ja tõesti mina ei mäleta mitte ühtegi pingeseisundit ja, ja vahel võib-olla see tuleb kasuks, et äratab üles. Võib-olla, aga mina ütlen, et mind isiklikult näiteks küll motiveerib teatritöös mind ei käivita pinge või mingisugune kuid ja raev või kui piigid ristuvad mind, see käivita, mind käivitab kuidagi see otsing nagu heas mõttes ja tegelikult, ega laisaks. No mina ei tea, mina küll ei usu teatri tööda ei lase nagu laisaks muutuda, et ei ole seda, et kui keegi piitsuta, siis sa muutud laisaks. Tegelikult kui sul on niikuinii kogu aeg see, et sa ei saa iseenda jaoks eriti hästi hakkama ja see võtab aega, et mingid asjad läbi närida. Aga minu jaoks oli see tõesti suurepärane, neid on veel mõned sellised prooviperioodid olnud, et kus ei kuhju mingisuguseid asjatuid vale pingeid, mis tegelikult pärsivad ja takistavad nagu loovust. Minu arvates tegelikult saab hea galati, palju rohkem me kõik tahame kiita, saada ja otsi, selles sitas trollisoovitusest see säde üles ja võimelda seda ära ilgu selle kallal, et näitlejanna abi. Ega me keegi ei taha meelega halvasti mängida ei jõua, kes ei saa hakkama lihtsalt me peame selle läbi oma psüühika oma keha laskma ja see võtab kõik aega, kuni nüüd lülitasid, refleksid selgeks saavad ja see lasen nagu Argo ütles ka, et ta oli väga hea pedagoog tõesti, ja samal ajal veel see lõunaslaavi temperament ja Moskvas defrose kool. Ta oli ideaalne lavastaja selles mõttes. Ta oli unistuste lavastades. Kui nüüd püüda neid kolmesadat etendust silme eest läbi lasta, siis kuhu pilk kõigepealt pidama jääb, mis on olnud selline kõige erakordsem etendus või, või mõni hetk etendusest, mis kuidagi on eriline, erakordne, kus see pilk pidama jääb, mina alustaks teisest otsast, ma keeraks titel teise otsa. Ma julgen öelda, et 300 etenduse jooksul me oleme võib-olla tabanud, kas kolmel-neljal korral seda, et, et täna vist ei läinud, ei leidnud seda õiget nägu asja üles, et midagi läks nagu kaotasime kuidagi? No ütleme, et kas mitte päris ebaõnnestunud, aga ütleme, et ei saanud päris seda kätte, mis oleks tahtnud ja see on kolm või neli korda, ma arvan seda juhtunud, ma alustaks sealtpoolt, et teised etendused, see on siis see 98 ja pool protsenti või 99 protsenti on olnud tegelikult selline rõõm ja avastamisrõõm ja ja rõõm partneritest ja Ma võin isegi täpselt 1000 99,3 protsenti. Kui sa ütled kolm etendust. Võib-olla kõige võimsam minu jaoks on see, et ma sain tänu kritsiini Vuffelli, Tõnu partneritele ja Ladenile sügavalt aru, mina, näitleja, mis tähendab see Panso kuulus lauset tegutseda mõttest, et su omad emotsioonid hakkavad tegelaskuju mõtteid mõeldes sõnu rääkides vallandama, et ma sain sellest põhjani aru nagu nüüd tegelikult selle elukutse olemusest ja see on minu jaoks kõige suurem elamus selle puhul ma ei tea, millal see juhtus, see juhtus kuskil tegelikult kuskil sajand etenduse paiku, kui ma ei pidanud tegelema sellega, et ma nutma hakkaks, vaid pidin hakkama tegelema sellega, et nuttu tagasi hoida, lihtsalt et see on minu jaoks noh, sihukene mõõdupuu ja parem hilja kui mitte kunagi, aga kuskil 55. eluaastal ma sain tegelikult nagu enda häbiks alles siis mida see töö tähendab ja see tähendab seda, et sa oled jätkuvalt arenemisvõimeline seal nagu väga tähtis asi, see on väga tähtis asi elus. Et ma olen aeglase laenguga, kui mulle liini puberteet ka ja tegelikult ma ilmselt 160 aastaseks. Ausalt öeldes tundub, et praeguse tempo juures küll jah, tundub 140.