Kui kogu rahvas Kontserdisaalis jääb vaikseks ei häälestata enam pille, publik on ootel. Siis tuleb dirigent kummardaks saalile ja orkestrile ning tõstab käed. Eks ole, me kõik oleme palju kordi tundnud seda erilist hingevärinat, kui äreva vaikuse lõikavad pooleks Meieni suunduvad helilained. Ükskõik, kas ootame juba tuttavat armastatud ootust või hoopiski uut, mille avastamisrõõmud veel ees. Igal muusikapalad on meile midagi öelda kuid on helindeid, mis on sündinud erakordse heina ja on ka kuulajatele erakordse mõjuga. Muusikalembene kuulaja tabas sellestki põgusast katkemist ära Dmitri Šostakovitši seitsmenda sümfoonia erakordse teose, mis oli pühendatud ümber piiratud Leningradis võitlevatele, nõukogude inimestele ja meie tulevasele võidule fašistide üle. Südamevaluga valas helilooja nootidesse meie rahva tunded suure isamaasõja ääretult raske algusperioodil, kui vaenlane ründas Neeva linna ja valmistus surmahüppeks Moskvale. Sümfoonia valmis 1941. aasta sügisel. 40 aastat tagasi oli teda juba ette kantud Moskvas, nii kontserdisaalis kui ka raadios. Helilooja unistas sellest, millal saaks teost esitada. Leningralastele tundus mõeldamatu, noh, et see võiks niipea sündida. Blokaadi tulerõngas ja nalja pigistuses Leningrad ning muusika. Mis võiks veel vastuolulisem olla. Ent ometi jõudis sümfoonia nendeni, kelle nimel ta oli loodud Leningradlasteni juba 1942. aasta suvel. Milline elamus see oli nendele näljast kõhnunud ja kahvatunud inimestele, kui hakkas kõlama muusika, mis väljendas helikeeles kõike seda, mida nad olid läbi elanud. Nad ei hoolinud sellest, et iga hetk võis kontserdihoonet tabada vaenlase suurtükimürsk või lennukipomm. Kõige raskemad telgipäevadel hüljanud Leningrad muusikat. Kirjanik Aleksandr Fadejev, kes 1942. aasta kevadsuvel külastas Neevalinna, meenutab, mida jutustas talle siis üks Leningradi raadiotöötajaid. Jäätunud linn, sakslane asub linna all, iga päev tulistamine, trammid ei liigu. Aeg on karm. Me mõtlesime, et muusika on sellistel päevadel ebasobiv. Jagiteerisime kogu aeg hommikust õhtuni kuid agitaatorid ei jätkunud. Sattus vahel, et terveid tunde vaikust, mille ainult metronoom koputas kopp-kopp-kopp-kopp. Kas sa kujutled niiviisi kogu öö ja veel päevalgi? Korraga öeldakse meile, miks te levitate sellist nukrust? Mängige vähemalt midagi. Seda olevat öelnud Ždanov ise. Siis hakkasingi mööda linna otsima muusikamehi. Suurepäraseid orkestrantide leidus hulganisti, kuid nad polnud rakendamist leidnud ja täiesti nälgisid. Võid kujutleda, kuidas need inimesed elustusid, kui hakkasime neid välja tooma nende pimedast korterist. Sa jumal küll, kui kõhnaks, paljud neist olid jäänud, kuidas nad tõid välja oma kontserti, frakid, viiulid, tšellod, flöödid ja fakotid ning siin raadiokomitee müüride vahel hakkasid harjutama Beethoveni ja Tšaikovski sümfooniaid. Me võisime neid organiseerida ja maksta neile raha kuid ei saanud neid toita, sest meil endilgi polnud midagi. Siis läksime kunstide komiteesse, kellel oli oma söökla, ütlesime nii. Meil on orkester, see võib esineda mitte üksnes raadios, vaid ka filharmoonia saalis. Korraldame nii. Meie orkester, Teie puder. Nii algasidki filharmoonia Eiliasbergi juhatusel kuulsad sümfooniakontserdid. Ja