Tere laupäeva, kui kultuurid piire ületavad, teeb see inimestele ikka rõõmu või tõsi küll, enamasti teeb. Täna jälgime, kuidas eesti kultuur läheb, soome, prantsuse kultuur tuleb Eestisse ja kuidas osa kultuurist ei tee üldse sellest suurt numbrit, kelle omada juhtub olema ja kustutada parasjagu, tehakse. Täna saates. Eesti nukufilm läheb Tamperes. Sellel aastal viiekümnendat juubelit tähistav nukufilm koostas filminukkude näituse hing sees ning näitab seda tunnustatud Tampere lühifilmide festivalil. Täpsemalt räägib režissöör Mait Laas. Täna lõppevad Eesti filmi päevad eesti filmist, räägime Eesti filmi sihtasutuse peaeksperdi Karlo Fungiga. Prantsuse film tuleb Eestisse. Prantsuse kultuurikeskus näitab järgmisel nädalal Sõpruse kinos filmiprogrammi üksi teiste keskel ja filmiprogrammi tutvustab Tiina Jaksmann prantsuse kultuurikeskusest. Saate lõpus kolime kinost Kanuti Gildi saali, kus tulekul Eesti kaasaegse tantsuparaadüritus uus tants. Priit raud tutvustab. Tänase saatemuusikavaliku tegi Maarja Pulver. Mina olen toimetaja Esta Tatter. Novembris saab nukufilm viiekümneseks. Sel nädalal avati Tampere lühifilmide festivalil nukufilmi filminukkude näitus hing sees. Näituse tagamaadest Tampere filmifestivalist ja nukkudest räägib nukufilmi režissöör Mait Laas. Perefilmifestival on juba siis 37 aastat, kui ma nüüd ei eksi eksisteerinud ja ta on eestlaste jaoks väga soodne keskkond, näiteks ma niimoodi filmitegijatele mulle tundub sinna maalitakse filme väga hoolikalt üle maailma nii-öelda A-kategooria filmifestival. Ja kui oled juba sealsed sõela läbinud, siis on üsna tõe on eesti filmile millegipärast et ta, kas ta saab eriauhinna mingi auhinnaga, ta paistab silma. Nukufilm rajati 1009 viiel seitsmendal aastal ja selle aja jooksul on üsna palju filme sattunud just nimelt sinna Tampere filmifestivalile. Ja kuna meil nagu juubel, siis nad mõtlesid, et kuna me oleme seal nii palju juba oma filmi pidanud, et miks mitte siis teha midagi suuremat et ka Soome pool saaks tähistada eesti animatsiooni ühte niisugust tähelepanu väärset juubelit. Eestlased tegelikult on seda pinda juba varem olnud ette valmistanud, kui päris aus olla, sest Riho Unt on käinud trump peres Helsingis ja Turus õpetamas noorim ja neile jaganud nii-öelda siis nukufilmimaailmatarkusi ja enamgi veel, Turus on ju animatsiooni õppetooli pealik Priit Pärn. Ja väga palju noori on just saanud tuule tiibadesse siis nende kahe mehe nii-öelda juhatusel või siis puhumisel. Ja tundub, et et aeg on nagu küpsis ka teha selline suure invasioon. Et panime kihis kokku koostöös Eesti instituudiga näituse, mis võiks siis nii-öelda avardada seda suhteliselt kinnist maailma. Ma ei tea, animatsioon ja eriti veel nukufilm, nagu endast kujutab. Andres Maimik on kusagil maininud, et Eesti nukufilm, et see on nagu mingi teaduslik labor, toorium kusagil keldris, et kes teeb mingeid eksperimente, katsetab, proovib, aga keegi nagu milleskist täpsemalt ei tea, mis seal toimub, et see on nagu selline mingi salajane nagu organisatsioon mingis mõttes. Ja selles valguses ongi nagu meil hea meel, et astuda korraks hetkeks võib-olla püünele ja näidata, et mis seal siis laboratooriumis toimub ja meie endi jaoks on muidugi ääretult huvitav see, sest animatsioonfilmi ju tegelikult loob tühjale kohale väikseid maailmu. Ja enda jaoks on huvitav, mida siis selle 50 aasta jooksul, mis maailma siis loodud. Ja kuidas siis teine teises nagu suhestuvad, sest analoogseid näitusi tegelikult on tehtud just siis, kui nagu mingid tähtpäevad. Et ma tean, 25. aastapäev kooli siis kinos kosmos oli nukkude näitus. Ja nukkude näitusi on nagu ka näiteks Tammsaare majamuuseumis korduvalt läbi viidud ja just sel eesmärgil, et et kui need muu näituse kunagi, see on nüüd kaheksakümnendatel aastatel, ei ole väga palju publikut, toon siis nukkude näitus, see oli nagu kindel hitt, et üle Eesti sõitsid siis koolilapsed bussidega Tallinnasse, et vaadata nukufilminukkude näitust ja peab tunnistama, et ega tegelikult ju nukud ei ole ainult laste pärusmaa. Et kui me vaatame kaugemasse minevikku tagasi, et siis tegelikult ju Tõnn oli Pärnumaal või Lääne-Eestis