-ni mängin George'ile. Mida tulevik lavastusele, kes kardab printsiip, Wulfi toob? Ei tea, tumedad pilved hõljuvad kohal, see läheb vist nüüd kapitaalremonti ja ja siis meid visatakse sealt kammersaalist välja, sest see renoveeritakse ka muidu spaks. Kuule, ma ütleks, et me on juba ajalugu, on sündinud selle 300.-ga, niikuinii on iga etendus olnud pidu, et, et see on nüüd veel topelt, et juubel on siis Igase etendused, tead, nüüd läheb, kuidas läheb. Ja eile ma kohtusin tänaval ühe eesti härrasmehega, kes Brüsselisse vahendab neid eesti teatrit nii-öelda ja, ja siis ta ütles, et tema suur unistus, et saaks selle kristiine vulski sinna Brüsselisse, et tal on saal juba välja vaadatud, aga ma ei tea, see oli eile, ta ütles selliseni kutsumise vaeva ja nii, et Ameerikasse Manhattanil Eesti Majas oleme juba käinud suvel, me vist läheme lavastaja kodumaale Sofiasse Bulgaarias siin Kuuse luuserist, Suusa lavastaja sünnilinna mängima ja Brüssel ka Veljo. Ja ehmeid lubatakse siin veel vähemalt hooaja, me siin oleme vist veel kuni kevadeni, me võime veel lõbutseda seal. Suur tänu, Andrus Vaarik ja Argo Aadli ja soovin teile edu mängurõõmu edaspidisteks etendasteks. Nüüd on teatrimaagia nõmmel Von Glehni teatris, kus lõppes äsja lavastuse ristumine peateega etendus ja minu vestluskaaslaseks on selle lavastuse üks osatäitja, protestija Von Glehni teatri eestvedaja Margus rangel. Tervist, tervist. Kõigepealt Jaan Tätte ristumine peateega väga mitmeid kordi Eestis mängitud näidend tuttav väga paljudele, kuid kui meid kuulavad hetkel inimesed, kes siiski sellest näidendist midagi ei tea, siis mida neile ütelda, mis lugu see on ja millest see lugu on? See on selline täiskasvanute muinasjutt, kus ühte väikesesse metsamajakesse, kus elab mingi väga kummaline mees, satub üks noorpaar, kellele siis pakutakse vahetuskaubana siis selle tüdruku vastu raha selline muinast, mis paneb meid mõtlema, et mis oleksid need numbrid, mille eest mina olen valmis midagi tegema või, või seda enam veel kellegi lähedase maha müüma või no umbes nii, et see suurte panustega lugu. Aga siit on kohe hea küsida, et kui näitlejad toovad sellist lugu lavale, siis kui palju mõeldakse, kas mõeldakse selle peale, et asetada ennast sinna olukorda, mida mina selles olukorras teeksin. Kas need küsimused on käinud läbi, aga kindlasti on käinud läbi ja sellel teemal on väga mõnus fantaseerida. Et mis siis oleks, kui sa saaksid endale lubada ükskõik kui palju maailma kõige kallimaid autosid, ükskõik millise maja üks kõikus villad maailma kõige kaunimates suvitusrajoonides. Poliitika ei, investeeringud, kuulsus noh, et kust otsast peale hakkaksid. Mul tuleb praegu meelde üks lugu ühest Inglismaa lotovõitjast, kes siis võitis seal 12 miljonit naela või umbes mingi kolossaalne summa, et ta vist aastaga suutis ennast ise täiesti läbi põletada sellega, et täitsa lolliks minna. Ristumine peateega oli tegelikult eesti teatripubliku ees viimati möödunud aasta suvel ja siis oli see Kukruse polaarmõisas Allan Kressi lavastuses. Kustega mängisid, et nüüd on seesama näidend Von Glehni Teatris nõmmel ja jällegi mängite teie aga seekord koos teiste näitlejatega. Miks siis nii, miks näidend jõudis nüüd Von Glehni teatrilavale? Jane napp ja Nils Mattias Steinberg, kes siis selles Kukruse lavastuses mängisid, on nüüd Endla teatri näitlejad ja neil on omad tegemised ja nemad said oma miljardid juba kätte ja siis nüüd teeme uue seltskonnaga, kus siis mängivad neurour Pärnoja ja Ellen Kilgas, kes ei ole tegelikult varem näite koolides käinud. Aga käisin monglini teatri improtundides ja foorumteatritundides ja, ja sealt kuidagi see idee tekkis ja