nii jõudis Leningradi ka Šostakovitši suurteos, mida kogu maailmas tuntakse Leningradi sümfooniana. Me võiksime siinkohal pikalt arutleda selle üle, mida andis muusika nendele kurnatud ja piinatud inimestele tol ränkraskel ajal. Aga nagunii me ei suudaks praegu enam kõike täpselt ära mõistatada. Ilmselt on tõde kätketud mõttesse Ilja Erenburgi ühest sõjaaegsest sententsist. Nõukogude inimese mõõtmatu hingeline rikkus avaldub paljus eriti aga selles, et ajal kui kogu Euroopast on kuulda fašistliku kiskja raevukat ulgumist. Kui kogu sõja karm reaalsus sunnib mõtlema ainult ühele elu säästmisele ei ole meie inimese hingest kadunud janu ilusa järele. Ilu on talle niisama vajalik kui tükike leiba ja kruusitäis vett. Kunagi sattus kätte. Kätte fasistlikus Raichis välja antud pildiraamat Hitlers Kinder, Hitleri lapsed, tausterlasel Adolf Sikkel Pruuberil alias Hitleril isiklike laps ei olnud abieluski, ta ju alles mõni päev enne enesetapp Meist. Kuid selles raamatus oli lehekülg lehekülje järel fotosid, milles naeru muigel füürer lastekarja keskel küll oma alpivilla terrassil küll kuskil saksamaakoduõuel, küll halendavate purjedega jahtlaeva pardal. Milline idüll, missugune kadestada sõprus lastega. Aga ometi oli nendele piltidele kokku kuhjatud koletu vale. Kui palju imetoredaid lapsi oli Hitleri tahtel julmalt tapetud mitte ainult okupeeritud maades vastupanuliikumist maha surudes, mitte ainult koonduslaagrites, kus, kus Krinatooriumidesse saadeti valikute, nii vanu kui ka noori. Pommide all oli hukkunud juba tuhandeid ja tuhandeid saksa lapsi, kelle tuleviku Eesti ütles, Hitler enda võitlevat. Aga eks iga saksa ema jaoks olid lapsed ka need miljonid noored mehed, kes mõõtmatutel lahingutandritel pidid mõttetult jätma elu fašistide kuritegelike plaanide teokstegemise eest. Kuid ikka ei olnud veel küll. Järjest uued, tuhanded saksa noormehed pidid emade ahastuste saatel selga siduma vasikanahast läpatsiga sõjamehe ranitsa ja vastu minema traagilisele tulevikule. Täna 40 aastat tagasi kannustas Hitler oma vasalli kas nüüd või mitte kunagi. Kui te tahate tuleviku Euroopas veel mingite osa etendada, siis tulge kaasa sakslastega, Venemaal lagendikele võitu sepistama. Sõnakuulelikult saatsid Mussolini Itaalias, Antonescu, Rumeenias ja Hortiga Ungaris. Omati viisid Doni ja Volga vahelistele tasanditele et kümnete tuhandete meeste elu hinnaga õigustada oma režiimide olemasolu Hitleri silmis. Kuid üks fasallidest kippus muret tekitama, see oli Soome. Soome rahva kaela oli lühikese perioodi jooksul veeretatud juba teine ränk sõda nõukogude maa vastu. Kogu maast oli välja pigistatud, mis pigistada andis. Rahvas elas nälja piiril, kuid Hitler ei olnud rahul. Tema rahulolematus läks isegi nii suureks, et otsustas isiklikult Soomes ära käia. 1942. aasta neljanda juuni hommikul maanduski Helsingi lennuväljal erimissiooniga Saksa sõjaväelennuk mille pardal füürer oma saatjaskonnaga, kelleks olid kõrgemad sõjaväelased eesotsas feldmarssal Wilhelm Katteliga. Sel päeval sai Soome armee ülemjuhataja vaba härra marssal Carl Gustav Emil Mannerheim 75 aastaseks. Pidulikul sünnipäevatseremoonial pani füürer oma relvavenna rinda raudristi ordu rüütliristi. Loomulikult ei sõitnud Hitler