väga tuntud selline majahoidja või haldjas tuha toomas Peko setudel, et tegelikult nukud on alati olnud inimeste maailmas väga olulisel kohal, et nendega on seotud terve rida rituaale, müüt. Ja kui me vaatame kas või teisi religioone nii-öelda kristlust ja budismi, et siis ma tegelikult ju nukkude kummardamine nii laiendatud tähenduses ju need on üks osa rituaalist. Et inimestes nukud tekitavad selliseid erilisi emotsioone. Ja noh, need nagu ajas muutuvad, võib-olla on banaane väita, aga ütleme, kas meil samas ka Tõnismäel on üks nukk seisab, et ja ta ärgitab kellestki midagi. Ja võib-olla see nukufilm iseenesest nüüd ongi see, et ta äratab ellu nii-öelda siis nad nukud, nukud, mis tegelikult on nagu meil traditsiooniliselt nagu väga staatiliselt paigalseisvad saavad ühtäkki omale hinge ja siis see nukufilminäitus siis sisaldabki endas sellist väikest ülevaadet protsesside jadast. Et mida siis on vaja teha selleks, et millelegi või kellelegi anda hing. Ja see on antud sellisesse vähegi kuidas ma ütleksin, humoorikas, või sellises veidike nagu avatud võtmes, et ütleme, ka tavavaataja saaks võib-olla pihta mingi siukse, väikse sillake enda jaoks sellesse maailma meeldiv koos tuli teha Erko runduga, kes tegelikult on Eesti kunstiakadeemia tudeng, disainitudeng ja kelle jaoks oli see esimene töö, selline suuremamahulisem töö korraga kujundada näitust ja just nimelt selliste Pisuaaliale jättes koosnevat sellist näitust ja just huvitav oli see, et näha, mismoodi väljastpoolt inimene näeb seda maailma, milles meie nagu tegeleme. Ja see on just nimelt see käsitöömaailm, et mis ei ole tegelikult ju väga arvutiseerunud jah, et, et ta on siiski selline käsitöö, kus arvutit kasutatakse peamiselt nagu ütleme, tilli või pipart siis eksju supi sees, et ikka põhiained on selline tõsine kartul ja, ja selline natuke rasva ja liha, seda joont me oleme üritanud hoida ja sedasama me üritasime siis ka pakkuda nagu läbikujunduse. Et saksa veidike aimu sellest natuke võib-olla boheemlaslik. Kus ta aga kunstile truuks jäänud maailma nii-öelda? VS Instituut tuli igati selle ideega kaasa. Loore Listra haaras sellest sarvist ja hiljem tekstiosa võttis üle Peeter Helme, et kellega kahasse siis sai need tekstid kirjutada ja Marge Pärnits siis Tartu mänguasjamuuseumist. Peab tunnistama, et Tartu mänguasjamuuseumist on kujunenud nagu selline meie pensionär nukkude pansionaat, et kus nad siis ka koha ja ütleme, see nukufilminäitus tegelikult iseenesest on selline üks väikene, loodetavasti avalöök nukufilmi 50. aasta juubeli tähistamise sarjale. Et tegelikult selle õige tähtpäev on siis 24. november meil siis 50 aastat tagasi helbertuganov käskkirja alusel sai loa alustada siis esimese filmi peetakse unenägu võtteid. Ja Meil ongi siis selle tähtajaga seoses plaanitud välja anda terve sari nukufilmi siis DVD-sid, mida tegelikult peab tunnistama, siiamaani ei ole välja antud. Ja on planeeritud sügisesse nukufilmi temaatika tiline kollokviumis, et kus siis üle ilma nii-öelda nukufilmispetsialistid tulevad kokku ja arutlevad siis selle nukumaailma, müstifikatsiooni mudeleid ja, ja, ja, ja tehnilist poolt muidugi mainimata ei saa jätta ka retrospektiivi, et kinod sest noh, viie 10 aasta jooksul tehtud pea 200 filmi. Vaevalt keegi enam mäletab, kes tegi filmi jonn või, või mis ajastusse näiteks kuulub film just nii ja ka maailmas unikaalsed filmid, suveniir, kui mehed laulavad, jõun kimmel, et tegelikult need on siis ainsad teadaolevad stereoskoopilised filmid, mis nukufilmitehnikas ja nüüd just nukufilmi stuudios tehakse uute stereoskoopilise juba digitaalsete nukufilmi, mis siis peaks ka esilinastuma juubeli ajal, et, et siis see on ka teadaolevalt tehnoloogiliselt ja, ja siis nii-öelda faktiliselt siis jälle unikaalne maailmas. See on väga spetsiifiline maailm, et kui me räägime terminoloogiast, et ega inimesed saab segaduse, mis asi on multifilm ja animatsioonfilmivaheks, esiteks mis vahel nukufilmil joonisfilmil arvuti filmil, et ka näiteks pehmed ja karvased jaapanlased on väga levinud, oli psühholoogiline, selline. Kuidas maandud töötaja pingeid? Kõige lihtsam on see, et tööliste