kuna ta nii tohutult töökas on ja tõesti veenis, et ta saab sellega hakkama ja nagu näha täna publiku poolt ka, et sai nagu suurepäraselt hakkama, et siis sellepärast sai see lugu uuesti ellu kutsutud lisaks sellele, et see on vapustav lugu ja nagu Jaan Tätte kirjutas oma selles näidendi mootose, et ma kirjutasin selle raha pärast, siis me teame ka seda raha pärast. Seda lavastust välja reklaamides ei ole ühegi lavastaja nime välja toodud, seega kas tegemist on trupi ühistööga? Jah, trupijuhi grupi või nii, ta läks paraku jah. Meil käisid siin nii-öelda külas, nii. Allan käis kui Uku Uusberg kui teisi sõpru-tuttavaid siin, kes velg käisid nii-öelda vaatamas seda, mida me siin teeme ja ka natuke nõu andmas. Et mul on varasemast Eduard Salmistu ka, kui me tegime õhtust Léon etendust, kogemus olemas, kuidas teha ilma lavastajat ja kuna see meil kuidagi väga sobis ja väga hästi tuli välja, et siis julgesime ka seekord proovida. Aga ega meil oli selles mõttes Allan oli alati nii-öelda nagu varuks. Jaan Tätte kirjutas selle näidendi 22 aastat tagasi, kuidas tundub, kas need teemad selles näidendis ja eelkõige siis tõesti see raha teema on tänaseks päevaks kuidagi veel päevakohasemaks muutunud? Just nüüd peale etendust ma kuulsin kommentaare, et see on nii tänapäeva lugu, kus kohas ikkagi see rahajaht käib ikka täie rauaga ja lihtsalt on vaja nimetada see summa, millega oma ema ära müüakse, nii et muidugi asi ei ole nii hull, eks kõigi puhul, aga me saame nende asjadega siis nii-öelda mõtetes mängida ja hüpoteetiliselt luua siis neid olukord ja mõelda, et mis ma siis teeks, kui ma oleks Zuckermann, Zuckerberg või kes ta on, see Facebooki vend? Mida selle loo mängimine on teile õpetanud või mida selle tegelase mängimine on õpetanud on tegelikult õpetanud seda, et mõtle, kuidas tahad. Ma arvan, et me ei kujuta lihtsalt ja neid olukordi tegelikult ette, et mis siis saab, kui sa püüad kala ja siis kala täidab su soovi ja toobki sulle neli miljardit? Lõbusam fantaseerida, väga lõbus on mängida. Ja võib-olla ütleme selle tüki puhul kõige lõbusam või kõige kõige mõnusam kõige mahlakam asi ongi see lugu ja see tekst, et Ta on õpetanud, kuna ma Kukrusel mängisin seda ja ma olen sellesse nii-öelda rollis elanud päris pikalt juba ja pidanud veel sügavuti vaatama ja veel mingeid tahke avastanud, et siis on mul väga vahva teekond olnud see, ma ei oskagi nüüd nii täpselt öelda, et mida ta nüüd mulle näitlejana võib-olla veel on õpetanud, aga kui mõelda nende teemade peale tõesti armastus, raha, siis kas kuidagi selle tekstiga töötamine on nende teemade osas kujundanud välja mingisugust selgemat vaadet? Ka nii ei oska öelda, huvitavam vaadata partnerite pealt, kellega ma koos mängin, et kuidas nemad teatud olukordades nagu käituvad, et kuidas neuro, kuidas ta mängib seda, et kui ta avastab, et tal on järsku pihus 100000, et, et Nils Mattias mängi seda teistmoodi neeru mängib seda teistmoodi, et, et mina justkui näen nagu teiste näitlejate või teiste partnerite pealt seda, et mismoodi need teemad mõjuvad, aga enda puhul ei saagi nagu aru, isa oleks nagu ühesugune ühtemoodi ja rahulik. Aga ikkagi, mis teeb Jaan Tätte näidenditest nii head näidendit, suupärane tekst, väga selline pöördelised olukorrad, kogu aeg, publikum kogu aeg justkui nagu sammukese maas. Suured panused, noh, see tegi asja huvitavaks, et ta on alati nagu mingisugune kvintessents, et ta ei ole päris niukene, igapäevane jalutamine või no ütleme, et nagu ma ei tea, Tšehhovi on ka tohutud huvitavad lood, aga seal kuidagi see allhoovus on