Komöödiaid meil helilooja kämpion, kirjutas oma armastuslaule ja laulis neid ise näkineitsi kõrtsis sõpradele ette. Vil kirikus lauldi ja mängiti toomas tollis ladina 10, milles eks juhtunud neiu Poolamaale, Tšehhimaal tahtmatult või tahtlikult liitusid, akadeemiline kirikumuusika ja rahvamuusika intonatsioonide. Selles võime tänase saate jooksul Ki veenduda. Alustame rahvamuusikaga. Londonis oli tollal juba 1500 aastat turjal ja ta oli oma aja kohta suur linn. Tema elanike arv ulatus 100000-ni. Mõnede arvates oli isegi kaks korda rohkem. Tänavad olid väga kitsad, kõverad ja räpased, eriti Londonis silla ümbruses. Majad olid puust ja nende teised korrused ulatusid üle esimeste, kolmandad omakorda sirutasid oma nukid ületeiste. Mida kõrgemaks need majad kasvasid, seda laiemaks nad paisusid. Need olid mingisugused luukered risti-rästi asetatud palkidest, millede vahet täitis tihedam materjal. Emis pealt kaeti krohvikorraga. Palgid värviti omaniku maitse kohaselt kas punaseks, siniseks või mustaks. Ess andis neile hoonetele vägagi maalilise välimuse. Aknad olid tillukeste ruutudega, avanesid nagu uksestki välja. Poole kirjeldame teatrihoonet, milles mängis šeik Speer. Teatrihoonel polnud tol ajal katust, oli välissein, mis eraldas teatrid tänavast piki seda seina kulgesid seespool kaks või kolm rõdu, kus istus jõukam publik. Kohad olid seal kallimad. Peamine mass, vaatajaid seisis summane päris maa peal, lava ääres pesulatuks kaugele ette, nii et pealtvaatajad ümbritsesid tegelikult lava kolmest küljest. Eesriiet polnud dekoratsioone samuti mitte. Vaatamata selle teatri viletsena näivale siseehitusele polnud ta sugugi primitiivne. Temas oli küll säilinud rida keskaegse teatri tinglikkusi, kuid üldiselt paistis ta silma kõrge lavakultuuri poolest. Shakespeare kirjutas oma näidendid teatud kindla trupi jaoks kindlatele näitlejatele just niisugustes tingimustes igapäevases koostöös näitlejatega. Tugevneski Shakespeari talent, dramaturgi ala Heidame pilgu Sekspiri aja argipäeva. Mitte kaugel Püha Pauli kirikust pretsliitil leiva tänaval, asustavern, mille sildil oli kujutatud valla päästetud juuste ja kalasabaga näitsik tavern kandiski nime näkineitsi. Asudes Londoni südames sai ta armastatud kohtumispaigaks. Seal paiknes püssirohuvandenõust salajane kohtumispaik. Seal käisid sageli näitlejad ja kirjandusinimesed. Seda külastas Volter realeidise talitoverni omamoodi klubi, mis tulid kokku iga kuu esimesel reedel. Häda oli kahjuks selles, et Reed oli kuulutatud paastupäevaks kirjanduse ja teatri vingaga, mis kogunes snäkkinitse sildi alla Igrahuldunud kalatoitudega. Olles seatud valiku ette, kas kaotada kasulikud ja meeldivad kliendid või maksta trahvi, eelistas kõrtsi peremees viimast seda enam tema külaliste hellus lubas seda lisaväljaminekut hülitada. Vanuse poolest tuleks järgmise klubi liikmena nimetada Mikey treitoni, kes oli aasta vanem oma kodukandi mehest seiks piirist. Mõlemad olid pärit Vorviks Siri Krahkkonnast. Boydineja dramaturgina töötas ta palju aastaid šveikspiriga külg külje kõrval Järgmist klubi liiget, dramaturg William Shakespeari pole vaja iseloomustada. Kolm aastat temast noorem oli Toomas kämpion renessansiajastu inimestele omase universialismi märkimisväärne esindaja poeedina muusikuna, juristina, jäämeedikuna oli tal kõigil nimetatud aladel originaalseid ideid. Ta kaitses vajadust tuua inglise poeesia esse antiikse värsiehituse vormid. Muusikuna kirjutas ta kontrapunkte õpikut jättes puutumata tema juriidilised ja meditsiinilised teadmised. Ütleme, et koguma õpetatuse juures kirjutas ta mõnikord elegantseid värsse ning nende juurde mitte vähem elegantset muusikat. Arvatavasti kuulasid Fringi alalised liikmed mõnigi kord, kuidas ta iseennast saates neile esitas. Näkineid siis käis jõuka kaupmehe poeg, siis on ta on eludaatumid 1000 572631. Ka tema kirjutas värsse ning Sven Johnson avaldas arvamust, et mõnes mõttes on see olnud, on parim paik maailmas. Eluajal ta ka kuulsust ei saavutanud. Palju rohkem tunnustust langes talle osaks siis, kui ta 1615. aastal astus vaimulikuseisusse ning saanud Püha Pauli kiriku dekaaniks pidas jutlusi, mida tormas kuulama kogu London. Alles 20. sajandil sai ta ebatavalise inimese laialdase kuulsuse. Nüüd on ilmne, et pärast Spencer, et ja Šveits piiri rääkimata juba teistest avasta uue etapi inglise poeesia ajaloos, asudes poeetide niinimetatud metafüüsilise koolkonna etteotsa. 