nii-öelda sissekäigu juurde pandi siis nii-öelda selle korporatsiooni bossi kuju kummis, kuju, et igaüks, kes läks tööle, panime taaka tal oli pinged maandatud, ta läks tööle, et andis endast parima, tuli välja vahepeal seal teiste töötajatega suheldes, pingekassas läks väljapanijale, donaka läks koju, oli rahul ja, ja perekond oli rahul ja kõik majandus kasvas ja ja riik õitseb. Et noh, eks need pehmed ja karvased ka mingil määral täidavad seda Rolli ja Hardi Volmer, kes on ka juba ütleme siis kolmanda põlve ja nii mootor on oma meeskonnaga siis väga osavalt toonud nukud siis meie nii-öelda igapäevamaailma sisse ja, ja kusjuures ühel hetkel kindlasti vaatleja unustab enda jaoks ära tegu tegelikult on ju nukkudega, mida siis nukujuhid juhivad. Et nad võtavad juba ühel hetkel seda, kui täiesti reaalsed maailma, mis on nagu meie nii-öelda täis osa. Näituse pealkirjaks on hing sees, millel on siis nagu kaks oma sihukest väikest allusiooni, et üks on selline tehniline moment, see on üks põgus pilguheit maailma, mis on nagu sisse suhteliselt kinnine maailm. Kuidas siis nuku saad hinge, aga teisest küljest on unikaalne, kas siis seegi, et üks Ida-Euroopa stuudio mis tegelikult alguse sai viljastavas sotsialistlikus keskkonnas, mille loosung oli kõikidest kunstidest suurim kunst, on filmikunst. Et kuidas toon suutnud siiski hinge säilitada, sest kui me vaatame Ida-Euroopa juba suurepärasele animatsioonile, mida tehti Poolas, Tšehhis, Ungaris, Nõukogude Liidust rääkimata, et tegelikult kõik need on elanud üle kollapsi, et sellises mahus ja suurusjärgu stuudios, nagu nad tollal eksisteeris ja kõik on nagunii öelda areenilt kadunud, et siiski Eesti nukufilm ja joonisfilm on tegelikult suutnud nende ajad rasked ajad üle elada. Ja võime rääkida tänapäeval mingitest traditsioonidest ja jätkusuutlikkuses, ma loodan. Tampere filmifestivali ise kestab järgmise aasta lõpuni. Kuid festivali korraldajate palvel on see filmi või on see näitus hing sees avatud kuni 25. aprillini ja seejärel siirdub ta kibekiiresti treestenisse kus takse taas jälle nukufilminukkude näitus, mis on avatud kuni esialgse planeeringu kohaselt mai lõpuni. Ja seejärel on oodatud ta Prantsusmaale. Ning kui ma ei eksi ka Inglismaale, et tegelikult nii kurkusega tunnistada ei ole, on hetkel raske teada, millal ta Eestisse jõuab. Aga me loodame kõige paremat ja on võimalik mingil moel seda tegelikult ka paralleelselt panna Eestisse jooksma, sest just nimelt, et miks peaks olema üks Tampere dressenne olulisemad kui näiteks meie oma kodumaised kultuurimajas, et kes ka kindlasti hea meelega viskaksid pilgu nii-öelda sellesse Nukufilmi saladusliku maania? Nukufilmi filminukkude näitusest hing sees, rääkis režissöör Mait Laas. Nukufilmi 50. sünnipäevaga seotud üritused jätkuvad terve aasta jooksul, nii et tasub silmad lahti hoida. Eesti filmi päevadel on nüüd terve hulk häid Eesti film ära vaadatud. Ja üha julgemalt räägitakse sellest, et Eesti film on vahepealsest madalseisust üle saamas ja taas tõusmas. Kuidas tundub see väide Eesti filmi sihtasutuse poolt vaadatuna? Telefonil on essa peaekspert Karlo Funk. Kindlasti teatav madalseis, nagu eksisteeris näiteks 90.-te lõpus aga muidugi võib võrrelda mistahes perioodiga, et neid madalseis on ju tegelikult nii-öelda aeg-ajalt ikka olnud ja see on tavaline osa mingist loomingulisest protsessist, on hiilgeaegu ja selliseid mõõnaaegu on tehnoloogilised muutused, mis mõjutavad vaatajaskonda. Kui me võrdleme nüüd filmide arvu üheksakümnete lõpus, siis kindlasti on olemas tõus aga põhimõtteliselt võib-olla viie aasta pärast me leiaksime endiselt, et aastal 2007 algus oli veel mõõna jätk. Kas sa arvad, et see madalseisu jutt on peaasjalikult tulnud filmide arvu põhjalt lähtuvalt? Osaliselt küll sellepärast, et kui ikkagi inimene teab, et ots tuleb välja üks või kaks filmi ja tegelikult, et ta ei lähe neid ka vaatama mistahes põhjustel, sõltumata sellest, kas film on tegelikult hea või mitte siis ma leian, et lihtsalt nagu vaatamisharjumus kadus ära ja ma arvan, et see vaatamisharjumus puudutas tegelikult laiemalt eestikeelset fiktsiooni. Et mingil hetkel ei olnud