Helsingisse ainult sünnipäevakringlit maitsma. Sama päeva õhtupoolikul toimus hoopiski tõsine jutuajamine Saksa ja Soome kõrgemate väejuhtide osavõtul kus füürer otseselt süüdistas oma põhjaliitlast selle vähese sõjalise aktiivsuse pärast. Peterburg oleks juba võetud olnud, kui soomlased oleksid vähegi ennast pingutanud. Soomlaste passiivsuse tõttu ei ole fašistlikud väed veel Murmanskis ja rangerskis ning endistviisi silduvad seal laevad sõjavarustusega Inglismaal. Vot ja Ameerika ühendriikidest. Hitler ei pidanud millekski ei Soome väejuhtide ega president trädi vastuväiteid. Maa on kurnatud, rahvas sõjast tüdinud, inimressursid ammendatud ja relvastus puudulik. Hitler ainult nõudis ja käskis relvi, jah, neid ta lubas anda. Soome võimud aga pidid hoolitsema selle eest, et kõik mehepojad relvadega käes teeniksid ennastohverdavalt füüreri püha üritust. Relvade eest oli Soome pool ette tänulik, aga ka kui mõni nädal hiljem, 26. juunil 1942 Mannerheim Berliinis vastuvisiidil käis ei saanud ta õieti midagi kätte. Lahingud Nõukogude maa lõunaosas neelasid kõik fašistliku Saksamaa ressursid. Nii et Suomen poiga mingu või paljakäsi tormijooksule. 1944. aasta alguses Stockholmis viibides ütles Eduskunna opositsioonirühma liider pärastine Soome president Urho Kaleva Kekkonen ühes intervjuus. Ei ole midagi ebaõiglasemat, kui see Soome rahvale väljaspoolt pealesunnitud sõda. Meil ei ole midagi võita isegi Saksamaa võidu korral. Kui me aga ei taha kõike kaotada, peame kiiresti rahu tegema. On arvatud, et sõidul Soome tegi füürer vahepeatusega Tallinnas kuid kinnitust selle kohta pole. Ja mis tähtsus sellel olekski. Igatahes Tallinna auväärses ajaloos oleks ju olnud üks mustemaid lehekülgi. Küll aga käis 40 aastat tagasi juuni alguses Eesti pealinnas füüreri lähemaid fašistlike suurusi okupeeritud idaalade riigiminister Alfred Rosenberg. Saksa fašistide Eesti kodanikest natsionalistidest kannupoisid ei väsinud kõrge härra inspekteerimisreisi taevani ülistamast. Mõelge vaid nii tähtis asjamees ja pärit Tallinnast. Jah, Tallinnas, et pole tõesti selles süüdi, et Alfred Rosenberg 1893. aastal nende kodulinnas väga segase päritoluga, aga läbinisti saksastunud perekonnas esmakordselt ilmavalgust oli näinud, siin koolis käinud ja lühemat aega 1918. aastal esimese saksa okupatsiooni ajal Tallinna reaalkoolis, praeguse Tallinna teise keskkooli eelkäijas joonistamise ja joonestamise tunde andnud Rosenberg oli hariduselt arhitekt, seetõttu ta joonistada joonestada pidi oskama. Omamoodi sümboolne on see, et esimese maailmasõja-aastail Moskvasse evakueeritud Riia polütehnikumi lõpetades olid tulevane riigiminister oma diplomitööks valinud krematooriumi projekti. Juba 1918. aastal Tallinnas viibides oli Rosenberg siinsetele gümnaasiumi õpetajatele mitu juudivastast loengut pidanud. Teada on ka see, et juba Saksamaal elades oli ta 1924. aastal Eestis käinud tutvumas juutide osakaaluga kodanliku vabariigi majanduselus. Vajaliku teabe eest oli siis lahkelt hoolitsenud Rosenbergi koolivend, kodanliku siseministeeriumi töötaja, okupatsiooniaegne sisedirektor, Oskar Angelus. Oma fašistlikud põhimõtted, formuleeris Rosenberg kahekümnendatel aastatel kirjutatud raamatus. 