selline mingisuguses nagu vaikelus või, või sellises tegemata jätmises või aga siin, Tätte omades justkui vastupidi, on sihukest tegutsemisrõõmu hästi palju ja, ja uusi sündmusi ja, ja erakordseid sündmusi, noh nagu palju õnne argipäevas, eks ole, et seal on lihtsalt teine mees kodus ja ja kuidas sa sellega nüüd hakkama saada, eks ole, tema laulutekstid, Geoni väga nutikad, mõtlemapanevad seal on alati mingisugune siuke igavikuline mõõde sees. Et võib-olla sellepärast Mind kogu elu oli küla toitnud, mu pääle vaadati, kui koerale mu taskud eales polnud raha hoidnud. Kui ükskord ümbrik toodi kohale, sain kirja Londonist, kus notar teatas, mu tädil lõpetanud on maised. Oh kallis tädi, meenutan sind ikka sutt, testament, must. Ma jätsin Hurtliku, kus olin kas van siin kolkas eales enam in teine. Nüüd olen Miljune, nende rasva ja pal kinda sisse pistan käe. Kuid kuhu minna siit, kus olen Harry, kust kunagi ei ole ära käinud. Mul mõtlemist ei olnud vaja Pika kas läände suunduda või hoopiski ta Elba šimpans säil härra. Mao ostsin purjeka Saint Margareta Janneli ka hiina kooliga, kes teavad molluskid Desdroka keeta. Kuid mida teha rooliga maos, tsent, üürmanni ja seitse madrust ja uhke habemega kapteni. Ja pealekauba sain veel ühe plika, kes kajutisse kandikuga lippab. Kui ütlen, pring mediski anud kaka. Ma päeval kõnnin mööda laevatekki, siin kalad lendavad, ei elavees neil õhtul akna taha, panen pekki, las loomad näevad, siin on rikas mees, kõik taevasarnased kui neegrid kõrbes. Kuid kas ei paista sealt Ameerika ka nüüd meeskond ruttu laevalaele ritta paar sõna ütlen lõpetuseks ikka. Joala tuli yks äpp. Räkk. Margus Prangel lavastust ristumine, peateega mängitakse nõmmel majas, mille nimi on Von Glehni teater. Mis teater see selline on, millal ja miks Von Glehni teater tri lõite asutasite, millal ta selle maja üles leidsite, otsustasite, et anda nüüd sellele majale uus hingamine? No see on väga pikk jutt, aga lühidalt siis nõmme kogukonnas oli selline seltskond nagu Nõmme koduloohuviliste koda, kes siis soovis nõmmel kultuurielu elavdada. Mina sattusin sinna nõuandjaks alguses juurde, et kui ruum on täiesti ilma elektri ja kütteta ja valgused, et kust otsast siis üldse peale hakata ja logisevad põrandad ja, ja see lava ja kogu see noh, ühesõnaga seal ei olnud praktiliselt mitte midagi, tühi ruum. Akendest puhus tuul läbi ja, ja lagi tilkus, et kust otsast üldse pihta hakata. Ja siis tänu sellele, et see ruum akustiliselt ja oma võimaluste poolest just see, et seal on teatritegemiseks sellised võimalused nagu lavatorn ja et seal on rõdu ja ta akustiliselt on väga hea ruum. Ja see lava kõrge lava, mis selles majas on, et see võimaldab sellist väga head live kontserti korraldada, et tekib selline bändi ja rahva vahel niisugune mõnus distants. Aga samas ta on väga lahedal ja väga siinsamas, et see oli küll see põhjus, miks siis hakata seda korda tegema Stroomi kuna rahasid ei olnud mingisuguseid, siis sai see nii-öelda tegelik algus alguse sellest leidus grupp harrastajaid, kes olid siis valmis selle ruumi kütmise eest nii-öelda tasuma ja saama selle siis teatriõpet. Et me tegime seal selliseid improteater ja foorum triharjutusi, treeninguid, mis ei nõudnud siis suurt valgusparki ega helisüsteemi, vaid lihtsalt panime tule põlema ja siis tegutsesime seal alguses korra nädalas. Siis tekkis nii teatrikursuseid, nii foorumteater, improteatrikursuseid, et nii palju, et meil ühel hetkel oli seal 50 60 juba siis nii-öelda harrastajat ja sealt see siis sai alguse ja kuna nende entusiasm oli