meil ju ka vist peale Õnne 13 eestikeelseid sarju, mis oleksid rääkinud nüüd kaasaegsetest inimestest ja nende probleemidest selles mõttes, et vibutanud praeguseid linna elanikel keda ju Eestis on vist üle poole elanikkonnast. Et selles mõttes see oli nii-öelda enese elu, peegelduse puudumine ekraanil laiemalt. Mõistete Silvia raha vahel tundub olevat sageli võrdusmärk. Et kas praeguses Eesti filmis on samavõrdselt häid ideid kui ka raha nendega võtteplatsile minekuks. Rahastamise poole pealt võib alati leida, et peaks olema rohkem häid ideid. Küll juba raha nende jaoks leiab ja samamoodi. Ma arvan, tegijate poole pealt on vastupidine mõte, et ideed on väga head, et peaasi, et raha leiduks. Ja ma arvan, et see puhe on kindlasti võib-olla paigast ära selles mõttes, et kui me räägime mingisugusest väikese eelarvega Euroopa filmist, mis maksab kaks miljonit eurot, mis Eesti jaoks on täiesti mõeldamatu suur eelarve, selleni on küündinud võib-olla kaks filmi hiljuti siis proportsioon seal on paigast ära, aga kui me räägime sellest, mis on filmirahastamisele antav summa Eestis nüüd ja praegu ja me vaatame meie suurust ja vaata, mis toimub mujal Ida-Euroopas siis me oleme nagu suhteliselt rikkad. Ja kui nüüd võrrelda filmide juurde konkreetset tagasi, siis tegelikult esimest korda me võime märgata neid sel aastal eelmisel aastal on võimalik praktiliselt ilma riigi rahastamisel kõigi sellest tulenevate piiranguteta teha täiesti korralike filme. Ma mõtlesin ühelt poolt tühiranda teiselt poolt teha seda väga väikese riigipoolse rahastamisega nagu Jan Uuspõld, mis alustas lühifilmi aja lõpetas sellisel kujul, nagu me seda praegu näeme võrreldes tšehhiga, kus tehti ja tehakse muidugi paarkümmend filmi aastas. Siis veel kolm aastat tagasi, kui ma ei eksi, olid tšehhi riigi filmile antavad summad ja Eesti riigi filmile antavad summad absoluutarvudes võrdsed. Me räägime ikkagi ligi kaheksa korda suuremast maast, kus on pikk feimi traditsioon. Mait Laas nukufilmist mainis just seda, et Ida-Euroopa nukufilm elas läbi kollapsi peale neid sarnaseid hiigelaegu, mida ka Eesti nukufilm läbis. Et kas siis midagi sarnast protsessi tasandil toimus siis ka Ida-Euroopa mängufilmis. Kindlasti toimus, ma arvan, et võib-olla ainult riigid, mis said loota oma tugevale vaatajaskonnale nagu tšehhi, elasid selle üle aga ka nemad olid selle üle televisiooni toetuse toel mingisugune mõõn, kindlasti ma arvan, eksisteeris igas riigis. Tähendab vähemalt ajutine kahanemine, et kui me räägime nagu nii-öelda idablokis, siis tegelikult kõikide nende maade filmi, raha, tui nendest maadest endast Eesti puhul see nii ei olnud. Pigem siis me võime rääkida sellisest nõukogude süsteemist tulnud riikidega võrdlus, et seal toimuvasse kindlasti igal tasandil, mõnes riigis ei ole see nagu võib-olla senimaani üle läinud, nagu nagu Leedu, kus puudub selline silmi rahastav institutsioon. Nüüd animadesti pääses, sellest ma isegi täpselt ei tea, millise mudeli abi igal juhul oli nende rahastamine läbi kõige raskemate aegade nagu suhteliselt stabiilne. Ja ma arvan, et need animafilmide rahvusvaheline vastuvõtt, et nad 80.-te lõpus 90.-te alguses ikkagi agaralt festivalidel käisid ja liikusid väljaspoole lõitjad nagu vähemalt kuvandit ma arvan, et see aitas neid olulisel määral. Kuidas viimaste aastate jooksul on arenenud Eesti silmi rahastamine? Igavalt on rahastamine läinud suuremaks aga kasvanud on ka projektide arv ja tegelikult võib-olla üsna peame, seisame selle küsimuse ees, et kuidas vältida liigset killustamist. Et tehakse hästi palju pisikesi erinevatel teemadel asju, mis on võib-olla ei. Vähesed jõuavad laiemasse teadvusesse. Ühtlustub või muutub selliseks keskpärasemaks, et mitmed Skandinaaviamaad on just viimasel ajal liikunud nende lahenduste poole, et teha vähem filme, aga pigem kallimalt tõstaks siis nende rahvusvahelist konkurentsivõimet ja teiselt poolt natuke kohalikule tootmisele või tööstusele sellise selgema selgema sõnumi, kuhu suunas liikuda, et seda nii-öelda mingit mingit ressursside killustamist. Nii mõnelgi korral, kui ma sulle helistanud olen, ma olen saanud vastuseks, et loed