20. sajandi müüt. Haletsus see on nakkus, mis tuleb juut Kristuselt, venelasel Tolstoilt, inglased Dickensilt ja prantslaselt Viktooriokoolt. Tema sõidu peaeesmärk oli isiklikult kindlaks teha, mida Eestist veel saada võib ja mitte ainult tööstus ja põllumajandustoodang olid tema vaateväljas. Selle koha pealt olid asjad ammugi selgelt kõik rahvalt ära võtta. Eelkõige olid päevakorras inimressursid kahuriliha rinde jaoks ja tööorjad Saksamaale. Rosenbergi reisi üheks tagajärjeks oligi see, et 28. augustil Vabaduse platsil kõnet pidades kuulutas kindralkomissar Litzmann välja füüreri korralduse Eesti SS leegioni moodustamise kohta. Ta kongus ninaga preislane püüdis seejuures igatpidi põhjendada kui suurt usaldust. Füürer on Eesti rahva suhtes ilmutanud. Kuigi füüreri emissar Rosenberg siin olles ei tahtnud Eesti rahvast midagi teada. Ja kui kodanlike natsionalistide lehemehed liigutuspisaraid valades kirjutasid, kuidas riigiminister Patkuli trepile tõusis oma lapsepõlve linna vaatama oli see linn, mida Rosenberg nägi mitte Eesti Tallinn, vaid Saksa Reval. Olita ju olnud Hitleri idapoliitika üks väljatöötajaid ja selles poliitikas oli ette nähtud Baltikumi kiire Germaniseerimine. Veel selsamal 1942. aastal lähetas Rosenberg Riiga fašistliku professori Paul Thompsoni uurima nõndanimetatud Ostlandi Germaniseerimise ja koloniseerimise teaduslikke probleeme. Riigi ministrit rahuldas ülimalt professori tehtud järeldus. Sellised väikesed rahvused nagu eestlased, lätlased ja leedulased peavad kas meiega kohanema või hävima. Mida Eestist saada võib, see oli ka teise Saksa riigiministri siiasõidu eesmärk. Nimelt käis 1942. aasta augustis Tartus ja Narvas Suur-Saksamaa rahaminister krahv Sveriim Krossik koos oma staabiga. Läbirääkimistel kindralkomissari ametkonna majandusmeestega kavandati uusi röövimisplaane, sest fašistide isule ei olnud äärt ega otsa. Kuid sellega suurte härrade visiidid ei lõppenud. 21. ja 22. augustil 1942 viibis Saare ja Hiiumaal Eesti, Läti, Leedu ja Valgevenemaalt pea füürer ostlandi riigi komissar Hinrich loose. Lausa vapustav on toonastest ajalehtedest lugeda, kuidas rahvarõivais saateid näitsikuid sunniti sõjaroimarid lilledega tervitama ning tema enda ja tema kaaskonna ees põlatud Eesti rahvatantse keerutama. Saaremaa natsionalistist. Maavanem baas läks oma kintsu kraapimises isegi selleni, et kinkis riigikomisjonile komplekti Muhu rahvarõivaid. Mis siis ikka, kolonisaatorid on alati himustanud aborigeenide tehtud esemeid. Kuressaares esinedes ütles loose muuhulgas. Meil on valida kaks võimalust kas võita või mitte. On kindel, et kui bolševism võidab On kõik kadunud. Selles on nii palju tõtt, et bolševistliku nõukogude maa võit võttis härradelt riigiministritelt ja riigikomissari delt tõepoolest kõik rahvastele aga andis tagasi elu ja vabaduse. Täna 40 aastat tagasi käis Doni steppides Stalingradi all ja põhja kaudu. Gaasias sõjaajaloo suurim heitlus, mis lõpptulemusena pidigi otsustama rahvaste elu ja vabaduse. Nõukogude informbüroo teated rääkisid ühe linna loovutamisest teise järel vaenlasele. Augustikuu alguses tulid nendesse teatritesse nimed Arma Viir, Krasnodari Maikop, Kletška ja Kotellniku Byatti korsk. Novorossiisk tuli ka Stalingrad. Vaenlane kiirustas, Hitler oli käskinud juba 25.