nii tugev, et siis me hakkasime tegelema juba lastele tükke ja nüüdseks on siis harrastustrupp teinud ka täiskasvanutele juba nii-öelda klassikalist materjali nagu Morošeki serenaad, mida me ka mängime praegu siis nüüd siis sellele ristumisega läksime siis sammukese veel nagu professionaalsema teatri suunas edasi, et kui nüüd rääkida koostest harrastajatega asjaarmastajate ega siis, kuidas teie jaoks koostöö erineb tööst, siis nii-öelda professionaalidega, nendega, kellel on selja taga süsteemne ja intensiivne kooliaeg harrastajatele asjaarmastajatele seda paraku pole. Kuidas see töö siis erineb? No ega tegelikult muud suurt vahet ei ole, kui peab väga soovima seda teha, et siis ei ole vahet, kellega sa teed. Kui harrastusnäitleja ka väga soovib teatrit teha, siis ta tegeleb oma hääleaparaadiga, ta tegeleb oma füüsisega, ta õpib teksti pähe, et siis on võimalik seda juhendada. Ühesõnaga, ja samas võib olla ka nii, et professionaalne näitlejatele tegelikult ei paku see nii väga huvi ja siis võib-olla temaga samamoodi väga raske teha proovi, nii et loomulikult üldjoontes on lihtsam teha professionaalidega, kuna reeglina siis tehakse proove ikkagi tihedamalt. Harrastajat leiavad aega, prooviks võib-olla üks-kaks korda nädalas, aga sealt võib-olla tekibki siis, et ei jõuta reeglina nii palju proove teha, etenduse tarvis, kui vaja. Aga kuidas teile tundub, mida peaks üks harrastaja tegema, millele ta peaks kõige rohkem keskenduma, et jõuda tegelikult ühel hetkel sinna, et publik teda vaatab ja ei teegi vahet, on ta harrastaja või on ta siis professionaal, et millele peaks harrastusnäitleja siis kõige rohkem keskenduma? No ma arvan, ta peaks olema väga töökas lihtsalt ja, ja soovima leidma pühendumist selle asja jaoks, et siis on kõik võimalik, nagu on Elleni puhul, nagu näha, et ta oli tõesti väga-väga töökas tekstid olid ammu peas, kui me tegime seda istumist ja soov teatrilt nagu vastu saada, paneb sind pingutama, et anda teatrile midagi ja, ja kui see on olemas, siis on kõik võimalik. Aga näiteks jutu sees käis läbi improvisatsioonikursused. Kui võimas vahend on improvisatsioon näitleja edasi arenemiseks? No ma arvan, et see on kõige kiirem vahend, sellepärast et seal ei ole teksti, seal peab su pea töötama veel mitu korda kiiremini, kui ütleme siis konkreetselt ette antud teksti puhul. Situatsioonid vahelduvad tohutult kiiresti, teised annavad sulle inspiratsiooniks mingeid lauseid, mida sa ei tea, sa pead. No ühesõnaga, ta hoiab sind vormis. Näiteks kui mina käisin impro etendusega teiste imputajatega, noh, kes on nii-öelda professionaalsed improtajad, Eesti improteater, improteater, impeerium ja ruute 10 neid häid tegijaid on päris palju siin ja siis kutsusid niimoodi näitlejaid kõrvades. Kokkuvõtmine ja selline keskendumine peab olema palju suurem kui see, kui sa oled poolteist kuud või rohkemgi harjutanud mingit osa ja siis minna seda mängima või see, kui sul on täiesti tühi maa ja praegu siin hetkel sa pead otsustama, mis karakteri seal lood ja, ja sellest üldse midagi välja tuleks. Ja siis selleks tehaksegi igasuguseid, et harjutusi ja tehnikaid, et ennast vormis hoida ja samuti käis enne jutusest läbi, et Von Glehni teatris on omajagu palju mängitud lastele tehtud lastelavastusi. Ja võib vist ka öelda, et lastele on kohati keerulisem mängida, sest lapsed on väga aus publik ja näitavad kohe välja, kui neil on igav ja neile ei meeldi. Nii et mida see on siis teile õpetanud ja mida see on nendele asjaarmastajatele, Von Glehni Teatris õpetanud lastele mängimise kogemus. Kui sa