parasjagu järjekordset käsikirja. Ilmselt ei olegi see nüüd nii oluline, et kui suur protsent nendest Eesti filmi sihtasutuse jõudnud käsikirjadest lõpuks jõuab toetuse valijate hulka just nimelt selle eelneva killustamise jutu taustal. Aga kui suur hulk nendest käsikirjadest, mis filmi sihtasutusse jõuavad omaksid või omavad, seda potentsiaal oli, et neist saaks tõesti suur film. Kui me räägime nüüd sellest, millise ootused valitsevad isiku seas võib-olla et see on midagi mastaapset ja pilist, võib-olla või teiselt poolt midagi meid igaüht kõnetavat ja midagi haaravat, selles mõttes see, mida enamasti Hollywoodi filmidelt oodatakse, siis selliseid lugusid tõesti meil väga palju ei ole ja ma arvan, et see ei kuulu ka meie ei kunstnike ega tegelikult ka vaatajate loomusesse selliseid asju teha, aga teatud või vaadata, aga teatud ootused muidugi sedalaadi filmikirjutamise suhtes on, ma arvan, meie tugevused on ikkagi hoopis mujal, pigem nendes väikestes, aga universaalsete lugudes, mida võib-olla ei olegi veel päriselt avastatud või mis hetkel on nagu natukene poolikud on mitmeid filme, mis nagu vaikselt-vaikselt liiguvad sinna suunda, aga päriselt kaasaegse Euroopa filmi momendil lahenduseni ei jõua. Et küsimus ongi selles tegelikult, et kuidas me neid nüüd siis vaatama, sellepärast et Eesti teatrit meid võrdlema ühegi teise teatriga maailmas, sest ei ole neid näinud reeglina muusika ja nii-öelda import selles mõttes toimub, et võib enam-vähem ettekujutamis toimub klassikalises rahvusvahelises muusikas või popmuusikas Eestis siin on. Kontserte on kindlasti mingi ülevaade kunstist aga puhtalt, kas või televisiooni ja kinode vahendusel. Eesti film konkureerib igal hetkel maailma paremikuga ja selles mõttes see võrdlusmoment on väga selge. Ja, ja kindlasti kuivõrd ikkagi film piirneb ühestadest meelelahutusega, samamoodi on olemas ju kõik need rahvusvaheline kirjandus, mis on Eestis olemas, aga keegi aseta päris seda nagu pulgale, vähemalt mitte võrdlustest eesti kirjandusega. Enam mulle tundub, et alateadlikult seda filmiga ikkagi tehakse ja ta on selles mõttes algusest peale veidi eba. No ennustame ka lõpetuseks et millal võtab Eesti film preemia kannist Berliinist mõnelt muult suurelt festivalilt. Umbes viis aastat tagasi ma ütlesin, et seda ei juhtu enne viit aastat. Nüüd ma julgeksin arvata, et lähema vast seitsme aasta jooksul on üks film mõne A-klassi festivali võistlusprogrammis. Mis see tähendab siis kaugel veel võidust, sest see on omamoodi mingis mõttes nagu tippsport või muu selline võistluslik käitumine, et kõigepealt tuleb ennast nähtavaks teha ja alles alles siis aastate möödudes võib midagi midagi juhtuda, mida nimetatakse preemiaks. Sama mudel on toiminud kaunis mägi puhul, kes oli üheksakümnete keskel, kelle esimene Filmulik Khani võistlusprogrammis ja läks 10 aastat, enne kui ta võitis preemia. Eesti filmi sihtasutuse peaekspert Karlo Funk kommenteeris Eesti filmi päevade taustal Eesti filmipositsioone. Sõpruse, kino, prantsuse kultuurikeskus ja ETV toovad märtsis kinno ekraanile prantsuse filme. Filminädalat üksi teiste keskel tutvustab prantsuse kultuurikeskuse kinokunstikoordinaator Tiina Jaksman. Iilil üllad sõpruses on meil tõesti Flymmidel teema ja see on sama teema, mis üle maailma on frankofoonia pidustustel ehk siis üksi teiste seas. Ja sinna on koondunud filmid, mis räägivad inimestest, mis pisut erinevad üldisest massist, kas siis oma kultuurilise päritolu poolest religioosse päritolu poolest, kes vaadatakse, kuidas need inimesed saavad oma uues või teises keskkonnas hakkama, kuidas neil õnnestub keskkonnaga lõimuda? Ma arvan, nad on erilised ja ma arvan, et nad on ka head filmid. Ja tõsi ta on, et nad ei ole sarnased nendele filmidele, mida kobarkinost üldiselt näeb. Et keskenduvad rohkem niivõrd meelelahutusele, kui üritavad mõtlema panna. Sellel siini nädalal, mis sõpruses tuleb, seal ei ole, said režissööre, kuulsaid filminäitlejaid, vähemalt neid, kes oleks Eestis kuulsad. Mis ei tähenda, et kiimid halvemad oleksid. Küll aga toimub 12.