-ks juuliks Volga äärde jõuda. See käsk oli jäänud täitma. Kuigi vaenlasel oli Stalingradi suunal punaarmeega võrreldes inimesi 1,4 korda, tanke kaks korda ja lennukeid 3,5 korda rohkem. Suurte kaotuste hinnaga õnnestus vaenlase ülekaalukate jõududel siiski ainult 60 kuni 80 kilomeetrit edasi liikuda. Kuigi punaarmee avaldas äärmiselt visa vastupanu, oli ta sunnitud taanduma. Augusti keskel jõudsid fašistid juba Stalingradi lähistele. Enne seda suunasid nad oma õhuarmaadad Olga linna pommitama. See oli oma ulatuselt enneolematu tulelaviin, mis päev päeva kõrval seda Stalingradlastele kaela varisesid. Majad hukkusid, inimesed Volga värvus punaseks, tulest ja verest. Kuidas see algas, sellest väike mälestuskild tallinlaselt Ilja Kitilt, kes noil dramaatiliste päevadel oli sõjamehena Stalingradis. Väga ilus pühapäeva hommik oli väga ilus ilm oli. Ma ei tea, kus ma päeval liikusin ja pärastlõunal tsükli poole viie ajal hakkas õhu alarm ja kestis ja kestis, vaatasin Kellog viis pool kuus-seitse ikka ikka jää üle KOV kogu aeg alarm, alarm, alarm. Ja nii pool kaheksa hakkas juba õhtu, tead nii videvikuks minema. Tulid oli nagu teate linnuparvedega teate ennem ühest nurgast. Pärast teisest kolmas ja hakkas vah, ah jaa, see kestis kolm ööd-päeva ilma vahel terve linn põles, oli ootamatus ka siiani pilke. Paanika ja niisugune asi ja see kestis, tähendab kolm ööd-päeva ja ühel. Vajal ma sain, tähendab killuga sia tuli just elasid õla kusagilt üle, kõrvalid õla siit nii. Nojah, ja siis noppis need avatud ülikorjati ja pärast meid vidi tähendab Volga taha. Jah, Stalingrad lakkas olemast, linn oli vaid varemeteväli, kus vehklesid sõjamürina taustal võikad, tulekeeled, meenutus kild Nõukogude Liidu kangelaselt Endel Puusepalt, kes selles lahingus osales kaugpommituslennuki komandörina. Pommitasime rindel päris rindel vaenlase lennud roomes rinde lähistel siis kohe kaevikuid. Ja iga jumala öö, nagu öeldakse Meid pani hämmastama, kuidas võis üks linn põleda üks kuu, teine kuu, kolmas kuu, neljas kuu, viies kuu reast ja ikkagi kokku kõik need 30 kilomeetrit piki Volgat. Muud ei ole üks. Tule loik, ta peaks ju ometi ära põlema ja seal ei tohi olla, mida põleda, aga ometi oli hobusele Stalingradi epapee ajal. Stalingradi lahingu käigust ja selle üksikasjadest jõuame me kõnelda veel mitmetest saadetest, samuti ka Stalingradi kangelastest. Täna aga tahaksin sõna anda veel ühele tallinlasest Stalingradlasele Eesti NSV tehnilisele õpetajale Paul Masingule, kes tegi Stalingradi kaitselahingut läbi algusest lõpuni. 1942 augustikuus kui ma õppisin Tallinna sõjaväekoolis, mis tol ajal oli Kimini linnas neid ühel vara homiku täie korras, rivistati üles ja hakkasime liikuma lähedal oleva jaama suunas. Selle liikumise eesmärgi meie kursandid muidugi algul ei teadnud, mõtlesime, et seal mingi õppekäik, nagu me seda oleme tihti ka varem teinud suve jooksul. Aga kui me olime jaama juurde jõudnud, siis taipasime, et asi on vist tõsisem. Ja oligi tõsisem. Asusime vagunitesse, mis olid seal ees juba valmis. Ja rong hakkas liikuma. Muidugi mõnelgi kussandil jäid lahtised otsad sõjakooli juurde, kellel kell parandus töökojas, kellel veel midagi, need on pisiasjad ja nendele mingit tähelepanu pööranud, sel momendil ei olnud võimalik. Rong hakkas liikuma. Algul me ei teadnud, kuhu me liigume, missugusel eesmärgil. Kuid mõne aja pärast me jõudsime linna mind, Krasnov Filmsk. Seal tulime rongilt maha. Meid liigi seal olevasse 284.