20. sajandil on saanud laialdaselt tuntuks, sõnas tonni jutlusest mis tõendavad, et isegi preestri Riis säilitas ta humanistlikud vaated, mis ühendasid teda näkkiniitsisse kukku tulevate ringi liikmetega. Ükski inimene ei ole saar. Täiesti, et iga inimene on tükk mandrist osa maismaast. Kui meri mullakamaka minema uhub, jääb Euroopa väiksemaks samuti ka siis, kui ta maalina uputab või sinu sõprade või sinu enda lossi purustab. Iga inimese surm kahandab mind, sest mina kuulun inimkonda. Ja sellepärast ära iialgi päri, kellele lüüakse hingekella. Need sõnad valis Hemingway epigraafiks romaanile, kellele lüüakse hingekella. Aasta nooremtunnist oli Johnson. Juba seitsmeteistkümnenda sajandi esimesel kümnendil võitis ta kirjanduse ja teatrimaailmas kirjanduse diktaatori koha. Dali haritum, enamikust projektidest ning kahtlemata aktiivsem kui nemad. Ta sundis ennast kuulama ja mitte ainult kuulama, vaid mõnikord isegi tema sõna kuulma. Tal olid juba oma poolehoidjad. Ei tarvitse kahelda, et nendel kokkutulekut seal oli Ben Johnson, see, keda võib nimetada eestvedajaks. Tema suutis paremini kui teised mõista kämpioni värsiehituse pedantset teooriat. Ning just tema oli kõige paremini relvastatud vaidlusteks kämpeniga. Kuulanud ära John tonni uued värsid tõrrelaste temaga teise äärmuse eest. Don kirjutas niisuguseid luuletusi, mis ei kuulunud sageli. Tegi niisugusesse värsiehituse süsteemi, mida tundsid erudiidid Johnsonit, hanke. Siis hüüdis pen. Värsimõõdust, mitte kinnipidamise eest on üles puua. Apelleerides kämptoni. Tehnilistele teadmistele arendas Johnson oma huumorit, jutumärkides teooriat. Teatud tüüpi inimeste füsioloogilist kalduvust igasugustele omapäradele, Eveidrustele. Teda võttis kuulda noor tuli on üks esimesi, kes pooldas teooriat koomilisest elemendist draamas. Aga šeik Spir, kas tõesti jättis pen ta rahul üksnes seetõttu, et tooli vanem ning dramaturgia üldiselt tundma istutud peab tundma enne ning saab selgeks, et just see rõhutas tema soovil kukutada välja kujunenud autoriteet ja panna selle asemele enda oma. Ega šeksbergi? Arvatavasti alla ei andnud? Toomas tallis, kelle muusikaga kujundame järgneva lõigu kuulub 16.-sse sajandisse. Ta pärineb kriin mütsist ja töötas mitmetes kirikutes katteriaalides ka kuninglikus organisti kompolistina. Õukonna teenistuses oli 13 aastat tema kolleegiks William Baird. Nad mõlemad said 21-ks aastaks nootide kirjastamise õiguse. Peale talvise surma jäi selline privileeg Londonis vaid pargile. Toomas tallis on kirjutanud tohutul hulgal muusikat kõikides žanrites. Teil on võimalus kuulata. Me luule on kui vaik Mis nõrgub sealt, kust toitu saab. Et räni annaks tulla? Peab Räksima. Ent meie üllas leek lööb välja ise. Ja kui tulvavesi geenhoolitakest Inimene, kel käes, on üürike, kasin võim kes ei aima eta olemuselt klaas, habras on. See märatseja teeb kõige taeva ees. Poolas. Mu tusk on ränk. Nüüd surma kutsuks küll, sest näen, et teeneid tasuk, kerjaszek kerglus kõnnib, uhked rõivad üll. Ja truudusel on valevandeplekk. Ja kuldav kiitus häbiväärselt poed neitsi voorusest on tehtud hat ja lollus arust targemaks end loeb. Ja laitmatus son, põlatum, kuid pat. Ja kunstikidakeelseks muudab põim, jõulang kaelas jõuetuse, rang. Ja ausust. Rumaluseks hüüab sõim. Ja hea on kurje kütkes orjampaaniang. Ometi, nähes, tundes ja mõistes kõike me luule on kui paik, mis nõrgub sealt, kust toitu saab. Neljandaks tulnud, rääkisime. Ent meie üllast leekleb välja ise. Ja kui tulvavesi ei hooli tõkkest. Kuueteistkümnes, seitsmeteistkümnes sajand on hämmastav, kui palju ja kuivõrd kõrvuti seisvaid inimesi on suur kohtunik aeg jätnud surematuse sõelale. Nimetasime toomast tallist Williambaierdi ja Toomas kämpioni muusikute perest. Siia võimelisade Henry Purcell. Temast me teeme veel juttu ühes järgmises saates. 1605.-sse aastasse kuulub tulla ja väljapaistva õpetlase filoloogia ajaloolase William Camdeni teos täiendused suurele teosele Britannia kohta mis sisaldavad autori vaateid ja hinnanguid vanade inglise poeetide kohta. Lõpusega seisavad read. Tahaksin, et võiksin jõuda välja meie aega. Missugust maailma ma oleksin võinud teile näidata, söör Philips syydni hakk, Hollandi Ben Johnsoni, Mike treitoni, George Chapmani, Jon maastani, Williams, Expyrijat teiste meie aja viljakate peade teostes, keda tuleviku sajandid õigusega imetlevad? Käesolevas rännusaates kasutasime inglise heliloojate muusikat 16.-st seitsmeteistkümnendast sajandist fakte ja kirjeldusi Aleksander Ainixti Shakespeari bibliograafiast ning kuulsa luuletaja hinda värsse. Järgmises Inglismaa saates on teemaks Henryt.