-st 16. märtsini pärnas filmifestival prantsuse filmide festival. Ja seal on küll tuttavamad režissöörid, näiteks kostaga fras või hilit Focum. Pärnus linastub ka film, kus mängib ühte peaosa Isabeli päev. See on esmaspäeval, 12. märtsil linastuv film. Vihased õed. Eesti Televisioon näitab alates 10.-st märtsist igal laupäeval õhtul märtsikuu jooksul prantsuse komöödiafilmi ja neid tuleb siis kokku neli ja seal on küll tuntud näitlejad näiteks Gerard Depardieu ö shafennoo ja oodredatuv Odrydatootuna testi kinopublik kindlasti filmist Ameli aga venis, Bodee on, ehk siis ma ei teagi, kuidas eesti keeles filmi nimi on. See film on varasem ja lihtsalt infoks, et praegu on Prantsusmaal välja tulnud odreda tuul vähemalt kaks uut filmi, kus teda jälle kiidetakse. On lootust, et need filmid ja transkultuurikeskuse raamatukokku videovormis. Aga ma ei julge lubada, et nad kinosse tulevad. Seda peab. Võib-olla Tallinnfilmi, käskisime. Minule. Mikk on neljapäeval, 15. märtsil linastuv film Väike-Jeruusalemm. Kus siis räägitakse noorest neiust, kes elab Pariisis linnaosas, kus suurem osa elanikke on juudid? Ühelt poolt ta peab järgima juudi traditsioone, samal ajal ta õpib ülikoolis filosoofiat ja ta näeb, et see, mida ta õpib ja see, mida ta elab. Et need ei lange alati kokku. Ja teine film, mida ka soovitan. Reedel linastuv film, naabrid, mis komöödia? Segas prantsuse hetke kultuuripilt tegeleb ka nende küsimustega, millega tegeletakse tänaval ehk siis need üle-eelmise suve tänavarahutused ja et nad ükskord väljendused, tänavarahutus täna ei tähenda, et, et sellega rahutuste lõppemisega oleks ka probleem kadunud, et noh, et selge see, et prantsuse ühiskonnas need probleemid on olemas. Kindlasti, ja ma usun, et järgnevatel aastatel ilmub ka filme, mis räägivad, kas siis konkreetselt sellest ajast või siis üldisemalt ühiskonna probleemidest kindlasti see temaatika ega filmidest ära kolmapäev päeval on üks film, mis räägib mitte just need noortest, aga kodututest ühest kodutust konkreetsemalt, mis on pisut seotud nende sündmustega, mis Prantsusmaal olid. Briti nõukogu teatas just äsja, et nemad Tõmbavad oma tegevust Euroopas koomale ja liiguvad hoopis islamimaade poole. Et kui see teema on akuutne brittide jaoks, siis ilmselt täpselt samamoodi on see teema akuutne ka Prantsusmaa jaoks, kus on väga suur moslemi kogukond. Et kas meid võiksid ees oodata ka mingid sarnased uudised. Prantsusmaa poolelt. Lähiaastatel mitte Prantsusmaa tõepoolest kaldub samas suunas ja on ette nähtud ka kultuuriinstituutide ja keskuste sulgemine, aga seda mitte Eestis. Peamiselt neis riikides, kus prantsuse keele traditsioon on väga tugev näiteks Austrias või Saksamaa ja kus inimestel on loomulik käia Prantsusmaal. Kuna Eestis ei ole prantsuse keel ja kultuur väga levinud siis esialgu on siin tööd küll, et. Pole muretsemiseks põhjust. Ei käi siis prantsuse kultuurikeskuse kinokunstikoordinaator Tiina Jaksmann tutvustas filmiprogrammi üksi teiste keskel. Häid prantsuse filme näitab ka v kuni märtsi lõpuni. Kultuurikaja. Festival uus tants on Eesti kultuuripildis olnud olemas juba 10 aastat. Järgmisel nädalal Kanuti Gildi saalis näitab uus tants taas kord ära viimase kahe aasta olulisemad kaasaegse tantsutööd ja tegijad. Uut tantsu tutvustab Priit raud. Uus tants kaheksa seekord nagu numbergi ütleb, on siis Eestit tantsufestival, mis toimub kaheksandat kordamööda läinud ka vahepeal väikese eemaltemaatilise trikki 10 aastat tagasi toimus esimene, nii et tal aastatel 10 aastane juubel aga toimub kaheksandat korda värk selles, et me otsustasime vahepeal teda mitte iga aasta korraldada, vaid üle aasta ja, ja siis vaheaastatel toimuma. Meie in Estonia niukene tantsumaraton, tegemist on Eesti kaasaegse tantsu või siis ütleme, sõltumatu tantsuülevaatefestivaliga, seda võib nimetada siis ka jah, paraadürituseks ta on kogum või valik viimase kahe aasta siis tantsuetendustest, mis Eestis niinimetatud sõltumatu skeenel all toimunud tuleb 13 etendus kokku ja siin on esindatud ei saa öelda ikkagi, see on niivõrd noor kunstiliik, aga et ei saa öelda väga, et on väga palju suuri erinevaid põlvkondi. Küll aga võib teha niisuguse vaheaja, et ütleme siis alates sellest, kui uus tants hakkas