-sse laskurdiviisi kus leiti meie jaoks ka kohta sesse laskurdiviis oli olnud juba lahingutes ja. Edasi antud seletuste järgi, et valmistati kursant Eesti korpuse jaoks aga seal selgus, et see oli üldine Uralski, sõjaväe ringkonnakorraldust ja mõningad mehed, kes soovisid tagasi pöörduda Tallinna sõjaväekooli. Seda neile võimaldati. Enamik jäi sellesse laskurdiviisi neli, viis, aga võib olla ka kuus päeva enam ei mäleta, täpselt. Oli see formeering seal linnas, peale selle jällegi häire korras. Läksime rongivagunisse, rong hakkas liikuma rinde poole, mis mulle rindele või pidin liikuma, seda ei teadnud keegi. See oli augusti lõpp. Ja septembri algus 42. Ja nüüd liikus rong päris kiiresti. Peatas vähe suurtes linnades. Ja mõne päeva pärast jõudsime Volga ääres olevasse linna Kammuslini mis asus Stalingradis 100 kilomeetri kaugusel. Rongi edasi liikuda ei saanud. Raudtee oli purustatud, seda piirkonda tulistasid, siia pommitasid vaenlase lennukid. Selleks olid seal autot juba ees valmis. Liikuda sai ainult füüsisele aja päevast liikuda ei saanud, sest päeval tulistati igat elus olevad olendid, mis vähegi lennukit või kuskilt kõrgendikult võis välja vaadata. Volga. Põõsastikku, või väikest niisugust jõeäärset metsa sealt siis sain endid varjata ka nii et meie pidime oskuslikult endid päeval varjama, et vaenlane veidi avastaks. Öösel liikusime Stalingradi suunas, kui me jõudsime Stalingradi, muidugi, mitte linna, aga ka vastaskaldal Stalinkradis. Meie silme ees avanes Stalingradi linn pimeduses muidugi seda siis ei uskunud, et see oli, see oli lihtsalt üks suur tulekahju. Kõik põles. Nii palju, kui see tuli, valgustas passid meie varemid vastu. Isegi Volgas liikuv vesi ka põles, sellepärast vaenlane oli ära kasutanud need suured bensiini, nafta, petrooleumitagavarad, mis olid Stalingradis varuks suurtes paakides ning paagid olid omal ajal ehitatud noh, sellele kaldal, kus asub linn, sealt see oli Poolast vee peale. Noh, oli põlema pantud on muidugi mitte tikuga, nähtavasti, aga kõik nende laske vahendidega. Ja see vesi voolas. Ja laine tuli, niisugune suur-suur, pikk laine, see oli kõik põles, kõik puha põles, ümberringi oli valgustatud, nii et ka öösi sel ajal ületada seda Volga jõge oli kunst. Aga linn oli tarvis kaitsta ja meie komandörid leidsid ikka neid kohtasid, kus üks laine lõppes ja teine ei olnud jõudnud veel, olid praamid miselt igasse kohta tõmmatud nii nurgakest ja tahaks vähegi võimalik varjatud kiiresti ette ja sõdurid asusid siis selle praami peale. Distsipliin oli ideaalne, ma peaks ütlema seal kõik sõdurid, õppisime seda õiget distsipliini tundma, sellepärast et see tavalises elus ei tulegi juskui ette. Sellel ei ole vajadust, seda ei mõista siis ka arvestada, seal pidi olema vaikus. Seal pidi olema, et ei oleks kellegil tulekest ega suitsukest ees, seal pidi olema, et sinu katelok, sinu labidakene, nii sinu automaat ja kui sul ka sõjamoona seal kaasas veelgi oli, see pidi olema niimoodi