ennem küsisid, et mis teatrisse Wongleni tead, seal on need siis kuna me alustasime nii-öelda täiesti nullist, mitte kuskilt koha pealt, siis esimene samm, mille me suutsime siis nii-öelda teha, oligi siis teha üks näidend lastele. Et see on siis pisut võib-olla kergem kui minna psühholoogilist draamat kohe rakistama. Ja meie enda trupi liige Kristo Jürgenson näiteks kirjutas näidendi kahe päevaga, mida me siiamaani mängime ja kus on 13 siis liiget 13 metsa looma, ühesõnaga see oli nagu selline esimene samm ja, ja kui sa ütled, et me mängime lastele, siis see ongi see missioon võib olla, mis oligi monglieni teatri esmane missioon, et hakata tegema meie järelkasvule nii-öelda seda teatripisiku süsti. Et neil oleks oma kodukohas käia see maja, mis oli 10 ja rohkem aastat pime, et see võib olla kogukonnal, on parem minna sealt mööda, kui tuled põlevad ja neid on hommikuti kuskile tuua, pannkooke väikseid mugima ja teatrit vaatama. Et võib-olla see tõstab sellist kogukonna enesetunnet. Kas ja kuidas te olete enda jaoks aja jooksul sõnastavad seda, et miks te teatrite ette või mida teatritegemine teile annab siis on väga raske sõnastada, aga ma mäletan mul siiamaani meeles kui meie lavakunstikooli toonase sekretäri Ivika Sillari sõnad, kui ma olin kolmandal kursusel ja on samuti segaduses, et kas on üldse vaja seda pingutust, noh, tihtipeale on pisarad ja seda higi liiga palju ja vaimumaailmade kokkupõrked ja isiksuste kokkupõrked ja et kas seda on vaja. Lihtsalt Ivika Sillar tuli seal kooli koridori peal mulle vastu ja ma küsisin ta käest, et iilika, kas teatrit on vaja ja kuna tema ei kõhelnud mitte hetkegi, ta vaatas mulle silma ja on vaja, et siis ma isegi nüüd ei ole endale pärast seda enam küsimust esitanud, et kas teda on vaja või mis see on lihtsalt nagu minu eluteater on nii lai mõiste, et võib ka öelda, et teater on minu armastus. Aga mis eesmärki teater võiks, Kanda, mida ta inimestele võiks edasi viia, on tal näiteks mingisugune teraapiline mõju või võiks tal see olla. Aga kui me ütleme, et teater on justkui nagu kohtusüsteem, et sa tuled inimesena publikuna saali ja sa vaatad seda etendust ja sa teed enda sees need otsused, mis on õige, mis on vale, tähendada seda, et võib-olla see äkki näiteks, et teatri siis me saame teha hüpoteetiliselt, mis siis on, kui me võtame selle puu maha? Mitte et me läheme, eks ole raiuma ja ootame siis 50 aastat tagasi, kasvab vaid, et me mängime need asjad läbi. Proovime ise aru saada, mis on õige. Et see on ka selline eneseotsingute võimalus või eneseleidmise, tee seda kindlasti. Margus Prangel väga suur rõõm oli kohtuda ja lavastust ristumine, peateega saab siis näha Von Glehni Teatris nõmmel 14. 15. ja 30. novembril ja samuti Von Glehni teater, nagu ma aru saan, on avatud tud erinevatele ideedele, seal toimuvad lisaks etendustele ka kursused. Nii et tegelikult Von Glehni teater on avatud platvorm kõigile asjaarmastajatele ja seda, seda kindlasti, et see oli ka meie üks väike missioon, et kuna mina pärast lavakunstikooli lõppu tegin päris palju harrastajatega kaasa, et siis noh, see on jäänud kuidagi mul selliseks hingelähedaseks siiamaani, et näiteks üle Eesti harrastusteatrid. Neil on väga raske Tallinnas kuskil mängida, aga et siis on neil üks selline baas olemas, kus nad ei pea ennast võib-olla noh, väga suurte riskidega arvestama, ennast lolliks maksma. Aitäh ja edu lavastusele. Ristumine peateega ja edu on Kleini teatrile. Selline oli üheksanda novembri teatrimaagia, minu nimi on Jonas ratter ja kuulake meid uuesti. 23. novembril.