toimuma, on praegu siis kolmas põlvkond noori, kes oma esimeste etendustega on pääsenud sellele festivalil, nii et noh, oletagem, et siis on tegemist kolmanda põlvkonnaga, millest siis kõige vanem põlvkond on ütleme siis, vann, Faiv Mart Kangro, kuivõrd vana põlvkonna nüüd on, eks ole aga noh, ütleme, et sealt siis alates kuni siis täiesti uute tegijateni kes on just just lõpetanud kõrgkooli, on kahjuks kaks niisugust nime kohe kindlalt, keda oleks tahtnud sellel festivalil näha, aga kes erinevatel põhjustel ei saa oma etendusi näidata, see Mart Kangro ja Mari Mägi. Ja siia tulevate välisprodutsentide jaoks või jaoks on siis võimalik. Bron Krahli teater näitab neile ekraani pealt videot oma Erki ja Tiina etendusest Mart Kangro etendusest ja, ja meil on võimalik vaadata ka Mark, Angela, Kristiina Tšubki etendust longelannekspektid video pealt, mis just just esietendus. Kõik teised on kohal, pain, Fajevid, oks, haadid toovad Taaveti Ansenid suuga suuga ühendatud tantsijad ja nii edasi iirlasi Katrini Essenson matest Triin Reemann tantsuteatrisikk ja, ja neid esinemiskohtigi on seekord neli, on ta ikka põhibaas, on Kanuti Gildi SAAL-Aga etendused toimuvad KUMUs kumu auditooriumis. No 99 teatris ja noh, siiki etendus, mis ongi loodud kohe Mauritiuse Instituudi ruumidesse, et seal ta siis ka toimub. Nii et jah, see on täielik ülevaade põhimõtteliselt sellest, mis on viimase kahe aasta jooksul head eestitantsus toimunud. Eesti nüüdistantsu võib nimetada küll kultuuris ekspordiartikliks, aga selles mõttes, et eesti nüüdistants jääb ikkagi nüüdistantsuks ehk siis, et ta ka väljamaal jää nüüdistantsuks, ehk siis eksite massikultuuri osaks. Aga jah, tihti väga palju esinevad eesti koreograafid ja trupid välismaal ja nad on tekitanud eesti tantsule niisuguse maine, et siia all täiesti vabatahtlikult oma vabast ajast oma ressurssidega kohale sõitmas inimesi vaatama siis seda, mis kahe aasta jooksul toimunud Euroopast rääkimata, ütleme sealt Ameerikast, Iisraelist kes siis tulevad ette heita pilk peale mõned esimest korda, aga väga paljud neist on juba mitmendat korda. Mis siis vahepeal toimunud on, nii et neid koguneb, ma arvan festivali alguseks kokku vähemalt 25 inimest ja pluss siis lisaks veel igasuguseid külalisi siin saatkondadest ja edasi, kes samamoodi tunnevad huvi selle asja vastu, et siis jällegi teavitada, ütleme võib-olla oma koduriigi inimesi. Nii et ta jah, ta on nagu ekspordiartikkel, aga ma arvan, et tantsumaailmas, nii nagu ka kõikidest niisugustes kultuurivaldkondades, mis on paratamatult rahvusvaheliselt, see ei ole mingi näitaja. See, et, et keegi esineb Berliinis, on täpselt sama tavaline, kui et keegi esineb Räpinas, eks. Et selle järgi küll vähemalt dance inimesed ise mitte kuidagi ei vaata selle järgi nad ei teeninud järeldusi oma sellelt sisult. Eesti kaasaegne tants on tõepoolest nagu kindlasti Eestis ka kunstivormidest üks eesrindlikumaid. Aga sellel on selles mõttes väga lihtne seletused, põhimõtteliselt võib ju ikkagi rääkida väga uuest noorest kunstivormist ehk siis, et ei ole absoluutselt mitte mingisugust, noh, me ei hakka ronima ajaloo mälestustesse ja välja tooma saksa vabatantsu harrastavad eestlaste nimesid, kes tegelikult ei ütle kellelegi mitte midagi. Ehk siis, et sellepärast võib öelda, et puudub igasugune lauline taak, nad ei ole kunagi pidanud tegema ja tõestama eelnevale põlvkonnale midagi, nad on suutnud alustada või saanud alustada täiesti puhtalt lehelt ja teha täpselt seda, mida nad tahavad ja sellepärast on ka toimunud paljude koreograafide hulgas väga radikaalseid, siis ütleme niisugusi, nimetagem seda siis stiilivahetusi, kus on alustatud väga tantsuliste tükkidega ja nüüdseks on jõutud, võib naljatades öelda täielikku staatikani hetkes kus, kus enam ei liiguta üldse, eks, et neid loojaid on erinevaid ja ma tahaksin küll väga inimeste festivalilgi näitab kummutada selle väite, et Eesti kaaslasest tantsus palju tantsida telefon, koreograaf, kelle töödes palju Antsita aga on koreograafia, kelle töödes väga palju tantsitakse ja kõiki, nii neid, kui ta ideisi näeb uuel tantsul. Ja kui me tegelikult, kui keegi siis kriitikutest