suur rihitud oma ümber, et mitte ühtegi väiksemat kolinat ei olnud. Ja selle mundriga sa astusid praami peale, mis ei olnud mitte asfalteeritud tee. Aga igasugused nõksud ja asjad olid seal ees nagu see pea, sa kandsid sinna diakõik, sõjamoona ja relvad, mis olid kaasades võtta ja toiduained ja viisid teisel kaldal jällegi ilusti maha ja see käis nii vaikselt, et vaenlane ei taibanudki, et siin ületab momendil üks polk, võib-olla kaks polku ületab Volga jõge, kõik kehti kärmesti. Teisel kaldal ei saanud algul aru, kuhu me lähme, mis me seal peame tegema? Komandöri ees Viismiku ühe suure tehase territooriumile, mis oli ka pooleldi varemetes, aga üksi siiski oli niisugune kuu, ta ütles, et siia lähme sisse, läksime sisse ja hoiatas meid, et vot järgmine tšehh, seal. Mõni kui tehase territoorium olnud mitu tšehhiga, järgmine tšehhid, seal on vaenlane praegu sees. Täpselt samuti viisid kõik see oli hästi Volga kalda lähedal, võib-olla paarsada meetrit Volga äärest. Algas kohe pimedas öösel, kui me sinna siis algas kohe lahing, vaenlane kohe. No nähtavas ikka mingisugune informatsioon tal oli, said, ja ta hakkas tulistama meie tšehhi pihta, meie omad vastu ja läks lahinguks, Tšehhi võtmist sellel ööl ei olnud nende poolt ega meie poolt, meie pidasime vastu. No me olime üldiselt, tunnistame hästi ettevalmistatud, moraalselt ja häälestatud hästi. Kuidagi viha oli vaenlase peale, et nii palju on ta häda meie maale teinud. Et kas lõppude lõpuks ei ole aeg sellele piir peale panna. Me olime muidugi kas mis tahes hinna eest, aga vaenlane peab tagasi lööma vähemalt Stalingradi talle mitte ära anda. Me selles tsehhis olime kaks ööd ära, lõime vaenlase ikka teisest tšehhist välja ja peale selle kohe meid viidi natukene kaugemale linna sissi. Linna sees, kuhu meid viidi, oli nähtavus sellesamase tehase töölisrajoon, no elamumaja, kus, kus nad elasid, need olid muidugi antud momendil kõik tühjad ja meid viidi ühte majja. Maja oli tänava ääres ja meid oli jaoskond, 11 meest viidi sinna sisse ja üks korter anti meile kätte üteldi. Vot siinse korter on teie ülesanne kaitsta iga ainest üle tänava, teised majad olid kõik vaenlast, fašistid olid sees. Lahing käis iga akna iga ruutmeetri eest. Küll öösiti läksime välja ja katsusime vaenlase oleme visata aknast granaadi sisse, vaenla tegi samme. Kuna lahingute tagajärjel muidugi langes nii meie omasid ka nende omast siis hakati kaevama. Tänavat pidi minna, aga siis oli mõtetu tulistatakse, vastaksid ma, aga tranžeeesse, nii sa peast saadik olid ma siia syndinud nähe ja siis edasi kaevati nii siksakis siis ei saa otse tulistada. Ja seda tranžee mööda siiski kuidagi nende aknale sealt automaadiga ja granaati sisse. Nemad muidugi tegid ka sedasama, vahel läks lahing öösel kesköö paiku läksid lillaks kohe sealt keskjagavad lahing lahtis, lõpptulemus oli niisugune vaenlane, seda piirkonda, kus meie sõdurid olid meie majad ja pommitati lennukitelt. Tal oli sel ajal võrdlemisi palju lennukid Stalingradi all ja hommikuti me nägime, kui lennukid sealt kuskilt nende tagalas tõusid õhku, relistasid nagu kurjad üksteise järgi ja läksi suure tiiruga meile kuklasse. Ja siis nüüd tulles meile kuklasse hakkasid seda, kus meie see sõjaväeosadel hakkas pommitama vahel 80, vahel 120, vahel 100 lennukeid, väga arvud niisugust kergesti meelde jäävad ja ka seda me lugesime, kõik sõdurid, kui nad üles läksid, veel pommitamist ei olnud, aga saime lugeda. Muidugi need lennukid olid ette valmistatud, niimodi, pommi vilistavad, kui nad tulevad alla, undavad lennukid piki rist ise koos pommidega mõni aeg ja siis nad läksid ülesse minema. Siis nendel oli lennukite peale pandud igasugused sireenid, mida meil siin omal ajal tuletõrjemasinatel kasutati, siis neil olid lennukite peale pandud tühjad bensiinivaadid, kus olid augud sisse löödud ja muud midagi seal ei olnud. Selle viskasid, lasti ülevalt alla, see tuleb seal õhuga, teeb suurt meediakära, oli niisugune, et närvisüsteem pidi olema võrdlemisi korras, et vastu panna kõigele sellele. Neil oli oma oma ja taktika ja kõrge kallas see parem pool Volgat, meie puhkekohad, need olid nii üks, 10 meetrit maa sees, nii et seda ei võtnud ükski pomm välja. Nii et kui meil oli tarvis varjata ennast hetkeks, siis meie kiiresti läksime oma maa-alustesse koobastesse, oli viimane lennuk läinud, me olime maa, pea kõik valmis, kõikjal olid kivid ja palgid ja lauad, need olid küll kõik õhus ja tolm ja see oli õhus, aga me olime juba oma kohtadele kõik kohal, kiired, mingisugune attack. Siin ei andnud tulemusi neile mitte midagi. Lendlehti see linn täis. Kõige peale aga uputasid nad isendid, mitte neid. Sõdurid olid tõsiselt ikka, kõik hästi-hästi oma ülesandeid täitsid ma ütleks. Vaenlased loopisid lendlehti, kuid ka vaenlase hulka visati lendlehti. Kuulake nendest ühe sisu, mis oli eriti mõtlemapanev. Saksa sõdurid teie poole pöördub saksa rahva valitud riigipäeva saadik Wilhelm Piik. Kuulake nõuannet elatunud inimeselt, kes kogu oma elu on võidelnud töörahva huvide eest, kes alati on kõnelnud talle tõtt ja hoiatanud teda sõja eest. Ma olen võidelnud õilsa ju õige asja eest, mis võidab kõikides saatuselöökidest hoolimata teie võitlete, ebaõiglase ja lootusetu asja eest. Teie võitlete Hitleri eest, kes tahab orjastada vaba nõukogude rahvast ja kes suurendavad saksa kapitalistide kasumeid sõjas röövitu arvel. Teie, surete Hitleri eest, kes tõukab Saksamaad hukatusse. Mind kohutab mõte sellest, et nii palju meie rahva poegi valab mõttetult verd, sellepärast ma soovitangi tehke lõpp Hitleri kuritegudele. Venemaal te ei saavuta midagi, vaid kaotate kõik järgnege oma seltsimeestele, kes on ennast venelastele vangi andnud. Ma olen paljudega nendest vestelnud, nad on õnnelikud, et sõda on nende jaoks lõppenud ja nad lähevad kord tagasi rahu ja vabaduse Saksamaale. See on tõde, mille eest ma vastutan oma ausa nimega kogu oma võitlejaeluga meie saksa rahva ees. Päästke ennast mõttetust surmast, andke end vangi punaarmeele, Saksamaa ei vaja teie surma. Ta vajab teie elu. Täna 40 aastat tagasi oli Saksa sõjameeste hulgas võib olla veel vähe neid, kes hallipäise revolutsiooni võitlejast sõnade üle tõsiselt järele mõtlesid. Kulus veel vaid mõni kuu, kui seal sammas Stalingradi all tuli paljudele mõistus pähe. See pidi tulema, see pandi tulema. Nõukogude sõjamees ei unusta neid kohutavaid öid ja päevi Stalingradi kaitsmisel kuid hetkekski ei lakanud uskumast. Meie võitlus on õiglane, meie võidame.