viitsib pärast kokku lugeda, näeme, et need on enam-vähem võrdselt. Väga raske on leida niisugust ühte kirjeldust asjale, mille nimi oleks Eesti kaasaegne tants. Seda on väga-väga-väga raske. Et on räägitud väga isiklikust ausast lähenemisest loomingule, noh, võib-olla tõesti, aga samas näiteks mina ei tunne üldse huvi üldse niisuguse kunsti vastu, mis on väga isiklik ja aus. Meeste tantsu seal nagu ka kaasaegses kunstis on ju, et on üle elatud videoajastuaegse selles mõttes, et et noh, ei ole enam kõigis etendustes videot ei ole enam kõigis etendustes alasti, keha ei ole enam kõigis etendustes lava ees publiku jõllitamist 15 minutit, et on nii ja naa, aga iga igasuguste niisuguste vahendite kasutamine on muutunud teadlikuks ehk siis, et ei püüta olla popp. Et kui keegi ei tee oma etendust pidades silmas, ma ei tea Kesk-Euroopa tantsuturgu on ju see, et aga noh, niisugust haledat majanduslikku mõtlemist ei ole küll ühelgi Eesti koreograafil täheldada olnud, ehk siis et ei olegi seda kuskilt võtta. Esik katsetatakse kõik ise läbi ja sellepärast ongi ju väga tore, et on olemas Kanuti Gildi saal, kus sa seda saaki katsetada ja midagi ei juhtu, kui pärast ühte katsetas, saad sa teada, et no ei tohi enam kolme videoprojektorit lavale panna ja niisama pilti näidata? Ta võib, tohib küll, aga siis peab tal olema väga selge point. Sõna kasutatakse tänapäeval ju kõigis kunstivormides. Need, kes vähegi teavad kaasaegse muusikat, teavad, et ka seal kasutatakse juba sõna. Et see ei ole nüüd küll mingi näitaja, noh, ta on muutunud lihtsalt see on tänapäeva kaasaegsuse osa, et sõnal on tähtis osa. Ja ta ei ole niisugune sõna, mis on kellegi teise poolt kirjutatud vaid ta on ise välja mõeldud, et see on üks nagu kaasaegses kunstitki Eestis ja mille poolest ta väga palju erineb. Ütleme teatest just, et tegemist on ju kõik originaalloominguga, keegi esita ju kellegi teise etendust kõiki esitavad omaenda etendust, isegi siis, kui koreograaf lavale ja On see ju ikkagi koos loodud etendus, et ei ole niimoodi, et koreograafia kontserdil see välja mõelnud ja siis läheb tantsijale õpetaja, mis need sammud selgeks, need on kõik koos loodud ja sellepärast nad ongi niisugused isiklikud ja ja, ja väga kaasaegsed, neid on teinud väga kaasaegsed inimesed. Üks tähtis point on see, millest on ka räägitud, et et kaaslane, tants olles niisugune noor kunstiala on ise tallel olnud sõnn kasvatada iseendale publik. Ja see publik tuleb kaasa ja vastavalt noorte tegijate tulekuga tuleb ka nooremat publikut kogu aeg juurde. Leksiselt seda publikut tuleb niikuinii juurde, tahame, me ei taha. Ükskõik mis arvaid Hervetada tuleb igal juhul juurde, eks need niinimetatud esimese põlvkonna tüübid ei ole veel nii vanad, et publik hakkaks sealt eest ära kukkuma. Nemad jäävad ja tuleb lihtsalt inimese juurde ja loomulikult väga tähtis on kunstialale see, et on olemas niisugune kohtama Kanuti Gildi saal, kus saad regulaarselt näidata ja vaadata. Kujutage ette Eesti kontserdielu ilma kontserdisaalid, et mõttetu muidugi saab Rägavere mõisas ja mõisates kontserti teha ja ja ega siis midagi seisma jääks, aga kui niisugust kontserdisaal ei ole? Noh, see on ikka hoopis teine asi, täpselt sama tantsuga. Aga ütleme siis muusikaalal, nüüd me oleme jõudnud tänu kinnisvara arendajale situatsiooni, kus meil on väga palju kontserdimaju, et tegelikult peaks nüüd tantsus olema, hakkame olema seesama seis, et tegelikult ootaks jah, et kas Tartus, Pärnus, Haapsalus või kuskil keegi lihtsalt võtaks südame rindu ja teeks saalidest saab samamoodi regulaarselt vaadata ja näidata. Ja siis ma arvan, oleks ka uuel tantsul näiteks Tartu koreograafide osakaal palju suurem. Priit raudfestivalist uus tants, mis toimub Kanuti Gildi saalis järgmisel nädalal Kultuurikaja kordussaate kuulata täna õhtul klassikaraadios ja kolmapäeva öösel vikerraadios internetis. Nagu kombeks, oleme kuulatavad igal ajal. Tänase saatemuusika valis revolver, helirežissöör oli Kätlin Maasik. Mina olen toimetaja estadatrikat. Nädala pärast jätkame eesti kultuuri invasiooniga Soome ja uurime, miks on Turu Linnateater kevadeni välja müüdud. Kohtumiseni.